Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja KB Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.03.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X’i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X’i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.03.2024 määruse peale haldusasjas nr 3-23-2233.
2.Jätta X’i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.03.2024 määrus haldusasjas nr 3-23-2233 muutmata.
3.Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, menetlusosaliste ringkonnakohtus ja ringkonnakohtu põhjendused prantsuse keelde.
seisukohad
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 08.10.2023 Tallinna lennujaamas kinni Senegali Vabariigi kodaniku võimaliku nimega X (puudutatud isik). Tallinna Halduskohus andis 09.10.2023 kooskõlas välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §-ga 362 PPA-le loa puudutatud isik kinni pidada ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse.
2.PPA esitas 30.11.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamise pikendamiseks kuni neljaks kuuks, sest isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud
3-23-2233 põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused. Tallinna Halduskohus rahuldas taotluse 01.12.2023 määrusega.
3.PPA esitas 25.03.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamise pikendamiseks kuni neljaks kuuks, sest isiku suhtes esinevad jätkuvalt VRKS § 361 lg 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused. PPA pidas 08.10.2023 Tallinna lennujaamas isiku kinni, kuna isik ei omanud kehtivat isikut tõendavat reisidokumenti ning esitas ametnikele võltsimistunnustega Prantsusmaa isikutunnistuse. Isiku põhjalikumal küsitlemisel selgus, et tegemist on Senegali kodanikuga, võimaliku nimega X ja sünniajaga 12.01.2001. Isik saabus Schengeni viisaruumi täpselt tuvastamata ajal kaks kuud varem illegaalselt üle Valgevene-Läti piiri, s.t ületas ebaseaduslikult Schengeni välispiiri Lätis. Isiku sõnade kohaselt varjas ta piiri ületades ennast mootorsõidukis ning piiriületuse ajal ega hiljem ei olnud tal ühtegi isikut tõendavat dokumenti. Isik väitis, et ta hävitas oma passi. PPA tuvastas, et isik viibib Schengeni viisaruumis ilma seadusliku aluseta. PPA alustas isiku suhtes lahkumisettekirjutuse menetlusega nr 1052272798. PPA koostas ebaseaduslikult riigis viibinud välismaalase isikuandmete ankeedi ning illegaalimenetluse ja lahkumisettekirjutuse koostamise menetluse raames korraldas 08.10.2023 isiku küsitluse. Küsitluse käigus selgitas PPA isikule, et tulenevalt Eesti Vabariigi seadusest on ta kohustatud lahkuma kodakondsusjärgsesse riiki. Seejärel esitas isik kell 20.10 suuliselt rahvusvahelise kaitse taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõtmisel selgus, et isik soovib jääda Euroopasse, tema eesmärk on jõuda Prantsusmaale ja esitada seal rahvusvahelise kaitse taotlus. Puudutatud isik sai 25.03.2024 kätte PPA otsuse nr 12310080022-1, millega loeti tema rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt põhjendamatuks ja koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus Senegali Vabariiki. Samuti kohaldati isikule sissesõidukeeld Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi 5 aastaks. Vaatamata sellele, et PPA on teinud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse osas tagasilükkava otsuse, on kinnipidamisel kohaldatav VRKS § 361 lg 2 