X kaebus Viru Vangla 22. oktoobri 2020. a otsuse ja 18. detsembri 2020. a vaide tagastamise otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks (vanglavälisel saatmisel turvameetmete kasutamine)
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla, esindajad Agu Rillo ja Eve Kangro
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus osaliselt.
2.Tuvastada Viru Vangla 18. detsembri 2020. a otsuse nr 6-12/357-2 õigusvastasus. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Viru Vanglalt X kasuks välja menetluskulud summas 7 eurot 50 senti. Ülejäänud osas jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. märtsil 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Viru Vangla kinnipeetav X esitas 2. septembril 2020 Viru Vanglale taotluse, milles palus septembris, oktoobris või edaspidi 2020. aastal tema väljaviimisel haiglasse kirurgi ambulatoorsele vastuvõtule järgida järgimisi tingimusi: 1) mitte kasutada tema suhtes käe- ja jalaraudasid, vaid jala külge kinnitatavat elektroonilist GPS valveseadet; 2) mitte kohustada teda kandma vanglariideid, millel on valge värviga märgistus „VANGLA“, vaid lubada kanda kas isiklikke riideid või vanglariietust, millel pole märgistust „VANGLA“; 3) mitte kasutada tema haiglasse transportimisel vangla värvides saatebussi, mille külgedel on kiri „VANGLATEENISTUS“ ja katusel vilkurid, vaid eravärvides saatebussi; 4) saatemeeskonnal mitte kanda haiglas erivarustust ja relvi kõigile inimestele nähtavalt, vaid varjatult. Taotluse kohaselt viibis X 29. juulil 2020 SA Ida-Viru Keskhaiglas operatsioonil ning kirurg kutsus teda kahe kuu möödumisel ambulatoorsele vastuvõtule. Ta oli esitanud vanglale samasisulise taotluse ka 14. juulil 2020, kuid vangla jättis taotluse teadlikult tähtaegselt lahendamata, ning 29. juulil 2020, kui teda haiglasse viidi, alandas vangla teadlikult tema inimväärikust ja eksponeeris teda avalikkusele.
2.Viru Vangla jättis 22. oktoobri 2020. a otsusega nr 6-10/29176-2 X taotluse rahuldamata. Kinnipeetava väljaviimine toimub järelevalve all (vangistusseaduse (VangS) § 33 lg 1). Kinnipeetava saatmise tingimuste seadmisel tuleb hinnata konkreetsest isikust lähtuvaid julgeolekuohte ning vastavalt sellele tagada maksimaalne turvalisus. Taotleja kannab väga pikka vanglakaristust muu hulgas raskete isikuvastaste kuritegude eest, neist viimane on toime pandud vanglakaristuse kandmise ajal. Samuti on ta vanglale teadaolevalt põgenenud õigusemõistmise eest. Taotleja on suutnud ka karistuse kandmise ajal luua enda ümber võrgustiku, mille eesmärk oli õigusvastase teo toimepanek. Tal on lai suhtlusvõrgustik, kuhu võivad kuuluda ka kriminaalse taustaga isikud. Riskihindamise tulemusel vajab taotleja tugevdatud järelevalvet kinnises vanglas. Eeltoodut arvesse võttes peab vangla tagama nii taotleja järelevalve kui ka tema, teda ümbritsevate isikute ja vanglaametnike maksimaalse turvalisuse. GPS valveseadme eesmärk on isiku asukoha tuvastamine, kuid see ei taga täielikku turvalisust ega välista kinnipeetava põgenemist või kellegi ründamist. Saatemeeskond on haiglas viibides vähemuses ning haiglas viibivate isikute ring ning nende kavatsused ja varasemad kokkupuuted taotlejaga pole teada. Ametnikud on tavalises vormis, kannavad vastavat varustust ning kasutusel on tavaline operatiivsõiduk. Taotleja isikust lähtuva julgeolekuohu tõttu on vaidlusaluste meetmete kasutamine põhjendatud.
