Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Kalev Saare
Kohtuasi
Margus Aasmäe (Endel Aasmäe üldõigusjärglane) hagi Lea Aasmäe vastu kostja kohustamiseks kinnistu omandiõigust üle andma ja tahteavalduste asendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lea Aasmäe kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
103 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Margus üldõigusjärglane)
Aasmäe
(Endel
Aasmäe
(surnud)
Kostja Lea Aasmäe, lepinguline esindaja vandeadvokaat Risto Käbi Asja läbivaatamise kuupäev
26. oktoober 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2020. a otsus tsiviilasjas 2-18-15197 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Endel Aasmäe (hageja) esitas 10. oktoobril 2018 hagi Lea Aasmäe (kostja, hageja tütar) vastu, milles palus kohustada kostjat hagejale andma Harju maakonnas Jõelähtme vallas Kaberneeme külas Kaberneeme tee 18 asuv Nurme kinnistu (registriosa nr 3484302) (kinnistu) omand ning kohustada kostjat andma vajalikud nõusolekud, et kustutada kostja omanikuna kinnistusraamatust ja kanda omanikuna sisse hageja. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2-18-15197 Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale alates 31. juulist 2000 kinnistu, kus ta elas koos abikaasa Sirje Aasmäega (hageja abikaasa), poja Margus Aasmäega (hageja poeg) ning viimase elukaaslasega. Kostja on hageja tütar, kes kinnistul ei elanud. Kostja avaldas 2016. aastal soovi ehitada kinnistu merepoolsele osale saunamaja, et seal suvitamas käia. Saunamaja ehitusloa taotlemiseks ja asjaajamise korraldamiseks vormistasid hageja ja tema abikaasa 27. ja 28. oktoobril 2016 kostja kasuks notariaalse üldvolikirja. Kostja sõlmis üldvolikirja kasutades 17. mail 2017 hageja nimel iseendaga kinnistu kinkelepingu. Hageja abikaasa ei olnud kinkelepingu pooleks ja suri 22. augustil 2017. Hageja ja tema abikaasa eesmärk üldvolikirja andmisel oli saunamaja ehitamisega seotud asjaajamise korraldamine, mitte aga suure maja ehitamine või kinnistu jagamine. Hageja sai 1. augustil 2018 kinnistusraamatust teada, et tema asemel on kinnistu omanik kostja. Lisaks keeldus kostja andmast hagejale pärast haiglast naasmist auto võtmeid, väites alguses, et hageja ei ole võimeline autoga sõitma, ning hiljem, et auto on tema oma. Kostja oli auto ARK-is enda nimele registreerinud. Kadunud olid ka kinnistuga seotud dokumendid ning perekonna reliikviaks olnud üheteistkümnest abielusõrmusest koosnenud komplekt, kuhu kuulusid ka hageja ja tema abikaasa abielusõrmused. Politseile väitis kostja, et päris kuldehted hageja abikaasalt, mainimata midagi kinkimise kohta. Hageja abielusõrmust ei saanud tema abikaasa kuidagi kostjale kinkida. Hageja võttis 7. augustil 2018 tagasi notariaalse üldvolituse ning taganes kinkelepingust 3. septembril 2018. Taganemisalusena tugines hageja sellele, et kostja on olnud hageja ja tema abikaasa vastu jämedalt tänamatu võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p 1 mõttes, samuti on kostja kinnistu enda nimele kirjutamisega hageja sisuliselt varatuks teinud, mistõttu ei ole hageja võimeline end mõistlikult ülal pidama VÕS § 267 p 2 mõttes. Hageja oli jämedalt tänamatu, sest ta kuritarvitas üldvolikirja kinnistu endale kinkimisega, võttis ära kinnistu dokumendid ja perekonna reliikviaks olnud abielusõrmused. Taganemise tõttu on hagejal õigus kinnistu VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 kohaselt tagasi saada ning taotleda kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikke tahteavaldusi.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, leides, et hageja ei saanud üksinda kinkelepingust taganeda, sest kinnistu kuulus hageja ja tema abikaasa ühisvara hulka. Samal põhjusel ei saa hageja nõuda, et ta kantaks kinnistusraamatusse ainuomanikuna. Hageja abikaasa surmaga läksid abikaasa õigused üle tema pärijatele, kelleks on võrdsetes osades hageja, hageja poeg ja kostja (hageja tütar). Hageja ja tema abikaasa leppisid kostjaga kokku, et kostja saab rajada kinnistule suvekodu, samuti said nad aru, et suvekodu rajamiseks tuleb kinnistu jagada, ning olid sellega nõus. Kostja ei ole järginud kinkelepingust taganemisel VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud üheaastast tähtaega, sest ta sai kinkelepingust teada hiljemalt 17. mail 2017. Kostja ei ole olnud jämedalt tänamatu, sest ta ei ole kunagi kinnistu dokumente ära võtnud, sõrmused sai ta emalt kingitusena ning auto ostis kostja liisinguandjalt 22. mail 2017 välja oma raha eest.
