Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 31. august 2021, Tartu 3-20-64
Haldusasi
Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla 25. oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-1/1324, 28. novembri 2019. a ja
27.detsembri 2019. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsuste ning 2. märtsi 2020. a vaideotsuse nr 1-11/74-2 tühistamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2021. a otsus Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus ja Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Juri Kolesnikov Vastustaja – Tartu Vangla
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Jätta Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta kaebaja apellatsioonkaebuse menetluskulu (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
4.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks ja asja läbivaatamiseks kohtuistungil.
5.Jätta tähelepanuta kaebaja korduv taotlus riigi õigusabi saamiseks ja täiendavate tõendite kogumiseks.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. september 2021.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kohaldas 25. oktoobri 2019. a käskkirjaga nr 6-1/1324 kinnipeetav Juri Kolesnikovi suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja suhtes pikendati 28. novembril ja
27.detsembril 2019, samuti 31. jaanuaril ja 27. veebruaril 2020. Meetmete kohaldamine lõpetati
23.aprillil 2020 Tartu Vangla käskkirjaga nr 2-20/1-2/136.
2.Pärast edutuid vaidemenetlusi esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja ning meetmete kohaldamise pikendamise 28. novembri 2019. a protokolli ja 27. detsembri 2019. a protokolli tühistamiseks. Halduskohus liitis nimetatud kaebused ühte menetlusse ja vaatas need läbi haldusasjana nr 3-20-64 (käesolev asi). Kaebuse kohaselt andis vastustaja vaidlustatud käskkirja, kuna väidetavalt soovis kaebaja kedagi tappa. Kriminaalmenetlust aga ei algatatud ja kaebajat karistati toimunud intsidendi eest
21.novembril 2019 distsiplinaarkorras noomitusega. Siis oleks tulnud kaebaja ka eraldatud lukustatud kambrist vabastada. Distsiplinaarmenetluses leiti, et kaebaja ei saa olla kellelegi ohtlik. Ta ei ole kunagi olnud vägivaldne ja tema tervislik seisund ei võimalda üldse füüsilisi konflikte. Täiendavate julgeolekuabinõude pikendamisel esitasid kaebaja kohta arvamusi isikud, kes teda ei tunne või kellega tal on olnud konflikte. Vangla oleks pidanud küsima psühhiaatrilt arvamust, kas kaebaja võib ohtlik olla, kuid vangla küsis ainult seda, kas kaebaja on võimeline oma tegude eest vastutama. Kaebajal on psüühikahäired ja teda ei tohiks hoida üksikvangistuses.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebused ka 31. jaanuari ja 27. veebruari 2020. a täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise protokollide tühistamiseks. Need nõuded on registreeritud haldusasjana 3-20-565, milles menetlus on peatatud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni käesolevas asjas.
4.Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja leidis, et asjaolud, millele vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tugines, olid menetluse kiireloomulisust arvestades piisavalt tõendatud. Tervislik seisund ei ole kaebajal takistanud kuritegusid toime panna või vangistuse ajal teisi isikuid rünnata. Arvestades kaebaja kriminaalset minevikku, juhtumeid vangistuse jooksul ja 25. oktoobri 2019. a juhtumit teise kinnipeetavaga, tekkis vanglal piisav kahtlus, et kaebaja võib olla ohtlik teistele isikutele. Seda ei lükka ümber asjaolu, et mõnes situatsioonis võib kaebaja käitumist hinnata positiivselt. Kaebajal tuvastatud puue ja töövõime puudumine ei tähenda seda, et kaebaja ei saa kujutada endast ohtu. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei saa lõpetada enne, kui vanglal on tekkinud veendumus, et kaebaja viibimine avatud eluosakonnas ei ohusta teda ennast või teisi ja ei too kaasa raskete õigusrikkumiste toimepanemist. Julgeolekuabinõude kohaldamise ajal fikseeriti kaebaja rikkumistele viitavat käitumist. Seda ei muuda asjaolu, et mõnede toimunud juhtumite osas kriminaal- või distsiplinaarasju ei algatatud. Kaebajat ei tulnud protokollide koostamisel ära kuulata, kuna tegemist ei olnud haldusakti andmise, vaid juba antud haldusakti jätkuva kehtivuse vajaduse hindamisega.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.19. jaanuari 2021. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas Tartu Vangla 28. novembri ja 27. detsembri 2019. a otsused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega jätkamise kohta ning 2. märtsi 2020. a vaideotsuse nr 1-11/74-22. Otsust põhjendas halduskohus järgnevalt.
