XX (X) kaebus Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse (Vilippus) 28.08.2017 otsuse peale täiteasjas nr 022/2017/2891
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.03.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja XX (ik XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Puudutatud isik I Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus Puudutatud isik II YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Reimo Mets
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 14.03.2018 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jätta XX kanda, sh XX-le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest. Asjaolud ja avaldaja nõue
1.XX (avaldaja, võlgnik) esitas 07.09.2017 maakohtule kaebuse kohtutäitur Elin Vilippuse (puudutatud isik I, kohtutäitur) 28.08.2017 otsuse peale täiteasjas nr 022/2017/2891, paludes tühistada kohtutäituri otsus ja kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama. Menetluskulud palus võlgnik jätta kohtutäituri kanda. Võlgnikul ja YY-l (puudutatud isik II, sissenõudja) on üheaastane laps. Laps elab võlgnikuga. Maakohus määras sissenõudja ja lapse suhtlemise korra kindlaks 07.11.2016 määrusega asjas
nr 2-16-9345. Sissenõudja esitas 06.03.2017 avalduse lepitusmenetluse alustamiseks. 25.05.2017 tegi maakohus lahendi, millega tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, muutis osaliselt maakohtu 07.11.2016 määrust asjas nr 2-16-9345. Samuti reguleeris kohus sissenõudja ja lapse suhtlemise korda esialgse õiguskaitse raames. Kohus kuulutas määruse viivitamata täidetavaks. Võlgnik vaidlustas määruse. Kohtutäitur algatas sissenõudja avalduse alusel võlgniku suhtes täitemenetluse maakohtu 25.05.2017 lahendi tsiviilasjas nr 2-16-9345 täitmiseks. 19.07.2017 esitas kohtutäitur võlgnikule teate täitemenetluse kohta ja sunniraha määramise hoiatuse. Hoiatuses märgiti muuhulgas, et 23.07.2017 kell 11.00-14.00 kontrollib kohtutäitur sissenõudja kodus, kas võlgnik täidab maakohtu 25.05.2017 lahendiga asjas nr 2-16-9345 kehtestatud sissenõudja ja lapse suhtlemise korda ning võimaldab sissenõudjal lapsega kohtuda täitedokumendis märgitud tingimustel. Samuti hoiatati, et täitedokumendi täitmata jätmise või rikkumise korral rakendab kohtutäitur võlgniku suhtes sunniraha 192 eurot. 23.07.2017 tuli võlgnik koos lapsega sissenõudja maja juurde, kuid võlgnik keeldus minemast sissenõudja koju ja ei lubanud sinna ka lapsel üksi minna. See ei oleks olnud sedavõrd väikesele lapsele ohutu. Võlgnik oleks lubanud lapsel isaga kohtuda avalikus kohas. Kuivõrd täitedokumendis kirjeldatud tingimustel kohtumist ei toimunud, tegi kohtutäitur 31.07.2017 võlgniku suhtes sunniraha määramise otsuse. Kohtutäitur kontrollis ka hiljem sissenõudja ja lapse kohtumisi ning leidis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud suhtlemiskord ei ole lapse huvidega kooskõlas. Võlgnik esitas 10.11.2017 kohtutäituri tegevuse peale kaebuse koos taotlusega täitemenetlus lõpetada. Sissenõudja eesmärk täitemenetluses oli võlgnikku karistada, mitte tingimata lapsega kohtuda. 28.08.2017 jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata ja menetluse lõpetamata. Puudutatud isiku I seisukoht
