Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

Asjaolud

Kohtumääruse põhjendused ja õigusaktid, millest kohus juhindus

TsMS § 475 lg 1 punktist 15 tulenevalt vaatab kohus kaebuse läbi hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 1 sätestab, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Avaldaja esitas 04.01.2019 kohtutäiturile kaebuse. Avaldaja vaidlustas kaebuses 27.12.2018 kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur lõpetas põhinõude sissenõudmise seoses aegumisega ja jätkas laekumata kohtutäituri tasu nõude osas menetlust. Avaldaja on seisukohal, et kohtutäitur on jätnud põhjendamatult kohaldamata KTS § 41 lg 2.

Täitetoimikust nähtuvalt esitas sissenõudja 22.05.2012 kohtutäiturile täitmisavalduse. Täitemenetluses oli täitedokumendiks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 30.07.2010.a vastutusotsus. Vastutusotsus on tehtud maksukorralduse seaduse (MKS) § 96 alusel.

Esmalt selgitab kohus, et kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus on TMS § 2 lg 1 p 16 järgi iseseisev täitedokument. Selles osas on sissenõudjaks kohtutäitur. 27.12.2018 otsusega lõpetas kohtutäitur põhinõude sissenõudmise seoses nõude aegumisega. Täitemenetlus jätkus kohtutäituri tasu nõude osas. Käesoleva asja lahendamisel on keskse tähendusega see, millisel alusel täitementlus lõpetati. Avaldaja nõude aluseks olev kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lg 2 kohaldub ainult juhul, kui täitemenetlus lõpetatakse sissenõudja avalduse alusel ehk vastavalt TMS § 48 lg 1 p 1. Alljärgnevalt selgitatud põhjustel nõustub kohus sissenõudja ja kohtutäituri seisukohaga, et käesoleval juhul täitemenetlust sellel alusel ei lõpetatud. Avaldaja esitas vaidlusaluses täiteasjas (026/2012/1541) sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Selles tsiviilasjas (nr 2-17-12525) Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrusest järeldus, et sundtäitmisel olnud maksuvõlg on aegunud. Avaldaja ja sissenõudja sõlmisid 22.01.2019 kompromissi, milles kinnitasid vastastikku nõuete puudumist. Kompromissi preambulast nähtuvalt sõlmiti see sundtäitmisel olnud maksuvõla aegumise tõttu. Kompromiss kinnitati Harju Maakohtu 22.01.2019 määrusega (tsiviilasi nr 2-17-12525).

Sissenõudja ei ole esitanud avaldust täitemenetluse lõpetamiseks. 29.12.2018 avalduses teavitas sissenõudja kohtutäiturit Riigikohtu 10.10.2018 lahendist kohtuasjas 2-17-12525,

milles kohaselt on sundtäitmisel olnud nõue aegunud. Sissenõudja teatas, et loeb sissenõudmise lõppenuks ja kustutab sissenõudmisel olevad maksukohustused.

Kohtutäitur lõpetas põhinõude sissenõudmise 27.12.2018 otsusega nõude aegumise tõttu. Otsusest ei nähtu, et see oleks tehtud TMS § 48 lg 1 p 1 alusel. Täitemenetluse formaliseerituse printsiibist tulenevalt puudus kohtutäituril kohtu arvates õigus ise tuvastada aegumist (tunnistada sundtäitmisel olevat nõuet aegunuks), mis aga ei oma avaldaja kaebuse lahendamisel tähendust. Kohtutäitur oleks pidanud ootama ära tsiviilasja 2-17-12525 lahendi esitamise, kuid see poleks toonud kaasa kaebaja poolt soovitud tagajärge.