3.Harju Maakohus jättis 12. juuni 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagejalt mõisteti kostja kasuks menetluskuludena välja 3449 eurot ning riigi kasuks riigilõivuna 1500 eurot. Maakohus leidis, et hageja sai VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 alusel kinkelepingust üksi taganeda vaatamata sellele, et kinnistu kuulus ühisvara hulka, sest kinkelepingu pool oli üksnes hageja. Hageja ei taganenud aga kinkelepingust kehtivalt, sest kostja ei olnud jämedalt tänamatu. Hageja ja tema abikaasa tõestasid kostja kasuks notariaalse üldvolikirja ning lubasid kostjal ehitada endale kuulunud kinnistule saunamaja. Pooled vaidlevad selle üle, kas üldvolikirja andmise eesmärk hõlmas kostja võimalust kinnistu endale kinkida. Kohalikule omavalitsusele saadetud dokumentidest 2(7)
2-18-15197 nähtuvalt on tõendatud, et plaan oli ehitada hoopis suurem elamu koos kuuriga ning jagada kinnistu kaheks. Maakohus leidis, et notar ei rikkunud üldvolikirja tõestamisel selgitamiskohustust, ning märkis, et põhjendatud on eeldada, et kui kostja võis rajada kinnistule elamu, pidi selle juurde kuuluma ka osa maast. Hageja teadis algusest peale, et kostja vormistab kinnisasja kinkelepinguga enda nimele ja seejärel jagatakse kinnistu kaheks. Muul juhul ei oleks niivõrd ulatuslik volikiri olnud kostjale vajalik. Kuna kostja pidi pool kinnistust vanematele tagasi andma, ei käitunud ta jämedalt tänamatult. Kostja ei olnud jämedalt tänamatu ka seetõttu, et ostis liisinguandjalt välja auto, mille eest seni olid liisingumakseid tasunud vanemad. Kostja kinnitas hagejale, et hageja võib tasuda viimase osamakse ja auto endale saada. Hageja pole tõendanud, et kinnistu dokumendid ja sõrmused on kostja käes. Kostja on küll öelnud, et ta sai mõned sõrmused kingitusena, kuid on ebaselge, kas mõeldud on samu sõrmuseid. Kuna kinnistusraamatusse on omanikuna kantud kostja ning kinkeleping kehtib, ei ole vaja hinnata, kas kinnistu kuuluks hageja abikaasa pärijatele. Hagi rahuldamata jätmise tõttu nähti ette, et kinnistule seatud eelmärge kustutatakse kohtuotsuse jõustumisel.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
4.1.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
4.2.Tallinna Ringkonnakohus tegi 10. märtsil 2020 määruse, millega lubas 1. juulil 2019 surnud hageja asemel menetlusse astuda hageja pojal, kes on pärijana tema üldõigusjärglane.