6.Halduskohus tõlgendas kaebustes ja kaebaja hilisemates menetlusdokumentides esitatud nõudeid ja taotlusi, selgitas kehtivat õigust ja asjakohast kohtupraktikat ning sedastas kokkuvõttes, et kaebuse nõueteks Tartu Vangla 25. oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-1/1324, 28. novembri ja
27.detsembri 2019. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise protokollidena vormistatud otsuste kui haldusaktide ning 2. märtsi 2020. a vaideotsuse nr 1-11/74-2 tühistamise nõuded.
7.Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.
Vaidlustatud käskkirja andmise ajal oli teada, et konflikt kaebaja ja teise kinnipeetava vahel toimus. Juhtumi toimumist ei eita ka kaebaja: 25. oktoobril 2019 antud seletuses (I kd tl 38) ütles ta, et temal ja teisel kinnipeetaval oli väike arusaamatus, kuna neil on erinevad vaated. Kaebaja pidas võimalikuks, et ta tõstis häält, kuid põhjendas seda oma psüühikahäiretega. Teise kinnipeetava 25. oktoobri 2019. a seletuse (I kd tl 40-41) järgi tegi kaebaja temaga alguses rahumeelselt juttu, kuid vestluse käigus ägestus, hakkas karjuma, tahtis tema peale valada kruusis olevat kuuma vett ja ähvardas teda tappa. Sellisena on käskkirjas toodud asjaolud piisavad, õigustamaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja suhtes. Eitada ei saa seda, et konflikt toimus. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei oma määravat tähendust, kes oli vahejuhtumis süüdi ning kas tegemist oli ähvardamisega karistusseadustiku tähenduses, distsipliinirikkumisega ehk ähvardava väljendi kasutamisega või ei saa kaebajale juhtumis üldse etteheiteid teha. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei olegi võimalik üksikasjalikult välja selgitada kõiki asjaolusid. See, et kaebaja kohta on ka positiivseid hinnanguid, ei lükka ümber ega kaalu üles asjaolusid, millest saab järeldada kaebaja ohtlikkust. Kokkuvõttes on vaidlustatud käskkiri õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
8.I ja II protokoll on aga õigusvastased, kuna mõnedele arvesse võetud asjaoludele ei ole vastustaja omistanud kohast kaalu ja tähendust, vastustaja ei küsinud haldusmenetluses arsti arvamust ja kaebajat ei kuulatud ära. Vastustaja tugines I ja II protokollis faktilise asjaoluna endiselt 25. oktoobri 2019. a juhtumile ning käsitles seda tapmisega ähvardamisena. Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna 30. oktoobri ja
8.novembri 2019. a õiendite kohaselt ei nähtu videokaamera salvestusest, et kaebaja oleks kedagi veega visanud, kuid on aru saada, et kaebaja žestikuleerides vaidleb teise kinnipeetavaga. Kaebaja öeldut ei saa käsitleda reaalse tapmiskavatsusena, vaid tegemist oli üldistatud arvamuse väljendusega. Kriminaalmenetluse alustamiseks alus puudub. 21. novembril 2019 määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks noomitus, talle heideti ette Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1, mis keelab kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni, rikkumist. Seega ei olnud I ja II protokollis enam kohane lähtuda sellest, et kaebaja ähvardas kaaskinnipeetavat tapmisega. Vastustaja tugines I protokollis veel 30. oktoobril ning 17. ja 21. novembril 2019 toimunud intsidentidele. II protokollis tõi vastustaja välja 10. ja kaks 15. detsembril 2019 toimunud intsidenti. Nimetatud intsidendid on olemuselt ja kaalult väga erinevad. Ühelt poolt on kohane põhjendada kaebaja võimalikku ohtlikkust 30. oktoobri 2019. a juhtumiga, kus kaebaja valvuri tähelepanu äratamiseks peksis esemetega vastu ust ja ei lõpetanud seda korralduse saamisel kohe, ning
