Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht
17. jaanuar 2022, Tallinn
Tsiviilasja number
2-21-16595
Tsiviilasi
X kaebus Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse
8.oktoobri 2021. a otsusele täiteasjas nr 022/2021/5576
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. novembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja X (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Suido Västra esindajad ringkonnakohtus Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus (registrikood 12016207), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus Puudutatud isik (sissenõudja) OÜ AIRES LAENUD (registrikood 10995828), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mart Angerjärv Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu X 15. detsembril 2021 dokumentaalse tõendina esitatud kohtutäituri
25.augusti 2021. a e-kiri ning 22. detsembril 2021 dokumentaalsete tõenditena esitatud OÜ AIRES LAENUD menetlusdokument tsiviilasjas nr 2-21-15333 koos kohtu kirjaga ning täitmisteade täiteasjas nr 022/2021/5576. Keelduda ülejäänud X
detsembril 2021 dokumentaalsete tõenditena esitatud dokumentide vastuvõtmisest.
2.Tühistada Harju Maakohtu 30. novembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-16595 ning teha uus määrus, millega tühistada kohtutäitur Elin Vilippuse 8. oktoobri 2021. a otsus täiteasjas nr 022/2021/5576, millega kohtutäitur Elin Vilippus jättis X
20.septembri 2021. a kaebuse rahuldamata ja kohustada kohtutäitur Elin Vilippust kaebust uuesti läbi vaatama.
3.Rahuldada X määruskaebus.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigilõiv, mis jääb kohtutäitur Elin Vilippuse kanda.
5.Määrata kindlaks X-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista kohtutäitur Elin Vilippuselt välja X kasuks maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) 30 eurot. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (avaldaja, võlgnik) esitas 22. oktoobril 2021 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäitur Elin Vilippuse (kohtutäitur) 8. oktoobri 2021. a otsuse täiteasjas nr 022/2021/5576 (täiteasi) ja kohustada kohtutäiturit avaldaja 20. septembri 2021. a kaebust uuesti läbi vaatama ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Avalduse kohaselt on kohtutäituri menetluses täiteasi, milles on täitedokumendiks 25. veebruari 2015. a notariaalne leping, milles on avaldaja nõustunud hüpoteegi seadmisega korteriomandile aadressil XXX, Tallinn OÜ AIRES LAENUD (sissenõudja) kasuks poolte vahel sõlmitud krediidilepingu nr 1500811 (krediidileping) täitmise tagamiseks. Sissenõudja väidab 2. augusti 2021. a täitmisavalduses olevat võlgniku vastu sundtäidetava nõude summas 58 427,89 eurot, millest põhiosa on 52 666,72 eurot, intress 5750,02 eurot ja viivis 11,15 eurot. Kohtutäitur nõustus sundtäitma nõuet summas 15 000 eurot, s.o hüpoteegisumma ulatuses.
20.septembril 2021 esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse, milles palus täitemenetlus lõpetada, sest sissenõudjal ei ole nõuet avaldaja vastu. Kohtutäitur on 8. oktoobri 2021. a otsuse tegemisel, millega jäeti avaldaja kaebus rahuldamata, oluliselt rikkunud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg-t 41 ja § 48 lg 1 p 7, sest sissenõudja ei ole põhi- ja kõrvalnõuete alust ega detailset arvestust esitanud ning kohtutäitur ei ole nende esitamist nõudnud. Täitmisavaldusele lisatud krediidilepingus on laenusumma 40 000 eurot, mis on väidetavast nõude põhiosast väiksem. Samuti ei ole avaldaja krediidilepingu alusel laenu saanud.
2.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu, palus jätta selle TMS § 23 lg 41 väidetava rikkumise osas läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur jäi 8. oktoobri 2021. a otsuses märgitu juurde. Kohtutäituril ei ole pädevust hinnata võlgniku ja sissenõudja võlasuhet sisuliselt. Samuti on etteheide, et sissenõudja ei ole nõude detailset arvestust esitanud, esitatud esmakordselt avalduses kohtule. Peale selle on avaldaja väide, et ta ei ole laenu saanud, vastuolus avaldaja seisukohaga kaebuses kohtutäiturile, mille kohaselt on ta nõuet täitnud.
