Osaühing Saaremaa Ralli hagi LS vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 02.03.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühing Saaremaa Ralli apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
34 846,23 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing Saaremaa Ralli (registrikood 10764460), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ott Saame Kostja LS (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Ustav, vandeadvokaadi abi Rauno Kinkar
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 02.03.2016 otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta Osaühing Saaremaa Ralli apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Osaühing Saaremaa Ralli kanda.
4.Mõista Osaühingult Saaremaa Ralli LS kasuks apellatsioonimenetluse kuludena välja 1 548 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus
mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.Osaühing Saaremaa Ralli (hageja) esitas 26.11.2014 Pärnu Maakohtusse hagi LS (kostja) vastu kahju 117 500 euro hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks. Menetluse käigus vähendas hageja nõuet 24 000 euroni ja palus välja mõista viivis. 04.07.2012 sõlmis kostja hageja juhatuse liikmena notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega müüs hageja omandis oleva Lauritsa kinnistu (regnr 1849734) Saaremaal Aktsiaseltsile Level (ostja). Ostja kohustus kinnistu müümise eest tasuma 19 000 eurot. 10.07.2012 kanti kinnistu uue omanikuna hageja asemel kinnistusraamatusse Aktsiaselts Level. Eelnevaga rikkus kostja seadusest ja põhikirjast tulenevaid nõudeid ning tekitas hagejale kahju. Nimelt koosnes hageja juhatus tehingu tegemise hetkel kahest liikmest ning hageja põhikirja p 7.6 kohaselt võttis kahe- või kolmeliikmeline juhatus otsuseid vastu koosolekul. Kusjuures koosolek oli otsustusvõimeline, kui sellest võttis osa vähemalt kaks juhatuse liiget. Vaidlusaluse kinnistu võõrandamiseks hageja juhatus otsust ei teinud ja kinnistu võõrandamise korraldas kostja teist juhatuse liiget teavitamata. Kusjuures kinnisasja müümine ei toimunud avalikult ja kostja ei küsinud vähemalt kahte eksperthinnangut kinnisasja turuväärtuse kohta. Vastavalt AS Pindi Kinnisvara eksperthinnangule oli kinnistu tegelik turuväärtus 136 500 eurot. 26.11.2013 võtsid hageja osanikud vastu otsuse nõuda kostjalt kui hageja juhatuse liikmelt hageja kasuks sisse kahju, mille ta oli tekitanud, võõrandades kinnistu alla selle tegeliku väärtuse. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Praegusel juhul ei olnud täidetud kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldused. Hagejal puudus mistahes perspektiiv majandustegevuse jätkamiseks ja kinnistu kasutamiseks, kuid kinnisasja omamine tekitas kulusid. Seega soostus juhatuse liige kinnistu võõrandama, kusjuures tegi seda turuhinnast kõrgema hinnaga. Selliselt suurenes hageja vara ja vähenesid iga-aastased kulutused esmajoones maamaksu osas. Hageja väited kostja poolt põhikirja p-st 7.6 tuleneva kohustuse rikkumise kohta (võtta otsuseid vastu üksnes juhatuse koosolekul) on asjakohatud ja vastuolus hageja tegeliku praktikaga. Hageja igapäevases tegevuses oli tavapärane, et juhatuse liikmed ei pidanud hageja juhtimiseks regulaarseid koosolekuid. Hageja toonane teine juhatuse liige EE ei osalenud hageja juhtimisel alates enda juhatuse liikmeks valimisest 28.02.2011 ja kõik kostjapoolsed katsed EE kaasamiseks äriühingu juhtimisse nurjusid. Hageja asutati 30.05.2001 ja tema majandustegevus lõppes 2006. a. Eelnevast hoolimata kandis hageja püsikulusid (maamaks, tasu raamatupidamisteenuse osutamise eest jms). Hageja pankroti ja sundlõpetamise vältimiseks oli