10.detsembril 2019. a inspektor-kontaktisikuga toimunud konfliktiga. Teiselt poolt esinevad kolmel korral juhtumid, mis on tingitud kaebaja ja vastustaja vahelisest pikka aega kestnud arusaamatustest ravimite võtmisel. Kaebaja ei allunud kolmel korral valvuri korraldusele seista ravimite võtmiseks koridori keskel. Kõigi juhtumite puhul selgus hiljem, et kaebaja jättis korralduse täitmata õiguspäraselt, kuna seda tingis tema tervislik seisund. Seega ei ole intsidendid ühetähenduslikud ning oleksid vajanud täpsemat analüüsi ja seostamist vastustaja järeldustega. I ja II protokolli puhul on äratuntav vajadus kaasata haldusmenetlusse kaebajat raviv psühhiaater. Kaebaja tervisekaardist (II kd tl 95-96) nähtub, et kaebaja diagnoosiks on F07.0 - orgaaniline isiksushäire, mis kuulub gruppi F07 - isiksus- ja käitumishäired ajuhaigusest, -kahjustusest või -düsfunktsioonist. Tegemist on tervisehäirega, mis mõjutab inimese käitumist. Tervisekaardi andmetel on kaebaja psühhiaatri pideva järelevalve all. On võimalik, et kaebaja manipuleerib ja kasutab oma haigusi ära. Samavõrd on võimalik, et kaebaja vajas haldusmeetmete asemel hoopis ravi korrigeerimist. Eraldatud lukustatud kambris hoidmine võis mõjuda kaebaja terviseseisundile
nii halvasti kui ka hästi. Eeltoodu osas oli pädev arvamust andma üksnes arst. Erinevalt täiendavate julgeolekuabinõude algsest kohaldamisest ei olnud nendega jätkamise otsustamine kiireloomuline. Nõustuda ei saa vastustaja arvamusega, et I ja II protokolli andmise menetlustes ei olnud kaebaja ärakuulamine vajalik. Õigus olla ära kuulatud on üks menetlusosalise olulisemaid õigusi haldusmenetluses. Eriti oluline on arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine siis, kui otsustamisel võetakse aluseks uusi faktilisi asjaolusid. Eksimuste mõju tehtud otsustele ei saa välistada. Puuduvad riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 sätestatud alused jätta I ja II protokoll tühistamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus tervikuna rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus eksis leides, et täiendavate julgeolekuabinõude algne kohaldamine oli õiguspärane. Tegelikkuses ei olnud kaaskinnipeetava elu ohus ja seda kinnitavad nii sündmuse videosalvestus kui ka tunnistajate seletused. Sündmuses osalenud teine kinnipeetav on kaebajast tervem ja tugevam, mistõttu ei saanud kaebaja teda ohustada. Piisanud oleks kaebaja ja teise kinnipeetava paigutamisest erinevatesse elusektoritesse.
10.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
11.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse hindamine ja abinõude jätkuva kohaldamise põhjenduste kohta koostatud protokoll on haldusakt, kuna see ei ole isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsustus. Kontrollimisel, kas jätkuvalt esinevad alused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist või on kohaldamise alused ära langenud, ei otsustata täiendavalt isiku õiguste või kohustuste tekitamise, muutmise või lõpetamise üle. Seetõttu ei ole nende andmisel ka kohustust isik ära kuulata. Selleks, et hilisemate kohtuvaidluste puhul oleksid vangla kaalutlused meetmete jätkuva kohaldamise vajaduse kohta kontrollitavad, vormistatakse protokoll. Selliste protokollide näol on tegemist põhjenduste kirjaliku vormistamisega. Kui protokollid oleksid käsitletavad eraldiseisvate haldusaktidega, siis tekiks olukord, kus paralleelselt kehtiks kaks haldusakti, mis seavad piiranguid kinnipeetava liikumis- ja suhtlemisvabadusele. Halduskohus viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-94-10 (p 14). Nimetud kohtuasjas oli vaidlus kinnipeetava ja Viru Vangla vahel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja kohaldamise jätkamise õiguspärasuse üle. Kohtuotsusest nähtuvalt oli Viru Vangla täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise kohta andnud välja eraldiseisvad haldusaktid, mistõttu tuli nende õiguspärasust kontrollida ka haldusakti õiguspärasuse hindamise reeglite järgi. Siiski ei saa sellest järelda, et täiendavate julgeolekuabinõude jätkamine tulebki tingimata vormistada haldusaktidena. Asjaolu, et varasemalt on seda selliselt tehtud, ei tähenda, et halduspraktikat ei tohiks muuta, kui ilmneb, et selliste otsustuste tegemiseks ei ole vaja eraldiseisvat haldusakti. Vangla ei ole I ja II protokollis tuginenud lubamatutele kaalutlustele. Üksuse juhi hinnangus on selgelt märgitud, et ähvardus oli kaudne, mis näitab, et vangla ei ole lähtunud juhtunust kui reaalselt tapmisähvardusest karistusseadustiku mõttes. Kui ka ähvardavate väljendite kasutamisel võib tekkida kahtlus, et õigushüve kahjustamise võimalus on reaalne ja selle ärahoidmiseks on vajalik kohaldada abinõusid. Vastustaja on selgelt viidatud juhtumitele, mil andsid aluse arvata, et kaebajast tuleneda võiv oht ei ole ära langenud. 