Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik
Kohtuasi
TARTU HOIU-LAENUÜHISTU hagi Tartu kohtutäituri Reet Rosenthali vastu 4555 euro 48 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kohtutäitur Reet Rosenthali kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5012 eurot 78 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja TARTU HOIU-LAENUÜHISTU, esindajad juhatuse liikmed Erki Pisuke ja Märt Riiner Kostja kohtutäitur Reet Rosenthal, esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann
Asja läbivaatamise kuupäev
7. jaanuar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-8492.
2.Jätta Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-8492 muutmata (ja seega on see otsus jõustunud) osas, milles maakohus võttis vastu TARTU HOIU-LAENUÜHISTU haginõudest loobumise 444 euro 52 sendi ulatuses ja lõpetas selles osas asja menetluse. Jätta selles osas TARTU HOIU-LAENUÜHISTU apellatsioonkaebus rahuldamata. Muus osas saata asi Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.TARTU HOIU-LAENUÜHISTU (hageja) esitas 30. mail 2017 Tartu Maakohtusse hagi kohtutäitur Reet Rosenthali (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja 5000 eurot ning viivis
21.aprillist 2015 kindla summana otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest 8% aastas.
2-17-8492 Hilisemas menetluses loobus hageja 444 euro 52 sendi ulatuses põhinõudest ning tema lõplikuks nõudeks jäi mõista kostjalt välja 4555 eurot 48 senti, viivis 21. aprillist 2015 kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest 8% aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda, nimetades oma menetluskuluna hagi esitamisel tasutud riigilõivu. Hageja väitel esitas ta sissenõudjana 14. oktoobril 2014 kostjale täitmisavalduse Taaditare OÜ (registrist kustutatud, edaspidi Taaditare) vastu täitemenetluse alustamiseks. Kostja alustas
15.oktoobril 2014 täiteasja nr 186/2014/1601. Hageja nõue oli 17 251 eurot. Täitedokumendiks oli
14.oktoobril 2014 sõlmitud notariaalselt tõestatud võlatunnistus. Taaditare vastu alustas kostja ka teise täiteasja (hagejale teadaolevalt 2014. a detsembris), nr 186/2014/1884, sissenõudjaks AGROTRADE OÜ (AT). Täitemenetluse nr 186/2014/1884 raames pidas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) Taaditarele väljamaksmisele kuulunud ühtsest pindalatoetuse põhimaksest kinni 10 747 eurot 54 senti vastavalt kostja edastatud nõude arestimise aktile ning kandis selle summa kostja kontole. Kostja kandis kogu saadud raha AT-le, eelistades alusetult ühte sissenõudjat. Hageja esitas 12. veebruaril 2015 e-kirja teel kostjale kaebuse tema tegevuse peale. Kostja tegi hageja kaebuse kohta 2. märtsil 2015 otsuse, milles leidis, et ta ei ole eksinud täitemenetluse reeglite vastu. Hageja esitas selle otsuse peale kaebuse, mille Tartu Maakohus jättis 15. aprillil 2015 menetlusse võtmata, kuna hageja ei olnud esitanud enne kohtusse pöördumist kaebust kostja tegevuse peale. Seejärel esitas hageja 23. aprillil 2015 kostjale kaebuse, mille kostja jättis tähtaja möödumise tõttu
20.mail 2015 läbi vaatamata ja tähtaja ennistamata. Hageja kaebuse tähtaja ennistamata jätmise peale jättis Tartu Maakohus 23. septembril 2015 rahuldamata. Kuna varasemate õiguskaitsevahenditega hageja õiguste rikkumist lõpetada ega heastada ei õnnestunud, esitas hageja hagi kahju hüvitamiseks. Hageja on jäänud ilma õigustatud tulemiosast, mis on otsene varaline kahju võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 tähenduses. Kostja tegevus oli ka õigusvastane. Nimelt tekib täitemenetluse seadustiku (TMS) § 65 lg 1 alusel sissenõudjal arestimise ajast pandiõigus arestitud asjale. TMS § 119 lg 2 järgi tulnuks kostjal PRIA-lt saadud raha jaotada hageja ja AT vahel. Kuna kostja toimetas mõlemad arestimisaktid PRIA-le kätte samal ajal sama kirjaga, tekkisid pandiõigused ühel ajal. Kui kostja ei oleks täitemenetluse reegleid rikkunud, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Hageja kahju suuruseks on pool PRIA kinni peetud maksest, millest on maha arvutatud täitemenetluse kulud ja kohtutäituri tasu. Seadusjärgset viivist palus hageja arvutada 21. aprillist 2015 kuni põhinõude täitmiseni.
