XX hagi 123 Grupp OÜ ja YY vastu solidaarselt 89 550 euro 99 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.09.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Kaebuse hind apellatsioonimenetluses
96 759,85 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jana Reitsakas
Kohtuistungi toimumise aeg
14.01.2019, avalik kohtuistung
Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Tälli
Resolutsioon:
1.Tühistada Harju Maakohtu 29.09.2017 otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta XX hagi YY vastu kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
2.XX menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega YY vastu, jätta kõigis kohtuastmetes XX kanda.
3.YY menetluskulud jätta kõigis kohtastmetes XX kanda.
Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 25.05.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse 123 Grupp OÜ ja YY (kostja) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 89 550,99 eurot ja viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude rahuldamiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda.
2.Harju Maakohtu 06.02.2017 tagaseljaotsusega rahuldati hagi 123 Grupp OÜ suhtes. Maakohus mõistis 123 Grupp OÜ-lt hageja kasuks välja põhivõla 89 550,99 eurot ja jättis menetluskulud 123 Grupp OÜ kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ning hageja abikaasa CC kui müüjad ning Money Mill OÜ (juhatuse liikme YY kaudu) kui ostja 15.10.2013 notariaalselt tõestatud osaühingu osa müügilepingu, mille müüjad võõrandasid 123 Grupp OÜ 31 000 euro suuruse nimiväärtusega osa Money Mill OÜ-le. Lepingu p-ga 2.2.5 võttis kostja kohustuse enda nimele ümber vormistada kõik käendused, mis on seotud 123 Grupp OÜ tegevusest tulenevate liisingulepingutega. 123 Grupp OÜ-l olid sõlmitud liisingulepingud Citadele Leasing & Factoring OÜ-ga, SIA UniCredit Leasing Eesti filiaaliga ja DNB Pank AS-ga. Hageja oli sõlminud liisinguvõtjatega käenduslepingud. 123 Grupp OÜ omapoolseid kohustusi ei täinud, mistõttu esitati nõue ka hageja kui käendaja vastu. Hageja tasus käenduslepingu alusel: Citadele Leasing & Factoring OÜ-le 51 700,72 eurot; SIA UniCredit Leasing Eesti filiaalile 18 081,64 eurot ja DNB Bank AS-le 1452,66 eurot. Lisaks ei olnud ühe SIA UniCredit Leasing Eesti filiaaliga sõlmitud lepingu puhul hagejal võimalik enda vastu esitatud nõuet tasuda, mistõttu sõlmiti võlakokkulepe 18 315,97 euro kohta. Juhul, kui kostja oleks müügilepingu p-s 2.2.5 märgitud kohustust täitnud, siis oleks pidanud käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitma kostja, mitte hageja. Eeltoodust tulenevalt on hageja täitnud kostja eest kohustusi summas 89 550,99 eurot ning hageja palub kostjalt vastava summa kahjuhüvitisena välja mõista (VÕS § 115 lg 1).
Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjale ei tulenenud müügilepingu p-st 2.2.5. sellist kohustust, mille rikkumise tõttu oleks võimalik kostja vastu esitada hagiavalduses kirjeldatud nõuet. Lepingu punktist ei ole võimalik tuvastada, milliste konkreetsete lepingute käendamises ja/või käenduste ülevõtmises kokku lepiti. Sellises olukorras ei saanud kostja anda ka õiguslikku tähendust omavat siduvat kinnitust.
5.Lepingu p-i 2.2.5 näol on tegemist eellepinguga (VÕS § 33), mis sai kostjat kohustada üksnes läbirääkimisteks selleks, et leppida kokku käenduslepingute ümbervormistamise tingimustes. Eellepingu rikkumisele tuginevalt ei saa nõuda positiivse kahju hüvitamist.
6.Lepingu punkt ei sisalda kokkulepet rahalise vastutuse maksimumsumma kohta ning on seega tühine VÕS § 143 lg 2 kohaselt. Lisaks eeldab kostja poolt kohustuse ülevõtmine VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt võlausaldaja nõusolekut.
