Tööõigus

eurot kuni puhkuse hüvitise kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

I Varasem menetlus, asjaolud ja kohtu põhjendused

hagimenetluses ettenähtud

21.12.2022.a ülesütlemisavaldusega tööandja ütles töötajaga töölepingu TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel üles ilma eelneva kirjaliku hoiatuseta alates 21.12.2022.a. Ülesütlemisavalduse kohaselt tööandja põhjendas töölepingu ülesütlemist järgnevalt: „Viimasel tööpäeval (20.12.2022) lõpetati objektil töö seoses puurmasina rikkega. Töötaja siirdus lähetuses olles hotelli, mille Tööandja oli töötjale reserveerinud ja kus ööbimise tasus Tööandja. Töötaja hakkas hotellis tarvitama alkoholi, rikkus hotellis korda, lõhkus mööblit ja laamendas oma numbritoas ning hotelli üldkasutatavates ruumides. Hotellitöötajate info kohaselt kestis pidu, mis segas teisi külastajaid ja hotellipersonali kella 6ni hommikul, peale mida lahkus töötaja hotellist. Töötaja ei ilmunud 21.12.2022 kokku lepitud ajal tööle ja ei vastanud telefonile.“ (vt 12.01.2023.a töötaja poolt TVK-le esitatud avalduse lisa nr 3). Hageja on seisukohal, et kostjal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Töölepingu ülesütlemine on vastuolus seadusega, ebaproportsionaalne ning ei ole põhjendatud. Samuti kostja on jätnud täitmata enda seadusest tulenevad kohustused, mistõttu hagejal on kostja vastu puhkusehüvitise, haigushüvitise, kahjuhüvitise ja viivisenõuded. Töölepingu ülesütlemine on tühine Ülesütlemisavalduse kohaselt on tööleping üles öeldud: - TLS § 88 lg 1 p-i 5 alusel, mis sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu; - TLS § 88 lg 1 p-i 6 alusel, mis sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu. Hageja on seisukohal, et antud juhul puudus TLS § 88 lg 1 järgne mõjuv põhjus töölepingu ülesütlemiseks töötajaga kuna töötaja ei ole ülesütlemisavalduses välja toodud tegusid toime pannud. Töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel eeldab mõjuva põhjuse olemasolu ning vaidluse korral peab tööandja seda tõendama, et rikkumine oli piisavalt kaalukas ning seotud olulise lepingu rikkumisega. Töölepingu erakorralisel ülesütlemisele hinnangu andmisel tuleb arvestada muu hulgas seda, et selle esinemisel ei saa tööandjalt heausksuse ja mõistlikkuse põhimõttele tuginedes eeldada töösuhte jätkumist. Käesoleval juhul ei ole vastavad eeldused täidetud. Isegi kui möönda, et töötaja on ülesütlemisavalduses välja toodud teod pannud toime (millega töötaja ei nõustu), siis töölepingu ülesütlemine on tühine ka seetõttu, et ülesütlemisele ei eelnenud hoiatust. TLS § 88 lg 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise

erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Enne kohustuse rikkumise eest lepingu erakorralist ülesütlemist tuleb anda teisele poolele mõistlik aeg rikkumiste lõpetamiseks (VÕS § 196 lg 2). Hoiatuse eesmärk on teavitada töötajat sellest, et kui ta oma käitumist ei paranda ja veel töökohustusi rikub, öeldakse temaga tööleping üles. Hoiatuse eesmärk on tagada, et töötaja saaks teada oma töökohuste rikkumise raskusest ning järgneva rikkumise korral selle võimalikust tagajärjest töötajale. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. Seisukohta, et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat mh TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud rikkumise korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda1. Töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja poolsete töökohustuste rikkumise tõttu on raskeim töölepingu lõppemise alus, mistõttu selle kohaldamisel peavad rikkumise faktid olema väga selged ja asjaolud põhjendatud. Töölepingu erakorralisel ülesütlemisel peab tööandja olema põhjalikult kaalunud kõiki asjaolusid ja olema veendunud, et töötaja jätkab rikkumiste toimepanemist ka edaspidi ning seetõttu ei ole töösuhte jätkumine enam võimalik. Käesoleval juhul seda tööandja ilmselgelt teinud pole. TLS § 88 lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata juhul, kui töötajal ei ole võimalik oma käitumist parandada. Hoiatuse eesmärk on saavutada töösse suhtumise parandamine töötaja poolt. Töötaja on seisukohal, et antud juhul oli töötajal võimalik enda käitumist parandada, kuid tööandja põhjendamatult ei andnud töötajale selleks täiendavat võimalust. Seega pidanuks tööandja tulenevalt hea usu põhimõttest peale töökohustuste rikkumist tegema töötajale hoiatuse, mitte ütlema töötajaga sõlmitud töölepingut erakorraliselt üles. Tööandja poolt töötajale hoiatust aga tehtud ei ole. Seega ei olnud töötajaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg-s 3 sätestatud eelneva hoiatamiseta ka seetõttu põhjendatud. Töötaja on seisukohal, et ülesütlemisavalduses välja toodud rikkumised ei ole selliseks töökohustuste oluliseks rikkumiseks, mis välistaks töösuhte jätkumise. Kokkuvõtvalt hageja leiab, et antud juhul ei esine mõjuvat põhjust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, mistõttu on tööandja poolne töölepingu erakorraline ülesütlemine õigusvastane. Töölepingu ülesütlemine on õigusvastane ka põhjusel, et tööõiguse ülesütlemiskaitse põhimõtete kohaselt tuleb töösuhte ülesütlemisest võimalusel hoiduda ning

