Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull ja Kalev Saare
Kohtuasi
Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi Ake Andressoo ja Terje Andressoo vastu ühisvara jagamiseks sõlmitud kompromisskokkuleppe tagasivõitmiseks täitemenetluses ja kostjate ühisvara jagamiseks. Terje Andressoo vastuhagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu kinnistusraamatus alusetute käsutuskeelu kannete muutmiseks nõusoleku tuvastamiseks
Ake Andressoo kassatsioonkaebuse hind 10 500 eurot Terje Andressoo kassatsioonkaebuse hind 14 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Ester Kuivas Kostja Ake Andressoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Kostja Terje Andressoo
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2020. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-17-8832 muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
4.Jätta Ake Andressoo 15. aprillil 2021 esitatud taotlus kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.
2-17-8832
5.Mõista Terje Andressoolt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja kautsjon 200 eurot. Kautsjon tuleb tasuda 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Mõista Ake Andressoolt riigituludesse välja talle Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 534 eurot (sh käibemaks). Nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (hageja) esitas 6. juunil 2017 hagi Ake Andressoo (kostja I) ja Terje Andressoo (kostja II) vastu, milles palus: • tunnistada kehtetuks kostjate vahel 7. detsembril 2016 tsiviilasjas nr 2-15-14591 sõlmitud kompromissleping ehk ühisvara jagamise kokkulepe, millega läksid kostjate ühisomandist välja kinnistud registriosadega nr 1349840, nr 2540540, nr 1721140 ja nr 2620940; • lõpetada kinnistute registriosa nr 1349840, nr 2540540, nr 1721140 ja nr 2620940 osas kostjate ühisomand, panna kinnistud avalikule enampakkumisele ja jagada saadav raha kostjate vahel võrdsetes osades; • täita kinnistute müügist saadud kostjale I kuuluvast rahast kostja I maksukohustus Maksu- ja Tolliameti vastu, kandes laekunud raha Maksu- ja Tolliameti tulukontole; • lugeda asjas tehtava kohtuotsusega antuks kostjate nõusolek müüa avalikul enampakkumisel kinnistud registriosadega nr 1349840, nr 2540540, nr 1721140 ja nr 2620940; • alternatiivselt eelnevale palus hageja tuvastada Tartu Maakohtu 7. detsembril 2016 tsiviilasjas nr 2-15-14591 tehtud kohtuotsuse resolutsiooni p-des 3 ja 5 tehtud käsutustehingu tühisus, lõpetada kostjate ühisomand kinnistutele nende müümisega avalikul enampakkumisel, asendada kostjate nõusolekud ning täita kostjale I jäävast osast tema maksukohustus. Hagiavalduse kohaselt lahutas Tartu Maakohus 7. detsembri 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-14591 (ühisvara jagamise otsus) kostjate 11. juunil 1999 sõlmitud abielu, tuvastas, et kostja II lahusvara hulka kuulub kinnistu nr 1349840 (Salu) ning jagas ühisvara järgmiselt: • kostja I ainuomandisse jäi kinnistu nr 2540540 (Piirisoo), • kostja II ainuomandisse jäid kinnistud nr 2620940 (Hellenurme karjäär) ja nr 1721140 (Piirimetsa), • kostja I kohustus andma nõusoleku kinnisasjade omanikukannete muutmiseks, • kostja II kohustus tasuma kostjale I kinnistute väärtuste tasaarvestuse tulemusel 257 eurot. Hageja leidis, et käsutustehingud, millega jäeti kostja I ainuomandisse Piirisoo kinnistu, kostja II ainuomandisse Hellenurme karjäär ja Piirimetsa kinnistu ning tuvastati, et kostja II lahusvara hulka kuulub Salu kinnistu, on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg 1 kohaselt tühised. Kuna kinnistutele olid kantud käsutamise keelumärked Eesti Vabariigi kasuks, siis ei olnud võimalik kinnistuid kohtuotsuses toodud viisil käsutada. Maksuhalduri täitmisavalduse alusel algatati kostja I vastu 5. oktoobril 2015 täitemenetlus kostja I tekitatud 464 463 euro 22 sendi suuruse kahju nõudmiseks. Hageja esitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 p 2, § 190 p 1, § 195, § 14 lg 2 ja perekonnaseaduse (PKS) § 33 lg 3 kohaselt nõude tunnistada täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate ühisvara jagamise otsuses sisalduv kompromiss ehk ühisvara jagamise kokkulepe ning jagada ühisvara kinnistute panemisega avalikule
2-17-8832 enampakkumisele. Nõue on põhjendatud, sest kostja I loobus ühisvara jagamisel olulisel määral enda varast ning täitemenetlus kostja I lahusvara arvel on ebaõnnestunud.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja II esitas vastuhagi.
