Eesistuja Gea Lepik, liikmed Siret Siilbek ja Leanika Tamm
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. juuli 2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-6183
Kohtuasi
M.C hagi Y.X.U vastu töötasu nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16. jaanuari 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y.X.U apellatsioonkaebus M.C apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Y.X.U apellatsioonkaebuse osas 0 eurot M.C apellatsioonkaebuse osas 42 567 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja M.C (isikukood XXX), lepinguline esindaja TiiuAnn Kaldma Kostja Y.X.U (registrikood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Epp Lumiste
Menetluse liik
Asja läbivaatamine kohtuistungil 13. juunil 2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 16. jaanuari 2023. a otsuse tsiviilasjas nr 2-21-6183 resolutsioon muutmata, osaliselt muutes ja täiendades kohtuotsuse põhjendusi.
Jätta M.C apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud poolte endi kanda.
5.Jätta Y.X.U apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Y.X.U kanda. M.C-l ei ole seoses Y.X.U apellatsioonkaebusega hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
2-21-6183 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.M.C (hageja) esitas 20. aprillil 2021 Harju Maakohtule hagi ning 20. detsembril 2021, 21. mail 2022 ja 7. oktoobril 2022 haginõude täpsustuse Y.X.U (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista töötasu ajavahemiku 1. oktoober 2019 kuni 30. juuni 2022 eest 42 567 eurot (bruto). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga 16. juulil 2018 töölepingu. Hageja töötas kostja juures täiskoormusega, tegeledes kostja büroo tegevuse korraldamisega, ürituste korraldamisega, konverentsidel osalemise ja artiklite kirjutamisega ning veebilehe ja sotsiaalmeedia haldusega. Hageja töötasu pidi olema Statistikaameti järgi Eesti kultuuritöötajate keskmine palk.
1.2.Töövaidluskomisjon (TVK) rahuldas 6. veebruari 2020. a otsusega hageja avalduse osaliselt ning tuvastas poolte töösuhte alates 16. juulist 2018 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu ajavahemiku 1. juuni 2019 kuni 25. september 2019 eest. Hageja vaidlustas nimetatud otsuse töötasu suuruse osas Harju Maakohtus (tsiviilasi nr 2-20-4441). Pooled sõlmisid tsiviilasjas nr 2-20-4441 kompromissi, mille kohus kinnitas. Kompromissi kohaselt tasus kostja hagejale 1000 eurot hüvitist menetluse lõpetamise eest.
1.3.Poolte töösuhe on jätkuvalt kehtiv. Töövaidluskomisjon ei tuvastanud töösuhte lõppemist. Kostja ei ole tasunud hagejale alates 1. oktoobrist 2019 töötasu. Kostja ei ole hagejale ka tööülesandeid andnud. Hageja oli 2019. a augustis kostja juhatuse liikmega töölähetuses Viljandis. Kostja peab hagejale töötasu maksma töölepingu seaduse (TLS) § 35 kohaselt. Kostja vastuväited hagiavaldusele
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see läbi vaatamata, alternatiivselt rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja väitel ei pea riik hagejale õiguskaitset tagama. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus hageja on oma pikaajalise käitumisega (st pole viimased kolm aastat tööl käinud ega tööd teinud) hoidunud töö tegemisest, kuid saaks selle eest tasu nõuda. Hageja pöördus kohtusse alusetu nõudega, mistõttu tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Kostja on hagejale kõik töötasud välja maksnud.
2 (13)
2-21-6183
2.2.Kostja ei vaielnud vastu asjaolule, et poolte vahel oli tööleping. Töölepingut kirjalikult ei vormistatud. Hageja asus kostja juurde tööle 16. juulil 2018 assistendi kohale töökoormusega 0,1 ja kuupalgaga 180 eurot. Töösuhe lõppes 15. juunil 2019. Hageja viimane tööpäev oli 6. september 2019. Hageja ei ilmunud pärast 6. septembrit 2019 tööle, ei täitnud enam ühtegi tööülesannet ega pöördunud kostja poole sooviga täita tööülesandeid. Seega kinnitas hageja oma käitumisega Harju Maakohtus sõlmitud kompromissi ning töösuhte lõppemist 6. septembrist 2019. Kompromissi tagajärjeks on, et hageja ei saa samade nõuetega enam kohtusse pöörduda.
2.3.Poolte töösuhe lõppes kostja erakorralise 15. juuni 2019. a ülesütlemisavalduse alusel. Kostja edastas ülesütlemisavalduse lihtkirjaga ja e-kirja teel. Kostjal ei olnud alust kahtlustada, et hageja ei saanud e-kirja kätte, sest hageja töökohustusi ei täitnud ning ei nõudnud ka töötasu maksmist. Juhul kui kohus leiab, et töösuhe ei lõppenud kostja ülesütlemisega, lõppes see töölepingu korralise ülesütlemisega hageja poolt alates 25. septembrist 2019. Töösuhte korralise ülesütlemise avalduseks tuleb lugeda see, kui hageja avaldas töövaidluskomisjonile esitatud menetlusdokumendis, et soovib kostjaga sõlmitud töösuhte lõpetamist alates 25. septembrist 2019. Töövaidluskomisjoni materjalides sisalduv hageja avaldus on kostjale kätte toimetatud. Pooled ei vaidle, et hageja ei ole alates 25. septembrist 2019 tööd teinud. Ühtlasi ei ole hageja alates 25. septembrist 2019 kordagi pöördunud kostja poole palvega anda hagejale tööd või tasuda hagejale töötasu.