3.Sissenõudja vaidles kaebusele vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Sissenõudja nõue on olemas ja sissenõutav. Samuti on avaldaja kaebus vastuoluline, sest ühest küljest väidab avaldaja, et laenusummat ei ole üle antud, kuid samas ka, et nõue on täidetud enne täitemenetluse alustamist ja pärast täitmisteadete kättesaamist oli võlgnik valmis sissenõudja nõude osaliselt tasuma. Kuivõrd avaldaja on laenu osaliselt tagasi maksnud, siis ei saa olla vaidlust nõude olemasolus. Lisaks ei anna avaldaja vastuväide nõude suuruse osas alust TMS § 48 lg 1 p 7 kohaldamiseks ning seega, kuna kaebusega ei ole taotletavat eesmärki (täitemenetluse lõpetamine) võimalik saavutada, siis tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Seejuures on täitmisavalduses esitatud eraldi nii põhiosa, intress kui ka viivis. Esimese astme kohtu määrus 2 (8)
4.Harju Maakohus jättis 30. novembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) kohtutäituri ja sissenõudja taotlused avalduse (osaliselt) läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata ning avaldaja kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on avaldus esitatud tähtaegselt ja õigele maakohtule. Samuti ei ole alust jätta avaldust läbi vaatamata, sest avalduse eesmärk ei ole täitemenetluse lõpetamine, vaid kohtutäituri kohustamine kaebuse uuesti läbi vaatamiseks ning kuna võlgnik on kaebuses kohtutäiturile teinud etteheiteid ka formaliseerituse printsiibi osas, siis on avaldaja väited TMS § 23 lg 41 väidetava rikkumise osas lubatavad. Samas tuleb jätta avaldus rahuldamata, sest täitemenetluse alustamise formaalsed eeldused on täidetud. Kohtutäiturile on esitatud TMS § 23 lg-s 2 sätestatud tingimustele vastav sissenõudja avaldus, TMS § 2 lg 1 ple 19 vastav täitedokument ja krediidileping. Sissenõudja on ka piisava detailsusega selgitanud esitatud nõude kujunemist. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei kontrolli kohtutäitur täitemenetluse alustamisel materiaalõigulikke asjaolusid, sh kas nõue on olemas. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
5.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas (s.o kaebuse rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas) tühistada, kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti lahendama ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Avaldaja taotleb täitemenetluse lõpetamist. Määruskaebuse kohaselt ei ole sissenõudjal avaldaja vastu nõuet ning seda oli kohtutäitur täitemenetluse alustamisel või hiljemalt kaebuse lahendamisel kohustatud kontrollima. Kohtutäituril oli õigus ja kohustus nõuda sissenõudjalt maksekorraldust väidetava laenusumma avaldajale üle andmise kohta, sest krediidilepingu järgi ilma laenu üleandmiseta sissenõudjal nõuet avaldaja vastu ei ole. Avaldaja ei ole sissenõudjalt laenu saanud või isegi juhul, kui sissenõudja notari deposiitkontole tasutud 55 000 eurot käsitada võimaliku nõudena avaldaja vastu, ei tulene see krediidilepingust ega täitedokumendist. Lisaks pidi kohtutäitur nõudma sissenõudjalt selgitust selle kohta, miks väidetav põhinõue on krediidilepingujärgsest laenusummast oluliselt suurem. Nõude arusaadavust on kohtutäitur kohustatud kontrollima. Peale selle tuleb arvestada, et avaldaja on tasunud perioodil 2015.–2021. a sissenõudjale kokku 32 169,11 eurot.
6.Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud avaldaja kanda.
7.Sissenõudja vastust määruskaebusele ei esitanud.
8.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue määruse, millega tühistab kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse rahuldamata ja kohustab kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama.
10.Avaldaja on esitanud kaebuse kohtutäituri otsuse peale täitemenetluse lõpetamata jätmise kohta. Ringkonnakohtus vaidlevad menetlusosalised jätkuvalt selle üle, kas täidetud olid kõik tingimused täitemenetluse alustamiseks. TMS § 48 lg 1 p 7 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse selle põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu. Maakohus leidis, et kohtutäitur ei ole rikkunud oma kohustusi täitemenetluse alustamisel. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu.