2.1.Kostja I vaidles hagile vastu, leides, et nad ei sõlminud kostjaga II kompromissi ega ühisvara jagamise kokkulepet, mida saaks tagasi võita. Ühisvara jagati jõustunud kohtuotsusega, mida ei saa muuta ega tühistada kolmanda isiku taotlusel. Tagasivõitmine on põhjendamatu, sest käsutuskeeld ei laiene TsÜS § 88 lg 2 kohaselt enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõigustele. Käsutuskeeld seati
19.märtsil 2007 Piirimetsa ja Salu kinnistutele. Kostjate asjaõigused tekkisid neile aga 2003. a. Lisaks kuulub Salu kinnistu kostja II ainuomandisse.
2.2.Kostja II vaidles hagile vastu, leides, et jõustunud ühisvara jagamise kohtuotsust ei saa tagasi võita. Ühisvara ei jagatud käsutuskeeldu rikkudes, sest käsutuskeeld ei hõlmanud enne selle seadmist tekkinud asjaõigusi ega saa puudutada Salu kinnistut, sest see on kostja ainuomandis.
2.3.Kostja II esitas vastuhagi, milles palus kohustada Eesti Vabariiki (Maksu- ja Tolliameti kaudu) andma nõusolek Salu ja Piirimetsa kinnistuid koormavate keelumärgete kustutamiseks või lugeda nõusolek antuks kohtulahendiga. Keelumärked seati kostja I varale, Salu kinnistule ei saanud keelumärget seada, sest see oli kostja II ainuomandis.
2.4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest kostja II ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et ta on Salu ja Piirimetsa kinnistu ainuomanik.
3.Tartu Maakohus rahuldas 8. mai 2020 otsusega hagi, tunnistas kehtetuks kostjate ühisvara jagamise otsuses sisalduva ühisvara jagamise kokkuleppe, jagas ühisvara, nähes ette, et kinnistud pannakse avalikule enampakkumisele, kostjate nõusolekud müügiks asendatakse, saadud raha jagatakse kostjate vahel võrdsetes osades ning kostjale I jäävast osast täidetakse tema maksukohustus. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kostja I riigi õigusabi kulude suuruseks määrati 1189 eurot ning need mõisteti kostjalt I tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lg 5 kohaselt välja riigituludesse kohustusega tasuda need ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiste võrdsete osamaksetena. Maakohus tuvastas, et maksuhaldur on sissenõudja, kellel on kostja I vastu täitedokumendiks olevast Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprillil 2015 kriminaalasjas nr 1-11-5397 tehtud otsusest tulenev 464 463 euro 22 sendi suurune kahju hüvitamise nõue. Maakohus leidis, et kostjate ühisvara jagamise otsuses sisalduva kokkuleppe saab tagasi võita. Ei vaielda selle üle, et kostjad jagasid ühisvara pärast täitemenetluse algatamist TMS § 190 p 1 mõttes. Samuti on täitemenetlus kostja I lahusvara arvel ebaõnnestunud, mistõttu tuleb eeldada, et võlausaldajate huve on TMS § 190 mõttes kahjustatud. Kostjad ei lükanud võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust ümber. Hageja tõendas, et kostja I loobus olulisel määral enda varast TMS § 190 mõttes. Nii maksuhalduri 2016. aasta andmetel põhineva arvestuse kui ka 2019. aastal tehtud eksperdihinnangu kohaselt on ühisvara jagamise kokkuleppega jäänud kostjale I oluliselt väiksem osa kui kostjale II. Pooled vaidlesid Salu kinnistu ühisvara hulka kuulumise ja kinnistute väärtuse üle. Maakohus leidis, et kostja II ei esitanud ühtegi veenvat tõendit, millest saaks järeldada, et abielu kestel omandatud Salu kinnistu kuulus kostja II lahusvara hulka. Kinnistusraamatusse oli 14. jaanuaril 2004 kantud Salu kinnistu omanikuna kostja I. Kostja I omandas 12. detsembril 2003 sõlmitud notariaalse lepinguga 240 000 krooni eest Salu kinnistust 27,74 ha ning tasus samast kinnistust Vambola Sipelga ostetud 12,74 ha suuruse osa eest 110 000 krooni, kusjuures viimane osa koormati kostja I kasuks
