Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik
Kohtuasi
Haapsalu Linnavalitsuse avaldus alaealise A. M-i kinnisesse lasteasutusse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Haapsalu Linnavalitsuse määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Haapsalu Linnavalitsus, seaduslik esindaja Erko Kalev Puudutatud isik A. M, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Peep Rajavere Puudutatud isik M. M
Asja läbivaatamise kuupäev
12. november 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5333 ning jätta jõusse Pärnu Maakohtu 5. juuni 2018. a määrus samas tsiviilasjas.
5.Määrata Läänemaa I Advokaadibüroo vandeadvokaadi Peep Rajavere tasu ja kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 90 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Haapsalu Linnavalitsus (avaldaja) esitas 6. aprillil 2018 maakohtule avalduse, et alaealine A. M (laps) paigutataks üheks aastaks kinnisesse lasteasutusse, Maarjamaa Hariduskolleegiumisse.
2-18-5333 Avalduse kohaselt ei ole laps 2017/2018 õppeaastal koolikohustust täitnud. Lapse ema, M. M (ema) pöördus 15. jaanuaril 2018 avaldaja poole, soovides, et laps saadetaks Maarjamaa Hariduskolleegiumisse. Ema väitel ei ole laps regulaarselt kodus ööbinud ning tal ei ole lapse asukohast ülevaadet. Laps on agressiivne, ropendab ning ei allu vanema korraldustele. Ema tunnistab, et kardab last ning ei julge temalt midagi nõuda, sest laps tuleb kallale, kui talle nõudmisi esitada või piiranguid kehtestada. Lapsel ilmnesid mitmed õpilaskodu kodukorra rikkumised juba kolmandas klassis, mil ta õppis Kasari Koolis. Rikkumiste tõttu arvati ta õpilaskodust välja. 2014. aastal hakkas ta õppima Krabi Koolis ja õppeedukus oli hea, kuid 2015. aastal muutus ta käitumine agressiivsemaks, ta keeldus kooli minemast ning oli vägivaldne nii ema kui ka teiste isikute vastu. Ema oli sunnitud kutsuma pojale politsei ning direktori kinnitusel oli laps vägivaldne ka koolis. Laps oli ravil Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus, talle määrati ravi, kuid ta ei tarvitanud ravimeid. Laps on kaheksal korral olnud Lääne maakonna alaealiste komisjonis korduvate õigusrikkumiste tõttu. Aprillis 2016 oli ta komisjonis põhjusel, et läks oma emale kallale ja tekitas talle vigastusi, kui ema nõudis, et ta läheks kooli. Komisjon otsustas saata lapse Tapa Erikooli, kuid seal ei olnud vabu kohti ja seetõttu jätkas laps ta õpinguid Krabi Koolis. 2017. aastal lõpetas Krabi Kool tegevuse. Laps soovis jätkata õppimist Haapsalu Viigi Koolis, kuid selleks ei olnud tal tervisest tulenevaid näidustusi. Kohtumisel Noarootsi Kooli esindajatega muutus laps närviliseks ja lahkus kohtumiselt, Haapsalu Põhikooli personaliga kohtumisele ta ei ilmunud. Ema väitel ei julgenud ta last kooli sundida, sest kardab, et laps tuleb talle kallale. 17. detsembril 2017 oli laps kutsutud alaealiste komisjoni, ette olid valmistatud materjalid lapse kaasamiseks mitmedimensioonilise pereteraapia (MDFT) programmi, kuid laps ei ilmunud komisjoni istungile. Sama aasta lõpus lõpetas alaealiste komisjon tegevuse. Laps sai 14-aastaseks 5. jaanuaril 2018. Jaanuaris 2018 pani ta toime 13 õigusrikkumist, agressiivne ja õigusvastane käitumine on süvenenud, ta keeldub abist ega ole nõus koolis käima. Tema kaaskonnas on valdavalt nooremad lapsed, ta on liidri rollis ja mõjutab nooremaid õigusrikkumisi toime panema. Haapsalu Linnavalitsus on pakkunud nii emale kui ka lapsele psühholoogilist nõustamist ja pereteraapiat, kuid nii ema kui ka laps keeldusid abist. Emale oli ajutist kasu 2017. aastal osalemisest projektis „Teine võimalus“, mis on mõeldud väheste vanemlike oskuste ja madala haridustasemega lapsevanemate toimetuleku parandamiseks. Ema suutis suhelda teiste inimestega ja leidis perele elamiseks sobivama koha.
