Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Margo Klaar, Ande Tänav
Kohtuasi
OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotimenetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 6. juuni 2017. a määrus menetluskulude väljamõistmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlgnik OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar Puudutatud isik I RG (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob Puudutatud isik II AKH(sünd XX.XX.XXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob Puudutatud isik I (määruskaebuse esitaja) Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), lepinguline esindaja Alar Must
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 6. juuni 2017. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. Edasikaebe kord Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.30. jaanuari 2015. a määrusega kuulutas Harju Maakohus välja OÜ Lõuna Park pankroti ja määras pankrotihalduriks Indrek Lepsoo.
2.28. oktoobril 2016. a esitas pankrotihaldur taotluse kohaldada OÜ Lõuna Park (pankrotis, edaspidi võlgnik) juhatuse liikmete RG (puudutatud isik I) ja AKH(puudutatud isik II) suhtes ärikeeldu kuni pankrotimenetluse lõppemiseni ja määrata, et puudutatud isikud I ja II ei tohi olla pankrotimenetluse lõppemiseni ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist.
3.Puudutatud isikud I ja II vaidlesid taotlusele vastu.
4.31. jaanuari 2017. a kohtumäärusega jättis kohus rahuldamata taotluse ärikeelu kohaldamiseks, samuti jäi rahuldamata puudutatud isikute taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Ühtlasi märkis kohus viidatud määruses menetluskulude riigi kanda jätmise taotlusega seonduvalt, et kuigi kehtiv seadusandlus seda ei võimalda, on kohtuasjas 3-2-1-134-16 tekkinud kahtlus olukorra põhiseadusvastasuse kohta ning kui Riigikohtu lahendist tulenevalt olukord muutub, võivad puudutatud isikud menetluskulude hüvitamise taotlusega uuesti kohtu poole pöörduda.
5.11. mail 2017. a esitasid puudutatud isikud I ja II Harju Maakohtule taotlus jätta puudutatud isikute I ja II menetluskulud riigi kanda ja mõista välja riigilt puudutatud isiku I kasuks 1311 eurot (lepingulise esindaja kulu) ning puudutatud isiku II kasuks 3661 eurot (lepingulise esindaja kulu 1311 eurot ja tõlkekulu 2350 eurot). Maakohtu määrus
6.Harju Maakohus rahuldas 6. juuni 2017. a määrusega puudutatud isikute I ja II taotluse menetluskulude Eesti Vabariigi kanda jätmiseks. Maakohus määras menetluskulud kindlaks ja mõistis Eesti Vabariigilt puudutatud isiku I kasuks välja 1260 eurot ja puudutatud isiku II kasuks välja 3610 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivise menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Ülejäänud menetluskulud jäid puudutatud isikute I ja II enda kanda.
7.Määruse põhjenduste kohaselt on ärikeelu kohaldamata jätmise korral alus jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda tulenevalt Riigikohtu 2. mail 2017. a tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16 tehtud otsusest, millega tunnistati tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 8 kolmas lause põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui ärikeeldu ei kohaldata isikule, kellele ei ole antud menetlusabi.
8.Puudutatud isikute I ja II taotluse kohaselt osutati puudutatud isikutele kokku õigusabi 22,6 tundi, mis hõlmab ärikeelu kohaldamise taotlusega tutvumist, vastuse koostamist, suhtlust klientidega, menetluskulude taotluse koostamist, ärakuulamiseks valmistumist ja sellel osalemist, kohtumäärusega tutvumist. Kohus leidis, et teiselt isikult menetluskulude väljamõistmise kontekstis ei ole põhjendatud kuludeks kohtust tulnud dokumentide printimine ja toimikusse paigutamine (70 eurot), kohtutoimiku täiendamine kohtukutsega ja advokaatide kalendrite täiendamine (5 eurot) ja kohtutoimiku täiendamine pankrotihalduri vastusega (10 eurot). Muid toiminguid ja neile kulunud aega pidas kohus põhjendatuks. Ärikeelu kohaldamise taotluse näol on tegu märkimisväärselt mahuka dokumendiga (peaaegu 550 lk koos lisadega), mille läbitöötamisele ning millele vastuse koostamine on ajamahukas. Samuti on põhjendatud suhtlus puudutatud isikutega, eriti arvestades seda, et üks neist ei ole eestlane ega oska eesti keelt. Tunnitasu 100 eurot (osadel toimingutel 70 eurot ilma käibemaksuta) on vastav turuhinnale ning ei ole ebamõistlik. Kohus pidas eeltoodu põhjal põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks kokku 2520 eurot (käibemaksuga), s.o 1260 eurot ühe puudutatud isiku kohta.