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude nimekirja kostja ei esitanud. Kostja arvates ei ole hageja esitanud talle kaebust õigel ajal, mistõttu ei saa hageja hagimenetluses põhjendada oma nõuet täitemenetluses õigel ajal vaidlustamata jäänud asjaoludega. Täitemenetlus oli korraldatud õiguspäraselt ning kostjal puudub süü hagejale väidetava kahju tekitamisel. PRIA võis valida, millist arestimisakti ta esimesena täidab. Samuti ei ole hagejale kahju tekkinud, kuna võlgnikul oli muud vara, mille arvel nõue rahuldada. Kui hageja peab oma kahjuks poolt PRIA kinni peetud maksest, millest on maha arvutatud täitekulu ja kohtutäituri tasu, on hagejal nõudeõigus 4555 euro 48 sendi ulatuses AT kui hageja väidetava õiguse arvel alusetult rikastunud isiku vastu. Hagejal oli võimalus väidetavat kahju ära hoida, esitades kostjale kaebuse koos taotlusega peatada PRIA-lt saadud raha väljamaksmine kuni kaebuse lahendamiseni või andes kostjale võimaluse 2(9)
2-17-8492 rahuldada hageja nõue Taaditare muule varale sissenõude pööramise kaudu. Hageja ei esitanud kaebust ega soovinud täitmisavalduses avaldatud kinnistule sissenõude pööramist, vaid esitas 24. mail 2016 kostjale täitemenetluse lõpetamise avalduse. Kostja lõpetas 2. juuni 2016. a otsusega hageja avalduse alusel Taaditare vastu algatatud täitemenetluse hageja kasuks arestitud varalisi õigusi (omandamise eelmärked) realiseerimata.
3.Tartu Maakohus võttis 12. jaanuari 2018. a otsusega vastu hageja nõudest loobumise 444 euro 52 sendi ulatuses ning lõpetas selles osas menetluse, jättes sama otsusega haginõude rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, kuid menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata, kuivõrd kostjal puudusid menetluskulud. Kohtuotsuse järgi ei esitanud hageja õigel ajal kostjale kaebust. Kaebuse esitamisega oleks saanud väidetava kahju tekkimist vältida. Kuna hageja seda ei teinud, on ta TMS § 217 lg 6 järgi minetanud õiguse tugineda kahju hüvitamise nõuet esitades hagiavalduses toodud asjaoludele. Hagejal ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 (koosmõjus TMS § 217 lg-tega 1 ja 6 ning kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg-ga 1) tulenevalt õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist, ilma et ta oleks kaevanud kostja tegevuse peale seadusega sätestatud korras ja tähtaja jooksul.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluskuludena nimetas hageja maakohtus tasutud riigilõivu 450 eurot ja ringkonnakohtus tasutud riigilõivu 425 eurot. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Menetluskuludena nimetas kostja õigusbüroole tasutud 798 eurot. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. augusti 2018. a otsusega maakohtu otsuse ning rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 4555 eurot 48 senti, otsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 457 eurot 30 senti ning lisanduva viivise 31. augustist 2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Maa- ja ringkonnakohtu menetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 875 eurot. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi arestiti Taaditare nõue PRIA vastu täitemenetluses mõlema sissenõudja kasuks ning kostja edastas mõlemad arestimisaktid PRIA-le ühel ajal (sama kaaskirjaga). TMS § 114 lg 4 kohaselt tuli lugeda nõue arestituks arestimisaktide PRIA-le kättetoimetamisega ja mõlema sissenõudja kasuks tekkisid samal järjekohal asuvad arestipandiõigused. TMS § 110 järgi kohaldatakse raha jaotamisele TMS §-e 105 ja 106, kui rahaline nõue kolmanda isiku vastu on arestitud mitme sissenõudja kasuks, kuid nõude alusel laekuvatest vahenditest ei piisa kõigi sissenõudjate nõuete rahuldamiseks. TMS § 119 lg 2 täpsustab lisaks otsesõnu, et kui nõudest laekunud rahast ei piisa kõigi sissenõuete