Vt Riigikohtu 16.03.2016.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p-i 13

kasutada seda kõige viimase meetmena juhul, kui töösuhte jätkamine ei ole enam kuidagi võimalik. Antud juhul ei ole vastavat põhimõtet tööandja poolt järgitud. Töötaja nõuded seoses töölepingu ülesütlemise tühisusega TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. TLS § 107 lg-s 1 on sätestatud, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama sätte lg 2 kohaselt lõpetab kohus või töövaidluskomisjon käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise korral. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et TLS § 107 lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. TLS § 107 lg 2 sätestab, et kui esineb TLS § 107 lg-s 1 reguleeritud olukord, lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral2. Kohus lõpetab töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel3. Töötaja palub tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, millega tööandja ütles üles töötajaga sõlmitud töölepingu. Töötaja ei pea töösuhte jätkumist endisel kujul enam võimalikuks ja palub tuginedes TLS § 107 lg-le 2 lõpetada tööleping alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral s.o 19.02.2023.a. TLS § 109 lg 1 sätestab, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. TLS § 109 lg 1 esimese lause järgi makstav kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis on üldjuhul vaid minimaalne hüvitis4. 03.04.2023.a TVK otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/84/23 mõisteti Baltpile osaühingult välja T.C kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 2 700.- eurot (ligi kahe kuu keskmine töötasu netotasuna). Töötaja TVK otsust ei vaidlustanud. Juhindudes TLS § 109 lgst 1 hageja palub tema kasuks kostjalt välja mõista hüvitise summas 2 700.- eurot. Puhkusehüvitise nõue

Vt Riigikohtu 21.11.2018.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-16-708, p-i 18. Vt Riigikohtu 14.05.2014.a kohutotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-i 20.

Vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-80-15, p-i 8; 3-2-1-79-13, p-i 32.2

TLS § 55 kohaselt eeldatakse, et töötaja iga-aastane põhipuhkus on 28 kalendripäeva. Pooltevahelises töölepingus punktis 6.1 on lepitud kokku iga-aastases põhipuhkuse kestuses, milleks on 28 kalendripäeva. TLS § 70 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada puhkusetasu. TLS § 71 kohaselt on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. TLS § 84 muutuvad töölepingu lõppemisel kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Järelikult tekkis tööandjal lõpparve ehk puhkusehüvitise tasumiskohustus töölepingu lõppemisel. Kuivõrd tööleping on lõppenud, siis on töötaja puhkusehüvitise nõue muutnud sissenõutavaks. Tööandja ei ole tasunud töötajale puhkusehüvitist TLS § 71 järgi ajavahemiku 01.01.2022.a kuni 19.02.2023.a eest s.o 31,84 kalendripäeva eest. Puhkusehüvitise arvestamisel on hageja lähtunud 11.06.2009.a nr 91 Vabariigi Valitsuse määrusest „Keskmine töötasu maksmise tingimused ja kord“. Hageja kasutab puhkusetasu arvestamisel puhkusekalkulaatorit (kättesaadav https://www.kalkulaator.ee/et/puhkusekalkulaator) (vt lisa nr 1). Puhkusekalkulaatori kohaselt on põhipuhkuse tasu suurus ühes päevas 62,57.- eurot. Seega moodustub puhkusehüvitise suuruseks kokku 1 992.- eurot. Ülaltoodust hagejal on õigus nõuda kostjalt kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitist summas 1 992.- eurot. Haigushüvitise nõue Töötaja oli töösuhtes oleku ajal ajavahemikul 21.12.2022.a kuni 05.02.2023.a ajutiselt töövõimetu (vt lisa nr 2). TTOS § 122 lg 1 (21.12.2022.a kehtinud seaduse redaktsiooni) kohaselt tööandja maksab töötajale hüvitist haiguse, vigastuse või karantiini korral teise kuni viienda kalendripäeva eest 70% töölepingu seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust (edaspidi haigushüvitis). TTOS § 122 lg 5 järgselt tööandja maksab haigushüvitise välja palgapäeval või 30 kalendripäeva jooksul alates töötajalt elektroonilise haiguslehe lõpetamisest teadasaamisest või nõuetekohase paberil haiguslehe või tõendi esitamisest tööandjale. Tööandja pole töötajale vastavat hüvitist tasunud. Keskmine töötasu suurus on 64,78.- eurot (vt 30.01.2023.a tööandja poolt TVK-le esitatud vastuse lisa nr 16). Sellest 70% moodustub 45,34.- eurot. Seega töötajal on õigus nõuda tööandjalt haigushüvitist summas 181,38.- eurot (4 päeva x 45,34 keskmise töötasu suurus = 181,38). 03.04.2023.a TVK otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/84/23 mõisteti Baltpile osaühingult välja T.C kasuks haigushüvitis netosummas 126,11.- eurot. Töötaja TVK otsust ei vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt hageja palub tema kasuks kostjalt välja mõista haigushüvitis netosummas 126,11.- eurot. Kahju hüvitamise nõue Töötaja oli perioodil 21.12.2022.a kuni 05.02.2023.a ajutiselt töövõimetu. Nimetatud perioodil on töövõimetuslehed lõpetatud vastavalt 31.12.2022.a; 22.01.223.a ja 05.02.2023.a (vt 19.02.2023.a töötaja poolt TVK-le esitatud vastuse lisa nr 1). Töötaja on tööandjale teinud vastavad töövõimetuslehed teatavaks. RaKS § 50 lg 1 kohaselt ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida Tervisekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või

teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Seega hagejal tekkis eelduslikult õigus saada Tervisekassalt ajutise töövõimetuse hüvitist. RaKS § 53 lg 1 järgselt ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse töövõimetuslehe alusel. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja teeb töövõimetuslehele omapoolsed kanded seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult töövõimetuslehe lõpetamisest teadasaamisest. Seega sõltub hüvitise maksmine tööandja tehtud kandest töövõimetuslehel. RaKS § 53 lg 5 kohaselt hüvitis määratakse ja makstakse, kui kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja on teinud kindlustatud isiku elektroonilisele töövõimetuslehele Xtee liidese kaudu omapoolsed kanded hiljemalt 90. kalendripäeval alates töövõimetuslehel märgitud päevast, kui kindlustatud isik asus töö- või teenistuskohustusi täitma või taasalustas majandus- või kutsetegevust või füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osalemist. Hüvitist ei määrata ega maksta, kui töövõimetuslehele ei ole tehtud kandeid käesolevas lõikes sätestatud tähtaja jooksul. Sõltumata eeltoodust, et töötaja on teinud tööandjale teatavaks töövõimetuslehtede olemasolu ei ole tööandja teinud töövõimetuslehtedele omapoolseid kandeid. Seetõttu ei ole Tervisekassa tasunud hagejale ajutise töövõimetuse hüvitist. Kuna töövõimetuslehtede lõpetamisest 31.12.2022.a; 22.01.223.a ja 05.02.2023.a on möödunud enam kui 90 kalendripäeva, siis Tervisekassa hüvitist hagejale enam ei määra ega maksa. Seega hageja on kaotanud õiguse Tervisekassalt saada ajutise töövõimetuse hüvitist tööandja käitumise tõttu. 17.05.2023.a Tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt 20.12.2022.a kella 16:00 paiku libastumisel aset leidnud õnnetusjuhtum on käsitletav tööõnnetusena töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 22 lg 1 mõistes (vt lisa nr 3). Seega tööõnnetus põhjustas hageja ajutise töövõimetuse. RaKS § 54 lg 1 p-i 6 kohaselt Tervisekassa maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest ühe kalendripäeva keskmisest tulust 100 protsenti kutsehaigusest tingitud või tööõnnetuse tagajärjel tekkinud haigestumise või vigastuse korral. Seega Terevisekassa oleks tasunud hagejale hüvitist 100% tema ühe kalendripäeva keskmisest tulust sest tegemist on tööõnnetusega. RaKS § 55 lg 2 kohaselt kindlustatud isiku kalendripäeva keskmine tulu võrdub töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365 jagatisega. Kuna hageja ajutine töövõimetus algas 21.12.2022.a, siis tuleb lähtuda hagejale 2021.a sotsiaalmaksuga arvutatud tulust. 2021 aastal oli hageja sotsiaalmaksuga makstav tulu kokku 17 432,59.- eurot (vt lisa nr 4). Seega moodustub hageja kalendripäeva keskmiseks tuluks 47,76.- eurot (17 432,59: 365 = 47,76).

RaKS § 56 lg 13 kohaselt kui haigushüvitise maksmise aluseks on käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punktid 6 ja 7, tekib õigus saada haigushüvitist käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punktis 1 sätestatud kindlustusjuhtumi korral töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest või majandus- või kutsetegevusest vabastuse teisest päevast alates. Kuna hageja oli perioodil 21.12.2022.a – 05.02.2023.a ajutisel töövõimetuslehel kokku 47 kalendripäeva ning hüvitist on hagejal õigus saada alates teisest päevast, on hagejal õigus haigushüvitist saada 46 kalendripäeva eest. Seega oleks hagejal tekkinud õigus saada Tervisekassalt haigushüvitist summas 2 196,96.eurot (47,76 kalendripäeva keskmine tulu x 46 kalendripäevad, milles eest oleks õigus hüvitist saada = 2 196,96). Eelnevast tulenevalt hageja leiab, et tal on ajutisest töövõimetusest tulenev kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel kostja vastu. Hageja kahju hüvitamise nõue on lepingulise kohustuse rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõue. Töövõimetuslehele kannete tegemise kohustus tuleneb kostjale RakS § 53 lg-st 4 ja 5 ning kohustuse tekkimise eelduseks on pooltevaheline lepinguline suhe. Tulenevalt RaKS § 53 lg-st 5 maksab Tervisekassa töövõimetushüvitise üksnes juhul, kui tööandja teeb nõutud kanded 90 päeva jooksul alates töövõimetuse lõppemisest. Poolte vahel puudub vaidlus, et nende vahel on sõlmitud tööleping. Kostja pole kandeid töövõimetuslehtede osas 90 päeva jooksul teinud. Eelnevast tulenevalt hageja leiab, et kostja käitumise tulemusel on hagejal tekkinud varaline kahju. Kui kostja oleks töövõimetuselehtedele teinud ettenähtud kanded, oleks Tervisekassa tasunud hagejale ajutisest töövõimetusest tulenevat hüvitist ning hagejale ei oleks kahju tekkinud seoses saamata jäänud ajutise töövõimetusest tuleneva kahju hüvitisega. Hageja ei saanud Tervisekassalt hüvitist, sest kostja ei teinud kandeid hageja töövõimetuslehele, seega kostja vastutab kahju tekkimise eest. Eeltoodust tulenevalt hageja palub tema kasuks kostjalt välja mõista kahjuhüvitis netosummas 2 196,96.- eurot. Viivisenõuded Kui võlgnik on oma raha maksmise kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmise viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama paragrahvi lõike 2 järgselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimiseoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär. Eesti Pank on intressimäära avaldamise teadetes teatanud, et VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimiseoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2023.a oli 2,50 %. Seega seadusjärgne viivisemäär on 0,0287% päevas.

