Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 24.05.2023 kell 04.18 kinni kaks meessoost isikut, kellest üheks osutus Afganistani Islamivabariigi kodanik X (sünd. xx). Isikul puudus seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Isik esitas 24.05.2023 kell 10.40 suuliselt rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik selgitas, et soovib rahvusvahelist kaitset, kuna koduriigis on sõda, mille
3-23-1196 tõttu ei ole tal seal turvaline ning võimatu on tööd leida. Isik peeti välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 alusel 48 tunniks kinni. Isik avaldas 24.05.2023 kell 18.08 soovi loobuda rahvusvahelise kaitse taotlusest. Isikule selgitati, et sel juhul jätkatakse illegaalimenetlusega, misjärel ei nõustunud isik rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumise avaldust kirjutama ega taotluse vastu võtmisega jätkama enne, kui ta saab enda perekonnaga telefoni teel nõu pidada. Isik kirjutas 25.05.2023 rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumise avalduse ja ta peeti kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 alusel.
2.Tartu Halduskohus andis 25.05.2023 määrusega nr 3-23-1153 PPA-le loa isiku VSS-i alusel kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 25.07.2023 (k.a).
3.X esitas 30.05.2023 sooviavalduse rahvusvahelise kaitse saamiseks, 31.05.2023 võeti isikult vormikohane rahvusvahelise kaitse taotlus ja 31.05.2023 peeti ta kinni VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel.
4.PPA esitas 01.06.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse XVRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on algfaasis ja PPA-l on vaja varjupaigamenetluse raames läbi viia erinevaid ajamahukaid menetlustoiminguid (intervjuu, päritoluriigi info kogumine jmt), mis eeldab isiku kohest kättesaadavust (VRKS § 361 lg 2 p 4). Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks (VSS § 68 p 8). Isiku sõnul ei ole ta kunagi midagi teinud selleks, et saabuda Eesti Vabariigi territooriumile (sh kogu Schengeni alale) seaduslikult. Isik liikus pärast Eesti välispiiri ületamist sisemaa suunas ja varjas ennast paari tunni jooksul metsas, peitudes politsei eest, kuigi patrull oli isiku lähedal ning isikul oli võimalus pöörduda abi ja kaitse palumiseks ametnike poole. Samal ajal, kui isik liikus sisemaa suunas ja patrull tegeles tema otsimisega, kontrolliti patrulli poolt samas piirkonnas Eesti registreerimisnumbriga sõiduautot, kus olid sees kaks isikut, juhiks Portugali ID-kaardiga isik ja kaasreisijaks Itaalia ID-kaardiga afgaani rahvusest isik. Isik ise antud isikuid väidetavalt ei tunne. On väheusutav, et Eesti välispiiri lähistele samasse piirkonda samal kellaajal öisel ajal sattusid kokkusattumusena kaks ebaseaduslikult Eestisse saabunud afgaani ja sõiduautoga kaasreisijana afgaan. PPA hinnangul olid sõiduautos olnud isikud tulnud vastu ebaseaduslikult piiri ületanud X ja temaga koos liikunud afgaanile. Tulenevalt asjaolust, et sõiduautos olnud isikud on pärit Portugalist ja Itaaliast, järeldab PPA, et X plaan oli Eestist edasi liikuda. Isiku suhtes esineb VSS § 68 p-s 6 sätestatud põgenemisoht ja puudub alus arvata, et vabaduses viibides oleks isik ametivõimudele kättesaadav menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni. Isik selgitas 25.05.2023 läbiviidud menetlustoimingutel, et plaanis minna Saksamaale. Arvestades isiku ütlusi ning PPA hinnangul isikule vastu tulnud autot, võib järeldada, et isiku eesmärk ei olnud tulla Eestisse ja taotleda siin rahvusvahelist kaitset. Pigem saabus isik Eestisse, kuna soovis seda marsruuti kasutada võimalusena liikuda Saksamaale. Isiku soovi lahkuda saab järeldada ka asjaolust, et olles kinni peetud lahkumiskohustuse täitmiseks, esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse, mida tal algselt polnud plaanis esitada. PPA hinnangul on isiku soov minna tagasi kodumaale tagajärg isiku arusaamast, et Eestisse jäädes ja rahvusvahelise kaitse menetlust jätkates taotleb PPA isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Ka selle põhjal järeldab PPA, et isik ei soovi täita lahkumiskohustust. 25.05.2023 küsitluse järgselt küsis isik PPA ametnikult, et kui ta saab oma rahvusvahelise kaitse taotlusele positiivse vastuse, siis kas ta võib Eestist lahkuda. Ka see näitab isiku soovi lahkuda mujale Euroopasse ja mitte täita lahkumiskohustust. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isik on ka varasemal kinnipidamisel taotlenud Eestis rahvusvahelist kaitset ja seejärel loobunud. Asjaolu, et isik oli endale Eesti piiri äärde vastu kutsunud 2(6)
