1.Osaühing Saaremaa Ralli (hageja) esitas 26. novembril 2014 Pärnu Maakohtule hagi Lembit Soe (kostja) vastu 117 500 euro suuruse kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks. Menetluse käigus vähendas hageja põhinõuet 24 000 euroni ja palus välja mõista viivise sellelt summalt. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kuulus hagejale Saaremaal 60,30 ha suurune kinnisasi (edaspidi kinnistu). Maa oli sihtotstarbeta, kinnistul asusid rallikrossirada ning Nõukogude sõjaväe rajatud
2-14-61496
amortiseerunud hooned ja rajatised. 26. juunil 2012 sai kostja hageja juhatuse liikmeks. 4. juulil 2012 sõlmis kostja hageja juhatuse liikmena kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega võõrandas kinnistu hinnaga 19 000 eurot Aktsiaseltsile Level (ostja). Viimane on kantud kinnistu uue omanikuna kinnistusraamatusse. Kostja rikkus kinnistu müümisel seadusest ja põhikirjast tulenevaid nõudeid ning tekitas hagejale kahju. Kinnistu on võõrandatud selle tegelikust väärtusest oluliselt odavamalt. Hageja juhatus koosnes tehingu tegemise hetkel kahest liikmest ning hageja põhikirja p 7.6 kohaselt pidi kahe- või kolmeliikmeline juhatus võtma otsuseid vastu koosolekul. Hageja põhikirja p 7.7 (alapunkti 9) järgi pidi juhatus mh otsustama kinnisasjade võõrandamise. Vaidlusaluse kinnistu võõrandamiseks hageja juhatus otsust ei teinud ja kinnistu võõrandamise korraldas kostja teist juhatuse liiget teavitamata. Kinnistut ei müüdud avalikult ja kostja ei küsinud vähemalt kahte eksperdihinnangut kinnisasja turuväärtuse kohta. Selliselt tegutses kostja ka viisil, mis ilmselgelt ei vastanud korraliku ettevõtja hoolsusele.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et ta on käitunud hageja parimates huvides ning võõrandanud kinnistu tegelikust väärtusest oluliselt kõrgema hinna eest. Juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei ole rikkunud juhatuse liikme kohustusi (äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 35). Kostja on käitunud kinnistut võõrandades seaduste ning hageja põhikirjaga kooskõlas ning on täitnud kõik juhatuse liikme kohustused. Hageja väited põhikirja pst 7.6 tuleneva kohustuse rikkumise kohta on vastuolus tegeliku praktikaga hageja juhtimisel. Hageja igapäevases tegevuses juhatuse liikmed regulaarseid koosolekuid ei pidanud. Toonane teine juhatuse liige E. East ei osalenud hageja juhtimisel alates enda juhatuse liikmeks valimisest 28. veebruaril 2011. Kostja ei ole tekitanud hagejale varalist kahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 ja § 128). Kostja võõrandas kinnistu turuhinnast kallimalt ning kahju tekkimine on välistatud. Kinnistu võõrandamine oli hagejale varaliselt kasulik. Hageja majandustegevus lõppes 2006. aastal, kuid sellest hoolimata kandis hageja püsikulusid (maamaks, tasu raamatupidamisteenuse osutamise eest jms). Hageja pankroti ja sundlõpetamise vältimiseks oli tarvis hageja ainus põhivara (kinnistu) võõrandada. Põhjusliku seose tuvastamine (VÕS § 127 lg 4) on asjakohatu, kuivõrd puuduvad juhatuse liikme rikkumine ning rikkumise tagajärjel tekkinud kahju. Kostja on kinnistut võõrandades järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Kostja lähtus kinnistu müügihinna määramisel kinnistu soetusväärtusest, bilansilisest väärtusest ning riiklikult tunnustatud eksperdi antud hinnangust (mille järgi kinnistu väärtus oli 17 000 eurot) ning võõrandas kinnistu kõigist eelnimetatutest kallima hinnaga. Kostja käitus kinnistut võõrandades mõistliku hoolsusega.
