Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses helistamiseks liiga vähe antud ajaga ja lisaaja mittevõimaldamisega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Siim Grossbergi kaebus.
2.Jätta Siim Grossbergi taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta Siim rahuldamata.
Grossbergi
riigi
õigusabi
taotlus
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 119 lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8).
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kaebajale kätte ja edastatakse Tartu Vanglale.
1.Siim Grossberg esitas 10.08.2025 kahju hüvitamise taotluse Tartu Vanglale. Kaebaja põhjendab, et Tartu Vanglas kehtib uus helistamise korraldus, mille alusel saab helistada 60 minuti asemel 100 minutit, kuid kaebajale seda võimalust pakutud ei ole, kuigi ta viibib juba aasta eraldatud lukustatud kambris, kus helistamist piiratakse kahele korrale nädalas ja vaid 60 minutiga. Kaebajat väärkoheldakse ja diskrimineeritakse. Kaebaja arvates peab ka tema saama helistada 100 minutit, et oleks tagatud võrdne kohtlemine. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal on kaebaja suhtlus oluliselt piiratud, mistõttu vajab ta rohkem suhtlemisvõimalusi. Kahel korral nädalas helistamise võimalus ei taga peresuhete säilitamist ega nende arendamist. Kaebajale on põhjustatud mittevaraline kahju inimväärikuse alandamisega 2500 eurot ja tervise kahjustamisega 2500 eurot.
1.1.Tartu Vangla jättis 16.10.2025. a otsusega nr 1-9/2-25/392-2 S. Grossbergi kahjunõude rahuldamata. Tartu Vangla selgitas oma 08.05.2025. a vastuskirjas nr 1-8/2-25/78-2, et vangla tõstis 04.05.2025 motivatsiooni korras kõikide kinnipeetavate kõnelimiite 40 minuti võrra, kuid kui kinnipeetavad panevad toime distsiplinaarrikkumise, langetatakse kõnelimiit ajaliselt tagasi 60 minutile. Kaebaja väidet, et tema kõnelimiiti ei tõstetud, ei kinnita vangla vastus ega ka kõnelogi väljavõte, millest nähtub, et nt 05.05.2025 on kinnipeetav sooritanud
3-25-3462 telefonikõnesid kokku 1 h 29 min 30 sek vältel, ajalist kõnepiirangut ei rakendunud. 08.05.2025 on kinnipeetav sooritanud kõnesid kokku 1 h 2 min ja 26 sek vältel, ajalist kõnepiirangut ei rakendunud. 12.05.2025 on S. Grossberg sooritanud kõnesid kokku 1 h 29 min ja 39 sek ning ajalist kõnepiirangut ei rakendunud. Kõneside ajaline piirang on kõneeristuse väljavõtte kohaselt S. Grossbergi suhtes rakendunud uuesti näiteks 29.05.2025. Kaebaja kõnelimiidi langetamine 60 minutile pidi toimuma vahemikus 13.05.–29.05.2025. Esimene distsiplinaarrikkumise tunnustele vastav tegu pärast kõnelimiidi tõstmist 100 minutile tuvastati S. Grossbergi puhul 12.05.2025 (ettekanne nr 2-25-1416, mille kohaselt võeti kambri läbiotsimisel ära kaks natsisümboolikat kujutavat pilti). Hiljem, 19.05.2025 esitas S. Grossberg kaaskinnipeetavale suunatud ähvardusi ning lõhkus enda kambrit (ettekanne nr 2-25-1485). Kuivõrd S. Grossberg sai vangla vastuse nr 1-8/2-25/78-2, milles oli juttu ka kõnelimiidi suurendamisest, kätte 09.05.2025 ning juba 05.05.2025 ja 12.05.2025 teostas ta kõnesid märgatavalt kauem kui kodukorraga ettenähtud 60 minutit, ei saa lugeda tõendatuks kinnipeetava väiteid selle kohta, et ta sai uuest helistamiskorraldusest teada alles 27.05.2025. a vastuskirjast nr 2-2/2-25/3083-2. Vanglaametnikul oli võimalik põhjendatud vajaduse korral pikendada ühekordselt kinnipeetava telefoni kasutamist. Tartu Vanglale ei ole teada, kas S. Grossberg on selliseid taotlusi vanglaametnikele helistamise päevadel esitanud, kuid selline võimalus oli tal olemas. S. Grossbergi kõnelogi väljavõtte alusel ei pea vangla usutavaks S. Grossbergi väidet, et temale ei piisa ettenähtud helistamisest kahel korral nädalas 60 minuti vältel. S. Grossberg on telefoni kasutanud järgmiselt (välja on toodud konkreetselt toimunud kõnede kestus; ajavahemikku, mil telefon oli kinnipeetava kasutuses, eraldi välja toodud ei ole): 05.05 (1 h 29 min 30 sek), 08.05 (1 h 2 min 26 sek), 12.05 (1 h 29 min 39 sek), 15.05 (1 h 3 min 40 sek), 19.05 (30 min 30 sek), 22.05 (47 min 45 sek), 24.05 (3 min), 26.05 (52 min 43 sek), 29.05 (59 min 59 sek, rakendus ajaline piirang), 02.06 (32 min 37 sek), 05.06 (55 min 27 sek), 09.06 (1 h 5 min 14 sek, rakendus ajaline piirang), 12.06 (43 min 11 sek), 14.06 (40 sek), 16.06 (57 min 52 sek, rakendus ajaline piirang), 19.06 (1 h 8 min 28 sek, rakendus ajaline piirang), 23.06 (32 min 20 sek, rakendus ajaline piirang), 26.06 (44 