2.4.Hageja käitumine ja hilisemad avaldused kinnitavad, et hageja ei pidanud ka ise töösuhet kehtivaks pärast 25. septembrit 2019. Hageja ei käinud alates 25. septembrist 2019 tööl ning seadistas oma e-posti automaatvastuse 2019. a-l viisil, milles teavitas, et e-post on suletud ning palus pöörduda telefoni teel. Hageja on alates 2019. a-st olnud teadlik, et töötamise registris on tema töösuhe märgitud lõppenuks 25. septembri 2019. a seisuga. Olukorras, kus kandega kaasnevad sotsiaalsed hüved (haigekassa, töötuskindlustus vms), siis töösuhte kehtivuse korral oleks hageja pidanud pöörduma kostja poole ebaõige kande parandamise nõudega.
2.5.Kui kohus asub seisukohale, et poolte töösuhe ei ole kehtivalt lõppenud ka hageja korralise ülesütlemisega, siis tuleb hageja nõue jätta täies ulatuses rahuldamata. Kostjal ei ole TLS § 35 järgi kohustust tasuda hagejale keskmist töötasu, kuna töö andmata jätmise on põhjustanud hageja süü, mis seisneb selles, et hageja ei ole tööle ilmunud.
2.6.Hagejal ei ole ühelgi juhul õigust nõuda kultuuriasutuste keskmise töötasu maksmist. Isegi kui hagejal oleks õigus nõuda hagis näidatud perioodi eest töötasu, tuleb lähtuda eeldusest, et töötaja teenitud keskmine töötasu kalendrikuus oli 180 eurot (neto). Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Samuti jättis maakohus rahuldamata kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks ja hageja 21. detsembri 2022. a taotluse protokolli parandamiseks. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus vaidlus järgnevas:
poolte suhe vastas töölepingu tunnustele; hageja esitas 31. detsembril 2019 TVK-le avalduse kostja vastu töötasu, puhkusehüvitise, töösuhte tuvastamise ja töölepingu lõppemise tuvastamise nõudes;
3 (13)
2-21-6183
TVK rahuldas 20. veebruari 2020. a otsusega hageja avalduse osaliselt ning tuvastas poolte töösuhte alates 16. juulist 2018 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu ajavahemiku 1. juuni 2019 kuni 25. september 2019 eest. Hageja vaidlustas nimetatud otsuse töötasu suuruse osas Harju Maakohtus (tsiviilasi nr 2-20-4441). Pooled sõlmisid tsiviilasjas nr 2-20-4441 kompromissi, mille kohus kinnitas. Kompromissi kohaselt tasus kostja hagejale menetluse lõpetamise eest hüvitist 1000 eurot. Siinses asjas on hageja nõue kostja vastu ajavahemiku 1. oktoober 2019 kuni 30. juuni 2022 eest summas 42 567 eurot; pooltel kokkulepet töösuhte lõpetamiseks ei olnud.
3.2.Maakohus leidis, et kostja ei olnud tõendanud 15. juuni 2019. a ülesütlemise avalduse hagejale kättetoimetamist. Kostja ei tõendanud avalduse kättetoimetamist lihtkirjana ega ekirja teel. Seega ei olnud täidetud töölepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Hageja tõendas, et viibis 16.–17. augustil 2019 kostja töötajana kostja seadusliku esindajaga seminaril Viljandis. Juhul, kui töösuhe oleks lõppenud 15. juunil 2019, ei oleks hageja nimetatud seminaril viibinud.
3.3.Kohus oli seisukohal, et töösuhe lõppes korralise ülesütlemisega 25. septembril 2019, mistõttu ei olnud hagejal õigust nõuda ajavahemiku 1. oktoober 2019 kuni 30. juuni 2022 eest töötasu. Kohus nõustus kostjaga, et töösuhte korralise ülesütlemise avalduseks tuleb lugeda see, kui hageja avaldas TVK-le esitatud menetlusdokumendis, et soovib kostjaga sõlmitud töösuhte lõpetamist alates 25. septembrist 2019. Kohus nõustus kostjaga, et TVK-le esitatud taotlus töölepingu lõpetamiseks vastab seaduses sätestatud kirjalikule vormile (TLS § 95 lg 1). TVK-s esitatud avaldus töölepingu lõpetamiseks alates 25. septembrist 2019 on kostjale kätte toimetatud.
3.4.Töösuhte lõppemist 25. septembril 2019 kinnitas ka hageja hilisem käitumine. Hageja ei ilmunud alates 25. septembrist 2019 tööle. Samuti ei küsinud ta kostjalt tööd ega saamata jäänud töötasu. Hageja on alates 2019. a-st teadlik, et töötamise registris on tema töösuhe lõppenud 25. septembri 2019. a seisuga. Kohus möönis, et nimetatud kanne ei oma õiguslikku tähendust, kuna selle täidab tööandja. Samas ei ole hageja pöördunud kostja poole ebaõigete andmete parandamise nõudega. Seega pidas ka hageja töösuhet lõppenuks.
3.5.Maakohus oli seisukohal, et esinesid erandlikud asjaolud menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 kohaselt. Kohtupraktika kohaselt tuleb töövaidluste lahendamisel käsitada töötajat töösuhte nõrgema poolena. Siinsel juhul oli hageja poolt kohtusse pöördumine tingitud ka sellest, et TVK ei lõpetanud töösuhet ning töösuhte lõppemine jäi fikseerimata ka eelmises tsiviilasjas sõlmitud kompromissis. Hageja apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.
4.2.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja töösuhe lõppes 25. septembril 2019, sest nii väitis hageja TVK-s. Töövaidluskomisjon käsitles poolte töölepingu lõppemist 6. veebruari 2020. a otsuse nr 4-1-/7/20 p-des 34–41, jõudes järeldusele, et otsuse tegemise ajal oli tööleping jätkuvalt kehtiv. Hageja nõustub TVK järeldusega.