rahuldamiseks, jaotab kohtutäitur raha vastavalt arestimisaktide ajalisele järgnevusele vallasasjade müügist saadud tulemi jaotamiseks ettenähtud korras. Võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik ei saa otsustada, millist sissenõudjat raha maksmisel eelistada. Hagejal saab lugeda nõutud ulatuses kahju tekkinuks. Hageja esitas täitmisavalduse oktoobris 2014, Taaditarelt laekusid esialgu täitemenetluses maksed vahemikus 66–100 eurot kuus. Jaanuaris 2015 arestiti PRIA vastu suunatud nõudeõigus ning tehti väljamakse konkureerivale sissenõudjale; muud märkimisväärset vara Taaditarel ei olnud ning enam kui aasta hiljem, s.o maikuus 2016, palus hageja täitemenetluse lõpetada. Seega jäi hagejal täitemenetluses saamata 4555 eurot 48 senti, mis kuulunuks talle juhul, kui PRIA-lt saadud ülekanne oleks jaotatud sissenõudjate vahel võrdeliselt nende nõuete suurusega (TMS § 119 lg 2 ja §-d 105–106 koostoimes). 3(9)
2-17-8492 On olemas põhjuslik seos kostja rikkumistega, kuna võlgniku suhtes kohustatud kolmandalt isikult (PRIA) laekus kostja kontole rahasumma, mis oleks tulnud sissenõudjate vahel jaotada, kuid mis kostja tegevuse tulemusena kanti pärast täitekulude mahaarvamist üle ühele sissenõudjatest. Kostja tegevus oli hooletu ning vastuolus üldiselt tunnustatud ametioskuste tasemega. Kuna 31. juulist 2017 on Taaditare äriregistrist kustutatud, puudub hagejal muu võimalus realiseerida oma nõudeõigust tema suhtes. Muuhulgas nähtub asja materjalidest, et Taaditarel puudus ka täitemenetluse alustamisel märkimisväärne vara peale vaidlusaluse PRIA nõudeõiguse, mille arvel saanuks võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses rahuldada. Taaditare tegi makseid kuni 100 eurot kuus, lisaks olid kinnistusraamatusse tema kasuks kantud eelmärked omandiõiguse üleandmise nõudeõiguste tagamiseks kahe kinnisasja kohta. Tegemist ei olnud Taaditarele kuuluvate kinnisasjadega, vaid üksnes eelmärgetega, mille varaline väärtus ja realiseeritavus on ebaselge. Põhjendatud ei ole kostja väited, et hagejal ei olegi kahju tekkinud, kuivõrd hageja saaks nõuda ülemäära saadud rahasumma tasumist AT-lt, kes rikastus hageja arvel alusetult. Hageja ja AT vahel ei ole tekkinud võlasuhet VÕS §-de 1027 ja 1028 tähenduses. Asja materjalide põhjal puudub alus asuda seisukohale, nagu oleks AT saanud õigusliku aluseta väljamakse hagejalt olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, mida tegelikkuses ei olnud või mis langes hiljem ära. Talle tehtud väljamakse ei ületanud temale kuulunud nõuet Taaditare vastu ning väljamakse tegemine tulenes kostja, mitte aga hageja tegevusest. Hageja nõudeõigust kahju hüvitamiseks ei välista asjaolu, et ta ei vaidlustanud õigel ajal kostja tegevust TMS §-s 217 sätestatud korras. Täidetud ei ole eeldus, et hagejale pidi olema arusaadav, et kostja tegevuse peale kaebuse esitamise korral olnuks ähvardavat kahju ilmselt võimalik ära hoida ja saavutada õigusselgus. Hageja ei olnud täitemenetluse nr 186/2014/1884 osaline ning asja materjalidest ei nähtu, et hagejale oleks edastatud nimetatud täitemenetlusega seotud dokumente, mh et kostja oleks hagejat teavitanud PRIA-lt raha laekumisest või sellest rahast väljamakse tegemisest. Selleks ajaks, kui hageja sai teadlikuks Taaditare PRIA vastu suunatud nõudest ja selle arestimisest ning pöördus 28. jaanuari 2015 päringuga kostja poole, oli PRIA-lt laekunud raha juba teisele sissenõudjale välja makstud. Jääb selgusetuks, millisel viisil oleks 28. jaanuari 2015. a seisuga kostja tegevuse peale kaebuse esitamine aidanud ähvardavat kahju ära hoida, seda kõrvaldada või selle suurust vähendada. Kostjal ei olnuks õiguslikku alust nõuda AT-lt juba viimasele üle kantud raha tagastamist põhjendusel, et raha tulnuks jaotada mitme sissenõudja vahel. Seega ei pidanud hageja jaoks olema mõistlikult arusaadav, et kostja tegevuse peale kaebuse esitamisega oleks võimalik kahjulikku tagajärge kas ära hoida või selle mõju leevendada. Sellest lähtudes ei ole ka tähtis, milliste tulemustega lahendas maakohus tsiviilasjad, kus keeldus menetlemast hageja kaebust kostja 2. märtsi 2015. a otsuse peale ning jättis rahuldamata hageja kaebuse kostja tähtaja ennistamata jätmise otsuse peale. