3-2-1-8-99
Eesti Vabariigi nimel
Tartus 26. jaanuaril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, J. K esindaja vandeadvokaat Veljo Viiloli ja N. Kulboki esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
tegutsemise lepinguna, mis on omandiõiguse tekkimise õiguslikuks aluseks TsK § 438 järgi. Kohus õigesti ei kohaldanud hagi aegumist, arvestades hagemisõigust ajast, mil hageja sai teada oma õiguste rikkumisest. Kassatsioonkaebuses palus kostja kohtuotsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning teha asjas uue otsuse. Apellatsioonikohus rikkus TsKS § 301 lg 1 ja § 319 lg 1 sätteid. Hagi õiguslik alus oli ühise tegutsemise leping. Linnakohus tuvastas, et pooltel ühise tegutsemise leping puudus. Hageja ei esitanud kohtuotsusele apellatsioonkaebust ja seetõttu ei olnud apellatsioonikohtul õigust tuvastada ühise tegutsemise lepingu olemasolu. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, kui ta leidis, et kokkulepe osta ühiste vahenditega elamuosad ongi käsitletav ühise tegutsemise lepinguna. Selline seisukoht on vastuolus ka AÕS §-ga 70 lg 3 ja TsK §-ga 440, mille kohaselt iga lepinguosalise osa on tema isiklik omand, millega luuakse ühine omand – kaasomand. Ühistest vahenditest saab rääkida üksnes abikaasade puhul. Kostja omand tekkis õiguslikul alusel – elamu mõtteliste osade ostu-müügilepingutega. Hageja ei ole vaidlustanud ostumüügilepinguid ega taotlenud enda tunnistamist lepingute järgi üheks ostjaks. 18. mai 1989. a ostu-müügilepingu järgi tekkinud omandiõiguse vaidlustamise hagi on aegunud 18. mail 1992. a ning kohtud pidid kohaldama hagi aegumist. Lepingute vaidlustamiseks kehtestas TsK § 81 hagi korras õiguste kaitseks kolmeaastase tähtaja. Vastustaja palus kirjalikus vastuses jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kuna linnakohus tuvastas poolte kokkuleppe ja ühiste vahendite kulutamise ühise omandi muretsemiseks, siis ringkonnakohus parandas oma pädevuse piires esimese astme kohtu vea, mille kohaselt ühise tegutsemise lepingut pooltel ei olnud. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses väidetu ja hageja esindaja vastuses väidetu juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1 kohaselt ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ühiselt tegutsema. TsK § 440 lg 1 kohaselt tasuvad lepinguosalised §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, eeldatakse, et kõigi osaliste osad on võrdsed. Ühise tegutsemise lepingu tunnuseks on lepinguosaliste tegutsemine ühise majandusliku eesmärgi nimel. Ühise tegutsemise kokkuleppele ja ühiste vahendite kasutamisele peab järgnema ka ühine asjaajamine. Ühise tegutsemise lepingu osaliste ühiste asjade ajamine toimub vastavalt TsK § 439 lg 1 nende ühisel kokkuleppel. Isik, kellele tehti ülesandeks ühise tegutsemise lepingu osaliste ühise asja ajamine, tegutseb vastavalt TsK § 439 lg-le 3 volikirja alusel. Seetõttu on õige kassatsioonkaebuse väide, et ainuüksi kokkulepe osta ühiste vahenditega elamu osa, ei ole vaadeldav ühise tegutsemise lepinguna. Majaosade ostmise eel võis selline kokkulepe pooltel olla, kuid kui poolte eesmärgiks oli kaasomandi loomine, siis tuli majaosad osta poolte kaasomandisse. Kui hageja väidab, et poolte eesmärk oli luua kaasomand, siis rikuti tema õigusi ostu-müügilepingute sõlmimisega, sest lepingute alusel tema majaosasid ühiselt kostjaga ei omandanud. 1989. aastal kehtinud TsK § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi oli rikutud, kolm aastat. Nimetatud tähtaeg kehtis kuni AÕSRakS jõustumiseni
Liikmed A. Kull L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.