4 (13)
2-21-6183
4.3.Hageja ei ole töölepingut kirjalikult ega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis üles öelnud. Seaduses ettenähtud vormi järgimata jätmisel on ülesütlemisavaldus tühine ega too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, sh töölepingu lõppemist.
4.4.Kostja tehtud kanne Maksu- ja Tolliameti töötamise registrisse töölepingu lõppemise kohta ei lõpetanud töölepingut ega ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Kuna TLS § 95 lg 1 järgi on töölepingu lõppemise eelduseks ülesütlemisavaldus, ei saa tööleping lõppeda kande tegemisega töötamise registrisse. Kostja ei ole töölepingut kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega üles öelnud. Lisaks ei ole tõendatud ülesütlemisavalduse esitamine hagejale.
4.5.Kuna pooled ei ole töölepingu lõpetamises kokkuleppele jõudnud ja puudub kirjalik kokkulepe töölepingu lõpetamise kohta, ei ole tööleping lõppenud ka poolte kokkuleppel. Hagejal polnud tahet töölepingut lõpetada.
4.6.Töövaidluskomisjon ei tuvastanud ülesütlemisavalduse edastamist töötajale ega tööandjale, mistõttu jõudis järeldusele, et kumbki pool ei ole töölepingut vastavalt seaduse nõuetele üles öelnud. Samuti ei tuvastanud TVK töölepingu lõppemist poolte kokkuleppel ega
25.septembril 2019. Järelikult on tööleping kehtiv ja mõlemale poolele täitmiseks kohustuslik.
4.7.Maakohtul tulnuks välja selgitada, kas üldse ja millal on poolte töösuhe lõppenud pärast TVK otsuse tegemist, ning lahendada hagi lähtuvalt sellest asjaolust. Kohus rikkus menetlusnorme, jättes arvestamata juba tuvastatud ja vaidlustamata asjaoluga, et TVK otsuse tegemise ajal oli pooltel kehtiv töösuhe. Kostja apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p 4 osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud hageja kanda.
5.1.Maakohus lähtus menetluskulude jaotamisel asjakohatutest kaalutlustest ja eiras Riigikohtu praktikat. Maakohus leidis ekslikult, et pelgalt töötajana nõude esitamine õigustab TsMS § 162 lg 4 alusel tööandja kulude jätmist tööandja kanda.
5.2.Maakohus leidis ekslikult, et menetluskulude jaotuse otsustamisel saab erandliku asjaoluna võtta arvesse, et töösuhtes on töötaja nõrgem pool. TsMS § 7 järgi on kohtumenetluses pooled kohtu ees võrdsed. Seega ei saa kohtumenetluse korral enam rääkida töösuhtest. Hagimenetlus on võistlev menetlus ja pooled on menetluses võrdsed. Töövaidluses eeldatakse kohtu suuremat selgitamiskohustust (vt RKTKo nr 2-20-5834, p 16), kuid see ei õigusta erireegleid menetluskulude jaotamisel (vt RKTKm nr 2-19-10324, p 18).
5.3.Maakohtu järeldused on vastuolulised. Maakohus tuvastas, et töösuhe lõppes 2019. a septembris, kuid hageja pöördus kohtusse 2021. a aprillis ehk poolteist aastat pärast töösuhte lõppemist ning nõudis töötasu ajavahemiku eest, mil töösuhe enam ei kehtinud (alusetu ja pahauskne nõue). Juhul kui kohtusse pöördumise ajal ei olnud poolte vahel töösuhet ning nõue oli esitatud ajavahemiku eest, mil töösuhe puudus, ei olnud alust käsitada hagejat menetluskulude jaotuse mõttes töötajana ehk nõrgema poolena.
5.4.Menetluskulude poolte endi kanda jätmine on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Menetluses leidis tõendamist, et hageja ei olnud alates 25. septembrist 2019 tööl käinud ega tööd kostjalt küsinud. Hagiavalduse esitamiseks oli möödunud enam kui 1,5 aastat sellest, kui 5 (13)
2-21-6183 hageja kostja heaks tööd tegi. Hageja ei pöördunud 1,5 aasta jooksul kordagi kohtuväliselt kostja poole töö küsimisega ega ilmunud tööle, vaid pöördus 2021. a-l kohtusse saamata jäänud töötasu nõudega ajavahemiku eest, mil hageja ei olnud kostja heaks töötanud. Heas usus käituv isik oleks mõistnud, et tal ei ole alust nõuda saamata jäänud töötasu ajavahemiku eest, mil ta tööd ei teinud, ning ei oleks alusetu nõudega kohtusse pöördunud. Hageja selgitas kohtusse pöördumise tagamaid kohtuistungil, märkides, et pöördus kohtusse, kuna kohtutäituri kaudu õnnestus tal sisse nõuda kompromissi summa, mistõttu ta mõistis, et kostjal on rahalisi vahendeid. Hageja pahausksust näitab ka see, et ta suurendas menetluse kestel oma nõuet. Vaidluse faktilised asjaolud kogumis kinnitavad, et hageja nõue oli täies ulatuses alusetu ning pahatahtlik, koormates nii kostjat kui ka kohtuid enam kui 1,5 aastat. Kui hageja ei oleks alusetu nõudega kohtusse pöördunud, ei oleks kostjal olnud vaja õigusabi kasutada ning kostjale ei oleks menetluskulusid tekkinud. Äärmiselt ebaõiglane on, et kostja pidi kaitsma ennast pahauskse ja alusetu hagi eest ning hageja käitumisega tekitatud menetluskulusid ei mõisteta kostjale välja.