3.X esitas 23. novembril 2020 Viru Vanglale vaide, milles palus tunnistada Viru Vangla 22. oktoobri 2020. a otsus nr 6-10/29176-2 kehtetuks ning tema taotlus rahuldada. Vaie registreeriti vanglas 24. novembril 2020 nr-ga 6-12/357-1.
4.Viru Vangla tagastas 18. detsembri 2020. a otsusega nr 6-12/357-2 X vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel. Vaide tagastamise otsuses leiti, et Xl puudus õigus vaiet esitada. Tema eesmärk oli ära hoida oma õiguste võimalikku rikkumist tulevikus, kuid vaiet ei saa esitada preventiivsel eesmärgil.
2(9)
3-21-75
5.X esitas 7. jaanuaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 22. oktoobri 2020. a otsuse nr 6-10/29176-2 ja 18. detsembri 2020. a vaide tagastamise otsuse tühistamiseks ning Viru Vanglale ettekirjutuse tegemiseks lahendada tema 2. septembri 2020. a taotlus uuesti.
6.Kohus võttis kaebuse 19. juuli 2021. a määrusega menetlusse. Kohus märkis, et peab kaebuse nõuete lubatavust vähemalt osaliselt küsitavaks, kuid peab otstarbekaks kaebus esitatud kujul menetlusse võtta, et kuulata esmalt ära vastustaja seisukoht kaebuse nõuete lubatavuse kohta. Seejärel hindab kohus uuesti kaebuse nõuete lubatavust ja kaebuse muutmise vajadust.
7.Viru Vangla esitas 21. septembril 2021 vastuse kaebusele ning palus jätta kaebus läbi vaatamata. Vastustaja hinnangul ei ole kaebus esitatud kujul HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel lubatav. Kaebaja 2. septembri 2020. a taotlus, vaie ja kaebus on sisult keelamiskaebus (ka tulevikku suunatud ennetav tuvastamiskaebus). Keelamis- või ennetaval tuvastamiskaebusel on sisu kuni toimingu sooritamiseni, mida soovitakse keelata. Kaebaja saadeti kirurgi juurde
18.jaanuaril 2021. Kuna kaebaja on nõude sidunud konkreetselt kirurgile saatmisega, on kaebuse ese ära langenud ja kaebuse lahendamine ei annaks kaebajale mingisugust õiguslikku kasu.
8.Kohus andis 22. septembri 2023. a määrusega menetlusosalistele võimaluse esitada kohtule seoses kohtukoosseisu muutumisega seisukohad ja taotlused, sest Tartu Halduskohtu esimehe
18.septembri 2023. a käskkirjaga nr 11-1/23/26 oli määratud haldusasi nr 3-21-75 HKMS § 45 lg 11 alusel kohtu jõudluse parandamise ja lühemate menetlusaegade tagamise eesmärgil menetlemiseks kohtunik Ene Andresenile.
9.Kaebaja ja vastustaja teatasid vastavalt 5. ja 6. oktoobril 2023 kohtule, et neil pole vastuväiteid ega taotlusi.
10.Kohus selgitas 4. detsembri 2023. a kohtunõudes kaebajale, et kaebuses on esitatud keelamiskaebus. Kuna kaebaja 2. septembri 2020. a taotluses silmas peetud kirurgi vastuvõtt toimus 18. jaanuaril 2021, siis ei ole keelamiskaebuse eesmärgi saavutamine enam võimalik ning kohtumenetlus tuleks lõpetada. Kohus andis kaebajale kohtumenetluse jätkamiseks võimaluse selgitada, miks on 2. septembri 2020. a taotluses nimetatud meetmete rakendamata jätmise õigusvastasuse tuvastamine tema õiguste kaitseks vajalik.