7.Isegi, kui kohustuse olemasolu jaatada, on kostja kohustusest taganenud ega ole kohustatud seda täitma, kuna müüjad rikkusid oluliselt müügilepingu tingimusi. Müüjad jätsid täitmata lepingu p-st 5.2. tulenevad kohustused, st ostjale ei antud üle ühingut puudutavat dokumentatsiooni, sh vaidlusaluseid liisingulepinguid. Seega oli kostja õigustatud oma kohustuste täitmisest VÕS § 110 ning § 111 alusel keelduma. Kostja tegi 02.11.2013 müüjatele ettepaneku osa tagasivõõrandamiseks. Selline avaldus saab olla õiguslikult käsitatav kostja teatena läbirääkimiste katkestamiseks. Alternatiivselt saab viidatud avaldust käsitada lepingu p-st 2.2.5 tulenevast kohustusest taganemise avaldusena. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
8.Harju Maakohus rahuldas 29.09.2017 otsusega hagi (resolutsiooni avaldas maakohus 14.09.2017 määrusega). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 89 550,99 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 5239 eurot ja viivise VÕS §-s 113 lg-s 1 toodud suuruses.
9.Poolte vahel puudub vaidlus järgnevate asjaolude üle. CC, kostja ja RR sõlmisid 26.07.2013 kavatsuste protokolli 123 Grupp OÜ müügi kohta. Kostja asutas 13.08.2013 Money Mill OÜ, olles Money Mill OÜ ainuosanik kuni 07.11.2013 ning ainuke juhatuse liige kuni 13.11.2013. Kostja kanti 123 Grupp OÜ juhatuse liikmena äriregistrisse 13.09.2013. 15.10.2013 sõlmisid hageja, CC ja Money Mill OÜ notariaalselt tõestatud osaühingu osa müügilepingu, mille esemeks oli hageja ning CC poolt 123 Grupp OÜ 31 000 euro suuruse nimiväärtusega osa võõrandamine Money Mill OÜ-le. 123 Grupp OÜ osanikuks on alates 15.10.2013 OÜ Money Mill. Money Mill OÜ osanikeks on alates 12.12.2013 50% ulatuses CC ning 50% ulatuses 123 Grupp OÜ ise.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjale tulenes müügilepingu p-st 2.2.5 kohustus, mille täitmist müüja oleks saanud nõuda. Lepingu p 2.2.5 on sõnastatud järgmiselt: tema, kui Ühingu juhatuse liige kohustub enda nimele ümber vormistama kõik käendused, mis on seotud Ühingu tegevusest tulenevate liisingulepingutega hiljemalt 15.02.2013.a. Juhatuse liikme käendus on äripraktikas tavaline kui juhatuse liige on ühtlasi äriühingu kontrolliv osanik või aktsionär (vt RKTKo nr 3-2-1-166-14). Kuna hageja võõrandas talle kuuluva osa kostjale, siis võis kostja aru saada, et hageja soovis, et kostja vabastaks hageja
käenduskohustustest ja teeks kõik vajaliku, et käenduskohustused lasuksid edaspidi kostjal. PP 14.10.2016 selgitusest nähtub, et läbirääkimiste käigus väljendasid pooled tahet kostja poolt käenduskohustuste ülevõtmiseks ning pooltele oli teada, et liisinguandja on põhimõtteliselt sellega nõus. Seega saab järeldada, et poolte ühine tahe oli, et kostja võtab üle hageja käenduskohustused.
11.Kostjale pidi olema selge, millised käenduslepingud on ta kohustatud üle võtma vaatamata sellele, et lepingu p-s 2.2.5 neid ükshaaval üles ei loetlenud. CC 17.09.2013 e-kirjast nähtub, et CC edastas kostjale info Citadele liisingu lepingutest tulenevate maksekohustuste kohta (II kd tl 15). Kostja 06.09.2013 e-kirjast nähtub (II kd tl 17), et kostja on end ettevõtte juhtimisega kurssi viinud. Kirjast ei jää kahtlust, et kostja tegutses aktiivselt ettevõtte asjade ajamisega ja pidas end ettevõtte peamiseks tegevjuhiks. CC 30.10.2013 e-kirjas räägib ta liisinglepingutest ja märgib, et „vaatasime need koos üle ka augustis juba“. Samuti nähtub PP selgitusest, et kostja vaatas kõik Citadele liisingulepingud koos liisinguettevõtte töötajaga üle. Kohtu hinnangul oli kostja müügilepingut sõlmides teadlik, millised sõidukid oli 123 Grupp OÜ liisinud ning milliste liisinguettevõtete ees ja millises ulatuses 123 Grupp OÜ-l kohustusi oli. Seega tuleb lepingu p-i 2.2.5 tõlgendada selliselt, et kostjal oli kohustus anda nõusolek kõikide 123 Grupp OÜ-ga sõlmitud liisingulepingutest tulenevate kohustuste käendamiseks kõikide liisinguandjate ees, kellega 123 Grupp OÜ-l kehtivaid liisingulepinguid oli. Lepingu p-s 2.2.5 märgitud kokkulepe on TsÜS § 68 lg 5 tähenduses koosmõjus VÕS § 142 lg-tega 1 ja 2 piisavalt määratletud.
