Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 12.02.2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-23-576 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X (kaebaja) saabus Eestisse XX.XX.XXXX töötamise eesmärgil ja esitas 03.09.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 08.02.2023 otsusega nr 12209030014-1 kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ja lükkas selle sama seaduse § 20 lg 2 alusel tagasi, tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale vabatahtliku täitmise tähtajaga 7 päeva alates viibimisaluse lõppemisest (resolutsiooni p 2) ning kohaldas VSS § 74 lg 1 alusel kolmeaastast sissesõidukeeldu alates lahkumiskohustuse täitmisest. 1) Kaebajat ei ole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1). Kaebaja selgituse järgi on ta jaganud sotsiaalmeedias opositsioonilise sisuga postitusi, kleepinud lendlehti ja osalenud meeleavaldustel. Kaebaja väidab, et tema suhtes on algatatud kriminaalmenetlus seoses ühe naaberküla naise kadumisega, kuid kriminaalmenetluse tegelik põhjus on kaebaja poliitiline tegevus. Kaebaja kardab, et Venemaale tagasipöördumisel võidakse ta värvata sõjaväkke ja saata Ukrainasse sõdima. Kaebaja seletustest saab järeldada, et tema poliitiline meelsus ei ole ametiasutustele teada ja Venemaa ametiasutused ei seosta kaebajat mingi kindla maailmavaatega. Kaebaja kirjeldas, et jagas võimul oleva partei korruptsiooniga seotud postitusi sotsiaalvõrgustikus VKontakte aastatel 2018–2020, kuid kaebaja profiil ja postitused on kustutatud. Samuti kleepis kaebaja oma kodukohas 49 silti kirjaga „Putin on varas“. Kaebaja kutsuti 2019. a-l naaberkülas toimunud tapmisjuhtumiga seoses ülekuulamisele, kuid teda ei vahistatud. Kaebaja selgitustest ei nähtu, et politseiametnik viitas ülekuulamisel kaebaja opositsioonilisele tegevusele või ähvardas teda. Pelgalt lause „võib-olla sina tapsid ta ära“ või „sellised inimesed nagu teie“ ei kvalifitseeru tagakiusamiseks. Kaebaja lasti vabaks tõkendit kohaldamata. Kaebaja kodus ei tehtud läbiotsimist ja tema andmekandjaid ei vaadatud läbi, et teda seeläbi mõjutada. Kuigi kohtupidamine Venemaal ei ole alati sõltumatu ja opositsioonipoliitikutele fabritseeritakse kriminaalasju, ei ole kaebaja esitanud mingeid tõendeid tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise kohta. Kaebaja lahkus Venemaalt 2021. a-l, mistõttu on alust arvata, et kaebaja ei ole enam 2019. a-l toimunud tapmises kahtlustatav. On ebatõenäoline, et raskes isikuvastases kuriteos kahtlustav isik, keda ametivõimud tahavad taga kiusata, saab kahe aasta vältel jätkata takistusteta oma igapäevaelu ja lahkuda riigist seaduslikult. Kui kaebaja suhtes on käimas kriminaalmenetlus, siis ei nähtu, et kaebaja oleks Venemaal seotud mingi ulatusliku ajakirjandusliku, poliitilise või muu tegevuse või liikumisega, mis oleks kaasa toonud Venemaa ametiasutuste kõrgendatud tähelepanu. Seega ei ole alust arvata, et kaebaja välja toodud kriminaalmenetlust võiks tõlgendada tema tagakiusamisena või seostada seda mingi poliitilise tegevusega. Arusaamatuks jääb ka see, miks otsustas kaebaja taotleda rahvusvahelist kaitset mitu aastat pärast väidetava kriminaalmenetluse alustamist.