11.Kaebaja esitas 11. detsembril 2023 vastuse kohtunõudele ning ühtlasi taotluse tuvastada muutunud olukorra tõttu vangla 22. oktoobri 2020. a keelduva haldusakti ja
18.detsembri 2020. a vaide tagastamise otsuse õigusvastasus. Kaebaja põhjendatud huvi on vältida edaspidi õigusrikkumiste kordumist. Vangla ei arvestanud kaebaja huvidega, tema senise käitumisega vanglas ega kuulanud teda enne keeldumist ära. Kaebaja leiab, et tema vaie tagastati õigusvastaselt. Kaebaja nõudis asja uut otsustamist nii vaides kui kaebuses halduskohtule. Tema algne kaebus ei olnud keelamiskaebus, vaid ta esitas tühistamisnõuded ja ettekirjutuse nõude.
12.Kohus rahuldas 3. jaanuari 2024. a määrusega kaebaja taotluse menetluse jätkamiseks Viru Vangla 22. oktoobri 2020. a otsuse nr 6-10/29176-2 ja 18. detsembri 2020. a otsuse nr 6-12/357-2 õigusvastasuse tuvastamiseks. Ühtlasi määras kohus, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja taotluste esitamiseks.
13.Vastustaja teatas 24. jaanuari 2024. a vastuses, et jääb varem esitatud seisukohtade juurde. 3(9)
3-21-75
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
14.Kaebaja on palunud arvestada nii kaebuses kui ka tema 14. juuli 2020. a ja
2.septembri 2020. a taotluses esitatud põhjendustega. Need on kokkuvõtlikult järgmised.
14.1.Vaidlusalused meetmed ei ole kaebaja haiglasse viimisel vajalikud ning on seetõttu ebaproportsionaalsed.
14.2.Käe- ja jalaraudade ning vanglariietuse kandmine alandavad tema väärikust, sest ta peab liikuma nendega haigla territooriumil viibivate inimeste ees. Julgeoleku tagamiseks oleks piisav, kui panna kaebaja jala külge GPS valveseade ning relvastatud saatemeeskonna üks liige hoiaks kaebajal käe alt kõvasti kinni. Kaebaja on olnud kogu Viru Vanglas viibitud aja jooksul õiguskuulekas. Haiglasse väljaviimise otsus peab olema objektiivne ja kaalutletud ning väidetavad ohud ja riskid peavad olema tõendatavad faktiliste asjaoludega ja haakuma kaebaja varasema käitumisega vangistuses.
14.3.Kaebaja avalik eksponeerimine on vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 11 ja 26 ning § 18 lg-ga 1 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 ja art 8 lg-ga 1. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei tohi isikut avalikult eksponeerides käeraudu kasutada ega kohustada teda väljaspool vanglat kandma vanglariietust. Kuna justiitsminister ei ole kehtestanud VangS § 46 lg 3 alusel vangla riietuse kirjeldust ega kandmise korda, puudub vanglal õiguslik alus sundida teda liikuma väljaspool vanglat märgistatud vanglariietes. Väljaspool vanglat vanglariietuse kandmise kohustus riivab kaebaja eraelu puutumatust ning on vastuolus Euroopa vanglareeglistiku p-dega 20.2 ja 20.4.
14.4.Justiitsministri 30. mai 2006. a määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 26 lg 3 kohaselt peavad saatemeeskonna liikmed kandma relvi ning side- ja erivahendeid võimalusel varjatult. Kaebaja 6. juulil 2020 toimunud väljaviimisel haiglasse olid saatemeeskonna relvad vööl demonstratiivselt kõigile näha ning rakendati ka muid vaidlusaluseid meetmeid. Seevastu 2016. aastal, kui kaebaja käis samas haiglas operatsioonil, kasutati eravärvides saatebussi ning ta sai olla operatsiooni ajal ning viis tundi pärast operatsiooni käe- ja jalaraudadeta.
14.5.Vastustaja 22. oktoobri 2020. a otsus on kaalutlusvigadega. Arvestatud ei ole kaebaja huvidega ja õiguskuuleka käitumisega. Kaebaja taotluses esitatud põhjendustele ei vastatud. Kaebajat ei kuulatud enne keelduva haldusakti andmist ära.