Hageja palub kostjalt välja mõista otsuse jõustumisest alates viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetult hüvitiselt summas 2 700.eurot kuni vastava hüvitise täieliku tasumiseni kuid mitte rohkem, kui sissenõutavaks muutunud hüvitise summa. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitiselt 2 196,96.- eurolt viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest (s.o 25.05.2023.a) kuni kohustuse kohase täitmiseni kuid mitte rohkem, kui sissenõutavaks muutunud hüvitise summa. TLS § 71 kohaselt on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. TLS §-i 84 järgselt muutuvad töölepingu lõppemisel kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Järelikult tekkis tööandjal puhkusehüvitise tasumiskohustus töölepingu lõppemisel s.o 19.02.2023.a. Tööandja pole hagejale puhkusehüvitist summas 1 992.- eurot tasunud. Seega on kostja sattunud puhkusehüvitise tasumisega viivitusse alates 20.02.2023.a. Kostja viivisevõlgnevus on hagiavalduse esitamise seisuga (k.a 25.05.2023.a) 54,43.- eurot. Puhkusehüvitis Viivisemäär Viivis päevas 1 992.0,0287% 0,57.-

Periood Viivitatud päevi 20.02.2023.a - 25.05.2023.a

Viivis kokku 54,43.-

Seega hagejal on õigus nõuda kostjalt puhkusehüvitise tasumisega viivitamise eest viivist summas 54,43.- eurot. TsMS § 367 järgi võib koos põhinõudega esitada viivisenõude hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja kasutab TsMS §-st 367 tulenevat võimalust ning leiab, et tal on õigus nõuda kostjalt puhkusehüvitiselt viivise väljamõistmist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, st alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o 26.05.2023.a kuni puhkusehüvitise täieliku tasumiseni. Hageja leiab, et eelpool nimetatud perioodi eest on õigus nõuda tasumata puhkusehüvitiselt (1 992.- eurolt) kuni kohustuse täieliku täitmiseni viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja vastus

sõitis Tallinnasse. 2.5. 20.12.2022 õhtul peetud sõnumivahetuses küsis E K K Sult m.h mida nad (s.o E K ja T.C) homme (s.o 21.12.2022) objektil. K S ütles, et nad oleksid kell 8:00 objektil ja siis lepitakse kokku edasised tegevused (vt 30.01.2023 vastuse lisa 3). 2.6. 20.12.2022 ca 21:00 helistas K Sule T.C, kes oli purjus häälega ning lubas, et 21.12.2022 saab kõik korda ja objekt tehakse ära ning kinnitas, et nad on hommikul 8:00 objektil. K S palus tal magama minna ja hommikuks kaineks saada. 2.7. 21.12.2022 hommikul kell 8:00 hakkas K S helistama T.C-le ja E Kile. Kumbki telefonile ei vastanud. Esimese kontakti sai K S ca 9.30 kui kõnele vastas E K ja teatas, et nad magasid. Sellele järgnevalt helistas K Sule T.C, kelle jutt oli alkoholijoobe tõttu segane, kuid K S sai aru, et E K ja T.C pidasid eelmisel õhtul T.C lahkumispidu. 2.8. 21.12.2022 hommikul peetud telefonikõnes K Suga ei maininud T.C midagi oma 20.12.2022 kukkumisest. Küll aga mainis T.C, et kukkus hotellis mitu korda. 2.9. Pärast I.M kõnet helistas K S uuesti E K ja ütles, et T.C kukkus objektil ca 17.00 vahetult pärast seda kui K S objektilt lahkus. K S teatas, et 20.12.2022 õhtul lahkuti objektilt koos. Mõne aja möödudes helistas E K uuesti K S ning ütles, et T.C kukkus hoopis sel ajal kui K S oli Ramirendis (s.o 20.12.2022 vahemikus 15:00 – 16:00). 2.10. K S seletuskirjas (vt 30.01.2023 vastuse lisa 4) on märgitud, et kui ta jõudis 20.12.2022 Ramirendist tagasi, ei kaevanud T.C mitte millegi üle. Samuti ei maininud T.C 20.12.2022 õhtul peetud telefonikõnes, et kuskilt valutaks või et ta ei saa järgmisel päeval (s.o 21.12.2022) objektile tulla. 2.11. Kui K S oli teel Jürist, kus asub Tööandja ladu/töökoda, Pärnusse helistati K Sule X motellist ja paluti kiiresti vabastada Baltpile Osaühingu poolt broneeritud tuba (vt 30.01.2023 vastuse lisa 5), sest E K ja T.C olid kuni 21.12.2022 hommikul kella 6.00-ni rikkunud öörahu (vt 30.01.2023 vastuse lisa 6). 2.12. Pärast majutusasutuse kõnet helistas K Sule uuesti E K, kes teatas, et ta on T.C-ga Pärnu haiglas.

