Anna Aleksejeva, Deniss Bodnja, Sergei Filkini, Dmitri Ivanovi, Stanislav Ivanovi, Artemi Kurvitsa, Gevin Küti, Viktor Levakovi, Vjatšeslav Malsagovi, Kirill Narveti, Vladimir Nikitini, Ivan Ostriku, Vassili Savka, Deniss Slavnovi, Nikolai Šagandini, Andrei Toompere, Vadim Tsiunelise ja Rene Vainiku kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – Anna Aleksejeva, Deniss Bodnja, Sergei Filkin, Dmitri Ivanov, Stanislav Ivanov, Artemi Kurvits, Gevin Kütt, Viktor Levakov, Vjatšeslav Malsagov, Kirill Narvet, Vladimir Nikitin, Ivan Ostrik, Vassili Savka, Deniss Slavnov, Nikolai Šagandin, Andrei Toompere, Vadim Tsiunelis, Rene Vainik; volitatud esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov Vastustaja – Viru Vangla, volitatu esindaja Eve Kangro
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Anna Aleksejeva, Deniss Bodnja, Sergei Filkini, Dmitri Ivanovi, Stanislav Ivanovi, Artemi Kurvitsa, Gevin Küti, Viktor Levakovi, Vjatšeslav Malsagovi, Kirill Narveti, Vladimir Nikitini, Ivan Ostriku, Vassili Savka, Deniss Slavnovi, Nikolai Šagandini, Andrei Toompere, Vadim Tsiunelise ja Rene Vainiku kaebus rahuldamata.
Jätta Anna Aleksejeva, Sergei Filkini ja Artemi Kurvitsa poolt kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 30 euro ulatuses, s.o kokku 90 eurot Eesti Vabariigi kanda.
3.Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.09.2022
3-20-2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla direktor andis seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, sellest tingitud massilise nakatumise ohuga Eestis ning riigis välja kuulutatud eriolukorraga 17.03.2020 käskkirja nr 1-1/45 „Viru Vangla osakondade lukustamine ning päevakava järgsete tegevuste peatamine“. Käskkirjaga lõpetati alates 16.03.2020 kõik kinnipeetavate saatmised, sh osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks; sealhulgas otsustati, et ei toimu saatmisi jalutuskäigule (käskkirja p 2). Käskkirja täiendati Viru Vangla direktori 19.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/46, mille punktiga 1.2 jäi jalutuskäikudele saatmise piirang kehtima.
2.Viru Vangla 30.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 (p 1) ja 13.04.2020. a käskkirjaga nr 11/52 (p 1) pikendati varem kehtestatud korraldust saatmiste, sh jalutuskäikudele, mittetoimumise kohta.
3.Jalutuskäikudele saatmise piirangud lõpetati alates 29.04.2020 Viru Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/55 (p 2).
4.Aleksander Kuzmin, Aleksei Nikiforov, Aleksei Regentov, Aleksandr Barinov, Alvar Valdre, Andrei Logvinov, Andrei Toompere, Andres Kelkka, Anna Aleksejeva, Armin Rau, Arseni Jakovlev, Artemi Kurvits, Artur Golovilov, Artur Matveev, Danel Puuder, Danil Gokalo, Denis Avdejenkov, Deniss Bodnja, Deniss Fridolin, Deniss Slavnov, Deniss Vassilevski, Dmitri Berjozkin, Dmitri Ivanov, Dmitri Meštšenski, Dmitri Tsajun, Etkar Tammekivi, F.S. , Gevin Kütt, Igor Markelov, Jevgeni Nurtdinov, Kirill Narvet, Konstantin Kartsev, Maxim Mosyakin, Maksim Volkov, Vjatšeslav Malsagov, Nikolai Šagandin, Oleg Kozlov, Pavel Allanazarov, Rene Vainik, Samira Dementieva, Sergei Filkin, Sergei Kostin, Sergei Kostjutšenko, Sergei Lalin, Sergei Makov, Sergei Matvejev, Sergei Mihhailov, Stanislav Ivanov, Vadim Maksimtšuk, Vadim Tsiunelis, Valeri Minajev, Vassili Savka, Viktor Baimov, Viktor Levakov ja Vladimir Nikitin esitasid 22.07.2020 Viru Vanglale ühise taotluse igale taotlejale