2(11)
3-23-576 Menetluses ei tuvastatud, et poliitilise meelsuse avaldamise tõttu oleks kaebajale osaks saanud võimude poolne väärkohtlemine. Pole tõendeid, et Venemaa ametiasutused oleksid proovinud kaebajaga ühendust võtta või teda mõjutada seoses postitustega sotsiaalmeedias või varasema tegevusega. Kaebaja ei ole Venemaal tagaotsitav. Venemaa riigivõimust erineva arvamusega inimesi on Venemaal teisigi ning kuigi arvamuse avaldamine ei pruugi jääda Venemaal karistamata, siis ei tähenda pelk vastupidise arvamuse omamine või selle avaldamine võimude poolset suurendatud tähelepanu või tagakiusu. Kaebaja ei ole seotud ühegi organisatsiooni või liikumisega, samuti ajakirjandusega. Ta ei ole korraldanud meeleavaldusi või koordineerinud muid opositsioonilise sisuga aktsioone. Oluline on hinnata ka kaebaja poliitilise meelsuse suhtelist tähtsust ja püsivust, mille tõttu võiks taotleja sattuda konflikti oma koduriigi ametiasutustega. Kuigi kaebaja on väidetavalt jätkanud postituste tegemist sotsiaalvõrgustikes (Instagram ja Yandex Dzen), ei olnud PPA-l võimalik kaebajat nimetatud sotsiaalvõrgustikest leida. Ka ei ilmnenud vestlusest, et kaebaja teeks seal postitusi oma tegelikku nime kasutades. Kaebaja on alates 2021. a-st osalenud kolmel meeleavaldusel, millest üks toimus 2022. a-l Tallinnas Venemaa saatkonna ees. Kuna kaebaja ei ole viimase 11 kuu jooksul oma poliitilist meelsust aktiivselt avaldanud ning enam kui kahe aasta jooksul on ta osalenud kokku kolmel meeleavaldusel, siis ei saa pidada kaebaja poliitilist meelsust tema igapäevaelu osaks või niivõrd tähtsaks, et ta ei saaks selleta Venemaal elada. Ka asjaolu, et kaebaja on Venemaal andnud altkäemaksu sõjaväeteenistuse vältimiseks, ei viita sellisele meelsusele, millest kaebaja igapäevaelus juhinduks. Kaebaja ei ole läbinud ajateenistust ja tema sõjaväepiletil on sobivuse kategooriaks määratud „V“ (osaliselt kõlblik sõjaväeteenistuseks). Päritoluriigi info kohaselt on 21.09.2022 välja kuulutatud osaline mobilisatsioon lõppenud ning keskendutakse vabatahtlike värbamisele. Kuigi Venemaal valitsev olukord ei ole üheselt ette aimatav, ei ole võimalik tunnustada rahvusvahelise kaitse saajana kõiki Venemaa kodanikke, kes ei ole ajateenistuses käinud, kuid kes on erinevatel põhjustel sõjaväekomissariaadis arvel. Kuna kaebaja ei ole läbinud ajateenistust või relvaõpet, siis ei ole tõenäoline, et Venemaale tagasipöördumise korral võidakse teda kaasata tema tahte vastaselt sõjategevusse Ukraina vastu. Kaebaja pole saanud mobilisatsiooni- vms kutset sõjaväekomissariaati ilmumise kohta. 2) Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Miski ei viita sellele, et kaebajat ähvardaks Venemaale tagasi pöördumise korral reaalne ja tegelik oht. Venemaa ametiasutused on väljastanud kaebajale passi, millega kaebaja on vabalt ületanud riigipiiri. Venemaa territooriumil ei toimu sellist relvakonflikti, mis võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu. Samuti puudub alus arvata, et kaebajat ohustaks Venemaal surmanuhtlus või muu inimväärikust alandav kohtlemisviis. 3) Kaebajale on põhjendatud teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus. Kaebaja kinnitas 20.01.2023 vestlusel, et ta on nõus lahkuma Venemaale. Kaebajal puuduvad Eestis majanduslikud huvid, mis võiks mõjutada lahkumisettekirjutuse tegemist, samuti ei ole ta olulisel määral integreerunud Eesti ühiskonda. Kaebajal ei ole Eestis ega teistes Euroopa Liidu riikides sugulasi. Kuna taotleja on Venemaa kodanik, kellel on kehtiv Venemaa pass, ja ta on elanud kogu oma elu Venemaal, siis tuleb sihtriigiks määrata Venemaa. 4) Proportsionaalne on kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu. Puuduvad asjaolud, mis annaks aluse sissesõidukeelu tähtaega vähendada või jätta see kohaldamata.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 08.02.2023 otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet, kaalutlusreegleid ja motiveerimiskohustust. Kaebaja kuulati üle tahtlikus tapmises kahtlustatuna ning teda püütakse poliitilise tegevuse tõttu „tasalülitada“. Kaebajal ei ole võimalik esitada selle kohta tõendeid. Kaebaja poliitiline tegevus võis tähelepanu 3(11)
3-23-576 äratada tema kodukohas ja sealsete ametnike silmis. Vastustaja ei ole asetanud kaebaja poliitilist tegevust laiemasse konteksti, sh pole arvestanud olukorra muutumist pärast sõjategevuse algust Ukrainas. Taga kiusatakse ka n-ö tavalisi inimesi. Pole alust eeldada, et Venemaale tagasi pöördudes peaks kaebaja hoiduma igasugusest poliitilisest tegevusest. Kaebajat võidakse küsitleda piiripunktis ja kaebaja ei saaks seal oma vaateid varjata. Opositsioonilise tegevuse eest määratavaid karistusi on Venemaal viimasel ajal oluliselt karmistatud. Kriminaalkaristuse ja vangistuse asemel võidakse kaebajat survestada astuma sõjaväkke. Venemaa armeega liitumine ja Ukrainas sõdimine on kaebaja jaoks vastuvõetamatu. Kaebaja sobivuse kategooria „V“ ei välista mobiliseerimist. See, et kaebaja pole kutset kätte saanud, ei tähenda, et kaebajale ei ole seda väljastatud. Kaebaja sõbrad ja tuttavad on juba Ukrainas sõdimas.
4.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.
