1.Arvila OÜ (hageja) esitas 16. augustil 2022 BARVA EESTI OÜ vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 025/2022/2536. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja kohtutäituri korraldatud enampakkumiselt korteriomandi aadressil Langu 9–24, Maardu linn (korter). Pärast enampakkumist jäi korterit koormama neli hüpoteeki kostja kasuks hüpoteegisummadega kokku 52 000 eurot. Kostja kui sissenõudja nõude alusel on kohtutäitur Kaire Põlts alustanud hageja vastu täitemenetlust täiteasjas nr 025/2022/2536 (täiteasi), milles pööratakse sissenõuet nimetatud kinnisasjale. Täitmisteate kohaselt nõutakse hagejalt 45 192 euro
2-22-11970 34 sendi suurust võlga, mis tuleneb notar Sirje Ormani 4. veebruaril 2021 tõestatud hüpoteegilepingust nr 269. Põhinõudele lisandub viivis 0,5% päevas. Hageja on seisukohal, et kostjal ei ole täidetavat nõuet ning täitemenetlus on alustatud põhjendamatult. Täitedokumendiks oleva hüpoteegilepingu punkti 4.3 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kostja nõuded, mis tulenevad kostja ja Aleksandra Sadovskaja (laenusaaja) vahel sõlmitud laenulepingust nr B4221 ja selle lisadest. Kostja ja laenusaaja sõlmisid 4. veebruaril 2021 laenulepingu nr B4221, mille alusel sai laenusaaja kostjalt laenu 20 000 eurot tähtajaga kuni 31. jaanuar 2041 ja intressimääraga 18% aastas laenujäägilt. Laenuleping on tüüptingimustel tarbijakrediidileping. Kostja rikkus tarbijast laenusaajale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi ja ei oleks tohtinud temaga laenulepingut sõlmida. Samuti ei vasta laenuleping tarbijakrediidilepingule ettenähtud nõuetele, sest seal ei ole kirjas kohustuslikke andmeid. Kostja ütles laenulepingu üles 5. detsembril 2021. Lepingu ülesütlemine on tühine, sest see ei vasta tarbijakrediidilepingu ülesütlemise nõuetele ega arvesta tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks seaduses imperatiivselt kehtestatud piirangutega. Seetõttu ei ole ülesütlemisel õiguslikku tagajärge. Laenulepingus kokku lepitud viivisemäär 0,5% päevas laenujäägilt on tühine, sest tarbijalt ei või makseviivituse tõttu nõuda seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Selline viivisemäär on sedavõrd ebamõistlikult suur ja laenusaajat kahjustav, et on tühine ka tüüptingimusena. Laenusaaja on 5. veebruaril 2021 kostjale tasunud 1234 eurot 64 senti. Kuivõrd laenulepingust intressi maksmise kohustust ei tekkinud, tuleb see kõik arvestada põhivõla katteks. Seega ei saa põhivõla tasumata jääk ületada 18 765 eurot 36 senti, mis pole sissenõutavaks muutunud. Seega on põhjendamatud laenu põhiosa, intressi ja viivise nõuded. Lisaks neile on kostja nõudnud ka leppetrahvi 400 eurot ja õigusabikulude hüvitist 387 eurot. Leppetrahvikokkulepe on tühine ja õigusabikulud täitmisavalduse esitamiseks on põhjendamatud.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja põhjenduste kohaselt ei ole laenuleping tarbijakrediidileping. Kostja majandus- ja kutsetegevuseks ei ole tarbijatele krediidi andmine, vaid kostja restoranide jm toidukohtadega seostuv ning lisategevusalaks sõiduautode ja väikebusside (täismassiga alla 3,5 t) rentimine ja kasutusrent. Kostja ei tegele laenuandmisega püsiva tegevuse raames ja vaidlusalune laenuleping on ainuke, mille kostja on sõlminud. Krediidiandjana tegutsemiseks peab olema tegevusluba. Kostjal sellist luba ei ole, mis kinnitab samuti, et ta ei ole krediidiandja, kes sõlmiks oma majandus- ja kutsetegevuses laenulepinguid. Samuti ei ole laenuleping sõlmitud kostja tüüptingimustel. Seega ei kohaldu vastutustundliku laenamise põhimõtted ning sellest tulenevalt on hageja väited intressimäära, viivisekokkuleppe ja leppetrahvikokkuleppe tühisuse kohta alusetud. Kuna laenuleping ei ole tarbijakrediidileping, siis ei pea see vastama seaduses sätestatud sisunõuetele. Lisaks on enamik neid tingimusi ka täidetud. Samuti on õigusabikulude tekkimine tõendatud ja need on kahjuhüvitisena hüvitatavad.