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 2 saab hageja nõuda viivist hagi esitamisest (nõudest teatamisest), s.o 30. maist 2017. Põhinõudelt tuleb seega ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga tasuda viivist 457 eurot 30 senti. Lisaks tuleb viivis välja mõista protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsiooniastme menetluskuluna palub kostja hagejalt välja mõista 1920 eurot (õigusabikulud 1820 eurot ja kautsjon 100 eurot) ning seadusjärgse viivise sellelt summalt. 4(9)
2-17-8492 Kostja arvates jättis ringkonnakohus otsuses välja selgitamata võlgniku muu vara väärtuse. Ringkonnakohus ei võtnud seadust rikkudes seisukohta kostja väidete kohta, et Taaditarel oli muu vara, mida oleks võimalik olnud täitemenetluses võõrandada, ja et Taaditare ja hageja ilmselt sõlmisid nõude rahuldamise kokkuleppe täitemenetluse väliselt (hageja esitas taotluse täitemenetlus lõpetada), millest tulenevalt ei ole hagejale kahju tekkinud. Raha jaotamine teisele sissenõudjale ei tekitanud hagejale kahju, kuna võlgnikul oli muud vara, mille arvel saanuks nõude rahuldada. Seega puudub ka põhjuslik seos, kuna hageja on ise tekitanud olukorra, kus tema nõuet ei olnud võimalik täitemenetluses täita. Ringkonnakohus on märkinud, et eelmärgete varaline väärtus on ebaselge, kuid ta oleks pidanud selle väärtuse välja selgitama. Ta oleks pidanud juhtima sellele ka poolte tähelepanu ja andma võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks, kuna maakohus vara väärtust ei analüüsinud. Ringkonnakohus ei juhtinud poolte tähelepanu sellele, et kostja vastu kahju hüvitamise nõude esitamine ei eelda eelnevat kohustuslikku menetluse läbimist (kaebuse esitamine), millest tulenevalt oleks hagejal tekkinud vajadus esitada ringkonnakohtus täiendavaid tõendeid, sh kohtu kaasabil (võlgniku muu vara väärtuse kindlakstegemiseks).
7.Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude nimekirja hageja ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu otsus ja rahuldamata hageja apellatsioonkaebus osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse haginõudest loobumise vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise osas. Ülejäänud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset Riigikohtus ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium hagi rahuldamise eeldusi, esmajoones kaebuse väiteid kahju ja põhjusliku seose kohta (II) ning lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (III). I
10.Ringkonnakohus on maakohtu otsuse tühistanud ekslikult osas, milles maakohus võttis vastu hageja avalduse nõudest osaliselt loobuda ja lõpetas selles osas menetluse. Kuigi hageja apellatsioonkaebuses paluti formaalselt tühistada maakohtu otsus tervikuna, ei nähtu apellatsioonkaebuse sisust see, et maakohus oleks hageja arvates eksinud, kui rahuldas hageja nõudest osalise loobumise avalduse. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus vastavas osas tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus, sõltumata kassatsioonkaebuse põhjendustest. Samuti jääb selles osas rahuldamata hageja apellatsioonkaebus.
11.Kassatsioonimenetluse sisuliseks esemeks on küsimus, kas ringkonnakohus rahuldas hageja nõude õigesti, st kas kahju hüvitamise eeldused olid täidetud, esmajoones, kas hagejale oli tekkinud kahju ja kas kostja ametitegevuses väidetavalt toime pandud rikkumine on tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses.
