Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 1. juuni 2023, Tartu 3-20-565
Haldusasi
Xi kaebus Tartu Vangla 31. jaanuari 2020. a ja 27. veebruari 2020. a julgeolekuabinõude kohaldamise otsuste ning 25. märtsi 2020. a vaideotsuste tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29. aprilli 2022. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja - X Vastustaja - Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. aprilli 2022. a otsus muutmata.
2.Tagastada Xile apellatsioonimenetluses tema poolt esitatud dokumentaalsed tõendid.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 3. juuli 2023).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetava Xi suhtes kohaldati 25. oktoobril 2019. a käskkirjaga täiendavaid julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ning kehakulutuuriga tegelemise keelamine). Julgeolekuabinõusid pikendati korduvalt vangla protokolliliste otsustega, sh 31. jaanuari 2020. a otsusega ja 27. veebruari 2020. a otsusega. Otsuste kohaselt on X ohtlik kaaskinnipeetavatele.
Pärast edutut kohtueelset menetlust (vaided jäeti rahuldamata 25. märtsi 2020. a vaideotsusega nr 1-11/143-2 ja 1-11/172-2) esitas X kaebuse 31. jaanuari 2020. a ja 27. veebruari 2020. a protokolliliste otsuste ning nendega seoses tehtud vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt oli julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamine õigusvastane
3.Tartu Halduskohtu 29. aprilli 2022. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tühistati vangla
27.veebruari 2020. a protokolliline otsus (st viimane julgeolekuabinõude pikendamise otsus) ja
25.märtsi 2020. a vaideotsus osas, milles ei rahuldatud vaiet 27. veebruari 2020. a otsuse peale. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Kaebaja on vaidlustanud haldusasjas 3-20-64 esimest julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja ning selle pikendamisi. Selles haldusasjas tühistas halduskohus 28. novembri 2019. a ja
27.detsembri 2019. a otsused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise kohta. Kohtute hinnangul ei olnud mõnedele arvesse võetud asjaolule omistanud vangla kohast kaalu, vangla ei küsinud arsti arvamust ning kaebajat ei kuulatud ära.
3.2.Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid muuhulgas kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Kaebajale keelati 6. jaanuaril 2020 isiklikud asjad põhjusel, et ta andis samal päeval inspektor-kontaktisikule teada kavatsuse rünnata žiletiga teda või esimest isikust, kes kambri uksest siseneb. Seega pani kaebaja pärast julgeolekuabinõude kohaldamist toime sellise distsipliinirikkumise, mis on ilmselgeks ajendiks tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks 31. jaanuari 2020. a protokollilise otsusega. Distsiplinaarkaristuse peale esitatud kaebus jäeti haldusajas 3-20-556 rahuldamata. Seega oli kaebaja 31. jaanuari 2020. a seisuga isikuks, keda on alust pidada ohtlikuks teistele isikutele ja vangla julgeolekule tervikule ning 31. jaanuari 2020. a protokollilise otsuse tühistamine on seetõttu välistatud.
3.3.Ka 27. veebruari 2020. a protokollilises otsuses oli tuginetud 6. jaanuari 2020. a sündmusele. Kohus ei pidanud veenvaks, et kaebajast lähtuv oht vangla ametnikele ei olnud julgeolekuabinõude ülevaatamisel 27. veebruaril 2020 veel taandunud.
3.4.Kaebajat ei kuulatud enne 27. veebruaril 2020 julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamist ära.
3.5.Seetõttu pidas kohus 27. veebruari 2020. a julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsust õigusvastaseks ning tühistas nii selle otsuse kui vastavas osas vaideotsuse.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebust ei rahuldatud ja kaebus ka selles osas rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Üksuses ei olnud 6. jaanuaril 2020 ühtegi sellise eesnimega valvurit, kelle ründamise kavatsuses halduskohus kaebajat süüdistas.
4.2.Ettekandes ei olnud kasutatud sellist sõnastust (et kaebaja ründab žiletiga igat inspektorkontaktisikut), nagu väljendus kohus. Teise valvuri ütlustega on tõendatud, et kaebaja väljendas soovi rünnata ainult konkreetset valvurit S.S.-i.