alandava ja ebainimliku kohtlemisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot seoses sellega, et taotlejatel puudus võimalus kasutada neile vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 2 tulenevat õigust viibida värskes õhus perioodil 16.03.2020–28.04.2020. Kahjunõude põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.Taotlejate ööpäevaringne lukustamine kambrisse oli eriti julm ja jõhkralt inimõigusi rikkuv ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3 vastuolus, võttes arvesse, et taotlejatele ei teatatud, kui kaua nad peavad lukustatud kambris viibima ning millal on neil võimalus uuesti värske õhu kätte saada. Asjaolu, et Viru Vanglas ei ole võimalik avada aknaid, mis võimaldaks saada värsket õhku, muutis taotlejate
3-20-2022 kannatused ainult intensiivsemaks. 44 päeva järjest lukustatud kambris viibimine tekitas neile hirmu ja ahastust. COVID-19 pandeemia valguses, kus olukord riigis ja terves maailmas on ettearvamatu ja pingeline, on selline isoleerimine mentaalselt kordades raskem ning olla justkui unustatud lukustatud kambrisse ettearvamatuks ajaks tekitas taotlejatele intensiivseid hingelisi kannatusi. Elektri, raadio ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks jätmine ööpäevaringselt ei saa kergendada arvestataval viisil sellist traumeerivat, ebainimlikku ja alandavat kogemust. Taotlejate ööpäevaringne lukustamine kambrisse ja ühetunnise jalutuskäigu ärajätmine ei olnud proportsionaalne ega möödapääsmatu meede viiruse leviku takistamiseks Viru Vanglas. Nii oli näiteks võimalik korraldada jalutuskäigud kambrite või väiksemate gruppide kaupa või tagada jalutamine suuremal õuealal. Vanglatel on kohustus tagada ruumide (sh jalutusbokside) regulaarne desinfitseerimine ning vanglad on varunud isikukaitsevahendeid, mida kasutatakse igapäevatöös, tagamaks võimalikult ohutu kokkupuute kinnipeetavatega. Neid ettevaatusabinõusid kasutades oleks olnud võimalik võimaldada väiksemates gruppides kinnipeetavatele ka igapäevane jalutuskäik värskes õhus. Rakendatud meetmed panid taotlejate elu ja tervise pigem ohtu, kui säästsid ja kaitsesid seda. Seega rakendati ebasobivaid ja mittevajalikke meetmeid, mis riivasid taotlejate põhiõigusi õigustamatult palju.
4.2.Õiguskantsler on 06.04.2020 Viru Vangla poole pöördunud ja leidnud, et kehtestatud liikumispiirangud kvalifitseeruvad kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 ja EIÕK artikli 3 mõttes. Võttes arvesse, et Viru Vangla direktor ei rakendanud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) ning ÜRO Piinamise Ennetamise Alamkomitee (SPT) põhimõtteid ja soovitusi ega reageerinud õiguskantsleri otsesele pöördumisele piirangu lõpetamise näol, on vangla rikkunud kaebajate inimõigusi teadlikult ja taotluslikult.
4.3.Lisaks oli käskkirjadele esitatud vaiete läbivaatamine antud kiireloomulises küsimuses ebaproportsionaalselt pikk, sest samasisulised vaided tagastati alles maikuus, mil jalutuskäikudele saatmise piirang oli juba lõpetatud. Kuivõrd taotlejatel ei olnud võimalik esmaseid õiguskaitsevahendeid mõistlikult kasutada, mis viivitamatult oleks õigusvastase tegevuse lõpetanud, tekkis neile mittevaraline kahju.
5.03.08.2020 esitasid Viru Vanglale taotluse igaühele mittevaralise kahju hüvitise 1500 euro väljamõistmiseks ka Dmitri Dodonov, Geork Ovsepjan ja Ivan Ostrik, paludes vanglal lähtuda 22.07.2020 vanglale esitatud kahjunõudes toodud põhjendustest.