9.Puudutatud isiku II taotlust tõlkekulude 2350 eurot hüvitamiseks pidas kohus esile toodud asjaolusid ning tõlgitud dokumentide mahtu arvestades põhjendatuks. Määruskaebus
10.Puudutatud isik III esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega lõpetada puudutatud isikute I ja II 11. mai 2017. a taotluse menetlemine või alternatiivselt jätta nimetatud taotlus läbi vaatamata või rahuldamata. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud palub puudutatud isik III jätta TsMS § 178 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda.
11.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt puudus maakohtul alus ja pädevus jõustunud kohtumäärusega kindlaksmääratud menetluskulude jaotust muuta. Seetõttu oleks kohus pidanud puudutatud isikute I ja II taotluse TsMS § 371 lg 1 p 1 ja p 4 alusel koostoimes § 428 lg 1 p-ga 2 jätma menetlusse võtmata.
12.Puudutatud isiku III hinnangul ei ole võimalik 31. jaanuari 2017. a määrust tõlgendada selliselt, et kohus antud määrusega tegelikult menetluskulude jaotust kindlaks ei määranud, lükates kulude jaotuse kindlaksmääramise edasi kuni Riigikohtu kohtuasjas nr 3-2-1-134-16 läbiviidud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tulemuste selgumiseni. Kuivõrd antud kohtumäärusega jättis kohus rahuldamata puudutatud isikute taotluse jätta menetluskulud riigi kanda, siis sellega määraski kohus TsMS § 173 lg 1 korras kindlaks menetluskulu jaotuse ehk menetluskulud jäid puudutatud isikute endi kanda. Kui kohus leidnuks, et TsMS § 172 lg 8 kolmandas lause on põhiseadusega vastuolus ja kulu tulnuks tegelikult jätta riigi kanda, siis oleks ta saanud PS § 152 alusel jätta antud sätte kohaldamata ja edastada määruse PSJKS § 9 lg 1 alusel Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks, ning peatada TsMS § 356 lg 2 alusel asja menetluse. Antud juhul aga kohus selliselt ei toiminud, leides, et kehtiv seadusandlus ei võimalda puudutatud isikute taotlust rahuldada ning jättis seetõttu taotluse rahuldamata, millega otsustas ka menetluskulude jaotuse küsimuse.
13.Oluline on ka asjaolu, et TsMS § 173 lg 1 ei võimalda asja menetlenud kohtul menetluskulude jaotust kindlaks määrata muus lahendis kui kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse. Kuivõrd ärikeelu kohaldamise menetlus lõppes 31. jaanuari 2017. a määrusega, millega jäeti ärikeeld kohaldamata ja taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks rahuldamata, siis puudus kohtul alus pärast menetluse lõppemist väljaspool hagita menetlust tehtava määrusega lahendada lõppenud menetluse menetluskulude jaotuse küsimust.
14.Lisaks eeltoodule leiab puudutatud isik III, et ärikeelu kohaldamise menetluse kulu riigi kanda jätmine ei ole ka sisuliselt põhjendatud, sest lepingulise esindaja ja tõlkekulude kandmine ei olnud antud menetluses vajalik ega põhjendanud. Määruskaebuse esitaja hinnangul tulebki maksejõuetuse tekkimise asjaolud pankrotimenetluses kindlaks teha võlgniku või võlgniku juhtorgani liikmete kaasabil, kuivõrd seda tingib võlgniku kaasaaitamis- ja teabe andmise kohustus pankrotimenetluses. Puudutatud isikud I ja II pidid antud juhul taluma ärikeelu kohaldamise kui pankrotiseaduse alusel toimuva järelevalvemenetluse toiminguid ega saanud eeldada, et tehtud kulutused hüvitatakse. Kohus ei saaks oma järelevalveülesannet efektiivselt täita, kui peab arvestama sellega, et iga andmete või selgituste küsimisega võib kaasneda kulude hüvitamise kohustus. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei riivatud puudutatud isikute õigusi antud juhul nende PankrS tuleneva kaasaaitamis- ja teabe andmise kohustusega võrreldes ebaproportsionaalselt. Kohus ei ole seda asjaolu vaidlustatud lahendis üldse hinnanudki, mis on viinud kohtu poolt ebaõige otsuse tegemiseni.