tarvis hageja ainus põhivara (kinnistu) võõrandada. Kinnistu võõrandati oluliselt kallimalt, kui oli (i) kinnistu soetusmaksumus, (ii) bilansiline väärtus ning (iii) riiklikult tunnustatud eksperdi hinnanguline kinnisasja turuväärtus. Kinnistu soetamisel tasus hageja kinnistu eest 51 996 krooni, s.o 3 323,15 eurot. Kinnistule püstitas hageja ralliraja, mille ehitusse investeeris 2002. aastal 268 264 krooni (17 145,19 eurot) ja 2003. aastal 253 173 krooni (16 180,70 eurot). Kinnistu bilansiline väärtus võõrandamise hetkel oli 11 113 eurot ja 18.06.2012 koostatud eksperthinnangu kohaselt 17 000 eurot. Hageja
esitatud eksperthinnang kinnisvara väärtuse kohta oli vastuoluline, metoodiliselt väär ja tugines ebaõigetele lähteandmetele. Hageja osanik Wind Group OÜ esitas tahtlikult ning halvas usus kinnisvarahindajale valeandmeid, mille tulemusena vormistati hageja jaoks sobilik, kuid reaalsusega mitteühtiv eksperthinnang. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hagejale kuulus 60,30 ha suurune kinnisasi asukohaga Saaremaa, Kärla (praegune Lääne-Saare) vald, Karida küla, Lauritsa. Maa oli sihtotstarbeta. 04.07.2012 sõlmis kostja hageja juhatuse liikmena kinnistu ostu-müügi lepingu, millega võõrandas hagejale kuulunud kinnistu hinnaga 19 000 eurot. Tehingu tegemise ajal oli hageja juhatus kaheliikmeline. Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 alusel, milles sätestatud nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, s.t ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Vastavalt hageja põhikirja p-le 7.7 otsustab juhatus kinnisasjade ning registrisse kantud hoonete ja rajatiste kui vallasasjade omandamise, võõrandamise ja koormamise. Praegusel juhul puudus juhatuse otsus kinnisasja võõrandamiseks. Seega rikkus kostja juhatuse liikmena kohustust võõrandada kinnisasi juhatuse otsuse alusel. Samal ajal oli kostjal juhatuse liikmena õigus esindada osaühingut kõigis tehingutes üksinda. Kostja ei rikkunud hageja juhatuse liikme hoolsuskohustust, kui müüs kinnisasja turuväärtusest odavamalt seda avalikult müüki panemata. Seadusest ega põhikirjast ei tulenenud äriühingule kuuluva kinnisasja võõrandamise kord, mistõttu puudus alus väita, et kinnistu oleks pidanud panema avalikult müüki. Seda enam, et praegusel juhul oli müüja valmis maksma isegi rohkem kui oli eksperdi määratud hind. Samuti ei saanud eeldada, et lisaks riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangule tulnuks kinnisasi lasta hinnata veel teistel hindajatel. Juhatuse liige pidas kinnisasja võõrandades silmas asjaolu, et kinnistut ei kasutatud alates 2007. aastast ja selle edasisel hageja omandisse jätmisel oleksid kaasnenud lisakulud (varemete lammutus, reostuse likvideerimine). Seega ei tegutsenud juhatuse liige kinnistut müües hageja huvide vastaselt. Kohus ei pidanud asjakohasteks hageja viiteid teise kostja juhitava ettevõtte aktsiaselts Tesman ja ostja ärisuhetele. Ainuüksi asjaolu, et ettevõtted on teinud koostööd peatöö/alltöövõtjana ei tee neist veel lähikondseid. Samuti leidis maakohus, et põhjendatud ei olnud hageja seisukoht, et kostja ei andnud müügiplaanist osanikele teada. 15.05.2012 MP kirjast kostjale nähtub, et kostja on muuhulgas pakkunud võimalust müüa maa kolmandale isikule, et „sõpradena lahku minna“. Teades, et hageja vaidlusalust kinnistut ei kasuta, tegi ostja pakkumise osta maa ära hinnaga 10 000 eurot ja seejärel hinnaga 15 000 eurot. Esmalt kostja keeldus tehingust ja tellis eksperthinnangu riiklikult tunnustatud eksperdilt. Pärast ostjapoolset kolmandat pakkumist, mis ületas eksperdi poolt määratud hinna, võttis kostja pakkumise vastu. Eelnev kinnitab, et kostja tegevus oli läbimõeldud ja arvestas hageja huvidega. Järgnevalt tuvastas kohus, et kostja ei tekitanud hagejale kinnisasja müümisega kahju. Hageja esitatud eksperthinnang kinnisasja väärtuse kohta ei olnud kohtu hinnangul usaldusväärne, sest hinnangu tellis pool ise ja selle lähteülesanne ei olnud kohtule teada ning ekspertiisi teostamisel oli eksitud mitmete põhimõtete vastu. Samuti jättis kohus kinnisasja väärtuse hindamisel