14.6.Vastustaja tagastas vaide alusetult. Vaide tagastamise otsuses on pahatahtlikult väidetud, et kaebaja vaidlustab tulevikus toimuvaid väljaviimisi preventiivsel eesmärgil. Kaebaja esitas
2.septembri 2020. a taotluse konkreetse väljaviimise, s.o kirurgi operatsioonijärgsele ambulatoorsele vastuvõtule viimise kohta. Vastustaja 22. oktoobri 2020. a otsus on haldusakt ning ta võis vaides taotleda selle haldusakti kehtetuks tunnistamist (HMS § 72 lg 1 p 1) ja ettekirjutuse tegemist asja uueks otsustamiseks (HMS § 72 lg 1 p 3). Seega keeldus vastustaja alusetult vaiet läbi vaatamast ja tagastas selle õigusvastaselt HMS § 79 lg 1 p 1 alusel. Vaide tagastamise ajaks ei olnud kaebajat veel kirurgi vastuvõtule viidud. Vaie ja praeguses asjas esitatud kaebus on ainus tõhus õiguskaitsevahend, mida kaebaja peab tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) §-dest 2, 3, 6 ja 7 kasutama.
4(9)
3-21-75
14.7.Kaebaja ei vaidlustanud Viru Vangla 18. jaanuari 2021. a toiminguid seoses turvameetmete rakendamisega tema haiglasse väljaviimisel. Nimetatud toimingud ei ole praeguse kaebusega seotud. Kaebaja ei ole soovinud ega nõudnud oma kaebuses
2.septembri 2020. a taotluses nimetatud meetmete rakendamata jätmist. Kuna vangla lahendas
2.septembri 2020. a taotluse keelduva otsusega, pidi kaebaja esitama selle kehtiva haldusakti tõrjumiseks vaide ning seda ta tegigi.
15.Vastustaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
15.1.Kaebaja 2. septembri 2020. a taotlusest, vaidest ja kaebusest saab üheselt järeldada, et kaebaja on silmas pidanud kirurgi vastuvõtte, mis on seotud 29. juulil 2020 teostatud protseduuri järelkontrolliga.
15.2.Kaebaja väljaviimisel kasutatakse Eesti õiguses lubatud turvameetmeid. Kaebaja on kõrgohtlik kinnipeetav. Ka EIK praktikas on peetud kõrgohtliku kinnipeetava puhul ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade kasutamist, vanglavormi kandmist ja relvastatud valve all saatmist õigustatuks.
15.3.Kaebaja väitega tema „demonstreerimisest“ ei saa nõustuda. Vastustaja püüab saatmisi korraldada nii, et selle käigus puututakse kokku võimalikult väheste inimestega. Kinnipeetava üldhaiglasse viimisel ei ole võimalik tühje ruume tagada.
15.4.Kaebaja peab arvestama, et tulenevalt tema varasematest tegudest peab ta taluma teatud ebamugavusi. Iga ebamugavus ei ole käsitatav riigipoolse sekkumisena.
15.5.HMS § 72 lg-d 1 ja 3 ei näe ette võimalust keelamisvaide esitamiseks. Vastustaja jättis seega vaide põhjendatult läbi vaatamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Kohtu hinnangul oli kaebajal keelamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus. HKMS § 45 lg 1 kohaselt on keelamiskaebus toimingu osas lubatud, kui on põhjust arvata, et vastustaja teeb toimingu, toiming rikub kaebaja õigusi ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta toimingu hilisemal vaidlustamisel. Võimalus oma õigusi hiljem tõhusalt kaitsta puudub juhul, kui õiguste rikkumist poleks hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (toimingu tagajärjed on pöördumatud) või kui hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-286/43, p 11). Kaebajal oli põhjust arvata, et vastustaja rakendab tema haiglasse väljaviimisel vaidlusaluseid meetmeid, sest samasid meetmeid oli tema suhtes rakendatud paar kuud varem, 2020. a juulis toimunud väljaviimisel haiglasse. Kui kaebaja haiglasse väljaviimise tingimused alandaksid tema inimväärikust, oleks tegemist pöördumatu tagajärjega – kaebajal poleks võimalik pärast toimingu sooritamist kaebusega oma õiguste rikkumist ära hoida ega kõrvaldada. Kahju hüvitamise nõude abil oleks võimalik õigusvastaseid tagajärgi heastada, kuid olukorras, kus isikut ähvardab inimväärikuse intensiivse alandamise oht, ei pruugi hiljem määratav rahaline hüvitis sellise õigusrikkumisega tekitatud kannatusi korvata. Samuti ei pruugi vaatamata isiku õiguste intensiivsele rikkumisele olla kõik mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud.