15.Määruskaebuse hinnangul ei olnud puudutatud isiku II menetlusdokumentide kirjaliku tõlke tellimine antud juhul vajalik ega põhjendanud, kuivõrd puudutatud isikut II esindas lepinguline esindaja, kes oleks pidanud isikule dokumentide sisu vajalikus ulatuses ise selgitama. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole vastava tõlkekulu näol tegemist kohtuvälise kuluga TsMS § 144 p 2 tähenduses, mis oleks hüvitatav.
16.Määruskaebuse esitaja leiab, et juhul, kui kohus peab tõlkekulu TsMS § 144 p 2 alusel hüvitatavaks, siis oleks kohus pidanud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tõlkekulu vajalikkust ja põhjendatust kontrollima teostatud tõlgete alusel. Vaidlustatud kohtumäärusest ja kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks tõlkeid puudutatud isikult II näha nõudnud, mistõttu ei saanud kohus ka tõlkekulu vajalikkust ja põhjendatust sisuliselt hinnata. Arvestades originaalteksti mahtu (kokku ca 45 lk sisulist teksti) ei ole usutav puudutatud isiku taotluses esitatud tõlketööde maht (ca 95 lk ulatuses). Menetluse edasine käik
17.Puudutatud isikud I ja II palusid jätta määruskaebus rahuldamata.
18.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
19.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-s 659 ja § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
20.Ringkonnakohtu hinnangul leiab puudutatud isik III ekslikult, et Harju Maakohtu
31.jaanuari 2017. a määrusega määrati menetluskulude jaotus kindlaks ja seetõttu ei saanud maakohus hiljem jõustunud kohtumäärusega kindlaksmääratud menetluskulude jaotust muuta. Ringkonnakohus möönab, et TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotus kindlaks määrata, kuid erandkorras võib jätta ka jaotuse resolutsioonis märkimata. Sellisel juhul tuleb lahendi põhjendavas osas selgitada ja kulude jaotuse märkimata jätmist põhjendada (vt Villu Kõve jt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2017, lk 826). Harju Maakohtu 31. jaanuari 2017. a määruses on maakohus jätnud küll rahuldamata puudutatud isikute I ja II taotluse menetluskulude riigi kanda jätmiseks, kuid seejuures ei ole viidatud määruse resolutsioonist ega põhjendustest nähtuvalt menetluskulude jaotust kindlaks määranud.
21.Maakohus selgitas lahendi põhjendavas osas, miks oli antud juhul põhjendatud jätta menetluskulude jaotuse küsimus lahendamata kuni tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16 tehtava lahendini ja andis puudutatud isikutele I ja II võimaluse taotlus uuesti kohtule esitada. Arvestades Riigikohtu 2. mai 2017. a samas asjas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tehtud otsusega TsMS § 172 lg 8 rakendamise osas tekkinud uut õiguslikku olukorda, rahuldas maakohus õigesti puudutatud isikute I ja II taotluse menetluskulude riigi kanda jätmiseks.
22.Menetluskulude suuruse osas on maakohus kolleegiumi hinnangul vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud puudutatud isikute I ja II esindaja töö mahtu ning jõudnud tehtud toimingute ajakulu osas õigetele järeldustele. Ringkonnakohus ei jaga puudutatud isiku III seisukohta, mille kohaselt puudutatud isiku II tõlkekulude hüvitamiseks oleks maakohus pidanud välja nõudma kõik tõlked. Menetluskulude nimekirjas on puudutatud isik II põhjendanud tõlkimise vajadust ja tõlgete mahtu ning lisaks nõudis maakohus puudutatud isikult II välja tõlkimisega seotud kuludokumendid, mis tõendavad kulude olemasolu (15 kd, tl 136,
139-143). Riigikohtu praktika kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud määruse põhjenduses jälgitav ja arusaadav ning kolleegiumi hinnangul puuduvad alused maakohtu kaalutlusotsustusse sekkumiseks.
23.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot.
24.Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.
25.Seoses kohtuniku Reet Allikvere eemalviibimisega asendab teda määruskaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik Ande Tänav.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.