2-17-8832 hüpoteegiga. Kostja II tehingutes ei osalenud. Kui kostjad oleksid soovinud, et kostja II panuse tõttu kuuluks Salu kinnistu kostja II ainuomandisse, oleksid nad sellekohase kokkuleppe kajastanud endi vahel 27. novembril 2007 sõlmitud abieluvaralepingus. Kostjad seda ei teinud. Kostjate ühisvara hulka kuulus seega neli kinnistut: Salu, Piirisoo, Hellenurme karjäär ja Piirimetsa. Maksuhaldur lähtus kinnistute väärtuse hindamisel Maa-ameti statistikast kinnisasjatehingute kohta Valga maakonnas Puka vallas. Maksuhalduri hinnangul oli ühisvara väärtus 213 090 eurot 47 senti, millest kostja I osa pidanuks olema 106 565 eurot 24 senti. Maksuhalduri 2016. aasta andmetel põhineva arvestuse kohaselt on kostjale I jäänud Piirisoo kinnistu väärtus 8306 eurot 53 senti, kostjale II jäänud Hellenurme karjääri, Piirimetsa ja Salu kinnistute väärtus kokku aga 204 784 eurot 56 senti. 2019. aasta eksperdihinnangu kohaselt oli kostjale I jäänud Piirisoo kinnistu väärtus 3500 eurot, kostjale II jäänud Hellenurme karjääri, Piirimetsa ja Salu kinnistu väärtus kokku aga 72 152 eurot 76 senti. Sõltumata sellest, kummast arvestusest lähtuda, loobus kostja I ühisvara jagamisel olulisel määral enda varast. Maakohus leidis, et põhjendatud on jagada ühisvara hulka kuuluvad neli kinnistut selliselt, et need pannakse avalikule enampakkumisele, asendatakse kostjate nõusolekud, saadud raha jagatakse poolte vahel võrdselt ning kostja I osast täidetakse tema kohustus maksuhalduri vastu. Kostja II vastuhagi jäeti rahuldamata.
4.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused.
4.1.Kostja I esitas maakohtu otsuse apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja I nõustus kostja II apellatsioonkaebuses toodud väidetega. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.
4.2.Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda.
5.Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebustele vastu, palus jätta need rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 14. detsembri 2020. a otsusega kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus jäid solidaarselt kostjate kanda, kostjate menetluskulud jäid nende endi kanda. Ringkonnakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, sest hüvitatavaid menetluskulusid ei ole tekkinud. Ringkonnakohus leidis, et ükski apellatsioonkaebustes esitatud põhjendus ei anna alust maakohtu otsust muuta. Vastusena kostjate apellatsioonkaebustele tõi ringkonnakohus välja järgmist. Kostjad kahtlesid maakohtu kohtuniku erapooletuses, samas nad osalesid eelistungil, kus nad maakohtuniku taandamise avaldust ei esitanud, seega kaotasid nad TsMS § 25 lg 1 kohaselt õiguse kohtuniku taandamist nõuda. Asjaoludest ei nähtu, et kohtuniku taandamine oleks TsMS § 23 p 7 mõttes olnud põhjendatud. Kostja II leidis, et Salu kinnistu kuulub tema ainuomandisse. Kuna kinnistu omandati abielu ajal, pidi kostja II lükkama ümber eelduse, et kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka. Kostja II nimetatud eeldust ümber ei lükanud. Salu kinnistu ei kuuluks lahusvara hulka ka siis, kui õige oleks kostja II
2-17-8832 väide, et see omandati tema lahusvara arvel. See annaks üksnes aluse kalduda ühisvara jagamisel kõrvale poolte osade võrdsusest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohti kordamata järeldusega, et täidetud on TMS §-des 187 ja 190 sätestatud eeldused, et tunnistada kostjate ühisvara jagamise kokkulepe täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks. Kostjate ühisvara jagamise otsuses sisalduv ühisvara jagamise kokkulepe on tagasivõidetav. Kuigi kostjad ei sõlminud kompromissi, jagati ühisvara siiski sisuliselt ühisvara jagamise kokkuleppe kaudu. Tehingu tagasivõitmise regulatsiooni saab kohaldada vaatamata sellele, et ühisvara on jagatud kohtuotsusega, ka seetõttu, et kostjate ühisvara jagamise otsus ei ole osaliselt täidetav. Piirimetsa ja Salu kinnistutele oli enne ühisvara jagamist seatud keelumärge Eesti Vabariigi kasuks, seega ei saanud vaatamata ühisvara jagamise otsusele nende kinnistute kohta kinnistusraamatusse tehtud kandeid muuta. Ühisvara hulka kuuluvate Salu ja Piirimetsa kinnistute asjaõiguslepingud oleksid olnud tühised. Osaliselt on ühisvara seega seni jagamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused.