6.Viru Vangla jättis 17.09.2020. a otsusega nr 6-16/124-3 22.07.2020. a ja 03.08.2020. a kahjunõuded rahuldamata. Vangla põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.Seadusandja mõte ei ole olnud VangS § 55 lg 2 kehtestamisel absoluutne. Mõeldamatu on tõlgendada kõnealust sätet selliselt, et kinnipeetavate jalutuskäikude piiramine ei ole üheski olukorras võimalik ja õiguslik. Igale erakorralisele olukorrale tuleb reageerida vastavalt selle pikkusele ja mõjudele. Epideemia korral on täiendav julgeolekuabinõu käsitatav ennetava meetmena, mille eesmärk on tagada, et kinnipeetavad ja ametnikud, kellest võib tuleneda nakkumisoht, ei puutuks kokku teiste isikutega, ja mille tulemusel väheneb vanglas viiruse laiaulatusliku levimise risk. Vangla tingimustes, sh ka jalutusaladel ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida (sh kinnipeetava ja ametniku vahel). Samuti ei oleks jalutuskäikude lubamisega olnud võimalik täielikult vältida kinnipeetava kokkupuudet nakatunud pindadega. Kuna viirus võib levida ka ilma sümptomiteta isikult, oli oluline, et igasuguseid inim- ja pindkontakte oleks võimalikult
3-20-2022 vähe. Kõik sellised ohud tuli viia miinimumini, mistõttu ei olnud võimalik korraldada värskes õhus jalutamist nakkusohtu tekitamata.
6.2.Piirangute kehtestamisel arvestati, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Riigi kohustus kaitsta elu ja tervist hõlmab endas enamat kui minimaalsed meetmed, kohustuse täitmisel ei saa lähtuda juhuslikkusest. Ülemaailmse epideemia puhul, kus teadusinfo viiruse leviku kohta oli ja on siiani kiiresti ajas muutuv, tuli rakendada riigi kohustuse täitmiseks pigem rangemaid meetmeid, kus kaitsemeetmete mõju oli ka vahetumalt tajutav. Teaduskirjandus kinnitas, et viirus on sedavõrd nakkusohtlik, et kriitiliste juhtumite arv võib osutuda ohuks tervele tervishoiusüsteemile ja seda väga lühikese ajaperioodi jooksul. Käskkirjades kehtestatud piirangute vajadust hinnati järjepidavalt ning esimestel võimalustel piiranguid ka leevendati. Muu hulgas oli ka väljaspool vanglat isikute liikumisvabadust piiratud, kes samuti ei teadnud kui kaua piirangud kestavad. Lisaks oli eriti oluline vältida viiruse levikut riskirühmade seas (sh kroonilisi haigusi põdevad inimesed), kuivõrd nende tervist võib viirus eriliselt halvendada või olla eluohtlik.
7.Aleksander Kuzmin, Aleksei Nikiforov, Aleksei Regentov, Aleksandr Barinov, Alvar Valdre, Andrei Logvinov, Andrei Toompere, Andres Kelkka, Anna Aleksejeva, Armin Rau, Arseni Jakovlev, Artemi Kurvits, Artur Golovilov, Artur Matveev, Danel Puuder, Danil Gokalo, Denis Avdejenkov, Deniss Bodnja, Deniss Fridolin, Deniss Slavnov, Deniss Vassilevski, Dmitri Berjozkin, Dmitri Ivanov, Dmitri Meštšenski, Dmitri Tsajun, Etkar Tammekivi, F.S. , Gevin Kütt, Igor Markelov, Jevgeni Nurtdinov, Kirill Narvet, Konstantin Kartsev, Maxim Mosyakin, Maksim Volkov, Vjatšeslav Malsagov, Nikolai Šagandin, Oleg Kozlov, Pavel Allanazarov, Rene Vainik, Samira Dementieva, Sergei Filkin, Sergei Kostin, Sergei Kostjutšenko, Sergei Lalin, Sergei Makov, Sergei Matvejev, Sergei Mihhailov, Stanislav Ivanov, Vadim Maksimtšuk, Vadim Tsiunelis, Valeri Minajev, Vassili Savka, Viktor Baimov, Viktor Levakov, Vladimir Nikitin, Dmitri Dodonov, Gevork Ovsepian ja Ivan Ostrik esitasid 16.10.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse iga kaebaja kasuks Viru Vanglalt 1500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt on kaebajatele tekitatud kahju Viru Vangla direktori 17.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, 19.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/46, 30.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 ja 13.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/52 Viru Vanglas kehtestatud liikumispiirangutega seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga. Kahju, mille hüvitamist taotletakse, on tekitatud väidetavalt inimväärikust alandavast ööpäevaringsest kinnisesse kambrisse lukustamisest 44 päeva jooksul perioodil 16.03.2020–28.04.2020.