9.veebruaril 2018 külastasid lastekaitsespetsialist ja politseinik last kodus, et selgitada talle õppimisvõimalusi ja seda, et Haapsalu Põhikool on valmis erinevateks võimalusteks, et last aidata, kuid valmisolek abi vastu võtta peab tulema temalt endalt. Selgitati samuti, et kui ta jätkuvalt koolikohustust ei täida, tuleb esitada avaldus tema saatmiseks kinnisesse lasteasutusse. Samal ajal mängis laps arvutimärge, vastas, et teda ei huvita, ega soovinud suhelda. Laps tunnistas, et mõistab olukorra tõsidust, kuid teda ei huvita. Sotsiaalkindlustusamet toetas lapse vabadust piirava meetme rakendamist. Avaldaja leidis, et eeldused lapse saatmiseks kinnisesse lasteasutusse on täidetud. Laps vajab iga päev tugevdatud järelevalvet ja kindlat režiimi, mida kodu ja vanem ei suuda lapsele praeguses olukorras pakkuda. Lapse õiguskuulekat käitumist ei suuda tagada ei ema ega avaldaja. Laps keeldub koostööst emaga ja abist, mida oleks võimalik pakkuda väljastpoolt.
2.Laps oli ärakuulamiseks kohtusse kutsutud 19. aprilliks 2018, kuid kohale ei ilmunud. Ema teatas, et laps ei soovi kohtusse tulla. Laps nentis 25. aprillil 2018 kodus toimunud ärakuulamisel, et ta ei käi 2(10)
2-18-5333 koolis, kuigi võiks, aga ei viitsi. Laps ütles, et kodus ei räägita sellest, et ta peaks koolis käima. Ta on juba harjunud, et saab hommikul kauem kodus magada. Tal on olnud kokkupuuteid politseiga eelkõige seetõttu, et ta on roninud katustel, viibinud öösiti väljas ja suitsetanud. Kohtusse ta ei tulnud, sest ei tahtnud.
3.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et avaldus tuleb jätta rahuldamata, sest probleem on selles, et hirmust ja konfliktide vältimiseks on ema loobunud last kooli sundimast. Asjaolu, et laps koolis ei käi ja tal on õigusrikkumisi, tuleneb osaliselt ka lapsel diagnoositud isiksusehäiretest – segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäirest ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirest. Lapse kinnisesse asutusse paigutamine ei ravi psüühikahäiret. Laps käis koolides, kus tema liikumisvabadus oli piiratud, kuid see ei suutnud ära hoida õigusrikkumisi. Pigem võib aasta jooksul teiste alaealiste õigusrikkujatega koos viibimine süvendada lugupidamatust emasse ja õiguskorda. Vajalik on lapse osalemine sotsiaalprogrammides ja järjepidev psühholoogiline nõustamine. Laps on sotsiaalprogrammides osalemast küll keeldunud, kuid osalemise vajadust on vaja selgitada seni, kuni laps aru saab ja programmis osaleb. Ei saa väita, et ohtu lapse enda elule, tervisele või arengule või teiste isikute elule või tervisele ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega.
4.Lapse ema leidis ärakuulamisel, et kui sotsiaalprogramme saab rakendada, siis ta ei soovi, et laps kinnisesse asutusse paigutataks. Lisaks tõi ta välja, et kui laps erikooli paigutatakse, hakkab laps ema süüdistama ja on agressiivne. Laps on ema lükanud, tõuganud ja löönud ka praeguse kohtumenetluse ajal. Vahel on ta kasutanud vägivalda ka õe vastu. Kodus ei ole lapsel mingeid ülesandeid. Mitte alati ei ööbi laps kodus. Ema võtab tablette ja jääb magama ega tea, millal laps koju jõuab. Lapse õigusrikkumistest kuuleb ema politseilt, lapselt ei saa ema mingit tagasisidet juba kaks – kolm aastat. Enam ei saa ema lapsega rääkida. Arst kirjutas lapsele välja ravimid, kuid neid ta ei võta. Ema tunnistas, et laps valitseb tema käitumise üle. Laps peab erikooli saatmist üksnes jutuks, kuid tegelikult midagi ei toimu.