7.1.Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud leidsid, et tagasi saab võita kostjate ühisvara jagamise otsuses sisalduva ühisvara jagamise kokkuleppe, põhjendamata, mida käsitati kostjate tahteavaldustena kokkuleppe sõlmimiseks. Kohtumenetluses esitatud poolte seisukohad on protsessiõiguslikud menetlustoimingud, mitte tahteavaldused. Samuti ei oleks kostjad saanud enne abielu lahutamist ühisvara jagamise kokkulepet sõlmida. Põhjendamatult on tähelepanuta jäetud ka väide, et TsÜS § 88 lg 2 kohaselt ei saa 2007. aastal seatud käsutuskeeld Hellenurme karjääri ja Piirimetsa kinnistutele laieneda kostjate asjaõigustele, mis tekkisid juba 2003. aastal. Salu kinnistu kuulus kostja II lahusvara hulka, sest see oli jõustunud ühisvara jagamise kohtuotsusega tunnistatud kostja I omaksvõtu alusel tema lahusvaraks. Kui ka leida, et Salu kinnistu kuulus ühisvara hulka, pidanuks kohus kostja II seisukohtadest lähtudes kohaldama PKS § 34 lg-t 2 ja andma talle rahalise hüvitisnõude. Kostja II ei pidanud esitama poolte võrdsusest kõrvalekaldumise nõuet.
7.2.Kostja II esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks alama astme kohtule, sest kohtud rikkusid põhjendamiskohustust ja leidsid ekslikult, et tagasi saab võita ühisvara jagamise kohtuasjas tehtud jõustunud kohtuotsust. Jõustunud kohtuotsust ei saa kolmanda isiku taotlusel ümber vaadata. Kohtuotsuse sees ei saa eristada abikaasade tahteavaldusi ja tagasivõidetavat tehingut. Riigikohtu praktikas on selgitatud, et mitmepoolsete tehingute tagasivõitmise regulatsiooni ei saa kohaldada menetlustoimingutele (Riigikohtu 4. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-7541/70, p 14). Kostjad ei sõlminud ühisvara jagamise asjas kompromissi ning kostja I ei võtnud hagi õigeks. Kohtud leidsid ebaõigesti, et Salu kinnistu kuulus kostjate ühisvara hulka. Jõustunud kohtuotsusega on Salu kinnistu tunnistatud kostja II lahusvaraks. Kostja I võttis ühisvara jagamise asjas omaks asjaolu, et Salu kinnistu omandati kostja II vanematelt saadud raha arvel. Kuna Salu kinnistu on kostja II ainuomandis, on varasemas asjas sellele seatud käsutuskeeld alusetu.
7.3.Kostjad esitasid teineteise kassatsioonkaebuse kohta seisukohad hilinenult.
2-17-8832
8.Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebustele vastu, palub jätta need rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata, kuid osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Kostja I kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 682 lg 1 kohaselt jätta läbi vaatamata. Kostja II kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja I kassatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, sest see esitati pärast TsMS § 670 lg-s 1 sätestatud kassatsioonitähtaja möödumist ning kassatsioonitähtaja ennistamiseks puuduvad TsMS § 67 lg-s 1 sätestatud mõjuvad põhjused. Kostjate ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise ja ühisvara jagamise asjas TMS §-de 14, 187 ja 190 järgi on kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seetõttu on vaatamata sellele, et kostja I kaebus ei olnud tähtaegne, Riigikohtus menetlusosalised mõlemad kostjad. Kostja I tuleb lugeda TsMS § 680 lg 2 kohaselt kaaskassaatoriks.