3.Pärnu Maakohus jättis 2. märtsi 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et kostja on juhatuse liikmena rikkunud kohustust saada enne kinnisasja võõrandamist juhatuse otsus. Kostja üldisemat hoolsuskohustuse rikkumist maakohus tõendatuks ei lugenud. Maakohtu hinnangul ei saanud kostjalt oodata, et ta oleks riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangu kõrvale võtnud veel teisi hinnanguid. Kostjal polnud alust arvata, et kinnisasja hind võiks oluliselt erineda eksperdi antud hinnangust. Maakohtu hinnangul ei olnud hagejale kahju tekkimine tõendatud. Kuna tõendamata on kas või ühe huvilise olemasolu, kes oleks olnud valmis maksma kõrgemat hinda, ei saa rääkida kinnistu müügist oluliselt alla selle turuväärtuse. Hageja omandas kinnistu 2002. aastal 3323 euro eest ning võõrandamise hetkel oli kinnistu bilansiline väärtus 11 113 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et juhul, kui kostja oleks saanud kokkuleppele teise juhatuse liikmega ja juhatus oleks otsustanud kinnisasja müüa, oleks selle müügihind kujunenud oluliselt soodsamaks praegusest või et selle ostmise vastu oleks keegi peale ostja huvi üles näidanud või paremat hinda pakkunud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja majandustegevus seiskus pärast 2006. aasta rallit. Arvestades hageja ettevõtte majanduslikku seisu, oli kinnistu müük mõistlik, kuna see 2(7)
2-14-61496
vabastas hageja kohustusest teha kinnisasjale kulutusi. Kulutused, mis võimaldunuks kinnisasja kasutada ja sellelt tulu teenida, oleksid hagejale ilmselt üle jõu käinud.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
6.Ringkonnakohus jättis 23. detsembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus mõistis hagejalt apellatsioonimenetluse kuludena kostja kasuks välja 1548 eurot.
7.Riigikohus tühistas 19. juuni 2017. a otsusega ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti 17 000 euro hüvitise nõude ja sellelt arvestatud viivise nõude osas rahuldamata. Tühistatud osas saadeti asi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Riigikohus märkis, et ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles hageja hüvitisnõue jäeti rahuldamata 17 000 eurot ületavas osas, selles osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. detsembri 2017. a otsusega Pärnu Maakohtu 2. märtsi 2016. a otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi 17 000 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas selles osas hagi ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse järgi rahuldati hagi osaliselt, mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kahju eest hüvitis 17 000 eurot, 4177 eurot 35 senti viivist kahjuhüvitiselt alates 26. novembrist 2014 kuni 15. detsembrini 2017 ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 16. detsembrist 2017 kuni hüvitise tasumiseni. Ülejäänud osas jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et kostja rikkus hageja põhikirja pdest 7.6 ja 7.7 tulenevat kohustust võõrandada kinnistu juhatuse koosolekul vastu võetud otsuse alusel. Tõendatud ei ole kostja väide, et hageja juhtimisel oli kujunenud tava või praktika eirata põhikirjast tulenevaid kohustusi. Lisaks rikkus kostja kinnistut võõrandades hoolsuskohustust osas, mis kohustab juhatuse liiget tegutsema ratsionaalselt ja heauskselt, lähtudes juhitava ühingu parimatest huvidest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kostja ja kinnistu ostja polnud omavahel seotud ning esitatud asjaolud ei andnud alust arvata, et nad tegutsevad teineteise kasuks. Samuti oli kostja kinnistu võõrandamise otsuse tegemisel piisavalt informeeritud ega pidanud kahtlema riiklikult tunnustatud eksperdi märgitud turuhinnas. Siiski tegutses kostja kinnistut võõrandades ilmselgelt kiirustades, saades juhatuse liikmeks 26. juunil 2012 ja sõlmides kinnistu müügitehingu juba