17.Seoses vaidluse esemega märgib kohus järgmist.
5(9)
3-21-75
17.1.Kohus selgitas 3. jaanuari 2024. a määruse p-s 5, et kaebaja 2. septembri 2020. a taotluses nimetatud turvameetmete kohaldamise näol on tegemist toimingute, mitte haldusaktidega (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-19-1838/48, p 11). Seega esitas kaebaja vanglale toimingutest hoidumise nõude (RVastS § 5 lg-d 1 ja 2). Viru Vangla 22. oktoobri 2020. a otsus, millega vangla jättis kaebaja nõude rahuldamata, ei ole samuti haldusakt (vrd haldusmenetluse seaduse § 43 lg 2). Seepärast ei olnud kaebajal võimalik nõuda Viru Vangla 22. oktoobri 2020. a otsuse tühistamist.
17.2.Lisaks selgitas kohus sama määruse p-s 6, et pärast kirurgi vastuvõtu toimumist
18.jaanuaril 2021 muutus keelamiskaebus ainetuks, sest keelamiskaebuse esemeks olnud toimingutega seotud sündmuse möödumise tõttu ei saaks kohus kohustada vastustajat kaebaja
2.septembri 2020. a taotlust uuesti lahendama.
17.3.Kohus pidas kaebaja õiguste tõhusa kaitse tagamiseks praeguses menetluslikus olukorras põhjendatuks jätkata menetlust Viru Vangla 22. oktoobri 2020. a otsuse ja
18.detsembri 2020. a vaide tagastamise otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks (3. jaanuari 2024. a määruse p 6).
17.4.Kaebaja ei ole praeguses asjas vaidlustanud vastustaja toiminguid tema haiglasse väljaviimisel. Seepärast puudub kohtul alus hinnata mõne konkreetse väljaviimise või selle raames rakendatud turvameetmete õiguspärasust.
17.5.Kaebaja 2. septembri 2020. a taotlusest ja kaebusest nähtuvalt oli kaebaja eesmärk tagada, et vangla ei kohaldaks üldhaigla kirurgi planeeritud ambulatoorsele vastuvõtule viimisel tema suhtes teatud turvameetmeid. Võttes arvesse, et kaebuse esitamise ajal ei olnud haiglasse väljaviimist veel toimunud, jääb kohtule arusaamatuks kaebaja 11. detsembri 2023. a vastuses esitatud seisukoht, et kaebaja ei ole soovinud ega nõudnud oma kaebuses 2. septembri 2020. a taotluses nimetatud meetmete rakendamata jätmist. Kuna kaebaja ülejäänud argumentatsioon siiski toetab kaebuse eesmärki, lähtub kohus kaebaja soovist saavutada vaidlusaluste meetmete rakendamata jätmine.
17.6.Keelamisnõue ja selle kohtulikku realiseerimist võimaldav keelamiskaebus on erandlik õiguskaitsevahend, sest üldjuhul ei ole lubatud isikul asuda oma õigusi kaitsma enne nende tegelikku riivamist. Selline võimalus on isikul üksnes juhul, kui tal on põhjust arvata, et haldusorgan asub tema õigusi rikkuma ning õiguste tõhus kaitsmine pärast haldusakti andmist või toimingu sooritamist oleks võimatu või ebamõistlikult raske (RVastS § 5 lg 1 ja HKMS § 45 lg 1; vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-749/24, p 11). Muudel juhtudel saab isik oma õigusi kaitsta pärast haldusakti andmist või toimingu sooritamist.