8.Pärast kaebuse osalist tagastamist Tartu Halduskohtu 26.10.2021. a, 19.01.2022, a ja 21.01.2022. a määrustega võttis Tartu Halduskohus 18.02.2022. a määrusega menetlusse 18 kaebaja (Anna Aleksejeva, Deniss Bodnja, Sergei Filkin, Dmitri Ivanov, Stanislav Ivanov, Artemi Kurvits, Gevin Kütt, Viktor Levakov, Vjatšeslav Malsagov, Kirill Narvet, Vladimir Nikitin, Ivan Ostrik, Vassili Savka, Deniss Slavnov, Nikolai Šagandin, Andrei Toompere, Vadim Tsiunelis ja Rene Vainik) kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
9.Viru Vangla esitas kaebusele 30.03.2022 vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata.
10.Tartu Halduskohus määras 30.05.2022. a määrusega kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3-20-2022
11.Kaebajad paluvad mõista neile Viru Vanglalt välja kahjuhüvitised järgmistel põhjendustel.
11.1.Kaebajatele perioodil 16.03.2020–28.04.2020 kehtestatud piirang ei olnud õiguspärane. VangS § 55 lg 2, mis sätestab päevas ühetunnise värskes õhus jalutuskäigu tagamise kohustuse, ei võimalda piirata seda õigust VangS § 8 lg 2 alusel. VangS § 8 lg 2 alusel on võimalik piirata vaid VangS § 8 lg-s 1 reguleeritud õigusi. Tunniajane igapäevane viibimine värskes õhus tuleb kehtiva õiguse kohaselt tagada nii VangS § 69 lg 2 p-s 1 kui ka VangS § 8 lg-s 2 sätestatud meetmetele allutatud kinnipeetavatele.
11.2.Jalutuskäikude ärajätmine oli ka VangS § 4 1 lg 2 alusel õigusvastane, sest rikkus õigustamatult kaebajate inimväärikust ja moonutas seaduses sätestatud teisi õigusi ja vabadusi. Vastustaja rakendatud viiruse leviku tõkestamismeetmed ei olnud proportsionaalsed ega möödapääsmatud, sest õigust elule ja tervisele oleks olnud võimalik tagada teiste vähem põhiõigusi riivavate meetmetega, mis tagavad ka inimväärika kohtlemise. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on õues viibimise mittevõimaldamine EIÕK artikliga 3 vastuolus olev tegevus (vt nt Saarepuu vs Eesti, nr 24316/13). Kaebajatele ei teatatud, kui kaua nad peavad sellistes tingimustes viibima ning millal on neil võimalus uuesti värske õhu kätte saada, seega oli tegemist eriti jõhkralt inimõigusi rikkuva tegevusega.
11.3.Piirangute kehtestamine on vastuolus ka WHO, CPT ning SPT väljastatud põhimõtete ja soovitustega, mida vanglatel tuleb eriolukorra ajal jälgida. Nende põhimõtete kohaselt tuleb kinnipeetavatele tagada õigus viibida vähemalt üks kord päevas värskes õhus ning see õigus ei lange ära viiruseleviku ohu tõttu. Võttes arvesse, et Viru Vangla direktor ei rakendanud WHO, CPT, SPT põhimõtteid ja soovitusi ega reageerinud õiguskantsleri otsesele pöördumisele piirangu lõpetamiseks, on inimõigusi rikutud teadlikult ja taotluslikult.
11.4.Olukorras, kus vanglateenistusel puudus teave, kui kaua kõnealused piirangud kestavad ning mis on nende mõju, samuti arvestades, et täielik selgus võis saabuda teadusuuringute tulemusena alles aastate jooksul, tulnuks vanglal lähtuda teadaolevatest faktidest ning teha proportsionaalne otsus, millises ulatuses piiranguid rakendada. Võttes arvesse, et Hiinas puhkes pandeemia juba vähemalt 2019. aasta detsembrikuu alguses ja kestis veel vaidlustatud piirangute kehtestamise ajal (st vähemalt 4 kuud), pidi vastustajale olema selge, et viirus ei ole lühiajaline paaripäevane mööduv nähtus. Selliselt rakendas vastustaja teadlikult piiritlemata ajaks isikute õigusi erakordselt intensiivselt riivavaid meetmeid.
11.5.Kohane ei ole vastustaja argument, et piirangud olid õigustatud suure hulga kinnipeetavate riskigruppi kuulumise tõttu. Vastustajal oli kinnipeetavate elu ja tervise kaitse tagamiseks ka teisi võimalusi. Ka kõiki ettevaatusabinõusid järgides ei saa kinnipeetavate haigestumist täielikult välistada, mistõttu tulnuks rakendada proportsionaalseid meetmeid. Vastustajal oli küllaldaselt erinevaid võimalusi, mis koostoimes oleks taganud proportsionaalse ja efektiivse ennetusmeetodi viiruse levikuks ning piiranud kinnipeetavate õigusi ainult nii palju, kui see oli tõesti möödapääsmatu.