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. mai 2020. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas hageja apellatsioonkaebuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi. Kostjat kohustati andma hageja pojale välja kinnistu ning andma vajalikud nõusolekud, et kustutada kinnistusraamatust omanikuna kostja ning kanda uue omanikuna sisse hageja poeg. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja sai üksi kinkelepingust taganeda, sest ainult tema oli kinkija. Kinkelepingust saab VÕS §-de 188 ja 268 kohaselt taganeda kinkija. Kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja esitas VÕS § 270 lg 1 mõttes tähtaegse taganemisavalduse. Hageja väitel sai ta haiglast tagasi tulles augustis 2018 teada, et kinnistu ei ole enam tema nimel, kadunud on maja dokumendid ja sõrmused ning et ta ei saa enam autot kasutada. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et hageja oli juba varem teadlik kostja käitumisest auto, sõrmuste ja kinnistu omandamisel. Seega on hageja 3. septembril 2018 esitatud taganemisavaldus VÕS § 270 lg 1 mõttes tähtaegne. Täidetud on kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused, sest kostja oli VÕS § 267 p 1 mõttes jämedalt tänamatu. Maakohus rikkus vastupidisele järeldusele jõudes menetlusõigust, sest jättis osa hageja esitatud tõendeid kõrvale seda põhjendamata ning tegi asjaolusid tuvastades teistest tõenditest valed järeldused. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja tema abikaasa antud notariaalne üldvolikiri on kehtiv ning seda kasutades sai kostja kinnistu omandada. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja teavitas vanemaid 3(7)
2-18-15197 soovist ehitada kinnistule elamu ja kuur ning selleks kinnistu jagada. Kostja ei ole selle kohta ühtegi tõendit esitanud. Kostja isegi ei väida, et ta oleks vanematega kinkelepingu sõlmimist arutanud. Hageja vande all antud selgitustega on tõendatud, et hageja teadis, et kostja soovis ehitada saunamaja, kinnistu jagamisest või müügist aga juttu ei olnud. Hiljem ei olnud hageja ka elamu ehitamisega nõus, sest kostja soovis ehitada algsest suuremat elamut ning tahtis selleks kasvuhooned lammutada. Kuna kostja ei esitanud ühtegi tõendit, mis vande all antud selgitused ümber lükkaks, ei saanud maakohus tuvastada, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja saab endale osa kinnistust. Maakohtu seisukoht põhineb kostja paljasõnalistel väidetel, mitte tõenditel. Kostja esitas samal päeval üldvolikirja allkirjastamisega projekteerimistingimuste taotluse, et kinnistule ehitada elamu. Hilisemas detailplaneeringu algatamise avalduses soovis kostja rajada kinnistule lisaks hoonele ka kuuri ning kinnistu jagada. See väljus aga oluliselt poolte algsest kokkuleppest, samuti ei tõenda hilisem avaldus algse kokkuleppe muutmist. Põhjendamata on maakohtu seisukoht, et saunamajaga koos pidi kostja saama ka osa kinnistust, selline kokkulepe pole tõendatud. Samuti pole tõendatud, et kostja pidi kokkuleppe järgi kinnistu endale kinkima ja seejärel osa vanematele tagasi andma. Kostja pole kinnistust osa hagejale tagasi andnud. Ringkonnakohus leidis, et üldvolikirja eesmärk ei olnud kinnistu võõrandamine kostjale ja kinnistu jagamine kaheks. Kostja kasutas pahatahtlikult ära vanemate heatahtlikkust ja usaldust ning selline käitumine on käsitatav jämeda tänamatusena, mis annab VÕS § 267 p 1 mõttes aluse kinkelepingust taganeda. Kostja oli jämedalt tänamatu ka seetõttu, et ei võimaldanud hagejal kasutada autot, mille liisingulepingu olid sõlminud vanemad. Auto väljaostmine hagejat teavitamata nii, et ta hiljem takistas hagejal autot kasutada, on objektiivselt taunitav ja lugupidamatu käitumine. Maakohtu järeldused abielusõrmuste kohta on ekslikud. Kostja on kinnitanud, et sõrmused on tema käes. Selle kohta, miks sõrmused on tema käes, on ta andnud kohtule ja politseile vastuolulist infot. Abielusõrmuste äravõtmine hagejat teavitamata väljendab samuti jämedat tänamatust. Ringkonnakohus märkis lisaks, et asjaolul, et hageja soovis lepingust taganeda, mitte aga tehingut tühistada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 131 kohaselt, ei ole tähtsust, sest menetlusosaline valib ise, milliseid õiguskaitsevahendeid ta kasutab. Hageja saab VÕS § 268 lg-st 1 ja § 1028 lg-st 1 lähtudes nõuda kinnistu tagastamiseks asjaõiguslepingu sõlmimist ja tahteavalduste asendamist. Asjaolu, et kinnistu kuulus hageja ja tema abikaasa