Arvestades Riigikohtu seisukohta täitmisel olnud maksunõude aegumise tõttu, oli selge, et sundtäitmise jätkamine on sisuliselt välistatud. Tsiviilasjas 2-17-12525 sõlmitud kompromiss oli suunatud sissenõudjale (kostjale) perspektiivituks muutunud kohtumenetluse kiiremale lõpetamisele. Hagejaks olnud avaldaja saavutas kompromissi kaudu sisuliselt sama tulemuse, mille ta oleks saavutanud hagi rahuldamise ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kaudu. Hagi rahuldamise korral oleks tekkinud TMS § 48 lg 1 p 4 ettenähtud eeldus täitemenetluse lõpetamiseks. Nimetatud sätte kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse, kui talle esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistanud kohtulahend. Olemuslikult on käesolevas vaidluses käsitletav juhtum TMS § 48 lg 1 sätestatud täitemenetluse lõpetamise alustest kõige sarnasem just sellele olukorrale. Täitemenetluse lõpetamine TMS § 48 lg 1 p 4 alusel ei too aga kaasa võimalust KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks, millele kaebaja käesolevas vaidluses tugineb.

Täitemenetluse lõpetamise alusena võib käesolevas asjas käsitleda ka TMS § 48 lg 1 p-s 8 sätestatut, mille kohaselt võib täitemenetluse lõpetada ka muul seaduses sätestatud alusel. Maksunõude aegumine ja aegunud maksunõude sundtäitmise lubamatus tuleneb seadusest.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 31 sätestab maksuseadusest tulenevate rahaliste nõuete ja kohustuste regulatsiooni. Nimetatud paragrahvi lõige 1 p 4 sätestab, et maksuseadusest või käesolevast seadusest võivad tuleneda järgmised rahalised nõuded ja kohustused: kolmanda isiku kohustus tasuda maksumaksja või maksu kinnipidaja maksuvõlg (vastutuskohustus). MKS § 31 lg 3 p 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuded ja kohustused lõpevad aegumisega (§ 33 lõige 4, § 132). MKS § 128 sätestab maksuvõla sundtäitmise regulatsiooni. Nimetatud paragrahvi lg 1 esimene ja teine lause sätestavad, et maksuhaldur on kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla. Maksuvõla sundtäitmine toimub käesolevas peatükis ning täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras. MKS § 128 lg 2 p 4 sätestab, et maksuvõla sundtäitmine on lubatud, kui maksuvõlg ei ole aegunud, kustutatud või muul alusel lõppenud. MKS § 132 lg 8 sätestab, et sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel lõpevad maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused ning muud maksuhalduri sissenõutavad rahalised kohustused.

29.10.2018 teatas sissenõudja kohtutäiturile, et nõue on aegunud. Seega sai kohtutäiturile teatavaks, et täitmisel olev sissenõudja nõue on aegunud. Kohus on seisukohal, et juhul, kui kohtutäiturile saab teatavaks maksukorralduse seaduse (MKS) § 96 alusel tehtud vastutusotsuse nõude aegumise asjaolu, siis tuleb kohtutäituril tulenevalt TMS §-st 48 lg 1 p 8 ja MKS §-st 132 lg 8 koostoimes MKS §-dega MKS § 31 lg 3 p 4 ja § 128 lg 2 p 4 lõpetada vastutusotsusest tuleneva nõude sissenõudmine. See on seadusest tulenev alus, mille puhul ei ole vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. Samuti ei ole see sissenõudjast tulenev täitemenetluse lõpetamine. Tegemist ei ole olukorraga, kus sissenõudja on nõudest

loobunud. Maksuhaldur on kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõlga, kuid sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel lakkab maksuvõlg õiguslikult olemast.

Kohus on seega seisukohal, et käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele KTS § 41 lg 2. Täitemenetluse kui iseseisva menetluse kulud tuleb avaldajal kanda hoolimata maksukorralduse seaduse (MKS) § 96 alusel tehtud vastutusotsuse nõude aegumisest.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus avaldaja kaebuse rahuldamata.

TsMS § 172 lg 7 lause 2 sätestab, et kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 7 lause 2 järgi avaldaja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ants Mailend kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna RK 19.11.2019 lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.