2.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäituri tegevus oli kooskõlas seaduste ja kohtupraktikaga. Kõik sunniraha määramise eeldused olid praegusel juhul täidetud. Esialgse õiguskaitse korras tehtud määrus on täitedokument ning kohtutäitur selle sisule õiguslikku hinnangut ei anna. Siiski leidis lisaks maakohtule ka ringkonnakohus, et kohtu määratud suhtluskord on lapse huvides, seaduslik ja põhjendatud ning Riigikohtus kaebus luba ei saanud. Kohtutäitur selgitas, et suhtluskorra esmane eesmärk on võimaldada lapsel suhelda lahus elava vanemaga, et tagada lapse ja lahus elava vanema heaolu. Sunniraha rakendamise ülesanne on aidata kaasa suhtluskorra eesmärgi saavutamisele, distsiplineerides kohustatud vanemat suhtluskorra täitmist alustama ja seda nõuetekohaselt täitma. Kuivõrd kohustatud isik ei täitnud kohtulahendist tulenevat kohustust, määras kohus sunniraha. Puudutatud isiku II seisukoht
3.Sissenõudja vaidles kaebusele vastu. Kaebus oli perspektiivitu ja eluvõõras. Kaebuse läbivaatamine ei olnud otstarbekas, sest täitemenetlus alustati esmase õiguskaitse rakendamiseks ja nüüdseks oli võlgniku suhtes alustatud juba teine menetlus, s.o täiteasi nr 022/2017/5245. Samuti oli nõue ebaselge ja mittetäidetav. Kuivõrd lapsega kohtumist 23.07.2017 kell 11.00-14.00 ei toimunud ja võlgnikku hoiatati eelnevalt sunniraha määramise eest, määras kohtutäitur õigesti võlgnikule sunniraha. Sissenõudja ei ole lapsele kahjulik ja võlgniku vastupidised väited on lisaks ebaõigsusele ka
tõendamata. Hoopis ema on väiklane ning kahjustab lapse huve, kui takistab lapse lävimist isaga. Maakohtu lahend
4.Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Praegusel juhul olid täitemenetluse alustamise eeldused täidetud, s.t olemas oli täitmisavaldus ja sundtäidetav dokument maakohtu 25.05.2017 määruse asjas nr 2-16-9345 näol. Seega ei esinenud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p-s 7 sätestatud täitemenetluse lõpetamise alust. Samuti ei esinenud TMS § 48 lg 1 p-s 8 nimetatud alust täitemenetluse lõpetamiseks. Kohtutäiturile ei ole täitemenetluse formaliseeritusse printsiibist tulenevalt antud õigust otsustada sisuliselt, kas täitedokumendi täitmine vastab lapse huvidele või mitte, sh ei saa kohtutäitur hinnata, kas täitedokument on vastuolus lastekaitseseaduse (LasteKS) ja ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. Seega ei rikkunud kohtutäitur täitemenetluse lõpetamata jätmisel seadust. Samas ei esinenud aluseid kaebuse läbivaatamata jätmiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 alusel. Kuigi maakohtu 25.05.2017 määrusega asjas nr 2-16-9345 kehtestati suhtlemiskord tähtaegselt (alates 01.06.2017 kuni 09.09.2017) ja pärast 10.09.2017 ei omanud kõnealune resolutsiooni punkt õiguslikku mõju, ei olnud pelgalt täitemenetluse lõpetamise võimalikkus TMS § 48 lg 1 p 4 alusel aluseks kaebuse läbivaatamata jätmiseks. Kuivõrd maakohtu 25.05.2017 määruses ei olnud kindlaks määratud sunnivahendeid esialgse õiguskaitse korras määratud suhtlemiskorra tagamiseks, võis täitemenetluses kasutada TMS § 179 lg-s 2 sätestatud sunnivahendeid, sh määrata sunniraha. Sunniraha kohaldamise eeldused on järgmised: kohtulahendit, mille täitmiseks soovib kohtutäitur sundi kohaldada, saab kohtutäitur täitemenetluse korras täita ning selle täitmist kohustatud isikult nõuda; vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab oma tegevuse või tegevusetusega lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda; vanem takistas kohtulahendi sundtäitmist sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Praegusel juhul olid kõik sunnivahendi määramise eeldused täidetud. Vaidlus puudus selles, et võlgnik keeldus viimast last kohtulahendis kindlaks määratud ajal sissenõudja koju. Eelnev oli ka tõendatud kohtutäituri