A.T. hagi Tarmeko Pehmemööbel OÜ vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks 5221 eurot 43 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. mai 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.T. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: A.T. (hageja), ik XXXXXXXXXXX ; esindaja Andrei Urbanik
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: Tarmeko Pehmemööbel OÜ (kostja), rk 11136168; esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 10. mai 2017 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus A.T. kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.A.T. (hageja) esitas 29. oktoobril 2016 Tarmeko Pehmemööbel OÜ (kostja) vastu hagi kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 1. aprillist 1983 kuni 15. jaanuarini 1986 TK Lembitu Tartu Individuaalõmblusvabrikus õmblejana. Alates 3. veebruarist 1986 töötas hageja masinõmblejana Tartu Mööblikombinaadis, mis 1. aprillil 1987 reorganiseeriti Tartu Metsatööstuskoondise Mööblivabrikuks. Nimetatu reorganiseeriti 1. septembril 1991 aktsiaseltsiks Tarmeko ja see omakorda 27. juunist 2005 Tarmeko Pehmemööbli OÜ-ks. 12. novembrist 2005 kuni 31. detsembrini 2010 juhtis hageja ettevõtet OÜ Stau AIL (Stau AIL), mis likvideeriti 2013. aastal. Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu 11. novembri 2005 teatisega erakorraliselt üles, kuna hageja tervislik seisund ei vastanud tema ametikohale. Hagejal diagnoositi töötervishoiuarsti 28. juuni 2013 teatise kohaselt kutsehaigus, mille põhjustajaks olid töötamisega seotud sundasendid, korduvad liigutused ja käte koormus. Kutsehaigus kujunes välja aastatel 1983 kuni 2010. Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjoni 29. oktoobri 2013 otsuse kohaselt on hagejal alates 3. juulist 2013 tuvastatud püsiv töövõime kaotus 60%. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt tegi kostja riskianalüüsi 4. aprillil 2003. Riskianalüüsi põhjal pole koostatud tegevuskava terviseriskide vähendamiseks või vältimiseks. Hagejat ei teavitatud ohuteguritest, riskianalüüsi tulemustest ja terviseriski vältimise abinõudest. Kostja ei esitanud Tööinspektsioonile dokumentatsiooni hageja juhendamiste kohta ega teinud tervisekontrolle. Hageja sai kahjust ja asjaolust, et töövõime kaotus on põhjuslikus seoses kostja tegevusega, teada 29. oktoobril 2013, kui Sotsiaalkindlustusamet tuvastas hagejal püsiva töövõime kaotuse 60%. Töölepingu lõppemise ajal ei teadnud hageja, et tal on kostja juures töötamise ajal välja kujunenud kutsehaigus. 13. oktoobri 2005 teatisega tuvastati hagejal tööst põhjustatud haigus. Tööst põhjustatud haiguse tuvastamisega ei saanud hageja teada kutsehaigusest ja sellega tekitatud kahjust. Aegumisele tuginemine on hea usu põhimõttega vastuolus.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagi on esitatud vale kostja vastu. AS Tarmeko likvideeriti ilma õigusjärglaseta. Hageja oleks pidanud nõude esitama Sotsiaalkindlustusametile.
