Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 31.08.2023, Tartu 3-20-2022
Haldusasi
A.A., D.B. , S.F-i , D.I. , S.I. , A.K. , G.K. , V.L.-i , V.M.-i , K.N.-i , V.N.-i , I.O. , V.S. , D.S.-i , N.Š.-i , A.T., V.T. ja R.V. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 04.08.2022. a otsus G.K., V.L.-i , V.M.-i , K.N.-i , V.N.-i , I.O. , V.S. , V.T. , R.V. ja A.A. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebajad - G.K. , V.L. , V.M. , K.N. , V.N. , I.O. , V.S. , V.T. , R.V. ja A.A., esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson Vastustaja - Viru Vangla
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Jätta G.K., V.L.-i , V.M.-i , K.N.-i , V.N.-i , I.O. , V.S. , V.T. , R.V. ja A.A. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.08.2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebajate apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 31.08.2023, arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla direktor andis seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, sellest tingitud massilise nakatumise ohuga Eestis ning riigis välja kuulutatud eriolukorraga 17.03.2020 välja käskkirja nr 1-1/45 „Viru Vangla osakondade lukustamine ning päevakava järgsete tegevuste peatamine“. Käskkirjaga lõpetati alates 16.03.2020 kõik kinnipeetavate saatmised, sh osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks; sh otsustati, et ei toimu saatmisi jalutuskäigule (käskkirja p 2). Käskkirja täiendati Viru Vangla direktori 19.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/46, mille punktiga 1.2 jäi jalutuskäikudele
saatmise piirang kehtima. Viru Vangla 30.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 (p 1) ja 13.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/52 (p 1) pikendati varem kehtestatud korraldust saatmiste, sh jalutuskäikudele, mittetoimumise kohta. Jalutuskäikudele saatmise piirangud lõpetati alates 29.04.2020 Viru Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/55 (p 2).
2.A.K., A.N., A.R., A.B., A.V., A.T. L., A.T., A.T. K., A.A., A.R., A.J., A.K. , A.G., A.M., D.P., D.G., D.S. A., D.B. , D.S. F. D.S. , D.S. V.S.-i, D.I. B., D.I., D.I. M., D.I. T., E. T., F.S. , G.K. , I.M., J.N., K.N. , K.K., M.M., M.V., V.M. , N.Š. , O.K., P.A., R.V. , S.D., S.F , S.F K., S.F K., S.F L., S.F M., S.F M., S.F M., S.I., V.T. M., V.T. , V.M., V.S. , V.L. B., V.L. ja V.N. esitasid 22.07.2020 Viru Vanglale ühise taotluse igale taotlejale alandava ja ebainimliku kohtlemisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot seoses sellega, et taotlejatel puudus võimalus kasutada neile vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 2 tulenevat õigust viibida värskes õhus perioodil 16.03.2020–28.04.2020. 03.08.2020 esitasid Viru Vanglale samal põhjusel taotluse igaühele mittevaralise kahju hüvitise 1500 euro väljamõistmiseks ka D.I. D., G.O. ja I.O. .
3.Viru Vangla jättis 17.09.2020. a otsusega nr 6-16/124-3 esitatud kahjunõuded rahuldamata.
4.Vandeadvokaat D. Piskunovi vahendusel esitasid 58 kinnipeetavat Tartu Halduskohtule 16.10.2020 kaebuse Viru Vanglalt 1500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt on kaebajatele tekitatud kahju Viru Vangla direktori 17.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, 19.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/46, 30.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 ja 13.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/52 Viru Vanglas kehtestatud liikumispiirangutega seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga. Kahju, mille hüvitamist taotletakse, on tekitatud väidetavalt inimväärikust alandavast ööpäevaringsest kinnisesse kambrisse lukustamisest 44 päeva jooksul perioodil 16.03.2020– 28.04.2020.
4.1.Tartu Halduskohus võttis 18.02.2022. a määrusega menetlusse 18 kaebaja (A.A. , D.B. ,
S.F , D.I. , S.I. , A.K. , G.K. , V.L. , V.M. ,
K.N. , V.N. , I.O. , V.S. , D.S. ,
N.Š.
, A.T. , V.T.
ja R.V. ) kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
5.Viru Vangla esitas kaebusele 30.03.2022 vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata.
6.Tartu Halduskohtu 04.08.2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgnevad.
6.1.Kaebajate arvates piiras Viru Vangla õigusvastaselt neile VangS § 55 lg-st 2 tulenevat õigust saada igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus. Kõnealused piirangud kehtestati Viru Vangla direktori 17.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, mida on põhjendustega täiendatud 19.03.2020. a käskkirjaga ning seejärel piirangute jätkamise kohta antud 30.03.2020. a ja 13.04.2020. a käskkirjadega. Käskkirjad anti ajal, mil kogu maailmas oli hakanud massiliselt levima COVID-19 haigust põhjustav koroonaviirus. Kohus hindab kõnealuste käskkirjadega kohaldatud piirangute õiguspärasust, lähtudes HKMS § 158 lg 2 teisest lausest, mille kohaselt tuleb haldusaktide õiguspärasust hinnata nende andmise aja seisuga.