kõrvale esimese kohtu määratud ekspertiisi, millega määrati kinnisasja turuhinnaks 78 400 eurot, kuivõrd riiklikult tunnustatud eksperdi asemel teostas ekspertiisi nooremhindaja ja tema küsitlemisel ei saadud esitatud täpsustustele üheseid ning rahuldavaid vastuseid. Teise kohtu poolt määratud ekspertiisi teostas riiklikult tunnustatud ekspert, kelle hinnangul oli kinnisasja väärtus 43 000 eurot. Samas märkis ekspert, et jättis arvesse võtmata võimaliku kinnisasja reostuse, sh põhjavee reostuse. Eelnevale lisaks selgitas ekspert, et kui kasutada kinnisasja elamu- või ärimaana, tuleks arvestada täiendavate kulude kandmisega olemasoleva hoonestuse lammutamiseks ja reostuse likvideerimiseks. Eeldatava kinnisasja turuväärtusena määratles ekspert 36 000 – 52 000 eurot. Ekspert märkis, et sarnaste parameetritega võrdlustehinguid Saaremaal ei leidu, mistõttu ei ole täpset turuväärtust võimalik määrata, pigem on tulemus oletuslik. Täpsema turuväärtuse väljaselgitamiseks oleks vajalik reostuse ulatuse täpsem hindamine ja selle likvideerimiseks vajalike kulude suuruse määramine, mille tulemusena võib kinnistu väärtus ka negatiivseks kujuneda. Ekspert ei kinnitanud, et müük hinnaga 19 000 oli alla turuväärtuse. Ekspert rõhutas, et maaüksuse kasutusse võtmine tulu saamiseks tooks kaasa suuri lisakulusid ja on tõendamata, et need ei ületaks realisatsioonist saadut. Pidades silmas eelnevat ja asjaolusid, et kinnistu omandati madalama hinnaga kui müüdi ja selle bilansiline väärtus müümise hetkel oli samuti madalam ning tõendatud ei olnud vähemalt ühe huvilise olemasolu, kes oleks kinnisasja ostnud kallima hinnaga, ei müüdud kinnisasi oluliselt odavamalt kui oli selle turuväärtus. Veel enam, varaga kaasnesid iga-aastased kulutused ja selleks, et kinnistu mingil muul otstarbel kasutusse võtta, oleks tulnud likvideerida seal olev reostus, mis esialgse hinnangu kohaselt oleks läinud maksma 103 000 eurot ja ralliraja uutele nõuetele vastavusse viimine oleks läinud maksma ca 308 731 eurot. Põhjendamatu oli hageja hinnang, et kinnistu võõrandamiseks puudus vajadus. Pooled kinnitasid, et hageja majandustegevus seiskus pärast 2006. a rallit. Kinnistu valdamiseks vajalike püsikulude vältimiseks, oli ainuvõimalik kinnisasja müümine mõnele osanikule või kolmandale isikule. Seda asjaolu kinnitab ka osaniku ja kostja vaheline kirjavahetus. Kuivõrd hagejale kahju tekkimine ei olnud tõendatud, puudus vajadus analüüsida võimaliku põhjusliku seose olemasolu kostjapoolse kohustuste rikkumise (müük ilma juhatuse otsuseta) ja tekkinud kahju vahel. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja rikkus kohustusi otsustada kinnisasja müümine juhatuse otsusega ja käituda äriühingut juhtides hoolsalt. Juhatuse liige ei käitu korraliku ettevõtja hoolsusega, kui müüb maha äriühingu ainsa vara, rikkudes seejuures teadlikult äriühingu poolt niisugustele tehingutele kehtestatud korda ning ei otsi potentsiaalseid ostjaid avalikult, kasutades erinevaid portaale ja kaasates kinnisvaramaaklereid ning uurides sarnaste tehingute varasemaid hindu. Ekspert HS selgitas, et kinnistut müües tuleks esmalt tellida kinnisvarahindajalt hinnang vara väärtuse kohta (spetsiifilisema vara puhul ka mitu hinnangut) ja viia seejärel läbi avalik müügiprotsess kestvusega