17.7.Seega ei ole toimingust hoidumiseks esitatav keelamisnõue samastatav sooritatud toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Halduskohtulik kontroll täidesaatva riigivõimu üle on üldjuhul järelkontroll. Seevastu keelamisnõude puhul ei ole haldusorgan toimingut (veel) sooritanud, mistõttu tuleb kohtul anda haldustegevuse õiguspärasusele eelhinnang. Seda tehes tuleb kohtul tulenevalt võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttest hoiduda haldusorgani asemel haldusülesannete täitmisega seotud otsuste tegemisest. Kohus võib keelamisnõude lubatavuse korral sekkuda täitevvõimu pädevuses olevate küsimuste lahendamisse siiski niivõrd, kuivõrd see on isiku õiguste tõhusaks kaitseks vajalik.
17.8.Praeguses asjas esitas kaebaja vastustajale 2. septembril 2020 tema haiglasse väljaviimisel teatud toimingutest hoidumise taotluse.
6(9)
3-21-75 VangS § 33 lg 1 kohaselt toimub kinnipeetava lühiajaline väljaviimine järelevalve all. Kinnipeetavate järelevalve korraldab vangla (VangS § 66 lg 1). Kuna õigusaktid ei näe ette, et kinnipeetava väljaviimise tingimused tuleks kindlaks määrata kinnipeetava taotluse alusel, ei pidanud vangla kaebaja 2. septembri 2020. a taotlust lahendades ette ära otsustama, milliseid turvameetmeid kaebajat eesootava väljaviimise käigus rakendatakse. Selleks on ettenähtud eraldi haldusmenetlus. Samuti ei tulnud vastustajal kaebajat enne 22. oktoobri 2020. a otsuse tegemist ära kuulata, sest tegemist ei olnud kaebaja väljaviimist korraldava haldusmenetlusega (HMS § 40 lg 2).
17.9.Eeltoodust tulenevalt oli kohtul praeguses asjas võimalik keelamiskaebuse raames hinnata, kas Viru Vangla 22. oktoobri 2020. a otsuse põhjal oli alust järeldada, et kaebaja väljaviimisel kirurgi vastuvõtule oleks vangla rikkunud kaebaja õigusi. Keelamiskaebuse piiridest tuleb lähtuda ka pärast seda, kui kohus on otsustanud HKMS § 152 lg 2 alusel jätkata menetlust toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Seega ei kontrolli kohus praeguses menetluses, milliseid piiranguid võis vangla kaebaja suhtes tema haiglasse väljaviimise käigus kohaldada. Kohus kontrollib praeguses asjas, kas nende toimingute tegemine, millest kaebaja palus 2. septembri 2020. a taotluses hoiduda, oleks olnud tema haiglasse väljaviimisel õiguslikult lubamatu.
18.Kohtu hinnangul ei anna kaebuses esitatud väited Viru Vangla 22. oktoobri 2020. a otsuse õigusvastasuse tuvastamise kaebuse rahuldamiseks alust.
19.Seoses käe- ja jalaraudade kasutamisega väidab kaebaja, et need meetmed alandavad tema väärikust, sest ta peab liikuma käe- ja jalaraudades haiglas viibivate isikute ees. Samuti on ta seisukohal, et julgeoleku tagamiseks oleks piisanud, kui tema jala külge oleks pandud GPS valveseade ning üks saatemeeskonna liikmetest oleks tal käe alt kõvasti kinni hoidnud. Kohus nende seisukohtadega ei nõustu. Vaidlust pole selles, et vangistusseadus võimaldab kinnipeetava saatmisel kasutada käe- ja jalaraudu (VangS § 70 lg 1). Käe- ja jalaraudade kasutamise eesmärk on takistada kinnipeetaval põgenemast või teisi isikuid ohustamast ning need eesmärgid võivad õigustada kinnipeetava eraelu puutumatuse riivet (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p 12 ja EIK otsus asjas A. T. vs. Eesti, nr 23183/15, p 60). Pole kahtlust, et käe- ja jalaraudades kinnipeetav köidab kõrvaliste isikute tähelepanu, kuid seda riivet tuleb üldhaigla territooriumil viibival kinnipeetaval oma muude õiguste realiseerimiseks ning avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks taluda. Käe- ja jalaraudade eesmärgipärane ja proportsionaalne kohaldamine ei ole inimväärikust alandav (vt nt EIK otsus asjas A. T. vs. Eesti, nr 23183/15, p 55). Kaebaja väide, et vastustaja kohaldaks käe- ja jalaraudu tema üldsusele eksponeerimise eesmärgil, on jäänud paljasõnaliseks. Ükski tõend seda väidet ei kinnita.