6.2.Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole samas sättes ette nähtud. Kohus ei nõustu kaebajatega, et piirangute sättes nimetamata jätmine välistab selle õiguse piiramise üldse. VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vastavalt VangS § 41 lg-le 2 allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele ning kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku tagamiseks. Piirangud peavad
vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega võib vangla tulenevalt VangS §-st 4 1 piirata kinnipeetava õigusi, mille piirangut seadus ei sätesta, juhul, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks, see vastab vangistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega moonuta seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
6.3.Kehtivas kohtupraktikas on selgitatud, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a jõustunud otsus asjas nr 3-20-1367, p-d 19–21). Julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamine (VangS § 6 lg 1; Riigikohtu 25.09.2006. a otsus nr 3-3-1-49-06, p 11). Ka praegusel juhul on Viru Vangla piiranud kaebajate õigust ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks, s.o kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamiseks ning kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga.
6.4.Puudub vaidlus, et enne kõnealuste käskkirjade andmist kuulutas Vabariigi Valitsus 12.03.2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigis välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Viru Vangla on sellele, kui ühele olukorra tõsidusest tunnistust andavale asjaolule, piirangute kehtestamisel ka viidanud. Lisaks puudub vaidlus, et piirangute kehtestamise ajaks oli viiruse levik WHO hinnangul saavutanud pandeemia mõõtmed 1. Sellises olukorras lähtus vangla asjakohaselt seni viiruse kohta teada olnud piiratud andmetest, sh näiteks andmetest selle kohta, et viirus levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, aga ka nakatunud pindade kaudu, ja selle kohta, et viirus kujutab tõsist ohtu inimeste tervisele ja ka elule. Seetõttu esines antud juhul kaalukas avalik huvi, mis värskes õhus viibimise õiguse piiramist õigustas, ning piirangu eesmärk oli legitiimne.
6.5.Kohtu hinnangul tuleb pidada kõnealuste käskkirjadega kohaldatud jalutuskäikudele saatmise piirangut ka proportsionaalseks. Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb aga kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (Riigikohtu 26.03.2009. a otsus nr 3-4-1-16-08, p 29).
6.6.Vangla oli piirangute kehtestamisel seisukohal, et eriolukorras, kus teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, on vangla kohustus viia nakkusoht miinimumini, välistades kokkupuuted teiste isikutega, ennetada võimalikku teiste isikute nakatumist ja seeläbi kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Viidatud on ka sellele, et teadaolevalt levib COVID19 inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid, eelkõige köha. Veel tugines vangla WHO ja Terviseameti soovitustele, mille kohaselt tuleks viiruse leviku tõkestamiseks mh hoiduda lähidistantsist (vähem kui 1 m), ning leidis, et vangla tingimustes, sh eluosakondades või ka jalutusaladel ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida (sh kinnipeetava ja ametniku vahel). Kohus leiab, et jalutuskäikudele saatmisega kaasnevate kontaktide ja inimeste koosviibimise ärahoidmisega langetas vastustaja oluliselt nii kinnipeetavate kui ka vangla ametnike nakatumise riski. Seega on vangla kasutusele võetud meede olnud eesmärgi saavutamiseks sobiv.
6.7.Kohus ei nõustu kaebajatega, et teised, kaebajate õigusi vähem piiravad meetmed oleksid olnud soovitud eesmärgi saavutamiseks sama efektiivsed. Kaebajate viidatud võimalus viia kinnipeetavaid jalutuskäigule väiksemate gruppide kaupa ei oleks sama eesmärki sama tõhusalt täitnud, kuna sellega oleks endiselt paratamatult kaasnenud rohkem inimkontakte. Samuti puudus vastustajal alus arvata, et isikukaitsevahendite kasutamine oleks vähendanud viiruse levikut sama tõhusalt kui inimkontaktide võimalikult suures ulatuses vältimine. Seega olukorras, kus teada olnud informatsiooni kohaselt oli viiruse leviku tõkestamiseks vajalik minimeerida inimestevahelisi kontakte ja hoida distantsi, ei ole võimalik heita vanglale ette neid kaasa toovate tegevuste vajalikul määral piiramist.