keskmiselt kuus kuud. Raskemate objektide puhul on normaalne müügiperiood üks aasta. Kostja tegevus ei vastanud üldisele tavapärasele hoolsusstandardile, kuid maakohus jättis selle ja asjaolu, et kostja rikkus põhikirja nõudeid, arvestamata. Maakohus võttis arvesse kinnisasja väärtuse väljaselgitamisel kostja esitatud eksperthinnangus märgitu, kuid ei analüüsinud seda kohaselt. Kohus jättis tähelepanuta, et hinnangu üheks eelduseks oli, et "objektil ega objekti vahetus läheduses ei ole olulist keskkonnareostust, mille olemasolu ei ole objekti ülevaatuse käigus võimalik märgata". Samas on menetluse käigus
kostja põhjalikult selgitanud, et kinnisasi oli reostunud. Arvamuses on jäetud analüüsimata, kas kinnistule võis rajada kaevanduse, kuigi potentsiaalne ostja soovis kinnisasja just sellel otstarbel. Kõnealuses hinnangus on lähtutud maa korralise hindamise metoodikast, kuid kõik teised menetluses esitatud ekspertiisid ja hinnangud pidasid võimalikuks turuväärtuse leidmist. Samuti oli arusaamatu, miks pidi enne kinnistu müümist turuväärtuse leidmisel lähtuma standardist EVS 875-12. On alust arvata, et kostja tellitud ekspertiisi näol oli tegemist enda kaitseks tellitud formaalse hinnanguga, mille kaitse all oli piisavalt turvaline kinnistu sõbrahinnaga maha müüa. Kohus on teinud eksperthinnangust, millega kinnisasja väärtuseks hinnati 43 000 eurot, valesid järeldusi. Ekspert tõi hinnangus välja nii kinnisasja turuväärtuse 43 000 eurot kui väärtuste vahemiku 36 000 – 52 000 eurot. Maakohus võttis ebaõigesti eksperthinnangule täiendavalt arvesse kinnistuga seonduvaid negatiivseid asjaolusid (reostus, amortiseerunud hooned), millega ekspert oli juba kinnisasja väärtuse hindamisel arvestanud. Ekspert ütles tõepoolest, et kinnisasja reostuse ulatuse väljaselgitamisel ja selle likvideerimiseks vajalike kulude suuruse selgumisel võib kinnisasja väärtus osutuda negatiivseks, kuid ei öelnud, et see on vaidlusaluse kinnisasja puhul tõenäoline. Iga kinnistu puhul on võimalik, et teatud negatiivse mõjuri avastamisel, mille olemasolu või ulatust varem ei teatud, võib kinnistu turuväärtus langeda. Praegusel juhul oli arusaamatu kohtu järeldus, et vaidlusaluse kinnistu puhul oli tõenäoline, et ilmneb niisugune reostus, mida ekspert ei osanud arvesse võtta. Ekspert ei ole sõnaselgelt öelnud, et 19 000 euro eest kinnistu müümine oli tehing alla turuhinna, aga ta ütles, mis on turuhind. Lisaks selgitas ekspert, et 19 000 eurot võiks olla turuhind juhul, kui sellele hinnale on eelnenud avalik ja piisavalt pikk müük, mida praegusel juhul ei toimunud. Samuti kohaldas maakohus eksperthinnangut valesti, kui analüüsis kinnisasja võimalikku turuhinda lähtudes eksperdi nimetatud madalaimast väärtusest 36 000 eurot. Maakohus väitis otsuses, et kinnistu muul moel kasutusele võtmiseks oleks tulnud likvideerida seal olev reostus, mis esialgse hinnangu kohaselt oleks maksma läinud ca 103 000 eurot. See väide näitab, et reostuse likvideerimise kulude hindamine oli võimalik ja seda viisil, mille usutavus oli maakohtu jaoks veenev. Eelnevast järeldub, et maakohtu hinnangul ei osanud ekspert kulutusi hinnata, kuid maakohus oskas. Nimetatud osas on maakohtu seisukoht vastuoluline. Samuti ei ilmne materjalidest, et hageja oleks pidanud kinnistu mingil muul moel kasutusse võtma ja sellega seoses väidetavad kulud tekkima. Ekspert jõudis järeldusele, et kõige mõistlikum olekski olnud "hoida ja oodata". Maakohtu poolt viidatud tõendeid ja väiteid reostuse likvideerimise kulude kohta menetluses ei uuritud ega arutatud. Selle asemel viidi turuväärtuse leidmiseks läbi ekspertiis, mis pidi arvesse võtma ja võttiski arvesse kõiki kohaseid