11.1.Avaldaja esitas koos määruskaebusega kohtutäituri 25. augusti 2021. a e-kirja, milles kohtutäitur põhjendab sissenõudja nõude täitmist summas 15 000 eurot. Lisaks esitas avaldaja
22.detsembril 2021 taotluse määruskaebuse täiendamiseks, milles palus vastu võtta sissenõudja tsiviilasjas nr 2-21-15333 esitatud menetlusdokumendi, mida avaldajal määruskaebuse esitamisel ei olnud (kinnituseks esitatud kohtu kiri). Samuti lisas avaldaja oma menetlusdokumendile täitmisteated täiteasjades nr 022/2021/5576, nr 022/2021/5577 ja nr 022/2021/6635, krediidilepingud nr 1500811 ja nr 1500812 ning pangakonto väljavõtted krediidilepingu täitmiseks tehtud maksete kohta. Iseenesest võib TsMS § 662 lg 3 järgi määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Samas peab esitatud tõend olema asjakohane (TsMS § 238 lg 1).
11.2.Kolleegium ei nõustu kohtutäituri seisukohaga, et avaldaja 22. detsembri 2021. a menetlusdokumendiga tuleb jätta arvestamata, sest määruskaebuse esitamise tähtaeg oli selleks hetkeks möödunud. Kuigi asjaolud ja tõendid tuleb üldjuhul esitada määruskaebetähtaja jooksul, siis ei põhjusta esitatud väidete ja ringkonnakohtu poolt vastu võetavate tõendite menetlemine asja lahendamise viibimist (TsMS § 331 lg 1). Avaldaja 22. detsembri 2021. a menetlusdokument toimetati koos lisadega puudutatud isikutele kohtute infosüsteemist nähtuvalt kätte samal päeval ning puudutatud isikutel oli vastavalt maakohtu kirjale võimalus esitada seisukoht avaldaja määruskaebuse osas kuni 6. jaanuarini 2022 (tl 66 ja pöördel). Samuti puudutavad avaldaja kõnealuses dokumendis esitatud väited juba maakohtu menetluses vaidluse all olnud laenu väidetavat mitte saamist ning maakohtu ette toodi ka see, et avaldaja on sissenõudjale makseid teinud. Samas tuleb eeltoodule vaatamata jätta vastu võtmata avaldaja 22. detsembri 2021. a menetlusdokumendile lisatud krediidileping nr 1500811 ja pangakonto väljavõtted, kuivõrd need on juba maakohtus esitatud ja seega ka toimikus olemas (tl 9–13 pöördel ja 40–47). Samuti ei oma kaebuse lahendamise seisukohast tähtsust teiste täiteasjade dokumendid (täitmisteated täiteasjades nr 022/2021/5577 ja 022/2021/6635 ning krediidileping nr 1500812), mistõttu tuleb ka need jätta asja materjalide juurde võtmata. Kuna dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.
12.Avaldaja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et ta ei ole sissenõudjalt raha krediidilepingu alusel saanud, mistõttu ei ole sissenõudjal avaldaja vastu hüpoteegiga tagatud krediidilepingust tulenevaid nõudeid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist on materiaalõigusliku väitega, mis tuleb lahendada hagimenetluses.
12.1.TMS § 221 lg 11 järgi saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule. TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. Seega olukorras, kus võlgniku arvates on täitemenetlust formaalsete puuduste tõttu valesti alustatud, on kohane õiguskaitsevahend kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamine. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ning seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16).
12.2.Kolleegium leiab, et avaldaja kõnealune etteheide puudutab täitmisele võetud nõude olemasolu TMS § 221 lg 11 tähenduses, mitte kohtutäituri tegevust täitemenetluse alustamisel. Kohtutäituril ei ole võimalik lahendada materiaalõiguslikku vastuväidet nõudele, milleks on mh avaldaja väide, et võlga tegelikult ei ole, sest ta ei ole laenu saanud. Nõude olemasolu ja põhjendatust kohtutäitur kontrollida ei saa, sest täitedokumendi sisuline kontroll ei vastaks täitemenetluse olemusele. Seega kohtutäituri tegevuse osas selle avaldaja väite puhul pretensioone tulenevalt formaliseerituse põhimõttest ei ole. Kui avaldaja on seisukohal, et tal 4 (8)
puuduvad sissenõudja ees krediidilepingust tulenevad kohustused, siis on õige õiguskaitsevahend TMS § 221 järgi esitatav sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kohtutäituril ei olnud eeltoodust tulenevalt õigust ega kohustust nõuda sissenõudjalt maksekorraldusi laenu maksmise kohta, nagu on ekslikult leidnud avaldaja ning seetõttu on kaebuse lahendamise seisukohast asjakohatu ka avaldaja esile toodu, et sissenõudja on 55 000 eurot kandnud notari deposiitkontole. Menetlusosalistel on võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemise raames esitada oma seisukohad nõude sissenõutavuse kohta ning kohus annab hinnangu, kas sundtäitmine on lubatud või lubamatu.