Hageja töötas kostja juures lühikest aega 27. juunist 2005 kuni 11. novembrini 2005, kokku 137 päeva, selle aja sees oli hageja tööl 63 päeval ja haiguslehel 74 päeva. Hageja oli eelnevalt töötanud sarnastel töökohtadel teiste tööandjate juures 20 aastat, kutsehaigus pidi olema selleks ajaks välja kujunenud. Hageja töötamine kostja juures ei saanud hageja haiguse kulgu enam mõjutada. Kostja ei ole hageja kutsehaiguse tekkimises süüdi. Hageja nõue on aegunud. Aegumistähtaja alguseks oli töölepingu lõpetamise kuupäev. Alternatiivselt algas hageja nõude aegumistähtaeg 2010. aasta detsembris ning nõue aegus 2013. aasta detsembris. Alternatiivselt algas hageja nõude aegumistähtaeg 28. juunil 2013, kui hagejal diagnoositi väidetav kutsehaigus. Seega aegus hageja nõue hiljemalt 28. juunil 2016. Inimese töövõime ei vähene selle kohta otsuse tegemisega. Hageja ei ole alates 2010. aastast tööd teinud ega töötasu saanud. Hageja ise põhjustas kutsehaiguse süvenemise. Pärast töölepingu lõpetamist 2005. aastal töötas hageja aastaid edasi Stau AIL OÜ-s. Hagejal võis olla ülekoormus enne töölepingu lõpetamist tööväliste tegevuste tõttu. Samuti võis hageja tervist mõjutada see, et ta töötas peale kostja juurest lahkumist välismaal õmblejana. Hagejale ei ole kahju tekkinud, sest tema sissetulek ei ole vähenenud. Hageja töötas pärast kostjaga töölepingu lõppemist edasi. Kostja ei ole rikkunud tööohutusele kehtestatud nõudeid. Kostja ei vastuta teiste tööandjate põhjustatud kahju eest. Kostja ei ole rikkunud kohustust tagada tööohutus. Kostja on läbi viinud riskianalüüsi. Hageja töökeskkonnas puudusid füüsikalised ohutegurid, raskuste tõstmine oli normi piires ja korduvate tööliigutuste riskitase oli vastuvõetav. Hageja ei teinud tervistkahjustavat tööd. Kostja võimaldas töötajatel võtta vahetuse ajal lisaks lõunapausile veel kaks vaheaega. Hageja töötas eksperimentaaltsehhis, kus on tavapärasest vaheldusrikkam ja liikuvam töö. Kostja viis läbi hageja juhendamise ja selgitas töötajatele ergonoomiliste töövõtete kasutamist. Kostjal on olemas tööohutusjuhendid. Iga töötaja kohta peeti isiklikku kaarti ohutustehnilise instrueerimise kohta. Kostja väljastas erinevaid juhendmaterjale. Hageja töökohustuste hulgas ei olnud raskuste tõstmine ja teisaldamine. Kostja kujundas töökeskkonna selliselt, et töötajad saaksid leida sobiva tööasendi. Kostjal ei olnud kohustust saata hagejat tervisekontrolli, sest hageja ei teinud tervistkahjustavat tööd. Hagejal oli võimalik minna tööandja kulul kostja juures töötanud töötervishoiuarsti vastuvõtule. Hageja ei teavitanud kostjat tervisehäiretest ega palunud kostjalt lisapuhkust.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus jättis 10. mai 2017 otsusega aegumise tõttu hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et 1. aprillist 1983 kuni 15. jaanuarini 1986 töötas hageja TK Lembitu Tartu Individuaalõmblusvabrikus. Alates 3. veebruarist 1986 töötas hageja masinõmblejana Tartu Mööblikombinaadis, mis reorganiseeriti Tartu Metsatööstuskoondise Mööblivabrikuks. Viimane reorganiseeriti omakorda aktsiaseltsiks Tarmeko. Kõikides nimetatud ettevõtetes töötas hageja õmblejana. Alates 27. juunist 2005 töötas hageja kostja juures õmblejana.
13.oktoobril 2005 tuvastati hagejal tööst põhjustatud haigus. 11. novembril 2005 ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles, kuna hageja tervislik seisund ei vastanud tema ametikohale. 12. novembrist 2005 kuni 31. detsembrini 2010 juhtis hageja ettevõtet OÜ Stau Ail. 28. juunil 2013 diagnoositi hagejal kutsehaigus. Kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks
oli 1983 kuni 2010. 29. oktoobril 2013 tuvastati hagejal püsiv töövõime kaotus 60% alates
3.juulist 2013. Maakohus tuvastas, et 27. juunist 2005 oli hageja tööandjaks kostja, kelle juures säilisid kõik õiguslikud, majanduslikud ning sotsiaalsed garantiid. Maakohus leidis, et kostja on aktsiaseltsi Tarmeko õigusjärglane ning hagejal on õigus kostjalt nõuda 3. veebruarist 1986 kuni