6.8.Vangla ei saanud käskkirjade andmise ajal jätta arvestamata sellega, et kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmisega seoses vanglas viiruse levima hakkamisel võib sattuda vanglas viibivate isikute tervis palju suuremasse ohtu, kui näiteks kinnipeetavatel teatud aja jooksul värskes õhus jalutamise võimaluse puudumisega. Käskkirjades on ära toodud, et vangla hindab kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant. Seega ei ole asjakohane kaebajate väide, et nad olid täielikus teadmatuses, kui kaua nad peavad lukustatud kambris viibima ning millal on neil võimalus uuesti värske õhu kätte saada. Vangla on asjakohaselt arvestanud ka sellega, et vanglates viibib suur hulk riskirühmadesse kuuluvaid isikuid, kelle puhul oli seni teada olnud andmete pinnalt tõenäoline, et nende nakatumise korral ei kulge haigus kergelt ning võib halvimal juhul lõppeda surmaga. Seega on vangla kohtu hinnangul asjakohaselt pidanud viiruse leviku algusajal ja pärast sellega kaasneva ohu tõsiduse kinnitamist valitsuse tasandil, kaalukamaks vajadust kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist viiruse levikuga seotud ohtude eest sellest, et ohust hoolimata tagada kinnipeetavatele igapäevane jalutuskäik värskes õhus.
6.9.Kaebajate üheks argumendiks piirangute õigusvastasust väites on asjaolu, et nii CPT, SPT kui ka õiguskantsler soovitasid vanglatele kinnipeetavate värskes õhus liikumise õigust mitte piirata. Tõepoolest on CPT oma 20.03.2020. a arvamuse p-s 7 leidnud, et kuigi kinnipeetavate osade tegevuste piiramine nakkuse leviku takistamiseks on mõistlik, peaks kinnipeetavatele jääma siiski alles vähemalt võimalus hoolitseda piisavalt isikliku hügieeni eest ning viibida värskes õhus. SPT 25.03.2020. a arvamuse p 9 alapunktis 9 on aga soovitatud tagada kinnipeetavatele miinimummääras igapäevane õues liikumine, võttes samal ajal meetmeid pandeemia ohjeldamiseks. Ka õiguskantsler on oma 06.04.2020. a kirjas nr 7-7/200489/2001899 Justiitsiministeeriumile ja vanglatele selgitanud, et kuigi kujunenud olukorras oli mõistlik ja vajalik näiteks kinnipeetavate kambritesse lukustamine, vangla kaupluse kasutamise, ühistegevuste ja kokkusaamiste keelamine, siis keeld värskes õhus jalutada on ülemäärane ja võib kvalifitseeruda kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes. Samas on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud, et nii rahvusvaheliste organisatsioonide kui ka õiguskantsleri seisukohad omavad soovituslikku iseloomu. Selliseid soovitusi tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010. a otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei tulenenud vanglale nendest soovitustest automaatset kohustust kinnipeetavatele tingimata jalutuskäike võimaldada, kui vangla hinnangul oli kohaldatud piirang kinnipeetavate ja teiste vanglas viibivate isikute tervise ja elu kaitseks sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Näiteks on vangla 30.03.2020. a ja 13.04.2020. a käskkirjades asjakohaselt tuginenud selleks ajaks teada olnud informatsioonile viiruse leviku ja ohtlikkuse kohta ning leidnud, et nakatunute arvu ja surmajuhtumite arvu plahvatusliku tõusu ning osaliste meetmete mittepiisavuse tõttu tuli pidada ka jalutuskäikudele saatmise piirangute jätkamist vajalikuks. Vangla kaalutlusi ei ole võimalik pidada asjakohatuteks. Samuti ei ole vangla kohtu hinnangul jätnud käskkirjades toodud informatsiooni arvestades arvesse võtmata muid olulisi asjaolusid ega omistanud mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Kohus leiab, et olukorras, kus Viru Vangla on käitunud eespool osutatud soovituste kohaselt nende väljastamisest ca kuu möödumisel ja
lõpetanud jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020, ei ole vangla käitunud õigusvastaselt ning on põhjendatult neid soovitusi järginud kaalutlusotsuse tulemusel selleks võimalust leides.
6.10.Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et Viru Vangla kehtestatud piirangud oleksid olnud vastuolus inimväärikuse põhimõttega. EIK-i praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 20). Täpset piiri, millal seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, mh seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 33; 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36). Olukorras, kus kaebajad ei ole neile igaühele värskes õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmisega kaasnenud kannatusi täiendavalt sisustanud, ei ole kohtu hinnangul alust pidada sellega kaasnenud ebameeldivusi ka kaebajate inimväärikust alandavateks. Kuigi kohus nõustub kaebajatega, et vangla rakendatud leevendusmeetmed ei saanud asendada igapäevast värskes õhus viibimist, kompenseerisid need siiski vähemalt osaliselt kaebajatele kaasnenud ebameeldivusi ja heaolutunde vähenemist. Näiteks oli kõnealuste käskkirjade kehtivuse ajal jäetud kambritesse raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt, samuti tagati kinnipeetavatele iga päev lisatoitlustamine.