12.3.Vastupidise järelduse tegemiseks ei anna alust ka avaldaja etteheide, et samas alustas kohtutäitur sissenõudja nõude sundtäitmist üksnes hüpoteegisumma ulatuses. Kolleegium märgib, et hüpoteegiga tagatud kinnisasi vastutab ainult hüpoteegisumma ulatuses. See tuleneb otseselt asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 327 ja § 346 lg-st 1. Kohtutäituril tuleb täitemenetluse alustamisel kontrollida ega nõudearvestus ei ületa AÕS § 346 lg-s 1 ettenähtut.
13.Lisaks on avaldaja ette heitnud, et sissenõudja ei ole põhi- ja kõrvalnõuete alust ega detailset arvestust esitanud. Kolleegium nõustub avaldaja etteheitega ning on erinevalt maakohtust seisukohal, et sundtäitmiseks esitatud nõue ei ole piisavalt arusaadav.
13.1.Kuivõrd tegemist on väitega täitemenetluse alustamise ühe eelduse puudumise tõttu täitedokumendi täitmisele võtmise vastu, siis on kaebus kohtutäituri tegevuse peale (TMS § 217) selle väite puhul õige õiguskaitsevahend. Kolleegium nõustub ka maakohtuga, et avaldaja kõnealune väide kaebuses kohtule on lubatav, sest toimiku materjalidest nähtuvalt oli kohtutäiturile esitatud kaebuse esemeks täitemenetluse ebaõige alustamine. TMS § 23 lg 41 näeb ette, et koos hüpoteegi seadmise lepinguga tuleb täitemenetluse alustamiseks kohtutäiturile esitada ka tagatiskokkulepe ning põhi- ja kõrvalnõuete alus ja detailne arvestus. Kolleegium selgitab, et nõue on kehtestatud eesmärgiga vähendada vaidlusi sissenõutava summa suuruse üle ja riski sissenõudja positsiooni kuritarvitamiseks. Nimetatu on ühtlasi tõendiks nõude sissenõutavuse kohta. Kolleegium on seisukohal, et kui seadus kohustab sissenõudjat viidatud dokumente esitama, siis on kohtutäitur kohustatud neid ka kontrollima, sh tuleb kohtutäituril kontrollida seda, kas nõudearvestus vastab lepingule.
13.2.Kolleegium juhib samuti tähelepanu sellele, et TMS § 2 lg-s 1 sätestatud täitedokumentide õiguskindluse määr on erinev. Õiguskindluse seisukohalt on problemaatilised notariaalsed lepingud (vt Riigikohtu 20. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 14). Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et notariaalse täitedokumendi korral (hüpoteegiga tagatud nõue) peab sissenõudja esitama kohtutäiturile sellised andmed, mis võimaldavad kohtutäituril hinnata, kas ja millises ulatuses on hüpoteegiga tagatud nõue muutunud sissenõutavaks. Nii näiteks on Riigikohus leidnud, et tagatisleping ja tagatavad nõuded tuleb TMS § 23 lg-st 41 tulenevalt hüpoteegipidajal täitemenetluse alustamiseks kohtutäiturile dokumentaalselt kinnitatuna esitada ja usutavaks teha ning esitada nõudearvestuse detailne kirjeldus, mis võimaldaks täituril hinnata, kas ja millises ulatuses on tegemist hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks muutunud nõuetega (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 36). Seega on hüpoteegiga tagatud nõuete korral kohtutäituril kohustus täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida.