11.novembrini 2005 tekkinud tervisekahju hüvitamist. Kostja tuginemine aegumisele ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja käitumisest ei nähtunud hageja kahjustamise soovi ning kostja ei teinud toiminguid ega andnud lubadusi, et hagi esitamist edasi lükata. Asjaolu, et hageja nõude aluseks on tervisekahju tekitamine, ei muuda aegumisele tuginemist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Maakohus viitas TsÜS § 153 lg-le 1 ning leidis, et kuna nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue tulenes tervise kahjustamisest, aeguvad mõlemad nõuded korraga. TsÜS § 153 lg 1 järgi algab tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Aegumistähtaja kulgemise alguseks ei saa võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise ega kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aega. Hageja ei toonud selgelt välja, millal tal kahju tekkis. Hageja ei saanud kahju tekkimisest teada alles töövõime kaotuse tuvastamisega. Hagejal tuvastati 13. oktoobril 2005 tööst põhjustatud haigus. TTOS § 23 lg 3 järgi on tööst põhjustatud haigus töökeskkonna ohuteguri põhjustatud haigus, mida ei loeta kutsehaiguseks. Nõude esitamine ei eelda, et hagejal oleks diagnoositud kutsehaigus. Hageja pidi tõendama, et tal on tervisekahjustuse tõttu tekkinud varaline kahju ning kutsehaiguse diagnoosimine on kahju tekkimise ja tööandjale etteheidetava tegevuse tõendamiseks üks võimalik tõend. Hageja pidi juba töölepingu lõpetamisel 11. novembril 2005 aru saama, et tal võib tekkida varaline kahju. Hageja asutas Stau AIL-i ning teenis õmblejana selle tegevusest tulu, mistõttu ei pruukinud tal 2005. aastal varalist kahju tekkida. Hageja väidete kohaselt töötas ta Stau AIL-is kuni 2010. aasta lõpuni. Maakohus leidis, et kutsehaigus kujuneb välja pikema aja jooksul. Hageja tervis lubas tal kuni 2010. aasta lõpuni õmblejana töötada, mistõttu ei pruukinud hagejal varem kahju tekkida. Hüvitamise nõue hakkab aeguma, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse. Aegumise algus lükkub edasi, kui hageja jätkab töötamist. Hagejal ei tekkinud töötamise ajal kahju. Alates 2011. aastast hageja ei töötanud ega saanud ka sissetulekut (teda pidas üleval poeg). Kuna hageja pidi juba 13. oktoobril 2005 tööst põhjustatud haiguse diagnoosimisega aru saama, et tal võib olla õigus nõuda kostjalt tervise kahjustamise tõttu hüvitist, hakkas 2011. aasta algusest kulgema ka hagi aegumine. Hagi aegumine ei saa sõltuda sellest, millal hageja pöördub kutsehaiguse diagnoosimiseks töötervishoiuarsti poole või esitab avalduse töövõimetuse tuvastamiseks. Need toimingud on hageja subjektiivne valik ega saa pikendada hagi aegumise tähtaega. Hagi aegumine saab olla seotud ainult sellega, millisel ajal tekkis hagejal kahju (st ta kaotas sissetuleku). Praegusel juhul toimus see 2011. aasta alguses. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt aegus hageja nõue hiljemalt 1. jaanuaril 2014. Hagi esitati
29.oktoobril 2016 ja on seetõttu aegunud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega tuvastada, et nõue ei ole aegunud. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud tõendite hindamise kohustust. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, milliste tõendite alusel ja kuidas jõudis maakohus järelduseni, et hagi on aegunud. Maakohus on ebaõigesti sidunud aegumistähtaja alguse Stau AIL OÜ faktilise majandustegevuse lõppemisega. Hageja selgitas 30. märtsi 2017 eelistungil, et ta ei olnud aastatel 2010–2013 töölt eemal mitte tervise tõttu vaid muudel põhjustel. Kostja ei vaidlustanud nimetatud asjaolu. Hageja oli aastatel 2010-2013 hea tervise juures, mistõttu ei ole õige maakohtu järeldus, et hagejal tekkis kahju 2011. aasta alguses. Maakohus on vääralt leidnud, et hagi aegus 1. jaanuaril 2014. Seega pidi hageja kahju tekkimisest teada saama
1.jaanuaril 2011. Nimetatud päeval oli hageja koos oma lähikondsetega, tähistas aastavahetust ega olnud teadlik sellest, et temal on tekkinud kahju kutsehaigusest tulenevalt. Kumbki menetlusosalisest ei väitnud, et hagi aegumistähtaja kulgemise päevaks võiks olla 1. jaanuar 2011. Maakohus ei juhtinud enne lahendi tegemist sellele poolte tähelepanu. Maakohus jagas tõendamiskoormise valesti. Kostja leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hagi on aegunud, kuid ei tõendanud oma väidet. Hagi ei hakanud aeguma enne kutsehaiguse diagnoosimist. Pole ühtegi tõendit ega väidet, mille kohaselt oleks hageja teada saanud kutsehaigusest tekkinud kahjust 1. jaanuaril 2011. Hagi on esitatud kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks ja selline nõue tuleb siduda kutsehaigusega. Kuigi aegumistähtaja