4.juulil 2012. Ratsionaalselt ja heauskselt tegutsev juhatuse liige ei otsusta üldjuhul nii lühikese aja jooksul ühingu ainsa olulise varaeseme võõrandamist. Ehkki hageja aktiivne majandustegevus lõppes 2006. aastal, ei leidnud tõendamist kostja väide, et hageja juhtimine oleks olnud olematu või patiseisus. Hagejal oli ka aastatel 2008–2011 väike müügikäive, mistõttu ei saanud lugeda majandustegevust lõppenuks. Hageja majanduslik seis ei tinginud vajadust kinnistu kiiresti võõrandada. Mõistlikult ja ratsionaalselt tegutsev juhatuse liige pidi aru saama, et kinnistu kiire võõrandamine ei olnud hageja paremates huvides. 3(7)
2-14-61496
Hagejale tekkis kinnistu võõrandamisest varaline kahju. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kinnistu turuhind tuvastada kohtu määratud eksperdi H. Suurmani hinnangu põhjal. Poolte esitatud asjatundjate arvamused erinesid oluliselt ning kohtu määratud esimese eksperdi arvamus ei olnud piisavalt põhjendatud. Sellises olukorras oli põhjendatud lähtuda viimati tehtud ekspertiisist, mille tulemusel valminud eksperdiarvamus vastab TsMS § 301 lg 1 teise lause ja § 302 lg 1 nõuetele. Ekspert H. Suurmani hinnangul turul eeldatavasti saadava minimaalse hinna (36 000 eurot) ja tegelikult saadu (19 000 eurot) vahe 17 000 eurot on hageja otsene varaline kahju VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi. Kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos. Kui kostja oleks oma kohustusi kohaselt täitnud, siis ei oleks hagejal kahju tekkinud. Puudub alus arvata, et juhatuse teine liige oleks nõustunud kinnistu samuti kiirustades võõrandama. Kinnistu müüki oleks tulnud pikemalt ette valmistada. Juhatuse kohane otsustusprotsess võinuks anda praegusest parema tulemuse. Samuti on tuvastatud asjaoludel hageja vara väärtus tervikuna vähenenud just seetõttu, et kostja kinnistu võõrandas. Kostja ei vabane vastutusest ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi. Ringkonnakohus jaotas menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi, leides, et põhjendatud on jätta need poolte endi kanda. Sellist otsustust õigustavad poolte õigussuhte olemus, kahju põhjustamise asjaolud, hagi rahuldamise ulatus (algsest hagist ca 15%, maakohtu lahendi tegemise ajaks vähendatud nõudest ca 71%) ja asjaolu, et hageja on kandnud nii kohtusse pöördumise kui ka apellatsioonkaebuse esitamise riigilõivud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu 15. detsembri 2017. a otsuse osas, milles kohus rahuldas osaliselt hagi ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palub teha asjas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks tagasi ringkonnakohtusse. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda või alternatiivselt menetlusosaliste kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus hageja põhikirja tõlgendamisel VÕS § 29, jõudes seeläbi väära tõlgenduseni. Kostja ei rikkunud hageja põhikirjast tulenevaid nõudeid. Teiseks rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lgt 4, hinnates poolte ühisest seisukohast erinevalt, et hageja majandustegevus ei lõppenud 2006. aastal ning et hageja juhtimine oli võimalik ja patiseisu ei eksisteerinud. Maakohus oli õigesti leidnud, et poolte kinnitusel seiskus hageja majandustegevus pärast 2006. aasta rallit. Kolmandaks rikkus ringkonnakohus TsMS § 232 lgt 2, omistades kohtu määratud eksperdi H. Suurmani hinnangule ette kindlaksmääratud jõu. Kohus ei ole otsuses analüüsinud D. Treimanni hinnangut kinnistu turuväärtuse kohta ega sellele isegi viidanud. Lisaks oleks kohus pidanud TsMS § 163 lg 1 järgi jätma menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja algsest haginõudest (117 500 eurot) rahuldati vaid 10%.
10.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Riigikohus jätab jõusse maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 4(7)
2-14-61496
12.Ringkonnakohus on eksinud poolte esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel. Seejuures on ringkonnakohus eksinud kolleegiumi juhiste vastu samas asjas, rikkudes sellega TsMS § 693 lgt 2.