5.Tallinna Halduskohus jättis 22.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3), nõustudes vaidlustatud haldusakti põhjendustega neid kõiki kordamata (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja on teatud määral avaldanud vastuseisu Venemaa valitsuse tegevusele, kuid see ei ole toonud kaasa tema tagakiusamist. Pole usutav, et kaebajat hakatakse taga kiusama, kui ta pöördub Venemaale tagasi. Samuti ei ole tõenäoline, et kaebaja saadetakse tema tahte vastaselt Ukrainasse sõdima. PPA ei rikkunud uurimis- või põhjendamiskohustust. PPA järeldas põhjendatult, et eeldatavalt ei ole Venemaa riigivõim kaebaja poliitilistest vaadetest teadlik ning kui kaebaja jätkab oma poliitilise meelsuse avaldamist samamoodi kui seni, ei too see kaasa tema tagakiusamist. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta jätkaks Venemaal oma opositsioonilist tegevust, mis seisneks aktsioonides ja lendlehtede jagamises. Kuigi ei saa välistada, et kaebaja võiks Venemaale naastes selliseid asju teha, ei ole see kuigi tõenäoline. Kaebaja lahkus Venemaalt enne Ukraina vastase sõja algust ning Eestis viibides on kaebaja osalenud ühel miitingul. Lisaks tõi kaebaja kaebuses välja, et pärast kommentaari „23. veebruar on Venemaa häbipäev“ võeti temaga ühendust ja ähvardati. Turvalises riigis ühe meeleavalduse ja postituse tegemine ei ole aktiivne meelsuse avaldamine ning lisaks jääb arusaamatuks, mida kaebaja 23. veebruari all silmas pidas, sest Venemaa alustas täiemahulist rünnakut Ukraina vastu 24.02.2022. Kaebaja esitatud tõendist nähtub, et kaebaja ei saa ise ka aru, mis täpsemalt 23. veebruaril toimus. Kaebaja ei ole esitanud postitust, millele selline sõnum järgnes. Kui kaebaja jätkaks Venemaal samasugust tegevust, s.o osaleks aastas korra meeleavaldusel ja teeks ühe postituse, ei saa pidada Venemaa ametivõimude huviorbiiti sattumise tõenäosust suureks. PPA on lisaks õigesti välja toonud, et kaebaja jätkas pärast Venemaa agressioonisõja algust suhtlemist Venemaale jäänud sõpradega, sh nendega, kes läksid vabatahtlikult Ukrainasse sõdima. See annab alust kahelda, kas kaebaja opositsiooniline ja Ukraina sõja vastane vaade on nii fundamentaalne, et tal võiks tekkida Venemaal selle tõttu probleeme. Asjaolud, millest kaebaja järeldab Venemaa ametivõimude teadmist oma opositsioonilistest vaadetest, leidsid aset enne Eestisse saabumist. Kahtlustust naaberküla naise tapmises ei saa käsitada kaebaja tagakiusamisena poliitiliste vaadete tõttu. Pärast selle kahtlustuse saamist sai kaebaja jätkata oma varasemat tegevust, sh postituste tegemist. Millestki ei saa järeldada, et kaebajat üritati n-ö tasalülitada. Kaebaja kutsuti 2019. a-l kahel korral ütlusi andma ning kummalgi korral ei kohaldatud mingeid tõkendeid. Kaebajal ei olnud probleeme 2021. a-l välispassi saamisel ning Venemaa ja Eesti vahelise riigipiiri ületamisel. Kaebaja ei väida, et teda oleks käidud taga otsimas, talle oleks saadetud mingeid kutseid vms. Seega pole usutav, et kaebajat süüdistati Venemaal naaberküla naise tapmises või seda hakatakse tegema kaebaja Venemaale tagasi pöördumise korral. Kaebajale oli esitatud üksnes kahtlustus, millega seoses ta käis andmas ütlusi. Kaebaja sõpruskonnas oli inimesi, kes on varem toime pannud kuriteo. Seega võis politseiniku ütlus „sellised inimesed nagu teie“ puudutada hoopis laiemalt kaebaja sõpruskonda ning seda ei saa seostada kaebaja tagakiusamisega tema poliitiliste vaadete tõttu. 4(11)
3-23-576 Pagulase staatuse saamiseks ei ole piisav, et kaebajal on Venemaa riigivõimust erinev poliitiline meelsus. Igale meelsuse avaldamisele sotsiaalmeedias ei järgne riigivõimu poolseid sanktsioone, sest kõigi sotsiaalmeedia kontode jälgimine ei ole võimalik. Pealegi kustutas kaebaja enda postitused, sest ei näinud põhjust neid alles jätta, mitte põhjusel, et tal oleks nende tõttu tekkinud probleeme või kaebaja oleks tundnud postituste tõttu hirmu oma turvalisuse pärast. Kaebaja kinnitas PPA-le, et opositsiooniline tegevus ei ole tema elu põhiosa ning ta on tegutsenud Venemaal ettevaatlikult ja konfidentsiaalselt. Ehkki päritoluriigi infost nähtub, et avalikult Venemaa võimude kritiseerimise korral võib tagajärjeks olla inimese karistamine, ei ole alust arvata, et üksnes riigivõimu tegevusega mittenõustumine ja selle arvamuse avaldamine toob kaasa võimude suurema