p 4. Oluline on, et isik oleks PPA-le kättesaadav rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni viimiseks, s.t VRKS § 31 lg 2 kohase lõpliku otsuseni, ning tulevase väljasaatmismenetluse tarbeks. Samuti on isiku puhul kohaldatav VRKS § 361 lg 2 p 5. PPA pidas isiku 08.10.2023 kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 alusel, mis võimaldab alates 18.06.2022 kehtiva VRKS redaktsiooni järgi inimest kinni pidada ka selleks, et kontrollida tema Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikku alust ning selgitada välja, kas tema kinnipidamine on vajalik Eestist lahkuma kohustamise menetluse korraldamiseks või välismaalasele pandud lahkumiskohustuse täitmiseks. PPA oli 08.10.2023 kinnipidamise ajal jõudnud veendumusele, et isiku puhul on tegemist Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalasega. Lahkumiskohustuse täitmiseks tehti kohustuslikke menetlustoiminguid, kuid ei jõutud koostada kohe sundtäidetavat ettekirjutust Eestist lahkumiseks. Näiteks infosüsteemis loodi isiku Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalase profiil (nr 1052272798). Ärakuulamisõiguse rakendamiseks alustati küsitlusega, kuid selle käigus esitas isik suulise rahvusvahelise kaitse saamise sooviavalduse. Pärast seda peatati illegaalimenetlus ja alustati rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõtmise tegevustega (sh loodi rahvusvahelise kaitse taotleja profiil nr 12310080022). Puudutatud isikul on põgenemisoht VSS § 68 p-de 2 ja 6 kohaselt. PPA hinnangul on VSS § 68 p 2 kohane ka olukorras, kus välismaalasel oli seadusest tulenev kohustus omada viibimisalust riiki sisenemiseks ja riigis viibimiseks, kuid viibimisaluse taotlemise vältimiseks esitas ta valeandmeid või võltsitud dokumendi. Isik esitas võltsitud dokumendi eesmärgiga luua vale ettekujutus seadusliku aluse olemasolust ja mitte täita välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg-st 1 tulenevat kohustust taotleda endale seaduslik alus Eestis viibimiseks. Põgenemisoht tuleneb ka VSS § 68 p-st 6. Isik oli teadlik sellest, et ta saabus Schengeni viisaruumi ilma seadusliku aluseta. Ta oli meelega hävitanud oma isikut tõendava reisidokumendi ehk passi, et 2(7)
3-23-2233 ametivõimudel ei oleks võimalik teda tuvastada ja välja saata. Saabudes Schengeni viisaruumi ja olles siin ebaseaduslikult, soovis isik jõuda Prantsusmaale, et just seal esitada rahvusvahelise kaitse taotluse, kuna see oli temale selleks kõige meelepärasem riik. Isik peeti kinni Tallinna lennujaamas, kui ta oli lennule suundumas. Isikul oli pilet lennule Helsingisse ja sealt edasi Prantsusmaale. Eestit ja Soomet plaanis isik kasutada transiitriigina. Põgenemise ohtu suurendab ka asjaolu, et PPA on teinud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi lükkava otsuse, millest ta on teadlik. Koos keelduva otsusega on PPA teinud isikule sundtäidetava ettekirjutuse Senegali lahkumiseks ja määranud Schengeni sissesõidukeelu 5 aastaks. PPA hinnangul on isiku rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt põhjendamatu. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Isikul puuduvad sidemed Eesti Vabariigiga, tal ei ole Eestis elu- ja töökohta ega perekonnaliikmeid ning tal puudub raha Eestis toimetulekuks. PPA-le teadaolevalt ei esine isikul sellist meditsiinilist seisukorda, mis välistaks tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses.