min 41 sek, rakendus ajaline piirang), 30.06 (1 h 11 min 7 sek), 03.07 (1 h 12 min 10 sek, rakendus ajaline piirang), 07.07 (56 min 57 sek), 10.07 (51 min 1 sek), 14.07 (54 min 6 sek, rakendus ajaline piirang), 17.07 (1 h 2 min 30 sek), 19.07 (kõnedele ei vastatud), 21.07 (1 h, rakendus ajaline piirang), 24.07 (27 min 37 sek, rakendus ajaline piirang), 28.07 (56 min 35 sek, rakendus ajaline piirang), 31.07 (53 min 58 sek, rakendus ajaline piirang), 04.08 (1 h 6 min 32 sek), 07.08 (50 min 43 sek), 11.08 (1 h, rakendus ajaline piirang), 12.08 (20 min). Eelnevast nähtub, et paljudel juhtudel on kinnipeetava teostatud kõnede kestus jäänud alla 60 minuti ning kõneside ajalist piirangut rakendunud ei ole. Kõneside ajaline piirang on rakendunud 13 korral 33-st. Kõnelogi väljavõttest nähtuvad andmed kinnitavad pigem, et vangla poolt ette nähtud telefoni kasutamise kord 60 minutit kahel korral nädalas on olnud S. Grossbergi jaoks piisav. Täiendavalt säilis S. Grossbergil võimalus paluda ühekordselt kõnede teostamise aega pikendada. Kuivõrd S. Grossbergi puhul suurendati sarnaselt teiste kinnipeetavatega kõnede teostamiseks ettenähtud aega, oli ka S. Grossbergil sarnaselt teiste kinnipeetavatega tagatud võimalus hoida kõnede piirangut 100 minuti peal, järgides vanglas kehtestatud korda. Kuna S. Grossberg ei järginud mõne aja möödudes pärast kõneajalimiidi suurendamist enam vanglas kehtivaid reegleid, oli vangla sunnitud kinnipeetava kõneaja tagasi 60 minuti peale tõstma. Motivatsiooni korras tõstetud kõnelimiidi langetamist tagasi 60 minuti peale kinnipeetava puhul, kes rikub vanglas kehtestatud reegleid, ei saa pidada õigusvastaseks ja seetõttu puudub alus kahju hüvitamiseks.
3-25-3462
2.S. Grossberg esitas 14.10.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise eest 2500 eurot ja tervise kahjustamise eest 2500 eurot. Kaebaja kordab vanglale esitatud kahjunõude põhjendusi.
3.Tartu Vangla esitas 23.10.2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid.
KOHTU SEISUKOHT
4.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et kinnipeetavatel tõsteti helistamise limiiti 60 minutilt 100 minutile, kuid kaebajale seda ei võimaldata. Kuna kaebaja viibib lukustatud kambris, on talle tagatud helistamise võimalus kaks korda nädalas 60 minutit, kuid see ei ole kaebajale piisav. Kohus märgib, et hüvitamisnõude raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, mistõttu ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
5.HKMS § 121 lg 2 p 2 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
6.Kohtu hinnangul ei ole kaebaja hüvitamiskaebusel eduväljavaateid järgmistel põhjustel. Kinnipeetava poolt telefoni kasutamise nõuded on kehtestatud justiitsministri 30.11.2000. a määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE). VSkE § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas ning täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Kaebaja suhtes oli Tartu Vangla 07.02.2025. a käskkirja nr 2-25/1-2/38 alusel kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemisega keelamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 13.08.2025. Tartu Vangla direktori 16.09.2024. a käskkirjaga nr 1-1/24/47 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ (kodukord) punkt 12.8 näeb ette telefonikõnede teostamise korra täiendavate julgeolekabinõude kohaldamise ajal. Kodukorra punkti 12.8.2 kohaselt toimub kõnede teostamine ajal, mil kinnipeetava suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid, üldjuhul kella 09:00-st kuni 20:00-ni esmaspäeviti ja neljapäeviti. Kodukorra punkti 12.13 kohaselt on kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas tehniliselt piiratud 60 minutile. Põhjendatud vajadusel helistamisel kaitsjale, ametiisikutele, perekonnaliikmetele jne pikendab vanglaametnik ühekordselt kinnipeetava telefoni kasutamist. Tartu Vangla tõstis 04.05.2025 motivatsiooni korras kõikide kinnipeetavate kõnelimiite 40 minuti võrra. Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusest ja kohtule esitatud kaebaja kõnelogist nähtub, et ka kaebaja sai kasutada võimalust helistada 100 minutit 60 minuti asemel. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et motivatsiooni korras kõnelimiidi suurendamine tema suhtes ei kehtinud. Vangla selgitas kinnipeetavatele seoses helistamiseks lisaminutite võimaldamisega, et kui kinnipeetavad panevad toime distsiplinaarrikkumise, langetatakse kõnelimiit ajaliselt tagasi 60 minutile. Kaebajale selgitati seda vangla 08.05.2025. a vastuskirjas nr 1-8/2-25/78-2. Kuigi eelnimetatud vastust ei ole asja materjalide hulgas, ei pea kohus vajalikuks selle väljanõudmist, kuna kohtul puudub alus kahelda vangla selgituses ja sellesisulise vastuse olemasolus. Seega, kuna kaebajale oli teada nii kõnelimiidi suurendamine kui ka see, et vangla korra rikkumise korral soodustust ei võimaldata, ei saanud kaebaja eeldada, et vangla võimaldaks jätkata tal helistada 100 minutit ka siis, kui kaebaja on toime pannud mõne rikkumise. Vangla sõnul tuvastati pärast kõnelimiidi tõstmist 100 minutile esimene distsiplinaarrikkumise tunnustele vastav tegu kaebaja puhul 12.05.2025. Arvestades eelnevat,
3-25-3462 on kohus seisukohal, et kuna kaebajale oli sarnaselt teiste kinnipeetavatega tagatud võimalus helistada 100 minutit 60 minuti asemel ning kaebajale oli teada, mis tingimustel see soodustus ära võetakse, kuid kaebaja pani siiski toime distsiplinaarrikkumise tunnustele vastavaid tegusid, ei saa pidada motivatsiooni korras tõstetud kõnelimiidi langetamist tagasi 60 minuti peale vangla õigusvastaseks tegevuseks. Vangla tegevuses ei ole õigusvastasusele viitavaid tunnuseid ka kaebajale helistamise võimaluse tagamisel kaks korda nädalas 60 minuti jooksul, kuivõrd selline kohustus tuleneb vanglale vangla kodukorrast ning kaebaja ei ole väitnud, et sellises määras helistamise võimalust talle ei tagatud. Kuna eeltoodust tulenevalt puudub alus hinnanguks, et vangla tegevus kaebajale helistamiseks antud lisaaja äravõtmisel oli õigusvastane, ei pea kohus hüvitamiskaebuse rahuldamist tõenäoliseks.
7.Kohtu hinnangul ei ole Tartu Vangla kaebaja õigusi intensiivselt riivanud. Kaebaja ei ole esile toonud, et tal oleks jäänud vangla tegevusest tingituna ära mõni oluline telefonikõne ja see oleks põhjustanud talle kahjulikke tagajärgi. Kaebaja sõnul ei olnud helistamise limiit täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal piisav. Seega kinnitab ka kaebaja ise, et talle oli tagatud helistamise võimalus vähemalt vangla kodukorras sätestatud ulatuses. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et kaebajale oli mingil ajavahemikul tagatud ka suurem helistamise võimalus (kaebaja sai helistada kaks korda nädalas 100 minutit 60 minuti asemel). Võttes arvesse, et vangla on võimaldanud kaebajale telefoni kasutamist teatud ajavahemikul miinimummahust suuremas ulatuses ja koguaeg oli tagatud helistamise võimalus miinimummahus, ei saanud kõnelimiidi alandamine miinimumtasemeni kaebaja õigusi intensiivselt riivata. Ka kaebaja väide selle kohta, et kaks korda nädalas 60 minuti jooksul helistamise võimalus ei ole piisav, ei osuta võimalusele, et tema õigusi oleks intensiivselt riivatud. Asjaolu, et telefoni kasutamise võimalus on vanglas piiratud, on vangistusega paratamatult kaasnev ja sellega peab kaebaja arvestama.
8.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus S. Grossbergi kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
9.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. Riigi õigusabi taotlus
10.RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole isiku majanduslik seisund ainuke kriteerium, millest riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda. RÕS § 7 lg-s 1 on sätestatud alused, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma.
11.Kaebajal on ulatuslik halduskohtusse pöördumise kogemus ning halduskohus on tema enda koostatud ja esitatud kaebusi ka korduvalt sisuliselt läbi vaadanud. Kaebaja esitatud avaldused on mahukad ja detailselt põhjendatud, seega on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Asjaolu, et kaebajal on pooleli palju vaidlusi ning ta ei suuda neid hallata, ei ole õigusabi andmise aluseks. Kohus on varasemalt korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et on tema enda otsustada, kas ja kui palju ta peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur hulk ning sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt
3-25-3462 õigust riigi õigusabile (vt nt Tartu Halduskohtu 30.01.2025. a määrus asjas 3-25-188 (p 11.1), 11.04.2025. a määrus asjas nr 3-25-872 (p 10.1), 11.06.2025. a määrus asjas nr 3-25-1461 (p 13.1), 13.08.2025. a määrus asjas nr 3-25-2401 (p 12.1), 27.08.2025. a määrus asjas nr 3-252334 (p 11.1), 12.09.2025. a määrus asjas nr 3-25-1948 (p 14), 25.09.2025. a määrus asjas nr 3-25-2477 (p 11.1)).
12.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.