alkoholijoobes (vt käesoleva vastuse lisa 1 – motell X videoülesvõtted). Tegemist ei olnud töö ajal juhtunud õnnetusega ning E Ki ja hiljem ka T.C poolsed vastupidised väited on üheselt valed ja kantud ilmselgelt soovist saada tööandjalt rahalist hüvitist. Rahalise hüvitise saamise vajadus on T.C-l seetõttu, et ta ei saa lähitulevikus tööl käia ning uuel töökohal Soomes on töötasu esialgu tema enda sõnul väike (s.o T.C arvates ebapiisav). 2.18. 9.01.2023 esitas Tööandja uurimistulemuste akti (vt 30.01.2023 vastuse lisa 11) Tööinspektsioonile. Kostja esitas taotluse hagi osaliseks läbi vaatamata jätmiseks 3.1. Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad pooled pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30 kalendripäeva jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest. Sama sätte lg 3 esimene näeb ette, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. 3.2. Hageja ei esitanud hagiavaldust 30 kalendripäeva jooksul töövaidluskomisjoni otsuse saamisest. Seega on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud osas, milles Töötaja nõuded jäid rahuldamata. Kohtumenetlus toimub Tööandja 3.05.2023 taotluse alusel ning Töötaja saab hagis esitada üksnes nõuded, mille töövaidluskomisjon rahuldas (vt Tööandja 3.05.2023 taotluse resolutiivosa punkt 2). Kostjale teadaolevalt jõustus töövaidluskomisjoni 20.03.2023 otsus osas, milles Töötaja avaldus jäi rahuldamata, 4.05.2023. 3.3. TsMS § 371 lg 1 p 4 sätestab, et kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Poolte vahel on jõustunud töövaidluskomisjoni 20.03.2023 otsus alljärgnevates nõuetes: Töötaja nõue puhkusehüvitise saamiseks summas 738,06 eurot; - Töötaja nõue kahjuhüvitise saamiseks summas 2196,96 eurot. 3.4. TvLS § 58 lg 3 teise lause kohaselt võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Hageja on hagis esitanud viiviste nõude puhkusehüvitiselt sissenõutavaks muutunud summas 54,43 eurot ja TsMS § 367 alusel edasiulatuvalt. Neid nõudeid ei ole Töötaja töövaidluskomisjonile esitanud. Tulenevalt TvLS § 58 lg 3 teisest lausest ei saa neid nõudeid seega esitada kohtule, mis vaatab läbi sama töövaidlusasja. TsMS § 371 lg 1 p 1 sätestab, et kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Antud juhul ei ole kohus pädev lahendama hageja viivisenõudeid. IV. Kostja õiguslikud vastuväited ja seisukohad hagis esitatule 4.1. Töölepingu ülesütlemine ei ole tühine 4.1.1. Töötaja taotleb 21.12.2022 töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamis TLS § 88 lg 1 alusel ja märgib, et ei ole ülesütlemisavalduses märgitud tegusid toime pannud. 4.1.2. Tööandja on Töölepingu üles öelnud tuginedes TLS § 88 lg 1 p-dele 5 ja 6. Tööandja usalduse kaotuse tingisid kogumis järgnevad asjaolud: motellis X alkoholi tarbimine, Tööandja Töötajana motelli kodukorra rikkumine, sh teiste külaliste öörahu häirimine ja 21.12.2022 tööle mitte ilmumine. Tagantjärele on selgunud, et Töötaja valetas enda jalavigastuse tekkeaja ja -põhjuste kohta. Tegelikkuses ei vigastanud T.C jalga mitte 20.12.2022 objektil olles vaid 21.02.2022 varahommikul kella 4:00 ajal motelli X ees purjuspäi kukkudes. Vastavat asjaolu tõendab m.h T.C vaie (vt vaide punkt 3.2.) Tööinspektsioonile (vt käesoleva vastuse lisa 2), milles T.C esmakordselt pärast pikka ja kategoorilist eitamist tunnistab, et kukkus motell X ees

21.12.2022 varahommikul ning vigastas selle käigus jalga. 4.1.3. Kolmanda isiku usalduse kaotus Tööandja suhtes väljendub selles, et motell X administraator teatas 21.12.2022 K Sule, et enam nad Baltpile Osaühingu töötajaid enda motelli ööbima ei soovi ja lõpetas sellega poolte koostöö. Alates 2023.a majutab Baltpile Osaühing Pärnus ja selle läheduses töötavaid töötajaid xxx linn asuvas majutusasutuses hotell T (vt käesoleva vastuse lisa 3).

kavatse seda teha. TLS § 107 lg 2 kohaldamine on võimalik juhul kui Tööandja poolne ülesütlemisavaldus olnuks ainus Töölepingu lõpetamise dokument. Antud juhul on aga ülesütlemise tühisuse korral Töölepingut lõpetavaks dokumendiks Töötaja 28.11.2022 avaldus, mida ei ole vaidlustatud ja mida TLS § 107 lg 2 ega ükski muu norm ei võimalda eirata. Hageja osundab Riigikohtu praktika käsitleb olukordi, kus ainsaks töölepingut lõpetavaks tehinguks oli tühine ülesütlemisavaldus ja sellisteks puhkudeks ongi seadusandja ette näinud TLS § 107 lg 2. Antud juhul on aga Tööandja ülesütlemisavalduse tühisuse korral kehtivaks töölepingut lõpetavaks dokumendiks Töötaja ülesütlemisavaldus. Töötaja ülesütlemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 teise lause tähenduses ning see saab tühine olla üksnes seaduses sätestatud aluste (TsÜS § 84 – 89) olemasolul. Neid aluseid ei ole välja toodud. Ühtlasi on võimalik ülesütlemisavaldust tühistada, kuid ka selleks peavad esinema seaduses sätestatud alused (TsÜS § 92, 94 ja 96). 4.2.2. Kostja käsitlust toetab antud juhul ka kohtupraktika. Nii on Tartu Ringkonnakohus 26.01.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-22-8892 lahendanud sarnast vaidlust (s.o tööandja esitas tühise ülesütlemisavalduse ja töötaja esitas kehtiva ülesütlemisavalduse) ning leidnud, et töötaja ülesütlemisavalduse kehtivuse korral ei kohaldu TLS § 107 lg 2 ning tööleping tuleb lugeda lõppenuks töötaja ülesütlemisavaldusel märgitud ajast kui tööandja ei ole töötaja poolset ülesütlemist vaidlustanud. Baltpile Osaühing ei ole T.C 28.11.2022 ülesütlemisavaldust vaidlustanud.