30. oktoobril 2019. a ähvardas kaebaja hakata lõhkuma, kui tema soovi ei
täideta. 17. novembri 2020. a intsident näitas, et kaebaja ärritub tema jaoks ebameeldiva olukorra tekkimisel. See ei tekita vanglal veendumust, et järgmise ebameeldiva olukorra tekkimisel, ei kasuta kaebaja juba ka vägivalda. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkamisel arvestas vangla ka asjaoluga, et kaebaja puhul on täheldatud manipulatiivset käitumist ja seetõttu pidi vangla olema veendunud, et võimalikud muutused kinnipeetava käitumises ei ole teeseldud eesmärgiga vabaneda endale ebameeldivast olukorrast. Ka 27. detsembri 2019. a protokollist nähtuvalt on kaebaja ärritunud, sõimanud ametnikku, reageerinud olukorrale jõulise ukse vastu lõhkumisega. 15. detsembril 2019 on fikseeritud samuti vastu ust peksmist ja ametnike suunas ebatsensuursete väljendite kasutamist, samuti on fikseeritud ähvardavate väljendite kasutamist ja ametnikule agressiivset lähenemist. Juhtumid näitavad selgelt kaebaja meelestatust ja käitumismustrit. Asjaolu, et kaebajal on erinevaid terviseprobleeme, ei vähenda tema ohtlikkust. Nimetatud kinnitab selgelt juhtum, kus kaebaja ründas temale arstiabi osutama tulnud meedikut (Tartu Maakohtu 6. novembri 2018. a süüdimõistev otsus kriminaalasjas 1-18-16931). Julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud isikust tuleneva ohtlikkusega. Isiku ohtlikkuse hindamisel ei oma sisulist tähendust, kas või millisel määral on isiku ohtlikkus seotud tema terviseprobleemidega. Isegi juhul kui isiku ohtlikkus on osaliselt mõjutatud tema tervise probleemidest, siis ei saa vanglateenistus sellist ohtu alahinnata ega jätta seda tähelepanuta üksnes seetõttu, et isikul võivad esineda terviseprobleemid. Kui kaebajal esineb ravivajadus või vajadus muuta juba olemasolevat ravi, siis on võimalik seda teha ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal sõltumata kohaldatud abinõudest. See aga ei tähenda, et kuni ravi loodetud tulemuse saabumiseni ei tohiks vangla isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada.
12.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kummagi poole apellatsioonkaebus alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Halduskohus selgitas põhjalikult täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, samuti pikendamise korda ja menetlusnõudeid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega selles osas, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.
14.Ringkonnakohus vastab esmalt kaebaja (I), seejärel vastustaja (II) apellatsioonkaebuse väidetele ja lahendab seejärel apellatsioonkaebused (III). I
15.Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tema suhtes oli õigusvastane juba Tartu Vangla 25. oktoobri 2019. a käskkirjaga nr 6-1/13242020, kuna vastustaja lähtus ebaõigest väitest nagu oleks kaebaja intsidendi käigus ähvardanud kaaskinnipeetava elu ja seega kujutanud tegelikku ohtu teise inimese elule ja tervisele. Kaebaja selgituse kohaselt ähvardas teine kinnipeetav hoopis kaebajat ja teine kinnipeetav on terve ja tugev, mistõttu ei saanud kaebaja oma tervisliku seisundi tõttu talle ohtu kujutada. Vastustaja aga jättis intsidendi kohta osa tõendeid kogumata ja arvestamata. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
16.Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.