6.11.Eelnevatele põhjendustele tuginedes on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole vangla käitunud õigusvastaselt, kui pidas vaidlusalusel perioodil kaebajate õigusest värskes õhus viibimisele olulisemaks kohustust tagada võimalikult suurel määral kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitstus COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse massilise levikuga kaasneva ohu eest. Vanglale kaebajate poolt ette heidetud tegevus ei olnud seega õigusvastane. Täitmata on seega vähemalt üks eeldus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ning kohus ei pea seetõttu vajalikuks kontrollida ülejäänud eelduste täidetust. Kaebajate kaebus tuleb seetõttu jätta täies ulatuses rahuldamata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Vandeadvokaat D. Piskunovi vahendusel esitasid 18 kinnipeetavat Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 04.08.2022. a otsuse peale. Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2022. a määrusega võeti menetlusse G. K., V.L.-i , V.M.-i , K.N.-i , V.N.-i
, I.O. , V.S. , V.T. , R.V.
ja A.A. apellatsioonkaebused. Esitatud apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada järgmistel põhjendustel.
7.1.Kaebajate arvates on Tartu Halduskohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja rikkunud menetlusnorme, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni HKMS § 180 lg 1 mõttes.
7.2.Vastavalt 17.03.2020. a käskkirjale nr 1-1/45 olid liikumispiirangud kehtestatud VangS § 41 lg 2 alusel koostoimes VangS § 8 lg-ga 2 ja § 69 lg-ga 4. VangS § 55 lg 2 järgi ei ole võimalik nimetatud õigust piirata VangS § 8 lg 2 alusel. Samuti ei olnud tegemist ajutise paaripäevase julgeolekukaalutlustel kohaldatud piiranguga (VangS § 41 lg 2), vaid piirang kestis kokku 44 päeva ning selle kehtestamine ei ole objektiivselt seostatav vangla julgeolekuga. VangS § 41 lg 2 sätestab, et seaduses sätestatud piirangu puudumisel võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Seega normist tuleneb üksnes vangla (asutuse), aga mitte inimeste (sh ametnike või kinnipeetavate) julgeoleku kaalumise võimalus. On kaheldav, kas vangla julgeolekukaalutlusi
saab tõlgendada nii laialt, et see hõlmab ka abinõude kehtestamist nakkushaiguse leviku piiramiseks inimeste tervise kaitse eesmärgil. VangS § 4 1 lg 2 sisaldab ka nõuet, et selle alusel kohaldatavad piirangud peavad vastama inimväärikuse põhimõttele ning juurdepääsu vabale õhule peetakse üheks olulisemaks vangistuses inimväärikuse austamise elemendiks.
7.3.Tähelepanuta on jäänud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS). NETS-i ajavahemikul 15.03.2019 - 06.05.2020 kehtinud redaktsiooni § 17 lg 3 p 1 ja 2 alusel oli justiitsministeeriumi (mitte vangla) ülesanne korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ja kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Samuti on arusaamatu, kas ja millistes piirides oli vanglal pädevus iseseisvalt analüüsida teadusartikleid ja teha otsuseid eriteadmisi nõudvas valdkonnas, kus NETS-i erinevate sätetega (nt §-d 18, 22 ja 28) on pädevus antud Terviseametile.
7.4.Epidemioloogilist olukorda, eeskätt nakatanute arvu arvestades, ei olnud jalutuskäikude täielik keelamine proportsionaalne abinõu. Eriolukorraga ei saa vastustaja käitumist välja vabandada. Vastustaja seatud piirangud ei olnud proportsionaalsed ja vanglal oleks olnud võimalik lahendada värskes õhus jalutuskäikudele saatmine mitmel erineval viisil. Seatud piirangud olid õigusvastased, nendega alandati apellantide inimväärikust ja sellest tulenevalt on kahju hüvitamine igati õigustatud.
7.5.Kuigi kaebuses viidatud põhimõtted ja juhised on soovitusliku olemusega, siis oleks ikkagi pidanud Viru Vangla direktor neid proportsionaalsuse hindamisel arvesse võtma. Vastustaja ei rakendanud WHO, CPT, SPT põhimõtteid ja soovitusi ning õiguskantsleri otsesele pöördumisele ei reageerinud. Sellest tulenevalt on vastustaja tegevus olnud teadlik ja õigusvastane.
7.6.Halduskohus on otsuses toonud välja, et kinnipeetavad ei olnud teadmatuses piirangute kehtimise ajal, kuivõrd iga kahe nädala tagant hinnati olukorda. Teadmatus seisnebki selles, et pideva piirangute pikendamise tõttu ei osatud ette aimata, millal piirangud lõpevad.