pärandvara hulka, ei välista hagi rahuldamist. Kinnistu on hageja pärija ja kostja kui hageja abikaasa pärija ühisomandis. Kuna eelnevalt nähtus kinnistusraamatust kinnistu omanikuna aga vaid hageja, ei riku toonase kande taastamine pärijate õigusi. Kuna kinnistu oli hageja ja tema abikaasa ühisomand ning kostja on üks hageja abikaasa pärijatest, on kostjal sellest tulenev nõue hageja poja (hageja üldõigusjärglase) vastu. Selline nõue ei ole aga praeguse vaidluse esemeks. Maakohus ei ole sellist nõuet arutanud ja seega ei saa sellega arvestada ka ringkonnakohus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja ei taganenud kehtivalt kinkelepingust, sest kinnistu kuulus hageja ja tema abikaasa ühisomandisse, mistõttu hageja ei saanud üksi kinkelepingust taganeda. Kostja ei olnud jämedalt tänamatu. Kinnistut ei saa tagastada hageja poja ainuomandisse, kinnistu saaks tagastada hageja ja tema abikaasa pärijate ehk praeguste menetlusosaliste ühisomandisse. Jämeda tänamatuse osas hindas ringkonnakohus tõendeid maakohtust erinevalt, kuid seda ei põhjendanud. Kostja pole väitnud, et 4(7)
2-18-15197 sõrmused on tema käes. Ka politseile ütles ta, et ema kinkis talle sõrmused eluajal. Ringkonnakohtu käsitlus auto väljaostmise kohta on ekslik, sest kostja ostis auto välja juba ema eluajal, kuna vanematel polnud selleks piisavalt raha. Kostja lubas vanematel autot veel poolteist aastat kasutada. Hageja ei saanud autot pärast haiglast tulekut kasutada tervise tõttu. Samuti pakkus ta hagejale võimalust auto endale saada, tasudes auto väljaostuhinna. Poolte kokkuleppe kohaselt pidi kostja ehitama kinnistule elamu ja saama ka maa. Üldvolikiri tehti seetõttu, et kinnistut oli vaja käsutada. Hageja ei tühistanud tehingut TsÜS § 131 kohaselt. Ringkonnakohtu lähenemine, et kostja soovis ehitada elamu teise isiku maale enda kuludega selliselt, et ta hoonet endale ei oleks saanud, on eluvõõras. Volikirja ja algsete projekteerimistingimuste vahel puudub seos, neid taotles tütar enda, mitte vanemate nimel. Kui kostja oleks kinnistut vaid endale soovinud, poleks ta kinnistu jagamiseks ettevalmistusi teinud. Ringkonnakohus rahuldas nõude, mida hageja ei olnud esitanud. Ringkonnakohtu lahend on üllatuslik ja ekslik, sest kinkelepingust taganemisel tuleb kinkeleping tagasi täita. Ringkonnakohus tuvastas, et enne kinkelepingut oli kinnistu vanemate ühisomandis. Kui hageja oleks ka saanud iseseisvalt kinkelepingust taganeda, tulnuks kinnistu tagastada ühisomandisse, resolutsiooni kohaselt on kinnistu tagastatud aga vaid hageja pojale.
8.Hageja ei ole kostja kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja taganes kehtivalt kinnistu kinkelepingust, mille kostja oli 17. mail 2018 sõlminud üldvolikirja kasutades hageja nimel iseendaga, ning kas juhul, kui kinkelepingust taganemine oli kehtiv, pidi kostja tagasitäitmisvõlasuhte raames tagastama kinnistu hageja poja kui pärija ainuomandisse ja andma kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud tahteavaldused.
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas kinkelepingu tagasitäitmise tagajärgede osas vääralt materiaalõigust ning rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes menetlusosalistele muutunud asjaoludega kaasneva õigusliku olukorra selgitamata. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et kuna kinnistu kuulus hageja ja tema abikaasa ühisomandisse ja nad mõlemad on surnud, ei saanud kohus kinnistut tagastada hageja poja ainuomandisse.
12.Kolleegium on varasemas praktikas abikaasade ühisomandi kontekstis leidnud, et kui abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. Teine ühisomanik ei pea valduse väljanõudmise haginõude lahendamiseks osalema menetluses tingimata kaashagejana. Piisav on, et hageja nõuab valduse üleandmist ka teisele ühisomanikule (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9519/78, p-d 25 ja 26). Sarnaselt saab üks ühisomanikest esitada hagi kinnistu omandi üleandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Rahuldada ei saa aga sellist haginõuet, mille tulemusel kajastuks kinnistusraamatus üks ühisomanikest ainuomanikuna. Kohtud tuvastasid, et kinnistu oli hageja ja tema abikaasa ühisomandis ning nad mõlemad on praeguseks surnud. Pooled ei väitnud, et pärandvara oleks jagatud. Seega kuulub pärimisseaduse § 130 lg 1 ja § 147 kohaselt kinnistu hageja ning tema abikaasa pärijate ühisomandisse, kellele tuleb nõude rahuldamisel kinnistu tagastada.