asendaja protokolliga. Kohtumääruse täitmisest keeldumisega takistas võlgnik kohtulahendi sundtäitmist, mistõttu ei saanud sissenõudja lapsega suhelda kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil. Kohtutäitur hoiatas 19.07.2017 võlgnikku sunniraha kohaldamise eest ning teatas võlgnikule, et kontrollib 23.07.2017, kas võlgnik täidab suhtlemise korda. Kohus selgitas, et võlgniku arvamus selles, kas suhtlemiskord vastas lapse huvidele, ei andnud võlgnikule õigust keelduda täitedokumendi täitmisest ja ei olnud ka pädev vastuväide sunniraha määramisele. Kohtumäärusega mittenõustumise korral tuli vaidlustada täitedokumendiks olev kohtumäärus. Määruskaebus
5.Võlgnik palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus lahend, millega tühistada kohtutäituri 28.08.2017 otsus ning kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama. Menetluskulud palus võlgnik jätta sissenõudja kanda. Kohtutäitur ja maakohus tuginesid üksnes formaliseeritusse põhimõttele ja Riigikohtu seisukohtadele, mis ei olnud kooskõlas põhiseadusega.
LasteKS § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ja otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel välja selgitada lapse huvid ning nendest lähtuda. Nii kohus kui kohtutäitur jätsid oma otsuste tegemisel lapse huvid põhjendamatult kõrvale. Võlgnik jättis täitedokumendi selles märgitud viisil täitmata, sest see oli vastuolus lapse huvidega. Samal ajal võimaldas võlgnik sissenõudjal soovi korral lapsega suhelda, viibides kohtulahendis märgitud ajal sissenõudja maja ees. Seega ei takistanud avaldaja sissenõudja ja lapse suhtlemist ning toona jäi suhtlemine ära sissenõudja enda tegevuse tõttu. Tegelikult ei olnud sissenõudjal huvi lapsega suhelda, vaid võlgnikule kahju tekitada, kasutades vahendina last. Eelnevale lisaks märkis võlgnik, et lapsega suhtlemise korda puudutava esialgse õiguskaitse määruse rikkumise korral otsustab sunniraha määramise üksnes kohus, mitte täitur. Vastused määruskaebusele
6.Kohtutäitur oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu määrus oli seaduslik. Võlgnik tugines jätkuvalt väidetele, millele kohtutäitur ei saanud hinnangut anda.
7.Sissenõudja ei toetanud samuti määruskaebust ja leidis, et maakohtu määrus on seaduslik ja puuduvad alused selle tühistamiseks. Kohtud tuvastasid kolmes astmes, et 25.05.2017 määrusega asjas nr 2-16-9345 kehtestatud suhtluskord vastas lapse huvidele. Maakohus rakendas õigesti täitemenetluses kehtivat formaliseeritusse põhimõtet. Seadusjõus kohtulahend on täitmiseks kohustuslik. Sunniraha instituut loodi selleks, ta tagada täitemenetluse efektiivsus. Kusjuures kohtutäituril on kohustus sunniraha eelduste esinemisel see määrata. Määruse põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Võlgnikul oli maakohtu määrusele ja kohtutäituri tegevusele kaks peamist etteheidet: (1) asja menetlemisel lähtuti põhjendamatult formaliseerituse printsiibist, jättes arvestamata lapse huvide ja reaalse situatsiooniga ning (2) kohtutäituril ei ole õigust otsustada sunniraha määramise üle. Maakohus on esimesena kirjeldatud väidet vaidlustatud lahendis põhjalikult käsitlenud ja ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele ja maakohtu poolt vaidlustatud määruses veel vastamata väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. Õiged on maakohtu põhjendused, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele (TMS § 23 lg 3), kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Formaliseerituse printsiipi täitemenetluses väljendab eelkõige TMS § 1 lg 1 ja § 23 lg 1, aga ka § 50 lg 4. TMS § 1 lg 1 kehtestab täitedokumentide loetelu ehk õiguskindlatest allikatest pärinevad dokumendid, mida võib esitada kohtutäiturile täitmiseks. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust (vt nt Riigikohtu 16.01.2008 määrust asjas nr 3-2-1-132-07, p 11, 16.10.2002 määrust asjas nr 3-2-1-119-02, p 8). Nii ei ole kohtutäituri pädevuses hinnata, kas määruse resolutsioonis ettenähtud isa ja lapse suhtlemiskord vastab lapse huvidele. Lapse huvid on kaitstud sellega, et sundtäidetava
dokumendi loomisel selgitatakse kohtumenetluses välja, missugune lahendus on lapse huvides ja kui menetlusosalised kahtlevad lahendi õigsuses, on võimalik seda vaidlustada. Praegusel juhul veendus 25.05.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-9345 määratud suhtlemiskorra lapse huvidega vastavuses ka ringkonnakohus, kes jättis maakohtu määruse muutmata. Viidatud asjas tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu määrused jõustusid, kui Riigikohus keeldus 18.10.2017 kaebuse menetlusse võtmisest. Seega on kohtud veendunud täitedokumendi vastavuses lapse huvidega. Kohtutäituril on kohustus täita jõustunud kohtulahendit. Siinkohal rõhutab kohus, et täitedokumenti tuleb täita viisil, nagu see on dokumendis sõnastatud. Kaebaja teise väite osas, et sunniraha saab määrata ainult kohus, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtutäituril on lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades vastavalt TMS § 179 lg-le 2 koosmõjus TMS §-ga 183 ja §-ga 261 sunniraha määramise õigus, kui esinevad seaduses sätestatud sunniraha määramise eeldused, mida nimetas maakohus vaidlustatud määruses. See õigus on kohtutäituril sõltumata sellest, kas tal on selleks eelnev kohtu luba/suunis või mitte, s.t kohtutäitur võib sunniraha määramise otsustada iseseisvalt. Meede, mille kasutamiseks on kohtutäituril vaja kohtu luba, on nt jõu kasutamine (TsMS § 179 lg 4). TsMS § 563 lg 7 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada ja TsMS § 563 lg-s 8 sätestatud tingimus, et lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse või kokkuleppe täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks võib täitemenetluse läbi viia üksnes sunnivahendeid sisaldava määruse alusel, ei piira kohtutäituri õigust täitedokumendi olemasolul TMS-i alusel sunniraha määrata ilma sellekohase kohtu loata. TsMS § 563 lg 8 mõte on esmajoones visualiseerida menetlusosalistele rikkumisega kaasnevaid tagajärgi, et vähendada rikkumiste toimepanemise riski. Lisaks annab see kohtule võimaluse otsustada jõu kasutamise üle lapsega suhtlemise võimaldamiseks. Seega, kui kirjeldatud eesmärkidest johtuv TsMS § 563 lg-s 8 sätestatud nõue on täidetud (kajastada määruses rakendatavad sunnivahendid), on võimalik lahendi sundtäitmine. Täitedokumendi täitmiseks on kohtutäituril õigus kasutada TMS-is sätestatud lubatavaid meetmeid sundtäitmise tagamiseks. Menetluskulude jaotus
9.Kuivõrd ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja 31.07.2018 määrusega andis kohus avaldajale riigi õigusabi tema esindamiseks praeguses tsiviilasjas kohustusega hüvitada osamaksetena täielikult riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, jätab kohus TsMS § 172 lg 2 alusel määruskaebuse menetlusemisel kantud menetluskulud avaldaja kanda, sh avaldajale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 ja § 177 lg-le 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.