5.5.Maakohus oleks pidanud hagi täieliku rahuldamata jätmise tõttu jätma kostja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalikus ulatuses hageja kanda. Ka Riigikohus on töövaidlust puudutavas vaidluses kaebuse rahuldamata jätmisel jätnud menetluskulud töötaja kanda (nt Riigikohtu otsus nr 2-17-9268, p 19). Riigikohtu praktika kohaselt on tööandja kasuks välja mõistetavate menetluskulude ülempiiriks hageja nõude suurus, kuid menetluskulude väljamõistmine tööandja kasuks ei ole välistatud. Seega saaks kostja kasuks välja mõistetavad menetluskulud olla maksimaalselt 42 567 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt olid kostja lepingulise esindaja menetluskulud 1728 eurot. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
6.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
7.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Hageja ja kostja apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ka apellatsioonimenetluse kulud.
9.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul vaidlustas hageja maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude osaliselt hageja kanda jätmise osas ning kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega kostja menetluskulud jäeti tema enda kanda. Seega on maakohtu otsus vaidlustatud tervikuna nii asja sisulise lahendamise kui ka menetluskulude jaotuse osas.
10.Kolleegium käsitleb kõigepealt hageja apellatsioonkaebust hagi sisulise lahendamise osas (I) ja seejärel maakohtu menetluskulude jaotust (II). Lõpetuseks teeb kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulusid puudutavad otsustused. I
6 (13)
2-21-6183
11.Kooskõlas TsMS § 652 lg 1 p-ga 1 võtab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks praeguse otsuse p-s 3.1 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle.
12.Vastuseks kostja vastuses hageja apellatsioonkaebusele esitatud väitele hageja nõude aegumise kohta märgib ringkonnakohus, et kuna hageja on esitanud töötasu nõude, ei ole kostja viidatud TLS § 31 siinsel juhul asjakohane. TLS § 29 lg 9 kohaselt on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat arvates töötasu sissenõutavaks muutumisest. Arvestades, et hageja nõuab töötasu 1. oktoobriga 2019 algava ajavahemiku eest ja hageja pöördus hagiga kohtusse 20. aprillil 2021, ei olnud hageja töötasunõue hagi esitamise ajaks aegunud.
13.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte töösuhe ei lõppenud kostja erakorralise 15. juuni 2019. a ülesütlemisavalduse alusel. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega (vt maakohtu otsuse p-d 22–24) ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).
14.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et poolte töösuhe lõppes töölepingu korralise ülesütlemisega hageja poolt TVK-le esitatud avalduses alates 25. septembrist 2019. Maakohus on selle järelduseni jõudmisel jätnud tähelepanuta, et TVK jõustunud otsusega on tuvastatud töölepingu kehtimine veel seisuga 6. veebruar 2020. Eelnev on viinud materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamiseni, täpsemalt töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 59 lg 1 p 1, lg 11 ja lg 2 kohaldamata jätmiseni.
14.1.Kostja on seisukohal, et hageja esitas TVK 6. veebruari 2020. a otsusega (teatavaks tehtud 20. veebruaril 2020) lõppenud töövaidlusasja nr 4-1/7/20 (I kd, tl-d 4–6) menetluse käigus avalduse töölepingu korraliseks ülesütlemiseks alates 25. septembrist 2019. Kolleegium märgib, et asjas ei ole esitatud väidetavalt TVK materjalides sisalduvat hageja avaldust töölepingu korraliseks ülesütlemiseks. Kostja järeldab seda, et hageja avaldas TVK-s soovi tööleping alates 25. septembrist 2019 lõpetada, TVK otsuse p-st 8, kus on otsuse kirjeldavas osas märgitud, et avaldaja palub tuvastada töölepingu lõppemise 25. septembril 2019 (vt ringkonnakohtu 13. juuni 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:10:10– 00:12:44).
14.2.Ringkonnakohus tuvastab, et TVK otsuse resolutsiooni p-s 2 tuvastas TVK kostja ja hageja vahel töölepingulise suhte alates 16. juulist 2018. Otsuse põhjendava osa p-dest 33–41 nähtub, et TVK ei tuvastanud ülesütlemisavalduse edastamist töötajale ega tööandjale, töölepingu lõppemist poolte kokkuleppel ega ka tähtaja möödumisel 25. septembril 2019. Komisjon märkis, et kuna TVK ei tuvastanud töölepingu lõppemist, on tööleping kehtiv ja mõlemale poolele täitmiseks kohustuslik. Seega, lähtudes TVK otsuse resolutsioonist ja hinnates seda koos otsuse põhjendustega, tuvastas TVK, et vähemalt 6. veebruaril 2020 (otsuse tegemise kuupäev) oli poolte vahel kehtiv tööleping.
14.3.Kuna kumbki pool ei ole TVK otsust selle resolutsiooni p 2 osas vaidlustanud (hageja vaidlustas TVK otsuse tsiviilasjas nr 2-20-4441 vaid resolutsiooni p 3 osas), on TVK otsus selles osas TvLS § 59 lg 1 p 1 ja lg 1 1 esimese lause kohaselt jõustunud. TvLS § 59 lg 2 kohaselt on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus pooltele täitmiseks kohustuslik ning sama paragrahvi lg 11 teise lause kohaselt on ka kohus töövaidlusasja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga selle vaidlustamata osas. Seega on TVK otsusega pooltele ja kohtule siduvalt tuvastanud, et 6. veebruari 2020. a seisuga tööleping endiselt kehtis.