13.3.Kolleegium märgib, et eeltoodust tulenevalt on täitemenetluse üks alustamise eeldus ka see, et konkreetses täitemenetluses sissenõutavate nõuete suuruse kujunemine on selge ja arusaadav. Praegusel juhul tagab täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping krediidilepingust nr 1500811 ja selle võimalikest lisadest tulenevaid nõudeid (tl 7 pöördel). Sissenõudja märkis täitmisavalduses, et tema nõue koosneb põhivõlast 52 666,72 eurot, intressist 5750,02 eurot ja viivisest 11,15 eurot ning alates 1. juulist 2021 lisandub viivis 0,034% võlgnevuse põhiosalt (tl 6 pöördel). Sissenõudja esitas koos täitmisavaldusega ka nimetatud krediidilepingu. Kolleegium nõustub avaldaja seisukohaga, et sissenõudja põhi- ja 5 (8)
kõrvalnõuete suuruse kujunemine ei ole piisavalt selge ja detailne selleks, et algatada selle alusel rahalise nõude sundtäitmine. Täitmisavaldusest ja kohtule esitatud sellele lisatud dokumentidest jääb arusaamatuks, kuidas on kujunenud täitmisavalduses märgitud võlgnevus. Õige on avaldaja seisukoht, et küsitavusi tekitab juba ainuüksi see, et sissenõudja täitmisavalduses märgitud põhinõue 52 666,72 eurot (tl 6 pöördel) on krediidilepingust nähtuvast laenusummast 40 000 eurot (tl 9) oluliselt suurem. Täitmisavaldusest ei nähtu ka detailset intressi- ja viivisearvestust. Sissenõudja peab täpsustama, millisel alusel ja ulatuses ta kõrvalnõudeid arvestab. Kolleegium leiab, et põhi- ja kõrvalnõuete alus ja arvestus ei tule täitmisavaldusest ning sellele lisatud täitedokumendist ja krediidilepingust piisavalt selgelt välja ja on arusaamatu.
13.4.Arvestada tuleb, et hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab AÕS § 325 lg-st 1 ja § 352 lg-st 1 tulenevalt teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Samuti on Riigikohus selgitanud, et kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 19). Eeltoodule tuginedes peab kolleegiumi hinnangul olema täitemenetluses selge, millise nõude rahuldamist sissenõudja panditud kinnisasja arvel soovib. Praegusel juhul see ei ole piisavalt arusaadav, mh vastuolude tõttu täitmisavalduse ja sellele lisatud kohtule esitatud dokumentide vahel, mistõttu on avaldaja sellekohased etteheited kohtutäiturile põhjendatud.
14.Täiendavalt on avaldaja välja toonud ning selle väite asja materjalidest nähtuvalt ka kaebuses kohtutäiturile esitanud, et ta on sissenõudja nõuet täitnud.
14.1.Kolleegium hinnangul puudutab kõnealune väide samuti praegusel juhul täitemenetluse lubatavuse eeldusi. Kohtutäitur ei saa küll menetlust alustades kontrollida, kas nõue on ka tegelikult täitmata, kuid täitemenetluse põhjendamatu alustamine on TMS § 48 lg 1 p 7 kohaselt üks menetluse lõpetamise aluseid, mis võib esineda näiteks juhul, kui nõue oli juba täidetud. Lisaks tuleb TMS § 48 lg 1 p 2 järgi kohtutäituril täitemenetlus lõpetada kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Riigikohus on samuti leidnud, et võlgnikul on ka täitemenetluse käigus võimalik tugineda asjaolule, et ta on nõude juba sissenõudjale tasumisega rahuldanud (Riigikohtu 8. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-15, p 16). Täitmine on sel põhjusel võimalik ka osaliselt lõpetada (vt nt Riigikohtu 18. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-13, p 19). Samas, kui sissenõudja esitab materiaalõigusliku vastuväite, siis seda kohtutäitur lahendada ei saa. Sellisel juhul peaks kohtutäitur selgitama avaldajale, et tal on TMS § 221 alusel võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
14.2.Kuigi kohtu ette ei ole toodud, et avaldaja oleks esitanud kaebuses kohtutäiturile täitmise kohta tõendeid, siis on sissenõudja kohtumenetluses märkinud, et avaldaja on vaidlusalust nõuet täitnud ning esitanud selle kinnitamiseks pangakonto väljavõtted (tl 40–47). Seejuures on makse selgituseks märgitud „krediidileping nr 1500811“, millest tulenev nõue on hüpoteegiga tagatud.