7.7.Halduskohus oli ka seisukohal, et kaebajate väljatoodud alternatiivsed viisid ei oleks olnud soovitud eesmärgi saavutamiseks sama efektiivsed. Vastustaja otsustas kõige karmima meetme poolt, kuid selle iseloomu arvestades rikuti kinnipeetavate põhiõigusi ja alandati nende inimväärikust. Keegi ei soovi 44 päeva järjest siseruumides viibida, ka vanglale iseloomulikku talumiskohustust arvesse võttes. Samuti kasutati vähem riivavaid meetmeid hilisemate koroonalainete ajal. Asjaolu, et COVID-19 teise ja kolmanda viirusepuhangu ajal võimaldati kinnipeetavatele jalutuskäikudel käimine viitab sellele, et vastustaja mõistis ka ise, et tema tegevus esimese viirusepuhangu ajal oli vale.
8.Viru Vangla palub 03.01.2023. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on halduskohtu 04.08.2022. a otsus õige ja põhjendatud. Halduskohtu otsus on väga põhjalik ja tugineb kehtivale õigusele. Vastustaja on enda üksikasjalikud seisukohad esitanud 30.03.2022. a vastuses nr 1-8/4937-7 ja jääb nende juurde, paludes nendega arvestada ka apellatsioonkaebuse menetlemisel.
8.1.Apellatsioonkaebusest järeldub, et vangla poleks pidanud arvestama piirangute kohaldamise ajahetkel COVID-19 viiruse kohta teadaolevat infot. Vastustaja sellega ei nõustu ja rõhutab, et kaebajate teistsugune arusaam olukorrast ei tähenda, et vangla on piirangute kohaldamisel lähtunud ebaõigetest kaalutulustest. Viiruse tõrjumiseks ja nakkuse leviku ennetamiseks tuli vanglas vältida omavahelisi kokkupuuteid teiste isikutega ja seeläbi kaitsta isikute elu ja tervist. Vanglal lasus kohustus viia nakkusoht miinimumini ja selle eesmärgi saavutamiseks tuli arvestada lisaks seadusandlusele ka WHO ja Terviseameti soovitusi. Tänane teadmine näitab, et vanglad tulid COVID-19 viiruse tõrjumise ja ohjamisega edukalt
toime. Kui vanglast väljaspool oli viiruse levik ulatuslik, siis vanglas suudeti vangide massilist nakatumist vältida ja sellest saab järeldada, et kohaldatud piirangud kogumis osutusid tol ajahetkel tõhusaks ja vajalikuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 04.08.2022. a otsuse põhjendustega ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud ka menetlusnorme, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu 04.08.2022. a otsuse tühistamiseks.
11.Apellatsioonimenetluses leiavad kaebajad jätkuvalt, et 2020. a kevadel 44 päeva vältel värskes õhus jalutamise mittevõimaldamine oli õigusvastane, kuna kinnipeetava värskes õhus viibimise õigus on absoluutne. Ringkonnakohtu arvates osutas halduskohus põhjendatult sellele, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse, viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas, piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. Ringkonnakohus jagab samuti halduskohtu arusaama, et vahetult värskes õhus jalutamise õiguse piiramise aluste seaduses sätestamata jätmisest ei järeldu, et see kinnipeetava õigus oleks absoluutne, s.t et vanglal oleks keelatud seda õigust piirata. Nimelt tuleneb VangS § 41 lg 2 ls-test 2 ja 3, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kinnipeetava õiguse, liikuda vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal, piiramise volitus vanglale tuleneb VangS § 8 lg-st 2, mille järgi on muu hulgas lubatud kambrite ja eluosakondade lukustamine, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et kuna seadus ei reguleeri värskes õhus jalutamise õiguse piiramise aluseid, siis on selle õiguse piiramine lubatud üksnes vangla julgeoleku tagamiseks. Õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 4 1 lg-s 2 kasutatud mõiste „võib“. Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimist reguleerivate normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise. Viru Vangla direktori 17.03.2020. a käskkirjas nr 1-1/45 põhjendati kinnipeetavate saatmiste piiramist ennekõike vajadusega takistada viiruse võimalikku levimist vanglas ja kaitsta sellega nii kinnipeetavate kui ka ametnike elu ja tervist. Seega kehtestati kõnealused piirangud vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks.