7 (13)
2-21-6183
14.4.Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et TVK hindas üksnes seda, kas töösuhe lõppes tööandja erakorralise ütlemise avalduse alusel või töötamise registris tehtud kandega ning otsuses ei ole võetud seisukohta selle kohta, kas hageja TVK-le esitatud taotlust saab käsitada korralise ülesütlemise avaldusena (vt 13. juuni 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:14:05). Otsuse põhjendustest nähtuvalt on TVK hinnanud töötaja avaldust tuvastada töölepingu lõppemine 25. septembril 2019 (vt viidatud otsuse p 33) ja järeldanud, et tööleping pole ühelgi alusel sellest kuupäevast lõppenud (vt samas, p 41). Seda, et TVK otsusest nähtuvalt saab lugeda töösuhte kehtivaks vaid kuni 25. septembrini 2019, ei saa järeldada ka asjaolust, et otsuse resolutsiooni p-s 3 mõisteti kostjalt hageja kasuks välja töötasu kuni 25. septembrini 2019. Selles osas lähtus TVK hageja esitatud avaldusest, milles hageja palus TVK-l mõista kostjalt välja töötasu ajavahemiku 1. juuni 2019 kuni 25. september 2019 eest. Kui kostja leidis, et tööleping oli TVK otsuse tegemise ajaks lõppenud (s.o 15. juunil 2019 või 25. septembril 2019), oleks kostjal tulnud TVK otsus vaidlustada osas, millega tuvastati "töölepinguline suhe alates 16.07.2018" (s.o resolutsiooni p 2) ja seega töösuhte jätkuv kehtimine.
15.Pooled ei ole menetluses tuginenud asjaoludele, mis võinuks tuua kaasa töölepingu lõppemise pärast 6. veebruari 2020. Seejuures ei ole kumbki pool vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et pooltel ei olnud kokkulepet töösuhte lõpetamiseks (vt maakohtu otsuse p 21). Ka ringkonnakohtu 13. juuni 2024. a kohtuistungil möönsid pooled, et nad ei ole töölepingut kokkuleppel lõpetanud, sh ei tugine kumbki pool sellele, et tööleping oleks lõppenud tsiviilasjas nr 2-20-4441 kompromissi sõlmimisega (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:16:57 ja 00:19:36). Viidatud kompromissiga (I kd, tl-d 11–13) lõpetasid pooled vaidluse tsiviilasjas nr 2-20-4441, mis piirdus TVK otsuse resolutsiooni p-s 3 lahendatud hageja rahalise nõudega ajavahemiku 1. juuni 2019 kuni 25. september 2019 eest töötasu saamiseks. Samuti ei sisalda kohtu kinnitatud kompromiss tingimusi töölepingu lõpetamise kohta. Eelnevast järeldab kolleegium, et poolte töölepingut ei ole kehtivalt lõpetatud ja see kehtib jätkuvalt, sh kehtis tööleping ajavahemikul, mille eest hageja nõuab siinses asjas töötasu maksmist.
16.Ringkonnakohus leiab, et vaatamata sellele, et poolte töölepingut ei ole kehtivalt lõpetatud, tuleb hageja nõue ajavahemiku 1. oktoober 2019 kuni 30. juuni 2022 eest töötasu saamiseks jätta rahuldamata.
16.1.Kolleegium märgib, et töötajal on TLS § 1 lg 1 järgi kohustus teha kuni töösuhte lõppemiseni tööd ning tööandjal on kohustus kindlustada töötaja TLS § 28 lg 2 p 1 järgi kokkulepitud tööga ja maksta töö eest TLS § 1 lg 1 ja § 28 lg 2 p 2 järgi kokkulepitud tasu. TLS § 35 kohaselt peab tööandja maksma töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Õiguskirjanduses on TLS § 35 kohta selgitatud, et töötajale tuleb maksta keskmist töötasu aja eest, mil töötaja on töövõimeline, töötaja on valmis tööd tegema (s.o saab ja soovib tööd teha) ning tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut (taganud materjalide ja seadmete olemasolu, võimaldanud ruumidesse sissepääsu jne) või on tööandja muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud. Hoolimata ülaltoodud eelduste täitmisest ei ole tööandjal keskmise töötasu maksmise kohustust olukorras, kus töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Näiteks peab tööandja maksma töötajale töötasu olukorras, kui tööandja ei luba töötajat tööle või töötaja keeldub töö tegemisest põhjusel, et tööandja ei ole taganud seadustes sätestatud nõuetele vastavaid ohutuid töötingimusi. Töötasu ei pea maksma 8 (13)
2-21-6183 juhul, kui töötaja on töökohalt omavoliliselt lahkunud (vt Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde (viimati muudetud 21.03.2024), § 35 p-d 1 ja 2). Riigikohtu praktikast tulenevalt on tööandjal töötaja tööle mitteilmumise korral õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui tööandjal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud (vt 16. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07, p 12 viimane lõik; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19). Eelnevast järeldub, et tööandja peab maksma töötajale üldjuhul tasu tehtud töö eest ning üksnes juhul, kui tööandja jätab töötaja tööga kindlustamata, on töötajal õigus nõuda tasu ka selle aja eest, mil ta tegelikult tööd ei teinud. Samas, ka viimasel juhul ei pea tööandja töötajale tasu maksma, kui töö jäi andmata töötaja süül.
16.2.Siinses asjas on tuvastatud, et hageja ei ole alates 25. septembrist 2019 tööle ilmunud, tööd teinud ega ka kostja poole töö tegemise sooviga pöördunud.
16.2.1.Maakohus tuvastas, et hageja ei ole alates 25. septembrist 2019 tööle ilmunud, tööd teinud ega kordagi pöördunud kostja poole sooviga saada tööd (vt maakohtu otsuse p-d 25 ja 27). Hageja ei ole neid maakohtu tuvastatud asjaolusid apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ka ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil ei väitnud hageja, et ta oleks pärast 25. septembrit 2019 kordagi kostja poole pöördunud tööülesannete saamiseks (vt 13. juuni 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:30:21 ja 00:30:35). Oma alles ringkonnakohtu menetluses ja seega hilinenult esitatud väiteid, et tööandja on takistanud tal töökohta pääsemist (vt samas, ajamärk 00:29:08) ja ta poleks ka soovi korral tööle pääsenud (vt hageja apellatsioonkaebuse p 3.7), ei ole hageja ka tõendanud.