Halduskohus osutas siinkohal põhjendatult, et kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbeks on ära hoida ohu realiseerumine, siis on meetme kohaldamise alusena piisav, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Kohtupraktikas on omaks võetud, et meetme kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele ning julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid. Asjas ei ole vaidlust selles, et 25. oktoobril 2019 oli kaebajal konflikt teise kinnipeetavaga ning teine kinnipeetav väitis, et kaebaja ähvardas teda tapmisega. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et vaidlustatud käskkirja andmise ajaks kogutud andmed olid piisavad, loomaks põhjendatud kahtlust, et kaebaja võib ohustada teise kinnipeetava tervist ja/või elu. Kaebaja tervislik seisund ja füüsiline võimekus (ka võrrelduna teise kinnipeetava füüsilise võimekusega) ei vii järeldusele, et kaebaja ei saanudki teisele kinnipeetavale ohtu kujutada. On ilmne, et ka füüsiliselt nõrgem isik võib ohustada teise isiku tervist ja elu, valides rünnakuks talle eelise andva vahendi ja aja. Teise kinnipeetava selgitusel näiteks (dtl 133) ägestus kaebaja intsidendi käigus ja ähvardas teda kuuma veega visata. Sellise rünnaku korral on ka füüsiliselt ründajast oluliselt tugevamal isikul keeruline vältida oma tervise kahjustamist. Nõustuda tuleb sellegagi, et põhjendatud kahtluse tekkimisel õigushüve kahjustamise kohta ei välista täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist see, et kaebajat on iseloomustatud positiivselt. Isikut iseloomustavaid andmeid saab küll isiku ohtlikkuse ja kohaldatava meetme valiku juures arvesse võtta. Samas ei saa positiivsel iseloomustusel olla ette isiku ohtlikkust välistavat toimet, kui isiku käitumine viitab vastupidisele. Vastustaja hindas 25. oktoobri 2019 käskkirjas nr 6-1/13242020 kaebaja ähvarduse teise kinnipeetava suhtes tegelikuks ning leidis, et kaebaja impulsiivsuse ja varasemalt toime pandud kuritegude iseloomu tõttu esineb reaalne oht, et kaebaja võib rünnata teist kinnipeetavat. Sellise ohu realiseerumise ärahoidmiseks on kohane eraldada kaebaja teistest kinnipeetavatest lukustatud kambrisse ning piirata tema liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelata kehakultuuriga tegelemine. Kaebaja sai võimaluse esitada intsidendi kohta selgitus ning vastustaja esitas vaidlustatud käskkirjas põhjendused, miks kaebaja esile toodud asjaolud ei muutnud vastustaja ohuhinnangut. Ringkonnakohus leiab, et eelnev on piisav, et jaatada VangS § 69 lg-s 1 sätestatud täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise aluse esinemist. Asjaoludest ei ilmne, et vastustaja oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel või meetme valiku jätnud mõne tähtsust omava asjaoluga arvestamata või tuginenud ebaõigele kaalutlusele. Seetõttu on Tartu Vangla
25.oktoobri 2019. a käskkiri nr 6-1/13242020 õiguspärane. II
17.Tartu Vangla on seisukohal, et 28. novembri ja 27. detsembri 2019. a protokollid, millega otsustati jätkata kaebaja suhtes 25. oktoobri 2019. a käskkirjaga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, ei ole haldusaktid. Protokollidel puudub regulatiivne toime, kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks on 25. oktoobri 2019. a käskkiri ka pärast protokollide vormistamist. Seetõttu esitatakse protokollide üksnes käskkirja täiendavad põhjendused, kuid tegemist ei ole iseseisvate haldusaktidega. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
18.Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ja tuleb ohuolukorra möödudes viivitamatult lõpetada (VangS § 69 lg 3). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse
tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Vastavalt ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamise osas kohaldada HKMS § 158 lg-t 3 ega lähtuda selles sätestatud kohtuliku kontrolli piirangust. Sama ilmneb selgesti ka VangS § 69 lg-st 3, mille kohaselt sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine abinõude kohaldamise aluse äralangemisel on kohustuslik ning siinkohal kaalutlusõigus puudub.