kulgemise alguseks ei saa alati võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise aega, ei tähenda see, et kahjust teadasaamine ei saa toimuda samal päeval. Maakohus jättis otsuses käsitlemata hageja väite, mille kohaselt on Riigikohus sidunud kutsehaigusest tekkinud kahju ulatuse töövõime kaotuse protsendi määraga. Riigikohus on kohtuasjas 3-2-1-20-16 leidnud, et esitatud ei ole asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja pidanuks kahjust teadma enne Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisiotsust. Seega saab kutsehaigusest tekkinud kahjust teadasaamine toimuda päeval, kui isikul tuvastatakse püsiva töövõime kaotuse määr. Antud juhul pidi hageja kahjust teadlik olema 29. oktoobrist 2013.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. RINGKONNAKOHTU OTSUS ASJA ESMAKORDSEL LÄBIVAATAMISEL
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. novembri 2017 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled apellatsiooniastmes, et kostja oli kogu nõude osas kohane kostja. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Kahju kannatanud isiku nõuded saavad aga olla aegunud TsÜS § 153 lg 1 alusel, kui kolm aastat on möödunud ajast, mil isik sai teada või pidi teada saama nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust. Seega juhul, kui isikul ei ole kutsehaigust ja selle tekkimise aega
diagnoositud ega tuvastatud, ei tea ta üldjuhul ka võimalikku kahju tekitanud isikut ning puudub õiguslik alus kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kutsehaigus võib avalduda ka pärast töösuhte lõppu ning kutsehaiguse põhjustamisega seotud varaline kahju võib tekkida ka hiljem. Hagejal diagnoositi 11. oktoobril 2005 töötervishoiuarsti allkirjastatud 13. oktoobri 2005. a teatisega tööst põhjustatud haigus. Tegemist ei olnud kutsehaigusega (TTOS § 23 lg 3). Seega ei saa nimetatud dokumendi edastamist tööinspektsioonile pidada ajaks, mil hageja sai teada kutsehaigusest, seda põhjustanud isikust ja kahjust. Ka töösuhte lõpetamine, kuna töötaja tervislik seisund ei vastanud tema ametikohale, ei tähendanud, et hageja pidi aru saama, et tal tekib kutsehaigusest tingitud varaline kahju, mille põhjustas kostja. Kuigi nii kutsehaigus kui ka tööst põhjustatud haigus on oma olemuselt tervisekahjustused, ei olnud hagejal diagnoositud kutsehaigust ega töövõime langust ja hageja jätkas töötamist. Kutsehaigus diagnoositi hagejal 28. juunil 2013 ning kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks oli 1983 kuni 2010. Hagejal tuvastati 29. oktoobril 2013 alates
3.juulist 2013 püsiv töövõime kaotus 60%. Olukorras kus hagejal ei olnud varem kutsehaigust diagnoositud ega püsivat töövõimetust ega selle tekkimise aega tuvastatud, ei saanud ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et hageja teadis enne 29. oktoobri 2013. a otsust kahju hüvitama kohustatud isikust ja talle tekkida võivast kahjust. Hageja ei pidanud selle tõttu, et tal diagnoositi tööst põhjustatud haigus, eeldama, et tal on kutsehaigus, mille tuvastamiseks peab ta pöörduma eksperdi/eriarsti poole. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et töövõime kaotusest teadasaamise aeg ei ole seotud kutsehaigusest tekkinud kahjust teadasaamisega. Kutsehaigusest teadasaamine ei ole asjaolu, millest saaks järeldada, et hageja pidanuks tekkinud kahjust ja selle põhjustanud isikust teadma enne 29. oktoobri 2013. a otsust, milles on tuvastatud püsiva töövõimetuse tekkimise aeg ja töövõime kaotuse protsent. Hageja töötas tööandja juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja vastutab, pärast 1. juulit 2002. Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 1044 lg 3 järgi rahuldada nii lepingu rikkumisele (st nõude alus VÕS § 115 lg 1) kui ka tööandja õigusvastasele teole (VÕS § 1043) tuginedes. Ringkonnakohus viitas TsÜS § 153 lg-le 1 ning leidis, et 29. oktoobril 2016 esitatud hagi ei ole aegunud. Kostja vastu kutsehaigusest tingitud osalisest töövõime kaotusest põhjustatud kahju nõude esitamise aegumise alguseks oli 29. oktoober 2013 (ekspertiisiotsuse tegemise aeg). Hagejal tuleb tõendada kohustuse rikkumine, kahju (sissetuleku langus ja selle aeg) ja põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Arvestades maakohtus puudunud eelmenetlust, ei olnud ringkonnakohtul võimalik asjas sisulist otsust teha.