4.3.Kaebaja oli ärevuses, kuna teda hoiti põhjendamatult kartseris ning põhjendamatult pikendati julgeolekuabinõude kohaldamist. Kaebaja ei saanud 6. jaanuaril 2020, kui valvurid tema kambrisse sisenesid, kõndidagi. Ei küsitud psühhiaatri arvamust kaebaja käitumise kohta.
4.4.Kaebajal ei võimaldatud üksikkambris olemise ajal kohtuda sotsiaaltöötajaga ja psühholoogiga, mis on kohustuslik. Ei võimaldatud juurdepääsu arstidele. Kaebajat hoiti kartserikambris, mis ei olnud tuulutatav.
4.5.Sarnaselt käituti õigusvastaselt kaebaja kaaskinnipeetava S. Nasseriga. See kinnitab, et kui kohus tühistas julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise protokollilised otsused, siis olid ka ülejäänud otsused julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise kohta õigusvastased.
4.6.Vangla juristid ja ametnikud on paremas olukorras kui kinnipeetavad. Vanglas kohaldatakse teste, mis võivad näidata nt ravimi aseaine kasutamist, aga sellele järgneb julgeolekuabinõude kohaldamine. Kaebajaga on käitutud erinevates situatsioonides vanglas ebaõiglaselt.
4.7.Kaebajalt tahtsid valvurid ära võtta Ukraina värvides linti.
5.Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Halduskohus eksis ametniku eesnime kirjutamisega, kuid tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta otsuse õigsust.
5.2.Samuti ei kasutanud halduskohus kaebaja väljendit refereerides isikulist asesõna „ta“, vaid sõnu „inspektor-kontaktisik“. Tegelikult kirjutas vanglateenistuse ametnik ettekandes, et kaebaja ütles: „järgmine kord, kui ta siit uksest sisse tuleb, siis võtan žileti ja ründan.“. Määravat tähtsust ei oma see, millist ametnikku kaebaja rünnata plaanis.
5.3.Kaebaja kirjeldused üksikvangistuse tingimuste ja distsiplinaarkaristuste kohta ei ole käesolevas asjas asjassepuutuvad.
5.4.Küsimus, kas kaebajal oli õigus kohtuda psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga, ei mõjuta julgeolekuabinõude pikendamise õiguspärasust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Asjas on vaidluse all kaebaja suhtes 25. novembri 2019. a käskkirjaga alustatud julgeolekuabinõude pikendamine 31. jaanuari 2020. a ja 27. veebruari 2020. a otsustega. Halduskohus tühistas neist viimase, kuna ei pidanud veenvaks, et kaebajast lähtuv oht, mis oli olemas 6. jaanuaril 2020, ei olnud 27. veebruariks 2020 veel taandunud. Kaebajast lähtuvat ohtu nägi halduskohus seetõttu, et kaebaja ähvardas 6. jaanuaril 2020 rünnata vanglaametnikku žiletiga ning leidis, et 31. jaanuaril 2020 oli see jätkuvalt olemas. Kuna vangla ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud, ei võta ringkonnakohus seisukohta, kas kaebajast lähtunud oht oli 27. veebruariks 2020 taandunud või mitte. Küll aga nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et 31. jaanuari 2020. a julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamine oli õiguspärane. Kaebaja ähvardus näitab ilmselgelt temast lähtuvat ohtu teistele isikutele ning kuna rünne oli suunatud vanglaametnikele, siis ka ohtu vangla julgeolekule. Seega on VangS § 69 lg-s 1 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eeldused täidetud.
8.Seoses kaebaja väitega, et E-hoone III üksuses ei olnud tööl ühtegi halduskohtu poolt öeldud nimega ametnikku, on vastustaja selgitanud, et halduskohus eksis vanglaametniku eesnime esimeses tähes ja et tegelikult nähtub dokumentidest, millele halduskohus viitas (asjas 3-20556 tehtud kohtuotsus ja kaebaja suhtes 5. veebruaril 2020 välja antud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ähvardavate väljendite kasutamise eest (dtl 104-107)) selgelt, millist vanglaametnikku halduskohus silmas pidas. Ringkonnakohus nõustub nende selgitustega. Ilmselgelt oli tegemist eksitusega isiku eesnimes ning see ei sea kahtluse alla seda, et niisugune vanglaametnik E-hoone III üksuses töötas ning vastava ettekande koostas.