12.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:
5(9)
2-17-8492 kostja alustas Taaditare vastu kaks täitemenetlust, ühe hageja avalduse (täiteasi nr 186/2014/1601; nõue 17 251 eurot) ning teise AT avalduse (täiteasi nr 186/2014/1884) alusel; PRIA kui võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik kandis kostja kontole 10 747 eurot 54 senti (viitega täiteasjale nr 186/2014/1884), mille kostja kandis pärast täitekulude mahaarvamist edasi AT kontole; hageja kaebuse kostja otsuse peale jättis maakohus esmalt läbi vaatamata ning seejärel kostja otsuse peale kaebuse esitamise tähtaja ennistamata jätmise kohta esitatud kaebuse rahuldamata; kinnistusraamatusse olid Taaditare kasuks kantud eelmärked omandiõiguse üleandmise nõudeõiguste tagamiseks kahe kinnisasja kohta; kostja lõpetas 2. juuni 2016. a otsusega hageja avalduse alusel Taaditare vastu algatatud täitemenetluse; 31. juulist 2017 on Taaditare äriregistrist kustutatud. II (A)
13.KTS § 9 lg 1 esimese lause järgi vastutab kohtutäitur oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Riigivastutuse seaduses reguleerivad kahju hüvitamist § 7 jj. RVastS § 7 lg-s 4 sätestatu kohaselt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega.
14.Eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaselt peab hageja kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 14). RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui kahju tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Seaduses sätestatud kohustuse rikkumist peab tõendama hageja (vt nt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11). (B)
15.Kohtutäituri kui KTS § 2 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikku ametit pidava isiku korral on tema vastu esitatava kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks lisaks käesoleva otsuse p-des 13 ja 14 märgitule nõutav see, et kannatanul ei olnud võimalik kahju varem vältida või kõrvaldada oma õiguste seaduses nimetatud viisil kaitsmisega. Nimetatu tuleneb nii RVastS § 7 lg-st 1 kui ka TMS § 217 lg-st 6. Kohtutäituri puhul on peamine kahju vältimise võimalus esitada kohtutäituri tegevuse, tegevusetuse või otsuse peale kaebus TMS § 217 lg 1 alusel. TMS § 217 lg 6 järgi, kui menetlusosaline ei esita kohtutäiturile selleks ettenähtud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses (vt selle kohta nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 13).
6(9)
2-17-8492
16.Kolleegium nõustub tuvastatud asjaoludel ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja tegevuse peale kaebuse esitamine ei oleks kahju ära hoidnud. Kassatsioonkaebuses ei ole kostja enam ka vastupidist väitnud. Kui kostja oli PRIA-lt laekunud raha teisele sissenõudjale üle kandnud enne, kui hageja sai teada võlgniku PRIA vastu suunatud nõudest ja selle arestimisest (nagu ringkonnakohus tuvastas), ei aidanuks kaebus kahju vältida. Kaebus lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 15 kohaselt hagita menetluses, milles saanuks menetluse olemust arvestades vaid tuvastada kohtutäituri tegevuse võimaliku õigusvastasuse, mitte aga nõuda juba ülekantud raha kahjuhüvitisena kohtutäiturilt või muult isikult välja. Raha ülekandmise tõttu ei oleks aidanud ka esialgse õiguskaitse rakendamine.
17.Ringkonnakohtu õiguslik seisukoht selle kohta, et alati ei ole vajalik enne kahju hüvitamise nõude esitamist esitada kohtutäiturile kaebus, ei saanud olla kostjale üllatuslik, kuna maakohtu otsus rajanes ainult sama küsimuse kohta tehtud (kuigi vastupidisel) otsustusel ning hageja apellatsioonkaebuses oli seda otsustust vaidlustatud. (C)
18.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et sissenõudjate kasuks tekkis ühel ja samal ajal arestipandiõigus ning et sellest tulenevalt oleks kostja pidanud jaotama laekunud raha sissenõudjate vahel proportsionaalselt nende nõuete suurusega.
19.Kostjal tuli kohaldada nõudele sissenõude pööramise sätteid, TMS § 110 jj, kuna Taaditarel kui täitemenetluste võlgnikul oli nõue PRIA vastu toetuse väljamaksmiseks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja edastas mõlemas täiteasjas koostatud arestimisaktid PRIA-le samal ajal, sama kaaskirjaga.
20.TMS § 114 lg 4 järgi loetakse nõue arestituks, kui arestimisakt on võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule (praegu PRIA) kätte toimetatud. Selliselt tekkisid sissenõudjatel TMS § 65 lg 1 ja § 110 alusel samal ajal sama järjekohaga arestipandiõigused arestitud nõudele (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-08, p 11). Arestipandiõigus annab TMS § 65 lg 3 esimese lause järgi üldjuhul raha jaotamisel eelisõiguse sissenõudjale, kelle kasuks tekkis arestipandiõigus ajaliselt varem.