19.Kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega piirati oluliselt kaebaja õigusi. Selline otsustus ei saa kehtida muutumatuna tähtajatult. Meetmete kohaldamisel nende mõju ajas kumuleerub, mistõttu tuleb nii meetmete kohaldamist aluse esinemist, kui ka meetme kohaldamisel kaebaja õiguste piiramise põhjendatust jätkuvalt hinnata. Tartu Vangla 25. oktoobri 2019. a käskkirjas nr 6-1/13242020 vangla sedastaski põhimõttena, et meetmeid kohaldatakse, kuni kaebaja käitumisest ei tulene enam ohtu kaaskinnipeetavatele, kohaldamise aluse äralangemisel lõpetatakse meetmete kohaldamine kohe, kuid kindlasti vaadatakse meetmete jätkamise vajalikkus üle hiljemalt 2019. aasta 48. nädalal (s.o 24. novembril 2019 alanud nädalal). I protokollis märgiti aga, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus vaadatakse üle hiljemalt 2019. aasta 52. nädalal (s.o 23. detsembril 2019 alanud nädalal). Ringkonnakohus mõistab käskkirjas ja protokollis sätestatud meetmete vajalikkuse hindamise tähtaega selliselt, et sellega määratles vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise maksimaalse kestuse. Seega protokollidel I ja II, millega jätkati kaebaja suhtes meetmete kohaldamist oli otsene mõju kaebaja õigustele, kuna nendega pikendati kaebaja õigusi piiravate meetme kehtivust. Protokollid vastavad seega haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti mõistele. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et protokollid vähemalt osaliselt ei vasta haldusakti põhjendamis- ega vormistamisnõuetele. Samuti ei muuda protokollide regulatiivset toimet olematuks see, et vastustaja ise ei ole neid haldusaktideks pidanud.
20.Seetõttu leidis halduskohus põhjendatult, et ka protokollid on haldusaktid ning vastustajal tuli nende andmisel järgida asjakohaseid menetlusreegleid, m.h tagada kaebajale ärakuulamisõigus. Samuti tuli vastustajal meetmete jätkamisel tuvastada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse jätkuv olemasolu ning selle tuvastamisel kaaluda meetmete kohaldamise põhjendatust. Seda ei ole vastustaja aga nõuetekohaselt teinud.
21.Protokollidest (dtl 81, 272-273) nähtuvalt leidis vastustaja, et meetmete lõpetamiseks peab vanglal olema veendumus, et kohaldamise aluseks olnud oht on möödas. Kui ohu möödumist kinnitavaid asjaolusid ei ole ilmnenud, ei ole vajadus ära langenud. Ringkonnakohus leiab, et sellega jättis vastustaja sisuliselt kaebaja ohtlikkuse hindamata. VangS § 69 lg-test 1 ja 3 tuleneb vastustaja kohustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine jätkamisel tuvastada ja põhjendada meetme aluse jätkuv olemasolu. Selleks ei ole aga piisav seisukoht, et vanglal ei ole veendumust, et oht on möödunud.
22.Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1 mõttes. Abiks ei ole siinkohal ka kinnipeetava individuaalse täitmiskava aluseks olev riskihinnang, kuna tulenevalt VangS § 16 lg-st 1 ning justiitsministri 14. mai 2008. a määrusega nr 21 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi“ § 1 lg 3 p 5 ja § 3 lg 4 on selle eesmärgiks hinnata eelkõige kinnipeetava ohtlikkust tema naasmisel ühiskonda. Õigusaktidest ei tulene, et see selles tähenduses ohtlikuks hinnatud kinnipeetava suhtes esineks ühtlasi alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks.
23.Riigikohus on sedastanud, et VangS § 69 lg 1 ei sätesta, et ka ohu ennetamiseks on õigus kohaldada ohjeldusmeedet1. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb VangS § 69 lg-t 1 sarnaselt mõista ka muude VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise õiguspärasuse hindamisel märkis Riigikohus sarnaselt, et põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu2. Seega kinnitab kohtupraktika, et ohu tuvastamisel peab silmas pidama ohu gradatsiooni ning olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud, ei saa võrdsustada ohuolukorraga.
24.Protokollides kajastatud vastustaja ametnike seisukohtadest nähtub, et kaebaja ohtlikkust seostatakse eelkõige asjaoluga, et meetmete kohaldamise põhjustanud intsidendist mööduv aeg ei ole piisav selleks, et veenduda ohu möödumises. Samas meetmete kohaldamisel vastustaja ise leidis, et hiljemalt 2019. aasta 48. nädalal tuleb otsustada meetmete kohaldamise jätkamise vajalikkus. Halduskohus selgitas siinkohal põhjendatult, et juba I protokolli koostamise ajaks olid ka asjaolud muutunud.