5.Pärnu Maakohus rahuldas 5. juuni 2018. a määrusega avalduse ja paigutas lapse üheks aastaks Maarjamaa Hariduskolleegiumisse, tunnistas määruse täidetavaks alates avaldajale edastamisest ning lubas määruse täitmiseks kasutada jõudu ning politsei abi. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 1302 lg-s 1 on sätestatud alused lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamiseks. Nendeks on, kui lapse käitumine seab ohtu tema enda elu, tervise või arengu või teiste isikute elu või tervise ja seda ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. Maakohus leidis, et lapse enda arengu seab ohtu see, et kuueklassilise hariduse juures ei ole ta viimase aasta jooksul kordagi koolis käinud, ilma et selleks oleks mingit mõjuvat põhjust. Kuna lapsel ei ole terviseseisundi ega individuaalse arengu tõttu koolis käimine takistatud, on ta tahtlikult rikkunud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lg-t 2. Kui õppimine piirdub vaid kuueklassilise haridusega, on lapse areng piiratud. Lastekaitsespetsialisti ja lapse ema ütlustega on tõendatud, et lapsele otsiti sobivat kooli ka piirkonnakooli väliselt, kuid ta ei asunud ka teistesse koolidesse õppima. Koolikohustuse täitmise tagamiseks on põhjendatud paigutada laps üheks aastaks kinnisesse lasteasutusse. Kindla režiimiga haridusasutuses saab toetada lapse hariduslikku arengut, et saavutada püsivad muutused, mis võimaldaksid tal pärast vabaduse piiramise lõppu jätkata haridusteed oma arengut kahjustava käitumiseta. Lapse käitumine seab ohtu tema tervise. Laps pöördus arsti vastuvõtule mais 2014 koolist puudumiste ja varguste tõttu. Ta pandi statsionaarse uuringu järjekorda, kuid laps keeldus haiglasse tulemast. Lapsele määrati 2014. aastal raviskeem, mille korrapärasel järgimisel saavutati sotsiaalpedagoogi sõnul positiivseid tulemusi, laps oli sõbralik ja abivalmis. Kontrollitud keskkonnas Krabi Koolis tarvitas ta ravimeid. Kui laps nädalavahetusel kodus olles ravimeid ei tarvitanud, oli sellest kohe aru 3(10)
2-18-5333 saada. Lapsel diagnoositi 2015. aastal aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Pärast 2016/2017 õppeaastat ei ole laps enam ema ja lastekaitsetöötaja sõnul nõus ravimeid võtma. Sellega seab laps ohtu oma tervise. Lisaks seab lapse tervise ohtu see, et ta suitsetab. Krabi Kooli iseloomustusest ning ema ja sotsiaalpedagoogi ütlustest nähtub, et laps tarvitab regulaarselt tubakatooteid. Laps seab oma käitumisega ohtu ka teiste isikute, eelkõige ema tervise, sest ta on kasutanud ema vastu aastaid vägivalda. Ema tõi linnavalitsusele esitatud avalduses välja, et laps on vähemalt alates 2016. aastal olnud korduvalt tema vastu agressiivne nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja ta kardab last.
10.märtsil 2016 tegi lastekaitsetöötaja kodukülastuse, et selgitada välja, miks laps koolis ei käi. Laps keeldus lastekaitsetöötajaga suhtlemast, sõimas ema ja lõi teda rusikaga vastu kätt ja jalaga vastu puusa. Seepeale paigutati laps psühhiaatriakliinikusse. Vihahoo kutsus esile see, et lastekaitsetöötaja läks kodu külastama, et selgitada välja, miks laps koolis ei käi. Kui ema palus lapsel lastekaitsetöötajaga suhelda, siis laps keeldus sellest ja hakkas ema sõimama ja peksma. Laps selgitas, et ta on ennegi ja korduvalt ema löönud. Sotsiaalpedagoogi, piirkonnavanema ja ema sõnul on vägivallajuhtumeid olnud ka kohtumenetluse ajal, näiteks soovis laps 1. mail 2018 lüüa isikut, kes takistas teda võõrale territooriumile sisenemast. Laps seab ohtu ka teiste alaealiste tervise, sest ta on endast noorematele pakkunud, müünud ja vahendanud e-sigarette. Laps on viimase kolme-nelja kuu jooksul toime pannud seitse väärtegu ja teda on karistatud liiklusseaduse, tubakaseaduse ja karistusseadustiku alusel. Sellest saab järeldada, et lapse areng on tasemel, kus ta ei mõista oma käitumise ühiskonnaohtlikke ja sotsiaalselt taunitavaid tagajärgi. Maakohus leidis, et eespool tooduga on tuvastatud, et laps seab oma käitumisega ohtu oma tervise ja arengu, samuti teiste isikute tervise, ega nõustunud lapse esindaja seisukohaga, nagu saaks neid ohte kõrvaldada teiste, vähem piiravate meetmetega kui kinnisesse lasteasutusse paigutamine. Asjaolu, et laps keeldub igasugusest koostööst ema, sotsiaaltöötajate, arsti ja politseiametnikega, on viinud kriitilise olukorrani, kus muud vahendid kui lapse paigutamine kinnisesse lasteasutusse ei ole enam võimalikud. Laps keeldus ilmumast kohtulikule