16.2.2.Ringkonnakohtus 13. juunil 2024 toimunud kohtuistungil avaldas hageja, et ta on kostja heaks tööd teinud: ta on jätkanud suhteid kostja (katusorganisatsiooni) liikmesorganisatsioonidega ka pärast 25. septembrit 2019 ning on kostja esindajana nende tegevusest osa võtnud; ta on jätkanud selgituste andmist kostja tegevuste ja kostja poolt organisatsioonidele eraldatud vahendite kohta; kohtutäitur on pöördunud tema poole teabe saamiseks kostja vahendite kohta, mille arvelt saaks rahuldada kostja vastu suunatud nõudeid (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:22:43). Kolleegium märgib, et tegemist on uute asjaoludega, mille oleks saanud esile tuua juba maakohtus ning millele tuginemine alles apellatsioonimenetluses ei ole seega lubatav (TsMS § 652 lg 3 p 2). Lisaks on hageja selgitused üldsõnalised ja tõendamata ning nende põhjal ei saaks järeldada, et hageja on teinud teiste organisatsioonide tegevustest osavõtmisel, selgituste ja kohtutäiturile teabe andmisel kostja heaks tööd, täites oma 16. juulil 2018 sõlmitud töölepingust tulenevaid ülesandeid. Ka muud, varasemas menetluses esile toodud asjaolud ja esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et hageja oleks pärast 25. septembrit 2019 kostja heaks tegelikult tööd teinud, täites oma töölepingust tulenevaid ülesandeid.
16.3.Asjas esile toodust saab järeldada, et kostjal oleks olnud hagejale tööd anda ja hageja poolt tööülesannete mittetäitmine ei olnud tingitud kostjast tulenevatest asjaoludest.
16.3.1.Hageja enda väitel kuulus tema tööülesannete hulka kostja büroo töö korraldamine; läbirääkimised rahvuskultuuri seltside juhtidega Eestis nende kultuuriürituste läbiviimise kohta; nimetatud ürituste pildistamine ja videosalvestamine; materjalide ettevalmistamine erinevate konkursside jaoks, et saada toetusi ja grante; kultuurikonverentsidel ja -seminaridel kostja esindajana osalemine; kostja nimel artiklite kirjutamine; kostja veebilehega tegelemine ja veebilehe haldamine; publikatsioonide tegemine kostja veebilehe jaoks; kostja sotsiaalvõrgustiku haldamine (vt hageja 29. aprilli 2021. a menetlusdokument, p 2). Seega ei 9 (13)
2-21-6183 seondunud hageja tööülesanded mingi konkreetse projektiga, vaid ta tegeles mh üldise asjaajamise ja turundusega.
16.3.2.Poolte seisukohtadest ja asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja tegutsev mittetulundusühing, kes tegutseb rahvusvähemuste katusorganisatsioonina ja kellel on liikmesorganisatsioonid (rahvusvähemuste kultuuriseltsid) ning kes viib ellu tegevusi, mille eesmärk on mh rahvuskultuuride säilitamine ja tutvustamine (vt nt Integratsiooni Sihtasutuse 20. juuni 2022. a vastus hageja päringule (I kd, tl 157)). Integratsiooni Sihtasutuse 20. juuni 2022. a vastuse kohaselt tegutses kostja rahvusvähemuste kultuuriseltside katusorganisatsioonina ajavahemikul 2018–2020 kultuurivaldkonnas, saades toetust kultuuriministeeriumi eelarvest rahvuskultuuride säilitamiseks ja tutvustamiseks (vt samas). Kumbki pool ei ole menetluses väitnud, et juuniks 2022 (millise ajani on hageja esitanud töötasunõude) oleks kostja oma senise tegevuse lõpetanud või seda muutnud selliselt, et hageja täidetud ülesanded poeks enam olnud kostjale vajalikud. Vastupidi, hageja arvates on tal õigus nõuda kuni selle ajani kostjalt kultuuriasutuste keskmist palka. Seega saab eeldada, et kostjal oleks olnud anda hagejale tema töölepingus kokkulepitud ülesannetele vastavat tööd, kui hageja oleks tööle ilmunud. Mingeid asjaolusid, mis annaksid alust eelnevas kahelda, ei ole menetluses esile toodud.
16.3.3.Seejuures on suur osa hageja tööülesandeid selliseid, mille täitmine ei eelda kostjalt konkreetsete korralduste või n-ö töö ette andmist, vaid mida hageja saanuks eelduslikult täita kostja spetsiifiliste juhisteta (sh büroo töö korraldamine, kostja veebilehe ja sotsiaalvõrgustiku haldamine). Kostja on ka ise 14. novembri 2022. a seisukohas avaldanud, et kui hageja pidas oma töösuhet kostjaga jätkuvalt kehtivaks, oleks ta saanud pärast tsiviilasjas nr 2-20-4441 kompromissi sõlmimist tööle asuda ja töölepingus kokkulepitud tööülesandeid täita, mida aga hageja ei ole teinud (vt viidatud seisukoha p 13). Hageja ei ole menetluses väitnud ega põhistanud, et töölepingus kokkulepitud tööülesannete täitmist oleks takistanud see, et ta ei saanud kostjalt selleks vajalikke korraldusi.