12.Kostja 02.11.2013 avaldus ei vasta taganemis- ega tühistamisavalduse formaalsetele nõuetele. Mõistlik isik ei pidanud avaldusest aru saama, et ostja või käendaja soovib sellega lepingust taganeda või tühistada käenduskohustust eksimuse või pettuse tõttu. Lisaks on täitmata materiaalsed eeldused lepingust taganemiseks või lepingu tühistamiseks.
13.Hageja on täitnud käenduslepinguid summas 78 990,67 eurot ning peab täiendavalt täitma summas 10 560,32 eurot. Lepingu p-st 2.2.5 tulenes kostjale kohustus anda nõusolek käenduslepingute enda nimele vormistamiseks ning kostja on nimetatud kohustust rikkunud. Hageja kahjuks on tasutud ja sissenõutavaks muutunud kohustused summas 89 550,99 eurot, mille hageja tasus 123 Grupp OÜ eest käenduslepingute alusel. Kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega. Samuti oli kahju rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav.
14.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 5239 eurot koos käibemaksuga. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.Kostja palus 26.10.2017 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
16.Müügilepingu p 2.2.5 ei ole piisavalt selge ning sellest ei saa kostjale tuleneda kohustusi. Täpsemad lepingutingimused oleks tulnud kokku leppida edaspidiselt läbirääkimiste käigus ja need oleksid pidanud selguma enne käenduslepingute ümbervormistamist.
17.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et müügilepingu sõlmimisel omas kostja ülevaadet liisinguja käenduslepingutest ning nendest tulenevatest kohustustest. Müügilepingu sõlmimisel ei olnud kostja näinud liisingu- ega käenduslepinguid. Tunnistaja SS on kinnitanud, et
liisingulepinguid kostja poolt otsiti, eesmärgiga saada nendest tulenevatest kohustustest ülevaade, kuid neid kostjale ei esitatud. Maakohus tugines otsuses tõendile (PP 14.10.2016 seletus), mille vastuvõtmisest kohus 12.04.2017 eelistungil keeldus.
18.Kohus on hinnanud ebaõigesti CC 17.09.2013 e-kirja, kostja 06.09.2013 e-kirja ja CC 30.10.2013 e-kirja ning jätnud analüüsimata vastavad kostja vastuväited. CC 17.09.2013 ekiri tõendab, et kostjal puudus informatsioon ja ülevaade liisingulepingutest. 06.09.2013 ekiri tõendab, et kostja on teinud kõik endast oleneva, et omandatavast ettevõttest ülevaadet saada ning kinnitab, et liisingulepingute küsimustesse ta süvenenud ei olnud ning antud valdkonnaga tegeles CC. Kostja 30.10.2013 e-kiri (mis on kaasas CC 30.10.2013 e-kirjaga) tõendab, et kostjal puudusid lepingud ning kostja soovis teada, kus lepingud asuvad.
19.Maakohus leidis ebaõigesti, et tegemist ei ole tarbijakäendusega ning et kostjale ei kohaldu VÕS § 143 lg 2. Selle kohaselt on tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas lepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevusega.
20.Otsusest ei selgu, millistele formaalsetele tingimustele pidanuks hageja 02.11.2013 avaldus vastama, et see saanuks tuua kaasa õiguslikke tagajärgi. Viidatud avaldusest on tuvastatav hageja tahe käenduslepingute sõlmimisest keeldumiseks. Hageja avaldus saab õiguslikult olla käsitletav kas teatena läbirääkimiste katkestamiseks või müügilepingu p-st 2.2.5. tulenevast kohustusest taganemiseks.
Vastus apellatsioonkaebusele
21.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluse vahepealne käik
22.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.03.2018 otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda ja mõistis viimaselt hageja kasuks välja 1821,60 eurot ja viivise. Riigikohus tühistas 10.10.2018 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2).