asjaolusid. Maakohus leidis ekslikult, ei kostja ei tekitanud kinnistu müümisega hagejale kahju. Kostja selgitused, et kinnistut ei kasutatud ja see tõi kaasa kulutusi ning müümine oli hageja huvides, ei ole asjakohased. Kinnistu omamisega kaasnes püsikulu maamaksu näol 40,50 eurot aastas. Ülejäänud nimetatud iga-aastased kulud olid pigem võimalikud kulud (lammutamine, reostuse kõrvaldamine vms), mida hageja ei pidanud kas üldse tegema või vähemalt ei olnud tal kohustust teha niisuguseid kulutusi lähiajal. Samuti jättis maakohus hindamata, kui tihedalt on kostja ja ostja ning viimase juhatuse liige TM omavahel seotud ning kuivõrd usutav oli kostja väide, et kinnistu müümine turuväärtusest madalama hinnaga ei olnud sõbrahinnaga tehing. Seda enam, et kostja esitatud kirjavahetus, milles kostja ja kinnisasja hilisem ostja arutasid kinnisasja müümist ja võimalikku ostuhinda, oli tõenäoliselt fabritseeritud. Vastustaja seisukoht
5.Kostja palus jätta kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt ÄS § 187 lg-le 2 vastutab juhatuse liige oma kohustuste rikkumisega osaühingule tekitatud kahju eest, kui (1) juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi; (2) osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju; (3) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos; (4) juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, s.t ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit. Maakohus tuvastas, et juhatuse liige on ühte oma kohustustest rikkunud, kuid ei tekitanud äriühingule kahju, mistõttu juhatuse liige ÄS § 187 lg 2 alusel ei vastutanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega juhatuse liikme poolt kohustuste võimaliku rikkumise analüüsi osas, kuid ei nõustu tõdemusega, et äriühingule ei tekkinud kahju. Ringkonnakohtu hinnangul tekkis kinnisasja müümisel äriühingule kahju, kuid see ei olnud põhjuslikus seoses juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt. Maakohus tuvastas, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi, kui võõrandas kinnisasja juhatuse sellekohase otsuseta. Juhatuse liikme kohustuse rikkumisena ei käsitlenud maakohus asjaolusid, et enne kinnisasja võõrandamist ei küsinud kostja eksperthinnangut mitmelt eksperdilt ja ei müünud kinnisasja avalikult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ja vastab hageja kaebuses esitatud väidetele järgmiselt. Kui seadusest või põhikirjast ei tulene kinnisasja võõrandamise korda, sh õigusaktides ei ole sätestatud, et enne müümist tuleb küsida kinnisvaraekspertidelt vähemalt kaks hinnangut kinnisasja väärtuse kohta ja kinnisasja müümine peab toimuma avalikult, ei ole juhatuse liige rikkunud kohustusi, kui on kinnisasja müünud muul moel. Eelnevat seisukohta ei väära ka ekspert HS poolt edastatu, et spetsiifilisemate kinnistute puhul võiks hinnanguid kinnisasja väärtuse osas olla rohkem kui üks ja seejärel tuleks viia läbi avalik müügiprotsess kestvusega kuus kuud. Nimelt on Riigikohus otsuse 3-2-1-169-14 p-s 19 selgitanud, et juhatuse liikme hoolsusstandardi määramisel tuleb arvestada, et eri juriidiliste isikute liikide jaoks võib selle juhatuse liikme hoolsusstandard olla mõnevõrra erineva sisuga. Samuti võib standard erineda tulenevalt juriidilise isiku tegevusalast ja tegevuse ulatusest. Kui äriühing ei tegele igapäevaselt kinnisvaratehingutega, ei saa selle juhatuse liikmele ette heita, et ta ühte eksperthinnangut usaldades müüs kinnisasja arvamuses märgitud hinda silmas pidades. Järgnevalt leidis maakohus, et juhatuse liige ei tekitanud äriühingule kahju, kui müüs äriühingule kuuluva kinnisasja 19 000 euro eest. Maakohus põhjendas eelnevat asjaoluga, et riiklikult tunnustatud eksperdi HS