16.3.4.Isegi kui hageja vajanuks (osade) ülesannete täitmiseks kostjalt korraldusi või selgeid suuniseid (nt seoses konkreetsetel üritustel osalemisega või konkreetsetele konkurssidele materjalide ettevalmistamisega), jäi hagejale töö andmata tema enda süül. Maakohtu tuvastatud asjaoludel jättis hageja tööle ilmumata ning ei näidanud millegagi soovi ega valmisolekut tööd teha. Seda olukorras, kus hageja pidi aru saama, et kostja peab töölepingut lõppenuks, seda nii töötamise registrisse tehtud kande põhjal (töösuhte lõppemise kohta 25. septembrist 2019) kui ka asjaolu põhjal, et kostja ei andnud hagejale tööülesandeid ega maksnud 1. oktoobrist 2019 alates töötasu. Kostja on ka siinses menetluses põhjendanud hagejale töö mittepakkumist sellega, et kostja oli veendunud, et töösuhe oli 25. septembril 2019 lõppenud ning ka töötaja ei tuginenud töösuhte kehtimisele ega küsinud tööd (vt nt 13. juuni 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:41:40). TLS § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt on töötajal tööandja ees lojaalsuskohustus ning kohustus täita oma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Nendest kohustustest ja üldisest hea usu põhimõttest tulenevalt tulnuks hagejal anda kujunenud olukorras kostjale teada, et ta peab töösuhet jätkuvalt kehtivaks, on valmis ja soovib tööd teha ning vajab selleks kostja kui tööandja korraldusi. Jättes eelneva tegemata, on hageja süüliselt, s.o vähemalt hooletusega toonud kaasa olukorra, kus talle jäid konkreetsed tööülesanded andmata ja ta jäi tööga kindlustamata TLS § 35 tähenduses.
16.4.Maakohus leidis põhjendatult, et hageja käitumisest järeldub, et ta pidas ka ise töösuhet lõppenuks hiljemalt 25. septembrist 2019 (vt maakohtu otsuse p 27). Maakohus tuvastas, et 10 (13)
2-21-6183 hageja on olnud alates 2019. a-st teadlik, et töötamise registris on tema töösuhe märgitud lõppenuks 25. septembri 2019 seisuga. Kolleegium nõustub maakohtuga (vt samas), et ehkki töötamise registri kanne ei oma õiguslikku tähendust, nähtub asjaolust, et hageja ei pöördunud töötamise registri kande teemal kostja poole, et hageja pidas ka ise töösuhet lõppenuks. Teiseks, TVK otsusest nähtuvalt hageja ise kinnitas TVK menetluses, et ta töötas kostja juures kuni 25. septembrini 2019 (TVK otsuse p 6), ning palus tuvastada töösuhte lõppemine alates
25.septembrist 2019 (TVK otsuse p 8). Kolmandaks, enne töötasu nõudega aprillis 2021 kohtusse pöördumist ei olnud hageja nõudnud kostjalt ka töötasu maksmist ajavahemiku eest, mis järgneb 25. septembrile 2019 (s.o ca 1,5 a jooksul). Lisaks viitas sellele, et hageja ei täida kostja juures tööülesandeid, see, et hageja oli seadistanud oma e-postiaadressi automaatvastuseks „E-meil praegu ei tööta“ ning suunas kirjutajaid endaga ühendust võtma telefoni teel (I kd, tl 172).
16.5.Ülaltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et lisaks TLS §-le 35 välistab siinsel juhul hageja töötasunõude hagi esemeks oleva ajavahemiku eest ka üldine hea usu põhimõte, mistõttu tuleks VÕS § 6 lg 2 alusel jätta TLS § 1 lg 1 ja töölepingus sisalduv töötasu maksmist puudutav kokkulepe alates töötaja töö tegemise lõpetamisest kohaldamata. Hea usu põhimõttest tulenevalt oleks vastuvõetamatu, kui tööandja peaks maksma töölepingu formaalsele kehtivusele vaatamata töötajale töötasu, kuigi töötaja tööd ei teinud ega avaldanud töö tegemiseks ka soovi ega valmisolekut, saades samas aru, et tööandja hinnangul on töösuhe kehtivalt lõppenud. Heas usus käituv töötaja annaks sellises olukorras tööandjale teada, et tema hinnangul töösuhe jätkuvalt kehtib ja ta on valmis tööd tegema, võimaldamaks tööandjal anda töötajale tööülesandeid või vajadusel astuda samme töösuhte kehtivalt lõpetamiseks. Samuti oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu see, kui olukorras, kus mõlemad töölepingu pooled on pidanud töösuhet juba ca 1,5 aastat lõppenuks ja kumbki pool pole avaldanud soovi töölepingu täitmiseks, saaks töötaja nõuda tagantjärgi töötasu maksmist tuginedes sellele, et tööleping ei ole kehtivalt lõpetatud.