tähelepanu ja tagakiusamise. Hiljutised uuringud näitavad, et sõjategevust Ukrainas toetab arvatavasti üksnes iga neljas venelane ja üle poole elanikest loodavad, et Venemaa alustab rahukõnelusi. Seega on tõenäoliselt kaebajaga sarnase poliitilise meelsusega isikuid Venemaal väga palju ja ei ole alust eeldada, et just kaebaja oleks oma vaadete tõttu võimude erilise tähelepanu all. Varjupaigaõiguse eesmärgiks ei ole kaitse andmine kõigile isikutele, kellele on oma päritoluriigi tegevus vastumeelne, vaid kaitse andmise eelduseks on reaalse ja tõsise ohu olemasolu. Puudub ka teave, et Venemaa kodanikud võiksid olla ohus pelgalt seetõttu, et nad on viibinud pikemat aega Eestis ja taotlenud siin rahvusvahelist kaitset. Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik ja kaitse taotlemisest kodakondsusjärgset riiki ei teavitata. Kokkuvõttes ei vaja kaebaja rahvusvahelist kaitset oma poliitiliste vaadete tõttu. Kaebaja väited võimalikust mobilisatsioonist ei anna samuti alust tunnustada teda pagulasena. Piisav pole lihtsalt hirm mobilisatsiooni ees. Kaebaja ei ole läbinud ajateenistust ega teeninud Venemaa relvajõududes. Kaebaja ajateenistusse sobivuse kategooria on „V“, mis tähendab piiratud sobivust. Kaebajat ei ole kutsutud pärast 24.02.2022 sõjaväekomissariaati ning talle ei ole saadetud mobilisatsioonikutset või -käsku. Kaebaja sõbrad ja tuttavad ei ole kaebaja sõnul sunniviisiliselt Ukrainasse saadetud, vaid sõdivad seal vabatahtlikult. Kohtuistungil esitatud väide, et sõbrad läksid sõdima põhjusel, et riigivõim ahistas neid, on spekulatsioon. Kui see väide oleks tõene, ei saaks sellest siiski järeldada, et ka kaebajat sunnitakse sõdima. Kaebaja on selgitanud, et tema teada sobivuse kategooriasse „V“ kuuluvad inimesi ei mobiliseerita, vaid nad võivad minna sõtta vabatahtlikult. Kaebuses ei ole eraldi vastuväiteid täiendava kaitse andmata jätmisele, lahkumisettekirjutuse tegemisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus leidis ekslikult, et kaebaja tõenäoliselt ei jätka Venemaal opositsioonilise tegevusega ja see ei ärataks Venemaa riigivõimu huvi. Kaebaja poliitilist aktiivsust ei saa hinnata üksnes tema käitumise põhjal Eestis. Kaebaja viibib võõras riigis ja tal on siin vähe kontakte, mis ei toeta avalikult meelsuse avaldamist. Samuti puudub kaebajal Eestis vajadus avaldada avalikult meelt nt Ukraina sõja toetuseks, sest Eesti kogukonda ei ole sellel teemal vaja veenda, kuid Venemaal on riigivõimu vastase meelsuse avaldamine kaebaja jaoks vältimatult vajalik. Kaebajal ei ole olnud Eestis viibides raha, et sõita Vao majutuskeskusest meeleavaldustele või koosolekutele. Kaebajale ei saa ette heita, et ta on jätkanud suhtlemist inimestega, kelle poliitiline meelsus on kaebaja omast erinev ja kes sõdivad Ukrainas. Kohus ei arvestanud, et Venemaa riigivõimud eelistavad dissidentide riigist lahkumist, kuid toovad ka üksikjuhtumid kohtu ette, et elanikkonda hirmutada. See puudutab ka n-ö tavainimesi. Kaebajale võidakse anda kohtukutse kätte juba piiri ületamisel. Tõenäoliselt hakatakse kaebajat kriminaalmenetluse kaudu mõjutama, et ta mobiliseeruks. Ka kaebaja sõpru ähvardati karistuslike meetmetega. Seda pidas kaebaja silmas ka siis, kui ütles, et 5(11)
3-23-576 sobivuse kategooria „V“ saanud mehed lähevad sõdima vabatahtlikult. Kaebaja jaoks on Venemaa sõda Ukrainas täiesti vastuvõetamatu ja ta ei soovi seda mitte mingil viisil toetada. Venemaa riigivõimule võib saada teatavaks, et kaebaja andis varem sõjaväekohustusest vabanemiseks altkäemaksu. Kuna Venemaal on see kriminaalkorras karistatav, võidakse ka sellega survestada kaebajat n-ö vabatahtlikult mobiliseeruma. Kaebajale on saanud teatavaks, et Vao majutuskeskuses viibinud Q teeb koostööd Venemaa riigivõimudega. Kaebajal oli Qga majutuskeskuses konflikt, sh esitasid kaebaja ja Q üksteise peale Vao majutuskeskuse juhatajale kaebusi. Q filmis teisi majutuskeskuses viibinud isikuid, sh kaebajat. Seega on tõenäoline, et Q kaudu on jõudnud teave kaebaja liberaalsetest vaadetest Venemaa riigivõimuni ning kaebajat hakatakse selle tõttu taga kiusama. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld tuleks tühistada humaansetel põhjustel. Kaebaja on Eestis abiellunud ja peresse on oodata last. Kaebaja on esitanud PPA-le taotluse anda tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks.