koostatud eksperthinnangus, kus määrati kinnisasja turuhinnaks 43 000 eurot, ei arvestatud kinnisasja võimaliku reostatusega, mistõttu oli kinnisasja tegelik turuväärtus madalam. Hageja eelneva käsitlusega ei nõustunud, kuivõrd tema hinnangul võttis ekspert kinnisasja turuväärtuse väljaselgitamisel arvesse kinnistuga seonduvaid negatiivseid asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub hagejaga ja muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus tuvastas, et kostja ei tekitanud äriühingule kahju. Eksperthinnangust nähtub, et ekspert on kinnisasja turuhinna määramisel arvestanud kinnisasja reostusega. Näiteks märkis ekspert hinnangus, et vastavalt Keskkonnaametilt väljastatud informatsioonile on kinnisasjal põhjavesi reostunud ning luges reostuse hulka ka kõik sõjaväest allesjäänud hoonete ja rajatiste varemeid (II kd tl 148). Samuti selgitas ekspert, et kinnistu kasutamiseks äris või elamualana, tuleb esmalt reostus likvideerida (II kd tl 150) ning arvestas seda turuväärtust alandava tegurina (II kd tl 153). Kõiki asjaolusid kogumis hinnates leidis ekspert, et kinnistu turuväärtus oli ümardatult 43 000 eurot ja esitas lisaks kinnistu vähelikviidsuse ja osaliselt eriotstarbelisuse tõttu kinnisasja turuväärtuse vahemiku 36 000 –
52 000 eurot. Seega oli vaidlusaluse kinnisasja turuhind müümise hetkel vähemalt 36 000 eurot. Hageja väide, et kohus ei tohiks kahju hindamisel arvestada eksperdi määratud turuhinna skaala madalaima väärtusega, sest ekspert ei ole öelnud, et vahemiku alumine väärtus oleks tõenäolisem kui ülemine, ei ole põhjendatud. Ekspert määratles kinnisasja väärtuse vahemiku. Seega vastavad kõik vahemikku sobituvad summad kinnisasja turuhinnale. Kuivõrd kinnisasi müüdi oluliselt odavamalt kui 36 000 eurot, s.t madalama hinnaga, kui oli selle turuhind, tekkis äriühingule kahju. Kuivõrd maakohus tuvastas ebaõigesti, et juhatuse liige ei tekitanud tehinguga äriühingule kahju, ei analüüsinud maakohus põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel. Nimetatud osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsust. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et põhjuslikku seost ei saa tuvastada üksnes sellest, et saabus negatiivne tagajärg. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (RKTKo 32-1-38-15 p 19). Rikkumine, mida hageja kostjale ette heidab ja mille esinemise maakohus tuvastas, oli kinnisasja müümine juhatuse ühise otsuseta. Tehingu tegemise hetkel oli äriühingul kaks juhatuse liiget, kuid otsuse kinnisasi müüa võttis vastu kostja ainuisikuliselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et juhatuse liikme kohustuse rikkumine ja kinnisasja müümine 19 000 euroga ei ole omavahel sellises seoses, et oleks võimalik järeldada, et kui juhatuse liige oleks kinnisasja müümise otsustamiseks korraldanud juhatuse koosoleku, ei oleks kinnisasi ära müüdud või ei oleks seda tehtud 19 000 euroga. Seda enam, et kostja oli enne tehingu toimumist lasknud kinnisasja riiklikult tunnustatud eksperdil ära hinnata ja lähtus müügihinna määramisel eksperdi poolt esitletust (ekspert hindas kinnisasja väärtuseks 17 000 eurot, kuid kinnisasi müüdi 19 000 euroga). Seega puudub ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul juhatuse liikme poolse rikkumise ja tekkinud kahju vahel põhjuslik seos, mistõttu ei vastuta juhatuse liige tekkinud kahju eest. Vastuseks hageja teistele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Õige on hageja märkus, et maakohtu analüüs küsimuse osas, kas koostöö juhatuse liikmete vahel toimus jms, oli üleliigne. Asjaolu, kas juhatuse liikmete vahel oli toimiv suhtlus või mitte, praeguses asjas tähtsust ei omanud. Kui