ärakuulamisele ega ilmunud nõutud ajal politseisse. Laps ei reageeri täiskasvanute ettepanekutele ja otsustab ise, mida ta teha tahab ja mida mitte. Nõustuda saab sotsiaalkindlustusameti ja mitmeid aastaid lapsega kokku puutunud sotsiaalpedagoogi seisukohtadega, et laps vajab kindlat režiimi ja raame igapäevaeluks. Üksnes osaliselt saab nõustuda lapsele määratud esindaja seisukohaga, et lapsele tuleks sotsiaalprogrammide vajalikkust selgitada seni, kuni ta sellest aru saab. Programmide kohta on tehtud selgitustööd alates 2014. aastast, kuid lapse ema ega laps ei ole programmides osalemisega nõustunud. Laps otsustab ise, mida ta teha soovib, ning teeb täiskasvanutega koostööd üksnes siis, kui tal on hea tuju. Emal puudub lapse silmis autoriteet ning laps eirab ema korraldusi. Laps ei ilmunud 2017. aasta detsembris MDFT-programmis osalemiseks nõusolekut andma. Kui laps aastate jooksul vaatamata selgitustele abist keeldub, siis ei saa loota, et ta on ehk järgmisel korral nõus. Lapsel puudub vastutustunne ning ema ei tule selles olukorras lapse tegelike huvide kaitsmisega toime. Olukorras, kus laps on mitme aasta vältel oma emaga vägivallatsenud, kui vanem on püüdnud mõjutada teda õiguskuulekalt käituma ja õppima, ei saa loota, et laps on nõus, kui veel oodata. Et aastatepikkused selgitused ei ole tulemust andnud, siis ei saa avaldajale ette heita seda, nagu ei oleks last ja tema vanemat piisavalt motiveeritud sotsiaalprogrammides osalema. Alaealise käitumine seab ohtu enda arengu ja tervise ning teiste isikute tervise, selgitustöö ei ole olnud tulemuslik ning kohane meede on lapse paigutamine kinnisesse lasteasutusse. Lapse vägivalla intensiivsuse suurenemise tõttu on põhjendatud tunnistada määrus täitmisele kuuluvaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 541 lg 4 alusel edastamisega Haapsalu Linnavalitsusele. 4(10)
2-18-5333 Kuna laps ütles avaldajale, et ta jookseb kodust ära, kui kohus avalduse rahuldab, on suur tõenäosus, et laps võib takistada enda kinnisesse lasteasutusse paigutamist. Seetõttu on põhjendatud lubada rakendada määruse täitmiseks jõudu ning vajadusel kasutada politsei abi.
6.Laps esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja jätta avaldus rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda, sest lapse käitumisest tulenevat ohtu on võimalik kõrvaldada vähem piiravate meetmetega.
7.Lapse ema leidis, et lapse kinnisesse asutusse paigutamine on lapse huvides, laps ei hakkaks muidu koolikohustust täitma. Ema kardab oma last, ta tervis on halb ja tal ei ole jõudu lapse motiveerimiseks ning ta ei ole kindel, et laps sotsiaalprogrammis osaleks.
8.Avaldaja nõustus maakohtu määrusega ja leidis, et selle tühistamiseks ei ole alust, sest lapsele ja emale on sotsiaalprogrammides osalemist alates 2014. aastast korduvalt selgitatud, kuid nad ei võta abi vastu. Vaatamata nõustamisele lapse agressiivne käitumine süvenes. Kinnises lasteasutuses saab tagada lapse vajadustele vastava elukorralduse.
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. augusti 2018. a määrusega maakohtu määruse, rahuldas lapse määruskaebuse ning tegi asjas uue määruse, millega jättis avalduse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Määruskaebuse esitamisest põhjustatud lapse menetluskulud jättis ringkonnakohus riigi kanda ja teiste isikute menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ületas diskretsioonipiire. Lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamisel on tegemist vabaduse võtmisega põhiseaduse § 20 lg 2 p 4 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 5-1-d mõttes. Alaealise vabaduse piiramine kasvatusliku järelevalve rakendamiseks on põhjendatud siis, kui alaealise käitumine seab ohtu tema enda elu, tervise või arengu või teiste isikute elu või tervise ja seda ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. Lapse kinnisesse asutusse paigutamine on äärmuslik meede. Enne lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamist SHS § 1302 lg 1 alusel pidi kohus veenduma, et muud meetmed peale kinnisesse lasteasutusse paigutamise ei ole sobivad. Maakohus leidis, et vähem piiravate meetmete kasutamine ei ole võimalik, sest laps ei ilmunud alaealiste komisjoni istungile MDFT-programmis osalemiseks ning laps ei soovi ka muudes programmides osaleda ega ilmuks kohale. Maakohus paigutas lapse kinnisesse asutusse ennatlikult, sest psühholoogilise nõustamise või sotsiaalprogrammi sobivust ei ole sisuliselt kontrollitud, mistõttu