14.3.Kolleegium märgib, et praegusel juhul seab see, et avaldaja on sissenõudja nõude enne täitemenetluse alustamist mingiski osas täitnud, täiendavalt kahtluse alla sissenõudja nõude arvestuse selguse. Täitmisavaldusest ei nähtu andmeid lepingu täitmise käigu kohta ning ka kohtule esitatud täitmisavaldusele lisatud dokumentides ei kajastu kusagil võlasumma vähenemine osas, milles põhi- või kõrvalnõudeid on jõutud ära maksta.
15.Käesoleval juhul oleks kohtutäitur eeltoodust tulenevalt pidanud täitemenetluse algatamise avalduse saamisel nõudma analoogia alusel TsMS § 3401 lg-ga 1 puuduste kõrvaldamist ning 6 (8)
korrektse avalduse ja nõuete arvestuse esitamist (vt ka Riigikohtu 20. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 17). Kuivõrd kohtutäitur seda ei teinud ja seda menetluslikku rikkumist ei ole ka tagantjärele parandatud, siis tuleb kohtutäituri 8. oktoobri 2021. a otsus tühistada. TMS § 218 lg-st 1 tulenevalt saab kohus asjakohastel põhjendustel kaebuse rahuldamisel vaidlustatud kohtutäituri otsuse tühistada, kuid ei saa asuda ise täitemenetlust korraldama. Samuti on täitemenetluse lõpetamine TMS § 48 lg 1 kohaselt kohtutäituri pädevuses. Seega tuleb kohtutäituril võlgniku kaebuse uuel lahendamisel anda sissenõudjale esile toodud puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg ning seejärel võtta uuesti seisukoht, kas esineb alus täitemenetluse lõpetamiseks.
16.TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Määruskaebuse rahuldamine ja maakohtu sisulise lahendi muutmine tingib ka menetluskulude jaotuse muutmise TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud, v.a riigilõiv, tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta menetlusosaliste endi kanda ning riigilõiv TsMS § 172 lg 10 alusel jätta kohtutäituri kanda.
17.1.Kolleegium märgib, et TsMS § 172 lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, siis annab sama lõike teine lause kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (vt Riigikohtu 11. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-87-14, p 29). TsMS § 172 lg 10 järgi kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti.
17.2.Käesolevas asjas rahuldab ringkonnakohus avaldaja määruskaebuse ja tühistab kohtutäituri 8. oktoobri 2021. a otsuse kaebuse kohta, kuid arvestades praeguse juhtumi asjaolusid, ei ole selles asjas õiglane jätta avaldaja lepingulise esindaja kulusid kohtutäituri kanda. Kohtutäituri otsus kuulub tühistamisele, sest kohtutäitur jättis sissenõudjalt nõudmata TMS § 23 lg-s 41 nimetatud dokumendid. Avaldaja põhiline argument on olnud aga läbivalt see, et ta ei ole sissenõudjalt laenu krediidilepingu alusel saanud, mistõttu ei ole sissenõudjal avaldaja vastu nõuet. See avaldaja väide ei olnud avalduse ja määruskaebuse rahuldamise aluseks, sest kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamine ei ole selle vastuväite puhul kohane õiguskaitsevahend. Samal ajal tõi selle väite esitamine kaasa menetluskulusid. Kolleegium leiab, et eelnevat arvestades on õiglane jätta avaldaja lepingulise esindaja kulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel avaldaja enda kanda.
18.Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel kindlaks ka avaldaja maa- ja ringkonnakohtus kantud kohtutäiturilt välja mõistmisele kuuluvad menetluskulud. Kuigi ringkonnakohus muudab maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas, mistõttu tuleks menetluskulude suurus sellises olukorras tavapäraselt kindlaks määrata maakohtul pärast määruse jõustumist, on selline tõlgendus kolleegiumi hinnangul kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Avalduse esitamisel tuli avaldajal tasuda riigilõivu 15 eurot ja määruskaebuse esitamisel samuti 15 eurot (riigilõivuseaduse § 59 lg-d 10 ja 15). Need kulud, s.o 30 eurot, kuuluvad kohtutäiturilt avaldaja kasuks väljamõistmisele. 7 (8)
19.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.