7.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Kui kaebaja oleks tugevate opositsiooniliste vaadetega, leiaks ta Eestis kiirelt mõttekaaslasi. Kaebaja on Eestis olnud juba peaaegu kaks aastat. Alates 24.02.2022 on Eestis toimunud terve hulk meeleavaldusi Ukraina toetuseks ja Venemaa agressioonisõja vastu. Ka Eestis eksisteerib arvestatava suurusega kogukond, kes toetab pigem Venemaa tegevust ja keda oleks võimalik veenda vastupidises. See, et kaebaja kustutas Venemaal olles oma sotsiaalmeedia postitused ja loobus plakatite kleepimisest, sest ei näinud sellel mõtet, toetab järeldust, et kaebaja suure tõenäosusega ei hakkaks sellisel viisil meelsust avaldama ka Venemaale tagasi pöördumise korral. Liberaalsele maailmavaatele on küll omane arvamuste paljusus, kuid kaebaja ei väida, et ta oleks püüdnud nt oma tuttavate ja sõprade hulgas oma riigivõimu ja sõjavastaseid vaateid tutvustada ning neid veenda. Kaebaja seletustest nähtub, et Ukrainas sõdivate sõpradega edasi suhtlemine ei ole tema jaoks probleem. See on vastuolus apellatsioonikaebuses esitatud seisukohaga, et sõda Ukrainas on kaebaja jaoks täiesti vastuvõetamatu. Mobilisatsioonikohustuse osas jääb PPA varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja abiellumine ja abikaasa lapseootus ei mõjuta tema väljasaatmise võimalikkust või sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebajal on võimalik taotleda pärast väljasaatmiskohustust tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eesti kodanikust abikaasa juurde, samuti taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või selle kehtivusaja muutmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus võttis 06.12.2023 määrusega asja juurde apellatsioonimenetluses esitatud ja kogutud tõendid. Selles määruses toodud põhjendustel tuleb võtta asja juurde ka kaebaja 15.12.2023 menetlusdokumendi lisad (HKMS § 62 lg 2 ja § 158 lg 31; Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p-d 24, 25 ja 32).
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4). Rahvusvaheline kaitse
10.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või 6(11)
3-23-576 karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 13 ja 15).
11.Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja ei lahkunud Venemaalt põhjendatud tagakiusamishirmu tõttu, s.o sellistel asjaoludel, mille tõttu tuleks teda tunnustada pagulasena. Kuigi kaebaja on Venemaal viibides vähesel määral kritiseerinud Venemaa riigivõimu tegevust ja osalenud paaril meeleavaldusel, ei äratanud see Venemaa riigivõimu tähelepanu ega toonud kaebaja jaoks kaasa tagajärgi, mida saaks käsitada tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebaja ülekuulamist seoses naaberkülas toimunud tapmisjuhtumiga ei saa seostada kaebaja poliitilisest tegevusest tuleneva tagakiusamisena. Halduskohus põhjendas seda piisavalt ja asjakohaselt otsuse p-s 17.
12.Pagulase staatuse saamiseks võivad anda aluse ka pärast päritoluriigist lahkumist muutunud asjaolud (vt põhjalikumalt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18). Pärast Eestisse saabumist on kaebaja osalenud ühel Venemaa riigivõimu vastasel meeleavaldusel, kuid puuduvad tõendid, et ta oleks siin muul viisil avaldanud oma poliitilist meelsust. Kaebaja selgitus, et tal puudusid Eestis kontaktid ja raha ning see takistas meelsuse avaldamist, ei ole tõsiselt võetav. Raha puudumine võis küll takistada varjupaigataotlejate majutuskeskusest Tallinnas või muudes kaugemates kohtades toimuvatele meeleavaldustele või koosolekutele sõitmist, kuid mõttekaaslastega kontaktide loomiseks ja oma poliitiliste veendumuste väljendamiseks on ka mitmeid muid viise. Seejuures saabus kaebaja Eestisse tööle juba 2021. a oktoobris, kuid varjupaigataotluse esitas alles 2022. a oktoobris ning ka Eestis töötamise ajal (s.o kui talle maksti eeldatavalt töötasu) ei olnud tema poliitiline tegevus kuigi aktiivne. Kaebaja väide, et Eestis puudus vajadus avaldada meelt Ukraina sõja vastu, sest siinset kogukonda pole vaja selles veenda, kinnitab sisuliselt seda, et poliitilise meelsuse avaldamine ei ole kaebaja jaoks oluline ning ta pole olnud selles järjekindel. Kaebaja kahtluse, et Eestis ei toimugi Ukraina toetuseks kuigi palju meeleavaldusi, on vastustaja ümber lükanud (07.08.2023 vastuse p 3.2 ja lisa 1). Kahtlust kaebaja poliitiliste veendumuste väljendamise vähesest olulisusest tema enda jaoks kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on jätkanud suhtlemist oma sõpradetuttavatega, kes on läinud sõdima Ukraina vastu, kuigi kaebaja kinnitab seejuures, et Venemaa alustatud sõda Ukrainas on talle täiesti vastuvõetamatu. Kuna kaebaja ei ole Eestis olnud aktiivne oma poliitilise meelsuse avaldamisel, ei ole tõenäoline, et Venemaa riigivõim on saanud pärast kaebaja Venemaalt lahkumist teadlikuks tema poliitilistest vaadetest ja tegevusest. Arvestades, et kaebaja on olnud poliitilise meelsuse avaldamisel vaoshoitud ja tegemist pole tema elus olulise küsimusega, ei ole tõenäoline, et kaebaja poliitilised vaated ja tegevus võiks Venemaale tagasipöördumise korral tuua kaasa tema tagakiusamise.