25.Nimelt tugines vastustaja 25. oktoobri 2019. a käskkirjas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sellele, et intsidendi käigus kaebaja reaalselt ähvardas teise kinnipeetava elu võtta, pidades oluliseks, et kaebaja on varasemalt korduvalt toime pannud kuritegusid, mida iseloomustavad teistele isikutele kahju tegemine. Seetõttu esines vastustaja hinnangul reaalne oht, et võimalikes konfliktiolukordades võib kaebaja rünnata kaaskinnipeetava. Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 30. oktoobri 2019. a õiend (dtl 137) kinnitab seda seisukohta, kuna intsidenti hinnates leidis spetsialist, et esineb alus kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks, s.t kaebaja ähvardust „Sinusugused tuleks ära tappa!“ tulebki käsitada tegeliku ähvardusena võtta teise kinnipeetava elu. Sama osakonna peaspetsialisti
8.novembri 2019. a õiendist (dtl 135) ilmneb aga, et seisukoht on muutunud. Peaspetsialisti hinnangul ei saa kaebaja öeldut käsitleda kui kavatsust keegi ära tappa, vaid tegemist oli üldistatud arvamuse väljendusega. Seetõttu puudub alus ka kriminaalmenetluse alustamiseks. Seega intsidendi asjaolude põhjalikumal uurimisel jõudis vangla teabe- ja uurimisosakond veendumusele, et kaebaja ei olnud ähvardust tegeliku kavatsusega see täide viia. Sellist arusaama kinnitab vastustaja 21. novembri 2019. a käskkiri nr 6-2/819 (dtl 267-270), millega kvalifitseeriti kaebaja käitumine intsidendi käigus ähvardava väljendi kasutamiseks ja peeti kohaseks karistada kaebajat noomitusega. Karistuse valikul hindas vastustaja rikkumise raskust ning viitas vajadusele tagada, et kinnipeetavad suhtleksid viisakalt. Seega hiljemalt 21. novembril 2019, erinevalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal antud hinnangust, ei pidanud vastustaja kaebaja käitumist intsidendi käigus enam raskeks rikkumiseks ega vangla või teiste kinnipeetavate julgeolekut oluliselt kahjustavaks. Kuigi hinnangu muutumine mõjutab otseselt ka kaebaja ohtlikkusele antavat hinnangut, ei ole protokollides sellele asjaolule tähelepanu pööratud.
26.Küll on protokollides nimetatud vastavalt 30. oktoobril ning 17. ja 21. novembril 2019 ning
10.ja kaks 15. detsembril 2019 toimunud intsidente. Intsidendid olid seotud kaebaja allumatusega vastustaja ametnike korraldustele (kolmel juhul seoses ravimite võtmisega) ning ähvardustega kahjustada vangla vara ja/või tegeliku kahjustamisega. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud intsidentide olemust (otsuse punktid 24-26) ning nende tähendust kaebaja ohtlikkuse hindamisel, leides, et vastustaja ei ole erinevaid intsidente kohaselt hinnanud ega selgitanud nende seost kaebaja võimaliku ohtlikkusega teistele kinnipeetavatele. Ringkonnakohus juhindub neist põhjendustest ega korda neid siinkohal. Ära tasub märkida siiski, et kuigi protokollides viidatakse intsidentidele kui kaebaja ohtlikkust kinnitavatele sündmustele, siis tegelikkuses ei ole ka
RKHK 25. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-10-12 (p 9). RKHK 19. juuni 2019. a määrus asjas nr 3-19-415 (p 12).