11.6.Kaebajad taotlevad standardseid hüvitisi ning on teadlikult jätnud viitamata subjektiivsetele raskendatavatele asjaoludele, mis võiks tingida kahjuhüvitise erineva summa iga kaebaja kohta.
12.Viru Vangla palub jätta kaebuse järgmistel põhjendustel rahuldamata.
12.1.2019. aastal sai Hiinas alguse COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemiline levik, mis levis üle maailma ja 2020. aastal jõudis viiruse levik ka Eestisse. Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra. Vabariigi Valitsuse 13.03.2020. a korralduse nr 77
3-20-2022 „Eriolukorra meetmete rakendamine“ kohaselt kehtestati muu hulgas hädaolukorra seaduse § 31 lg 1 alusel külastuskeeld kinnipidamisasutustes. Riikliku eriolukorra kehtestamine tõi kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ning teiste isikute tervise ja elu kaitseks vanglas täiendavaid sisekorralduslikke meetmed. Vanglateenistus pidi riiklikus eriolukorras võtma kasutusele võimalikult tõhusad meetmed, mis aitavad kaitsta vanglas viibivate isikute tervist ja elu.
12.2.Piirangute kehtestamise ajahetkel teadaoleva teadusartiklites avaldatud teabe kohaselt võis viirus olla nakkav ka peiteajal, mil haigestunud isikul on vaevumärgatavad sümptomid või puuduvad need hoopis. Seega ei pruukinud olla vanglateenistusel kohe teavet isikute kohta, kellest võib lähtuda nakkusoht, mistõttu tuli käsitada potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid.
12.3.Riigile põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule), mille eelduseks need on. Olukorras, kus riigile on teada, et võimalik oht tervisele ja teatud juhtudel koguni elule on reaalne, rakendub riigile kaitsekohustus võtta kasutusele tarvilikud meetmed kõikide isikute kaitseks.
12.4.Epideemia korral on VangS § 69 alusel kohaldatav täiendav julgeolekuabinõu käsitatav ennetava meetmena, mille eesmärk on tagada, et kinnipeetavad ja ametnikud, kellest võib tuleneda nakkumisoht, ei puutuks kokku teiste isikutega, ja mille tulemusel väheneb vanglas viiruse laiaulatusliku levimise risk oluliselt. Liikumispiirangute kohaldamise eesmärk oli tõkestada viiruse võimalikku levikut kinnipeetavate hulgas. Erinevalt väljaspool vanglat viibivatest isikutest ei ole kinnipeetaval võimalik võtta kasutusele nakkust vältivaid meetmeid. Vangla pidi kehtestama režiimi, mis on tõhus ega sõltu kinnipeetava subjektiivsetest otsustest, kas ta soovib parajasti viibida kambris või kambrist väljaspool ja olla teistele potentsiaalne nakkusoht. Kinnipeetavatele kui haavatavas olukorras olevatele isikutele, kellele riik peab looma tervist hoidvad tingimused, liikumispiirangute seadmine on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik meede. Vaid suurema ohustatusega (riskigruppi kuuluvate) isikute, nt vanemaealiste või kroonilisi haigusi põdevate kinnipeetavate eraldamine ei võimaldaks saavutada sama mõjusat tulemust, kuivõrd vältima peab kontakte kõigi võimalike viiruskandjatega, kellel võivad sümptomid puududa, ning pindadega, millega võimalik nakatunu on kokku puutunud. Sellisel juhul omaks viiruse leviku tõkestamine minimaalset mõju.
12.5.Seadusandja mõte ei ole olnud VangS § 55 lg 2 kehtestamisel absoluutne ning sätestatut ei saa tõlgendada selliselt, et kinnipeetavate jalutuskäikude piiramine ei ole üheski olukorras võimalik ja õiguslik. Kinnipeetava üksikute õiguste piiramise aluste ammendava loetelu andmine seaduse tasandil ei ole võimalik. Sel põhjusel sätestab VangS § 4 1 lg 2, et kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Julgeolek hõlmab lisaks rünnetele ja jms ohtudele ka muid olukordi, mis võivad isiku tervist või elu ohtu seada, sh epideemia. Viirusjuhtumite ja nende leviku tõkestamiseks ei ole muude meetmetega võimalik saavutada eesmärki sama efektiivselt, kuna vaid teatud kinnipeetavatele piirangute seadmisel ei pruugi olla kõikide kinnipeetavate elu ja tervis sedavõrd mõjusalt kaitstud. Kohaldatavad meetmed on minimaalselt vajalikud, et tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse võimalikult kõrgel määral ning riiklikus eriolukorras on sellised piirangud, arvestades kaalul olevat õigushüve, proportsionaalsed.