9.Kaebaja leiab, et teda süüdistatakse alusetult selles, et ta ähvardas rünnata iga ametnikku, kes kambriuksest sisse astub. Tema väidetest on võimalik järeldada, et ta väljendas soovi rünnata ainult konkreetset valvurit S.S.-i. Kaebaja üritab seega väita, justkui oleks temast lähtuv oht väiksem seetõttu, et ta ei soovinud rünnata mitte iga vanglaametnikku, vaid üksnes konkreetset ametnikku. Ilmselgelt ei saa sellise seisukohaga nõustuda. Ringkonnakohtu hinnangul saab ka konkreetse valvuri ründega ähvardamise korral pidada isikust lähtuvat ohtu piisavalt tõsiseks, kohaldamaks tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid või pikendada nende kohaldamist. Lisaks oli asja materjalidest nähtuvalt vastustaja teadlik kaebaja tagantjärgi antud hinnangust, et ta soovis rünnata vaid konkreetset vanglaametnikku (vt nt dtl 104) ning seega pole alust väita, et vastustaja tegi kaalumisvea, kui kajastas haldusmenetluses ka valvuri ettekannet, mille järgi
ütles kaebaja, et „järgmine kord, kui ta siit sisse tuleb, siis ma ründan ...“ ning mille puhul jäi lahtiseks, keda täpselt kaebaja rünnata kavatses. Vastustaja on kirjeldanud kaebaja ründamise kavatsuse kohta olemas olnud andmeid igakülgselt ning ehkki kaebaja ütlusest ei selgunud üheselt, keda konkreetselt ta rünnata kavatses, on niisugune ähvardus ilmselgelt piisav tõend isiku ohtlikkuse kohta ning vastavalt oli julgeolekuabinõude pikendamine põhjendatud.
10.Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuses ka mitmeid vabandusi enda käitumisele (et ta oli ärevuses, kuna teda hoiti põhjendamatult üksikkambris jne). Ringkonnakohus leiab, et ükski kaebaja vabandustest ei ole asjakohane ega õigusta tema käitumist. Isiku hingeline seisund ei õigusta kellegi ründamist. Pigem annavad kaebaja esitatud vabandused aluse arvata, et kaebaja kui ärevusseisundis oleva isiku poolt võib ähvarduste reaalne täideviimine olla usutavamgi kui rahulikus seisundis oleva isiku poolt.
11.Samuti heidab kaebaja ette seda, et ei küsitud psühhiaatri arvamust tema käitumise kohta, et tal ei võimaldatud kohtumist sotsiaaltöötaja, psühholoogi ja arstiga ning et teda hoiti mittetuulutatavas kartserikambris. Need põhjendused seonduvad valitud julgeolekuabinõu (eraldatud lukustatud kambris hoidmine) tingimuste õiguspärasusega, mitte julgeolekuabinõu jätkuva kohaldamise õiguspärasusega. Seega pole need käesolevas vaidluses asjassepuutuvad küsimused. Käesolevas asjas käib vaidlus üksnes julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise üle. Seepärast ringkonnakohus neil küsimustel pikemalt ei peatu.
12.Kaebaja on toonud näiteks ka kaaskinnipeetava S. Nasseri, kellega tema hinnangul käituti samuti vangla poolt õigusvastaselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et teise kinnipeetavaga toimunud sündmused vanglas ei saa kuidagi olla kaebuse rahuldamiseks käesolevas asjas. Tegemist on erinevate isikutega ning erinevate sündmustega .
13.Sarnaselt on asjassepuutumatu kaebaja arutlus selle üle, et vangla ametnikud ja juristid on paremas olukorras kui kinnipeetavad, et kaebajaga on erinevates situatsioonides käitutud õigusvastaselt ja et kaebajalt üritati ära võtta Ukraina lippu. Need sündmused ei mõjuta käesolevas asjas vaidluse all olevate haldusaktide õiguspärasusele antavat hinnangut.
14.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud erinevad dokumentaalsed tõendid kuuluvad kaebajale tagastamisele, kuna sellised dokumendid on kas asja materjalides juba olemas või ei ole asja lahendamisel asjassepuutuvad.
15.Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.