saada riigilt ja Tööandjalt täiendavaid hüvitisi. T.C poolt K Sule väidetu, et sellise käitumise põhjuseks on mõningane ebakindlus tuleviku osas, on arusaadav. Samas ei õigusta ebakindlus tuleviku osas soovi saada ebaausal teel hüvitisi riigilt ja Tööandjalt. Õigusliku poole pealt tuleb aga rõhutada, et TLS § 100 lg 5 ja § 109 lg 1 näevad ette kahjuhüvitise töötajale. Antud juhul saab aga Töötajale põhjustatud maksimaalseks kahjuks olla saamata töötasu vahemikus 22.12.2022 kuni 28.12.2022 ehk seitsme (7) päeva töötasu. Mõistes Töötajale välja kahe (2) kuu töötasu on töövaidluskomisjon rikastanud Töötajalt alusetult, sest Töötaja ei oleks alates 29.12.2022 teeninud Baltpile Osaühingust mis tahes töötasu. 4.4. Töötaja puhkusehüvitise nõue perioodi 01.01.2022 kuni 21.12.2022 eest on teadvalt alusetu

on tingitud liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist. T.C esitas töövaidluskomisjonile 14.03.2023 dokumendi „Vastus saatekirjale nr 72336010 versioon 1“, millest nähtub, et Töötaja vere alkoholisisaldus Pärnu haiglasse saabumisel oli 1,155 g/L, mis teisendatuna promillidesse on 2,43‰ (milligrammide teisendamiseks promillideks tuleb näit korrutada 2,1-ga)3 . Seega oli T.C keskmises alkoholijoobes. Arvestades asjaolu, et Pärnu haiglasse läks T.C 21.12.2022 hommikul on ilmselge, et 21.12.2022 varahommikul oli T.C raskes alkoholijoobes. Seega kohaldub antud juhul RaKS § 60 lg 1 p 2 ning Töötajal puudub õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitist nii Tööandjalt kui ja Haigekassalt. 4.5.3. RaKS § 53 lg 53 sätestab, et kindlustatud isik võib esitada tõendi ning muud talle hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid Tervisekassale ise. Seega Tööandja poolt töövõimetuslehele andmete kandmine ei ole eelduseks ning hageja eksib väites, et ta on kaotanud õiguse hüvitisele Tööandja tegevusetuse tõttu. Kui hageja tõepoolest hüvitist ei saanud, siis on ta selle olukorra põhjustanud ise, sest hagejal on seadusest tulenev õigus kõik dokumendid ise esitada. Kostja märgib, et on Tööinspektsiooni 17.05.2023 uurimiskokkuvõtte vaidlustanud, sest Pärnu haiglas tuvastatud vigastused sai T.C 21.12.2022 varahommikul motell X ees ehk tegemist ei ole tööõnnetusega. Vastava asjaolu tõendamiseks lisab kostja käesolevale vastusele Tööinspektsiooni 20.03.2023 uurimise lõpetamise otsuse nr 3-6/22/360 (vt käesoleva vastuse lisa 4), tööandja 16.06.2023 uurimistulemuste akti (vt käesoleva vastuse lisa 5) ning Baltpile Osaühing kaebuse Tallinna Halduskohtus (vt käesoleva vastuse lisa 6). Hageja nõude suurendamise avaldus Hageja on esitanud 26.01.2024 a kohtule avalduse nõuete suurendamiseks. Hageja suurendab nõuet kostja poolt töövõimetuslehtedele tegemata kannete tõttu tekkinud kahju sh viivisenõude osas. Kuna töövõimetuslehe alusel hüvitist ei määrata ega maksta, kui töövõimetuslehele ei ole tehtud kandeid vastavalt RaKS § 53 lg 5 sätestatud tähtaja jooksul ja kostja pole seda teinud siis on hagejal tekkinud õigus saada Tervisekassalt haigushüvitist perioodi eest 06.02.2023 – 24.05.2023 summas 5 158 eurot ( 47,76 kalendripäeva keskmise tulu x 108 kalendripäeva, mille eest oleks õigus saada hüvitist summas 5 158,08 eurot). Hageja ei saanud Tervisekassalt hüvitist, sest kostja ei teinud kandeid hageja töövõimetuslehele, seega kostja vastutab hagejale kahju tekkimise eest. Seoses kahju hüvitamise nõude suurendamisega suurendas hageja ka viivise nõuet. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitiselt 5 158,08 eurolt viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates nõude suurendamise avalduse esitamisest ( 26.01.2024) kuni kohustuse kohase täitmiseni kuid mitte rohkem, kui sissenõutavaks muutunud hüvitise summa.

KOHTU PÕHJENDUSED

selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas.. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ( T.C) ja kostja kohtule taotluse esitanud pool (Baltpile Osaühing). Eelnevast tulenevalt saab teha järelduse, et kostja saab esitada taotluse esitamise kaudu kohtule hagi korras läbivaatamiseks need nõuded mis töövaidluskomisjon otsusega rahuldas ja hageja saaks esitada need nõuded kohtule hagi korras läbi vaatamiseks mis jäid komisjoni poolt rahuldamata. Maakohtusse on 30 kalendripäeva jooksul komisjoni otsuse kätte saamisest pöördunud kostja (komisjoni otsuse sai kostja kätte 4 aprillil 2023, kohtusse esitati taotlus 3 .mail 2023) taotlusega taotluses märgitud nõuete (need nõuded töövaidluskomisjon otsusega rahuldas) hagimenetluse korras läbi vaatamiseks. Hageja ettenähtud tähtaja jooksul (komisjoni otsuse sai hageja kätte 3 . aprill 2023 dtl 149) hagi esitanud pole st eesmärgiga hagimenetluses menetleda neid nõudeid mis jäid komisjonis rahuldamata. Kohtu ettepanekul on hageja esitanud kohtule hagiavalduse tervikteksti ( 25.05.2023) ja hageja algatusel nõuete suurendamise avalduse (26.01.2024). Seega need nõuded mis jäid töövaidluskomisjonis rahuldamata neid enam uuesti hagimenetluses läbi ei vaadata ja need on jõustunud. Riigikohus on aga varasemalt selgitanud, et eelpool märgitud regulatsioon ei välista pooltel võimalust esitada uusi nõudeid mida töövaidluskomisjon oma menetluses/otsuses ei käsitlenud ja samuti on lubatud nõuete suurendamise avalduse esitamine.