4.Puudutatud isik selgitas 26.03.2024 kohtuistungil, et mõistab taotlust. Ta kinnitas, et tema soov oli minna Prantsusmaale, kus tal on isa, õed ja teisi sugulasi. Isik märkis, et tal on tekkinud kinnipidamiskeskuses probleemid unetusega ja nägemine on halvenenud. Samuti olevat probleeme nohuga, kuid seoses sellega teeb ta koostööd keskuse meditsiinitöötajatega. Euroopa Liitu tuli ta ebaseaduslikult ja eesmärgiaga jõuda Prantsusmaale sugulaste juurde, sest kodumaal ja Venemaal oli tulenevalt seksuaalsest orientatsioonist tema elule oht. Ta ei ole varjanud Eestis kinnipidamisest alates oma isikut ja on andnud selgitusi oma tegevuse kohta.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 28.03.2024 määrusega PPA taotluse ja andis loa puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28.07.2024. Praegusel juhul on eelkõige täidetud alused isiku kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. PPA oli puudutatud isikut VSS § 15 lg 1 alusel kinni pidades jõudnud järeldusele, et tal pole Eestis viibimiseks seaduslikku alust ja alustas tema lahkuma kohustamise menetlust. Nii on PPA selgitanud, et lahkumiskohustuse täitmiseks tehti kohustuslikke menetlustoiminguid, kuid ei jõutud koostada kohe sundtäidetavat ettekirjutust Eestist lahkumiseks (nt loodi tema kohta Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalase profiil). PPA teavitas puudutatud isikut menetluse eesmärgist. Ärakuulamisõiguse tagamiseks alustati ka küsitlusega, kuid selle raames esitas puudutatud isik rahvusvahelise kaitse taotluse. Saab nõustuda PPA-ga, et puudutatud isiku kinnipidamine toimus Eestist lahkuma kohustamise menetluse raames ja asjaoludest tulenevalt on alust arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Arvestades et isik peeti kinni lennujaamas ning ka isik ise kinnitas, et tema eesmärgiks on jõuda (Soome kaudu) Prantsusmaale, on PPA põhjendatult leidnud, et isik ei soovinud (vähemalt esialgu) Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda. Seda versiooni toetab ka rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise aeg. Alles pärast seda, kui isikule selgitati menetluse eesmärki ning tema tõenäolist tagasisaatmist päritoluriiki, otsustas ta esitada rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis. Kohtule esitatud teabe alusel ei ole võimalik välistada jätkuvat isikust lähtuvat põgenemisohtu. Isik sisenes Schengeni alale ebaseaduslikult, esitas kinnipidamisel Tallinna lennujaamas ilmselgete võltsimistunnustega dokumendi ning on korduvalt väljendanud soovi liikuda edasi Prantsusmaale. Saab nõustuda PPA-ga, et puudutatud isiku käitumine ja ütlused kogumis viitavad sellele, et vabaduses viibides võib ta Eestist lahkuda. Seega esineb tema puhul põgenemise oht. Põgenemisoht välistab VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamise (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14). Isik peab olema kättesaadav võimalikuks lahkumisettekirjutuse täitmiseks ja tema tagasi saatmiseks Senegali Vabariiki. Seetõttu on isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamine kuni neljaks kuuks proportsionaalne. Kuigi kinnipidamiskeskusesse paigutamine 3(7)
3-23-2233 riivab isiku õigusi, ei saa valitud abinõu pidada ülemääraseks. Isiku kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks. Ta on viibinud praeguseks kinnipidamiskeskuses veidi alla kuue kuu. Puuduvad andmed selle kohta, et isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3). Keskuses on tagatud majutus ja toitlustus, värskes õhus viibimise võimalus, arstiabi ja vaba aja veetmise võimalused. Ka on isikul võimalik suhelda välismaailmaga, kuna keskuses on võimalik kasutada nii mobiiltelefone kui ka internetti. Seeläbi on isikul võimalik koguda ka oma menetluste jaoks vajalikke tõendeid. Arvestades võimalust, et puudutatud isik ilmselt vaidlustab rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise ja sundtäidetava lahkumisettekirjutuse otsuse, võib olla õigustatud tema kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ka kuni esimese astme kohtu otsuseni (lõplik otsus), sest seoses tema rahvusvahelise kaitse taotluse esmases menetluses esitatud isiklike asjaoludega võib olla vajalik koguda temalt endalt ainult talle teadaolevaid täiendavaid selgitusi tema rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolude osas. Kuna isik ei ole kohtule teadaolevalt keeldumisotsust veel kohtus vaidlustanud, siis on võimalik ka, et asjaolusid ei ole vaja täiendavalt uurida. Seetõttu ei ole vähemalt praegu selget alust rahuldada PPA taotlus VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X palub määruskaebuses halduskohtu 28.03.2024 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Isiku kinnipidamine PPA toodud alustel ei ole lubatav ja kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus ei olnud esitatud väljasaatmise vältimiseks. PPA ega kohus ei ole arvestanud isiku ütlustega, pole teinud kindlaks ega arvestanud asjaoludega, miks isik oli sunnitud tegutsema nii, nagu ta seda tegi. Kohus ei ole isikuga seotud asjaolusid piisavalt kaalunud. Kinnipidamise pikendamine ei ole proportsionaalne. Mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhistavad asjaolud. Isiku põgenemisohtu ei ole piisavalt põhjendatud. Isik vaidlustab oma kinnipidamist ka tervisega seotud põhjustel, sest ta on astmaatik ja tal on raske hingata. Lisaks on tema isik nüüdseks kindlalt tuvastatud ja seega ei ole enam põgenemisohtu. Puudutatud isikul on vaja olla vabaduses, et koguda kokku oma tõendid. Kõigepealt peab ta parandama oma telefoni, kuna kõik tema tõendid on selles telefonis.