ei saanud kohus jõuda järeldusele, et nendest ei ole lapsele kasu. Lapse sotsiaalprogrammiga liitmiseks tehtud pingutused ei olnud piisavad. Kahest kodukülastusaktist nähtub, et lastekaitsetöötaja ei saavutanud lapsega kontakti, sest laps vaatas videosid või mängis arvutimänge, mis võis olla põhjustatud sellest, et laps töötajat ei usaldanud, ning sellest, et ema keeldus sotsiaalprogrammides osalemast. Pigem saab asja materjalist järeldada, et laps ei ole ebapiisava selgitustöö tulemusena aru saanud programmides osalemise vajalikkusest. Laps ei pruugi oma vanuse ja psüühiliste häirete tõttu mõista programmis osalemise vajalikkust, kui seda ei selgita talle isik, keda ta usaldab. Vestlusel oma esindajaga avaldas laps, et ta on nõus sotsiaalprogrammis osalema ja asuma sügisest õppima Haapsalu Põhikooli. See tähendab, et lapsega on võimalik kontakti saavutada ja teda positiivses suunas mõjutada. 5(10)
2-18-5333 Maakohus leidis ekslikult, et lapselt vabaduse võtmiseks annab alust asjaolu, et lapse emal on puudulikud vanemlikud oskused. Lisaks lapsega kontakti saavutamisele ja tema käitumise kujundamisele on vajalik ka ema kasvatuslike võimete arendamine ema autoriteedi ning ema ja lapse usaldussuhte taastamiseks. Asja materjalide kohaselt on lapse käitumisprobleemid ja koolikohustuse mittetäitmine suures osas seotud ema minetustega lapse kasvamisel, mistõttu on äärmiselt oluline lisaks lapsega tegelemisele mõjutada ka ema osalema vajalikes sotsiaalprogrammides. Samuti on vaja kohaselt tegelda lapse psüühikahäirete ravimisega, mis tema käitumist ilmselgelt mõjutavad. Ema ja last tuleks veenda sotsiaalprogrammides osalema ja kui see ei anna tulemusi, saab kaaluda ema hooldusõiguse piiramist või lapsele tugiisiku määramist. Lapse kinnisesse lasteasutusse saatmise eeldused SHS § 1302 lg 1 mõttes ei ole täidetud, sest võimalik on rakendada vähem piiravaid meetmeid. Enne vabaduse piiramist tuleb lapsele kohaldada vajalikke sotsiaalprogramme ja saata ta psühholoogilisele nõustamisele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus. Lapse menetluskulud palub avaldaja jätta tema enda kanda. Ringkonnakohus on andnud maakohtu tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu ja see on viinud vale kohtulahendi tegemiseni. Maakohus tuvastas, et kohalik omavalitsus on lapsega tegelenud juba alates 2011. aastast ning alates 2014. aastast, mil laps asus õppima Krabi Kooli, tegelesid temaga eripedagoog, sotsiaalpedagoog ja psühholoog. Krabi Kooli sotsiaalpedagoogi ütlustest nähtub, et kindla režiimi ja järelevalve all allub laps korraldustele ja järgib ka raviplaani. Maakohus tuvastas, et kohalik omavalitsus on aastate jooksul piisavalt panustanud leebemate meetmete leidmisesse ja selgitamisesse, et pakkuda lapsele igasugust tuge, mis aitaks kaasa tema õiguskuulekale käitumisele. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millised on piirid, mille ületamise järel võib lapse paigutada kinnisesse asutusse. Lapse käitumismustrit hinnates saab asuda seisukohale, et sõltumata pakutavast abist on põhjendatud lapse vabadust piirata määral, mis kohustab teda abi vastu võtma ja osalema teda abistavates meetmetes. Maakohus on põhjendatult leidnud, et eelnevad pingutused on olnud piisavad. Ilmekaks näiteks lapse soovimatusest koostööd teha on seegi, et esimesel korral nurjus ka kohtul lapse ärakuulamine. Tähelepanuta on jäetud ka see, et lisaks lapse vabaduse piiramisega seotud tagajärgedele tuleks arvestada tagajärgi, mis kaasnevad sellega, kui lapse vabadust ei piirata. Maakohus leidis põhjendatult, et praegusel juhul kaalub lapse vabaduse piiramine üles vabaduse piiramata jätmise. Avaldajale teadaolevalt on laps Maarjamaa Hariduskolleegiumis valitseva keskkonnaga hästi kohanenud ning saab seal kõiki SHS-s nimetatud teenuseid. Samal ajal lapsega tegelemisega on avaldaja tegelenud ka tema ema toetamise ning juhendamisega. Oletuslik ja põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et lapsele vajalikku kindlat režiimi saab pakkuda ema, kui ta seda oskaks ja sooviks. Maakohus tuvastas, et ema tervislik seisund on selline, mis ei võimalda tal tulla toime oma lapse huvide kaitsmisega.
12.Laps vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata, sest avaldaja vaidlustab üksnes asjaolu, et ringkonnakohus hindas asjaolusid ja tõendeid maakohtust erinevalt. Lapsele määratud esindaja esitas koos seisukohaga ka riigi õigusabi tasu taotluse 90 euro (sh km) saamiseks.