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kõik käesoleva töövaidluse kohtulahendis käsitlemata poolte väited ja poolte tõendid tsiviilasja läbivaatamisel töövaidlusasja läbivaatamisel kohtu hinnangul tähendust ei oma ja seetõttu kohus neid käesolevas lahendis ka ei käsitle. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine

omab tähendust varasemalt esitatud töötajapoolne korraline töölepingu ülesütlemine) ja kui suurt hüvitist peab kostja hagejale maksma, kui töölepingu ülesütlemine on tühine.

punktide 5-6 alusel kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ilma eelnevat hoiatust tegemata on rikkumine, kohus pole tuvastanud asjaolusid mis oleksid andnud tööandjale aluse töölepingu ülesütlemiseks ilma töötajat eelnevalt hoiatamata.

hüvitis (Riigikohus 3-2-1-80-15 p 8 ja 3-2-1-79-13 p 32.2). Kohus on seisukohal et kui üks vaidluse pooltest esitab hageja hagis või kostja taotluses hüvitise küsimus uuesti hagimenetluses läbi vaadata siis selleks et kohus saaks pärast töövaidluskomisjoni menetlust täielikult ja iseseisvalt täies mahus kohaldada kaalutlusõigust ei ole töövaidluskomisjoni otsus mingiski osas (mitte mingi hüvitise summa ulatuses) jõustunud ja kohus pole komisjoni seisukohaga ja töövaidluskomisjoni otsuse märgitud hüvitise suurusega seotud. See hüvitise summa komisjoni otsuses pole jõustunud, vastasel juhul ei saaks kohus täieliku iseseisvat kaalutlusõigust rakendada, kui kohus oleks seotud töövaidluskomisjoni otsuses otsustatud hüvitise suurusega.

põhjusel, et töösuhe lõppes TLS § 107 lg 2 alusel mitte 21.12.2022 aastal vaid hiljem s.o. 19.02.2023 aastal ja puhkusehüvitise arvutamise korra järgi nõuab hageja kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist summas 1 992 eurot. TLS § 55 kohaselt eeldatakse, et töötaja igaaastane põhipuhkus on 28 kalendripäeva. Töölepingus on punktis 6.1. (dtl 66-69) kokkulepitud iga-aastases põhipuhkuse kestuses , milleks on 28 kalendripäeva.

esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis koostatud hageja tahet või avaldust kasutada sel perioodil puhkust. Tööandja ettevõttes töökorraldajana saab otsustada kas töötajale viibides töölt eemal isiklikel põhjustel säilitatakse töötasu või mitte, kuid see ei võimalda teha kohest järeldust et töötaja kasutas sel perioodil õigust puhkusele. Samuti ei saa samastada puhkusena üksikuid päevi kuus puhkusena ka siis kui tööandja on selle töölt eemal viibitud päeva/päevade eest tasu maksnud. Tööandja peab tagama töötajale töölepingus kokkulepitud töö ja maksma kokkulepitud tasu. Kui tööd anda pole siis tasu selle päeva eest tuleb igal juhul töötajale maksta v.a. juhul, kui tegemist on töötaja süül töölt eemal viibimine ( TLS § 35 jj). Selguse huvides töölepingu seaduse sisust tulenevalt vaidluse korral tõendiks mis välistab igasugused vaidlused töötaja puhkuse kasutamise kohta saab olla vaid töötaja poolt koostatud ja tööandjale edastatud kirjalikku taasesitamist võimaldav avaldus (tahteavaldus) kasutada puhkust, olukorras kui ettevõttes pole koostatud ega kinnitatud puhkuse ajakava TLS § 69 märgitud viisil. Tasu maksmine aja eest, mis on tööandja poolt koostatud tööajatabelis märgitud nn töötaja puhkuseks ei tõenda sel ajal töötaja tahet puhkuse kasutamiseks ega muuda selle aja eest väljamakstud tasu puhkusetasuks. Lisaks olukorras kus puhkuse ajakava pole koostatud - tuleb tööandjal enne vastavat algavat arvestusperioodi koostada tööajagraafik, seda tutvustada töötajale ja et hiljem vaidluse korral saaks seda tõendada tutvustada seda soovitavalt töötajale allkirja vastu (nt millal keegi tööl, millal puhkepäev, millal töölähetus, millal puhkus töötajal) ning teise töötasu alusdokumendina täita jooksvalt iga tööaja kohta arvestust (selle töötaja tegelik tööaeg, tegelik lähetus, tegelik puhkuse kasutamine jne). Korrektse seadust järgiva personaliarvestuse (tööaeg, puhkused, vabaaeg, lähetused jne) korral on tööandjal probleemideta võimalik töötaja tööaega, puhkeaega, puhkuseid ja lähetusi jms vaidluse korral kohtus tõendada ja esitada vaidluse korral dokumente mis on ka töötaja poolt allkirjastatud (kas tahteavaldusena või tutvustamise kaudu). Käesolevas tsiviilasjas ükski tööandja poolt esitatud dokumentaalne tõend ei tõenda ümberlükkamatult tööandja väiteid töötaja puhkuse kasutamise kohta nimetatud perioodil ega lükka ümber hageja väiteid puhkuse mittekasutamise kohta nimetatud perioodil.

korral teise kuni viienda kalendripäeva eest 70 protsenti töölepingu seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust nn haigushüvitist. TTOS § 12 -2 lõige 5 kohaselt maksab tööandja haigushüvitise välja palgapäeval või 30 kalendripäeva jooksul alates töötajalt elektroonilise haiguslehe või tõendi esitamisest tööandjale. Kohus leiab, et kostja/tööandja pole tõendanud, et haigestumise põhjustas töötaja joobeseisund või esineks RaKS (Ravikindlustusseaduse) § 60 lg 1 punktis 2 loetletud alus nimetatud hüvitise mittemaksmiseks. Tööandja pole tõendanud, et on hagejale haigushüvitist hagis märgitud perioodi eest maksnud. Kuna tööandja/kostja ei ole kohtule tõendanud haigushüvitise maksmist hagejale ega esitanud andmeid omapoolse arvestuse kohta, saab kohus lähtuda hageja esitatud hüvitise summa arvestusest. Keskmise töötasu suurus hagejal on 64,78 eurot (tööandja 30.01.2023 a poolt komisjonile esitatud vastuse lisa 16 järgi). Arvutuse järgi oleks hagejal õigus nõuda hüvitist 4 päeva eest kokku summas 181, 38 euro suuruses summas ( 4 päeva x 45,34 (70% 64,78 on 45,34).

ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks on eeldusena vajalik järgida kahte olulist asjaolu: et kanded oleksid tehtud ning kanded oleksid tehtud seaduses märgitud tähtaja jooksul. Kohus on tuvastanud et vaatamata sellele et hageja on kostjale teinud teatavaks töövõimetuslehtede olemasolu ei ole tööandja teinud töövõimetuslehtedele omapoolseid kandeid, mistõttu pole Tervisekassa tasunud hagejale ajutise töövõimetuse hüvitist. Vaidlust pole et töövõimetuslehtede lõppemisest 31.12.2022; 22.01.23 ja 05.02.2023 on möödunud rohkem kui 90 kalendripäeva siis Tervisekassa hagejale hüvitist enam ei määra ega maksa. Eelnevat silmas pidades on hageja kaotanud õiguse saada Tervisekassalt ajutise töövõimetuse hüvitist kostja/tööandja (tegevusetuse tõttu) käitumise tõttu. Tööinspektsiooni 17.05.2023 tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt 20.12.2022 kella 16: 00 ajal libastumise tagajärjel asetleidnud õnnetustjuhtum on käsitletav tööõnnetusena töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 22 lg 1 mõttes (25.05.2023 hagiavalduse lisa 3).

11 et hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingus sätestamata küsimustes juhinduvad osapooled õigusaktidest, milleks on ka Ravikindlustusseaduse sätted. Hageja ei saanud Tervisekassalt hüvitist, sest kostja ei teinud kandeid hageja töövõimetuslehele, seega kostja vastutab kahju tekkimise eest. Kostja on kohustust rikkunud, töötajale tekitatud kahju suurus on tuvastatud, kohus on tuvastanud et kostja oli teadlik hageja töövõimetuslehtedest ja need esitati, kuid kostja tahtlikult vajalike kandeid sinna ei kandnud seega rikkus kohustust tahtlikult, kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse eesmärgiga, rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kohus leiab et kahju hüvitamise rahuldamiseks on kõik eeldused täidetud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahju hüvitis summas 5 158,08 eurot. Viivis seoses kahju hüvitamise nõudega

suhte lõppemise kuupäeva ja aluse kohta. Ka selle nõude osas on küsitav hageja õiguskaitsevajadus ja nõude täidetavus. Kui tegemist on kostja tahteavalduse asendamisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 järgi, siis selleks peavad olema täidetud viidatud normis sätestatud eeldused. Esiteks peab isikul, kelle tahteavaldust soovitakse kohtulahendiga asendada, olema kas seadusest või muust õiguslikust alusest tulenev kohustus tahteavaldus teha. Teiseks peab tahteavaldusel, mille asendamiseks isikut kohustatakse, olema kindel sisu, mis on võimalik tuvastada kas seaduse või lepingu alusel. Kolmandaks peab kohtuotsus kohustama isikut taheavaldust tegema. Hageja nõue peab olema sõnastatud nii, et sellega kohustatakse kostjat tahteavaldust tegema, st see on kooskõlas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 formuleeringuga „võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavalduse tegemiseks“. Kolleegiumi hinnangul on hagejal endal võimalik jõustunud kohtuotsusega pöörduda Maksuja Tolliameti poole, kus tehakse otsuse alusel kanded.). Millistel alustel jättis kohus hageja kahju hüvitamise nõude summas 2 196,96 eur alusel läbi vaatamata on kohus selgitanud käesolevas lahendis eespool (töövaidluskomisjon on selle nõude lahendanud, jätnud selle rahuldamata ja hageja pole seda hagimenetluses läbi vaatamiseks esitanud, seega on nõue jõustunud töövaidluskomisjoni otsusega). Menetluskulud

ülesütlemist läbi veatult ja läbi mõeldult. Hagimenetluse kohtus algatas kostja oma taotlusega kaasates menetlusse selle kaudu vältimatult ka hageja, kellel tekkis vajadus õigusteadmistega esindaja osavõtuks kohtumenetluses mis tõi kaasa hagejale täiendavad menetluskulud. Hageja kasutas kohtueelses menetluses esindajat, mis tõid kaasa samuti kulusid. Lisaks eeltoodule arvestab kohus menetluskulude jaotust kindlaksmäärates millises mahus kohus hagi rahuldas. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et menetluskulude tasumise majanduslik mõju eraisiku toimetulekuku mõttes oma igapäevaste vajaduste rahuldamiseks on keerulisem hagejale kui eraisikule ja kostjale kui äritegevuses aktiivselt tegutsevale tulutoovale isikule – eelnev avaldab isikutele erinevalt mõju menetluskulude kandmisel erinev. Kohus arvestab menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel samuti vaidluse sisu ja keerukust otsustamisel kas vaidlemisega jätkata kohtus pärast kohtueelset vaidlemist samadel teemadel, lahendi ettenähtavust arvestades, et vaidlus on läbinud kohtumenetluse eelselt vähemalt ühe vaidlust otsusega lahendava organi (töövaidluskomisjoni) ning poolte valmisolekut kompromissiga vaidlus lahendada. Eelnevat silmas pidades leiab kohus et õiglane menetluskulude jaotus on: kostja kannab 95% ulatuses hageja menetluskulud, kostja kannab kõik oma menetluskulud ise ja hageja kannab 5% ulatuses enda menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2024. a otsusega nr 223-6597

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.