13.Asjas kogutud päritoluriigi teabe järgi võib Venemaal olla haldus- või kriminaalkorras karistav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena. Tuleb aga arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja
7(11)
3-23-576 vastu.1 Kõigi selliste vaadetega inimeste tegevuse jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane. Päritoluriigi teabe järgi2 on 2023. a novembri seisuga alustatud 776 kriminaalasja inimeste vastu seoses nende Ukraina sõja vastase tegevusega (see arv hõlmab tervet hulka Venemaa kriminaalkoodeksi alusel karistatavaid süütegusid, sh terrorismi, vandalismi jms). Vangistus või sellega võrreldav karistus on määratud vähem kui pooltel juhtudel, kuigi tuleb möönda, et 2023. a-l on võrreldes 2022. a-ga kasvanud nii kriminaalmenetluste arv kui ka vangistusega karistamiste arv. Üldisemalt poliitilistest põhjustest ajendatud kriminaalmenetluse arvuks on päritoluriigi teabes3 hinnatud 2022. a-l 701 ja 2023. a-l (novembri seisuga) 495, kuid tuleb märkida, et selliseid kriminaalmenetlusi alustati ka ajal, kui kaebaja elas Venemaal ning avaldas seal oma poliitilist meelsust (nt 2019. a-l 422, 2020. a-l 351 ja 2021. a-l 471), kuid kaebaja tegevus ei äratanud sel ajal Venemaa ametiasutuste tähelepanu. Viidatud poliitilistel põhjustel alustatud kriminaalmenetluste arvud hõlmavad ka nt osalemist erinevates (sh usulistes) organisatsioonides ja liikumistes, mis kaebajat ei puuduta. Kaebaja profiili arvestades ei ole kokkuvõttes tõenäosus, et teda karistatakse Venemaa riigivõimu kritiseerimise eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise, piisavalt suur, et tagakiusamise hirm oleks objektiivsete asjaoludega põhjendatud – seda hoolimata asjaolust, et süüteokoosseisude sisustamisel on palju ebaselgust ja riigivõimu suhtes kriitilise tegevuse eest pole karistatud üksnes kõrge poliitilise profiiliga opositsionääre, vaid mõnikord ka n-ö tavalisi inimesi ja üsna tühiste tegude eest.4 Pelgalt kinnipidamine, ülekuulamine või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses.
14.VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Tagakiusu jaatamiseks peaks olema isikule saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse. Hinnata tuleks, kas ja millised on isiku keeldumise võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada, samuti milliseid teenistusülesandeid isik peaks täitma (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26). Rahvusvahelise kaitse saamise välistab see, kui sõjaväekohustusest pääsemiseks on olemas seaduslik alus (Euroopa Kohtu otsus C-280/21, p 35; C-238/19, p-d 27–32). Euroopa Kohus selgitas otsuses C-472/13 direktiivi asjakohaste sätete kohta järgmist: a) sätetega on hõlmatud kõik sõjaväelased, sh logistiline ja abipersonal; b) sättes peetakse silmas olukordi, kus läbitav sõjaväeteenistus iseenesest eeldab konkreetses konfliktis sõjakuritegude toimepanemist, sh olukorrad, kus pagulasseisundi taotleja osaleb vaid kaudselt nende kuritegude toimepanemises, kuna oma teenistusülesandeid täites pakub ta mõistliku usutavusega vältimatut abi nende kuritegude ettevalmistamisel või täideviimisel; c) silmas ei peeta eranditult neid olukordi, kus on tõendatud, et sõjakuriteod on juba toime pandud või võivad kuuluda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, vaid ka neid, kus pagulasseisundi taotleja suudab tõendada, et niisuguste kuritegude toimepanemine on väga tõenäoline; d) faktide hindamine peab tuginema tõendite kogumile, mis kõiki kõnealuseid asjaolusid arvesse võttes saab tõendada, et see teenistusolukord võib usutavalt viia väidetavate sõjakuritegude toimepanemiseni; e) hindamisel tuleb arvesse võtta, et sõjaline sekkumine põhineb ÜRO mandaadil või rahvusvahelise üldsuse konsensusel, ning et sõjalisi operatsioone läbiviivas riigis või riikides on sõjakuriteod karistatavad; f) teenistusest keeldumine peab olema ainus vahend, mille abil Täpsemate arvude kohta on info erinev, vrd nt https://www.newsweek.com/russia-war-ukraine-pollsterchronicles-1848315 ja https://www.voanews.com/a/russia-s-shifting-public-opinion-on-the-war-in-ukraine/7255792.html, vaadatud 08.01.2024.