20.Seoses vanglariietuse kandmisega väidab kaebaja, et vanglal puudus õiguslik alus sundida teda kandma väljaspool vanglat vanglariietust. Kohus ei nõustu ka selle väitega. VangS § 46 lg 1 sätestab, et kui samast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Vangistusseadus ei näe ette, et see kohustus vanglast väljaviimise korral ei kehtiks. Vanglariietuse kandmise kohustust ei mõjuta asjaolu, et vastustaja 22. oktoobri 2020. a otsuse tegemise ajal ei olnud minister VangS § 46 lg-s 3 sisalduva volitusnormi alusel vangla riietuse kirjeldust ja kandmise korda kehtestanud. Kohustus kanda haiglasse väljaviimise ajal vanglariietust, millel on märgistus „VANGLA“, ei alanda kinnipeetava inimväärikust, sest sellel meetmel on legitiimne eesmärk: tavariietusest 7(9)
3-21-75 erineva riietuse kandmine aitab kinnipeetavat ülejäänud isikute seast kergemini tuvastada ning see lihtsustab järelevalve teostamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-19-1838/48, p-d 31–34). Ka EIK praktikas pole leitud, et haiglasse väljaviimisel vanglariietuse kandmise kohustus rikuks asjaoludest ja julgeolekukaalutlustest sõltumata kinnipeetava eraelu puutumatust (vt nt EIK otsus asjas A. T. vs. Eesti, nr 23183/15, p 66).
21.Kohtu hinnangul ei takista õigusnormid ja kohtupraktika vanglal kasutamast kinnipeetava haiglasse transportimisel vangla eraldusmärkidega saatebussi ning saatemeeskonna liikmetel kandmast tulirelvi kõrvalistele isikutele nähtaval viisil. Neilgi meedetel on legitiimne eesmärk: tagada kinnipeetava saatmise turvalisus ning julgeolek. Ka nende meetmete osas puuduvad tõendid, et vastustaja kohaldaks neid meetmeid kaebaja eksponeerimiseks (vt samuti EIK otsus asjas A. T. vs. Eesti, nr 23183/15, p 66). Justiitsministri 30. mai 2006. a määrus nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“, millele kaebaja osutas, tunnistati 2019. aastal kehtetuks, ning justiitsministri 20. veebruari 2019. a sama nimetusega määrus nr 3 ei keela saatmisel teenistusrelvade nähtaval viisil kandmist.
22.Seega puudusid vastustajal õiguslikud takistused kohaldada kaebaja väljaviimisel haiglasse tema suhtes käe- ja jalaraudu, kohustada teda kandma vanglariietust, kasutada kaebaja transportimisel vangla eraldusmärkidega sõidukit ning lubada saatemeeskonnal kanda teenistusrelvi kõigile nähtavalt. Eeltoodust tulenevalt on Viru Vangla 22. oktoobri 2020. a otsus õiguspärane ning selles osas puudub kaebuse rahuldamiseks alus.