3-23-1196 sõiduautoga teise afgaani, näitab, et Eesti Vabariigi välispiiri ületamine oli ettekavatsetud ja planeeritud tegevus ning samuti oli planeeritud edasine teekond Eestist välja. Asjaolusid kogumis hinnates ei ole võimalik välistada, et isik soovib oma tegeliku eesmärgi saavutamiseks kasutada samaväärseid või uudseid võimalusi ja isiku vabastamise korral võib ta taas ebaseaduslikult lahkuda. Täidetud on VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud alus. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse viis päeva pärast tema kinni pidamist alles pärast seda, kui talle selgitati uuesti, et ta viibib Eestis ebaseaduslikult ja tal on kohustus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. Isik ei pöördunud pärast kinnipidamiskeskusesse paigutamist ise ametnike poole, vaid mitu päeva pärast kinnipidamist väitis, et tal on koduriigis probleeme, sest Taliban rõhub teda tema poliitiliste vaadete pärast. Arvestades, et isik on viibinud Tadžikistanis, Kasahstanis ja läbinud enne Eestisse saabumist Venemaa, ning ei ole midagi teinud selleks, et saabuda Eestisse seaduslikult ega avaldanud esimesel võimalusel soovi taotleda kaitset (ja viivitas sooviavaldamisega ka Eestis), on alust arvata, et taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isiku põgenemisohtu ei ole võimalik maandada leebemate järelevalvemeetmetega. Isiku eelnev käitumine annab aluse arvata, et ta ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda soovitud riiki.
5.X vaidles 01.06.2023 kohtuistungil taotlusele vastu ja selgitas, et ta ei põgene ning avaldas soovi, et ta paigutataks Vao keskusesse.
6.Tallinna Halduskohus andis 02.06.2023 määrusega loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 02.08.2023 (k.a). Taotlus on põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. 31.05.2023 võeti X vastu vormikohane rahvusvahelise kaitse taotlus, mistõttu on PPA-l varjupaigamenetluse raames vaja läbi viia erinevaid menetlustoiminguid ja see asjaolu eeldab isiku kättesaadavust rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisel. Puudub vaidlus, et isik saabus Eestisse riigipiiri ebaseaduslikult ületades, omamata õigust Eestis viibida. Isik liikus pärast Eesti välispiiri ületamist sisemaa suunas ning varjas ennast paari tunni jooksul metsas, peitudes politsei eest. Kohus nõustub PPA-ga, et on väheusutav, et Eesti välispiiri lähistele samasse piirkonda samal kellaajal öisel ajal sattusid kokkusattumusena kaks ebaseaduslikult Eestisse saabunud afgaani ja sõiduautoga kaasreisijana afgaan, kusjuures sõiduautoga piiri lähistele saabunud afgaanil on sama perekonnanimi ühega ebaseaduslikult piiri ületanud isikuga. Eelkirjeldatud asjaolud viitavad pigem sellele, et isikud olid tulnud vastu ebaseaduslikult piiri ületanud X ja temaga koos liikunud afgaanile. X võis olla plaan Eestist edasi liikuda. Ka isiku ütlused kinnitavad PPA järeldust, sest tema enda sõnul polnud tal plaani Eestisse jääda ega siin rahvusvahelist kaitset paluda. Seega esineb isiku suhtes põgenemisoht, mistõttu puudub alus arvata, et vabaduses viibides oleks isik ametivõimudele kättesaadav menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni. Puudub vaidlus, et isiku suhtes on 25.05.2023 tehtud ettekirjutus nr 1052268234 Eestist koheseks lahkumiseks. Samuti selles, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse viis päeva pärast kinni pidamist. Arvestades isiku Eestisse saabumise asjaolusid, ei ole usutav, et tema eesmärk oli tulla Eestisse rahvusvahelist kaitset taotlema, vaid rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks.