12.1.19. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3215417 tehtud otsuse ps 11 selgitas kolleegium samas asjas, et kinnistu võõrandamist alla selle väidetava turuhinna tuleb ÄS § 187 lg 2 kohaldamisel käsitada kui kostja (eraldiseisvat) rikkumist, mitte kui tagajärge. Seetõttu ei ole õiguslikult võimalik hinnata selle rikkumise põhjuslikku seost teise rikkumisega, s.o kinnistu võõrandamisega hageja juhatuse sellekohase otsuseta. Riigikohus leidis otsuse ps 13, et kuna hageja seostab tekkinud kahju kinnistu turuhinnast odavama võõrandamisega, tuleb selle kahjuga põhjuslikus seoses oleva kostja võimaliku rikkumise tuvastamiseks hinnata juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitmist, arvestades mh otsuse ps 13.2 esitatud selgitusi. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
12.2.Vaidlustatud otsuses heidab ringkonnakohus kostjale ette kahte rikkumist, esiteks hageja põhikirja pdest 7.6 ja 7.7 tuleneva kohustuse eiramist võõrandada kinnistu juhatuse koosolekul vastu võetud otsuse alusel ning teiseks kinnistu võõrandamist liigselt kiirustades ning seeläbi juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Hagejale tekkinud kahjuna käsitas ringkonnakohus kinnistu eest turul eeldatavasti saadava minimaalse hinna (36 000 eurot) ja tegelikult saadu (19 000 eurot) vahet (ringkonnakohtu otsuse p 14.5). Põhjusliku seose kostja rikkumiste ja hagejal tekkinud kahju vahel on ringkonnakohus tuvastanud, hinnates seda, kas kinnistu 2012. aasta suvel juhatuse sellekohase otsuseta ja kiiresti võõrandamata jätmine oleks toonud kaasa hageja jaoks praegusest erineva varalise olukorra (ringkonnakohtu otsuse p 15.3). Ringkonnakohus leidis, et kuna juhatuse kohane otsustusprotsess, sh müügi pikemalt ette valmistamine oleks võinud anda praegusest parema tulemuse ning kinnistu võõrandamiseta ei oleks hagejale kahju tekkinud, esineb põhjuslik seos kostja kohustuste rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel (ringkonnakohtu otsuse p 15.4).
12.3.Eelnevast nähtuvalt ei ole ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel lähtunud praeguse otsuse ps 12.1 viidatud juhistest. Riigikohtu juhiste järgimata jätmine on viinud praeguses asjas ebaõige lahendi tegemiseni, mh põhjusliku seose (VÕS § 127 lg 4) ebaõige tuvastamiseni. Seetõttu loeb kolleegium selle TsMS § 669 lg 2 järgi oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, mis on aluseks ringkonnakohtu lahendi tühistamiseks.
13.Riigikohus saab ringkonnakohtu eksimuse kõrvaldada.
13.1.Nagu kolleegium tsiviilasjas nr 3215417 tehtud otsuse ps 13 selgitas, tuli ringkonnakohtul rikkumise puhul, mis seisnes kinnistu väidetavas turuhinnast odavamas müümises, hinnata, kas kostja täitis juhatuse liikme hoolsuskohustust. Otsuse p 13.2 kohaselt tuli selleks hinnata, kas kostja võis mõistlikult tugineda eriteadmistega isiku arvamusele kinnistu väärtuse kohta või pidanuks tal tekkima selle arvamuse õigsuses kahtlus.
13.2.Kohtud on tuvastanud, et hageja oli vaidlusaluse kinnistu 2002. aastal omandanud 3323 euro eest, võõrandamise hetkel oli selle bilansiline väärtus 11 113 eurot ja riiklikult tunnustatud ekspert hindas enne müügitehingut kinnistu väärtuseks 17 000 eurot. Muu hulgas nendele asjaoludele viidates on ringkonnakohus vaidlustatud otsuses leidnud sarnaselt maakohtuga, et kostja oli kinnistu võõrandamise otsuse tegemisel piisavalt informeeritud ega pidanud mõistliku juhatuse liikmena kahtlema eriteadmistega isiku arvamuses, et turuhind on 17 000 eurot (ringkonnakohtu otsuse p 13.6.2, maakohtu otsuse p 9).