7.PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata. Puudutatud isikul ei olnud kinnipidamiskeskusesse paigutamisel kaasas ühtegi astmaatikule mõeldud ravimit või inhalaatorit. Isiku asjade hulgas oli karp paratsetamooli. Kinnipidamiskeskuses on tagatud igakülgne meditsiiniline abi. Isikule tehti 15.10.2023 tavapärane meditsiiniline ülevaade (vereanalüüsid, röntgen, üldine tervis), ei tuvastatud ühtegi haigust ning tema üldtervislik seisund oli hea. 17.11.2023 pöördus isik arsti vastuvõtule kõrvavaluga ja talle määrati ravi. 22.02.2024 pöördus isik arsti vastuvõtule punetavate sügelevate silmadega ja talle määrati ravi. Isikule tehti tervisekontroll 25.04.2024, tal ei olnud kaebusi ja üldine tervislik seisund oli hea. Kinnipidamiskeskuses on tagatud isikutele kaks korda nädalas sportlik tegevus koos spordiinstruktoriga ja puudutatud isik on enamikul kordades võtnud aktiivselt osa jalgpallist. Spordiinstruktor pole kordagi märganud, et isikul tekiks aktiivse mängu ajal hingamisraskusi või muid terviseprobleeme. Samuti pole isik kordagi kinnipidamise jooksul pöördunud valveametnike poole murega, et tal on raske hingata ning soovinud seetõttu arsti või õe vastuvõttu. Kui isik soovib saada arstiabi (sh psühholoogilist abi), tuleb tal vastavasisuline soov ametnikele edastada. Kui isik vajab kiireloomulist abi, siis kutsutakse talle kiirabi.
4(7)
3-23-2233 Puudutatud isik ei ole teinud püüdlusi, et esitada rahvusvahelise kaitse menetluses tõendeid. Kui PPA küsis 28.02.2024 toimunud vestlusel, kas isikul on esitada endaga seotud olulist infot või tõendeid, vastas isik, et kogu temaga seotud info on vabalt internetist leitav. Kinnipidamiskeskuses on isikul kasutuses telefon koos internetiga. Vajadusel saaks isik otsida endaga seotud infot ning seda menetlejale esitada. Kuna tänu internetile on olemas kontakteerumise võimalused, saaks isik lasta endale saata olulisi tõendeid. Seega isiku väide, et kõik tema tõendid asuvad katkises telefonis, ei lähe kokku tema varasemate ütlustega. Samuti ei ole isik esitanud mitte ühtegi avaldust, et ta sooviks oma telefonist tõendeid saada või seda parandusse saata. Puudutatud isik märgib määruskaebuses, et kohus ega PPA pole arvestanud isikust tulenevate asjaoludega, kuid samas ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid, mida tema hinnangul pole arvesse võetud. Halduskohus on määruses piisavalt põhjendanud ja jõudnud õigele järeldusele, et isiku suhtes esineb kinnipidamise alus ja põgenemisoht.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).
9.VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 361 lg 2 p-de 1–5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. Kõigi nende sätete kohaldamist saab põhjendada ka põgenemisohuga, olenemata sellest, et põgenemisohtu on nimetatud üksnes VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 7. Nendes sätetes nimetatud põgenemisohuna käsitatakse mh seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu (VRKS § 361 lg 21). VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).