16.6.Ehkki alates siinse kohtumenetluse algusest (kostja sai 20. aprilli 2021. a hagiavalduse kätte 24. augustil 2021) on kostja teadlik sellest, et hageja käsituse kohaselt on poolte vahel endiselt kehtiv töösuhe, ei ole hageja ka kohtumenetluse vältel avaldanud soovi ega näidanud üles valmisolekut tööd teha. Hageja on tuginenud oma tasunõude alusena üksnes sellele, et tema hinnangul poolte tööleping formaalselt kehtib. Seejuures pole hageja väitnud, et kostjal ei oleks talle tööd anda või kostja sellest põhjendamatult keelduks. Maakohtus 13. detsembril 2022 toimunud kohtuistungil avaldas hageja, et teda ajendas töötasunõudega kohtusse pöörduma see, et kohtutäituril õnnestus saada kostjalt kätte tsiviilasjas nr 2-20-4441 sõlmitud kompromissiga ette nähtud raha; hageja kohtuistungil avaldatust nähtub, et tal polnud tegelikku valmisolekut tööd teha, vaid ta soovis kas saada raha, milleks ta arvas end olevat formaalselt õigustatud, või töösuhte nõuetekohast katkestamist (vt viidatud kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:39:45). Ka ringkonnakohtu 13. juuni 2024. a kohtuistungil vastas hageja kohtu küsimusele selle kohta, kas ta on pöördunud kostja poole tööülesannete saamiseks, et ta on pöördunud kostja poole vaid töösuhte nõuetekohaseks, s.o seadusega ettenähtud viisil lõpetamiseks (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:30:21 ja 00:30:35). Seega ei ole hagejal ka kohtumenetluse ajal olnud tegelikku soovi ega valmisolekut kostja heaks tööd teha. Sellises olukorras ei ole hagejal TLS § 35 järgi töötasu nõuet ka kohtumenetluse kestuse aja eest, kuna töötaja ei ole olnud töö tegemiseks valmis ja töö mittetegemine ei ole olnud tingitud tööandjast, vaid töötaja enda soovimatusest tööd teha. Lisaks on sellises olukorras töötasu nõudmine ka kohtumenetluse kestuse aja eest üksnes sellele tuginedes, et töösuhe ei ole korrektselt lõpetatud, hea usu põhimõttest tulenevalt lubamatu.
11 (13)
2-21-6183
16.7.Ülaltoodud põhjendusi arvestades ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt siinse menetluse esemeks oleva ajavahemiku, s.o 1. oktoober 2019 kuni 30. juuni 2022 eest töötasu. Seega jättis maakohus lõppjäreldusena õigesti hageja nõude rahuldamata. Eelnevat arvestades tuleb hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. II
17.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Siinsel juhul jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, põhjendades seda sellega, et töötajat tuleb käsitada töövaidluste lahendamisel töösuhte nõrgema poolena ning hageja kohtusse pöördumine oli tingitud ka sellest, et TVK otsusega ega poolte tsiviilasjas nr 2-20-4441 sõlmitud kompromissiga ei olnud töösuhet lõpetatud.
18.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks kohtumenetluses on töövaidlusasjades ette nähtud eelkõige kohtu kõrgendatud selgitamiskohustus ja erisused tõendamiskoormuses (vt ka Riigikohtu 6. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-5834, p 16). Töötaja positsioon töösuhtes ei anna aga iseenesest alust järeldada, et tööandja kulude väljamõistmine töötajalt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks töötaja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik TsMS § 162 lg 4 tähenduses. Seda, et ka töötaja poolt töövaidlusasjas esitatud hagi ning apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise korral tuleb üldjuhul jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi töötaja kanda, kinnitab ka Riigikohtu senine praktika (vt kostja viidatud 8. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9268). Seega jätab kolleegium maakohtu sellekohase põhjenduse TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks vaidlustatud otsusest välja.
19.Lõppastmes on maakohus siiski põhjendatult jätnud siinses asjas menetluskulud TsMS § 162 lg 4 järgi poolte endi kanda. Ringkonnakohus tuvastas, et ajavahemikul, mille eest hageja töötasu nõuab, oli poolte vahel kehtiv tööleping. Sellega lahenes üks siinse vaidluse keskne vaidlusküsimus hageja kasuks. Töölepingu alusel on tööandjal TLS § 1 lg 1 ja § 28 lg 2 p 2 järgi üldjuhul kohustus maksta töötajale töö eest kokkulepitud tasu. Seega, ehkki siinse vaidluse erandlikel asjaoludel leidis ringkonnakohus, et hagejal ei ole õigust nõuda hagi esemeks oleva ajavahemiku eest töötasu, ei saa öelda, et hageja oleks pöördunud oma töölepingust tulenevate õiguste kaitseks kohtusse selgelt alusetult. Praegune vaidlus sai alguse sellest, et pooled ei olnud oma töösuhet seaduses sätestatud viisil lõpetanud (sh tsiviilasjas nr 2-20-4441 sõlmitud kompromissiga), mille eest vastutab otseselt ka kostja ise. Arvestades tööandja tugevamat positsiooni töösuhtes ning eelduslikult suuremat teadlikkust töösuhte sõlmimise ja lõpetamise nõuetest, saab tekkinud ebaselget olukorda kostjale isegi suuremal määral ette heita kui hagejale. Eelnevat kogumis arvestades on kolleegium sarnaselt maakohtuga seisukohal, et kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ning hagi rahuldamata jätmise asjaolusid arvestades ka ebamõistlik. Seega tuleb kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
20.Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleks jätta selle esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldub ka menetluskulude jaotamisel kõrgema astme kohtus, st juhul, kui kõrgema astme kohus jagab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi (vt
4.aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p-d 9 ja 10). Ringkonnakohus on seisukohal, et vaatamata sellele, et hageja apellatsioonkaebus jääb lõppastmes rahuldamata, tuleb siinsel juhul ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta eespool (vt praeguse otsuse 12 (13)
2-21-6183 p 19) käsitletud põhjustel TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles hageja vaidlustas maakohtu järelduse, et poolte tööleping on alates 25. septembrist 2019 lõppenud. Hageja töötasu nõue jääb rahuldamata muudel põhjustel, mistõttu apellatsioonkaebuse esitamist ei saa pidada täiesti põhjendamatuks. Seejuures on ka kostjal oluline roll siinses asjas lahendatud vaidluse tekkimises poolte vahel. Menetluskulude jaotusest lähtuvalt ei ole vaja kummagi poole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata.
21.Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta selle esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja ei ole apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja esitanud ning ka asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kandnud seoses kostja apellatsioonkaebusega mingeid kulusid. Seega ei ole hagejal hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
22.Vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust või hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.