KOHTU SEISUKOHT
3-20-2022
13.Kaebajad paluvad hüvitada neile väidetavalt põhjustatud mittevaralise kahju seoses Viru Vanglas alates 16.03.2020 kuni 28.04.2020 kehtinud jalutuskäikudele saatmise piiranguga. Kaebajate avaldustest saab järeldada, et nende hinnangul on alandatud nende inimväärikust.
14.PS § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused ning juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alus.
15.Kaebajate sõnul on Viru Vangla õigusvastaselt piiranud neile VangS § 55 lg-st 2 tulenevat õigust saada igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus. Kõnealused piirangud on kehtestatud Viru Vangla direktori 17.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, mida on põhjendustega täiendatud Viru Vangla direktori 19.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/46, ning seejärel piirangute jätkamise kohta antud Viru Vangla direktori 30.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 ja 13.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/52. Käskkirjad anti ajal, mil kogu maailmas oli hakanud massiliselt levima COVID-19 haigust põhjustav koroonaviirus. Kohus hindab järgnevalt käskkirjadega kohaldatud piirangute õiguspärasust, lähtudes seejuures HKMS § 158 lg 2 teisest lausest, mille kohaselt tuleb kohtul haldusaktide õiguspärasust hinnata nende andmise aja seisuga.
16.Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole samas sättes ette nähtud. Kohus ei nõustu aga kaebajatega, et piirangute sättes nimetamata jätmine välistab selle õiguse piiramise üldse. VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vastavalt VangS § 41 lg-le 2 allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele ning kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega võib vangla tulenevalt VangS §-st 4 1 piirata kinnipeetava õigusi, mille piirangut seadus ei sätesta, juhul, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks, see vastab vangistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega moonuta seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
17.Kohtupraktikas on selgitatud, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsuse nr 3-20-1367 p-d 19–21). Julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et
3-20-2022 kindlustada vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamine (VangS § 6 lg 1; Riigikohtu 25.09.2006. a otsus nr 3-3-1-49-06, p 11). Ka praegusel juhul on Viru Vangla piiranud kaebajate õigust ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks, s.o kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamiseks, ning kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga.
18.Puudub vaidlus, et enne kõnealuste käskkirjade andmist oli Vabariigi Valitsus kuulutanud 12.03.2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigis välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Viru Vangla on sellele kui ühele olukorra tõsidusest tunnistust andavale asjaolule piirangute kehtestamisel ka viidanud. Lisaks puudub vaidlus, et piirangute kehtestamise ajaks oli viiruse levik WHO hinnangul saavutanud pandeemia mõõtmed 1. Sellises olukorras lähtus vangla asjakohaselt seni viiruse kohta teada olnud piiratud andmetest, sh näiteks andmetest selle kohta, et viirus levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, aga ka nakatunud pindade kaudu, ja selle kohta, et viirus kujutab tõsist ohtu inimeste tervisele ja ka elule. Seetõttu esines antud juhul kaalukas avalik huvi, mis värskes õhus viibimise õiguse piiramist õigustas, ning piirangu eesmärk oli legitiimne.
19.Kohtu hinnangul tuleb pidada kõnealuste käskkirjadega kohaldatud jalutuskäikudele saatmise piirangut ka proportsionaalseks. Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb aga kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu 26.03.2009. a otsus nr 3-41-16-08, p 29).