13.Lapse ema määruskaebusele ei vastanud. 6(10)
2-18-5333
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 701 lg 3 alusel koostoimes §-ga 695 ja § 691 p-ga 5 tühistada asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata ning jätta jõusse maakohtu otsus, millega avaldus rahuldati. Määruskaebus rahuldatakse.
15.Kinnise lasteasutuse teenus (SHS §-d 1301–1305) loodi 1. jaanuaril 2018 jõustunud seadusemuudatusega. Alaealise mõjutusvahendite seadus tunnistati kehtetuks ja alaealiste komisjonid kaotati eesmärgiga toetada paindlikumalt abivajavaid lapsi, ka neid, kes ei ole õigusrikkumist toime pannud, luua õiguslik alus lapse vabaduse piiramiseks kasvatusliku järelevalve eesmärgil, ennetada laste õigusrikkumiste toimepanemist ning sellest lastele endile ja ühiskonnale tulenevaid kahjulikke tagajärgi (Riigikogu XIII koosseis; 360 SE seletuskiri, lk-d 1, 4, 7 jj). Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on riigieelarvest rahastatav ööpäevaringne teenus, mille eesmärk on toetada lapse psühholoogilist, emotsionaalset, sotsiaalset, hariduslikku ja kognitiivset arengut, et saavutada püsivad muutused, mis võimaldavad lapsel pärast vabaduse piiramise lõppu tulla edukalt toime tavakeskkonnas tema enda elu, tervist ja arengut ning teiste isikute elu ja tervist kahjustava käitumiseta (SHS § 1301, § 1305 lg 6).
16.Kinnise lasteasutuse teenust osutatakse lapsele, kelle vabadust on piiratud kohtumääruse alusel (SHS § 1301 lg 1). Kinnisesse lasteasutusse paigutamise aluseks võib olla kohtu otsustus kohaldada süüteomenetluses mõjutusvahendeid karistusseadustiku § 87 mõttes või hagita menetluses tsiviilasjas tehtud kohtumäärus. Kinnisesse lasteasutusse paigutamise jätkamine otsustatakse mõlemal juhul aga tsiviilkohtumenetluses (Riigikogu XIII koosseis; 453 SE seletuskiri, lk 8). Tsiviilkohtumenetluses otsustatakse lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamine või selle jätkamine lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse avalduse alusel hagita menetluses, millele kohalduvad mõningate erisustega isiku kinnisesse asutusse paigutamise sätted (SHS § 1301 lg 1, § 1302 lg 2).
17.SHS § 1302 lg 1 järgi paigutatakse laps kinnisesse lasteasutusse ainult juhul, kui lapse käitumine seab ohtu tema enda elu, tervise või arengu või teiste isikute elu või tervise ja seda ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. Seega võib lapse paigutada kinnisesse lasteasutusse, kui on täidetud kaks kriteeriumi, millest esimene käsitleb lapse käitumise ohtlikkust ning teine seda, et lapse käitumisest tulenevat ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega.
18.Kolleegium leiab, et oluline on, et lapse käitumisega kaasnevat ohtu ei hinnataks abstraktselt, vaid aluseks võetaks asjaolud, mis näitavad, kui pika aja jooksul ja millise sagedusega on lapse käitumine olnud probleemne ning milles väljendub oht lapse enda elule, tervisele või arengule või teiste isikute elule või tervisele.
19.Lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamine on asjakohane meede, kui see aitab tagada lapse heaolu, piirata tema kahjustavat käitumist ja saavutada teenusega taotletud eesmärke olukorras, kus vähem piiravate meetmete rakendamine ei oleks tulemuslik. Kuna leebemad meetmed eeldavad enamasti lapse nõusolekut ja koostöövalmidust, ei tule kinnisesse lasteasutusse paigutamise eeldusena tuvastada, et kõiki asjakohaseid meetmeid on lapse suhtes tegelikult kohaldatud ja need ei ole olnud tulemuslikud. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on 7(10)
2-18-5333 põhjendatud ka juhul, kui kohus on veendunud, et laps ei soovi teha või ei ole võimeline tegema piisavalt koostööd muude meetmete rakendamiseks.
20.Kolleegium leiab, et kohus saab leebemate meetmete võimalikkuse hindamiseks lähtuda esitatud avaldusest, kus peab muu hulgas kajastuma ülevaade varasematest meetmetest ja põhjendus vähem piiravate meetmete puudumise kohta (SHS § 1302 lg 3 p-d 3 ja 4). Kohus saab uurimisprintsiipi rakendades vajadusel ka ise täiendavalt asjaolusid selgitada või tõendeid koguda.
21.Oluline on arvestada ka kinnisesse lasteasutusse paigutamata jätmise tagajärgi. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud, kui paigutamata jätmisega kaasneks suurem kahju. Kohus saab tagajärgi kaaluda igal üksikjuhul eelnevat arvestades.