21.Samal ajal tekkinud arestipandiõiguse tõttu tulnuks kostjal jaotada PRIA-lt saadud raha TMS § 105 lg 1, § 110 ja § 119 lg 2 järgi (nende koostoimes) pärast TMS § 106 lg 2 teise lause alusel täitekulude mahaarvamist proportsionaalselt nõuete suurusega. Kolleegium lähtub seda järeldust tehes ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest, mille kohaselt algatas kostja kui kohtutäitur kaks erinevat täitemenetlust kahe erineva sissenõudja kasuks ning võlgniku suhtes kohustatud kolmandalt isikult laekus ühekordne makse. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et tuvastatud asjaoludel ei saa panna raha jaotamise riski võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule, vaid raha peab jaotama kohtutäitur kui täitemenetluse nõuetekohase korraldamise eest vastutav isik. Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja on vähemalt hooletusest toime pannud õigusvastase teo, rikkudes TMS eespool viidatud sätteid. Kostja ei ole tuvastatud asjaoludel tõendanud, et ta ei olnud rikkumises süüdi. Kostja ei ole kassatsioonimenetluses ka enam väitnud, et ei ole õigusvastast tegu toime pannud või et ta ei ole rikkumises süüdi. (D)
7(9)
2-17-8492
22.Kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks on hagejal vaja tõendada ka temal tekkinud kahju. Hageja on hagiavalduses väitnud, et tema kahju on 4555 eurot 48 senti, mis tulnuks kostjal talle välja maksta, kui kostja oleks PRIA-lt saadud raha õigesti jaotanud.
23.Kostja esitas maakohtu menetluses hageja nõudele mh vastuväite, et hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna võlgnikul oli ka muud vara (kinnistusraamatusse kantud eelmärked kahe kinnistu omandamiseks), mille arvel saanuks nõude rahuldada, kuid hageja esitas avalduse täitemenetlus lõpetada. Maakohus seda kostja vastuväidet otsuses ei käsitlenud, sest jättis hagi rahuldamata seetõttu, et hageja ei olnud õigel ajal esitanud kostjale kaebust. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, kuid sisuliselt seda vastuväidet ei käsitlenud. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal TsMS § 654 lg 5 teise lause järgi võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6034/75, p 17.2). Ringkonnakohus on seda kohustust oluliselt rikkunud, mis on ringkonnakohtu otsuse tühistamise alus. Asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
24.Ringkonnakohus ei ole eespool kirjeldatud kostja vastuväiteid otsuses nõuetekohaselt analüüsinud, piirdudes vaid üldsõnalise seisukohaga, et Taaditarel ei olnud täitemenetluse alustamisel muud märkimisväärset vara kui nõudeõigus PRIA vastu ja et eelmärgete varaline väärtus ja realiseeritavus olevat ebaselge. Välja on jäänud selgitamata oluline asjaolu, miks hageja esitas sissenõudjana täitemenetluse lõpetamise avalduse, kui tema nõue oli tegelikult rahuldamata. Sellises olukorras on hageja tegelikult jätnud täitmata temal lasuva tõendamiskoormise kahju olemasolu kohta. Hageja on küll tuvastatud asjaoludel tõendanud, et kostja õigusvastase teo tagajärjel jäi talle täitemenetluses ebaõigesti jaotamata 4555 eurot 48 senti, kuid ei ole kostja vastuväiteid arvestades tõendanud, et kahju ei olnud võimalik katta Taaditare muu vara arvel.
25.Esitatud asjaoludest saab järeldada, et hageja on Taaditare võlgade katteks saanud endale tema kinnistud. Nii ei ole välistatud hageja nõude rahuldamine võlgnikule kuulunud muu vara arvel ning hageja peab tõendama, et tal on ikkagi kahju tekkinud, mh et kinnistute väärtus hageja nõuet ei katnud. Ringkonnakohtu menetluses tuleb anda hagejale selleks võimalus.
26.Ringkonnakohtu otsuse tühistamise korral hageja põhinõude osas tuleb see tühistada ka viivisenõude osas. III
27.Kostja on kassatsioonkaebuses palunud saata asi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kuigi TsMS § 691 lg 2 lubab ringkonnakohtu otsuse tühistamisel tõepoolest saata asi tagasi ka teisele ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, peab selleks olema ka mingi sisuline põhjendus. Kassatsioonkaebusest seda ei nähtu ja suure tõenäosusega on tegu lihtsalt eksitusega. Seetõttu saadab kolleegium asja uueks läbivaatamiseks otsuse teinud Tartu Ringkonnakohtule.
28.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 teine lause, § 174 lg 6). 8(9)
2-17-8492
29.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada. Ants Kull
Villu Kõve
Jaak Luik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.