12.Vastustaja tegevust kaebajate vabas õhus jalutamise õiguse piiramisel ei muuda õigusvastaseks ka apellatsioonkaebuse viide NETS § 17 lg 3 p-dele 1 ja 2, mille alusel oli Justiitsministeeriumi ülesanne korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ja kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Nimetatud säte sisaldus juba algses, 12.02.2003 vastu võetud seaduse redaktsioonis ja ei ole sinna lisatud alles seoses koroonaviiruse levikuga. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest, et viidatud paragrahvist tuleneb Justiitsministeeriumi ülesanne korraldada kinnipidamisasutuses nakkusohutud tööolud vanglaametnikele jt. kinnipeetavatega
vahetult kokku puutuvatele isikutele ning nakkusohutud kinnipidamistingimused ka kinnipeetavatele, järeldada seda, et Viru Vangla direktoril puudus seetõttu õiguslik alus või pädevus anda 17.03.2020. a käskkirja nr 1-1/45, 19.03.2020. a käskkirja nr 1-1/46, 30.03.2020. a käskkirja nr 1-1/49 ja 13.04.2020. a käskkirja nr 1-1/52. Nimetatud käskkirjade andmise alused on haldusaktides korrektselt kirjas ning muuhulgas viidatakse neis Justiitsministeeriumi 15.03.2020. a korraldusele, mis anti Justiitsministri 04.08.2008. a määruse nr 41 „Vanglaametnikule või muule vanglatöötajale Justiitsministeeriumi ametniku poolt korralduste andmise ja vanglas teenistusülesannete täitmise kord“ § 2 lg 2 p 3 alusel. Selle sätte kohaselt on Justiitsministeeriumi karistuse täideviimise talituse juhatajal õigus anda korraldusi registrite arendamise, kinnipeetavate ja vahistatute arvestuse, vangistuse täideviimise, järelevalve, julgeoleku ja jälitustegevuse valdkonnas ning menetluste kohta, mis puudutavad kinnipeetavaid ja nende poolt toimepandud õigusrikkumisi ning korra § 3 lg 2 järgi antakse korraldus vangla direktorile. Kuna Justiitsministeeriumi 15.03.2020. a korraldus vangla direktorile anti paar päeva pärast koroonaviiruse levikust tingitud eriolukorra kehtestamist, siis on see korraldus ilmselt olnud seotud ka sooviga tagada Viru Vanglas nakkusohutud tööolud vanglaametnikele jt. kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Seega, kuigi VangS ei sisalda eraldi sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil, oli ka vanglal endal üldine hoolsuskohustus oma töökorralduses vastavaid abinõusid rakendada. PS §-des 16 ja 28 sätestatud põhiõigusest elu ja tervise kaitsele tuleneb riigi positiivne soorituskohustus, mis laieneb ka vanglale. Seda kohustust on Viru Vangla ka täitnud.
12.1.Ka sellest, et NETS-i järgi on nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje valdkonnas pädev asutus Terviseamet ning ka nakkushaiguste epideemilisest levikust tuleneva ohu üle otsustab Terviseamet talle laekuvate epidemioloogiliste, laboratoorsete ja kliiniliste andmete alusel, ei tulenenud ringkonnakohtu hinnangul vastustajale mingisugust keeldu kõnealuse piirangu kehtestamiseks vanglas ega ka piirangu kehtivuse pikendamiseks. Kuidagi ei saa vastustajale ette heita ka seda, et ta lähtus piirangu kehtestamisel ja selle pikendamise üle otsustamisel 2020. a kevadel kättesaadavate teadusartiklite sisust. Lisaks teadusartiklitele juhindus vastustaja eelpoolviidatud haldusaktide andmisel ka Terviseameti andmetest.
13.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, mille kohaselt ei olnud jalutuskäikude täielik keelamine 44-ks päevaks proportsionaalne abinõu, kuna vanglal oleks olnud võimalik lahendada kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmine mitmel erineval viisil või kohaldada kohe muid, kinnipeetavate õigusi vähem riivavaid meetmeid, mida rakendati hilisemate koroonalainete ajal, et võimaldada kinnipeetavatele jalutuskäikudel käimine. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et käskkirjade andmise aja seisuga ei saanud kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist 44-ks päevaks pidada kaebajate suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vastustustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine.
13.1.Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata olulise tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse täideviimise ajal. Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise ja jätkamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldusega nr 76 kehtestatud eriolukord. Eriolukorra kehtestamist põhjendati Vabariigi Valitsuse korralduse nr
76 p-s 1 COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.
13.2.Arvesse tuleb võtta ka seda, et piirangu kehtivuse ajal ei olnud teave COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta täielik. Sellele vaatamata oli vastustajal kohustus võtta samme viirusest lähtuva ohu vähendamiseks. Saab pidada ainuvõimalikuks, et vastustaja lähtus seejuures otsustuste tegemise ajal teada olnud andmetest ja teaduslikest hinnangutest viiruse levimise ja toime kohta. Nii ongi vastustaja esile toonud, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele ja C-hepatiidi kandjatele. Lisaks oli vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid.