22.Praeguses asjas leidis maakohus tuvastatud asjaoludele tuginedes, et laps seab oma käitumisega ohtu oma tervise ja arengu, samuti teiste isikute tervise, ning neid ohte ei saa kõrvaldada teiste, vähem piiravate meetmetega kui kinnisesse lasteasutusse paigutamine (SHS § 1302 lg 1 kohaldamise eeldused). Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses ei vaidlustatud maakohtu määrust tõendite hindamise ega asjaolude tuvastamise osas. Samuti ei vaidlustatud selles järeldust, et laps seab oma käitumisega ohtu enda tervise ja arengu ning teiste isikute tervise. Ringkonnakohus ei tuvastanud vaidlustatud määruses, et maakohus oleks tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Sellist rikkumist ei tuvastanud ka kolleegium Riigikohtule esitatud määruskaebust menetledes. Ringkonnakohtu määrus ei sisalda ka järeldust selle kohta, nagu ei seaks laps oma käitumisega ohtu enda tervist ja arengut ning teiste isikute tervist. Ringkonnakohus heitis määrust tühistades maakohtule ette üksnes lapse ennatlikult kinnisesse asutusse paigutamist, leides, et maakohus on ületanud diskretsioonipiire ja psühholoogilise nõustamise või sotsiaalprogrammide kasulikkust on vaja lapsele veel selgitada. Sellest saab järeldada, et ringkonnakohus ei seadnud kahtluse alla maakohtu seisukohti, mis andsid hinnangu lapse käitumisest nähtuvatele ohtudele, kuid leidis, et täidetud ei ole teine kinnisesse asutusse paigutamise kriteerium. Seega ei vaielda Riigikohtus selle üle, et lapse käitumine on ohtlik SHS § 1302 lg 1 tähenduses.
23.Avaldaja leidis määruskaebuses, et ringkonnakohus tühistas ekslikult maakohtu lahendi ning andis tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, sest leebemate meetmete kasutamine lapse käitumisest tulenevate ohtude kõrvaldamiseks ei ole võimalik. Lapsega on tegeldud juba alates 2011. aastast ja maakohus leidis tuvastatud asjaoludele tuginedes õigesti, et avaldaja pingutused lapse mõjutamiseks on olnud piisavad, kuid on nurjunud soovimatuse tõttu koostööd teha. Ringkonnakohus seevastu ei põhjendanud, miks varasem selgitustöö ei ole olnud piisav. Kolleegium nõustub avaldaja seisukohtadega.
24.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus heitis maakohtule alusetult ette diskretsioonipiiride ületamist. Maakohus põhjendas määruse p-des 22–26, miks ta leiab, et vähem piiravate meetmete rakendamine ei ole võimalik. Ringkonnakohus ei selgitanud, milles ta näeb diskretsioonipiiride ületamist.
25.Kolleegium nõustub maakohtuga, et vähem piiravate meetmete kohaldamine ei ole asjakohane olukorras, kus laps ei ole koostöövalmis. Kohus saab arvesse võtta seda, et laps ei ole seni ametiasutustega koostööd teinud, mh politseisse ja kohtulikule ärakuulamisele ilmunud. Vähem 8(10)
2-18-5333 piiravate meetmete rakendamata jätmist ei ole asjakohane diskretsioonipiiride ületamisena ette heita olukorras, kus lapsele on tehtud programmide vajalikkuse kohta aastaid selgitustööd, kuid laps ei ole soovinud programmides osaleda. Seetõttu on asjakohatu ringkonnakohtu etteheide, et eelnevale vaatamata tulnuks selgitustööd jätkata.
26.Eespool on kolleegium selgitanud, et SHS § 1302 lg 1 eesmärk ei ole püüda kaasata last kõigisse olemasolevatesse programmidesse, vaid et konkreetse vaidluse asjaolude kohaselt tuleb otsustada, kas on olemas mingi programm, mis selle lapse puhul oleks kohane ja talle kasulik (vt p-d 19–20). Heitnud avaldajale ja lapse emale ette mugavussoovi ja maakohtule ennatlikku otsustust, ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et mõni selline programm oleks üldse olemas. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus tühistas seetõttu maakohtu määruse ka põhjendamiskohustust rikkudes. Ebapiisav on ringkonnakohtu abstraktne etteheide, et maakohus oleks pidanud sisuliselt psühholoogilise nõustamise või sotsiaalprogrammide sobivust hindama. Ringkonnakohus ei toonud välja, milliseid programme ta võimalike leebemate meetmetena silmas peab, ega põhjendanud, miks ta ise ei saa programmide sobivust kontrollida. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ühtegi programmi, mis võiks aidata SHS § 1302 lg 1 eesmärke täita ja mille kohaldamine lapse suhtes võiks olla võimalik ja tulemuslik. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, mis on lapse programmidesse kaasamiseks tegemata jäänud. Selliselt ei põhine ringkonnakohtu etteheited asjas tuvastatud asjaoludel ja on üldsõnalised ning põhjendamatud.