10.Hageja esitas kostjate vastu TMS §-de 187 ja 190 alusel hagi, et täitemenetluses tagasi võita kostjate ühisvara jagamise kokkuleppe ning jagada saadud ühisvara selliselt, et kostjale I jääva osa arvel täidetakse kostja I kohustused täitemenetluse sissenõudja vastu. Kohtute tuvastatud asjaoludel jagati kostjate ühisvara kohtuotsusega. Kostjad kahjustasid võlausaldajate huve, sest kostja I loobus olulisel määral enda varast TMS § 190 mõttes, kostjad jagasid ühisvara pärast täitemenetluse algatamist TMS § 190 p 1 mõttes ning täitemenetlus kostja I lahusvara arvel on ebaõnnestunud. Kohtud rahuldasid hageja nõude, tunnistasid kostjate ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks ning nägid ühisvara jagamise viisina ette nelja kinnistu panemise avalikule enampakkumisele.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostjate ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise eeldused TMS §-de 187 ja 190 mõttes on täidetud, eelkõige selle üle, kas täitemenetluses on ühisvara jagamise tagasivõitmine võimalik olukorras, mil abikaasade ühisvara on jagatud jõustunud kohtuotsusega. Lisaks on pooled eri meelt ka TsÜS § 88 lg-s 1 reguleeritud käsutuskeelu õigusliku toime osas. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et põhimõtteliselt on täitemenetluses ühisvara jagamise tagasivõitmine TMS §-de 187 ja 190 alusel võimalik ka olukorras, mil abikaasad on ühisvara jaganud jõustunud kohtuotsusega. Maa- ja ringkonnakohtu seisukohad vajavad aga täpsustamist. Keskne küsimus on, mis on sellises olukorras tagasivõitmise ese.
12.Kolleegium on varasemas praktikas täite- ja pankrotimenetluse kontekstis selgitanud, et tagasi saab võita kohtuliku hüpoteegi, mis seati hagi tagamise abinõuna (Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-10, p 21), ning hagi õigeksvõtu (Riigikohtu 4. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-7541/70, p 15). Kolleegium on samuti leidnud, et tagasi saab võita tehingu, millest tulenev nõue on kantud pankrotimenetluses kaitstud nõuete nimekirja ja mida on tunnustatud jõustunud kohtuotsusega (Riigikohtu 22. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-16, p 13), ning kohtuliku kompromissi (Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 15). Kolleegium on hagi õigeksvõtu kohta selgitanud, et tegemist on eelkõige kohtule esitatud avaldusega ehk menetlustoiminguga, samas on hagi õigeksvõtmise avaldus ka ühepoolne tahteavaldus ehk tehing (TsÜS § 67), millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (Riigikohtu 4. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-7541/70, p-d 13–15).
2-17-8832
13.Maakohus leidis, et käesolevas asjas saab tagasi võita kostjate ühisvara jagamise kokkuleppe (kompromissi), mille kohta tehti ühisvara jagamise otsus, sest kostjad jõudsid sisuliselt ühisvara koosseisus ja selle jagamise viisis kokkuleppele. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja leidis, et tagasi saab võita kostjate ühisvara jagamise kokkuleppe, kuigi seda ei vormistatud kompromissina. Kolleegium peab vajalikuks seda seisukohta täpsustada. Põhjendatud on kassatsioonkaebuste väited, et kohtud on olnud ebatäpsed, kui leidsid, et tagasi saab võita kostjate ühisvara jagamise kompromissi või kokkuleppe. Tuvastatud asjaoludel ei sõlminud kostjad ühisvara jagamise menetluses kompromissi. Ebatäpne on poolte menetlustoiminguid käsitada ka kostjate mitmepoolse tehinguna või ühisvara jagamise kokkuleppena. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et mitmepoolsete tehingute tagasivõitmise aluseid ei saa laiendada menetlustoimingutele (vt Riigikohtu 4. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-7541/70, p 14). Eelnev ei tähenda aga, et kõnesolevas asjas oleks tagasivõitmine välistatud.
14.Kohtute tuvastatud asjaoludel jõudsid kostjad ühisvara jagamisel kokkuleppele ühisvara koosseisus, kinnistute väärtuses ja ühisvara jagamise viisis ning kostja I oli kostja II esitatud hagi terviktekstiga nõus. Ühisvara jagamise otsuse kohaselt leppisid pooled kokku, et Salu kinnistu kuulub kostja II ainuomandisse, kostjale I jäi ühisvara jagamisel Piirisoo kinnistu, kostjale II Hellenurme karjääri ja Piirimetsa kinnistud, kohustusega tasuda kostjale I enamsaadud ühisvara hüvitisena 257 eurot. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et Salu kinnistu kuulub tegelikult ühisvara hulka, kinnistute väärtused on oluliselt suuremad ning sõltumata sellest, kumb arvestuskäik aluseks võtta, on ilmne, et ühisvara jagamisel kostjale I jäänud osa on oluliselt väiksem kui kostjale II jäänud osa.