13.3.Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei olnud alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Seega oli suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Arvestades Eesti olukorda 2020. a kevadel ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine igati õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võiks levida. Samas tuli vastustajal piirangute kehtestamise otsustamisel arvestada ka vangla eripäradega – näiteks puudub kinnipeetavatel võimalus liikuda vanglas ilma saatjata ning osakonnas vabalt liikudes viibiksid kinnipeetavad koos väiksel alal küllaltki pika aja jooksul. Arvestades osakonna kambrite välisel piiratud alal viibivate kinnipeetavate suurt hulka, oleks vanglateenistujatel olnud ilmselt väga raske tagada piisaval määral kinnipeetavate vahelist distantsi ja korrektset ohutusmeetmete rakendamist. Põhilisi tavaühiskonna kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjade täitmine ei oleks seega vanglas saanud järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust, mis omakorda suurendanuks ohtu kinnipeetavate tervisele. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et eriolukorra kehtestamise järel oli Eestis mitme kuu jooksul puudus isikukaitsevahenditest ning nagu juba märgitud, oli 2020. a kevadel teave viiruse levimisviiside ja – kiiruse osas ebatäielik.
13.4.Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ära jätmine aitas seega kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Elu ja tervise kaitse kohustus kaalusid oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õiguse perekonnaelule). See tingis vajadusel selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võis otseselt soodustada viiruse levikut. Vastustaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega, kes kinnipeetavaid saadavad ning puutunuks seejärel kokku ka teiste kinnipeetavatega. Individuaalsete jalutuskäikude võimaldamiseks puudus vastustajal inimressurss ja ka piisav arv jalutusbokse. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks ning lisatoitlustamiseks. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt
need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.
13.5.Isegi asjaolu, et kinnipeetavate hulgas ei olnud 17.03.2020. a käskkirja nr 1-1/45 andmise hetkel ja piirangute pikendamise käskkirjade andmise ajal nakatunuid, ei muuda ennetaval eesmärgil piirangute kehtestamist põhjendamatuks. Värskes õhus jalutamise võimaluse tagamisel oleks inim- ja pindkontaktid olnud oluliselt ulatuslikumad ja nakatumisoht suurem, samuti eeldanuks see vanglalt olulisi töökorralduslikke muudatusi. Kui kinnipeetavate värskes õhus viibimise võimalusele oleks piirangud kehtestatud alles pärast nakkuse leviku tuvastamist vangla territooriumil, oleks koroonaviiruse levikuoht olnud vanglas ilmselgelt oluliselt kõrgem. Hilisemad arengud 2020. a sügisel kinnitavad ohu tõsidust, sest mitmes Eesti vanglas tekkis sel ajal teatavasti COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse nakkuskolle ning selle levik oli kiire.
13.6.Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebajate suhtes ülemääraseks. Kaebajad olid ilma võimaluseta värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi piirangu mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks, ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest.
13.7.Samuti on EIK leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada üksnes isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kõnealuseid piiranguid ei saa pidada ka kaebajate inimväärikuse alandamiseks, arvestades piirangute kehtestamise eesmärki, kestust ja seda, et piirangute kehtestamisega koos kehtestati kinnipeetavatele ka teatud leevendusmeetmed. EIK-i värskemas praktikas (01.03.2022. a otsus Fenech vs Malta, nr 19090/20) on aga sedastatud, et sarnastes olukordades, kus kinnipeetavad ei pääsenud pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda perega, käia kirikus ega teha muid tegevusi, pole tegemist inimõiguste konventsiooni art 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) rikkumisega, kuna need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil tervisealase eriolukorra ajal. EIK rõhutas selles lahendis, et piirangud ei kehtinud vaid kaebajast kinnipeetavale, vaid ühiskonnas laiemalt. EIK pidas asjaomaseid ajas piiritletud piiranguid proportsionaalseteks ning leidis, et need ei põhjustanud kaebajale suuremaid kannatusi kui oli pandeemia ajal kinnipidamiskohas vältimatud.