3-23-576 pagulasseisundi taotleja saab vältida väidetavates sõjakuritegudes osalemist, ning järelikult asjaolu, et ta hoidus kasutamast menetlust, mis andnuks talle sõjaväeteenistusest keelduja staatuse, välistab igasuguse kaitse andmise direktiivi alusel, välja arvatud siis, kui nimetatud taotleja tõendab, et ühtki seda laadi menetlust ei olnud tema konkreetses olukorras võimalik kasutada. Euroopa Kohus märkis asjades C-238/19 ja C-472/13, et pelgalt süüdimõistmine või karistamine ei ole piisav, vaid see peab olema seotud ühega viiest tagakiusu alusest ning karistus peab olema ebaproportsionaalne või diskrimineeriv.
15.Eespool toodud kriteeriume arvestades on hüpoteetiline kaebaja kartus, et ta peab Venemaale tagasipöördumise korral osalema sõjategevuses Ukrainas ja panema seal toime VRKS §-s 22 nimetatud tegusid, sh rahu- või inimsusvastaseid või sõjakuritegusid. Kaebaja ei ole läbinud ajateenistust ning ta on kvalifitseeritud sõjaväeteenistuse jaoks piiratult sobivaks (kategooria „V“). Kaebaja on ka ise selgitanud, et sellise sobivuse kategooria saanud mehi Venemaal ei mobiliseerita, vaid nad võivad minna sõdima vabatahtlikult. Arvestades eespool toodud asjaolusid, mis puudutavad mh kaebaja poliitilisi vaateid ja naaberküla naise tapmisega seotud kriminaalmenetlust, ei ole tõenäoline, et kaebajat survestatakse Venemaal liituma relvajõududega ja sõdima Ukrainas.
16.Kaebaja tõi apellatsioonimenetluses uue asjaoluna välja, et ta viibis Vao majutuskeskuses samal ajal teise Venemaalt pärit varjupaigataotleja Qga, kes on pöördunud tagasi Venemaale ja teeb koostööd Venemaa eriteenistustega. Kaebaja väidab, et kuna tema suhted Qga olid konfliktsed, võib teave kaebaja liberaalsetest vaadetest olla jõudnud Venemaa riigivõimuni. Ringkonnakonnakohtu kogutud tõendite järgi (dtl 988–993, tõlked dtl 1008–1012) esitasid kaebaja ja teine isik Vao majutuskeskuse juhile 13.01.2023 avalduse, milles tundsid muret, et Q filmib majutuskeskuses ja avaldab oma videoblogisid YouTube’s. Kaebaja esitas 26.01.2023 avalduse, et Q solvas teda. Q palus 14.12.2022 avalduses tegeleda oma toanaabri ebaväärika käitumisega, mida nägi pealt kaebaja. Ka 08.01.2023 avalduses kaebas Q oma toanaabri ebaväärika käitumise peale, millega ühines ka kaebaja. Kaebaja viitas 11.08.2023 seisukohas YouTube’is avaldatud videole, milles Q olevat enda sõnul saanud raha Eestis kogutud info eest.
17.Nende tõendite põhjal saab järeldada, et kaebaja ja Q vahelised suhted ei olnud head, kuid Ql oli eelkõige kaebusi oma toanaabri tegevuse peale. Q videoblogis räägitu on üldine, võrdlemisi segane ja provotseeriv ning on kaheldav, kas tema väited kokkupuudetest Venemaa ametnikega põhinevad tegelikel faktidel. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi videole, kus oleks juttu konkreetselt kaebajast ja tema poliitilistest veendumustest või milles näidatakse mh kaebajat. Kaebaja oletus, et teda võidi Vao majutuskeskuses filmida või pildistada ning Q kaudu võisid need jõuda Venemaa eriteenistuseni, mis omakorda tooks kaasa kaebaja tagakiusamise, on seega hüpoteetiline.
Eelneva põhjal ei saa kaebajat tunnustada pagulasena.
19.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). 9(11)
3-23-576
20.Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajat ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega leidis halduskohus õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks.