15.Kolleegium leiab, et kirjeldatud olukorras on võimalik tagasi võita kostja I tegevusetus, mis väljendus selles, et ta jättis ühisvara jagamise asjas enda menetlusõigused teostamata, ta nõustus kostja II hagiavalduses esitatud seisukohtadega, jättis vaidlustamata kinnistute väärtused, mis erinesid oluliselt turuväärtusest, ning ühisvara jagamise viisi, mille tulemusel oli tema osa ühisvara jagamisel oluliselt väiksem sellest, mis jäi kostjale II. Selles osas tuleb kohtute põhjendusi täpsustada, mis aga ei muuda asja lõpptulemust.
16.Kohtud tuvastasid, et TMS §-des 187 ja 190 sätestatud ühisvara jagamise tagasivõitmise eeldused on täidetud, ning leidsid, et põhjendatud ühisvara jagamise viis on kinnistute müük avalikul enampakkumisel. Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud selle tuvastamisel oluliselt menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kolleegium järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ning neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda. Kohtud rahuldasid seega põhjendatult hageja tagasivõitmise ja ühisvara jagamise nõude. Riigikohus kõrvaldas maa- ja ringkonnakohtu ebatäpsused tagasivõitmise eseme kohta ning ülejäänud kassatsioonkaebuste väited ei anna alust maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.
17.Kohtupraktika ühtlustamiseks ja vastusena kassatsioonkaebustele märgib kolleegium täiendavalt järgmist. Iseenesest on põhjendatud kassatsioonkaebuses toodud väide, et jõustunud kohtulahendit ei saa ümber vaadata muus korras kui teistmismenetluses. Ebaõige on aga kassaatori lähenemine tagasivõitmise tagajärgede kohta praeguses asjas. Varasemas praktikas on kompromissi tagasivõitmise õiguslike tagajärgede kohta selgitatud, et tagasivõitmise õiguslik tagajärg ei ole kompromissi kinnitamise kohtumääruse kehtetuks tunnistamine, vaid sellega kaasneb võimalus esitada sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 alusel (Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
2-17-8832
18.Kolleegium selgitab, et sarnaselt ei too praeguses asjas tehtud kohtuotsused kaasa kostjate jõustunud ühisvara jagamise otsuse kehtetuks tunnistamist. Kostja I menetlusõiguste kasutamata jätmise tagasivõitmine piirab kostjate ühisvara jagamise otsuse materiaalõiguslikku toimet. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et sissenõudja ühisvara jagamise nõue ja selle ulatus vastavad olemuslikult võlgnikust abikaasa ühisvara jagamise nõudeõigusele. Ühisvara jagamist nõudval sissenõudjal ei saa olla rohkem õigusi, kui olnuks võlgnikul endal. Sissenõudjal on õigus nõude rahuldamisele pärast ühisvara jagamist samas ulatuses, nagu olnuks võlgnikust abikaasal (vt Riigikohtu 19. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-1611/44, p-d 18–20; vrd Riigikohtu
9.oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434/88, p 21). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
19.Eelnevat arvestades peaks hageja juhul, kui tagasivõitmine ei oleks võimalik, lähtuma kostja I seisukohtadest ja taotlustest ühisvara jagamise kohta. Hageja ei saaks nõuda ühisvara jagamist osas, milles see on poolte vahel juba jagatud. Tagasivõitmine loob olukorra, mil kostja I menetlusõiguste kasutamata jätmisel ei ole kostjate ühisvara jagamisele toimet ning hageja ei ole ühisvara jagamisel kostja I toimingutega seotud. Kuna kostja I loobus tegevusetuse kaudu olulisel määral enda ühisvarast ja kahjustas võlausaldajate huve, saab hageja võimaluse teostada aktiivselt kostjate ühisvara jagamisel menetlusõigusi. Hageja sai praeguses asjas tõendada ühisvara koosseisu ja seda, et kinnistute turuväärtus erineb oluliselt sellest, millest lähtusid kostjad, ning pakkuda välja sellise ühisvara jagamise viisi, mil kostja I ei loobu olulisel määral enda osast ühisvarast TMS § 190 mõttes.