13.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus selgitas otsuse p-s 76 iseenesest õigesti, et kostjal on võimalik esitada hageja poja vastu nõue seetõttu, et ta on hageja abikaasa pärija. Selgitus võib aga 5(7)
2-18-15197 olla eksitav, sest ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-dest 2 ja 3 nähtuvalt on rahuldatud hageja poja nõue tagastada kinnistu tema omandisse, kustutada kostja kohta tehtud omanikukanne kinnistusraamatust ning kanda kinnistu omanikuna sisse hageja poeg. Arvestades, et TsMS § 457 lg 1 kohaselt on menetlusosalistele siduv otsuse resolutsioon, võib ringkonnakohtu otsus praegusel kujul põhjustada ebaselgust ning on võimalik, et see kahjustab kostja kui pärija huve. Lisaks oleks menetlusökonoomiliselt ebaotstarbekas suunata kostjat uut kohtuvaidlust algatama.
14.Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus selgitama pooltele üldõigusjärglusega kinkelepingu tagasitäitmisele kaasnevaid õiguslikke tagajärgi ning andma pooltele võimaluse vajaduse korral asjaolusid ja nõudeid täpsustada.
15.Vastusena kostja kassatsioonkaebuse teistele väidetele märgib kolleegium järgmist. Hageja sai iseseisvalt kinkelepingust taganeda. Kohtute tuvastatud asjaoludel olid 17. mail 2018 sõlmitud kinkelepingu pooled hageja kinkijana ning kostja kingisaajana, hageja abikaasa ei olnud kinkija. Hageja võimalust iseseisvalt kinkelepingust taganeda ei mõjutanud ka asjaolu, et kinnistu kuulus tema ja abikaasa ühisomandisse. Kolleegium on varasemas praktikas üürilepingu näitel selgitanud, et kumbki abikaasa võib sõlmida iseseisvalt võlaõiguslikke lepinguid kolmandate isikutega. Nii saab abikaasa sõlmida kolmanda isikuga ka võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kohta teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ning selle täitmist ei saa nõuda ühisvara arvel (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9519/78, p 29). Sarnaselt sai hageja iseseisvalt kehtivalt sõlmida enda ja abikaasa ühisomandis oleva kinnisasja kinkelepingu. Teise abikaasa nõusolek oli vajalik kinkelepingu täitmiseks ehk ühisomandis oleva kinnistu käsutamiseks, nõusoleku puudumine ei muutnud aga kinkelepingut tühiseks. TsÜS § 6 lg 4 kohaselt ei sõltu kohustustehingu kehtivus käsutustehingu kehtivusest, samuti ei mõjuta VÕS § 12 lg 1 kohaselt lepingu kehtivust asjaolu, et lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Hageja sai seega kehtivalt iseseisvalt kinkelepingu sõlmida ning kinkijana kasutada ka iseseisvalt lepingust tulenevaid õigusi, sh õigust lepingust VÕS §-de 188, 267 ja 268 kohaselt taganeda.
16.Kolleegium märgib lisaks, et kohtute tuvastatud asjaoludel võis hageja olla esitanud tähtaegse taganemisavalduse VÕS § 270 lg 1 mõttes ning tuvastatud asjaolud võisid anda aluse kinkelepingust taganemiseks jämeda tänamatuse tõttu VÕS § 267 p 1 mõttes. Ei ole välistatud, et lisaks sellele, et hagejal oli võimalus kinkeleping TsÜS § 131 kohaselt tühistada, võis kostja käitumine kinnistu endale kinkimisel, auto kasutamise piiramisel ja selle väljaostuõiguse kasutamisel või abielusõrmustega seostuv anda hagejale aluse kinkelepingust jämeda tänamatuse tõttu taganeda. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõttes on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase vastu. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt Riigikohtu 22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 15 ja seal viidatud lahendid). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
17.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 järgi ringkonnakohtu otsustada.
6(7)
2-18-15197
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.