13.8.Kaebajate poolt kaebuses nimetatud vähem piiravad meetmed ei oleks ringkonnakohtu hinnangul samuti olnud sama efektiivsed. 2020. a kevadel oli teatavasti tegemist täiesti uudse viiruse levikuga, mille kohta oli väga vähe teavet. Esialgsed andmed näitasid, et viiruse levik toimub nii piisknakkuse kui ka aerosoolnakkuse teel. Aerosoolnakkuse puhul ei oleks ka kaitsemaskide kandmine andnud samaväärselt tõhusat kaitset kui piisknakkuse puhul. 2020. a kevadel oli Eestis, aga ka mujal riikides, isikukaitsevahendite nappus. Kuivõrd isikukaitsevahendite puudus ja raskused nende hankimisel leidsid 2020. a kevadel ka meedias suurt kajastust, võib sellist asjaolu pidada üldteada olevaks. Kõigile ohutut jalutamist ei oleks taganud ka üksnes desinfitseerimisvahendite olemasolu, maski kandmine ja distantsi hoidmine. Ohutu jalutamise võimaldamine sõltus enamatest aspektidest, mh piisava hulga personali olemasolust (eriolukorra ajal vähendati ka vanglaametnike koosseise perioodiliselt miinimumini, et kontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel oleks vähem) ja tuli arvestada ka eriolukorrast tingitud tavapärasest erinevate täiendavate tööülesannetega. Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud nakatumise riski oluliselt. Selliseid põhjendamatuid
riske ei tohtinud kehtinud eriolukorra ajal võtta. Silmas tuli pidada ka seda, et kinnipeetavat tuleb alati jalutusboksi saata, mistõttu on kontakt ametnikuga vältimatu. Kuna kinnipeetavat tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis oleks see tähendanud ka rohkemaid inimkontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel, samuti oleks võinud tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele, kasutades vajadusel vahetut sundi, millistel juhtudel oleks inimkontakt olnud vältimatu. Lisaks oleks tulnud kõik pinnad ja alad, kus kinnipeetav viibis, desinfitseerida enne ja pärast jalutuskäiku. See oleks aga olnud raskendatud, sest vanglates koha peal viibiva personali hulk oli eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini. Seetõttu ei oleks olnud vanglas võimalik ka tagada kõigile kinnipeetavatele ühetunnist jalutuskäiku väiksemates gruppides või suisa kambrikaupa. Sagedane kätepesu ja distantsi hoidmine on üksnes nakatumise riski vähendavad abinõud. Samuti sõltuvad sellised abinõud kinnipeetava enese arusaamast ja käitumisest. Vangla ei saanud tervise kaitsmiseks abinõude tarvitusele võtmisel jääda lootma sellele, et kõik kinnipeetavad ka hoiavad omavahel soovitatud distantsi ning pesevad piisavalt käsi. Kohaldatavad meetmed peavad olema võimalikult tõhusad ja need ei saanud sõltuda kinnipeetava enda subjektiivsetest otsustest. Lisaks suurendanuks see omakorda inimkontakte, mille vähendamine oli 2020. a kevadel teada oleva info pinnalt kõige tõhusam viis nakkuse leviku vältimiseks. Ka haigustunnustega isiku kiire avastamine ja eraldamine ei oleks olnud sama tõhus abinõu nakatumise vältimiseks. Teadaolevalt võis inimene olla nakkusohtlik juba enne sümptomite avaldumist, mistõttu võis viirus levida ka ilma sümptomiteta isikult. Seega haigestunute kiire avastamine ja eraldamine ei oleks nakatumisi täielikult välistanud. Seda näitab ka vanglate hilisem kogemus, et vähemkoormavate meetmete kasutamisel olid vanglates siiski haiguspuhangud ning üksnes haigestunute avastamine ja eraldamine ei olnud piisav abinõu viiruse leviku tõkestamisel.
13.9.Kõnealuseid piiranguid ei muuda õigusvastaseks ka see, et teiste, hilisemate koroonalainete ajal võimaldati kinnipeetavatel, kes ei olnud haiged, vanglas värskes õhus tund aega jalutada. 2020. a kevadel esinenud epidemioloogiline olukord ja teadmised koroonaviiruse levikust ning kaitsevahendite kättesaadavus ei ole võrreldavad hilisema olukorraga. Lisaks puudusid 2020. a kevadel vastavad ravimid ning ka vaktsineerimisvõimalus tekkis alles 2020. a lõpus. Väljaspool kinnipidamisasutusi olid esimese viirusepuhangu ajal seatud inimestele samuti ulatuslikumad piirangud kui teise ja kolmanda viirusepuhangu ajal. Pärast piirangu tühistamist saadi täiendavaid andmeid COVID-19 haigust põhjustava viiruse levimise ja toime kohta. See võimaldas 2020. a sügisel viiruse nn teise laine saabudes rakendada leebemaid piiranguid, näiteks võimaldada kinnipeetavatele siiski igapäevaselt värskes õhus viibimist. 2020. a kevadel piirangute kohaldamine toimus preventiivsel eesmärgil ja oli seega prognoosotsus. Selle otsuse tegemisel sai ja pidigi vastustaja lähtuma olemasolevatest andmetest. Hilisem leebemate piirangute rakendamine ei muuda varasemaid piiranguid seega õigusvastaseks.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga samuti selles, et Maailma Terviseorganisatsiooni, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on soovitanud pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist, kuid kuna tegemist on viiruse leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, ei muuda nende järgimata jätmine vastustaja tegevust õigusvastaseks. Sama kehtib ka õiguskantsleri 06.04.2020. a kirjas toodud seisukohtade kohta.
15.Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja tegevus kaebajate suhtes värskes õhus viibimise piirangu kehtestamisel ja pikendamisel ei olnud õigusvastane. Seetõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus –
vastustaja tegevuse õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebajate apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.