21.Kaebaja abiellumine Eesti kodanikuga 2023. a novembris ja abikaasa lapseootus ei ole asjaolud, mida tuleks arvestada rahvusvahelise kaitse andmisel. Lahkumisettekirjutus
22.Lahkumisettekirjutus oli selle tegemise ajal õiguspärane (VSS § 7 lg 1, § 72 lg-d 1, 11 ja 4). Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).
23.Lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvestada ka pärast selle tegemist tekkinud või muutunud asjaoludega, mis võivad mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Kui pärast lahkumisettekirjutuse tegemist muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise lahkumisettekirjutuse tegemine enam õiguspärane, tuleb see tühistada, sõltumata sellest, kas haldusakt oli andmise ajal õiguspärane. Kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures arvesse võtta lapse huve, perekonnaelu ja välismaalase tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 32).
24.Kohtumenetluses käigus ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis lükkaks ümber PPA 08.02.2023 otsuse järelduse, et kaebaja väljasaatmine Venemaale ei riku VSS §-s 171 sätestatud keeldu. Nagu eespool märgitud, ei ole tõenäoline, et kaebajat ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamine või tõsine oht. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks terviseprobleeme, mis takistaks Eestist lahkumist.
25.Lahkumisettekirjutuse tühistamiseks ei anna alust kaebaja väited, et ta on Eestis abiellunud Eesti kodanikuga ja abikaasa ootab last. Kaebaja selgitas 11.08.2023 seisukohas, et tutvus oma praeguse abikaasaga Tinderis 2023. a kevadel, s.o pärast seda, kui PPA oli keeldunud kaebajale rahvusvahelise kaitse andmisest ja teinud talle ettekirjutuse lahkuda Eestist Venemaale. Kaebaja esitas juba 2023. a mais Harju Maakohtule taotluse saada luba abieluvõimetõendita abiellumiseks. Kaebaja abiellus 04.11.2023 (dtl 949), s.o pärast seda, kui halduskohus oli jätnud kaebaja kaebuse rahuldamata, kaebaja rahvusvahelise kaitse taotleja staatus oli lõppenud (VRKS § 31 lg 1 p 2 ja § 251 lg 2) ja tal puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus (esialgse õiguskaitse korras oli sel ajal keelatud üksnes kaebaja väljasaatmine kuni kohtumenetluse lõpuni). Seega lõi kaebaja Eestis perekonna olukorras, kus ta oli teadlik, et tal tuleb tõenäoliselt peatselt Eestist lahkuda. Kaebajal ei ole seetõttu Eesti kodanikuga abiellumisest tekkinud õigustatud ootust, et tal on võimalik Eestisse jääda (vrd Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 35.9). Kaebaja abikaasa on lapseootel, kuid laps sünnib eeldatavalt alles 2024. a juunis (dtl 950).
26.Kaebaja väitel on ta kohtumenetluse ajal taotlenud tähtajalist elamisluba abikaasa juurde Eestisse elama asumiseks, kuid ringkonnakohtule ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga teada, et PPA oleks andnud kaebajale elamisloa. Ringkonnakohus märgib siiski, et PPA-l tuleb nimetatud asjaoluga arvestada lahkumisettekirjutuse võimalikul sundtäitmisel. Kaebajale Eestis elamisloa andmise korral tekib kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks ja lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ei ole lubatav. Siinse kohtumenetluse lõppemiseni on 08.02.2023 lahkumisettekirjutuse täitmine peatatud esialgse õiguskaitse korras (halduskohtu 22.05.2023 otsuse resolutsiooni p 7). Sissesõidukeeld
27.Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärane (VSS § 74 lg 1). Sissesõidukeelu tähtaja määramine on kaalutlusotsus (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). PPA arvestas mh kaebaja vanust, tervislikku seisundit, Eesti ühiskonda lõimumist, Eestis majanduslike huvide ja sugulaste 10(11)
3-23-576 puudumist ning tema sidet oma päritoluriigiga. Kaebaja ei toonud haldusmenetluses välja asjaolusid, mis oleksid andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui kolm aastat. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks pidanud tooma kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise humaansetel kaalutlustel. Väite, et kaebajat ähvardab Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamine, lükkab ümber eespool tuvastatud asjaolu, et kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitsele ning tema hirm tagakiusamise ees ei ole põhjendatud.
28.Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Seetõttu pole pärast sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud (kaebaja abiellumine, abikaasa lapseootus, tähtajalise elamisloa taotlemine) sissesõidukeelu õiguspärasuse seisukohalt olulised, sest PPA ei saanud nendega 08.02.2023 otsuse tegemisel arvestada. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32; vt elamisloa ja sissesõidukeelu küsimuste lahendamise järjekorra kohta ka Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p-d 22 ja 23) Menetluskulud
29.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Kaebajale on antud menetlusabi riigilõivu tasumiseks ning tõlkimise kulude kandmiseks, samuti riigi õigusabi kohtus esindamiseks. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Muud võimalikud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
30.Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja Eestisse saabumise kuupäev ning füüsiliste isikute nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.