27.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, nagu oleks maakohus pidanud lapselt vabaduse võtmise aluseks asjaolu, et lapse emal on puudulikud vanemlikud oskused, sest sellist järeldust maakohtu määrus ei sisalda. Küll on maakohus tuvastatud asjaolude alusel järeldanud järgmist: 1) laps keeldub igasugusest koostööst mitte üksnes sotsiaaltöötajate, arsti ja politseiametnikega, vaid ka oma emaga; 2) laps ei reageeri täiskasvanute ettepanekutele ja otsustab ise, mida ta teha tahab ja mida mitte; 3) lapsel puudub vastutustunne; 4) emal ei ole lapse silmis autoriteeti ning laps eirab tema korraldusi; 5) laps on mitme aasta vältel tarvitanud oma ema vastu vägivalda, kui ema on püüdnud teda mõjutada õiguskuulekalt käituma ja õppima; 6) lapse vägivaldsus on muutunud intensiivsemaks. Maakohus on leidnud, et sellises olukorras ei tule ema lapse huvide kaitsmisega toime ja kõik see on viinud kriitilise olukorrani, kus muud vahendid kui lapse paigutamine kinnisesse lasteasutusse ei ole enam võimalikud. Vaidlustatud lahendist ei nähtu, millisega nendest maakohtu järeldusest ja millisel põhjendusel ei ole ringkonnakohus nõustunud.
28.Erinevalt maakohtust ei ole ringkonnakohus kaalunud ka seda, kuidas mõjutaks lapse elu ja arengut see, kui teda kinnisesse lasteasutusse ei paigutataks. Maakohus järeldas sotsiaalkindlustusameti ja aastaid lapsega tegelenud sotsiaalpedagoogi hinnangutele ja arvamustele tuginedes, et laps vajab kindlaid raame ja režiimi, mida on võimalik tagada vaid kinnises lasteasutuses. Kuigi maakohus ei põhjendanud oma lahendit ema oskamatusega last kasvatada, tuleb tõdeda, et ema võime last mõjutada ja kasvatada, aga samuti lapse suhted emaga on muude asjaolude kõrval olulised, hindamaks lapse edasise arengu perspektiivi keskkonnas, milles ta viibib. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegune olukord ei võimalda piirata lapse kahjustavat käitumist ega taga lapse heaolu ning arengut.
29.Lapse kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustades tuleb kõiki asjaolusid koosmõjus hinnata ja kaaluda (vt p-d 17–21). Ringkonnakohus on rajanud oma lahendi oletustele, mis ei põhine faktilistel asjaoludel. Nii ei nähtu lahendist, millel põhineb järeldus, et lapse koostöövalmiduse puudumise põhjuseks võib olla usaldamatus mõne täiskasvanu vastu, aga mitte nt vastutustundetus, soov mitte alluda reeglitele ja elada kohustusteta elu. Maakohus tuvastas mh, et lapsega on paljude aastate kestel tegelenud mitmed erinevad isikud, kuid neist kellegagi ei ole laps soovinud koostööd teha. 9(10)
2-18-5333 Maakohtule väljendas laps ärakuulamisel, et kohtusse tulla ta ei tahtnud, koolis käia ta ei viitsi ja ta on sellise eluviisiga ära harjunud, emale avaldas ta aga, et erikooli saatmine on ainult jutt ja niikuinii temaga midagi ei tehta. Nendele asjaoludele ei andnud ringkonnakohus mingit hinnangut.
30.Erinevalt maakohtust ei kuulanud ringkonnakohus last ise ära ega saanud seetõttu oma hinnangutes tugineda vahetule muljele lapsest. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus lisaks asjaolusid, millel võiks olla asjas tähtsust, ega hinnanud ümber maakohtu hinnatud tõendeid. Ringkonnakohus pidas oluliseks määruskaebuse väidet, et laps lubas nüüd oma esindajale sotsiaalprogrammis osaleda ja õppima hakata, kuid ei tuvastanud, millistel asjaoludel ja mida täpselt laps lubas, ega põhjendanud, miks võimaldab see, isegi kui sellist ühekordset lubadust eeldada, jätta arvestamata maakohtu tuvastatud asjaolud lapse aastatepikkuse käitumise kohta, samuti järeldused, millele maakohus nende alusel jõudis (vt p-d 25 ja 27–29).
31.Kolleegium leiab, et menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks Riigikohtus osutatud õigusabi eest 90 eurot (sh km) on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusest nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“. Teised menetlusosalised ei taotlenud menetluskulude rahalist kindlaksmääramist.
32.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Tambet Tampuu
Henn Jõks
Malle Seppik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.