20.Kolleegium märgib lisaks, et ühisvara jagamise asjas on ühisvara koosseisu kindlaksmääramine õiguse kohaldamise küsimus, mida hindab kohus. Kohtud tuvastasid, et Salu kinnistu omandati varaühisuse varasuhte kestel. Varaühisuse varasuhte kestel omandatud esemed kuuluvad PKS § 25 kohaselt ühisvara hulka, kusjuures eeldatakse nende ühisvara hulka kuulumist PKS § 27 lg 6 kohaselt. Seega pidi kostja II tõendama, et tegemist on tema lahusvaraga, näiteks seetõttu, et kostjad sõlmisid sellekohase kokkuleppe abieluvaralepingus PKS § 27 lg 4 ja § 59 lg 1 p 3 mõttes. Kohtud leidsid, et kostja II ei tõendanud, et Salu kinnistu kuulub kostja II lahusvara hulka. Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud seejuures oluliselt menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõigust.
21.Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel on ühisvara hulka kuulunud Piirimetsa ja Salu kinnistutele seatud keelumärge Eesti Vabariigi kasuks. Ringkonnakohus selgitas, et seetõttu ei oleks kostjate ühisvara jagamise otsus olnud osaliselt täidetav, sest nende kinnistute kohta ei oleks võimalik kinnistusraamatu kandeid muuta. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (asjaõigusseaduse) AÕS § 641 kohaselt (vt Riigikohtu
18.oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-4192/14, p 10 ja seal viidatud lahendid). Arvestades seda, et kinnistutele seatud keelumärge välistab AÕS § 63 lg 2 kohaselt kannete tegemise kinnistusraamatusse, on selles osas piiratud ühisvara jagamise lõpule viimine, sest ühisvara jagamise kohtuotsuse alusel ei saa kinnistusraamatusse kannet teha, st vaatamata eelnimetatud kohtuotsuse kehtimisele, ei ole sellel materiaalõiguslikku tagajärge (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2004. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-04, p 14).
22.Kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 kohaselt solidaarselt kostjate kanda.
2-17-8832
23.Riigikohus rahuldas 5. aprillil 2021 tehtud määrusega kostja I taotluse. Kostja I vabastati kautsjoni tasumisest ning talle anti riigi õigusabi kassatsioonkaebuse koostamiseks. Riigikohus rahuldas
5.aprillil 2021 tehtud määrusega kostja II taotluse ja ta vabastati kautsjoni tasumisest. Vandeadvokaat Anti Aasmaa esitas 15. aprillil 2021 riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise taotluse 534 euro (sh käibemaks) hüvitamiseks. Riigikohus rahuldas 3. mail 2021 tehtud määrusega vandeadvokaadi taotluse täies ulatuses. Kolleegium märgib, et kostja I kassatsioonkaebuse hind on 10 500 eurot (3 × 3500). Kuna kostja I vaidlustab hageja kolme nõuet, mis on hagi hinna tähenduses mittevaralised, pidi ta kautsjonina tasuma 150 eurot (TsMS § 125 lg 1, § 132 lg 1, § 137 lg 1, § 140 lg 2 teine lause). Kostja II on esitanud vastuhagi ning vaidlustab samuti hageja kolme nõuet, mis on hagi hinna tähenduses mittevaralised. Tema kassatsioonkaebuse hind on 14 000 eurot (3 × 3500 + 3500). Seega pidi kostja II kautsjonina tasuma 200 eurot (TsMS § 125 lg 1, § 132 lg 1, § 137 lg-d 1 ja 2, § 140 lg 2 teine lause).
24.Kuna kostja I kassatsioonkaebus jäi TsMS § 682 lg 1 kohaselt läbi vaatamata, sest see ei olnud esitatud kassatsioonitähtaega järgides, tuleks kautsjon TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause kohaselt kostjale I tagastada. Kuna kostja I oli vabastatud kautsjoni tasumisest, ei ole kautsjoni tagastamine vajalik. Hagi rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 179 lg 1 § 190 lg-te 1, 2 ja 5 kohaselt välja mõista riigituludesse kostjalt II menetlusabina saadud kautsjon ning kostjalt I riigi õigusabi tasu ja kulud temale Riigikohtus osutatud õigusabi eest. TsMS § 179 lg 5 kohaselt tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.