3(6)
3-23-1196 VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Põgenemisohu tuvastamisel ei ole paigutamisega majutuskeskusesse ja leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega võimalik tõhusalt tagada isiku kättesaadavust rahvusvahelise kaitse menetluses (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-48-14, p 19). Seejuures ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 13). Seega on põgenemisohu tuvastamise tõttu kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X esitas 12.06.2023 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse (täiendatud 28.06.2023), milles palub Tallinna Halduskohtu 02.06.2023 määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada isik kinnipidamiskeskusest. Põgenemisohtu (VSS § 68 p 8) ei esine. Isik on selgitanud, miks ta oli sunnitud piiri ületades selliselt tegutsema. Kohus ei ole isikuga seotud asjaolusid arvestanud. Isik ei nõustu, et teda on vaja kinni pidada tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 4). PPA ega kohus ei ole põgenemise ohu esinemise võimalust piisavalt põhjendanud. Põhjendatud ei ole kinnipidamine ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Taotlus ei ole esitatud väljasaatmise vältimiseks. PPA ega kohus ei ole arvestanud isiku ütlustega ja asjaoludega, miks ta oli sunnitud selliselt tegutsema. Isik on menetluses igati kaasa aidanud, millest saab järeldada, et tema suhtes puudub põgenemisoht ja ta ei soovi end varjata. PPA pole välja toonud, milliseid menetlustoiminguid isikuga tehakse ja milliseid asjaolusid on vaja isikult teada saada. Isik ei nõustu kinnipidamiskeskuses kinnipidamisega. Ta oleks kättesaadav ka Vao keskuses või kindlaksmääratud elukohas elades. Isik palub vabastada end tõlgete kulude kandmisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52– 54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
9.Puudutatud isik on taotlenud menetlusabi tõlkimise kulude kandmisest vabastamiseks. Ringkonnakohus tuvastas juba riigi õigusabi taotluse kohta tehtud 13.06.2023 määruses isikul vara ja sissetulekute puudumise, mistõttu on täidetud menetlusabi andmise majanduslikud eeldused. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel rahuldada ka isiku taotlus tõlkeabi saamiseks ning vabastada X kohtumääruse tõlkimise kulude kandmisest määruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimist puudutavas osas. HKMS § 111 lg 4 kohaselt ei hinnata mh kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust. Tõlkeabi andmist ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine. Riigi õigusabi taotluse kohaselt valdab isik emakeelena puštu keelt, mistõttu tuleb riigi kulul korraldada asjas tehtava määruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimine puštu keelde.
10.VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik 4(6)
3-23-1196 tõhusalt kohaldada. PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist ning halduskohus rahuldas PPA taotluse VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel.
11.Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selle sätte peamine eesmärk on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks). Väljaselgitamist vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimisega (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud), mis eeldavad isiku isiklikku osalust ja kättesaadavust. Samas aitab sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. Kuna vajadus teha menetlustoiminguid ei tingi taotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1‒18.5 ja seal viidatud kohtupraktika; Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määrus nr 3-22-1649, p 11).
12.VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse mh VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid kogumis (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel ei ole keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13) ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused asjas nr 3-19-334). Põgenemise ohule võivad viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja raha puudumine. Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18).
13.Asja materjale arvestades ei ole rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise vajaduses alust kahelda. PPA on taotluses selgitanud, et kuna isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on algfaasis – isikult võeti vormikohane rahvusvahelise kaitse taotlus vastu 31.05.2023 – siis on selle raames vaja läbi viia erinevaid menetlustoiminguid (intervjuu, päritoluriigi info kogumine, isiku väidete kõrvutamine päritoluriigi infoga jms). Arvestades VRKS § 181 lg-s 1 sätestatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise tähtaega, ei ole põhjendatud eeldada, et PPA on vajalikud asjaolud välja selgitanud. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel omavad tähtsust asjaolud, mis seonduvad rahvusvahelise kaitse andmise tingimustega. Menetlustoimingute läbiviimiseks on tarvis tagada isiku kättesaadavus.