5(7)
2-14-61496
13.3.Eelnevast nähtub, et ringkonnakohus on hinnanud Riigikohtu juhises viidatud asjaolusid ja järeldanud, et kostja ei rikkunud kinnistu müügihinna väljaselgitamisel juhatuse liikme hoolsuskohustust. Sellest ringkonnakohtu seisukohast ja kolleegiumi antud juhisest tulenevalt ei saa kostja vastutada ÄS § 187 lg 2 alusel kinnistu turuhinnast odavamalt võõrandamise eest.
14.Tuvastatud asjaoludel ei ole hagi rahuldamiseks alust ka teiste kostjale etteheidetavate rikkumiste tõttu.
14.1.Ringkonnakohus on leidnud, et kostja rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust, võõrandades kinnistu liiga lühikese aja jooksul. Kolleegium sellega ei nõustu ning leiab, et kinnistu müümiseks kuluval ajal ei ole juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitmise seisukohalt asjas iseseisvat tähtsust. Samuti ei ole vaidlustatud otsuses jälgitav põhjusliku seose esinemine kinnistu kiire müügi ja hagejale kahju tekkimise vahel. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks juhul, kui müügiga oleks tegeletud aeglasemas tempos, oleks hageja saanud kinnistu eest kõrgemat hinda olukorras, kus ringkonnakohtu arvates polnud kostjal põhjust kahelda riiklikult tunnustatud eksperdi märgitud turuhinnas 17 000 eurot.
14.2.Kohtute tuvastatud asjaoludel rikkus kostja hageja põhikirja pdest 7.6 ja 7.7 (alapunkt 9) tulenevat kohustust, otsustades kinnistu võõrandamise teist juhatuse liiget kaasamata. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud põhjuslikku seost nimetatud rikkumise ja hagejale tekkinud kahju (s.o kinnistu turuhinna ja selle eest tegelikult saadu vahe) vahel. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et juhul, kui kostja oleks saanud kokkuleppele teise juhatuse liikmega ja juhatus oleks otsustanud kinnisasja müüa, oleks selle müügihind kujunenud oluliselt soodsamaks praegusest (maakohtu otsuse p 21). Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt puudub alus arvata, et juhatuse teine liige oleks nõustunud kinnistu samuti kiirustades võõrandama, ei ole praeguse otsuse ps 14.1 viidatud põhjustel asjakohane. Ringkonnakohtu seisukoht, et juhatuse kohane otsustusprotsess võinuks anda praegusest parema tulemuse, on oletuslik ega põhine asjas esitatud tõenditel. Kohtud pole tuvastanud ja hageja pole menetluses esitanud tõendeid selle kohta, et teise juhatuse liikme kaasamisel oleks kinnistu jäänud müümata või oleks selle eest saadud kõrgemat hinda. Põhjuslikku seost kostja rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel kui üht kahju hüvitamise nõude eeldust peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Olukorras, kus hageja ei tõenda oma nõude eelduste täidetust, tuleb hagi jätta rahuldamata.
15.Kuna kolleegium jätab jõusse maakohtu otsuse, millega hagi jäeti rahuldamata, ei ole vajalik hinnata ülejäänud kassatsioonkaebuse väiteid.
16.Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, jagab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ka asja menetluskulud. Kuna hagi jäetakse rahuldamata, jätab kolleegium TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda.
17.Maa- ega ringkonnakohus ei määranud kindlaks kostja maa- ega ringkonnakohtus kantud menetluskulusid. Seetõttu ei määra kolleegium kindlaks kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid Riigikohtus. Põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kolmes kohtuastmes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.
18.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. 6(7)
2-14-61496
Jaak Luik
7(7)
Henn Jõks
Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.