10.PPA tugines halduskohtule esitatud taotluses esiteks VRKS § 361 lg 2 p-le 4. Selle sätte alusel kinnipidamist on senises kohtupraktikas peetud võimalikuks kuni PPA rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsuse tegemiseni, s.o mitte kauemaks kui VRKS § 181 lg-s 1 sätestatud kuuekuuliseks tähtajaks (Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2024 määrus nr 3-23-2004, p 8; 20.11.2023 määrus nr 3-23-246, p 9; 20.03.2023 määrus nr 3-22-1647, p 10; 04.08.2022 määrus nr 3-22-903, p 16; 04.03.2022 määrus nr 3-21-2746, p-d 11–12). Kuna puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on PPA 25.03.2024 otsusega nr 12310080022-1 tagasi lükatud, ei saa teda enam pidada kinni VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Eelnevast tulenevalt leidis halduskohus kokkuvõttes õigesti, et nimetatud alus ei ole praegusel juhul kohaldatav.
11.Halduskohus leidis, et puudutatud isikut võib kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Nimetatud sette kohaselt võib välismaalast vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui ta on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. VRKS § 361 lg 2 p 5 võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. a direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, art 8 lg 3 p d. Selle sätte järgi võib taotlejat kinni pidada, kui ta peetakse kinni direktiivis 2008/115/EÜ sätestatud tagasisaatmiskorra kohaselt tagasisaatmise 5(7)
3-23-2233 ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumite alusel, sealhulgas selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele, põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist. Riigikohus on selgitanud (vt 12.04.2024 määrused nr 3-23-2204 ja nr 3-23-2232), et riigis viibimise aluse kontrollimine ja lahkumisettekirjutuse tegemine (tagasisaatmise otsustamine) ei pea toimuma rangelt ja formaalselt eristatavates haldusmenetlustes. Tegemist võib olla sama menetluse erinevate staadiumidega, millest esimene võib üle kasvada teiseks. Direktiiv 2008/115/EÜ ei sätesta täpset hetke, millal algab tagasisaatmisotsuse vastuvõtmine. Euroopa Kohtu seisukohtadest võib järeldada, et see staadium algab, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise (Euroopa Kohtu otsus C-329/11, Achughbabian, p 31). Olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse pärast hetke, mil kahtlus tema ebaseaduslikust viibimisest leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist VRKS § 361 lg 2 p-s 5 ja direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-s d kirjeldatud olukorraga. Tagasisaatmise nurjamise eesmärgile võib mh viidata see, et isikul oli enne kinnipidamist küllaldaselt võimalusi taotleda rahvusvahelist kaitset.
12.Halduskohtule esitatud PPA taotluste kohaselt peeti puudutatud isik kinni 08.10.2023 kell 10.02 Tallinna lennujaamas VSS § 15 lg 1 alusel (vt ka isiku kinnipidamise protokoll, dtl 37). Kuna isikul puudus kehtiv dokument, ei sai PPA asuda seisukohale, et tal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ning seega alustas PPA sisuliselt menetlust tema Eestist lahkuma kohustamiseks, s.t infosüsteemis loodi isiku Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalase profiil (vt ka dtl 248–250). Ringkonnakohus peab usutavaks PPA selgitust, et on 09.10.2023 enne kui puudutatud isik rahvusvahelise kaitse taotluse esitas, oli PPA talle selgitanud Schengeni viisaruumis ilma seadusliku aluseta viibimise tõttu on PPA-l alus tema kinnipidamiseks ja tema lahkumise kohustamiseks (dtl 5). Samuti nähtub, et PPA alustas isiku küsitlemist, mille käigus viimane esitas rahvusvahelise kaitse taotluse ning 08.10.2023 kell 20.10 peeti isik kinni VRKS-i alusel. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub eelnevast, et ajaks, kui puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, oli kahtlus tema ebaseaduslikult viibimisest leidnud kinnitust. Samuti oli puudutatud isikul olnud enne kinnipidamist piisavalt võimalusi taotleda rahvusvahelist kaitset (vt ka põhjendusi allpool). Seega leidis halduskohus õigesti, et puudutatud isikut võib kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel.