3.Harju Maakohus rahuldas 5. aprilli 2023. a otsusega hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks viivise (seisuga 18. juuli 2022) osas, mis ületab 2223 eurot 74 senti, viivise (alates
19.juulist 2022) osas, mis ületab määra 18% aastas ja suuremat summat kui 17 740 eurot 82 senti, samuti 387 euro suuruste õigusabikulude osas. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab kostjat pidada majandus- ja kutsetegevuses tegutsevaks isikuks, s.o äriühinguks, kelle kõik tehingud on tehtud äritegevuses, st seaduse mõttes majandus- või 2(6)
2-22-11970 kutsetegevuses. Samas ei ole tema majandus- ja kutsetegevus laenude andmine. Seda ei kinnita ainuüksi asjaolu, et laenuandjaks on äriühing, kelle tegevuse eesmärgiks on kasumi saamine. Samuti ei tähenda üksnes ühekordne laenu andmine ja tulu saamine majandus- või kutsetegevust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 ega krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 5 lg 1 mõttes. Krediidiandjana tegutsemiseks peab olema tegevusluba, mida kostjal ei ole. Kuivõrd kostja ei ole krediidiandja, kes oleks vaidlusaluse laenulepingu sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuses, siis ei ole laenuleping tarbijakrediidileping ja sellele ei kohaldu VÕS 22. peatükis tarbijakrediidilepingule kohalduvad sätted. Seega ei ole vaja hinnata poolte väiteid ja tõendeid, mis seostuvad tarbijakrediidilepingu vorminõuete ja vastutustundliku laenamise põhimõttega. Maakohus leidis, et kostja ja laenusaaja on sõlminud tüüptingimustega laenulepingu. Selle järgi kohustus laenusaaja tasuma iga kuu laenu põhiosa ja intressi kokku 308 eurot 66 senti. Laenusaaja on tasunud üksnes ühe makse 1234 eurot 64 senti, millega tasus 2021. a märtsi, aprilli, mai ja juuni maksed. Alates juulist 2021 ei ole laenu- ega intressimakseid tasutud. Seega oli põhivõlgnik alates juulist rikkunud oma laenulepingust tulenevaid kohustusi, mis andis kostjale aluse leping üles öelda. Alusetud on hageja väited selle kohta, justkui poleks laenulepingut lõpetatud kehtivalt. Maakohtu hinnangul ületab tüüptingimustega laenulepingus märgitud viivisemäär 0,5% päevas seadusjärgset viivisemäära üle 20 korra, mistõttu on see tühine, sest kahjustab laenusaajat ebamõistlikult. Selle asemel tuleb kohaldada seadusest tulenevat viivisemäära, milleks on VÕS § 113 lg 1 järgi intressimääraga võrdne viivisemäär ehk 18% aastas. Sellise viivisemääraga on kuni
18.juulini 2022 sissenõutavaks muutunud viivisesumma 19 964 euro 56 sendi suuruselt põhinõudelt 2223 eurot 74 senti. Seda ületavas osas tuleb sundtäitmine lubamatuks tunnistada. Samuti tuleb sundtäitmine lubamatuks tunnistada edasiulatuva viivise osas, mille määr aastas ületab 18% ja suurus põhivõlgnevust. Leppetrahvinõude kohta leidis maakohus, et laenulepingus on leppetrahvis kokku lepitud ja 400 euro suurune leppetrahv ei ole ebamõistlikult kahjustav. Küll aga ei ole kostjal alust nõuda täitmisele esitatud täitedokumendi alusel täitemenetluse käigus tekkinud õigusabikulude hüvitamist.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada. Alternatiivselt palus hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus valesti leidnud, et kostja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenuleping ei ole tarbijakrediidileping. Sellest tulenevalt ei ole maakohus ka hinnanud ja analüüsinud tarbijakrediidiga seotud asjaolusid ja tõendeid, mis on kokkuvõttes viinud vale kohtulahendini. Kui maakohus oleks lepingu õigesti kvalifitseerinud tarbijakrediidilepinguks, siis oleks pidanud hagi täielikult rahuldama.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. novembri 2023. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata nõude tunnistada leppetrahvi osas sundtäitmine lubamatuks. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et kostja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenuleping ei ole tarbijakrediidileping. Kostja tegutseb toitlustuses ja tema kõrvaltegevuseks on sõidukite rent. Kostja 3(6)