24.Riigikohus asus käesolevas asjas 10.10.2018 tehtud otsuses seisukohale, et lepingu p 2.2.5 ei ole tuvastatud asjaoludel käendusleping VÕS § 142 lg 1 tähenduses ning märkis, et kõnealusest lepingupunktist sai kostjale tuleneda kohustus teha omalt poolt kõik võimalik käenduslepingute ülevõtmiseks, tehes liisinguandjatele selleks vajalikud tahteavaldused (pd 12-13). Samuti asus Riigikohus nimetatud otsuses seisukohale, et VÕS § 143 lg 2 on analoogia korras kohaldatav ka lepingule, millega füüsiline isik kohustub üle võtma käenduslepingu. Viidatud sätte järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping selline käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik (p 14.1). Riigikohus märkis, et kokkulepe, millega füüsiline isik võtab endale kohustuse sõlmida
tulevikus tarbijakäendusleping ja mille täitmist on võimalik temalt nõuda, peab sarnaselt tarbijakäenduslepingu endaga sisaldama kokkulepet tulevase käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Olukorras, kus sellise kokkuleppe täitmist on võimalik hageda, on selle õiguslikud tagajärjed tulevase käendaja jaoks samaväärsed käenduslepingu sõlmimisega. Seetõttu on ka kirjeldatud kokkuleppe puhul vajalik, et tulevasel käendajal oleks võimalik hinnata võetavate kohustuste suurust ja oma suutlikkust neid täita (p 14.2).
25.Ringkonnakohus märgib, et vaidlusaluse lepingu punktis 2.2.5 ei ole rahalise vastutuse maksimumsummas kokku lepitud. Samuti ei ole lepingus nimetatud käendatavate kohustuste rahalist suurust ega esitatud andmeid, mille alusel oleks olnud see võimalik kindlaks teha. Üksnes umbmäärane viide põhivõlgniku sõlmitud käenduslepingutele ei ole piisav, et lugeda maksimumsumma märkimise nõue täidetuks. Hageja on seisukohal, et rahaline maksimumsumma on tuletatav sellest, et müügilepingus oli välja toodud, millised olid 123 Grupp OÜ laenukohustused. Samuti on rahaline maksimumsumma tuletatav müügilepingule lisatud bilansist. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga. Lepingu p-s 2.1.17 on märgitud laenukohustuste suurus, mitte liisingulepingutest tulenevate kohustuste suurus. Lepingu punktis 2.2.5 kohustus kostja üle võtma käendused, mis on seotud liisingulepingutega, mitte laenulepingutega. Müügilepingule lisatud bilansis (I kd tl 136) ei ole liisingulepingutest tulenevaid kohustusi eraldi välja toodud. Seega ei tulene vastutuse maksimumsumma ka müügilepingule lisatud bilansist. Ka asjaolust, et kostja oli enne 15.10.2013 müügilepingu sõlmimist asunud 123 Grupp OÜ juhatuse liikmeks, ei saa järeldada poolte kokkulepet rahalise vastutuse maksimumsumma kohta.
26.Ülaltoodust tulenevalt on lepingu p 2.2.5 tühine. Tühist lepingutingimust ei ole võimalik rikkuda.
27.Ringkonnakohtu 14.01.2019 istungil märkis hageja esindaja, et kui ringkonnakohus leiab, et lepingu p 2.2.5 on tühine, siis nõuab hageja lepinguvälise kahju hüvitamist. Kostja õigusvastaseks teoks on käibekohustuse rikkumine. Kui ostetakse äriühing, millel on liisingulepingud, siis ostja äriühingu juhatuse liikme ja osaniku käibekohustuseks on neid kohustusi käendada. Kolleegium märgib, et hageja ei ole eelnevalt tuginenud asjaolule, et kostja on rikkunud käibekohustust. Samuti ei ole hageja esitanud mõjuvat põhjust, miks ta sellele varasemalt ei tuginenud. Seetõttu ringkonnakohus hageja esitatud uut väidet ei menetle (TsMS § 652 lg 4). Siiski märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on 17.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12 p-s 10 selgitanud, et üldine käibekohustus on tuletatav TsÜS § 138 lg-st 2, mis sätestab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole äriühingu juhtorgani liikmel või osanikul üldist käibekohustust sõlmida äriühingu liisingulepingute tagamiseks käenduslepinguid.
28.Ülaltoodule tuginedes tuleb hagi kostja vastu jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
29.Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hageja menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja vastu, jätta kõigis kohtuastmetes hageja kanda. Kostja menetluskulud tuleb jätta kõigis kohtuastmetes hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ).
30.Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude
suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.