seaduses, põhikirjas või muudes aktides on sätestatud kord tehingute tegemiseks, siis tuleb seda järgida. Kui juhatuse liige on passiivne ja takistab oma tegevusetusega äriühingu toimimist, siis tuleb sellest osanikele teada anda, kellel on sõltumata põhjusest võimalik juhatuse liige juhatusest tagasi kutsuda (ÄS § 184 lg 3). Nõndasamuti ei olnud oluline, kas kinnisasi müüdi teise kostjaga seotud äriühingu (aktsiaseltsi Tesman) koostööpartnerile või isikule, kellega juhatuse liige varem ei olnud kokku puutunud. Erinevalt hageja poolt esitletust ei pidanud maakohus analüüsima, kui tihedalt on kostja ja kinnisasja ostja ning selle juhatuse liige omavahel seotud. Samal põhjusel ei ole ringkonnakohtul paslik asuda analüüsima hageja spekulatsioone, et kostja esitatud kirjavahetus kinnisasja ostjaga oli fabritseeritud. ÄS-is on nimetatud missugused isikutest tulenevad piirangud kehtivad tehingute tegemisele (vt nt ÄS § 181 lg 3) ja seal ei ole sätestatud, et kitsendatud on kinnisvaratehingute tegemine tuttavate või äripartnerite vahel. Vastuseks hageja etteheitele, et maakohus võttis arvesse kostja esitatud eksperthinnangu ja selles märgitud kinnisasja väärtuse, kuid ei analüüsinud arvamuse õigsust ja kasutatavust, märgib ringkonnakohus järgmist. Otsusest nähtuvalt ei võtnud maakohus vaidlusalust eksperthinnangut arvesse kinnisasja turuväärtuse väljaselgitamiseks, vaid arvestas sellega kui tõendiga, et juhatuse liige võttis enne kinnisasja müümist ette samme kindlustamaks, et
kinnisasi müüakse kohase hinnaga, s.t oli kinnisasja müües hoolas. Kinnisasja turuväärtuse väljaselgitamisel tugines maakohus ekspert HS hinnangule. Menetluskulude jaotus
7.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus hageja kanda apellatsioonkaebusega seonduvad hageja ja kostja menetluskulud. Kostja on hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega kandnud õigusabi kulusid kokku 15 tundi 14 minutit, mis kulus apellatsioonkaebuse analüüsiks ja kaebusele vastamiseks (8 tundi 35 minutit), apellandi seisukohtade analüüsiks (59 minutit), kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtukõne seisukohtade koostamiseks (5 tundi) ja kohtuistungil osalemiseks (40 minutit). Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kantud menetluskulud olid põhjendatud ja vajalikud. Arvestades ühelt poolt apellatsioonkaebuse mahtu ja asja komplekssust ning teisalt argumentide korduvust, on põhjendatud ja vajalik õigusabikulu apellatsiooniastmes kokku 10 tundi 45 minutit. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendatud kostja ajakulu apellatsioonkaebuse analüüsiks ja kaebusele vastamiseks 8 tundi 35 minutit, kostja vastusega seonduvalt esitatud hageja seisukohtadega tutvumiseks 30 minutit, kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtukõne seisukohtade koostamiseks 1 tund ja kohtuistungil osalemiseks 40 minutit. Arvestades õigusvaidluse sisu, sh asjaolu, et tegu ei ole keskmisest keerukama õigusliku vaidlusega ja kohtupraktikat, on põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu 120 eurot. Hagejal tuleb kostjale hüvitada kulu õigusabi osutamise eest 1 548 eurot (10,75 x 120 + KM).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm
Imbi Sidok-Toomsalu
Indrek Soots
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 19.06.2017 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-1461496 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega hagi jäeti 17 000 euro suuruse hüvitise nõude ja sellelt arvestatud viivise nõude osas rahuldamata. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada kautsjon kassatsioonkaebuses märgitud pangakontole.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.