20.Vangla on olnud piirangute kehtestamisel seisukohal, et eriolukorras, kus teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, on vangla kohustus viia nakkusoht miinimumini, välistades kokkupuuted teiste isikutega, ennetada võimalikku teiste isikute nakatumist ja seeläbi kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Viidatud on sellele, et teadaolevalt levib COVID-19 inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid, eelkõige köha. Veel on vangla tuginenud WHO ja Terviseameti soovitustele, mille kohaselt tuleks viiruse leviku tõkestamiseks muu hulgas hoiduda lähidistantsist (vähem kui 1 m), ning leidnud, et vangla tingimustes, sh eluosakondades või ka jalutusaladel ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida (sh kinnipeetava ja ametniku vahel). Kohus leiab, et jalutuskäikudele saatmisega kaasnevate kontaktide ja inimeste koosviibimise ärahoidmisega langetas vastustaja oluliselt nii kinnipeetavate kui ka vangla ametnike nakatumise riski. Seega on vangla kasutusele võetud meede olnud eesmärgi saavutamiseks sobiv.
21.Kohus ei nõustu kaebajatega, et teised, kaebajate õigusi vähem piiravad meetmed oleksid olnud soovitud eesmärgi saavutamiseks sama efektiivsed. Kaebajate viidatud võimalus viia kinnipeetavaid jalutuskäigule väiksemate gruppide kaupa ei oleks sama eesmärki sama
3-20-2022 tõhusalt täitnud, kuna sellega oleks endiselt paratamatult kaasnenud rohkemad inimkontaktid. Samuti puudus vastustajal alus arvata, et isikukaitsevahendite kasutamine oleks vähendanud viiruse levikut sama tõhusalt kui inimkontaktide võimalikult suures ulatuses vältimine. Seega, olukorras, kus teada olnud informatsiooni kohaselt oli viiruse leviku tõkestamiseks vajalik minimeerida inimeste vahelisi kontakte ja hoida distantsi, ei ole võimalik heita vanglale ette neid kaasa toovate tegevuste vajalikul määral piiramist.
22.Vangla ei saanud käskkirjade andmise ajal jätta arvestamata sellega, et kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmisega võis vanglas võimalikult viiruse levima hakkamisega sattuda vanglas viibivate isikute tervis palju suuremasse ohtu kui kinnipeetavate teatud aja jooksul värskes õhus jalutamise võimaluse puudumisega. Käskkirjades on ära toodud, et vangla hindab kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant. Seega ei ole täielikult asjakohane kaebajate väide, et nad olid täielikus teadmatuses, kui kaua nad peavad lukustatud kambris viibima ning millal on neil võimalus uuesti värske õhu kätte saada. Vangla on asjakohaselt arvestanud sellega, et vanglates viibib suur hulk riskirühmadesse kuuluvaid isikuid, kelle puhul oli seni teada olnud andmete pinnalt tõenäoline, et nende nakatumise korral ei kulge haigus kergelt ning võib halvimal juhul lõppeda surmaga. Seega on vangla kohtu hinnangul asjakohaselt pidanud viiruse leviku algusajal ja pärast sellega kaasneva ohu tõsiduse kinnitamist valitsuse tasandil kaalukamaks vajadust kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist viiruse levikuga seotud ohtude eest vajadusest tagada kinnipeetavatele igapäevane jalutuskäik värskes õhus.
23.Kaebajate üheks peamiseks argumendiks piirangute õigusvastasust väites on asjaolu, et nii CPT, SPT kui ka õiguskantsler soovitasid vanglatele kinnipeetavate värskes õhus liikumise õigust mitte piirata. Tõepoolest on CPT oma 20.03.2020. a arvamuse 2 p-s 7 leidnud, et kuigi kinnipeetavate osade tegevuste piiramine nakkuse leviku takistamiseks on mõistlik, peaks kinnipeetavatele jääma siiski alles vähemalt võimalus hoolitseda piisavalt isikliku hügieeni eest ning viibida värskes õhus. SPT 25.03.2020. a arvamuse 3 p 9 alapunktis 9 on aga soovitatud tagada kinnipeetavatele miinimummääras igapäevane õues liikumine, võttes samal ajal meetmeid pandeemia ohjeldamiseks. Ka õiguskantsler on oma 06.04.2020. a kirjas nr 77/200489/20018994 Justiitsiministeeriumile ja vanglatele selgitanud, et kuigi kujunenud olukorras oli mõistlik ja vajalik näiteks kinnipeetavate kambritesse lukustamine, vangla kaupluse kasutamise, ühistegevuste ja kokkusaamiste keelamine, siis keeld värskes õhus jalutada on ülemäärane ja võib kvalifitseeruda kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes. Seega ei ole olnud Viru Vangla poolt kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmise piirangute rakendamine kuni 28.04.2020 nende seisukohtadega kooskõlas.