23.Kaebaja väitel oleks vaidlusaluste meetmete rakendamine temast lähtuva vähese ohu tõttu ebaproportsionaalne. Kohus märgib vastuseks sellele väitele, et kinnipeetava ohtlikkust hinnatakse konkreetset väljaviimist ettevalmistava menetluse käigus. Sama kehtib rakendatavate meetmete valiku ja nende kohaldamise tingimuste kohta. Kinnipeetav saab neid toiminguid kohtus eraldi vaidlustada. Siiski tuleb silmas pidada, et kohus ei saa üldjuhul teostada kaalutlusõigust haldusorgani asemel ega kontrollida julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-19-1838/48, p 20). Keelamiskaebuse ega sellega seotud tuvastamiskaebuse lahendamisel ei saa kohus õiguslikult siduvalt tuvastada, kas toiming, mida pole veel sooritatud, rikub isiku õigusi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-286/43, p 12).
24.Kaebaja on esitanud kaebuse ka Viru Vangla 18. detsembri 2020. a vaide tagastamise otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
24.1.Kohus märgib esmalt, et kuna vastustaja 22. oktoobri 2020. a otsus on toiming, mitte haldusakt (vt käesoleva otsuse p 17.1), ei olnud kaebajal võimalik taotleda vaidega selle otsuse kehtetuks tunnistamist.
24.2.Küll aga nõustub kohus kaebaja selles, et vastustaja tagastas kaebaja 23. novembri 2020. a vaide HMS § 79 lg 1 p 1 alusel õigusvastaselt.
24.3.HMS § 79 lg 1 p 1 kohaselt vaie tagastatakse, kui isikul puudub õigus vaie esitada. Vastustaja asus 18. detsembri 2020. a vaide tagastamise otsuses seisukohale, et kaebaja pidas
2.septembri 2020. a taotluses silmas septembri- ja oktoobrikuus ning edaspidi toimuvaid väljaviimisi ning kuna viimane väljaviimine toimus 29. juulil 2020, ei vaidlusta ta seega vangla toiminguid konkreetsel väljaviimisel. Vaide saab HMS § 71 alusel esitada siis, kui isiku õigusi on rikutud, mitte aga tulevikus aset leidvate rikkumiste ärahoidmiseks ehk siis preventiivsel eesmärgil. Sellest tulenevalt järeldas vastustaja, et kaebajal puudus vaide esitamise õigus. 8(9)
3-21-75
24.4.Vastuses kaebusele märkis vastustaja, et HMS § 72 lg-d 1 ja 3 ei näe ette võimalust keelamisvaide esitamiseks.
24.5.Kohtu hinnangul ei takista haldusmenetluse seaduse 5. peatüki sätted toimingu keelamiseks vaide esitamist. HMS § 72 lg 1 p 3 kohaselt võib vaidega nõuda ettekirjutuse tegemist toimingu sooritamiseks ning HMS § 85 p 2 võimaldab haldusorganil teha vaideotsusega ettekirjutus toimingu sooritamiseks. Nii nagu vaideotsusega saab kohustada toimingut sooritama, saab kohustada ka toimingut sooritamata jätma. Keelamisnõue on kohustamisnõude vastand. Keelamisnõue ei ole käsitatav (ennetava) tuvastamisnõudena, mille puhul ei ole vaide esitamine võimalik (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-31-39-13, p 12). Ka HMS § 109 näeb ette, et kui toiminguga rikutakse isiku õigusi, võib isik nõuda haldusorganilt muu hulgas toimingu ärajätmist.
25.Kuna 18. detsembri 2020. a vaide tagastamise otsuse tegemise ajaks ei olnud kaebajat veel kirurgi vastuvõtule viidud, oli kaebajal õigus nõuda vaidega vaidlusaluste meetmete kohaldamise keelamist ning seetõttu oli vaide tagastamine HMS § 79 lg 1 p 1 alusel õigusvastane.
26.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus X kaebuse osaliselt. Kohus tuvastab Viru Vangla 18. detsembri 2020. a vaide tagastamise otsuse õigusvastasuse. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
27.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja menetluskuluks on riigilõiv summas 15 eurot. Arvestades kaebuse osalist rahuldamist, peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 7 eurot ja 50 senti. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ning vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.
28.Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.