13.PPA leidis taotluses, et puudutatud isikul on põgenemisoht VSS § 68 p-de 2 ja 6 kohaselt ning halduskohus nõustus põgenemisohuga seoses PPA seisukohaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud isiku põgenemisohu kindlaks tegemisel tugineda VSS § 68 p-le 2. Viidatud säte eeldab, et tegu oleks valeandmete või võltsitud dokumendi esitamisega olukorras, kus isik taotleb seaduslikku viibimisalust Eestis. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga, sest puudutatud isik esitas võltsitud dokumendi selleks, et tõendada enda Eestis viibimise seadusliku aluse olemasolu. Sellisel juhul ei ole VSS § 68 p 2 kohaldamise eeldused täidetud (nt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 13).
14.Ringkonnakohus jagab aga PPA seisukohta, et puudutatud isikul esineb põgenemise oht tulenevalt VSS § 68 p-st 6, sest isiku käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on sisenenud Schengeni alale ebaseaduslikult. Kuigi isik viibis enne Eestisse tulekut peaaegu kaks kuud Lätis (vt isikuandmete ankeet, dtl 11), ei esitanud ta seal rahvusvahelise kaitse taotlust. Rahvusvahelise kaitse taotlust ei esitanud ta ka kohe pärast Eestisse saabumist, vaid tegi seda alles siis, kui ta peeti siin kinni katsel võltsitud dokumenti kasutades edasi reisida. Isiku selgituste kohaselt kavatses ta minna Prantsusmaale. Sellest järeldub, et isikul on soov jõuda endale meelepärasesse riiki, mitte vältimatu vajadus rahvusvahelise kaitse saamiseks. Isik kasutas Schengeni alal liikumiseks võltsitud dokumenti. 6(7)
3-23-2233 Ehkki tegemist ei ole VSS § 68 p-s 2 nimetatud asjaoluga, iseloomustab see siiski tema käitumist kogumis muude asjaoludega. Praeguseks on isikule teada, et PPA on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi lükanud ja teinud sundtäidetava ettekirjutuse Senegali lahkumiseks. Eelnevat arvestades on PPA ja halduskohus kokkuvõttes jõudnud õigesti järeldusele, et on tõenäoline, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le võimaliku tulevase lahkumiskohustuse täitmiseks kättesaadav ning võib siit ilma loata lahkuda.
15.Põgenemisohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kinnipidamist ei ole alust hinnata ka ebaproportsionaalseks. Kuigi puudutatud isiku väitel on tal terviseprobleemid (astma), on PPA selgitanud, et ta ei ole kinnipidamiskeskuses sellekohaste vaevustega arsti poole pöördunud ning 25.04.2024 tervisekontrolli kohaselt oli tema tervislik seisund hea. Kinnipidamiskeskuses on isikutele tagatud tervisekontroll ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus (VRKS § 363 lg 1 ja VSS § 269). Samuti on PPA ümber lükanud isiku väited, et kinnipidamiskeskuses olles ei ole tal võimalik koguda rahvusvahelise kaitse vajadust kinnitavaid tõendeid. Isik on 28.02.2024 vestluses öelnud PPA-le, et kogu temaga seotud info on vabalt internetist leitav. PPA on kinnitanud, et isikul on kinnipidamiskeskuses interneti kasutamise võimalus ning ta pole esitanud avaldust, et ta sooviks oma telefonist tõendeid saada või seda parandusse saata. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on isikule antud ka riigi õigusabi PPA otsuse nr 12310080022-1 vaidlustamiseks, mistõttu saab tõendite kogumisel aidata ka isikule määratud advokaadist esindaja.
16.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.03.2024 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.