24.Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et nii rahvusvaheliste organisatsioonide kui õiguskantsleri seisukohad omavad soovituslikku iseloomu. Selliseid soovitusi tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (vt nt Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei tulenenud vanglale nendest soovitustest automaatset kohustust kinnipeetavatele tingimata viiruse leviku ohjamiseks jalutuskäike võimaldada, kui vangla hinnangul oli see kinnipeetavate ja teiste vanglas viibivate isikute tervise ja elu kaitseks sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Näiteks on
3-20-2022 vangla 30.03.2020. a ja 13.04.2020. a käskkirjades asjakohaselt tuginenud selleks ajaks teada olnud informatsioonile viiruse leviku ja ohtlikkuse kohta, ning leidnud, et nakatunute arvu ja surmajuhtumite arvu plahvatusliku tõusu ning osaliste meetmete mittepiisavuse tõttu tuli pidada ka jalutuskäikudele saatmise piirangute jätkamist vajalikuks. Vangla kaalutlusi ei ole võimalik pidada asjakohatuteks. Samuti ei ole vangla kohtu hinnangul jätnud käskkirjades toodud informatsiooni arvestades arvesse võtmata muid olulisi asjaolusid või omistanud mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Kohus leiab, et olukorras, kus Viru Vangla on käitunud eespool osutatud soovituste kohaselt nende väljastamisest ca kuu möödumisel ja lõpetanud jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020, ei ole vangla käitunud õigusvastaselt ning on põhjendatult neid soovitusi järginud kaalutlusotsuse tulemusel selleks võimalust leides.
25.Kohtu hinnangul ei saa kaebuse põhjal asuda seisukohale, et Viru Vangla kehtestatud piirangud oleksid olnud vastuolus ka inimväärikuse põhimõttega. EIK praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt nt ka Riigikohtu 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-4110, p 20). Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muu hulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 33; 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36).
26.Olukorras, kus kaebajad ei ole neile igaühele värskes õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmisega kaasnenud kannatusi täiendavalt sisustanud, ei ole kohtu hinnangul alust pidada sellega kaasnenud ebameeldivusi ka kaebajate inimväärikust alandavateks. Kuigi kohus nõustub kaebajatega, et vangla rakendatud leevendusmeetmed ei saanud kaebajatele asendada igapäevast värskes õhus viibimist, kompenseerisid need siiski vähemalt osaliselt kaebajatele kaasnenud ebameeldivusi ja heaolutunde vähenemist. Näiteks oli kõnealuste käskkirjade kehtivuse ajal jäetud kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt, samuti tagati kinnipeetavatele iga päev lisatoitlustamine.
27.Eelnevatele põhjendustele tuginedes on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole vangla käitunud õigusvastaselt, kui pidas vaidlusalusel perioodil kaebajate õigusest värskes õhus viibimisele olulisemaks tagada võimalikult suurel määral kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitstus COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse massilise levikuga kaasneva ohu eest.
28.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vanglale kaebajate poolt ette heidetud tegevus ei olnud õigusvastane. Täitmata on seega vähemalt üks eeldus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ning kohus ei pea seetõttu vajalikuks kontrollida ülejäänud eelduste täidetust.
29.Kaebajate kaebus tuleb seetõttu jätta täies ulatuses rahuldamata.
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 118 lg-le 3, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.
3-20-2022
31.Kohus vabastas 11.06.2021. a määrusega Anna Aleksejeva, Artemi Kurvitsa ja Sergei Filkini osaliselt, s.o 30 euro ulatuses kaebuselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg-st 3 tulenevalt jäävad need menetluskulud (s.o kokku 90 eurot) riigi kanda.
32.Anna Aleksejeva, Artemi Kurvits ja Sergei Filkin on kaebuse esitamisel tasunud igaüks 15 eurot ning ülejäänud kaebajad, s.o Deniss Bodnja, Dmitri Ivanov, Stanislav Ivanov, Gevin Kütt, Viktor Levakov, Vjatšeslav Malsagov, Kirill Narvet, Vladimir Nikitin, Ivan Ostrik, Vassili Savka, Deniss Slavnov, Nikolai Šagandin, Andrei Toompere, Vadim Tsiunelis ja Rene Vainik on tasunud kaebuse esitamisel igaüks 45 eurot. Need menetluskulud (s.o tasutud riigilõivud kokku 720 eurot) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajate endi kanda.
33.Muude menetluskulude kohta ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitatud. Seega jäävad vastustaja ja ka kaebajate võimalikud muud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.