14.Ringkonnakohus nõustub hinnanguga, et kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseta ei oleks puudutatud isik tõenäoliselt PPA-le kättesaadav, sest võib põgeneda, mistõttu esineb tema kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alus. PPA ja halduskohus on õigesti leidnud, et põgenemisohu tuvastamisel on asjakohane VSS § 68 p 8. VSS § 68 p 8 on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa Liidu välisest riigist. Puudub vaidlus selles, et X sisenes Eestisse Venemaalt ning ületas ebaseaduslikult Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri, omamata alust Eestis viibimiseks. Põgenemise ohu hindamisel on tegemist prognoosotsusega. Põgenemise ohu hindamisel annab kohus hinnangu põgenemise tõenäosusele ning lähtub seejuures isikuga seotud olulistest asjaoludest kogumis. Kuigi üksnes riigipiiri ületamise fakt 5(6)
3-23-1196 ei pruugi olla piisav, et jaatada põgenemise ohtu, kinnitab praegusel juhul ringkonnakohtule puudutatud isiku põgenemisohtu lisaks ebaseaduslikule piiriületusele tema käitumine ja ütlused. Halduskohus võttis õigesti arvesse seda, et isik saabus riiki ebaseaduslikult, liikus pärast Eesti välispiiri ületamist sisemaa suunas ning varjas end paari tunni jooksul metsas politsei eest. PPA taotluses ja halduskohtu määruses on välja toodud, et samal ajal, kui isik liikus sisemaa suunas ja politseipatrull teda otsis, kontrolliti samas piirkonnas Eesti registreerimisnumbriga sõiduautot, kus viibinud kahe isiku puhul on alust arvata, et nad tulid X vastu ja pidid teda transportima Eestist edasi. Ka puudutatud isiku ütlused kinnitavad, et tal ei olnud plaani Eestisse jääda ja siin rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid liikuda edasi Saksamaale ja esitada rahvusvahelise kaitse taotlus seal.
15.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et isiku puhul esinesid VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud asjaolud. Selle normi järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kohtupraktikas on direktiivile 2013/33/EL ja Euroopa Kohtu lahenditele tuginedes selgitatud, et nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS-i alusel ning objektiivsete kriteeriumite põhjal konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p-d 12‒15). Riigikohtu praktika kohaselt võivad rahvusvahelise kaitse taotleja ülalnimetatud eesmärkidele viidata näiteks tema riiki sisenemise asjaolud, taotluse esitamise asjaolud, sh taotluse esitamise aeg, varasemad ütlused sihtriigi kohta, mis annavad alust kahtluseks, et isik ei pruugi taotluse tagasilükkamise korral olla enam kättesaadav, samuti tema väidete eluline usutavus (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Vaidlust ei ole, et puudutatud isik oli kinni peetud ja kinnipidamiskeskusesse paigutatud VSS-i alusel (haldusasi nr 3-23-1153), et täita isikule 25.05.2023 koostatud lahkumisettekirjutust nr 1052268234. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse viis päeva pärast kinni pidamist. Arvestades puudutatud isiku Eestisse saabumise asjaolusid, ei ole usutav, et tema eesmärk oli Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid on alust arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks.
16.Põgenemisohu tõttu ei saa leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist pidada tõhusaks (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu (nt isiku tervislik seisund, turvalisust puudutavad asjaolud, riive perekonnaelule), mille põhjal saaks isiku kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks. Arvestades isiku käitumist ja tema selgitusi, ei saa kohus eeldada, et isik täidaks korrektselt tema suhtes kehtestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Seega ei saa kinnipidamist pidada taotletavat eesmärki arvestades ebaproportsionaalseks.
17.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.06.2023 määrus muutmata.
18.Ringkonnakohus asendab avaldatavas lahendis puudutatud isiku nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Puudutatud isikule määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.