2-22-11970 on korduvalt esile toonud, et ta on sõlminud vaid ühe laenulepingu, ning vastupidist ei ole võimalik asja materjalidest tuvastada. Ühekordsel laenuandmisel ei ole alust laenuandjat pidada majandus- ja kutsetegevuses tegutsevaks krediidiandjaks VÕS § 402 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et laenuleping on sõlmitud tüüptingimustel. Kuna kostja on sõlminud vaid ühe laenulepingu, siis ei saa asuda seisukohale, et laenulepingu tingimused olid välja töötatud kavatsusega kasutada neid mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus. Kostja esitatud kirjavahetusest nähtub, et lepingupooled soovisid enne lepingu sõlmimist korduvalt arutada lepingu tingimusi, ja kirjavahetusest saab järeldada, et kokkusaamised selleks toimusid. Samuti leidis maakohus ringkonnakohtu hinnangul ekslikult, et kostja saab nõuda sundtäitmisel ka leppetrahvi tasumist. Leppetrahvinõuet ei saa VÕS § 159 lg 2 järgi esitada, kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kostja teatas laenusaajale leppetrahvinõudest alles lepingu ülesütlemise hoiatuses, milles sisaldus ka väide, et laenusaaja on viivituses juba viie järjestikuse makse tasumisega, st viis kuud. Selleks ajaks oli nõude esitamise hetkeks möödunud mõistlik tähtaeg leppetrahvinõude esitamiseks. Kostja leppetrahvi tasumise nõue oli seega lõppenud ning selle osas tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks. Muus osas nõustus ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata, ja teha uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus asunud ekslikule seisukohale, et laenuleping ei ole tarbijakrediidileping, sest kostja ei andnud laenu majandus- või kutsetegevuses. Sellist järeldust on ringkonnakohus põhjendanud kahe asjaoluga. Esiteks sellega, et kostja tegutseb põhiliselt toitlustuses ning tema kõrvaltegevuseks on märgitud sõidukite rent. Teiseks sellega, et kostja on väidetavalt sõlminud ainult ühe laenulepingu ja hageja ei ole suutnud tõendada vastupidist. Samas ei ole ringkonnakohus märkinud, millisele õiguslikule alusele tuginedes saab nende asjaolude tõttu väita, et kostja ei tegutse majandus- või kutsetegevuses. See on viinud asja vale lahendamiseni, kuivõrd laenulepingu kvalifitseerimisel tarbijakrediidilepinguks oleks hagi tervikuna rahuldatud.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles sundtäitmine tunnistati osaliselt lubamatuks (ringkonnakohtu otsuse p 3.2). Ülejäänud osas, sh menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas (TsMS § 456 lg 4 kolmas lause) ei ole ringkonnakohtu otsus jõustunud ja kolleegium kontrollib ringkonnakohtu otsust TsMS § 688 lg 1 järgi vaidlustatud osas.
4(6)
2-22-11970
11.Praeguse asja lahendus sõltub sellest, kas laenuleping, millega kostja andis laenusaajale 20 000 eurot laenu tähtajaga kuni 31. jaanuar 2041 ja intressimääraga 18% aastas laenujäägilt, on tarbijakrediidileping või mitte. Sellest hinnangust sõltub, kas asjas tuleb kohaldada tarbijakrediidilepingutele kohalduvat VÕS 22. peatüki 2. jao regulatsiooni. Sellisel juhul oleks asjakohased hageja väited selle kohta, et kostja pidi lepingu sõlmimisel järgima VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
12.VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Äriühing, kes on ka kostja (äriseadustiku (ÄS) § 2 lg 1), on oma olemuselt ettevõtja (ÄS § 1 lg 1). Ettevõtlus on kogu tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus (RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 41). Oma eesmärkidest tulenevalt tegutseb äriühing üldjuhul alati majandustegevuses. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et äriühing sõlmib tehinguid, mis ei ole seotud tema majandustegevusega, kuid sellist asjaolu peab tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendama sellele tuginev isik (praegusel juhul kostja). Et lugeda leping sõlmituks majandus- või kutsetegevuses, ei pea see tingimata olema suunatud vahetult tulu teenimisele. Selliselt võib majandus- või kutsetegevuses olla sõlmitud ka leping, millega laenuandja nõustub pikendama maksegraafikut või loobub võlgnikult osa sissenõutavaks muutunud raha nõudmisest. Seega ei saa üksnes asjaolust, et tehing ei toonud vahetult kaasa tulu, järeldada, et see ei ole tehtud majandus- või kutsetegevuses. Ringkonnakohus ei leidnud iseenesest seda, et kostja kui äriühing ei tegutseks majandustegevuses, kuid leidis, et teda ei saa pidada majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks krediidiandjaks.