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt, kui on ilmne, et ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel saatma asja tagasi maakohtusse, palus kostja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
RIIGIKOHTU OTSUS
8.Riigikohus tühistas 27. aprilli 2018 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud on kohaldanud küll aegumise sätteid, kuid on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kuna on jätnud aegumistähtaja kulgemise aluseks olevad asjaolud välja selgitamata.
Kui hageja väidab, et kostja tekitas talle kutsehaigusega varalist kahju, peab ta oma väidet tõendama, tõendades ka selle, et kahju tekkis hagis märgitud ajal. Seega peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest. Riigikohus märkis, et ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas ja millal hageja sissetulek vähenes, st hageja ei olnud enam võimeline kutsehaiguse tõttu sissetulekut teenima.
9.Vastavalt Riigikohtu juhistele andis ringkonnakohus 20. juuni 2018 määrusega võimaluse tõendada, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest. Hageja vastas, et viimati töötas ta 2010. aasta detsembris. Hageja ei olnud töölt eemal 20102013 mitte tervise tõttu, vaid seepärast, et tegeles endale huvitavate asjadega. 2013. a tekkis vajadus tööd teha. Üheks võimalikuks kahjust teada saamise hetkeks on aeg, mil hageja sai teada, et ta pole võimeline asuda tööle kutsehaigusest tingitud probleemide tõttu, s.o aktiivse tööotsimise käigus 2017 aastal. Hageja esitas tõendina 15.02.2017 tööotsimisekava. Kostja leidis, et hageja ei tõendanud kahju tekkimise aega.
7.märtsil 2019 esitas kostja oma lõpliku seisukoha, kus kordas oma varasemaid seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
10.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 10. mai 2017 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses hageja kanda.
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et aegumine algas 1. jaanuaril 2011 ja nõue aegus 1. jaanuaril 2014. Puudub vaidlus, et hageja alates 2011. aastast ei töötanud ja tal ei olnud alates sellest ajast tööst tulenevat sissetulekut. Kuna hageja nõuab töövõime vähenemisest tekkinud kahju hüvitamist, sai hageja kahjust teada hiljemalt 2011. a alguses, kui ta enam töötasu ei saanud. Hageja väitis maakohtu istungil, et ta sai viimati töötasu 2010. a detsembris.
12.Kuigi ringkonnakohus andis hagejale võimaluse tõendada kahju tekkimisest teadasaamise aega ehk hetke, mil hageja sissetulek vähenes, ei tõendanud hageja seda ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtule esitatud 15.02.2017 tööotsimisekava ei tõenda hageja ringkonnakohtus esitatud väidet, et ta sai kahjust teada 2017. aastal. Hageja väitis juba hagi esitamisel, et talle on tekkinud kahju. Seetõttu on ringkonnakohtule esitatud väide, et hageja sai kahju tekkimisest teada alles 2017. aastal, vastuolus hagi aluses märgitud asjaoludega. Kuna hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise hagi, ei saanud hageja samast kahjust teada saada pärast hagi esitamist.
13.Hageja väide, et ta tegeles pärast töötamise lõpetamist endale meeldivate asjadega, ei ole seotud varalise kahju tekkimisest teadasaamise ajaga. Hageja ei toonud esile asjaolu, et meeldivate asjadega tegelemise tulemusel sai hageja töötasu. Sellise tegevuse eest töötasu saamist ei ole hageja ka tõendanud, samuti ei ole hageja selgitanud, milles see tegevus seisnes. Surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai
või pidi teada saama (TsÜS § 153 lg 1). Kuna tõendamiskoormis varalise kahju tekkimisest teadasaamise osas lasub hagejal ja hageja ei ole tõendanud, et ta sai kahjust teada hiljem kui hetkel, mil ta lõpetas töötamise, tuleb lähtuda sellest, et aegumine algas 2011. aasta algul, kui hageja jaoks pidi selge olema, et ta sissetulek on vähenenud. Vastavalt TsÜS § 153 lõikele 1 aegus hageja nõue 1. jaanuaril 2014. Kuna hagi esitati 29. oktoobril 2016, oli selleks ajaks nõue aegunud ja maakohus jättis hagi õigustatult rahuldamata.
14.Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindaks menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 ja TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindaks määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.