13.Kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut ja vastupidist peab tõendama krediidiandja (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 12; RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11). Sellisest tõendamiskoormisest on ringkonnakohus ka lähtunud, kui leidis, et kostja on tõendanud, et ta ei ole andnud majandus- või kutsetegevuses tegutseva krediidiandjana laenusaajale kui tarbijale laenu või krediiti. Seda põhjendas ringkonnakohus asjaoluga, et kostja tegutseb toitlustuses ja tema kõrvaltegevuseks on sõidukite rent. Samuti sellega, et kostja on sõlminud vaid ühe laenulepingu ning vastupidist ei ole võimalik asja materjalidest tuvastada.
14.Kolleegiumi hinnangul on kohtud lähtunud ekslikust arusaamast, et „krediidiandja“ VÕS § 402 lg 1 mõttes on isik, keda saaks tema tunnuste kaudu iseloomustada kui krediidiandjat, ehk et ta oleks olemuselt krediidi- või finantseerimisasutus. Selline arusaam on ekslik, sest krediidiandja on VÕS § 401 lg-s 1 sisalduva definitsiooni järgi isik, kes kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma. Asjaolu, et kostja tegeleb äriregistri andmetel toitlustuse ja sõidukite rendiga, on ebaoluline selle hindamisel, kas ta on krediidiandja VÕS § 401 lg 1 mõttes ehk isik, kes on andnud oma majandus- või kutsetegevuses laenu või krediiti. Vastasel juhul saaksid äriühingud vältida seadusest tulenevaid kohustusi (mh VÕS 22. peatüki 2. jao regulatsiooni) sellega, kui teatavad äriregistrile enda tegevusala kohta ekslikud andmed.
15.Eelnevast tulenevalt, kui äriühing sõlmib tarbijaga lepingu, millega annab talle krediiti või laenu, ei ole sellise lepingu kvalifitseerimisel tarbijakrediidilepinguks oluline see, kas äriühing annab laenu oma põhilise majandustegevusena, teeb seda aeg-ajalt või esimest korda. Määrav on see, kas laenu või krediiti anti tarbijale ja kas laenu või krediiti andis isik, kes tegutseb majandus- või kutsetegevuses, milles äriühingud eelduslikult tegutsevad (vt p 12). Sellist lähenemist toetab asjaolu, et VÕS 22. peatüki 2. jao eesmärk on kaitsta tarbijaid tarbijakrediidilepingust tulenevate maksekohustuste rikkumisega seotud negatiivsete tagajärgede ja ülemäära kõrgete krediidikulude eest. Seda eesmärki silmas pidades ei ole välistatud, et laenu või krediiti andev füüsiline isik tegutseb
5(6)
2-22-11970 majandus- või kutsetegevuses, mille tulemusena on tema sõlmitud laenu- või krediidilepingud kvalifitseeritavad tarbijakrediidilepinguteks (vt selle kohta RKTKo 30.09.2014, 3-2-1-66-14, p 16).
16.Lähtudes eeltoodud seisukohtadest, on ekslikud nii maa- kui ringkonnakohtu põhjendused selle kohta, miks kostjat ei saa pidada majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks krediidiandjaks. Sellega on rikutud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, mis on TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine. Samuti on kohtud valesti sisustanud tarbijakrediidilepingu mõiste VÕS § 402 tähenduses, mis kujutab endast materiaalõiguse väära kohaldamist. Poolte maakohtus esitatud seisukohtadest ilmneb, et neile oli selge, millest sõltub asja lahendus ja milline on hageja ja kostja tõendamiskoormis. Sellest tulenevalt ei ole asja maakohtule saatmine vajalik, sest pooled on esitanud oma seisukohad ja tõendid selle kohta, kas 4. veebruaril 2021 sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping, ja vajadust nende esitamiseks ei ole pooltele tarvis selgitada. Seega tuleb saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus uuesti hindama, kas kostja tegutses laenusaajale laenu või krediiti andes majandusvõi kutsetegevuses tegutseva krediidiandjana, ja kui ta leiab, et see nii oli, siis kontrollima hageja väiteid selle kohta, kas kostja järgis temale seadusest tulenevaid kohustusi.
17.TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.