vastustaja ise kaebaja käitumist intsidentides sedavõrd ohtlikuks pidanud. Nii karistati kaebajat Tartu Vangla 8. jaanuari 2020. a käskkirjaga 10. detsembril 2019 toimunud intsidendi eest (kaebaja võttis ära ametniku pastaka, keeldus seda tagastamast, ametniku korraldusele reageeris venekeelse sõimuga, kambri luugi sulgemisele aga kambri ukse vastu jõulise lõhkumisega) noomitusega, kusjuures leiti, et kaebaja rikkus VangS § 67 p-st 4 tulenevat kohustust suhtuda heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ning Tartu Vangla Kodukorra p-st 1.6.3 tulenevat kohustust olla viisakas vangla teenistujatega suheldes. Käskkirjast ei ilmne, et vastustaja oleks hinnanud kaebaja käitumise vangala julgeolekut või teisi isikuid ohustavaks. Tähelepanuväärne on seegi, et kui algselt kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid teise kinnipeetava elu ja tervise kaitseks, siis meetmete kohaldamise ajal toimunud intsidendid ei ole seotud rünnete ega ähvardustega teiste kinnipeetavate suhtes, vaid konfliktidega vastustaja ametnikega. Miks vastustaja ametnikega toimunud konfliktid viitavad reaalsele võimalusele, et kaebaja on ohtlik teiste kinnipeetavate suhtes, protokollidest ei selgu. Nõustuda tuleb vastustaja intsidentide ja kaebaja üldisema käitumise pinnalt tehtud järeldusega, et kaebaja on impulsiivne ja kergesti ärrituv. Tuvastatud asjaolud kogumis aga ei kinnita, et kaebaja oleks ärritudes vahetult füüsiliselt ohtlik kaaskinnipeetavatele või vastustaja ametnikele. Üheski episoodis, kaasa arvatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tinginud konfliktis, ei kasutanud kaebaja teise isiku suhtes füüsilist vägivalda. Selles olukorras ei saa ainuüksi kaebaja varasemate kuritegude vägivaldsusega põhjendada tema ohtlikkust.
27.Seega ei ole vastustaja tuvastanud ega nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu teistele isikutele meetmete kohaldamise pikendamise otsuse tegemise ajal. Protokollides I ja II toodud vastustaja ametnike seisukohtadest ilmneb hoopis, et kaebaja suhtes meetmete jätkuvat kohaldamist peeti põhjendatuks kuna ei ole välistatud, et kaebaja võib olla ohtlik teistele isikutele. Vastavalt on vastustaja leidnud, et esineb ohukahtlus ehk vajadus ohtu ennetada, mitte ohuolukord. Seega ei ole vastustaja isegi väitnud ohu esinemist ja protokollide põhjendused ei olegi suunatud kaebajast lähtuva ohu põhjendamisele. Tegemist ei ole eksimusega põhjenduste sõnastamisel, sest protokollides toodud väited ja põhjendused ei lubagi järeldada ohu esinemist.
28.Seetõttu on Tartu Vangla 28. novembri ja 27. detsembri 2019. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsused õigusvastased juba põhjusel, et vastustaja ei ole tuvastanud ega põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemist.
29.Samas ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kaebaja seisukohta, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tulnuks lõpetada koheselt 21. novembri 2019. a käskkirja nr 6-2/819 andmisel. Käskkirjast nähtub tõepoolest vastustaja hinnang kaebaja käitumisele
25.oktoobri 2019. a intsidendi ajal, kuid arvestades kaebajaga vahepealsel ajal toimunud intsidente, ei saa ainuüksi käskkirja pinnal järeldada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse äralangemist. I protokoll täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta vormistati 28. novembril 2019, s.o 7 päeva hiljem. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see aeg praegusel juhul ülemäärane kaebaja ohtlikkuse täiendavaks hindamiseks. III
30.Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja oli õigustatud
25.oktoobri 2019. a käskkirjaga kohaldama kaebaja suhtes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramist ja spordiga tegelemise keelamist, kuid eksis meetmete kohaldamise jätkamise otsuste tegemisel 28. novembril ja 27. detsembril 2019. Nii kaebaja kui vastustaja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata eespool esitatud põhjendustel, siis ei analüüsi ringkonnakohus poolte apellatsioonimenetluses esitatud ülejäänud väiteid.
31.Ringkonnakohus märgib siiski, et ei jaga halduskohtu seisukohta, et kaebaja tervisliku seisundi tõttu oli vastustaja kohustatud meetmete kohaldamise jätkamise otsuse tegemisel kaasama
meditsiinitöötaja. VangS § 69 lg-st 1 ei saa järeldada, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamine, s.o kaebajale antav ohuhinnang oleks meditsiiniline otsus. Vastustajaga tuleb nõustuda selles, et juhul, kui esinevad asjaolud, millest järeldub isiku ohtlikkus, siis ei sõltu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamine sellest, kas ohtlikkus seostub isiku tervisliku olukorra või muu põhjusega. Küll tuleb aga vastustajal meetme kohaldamisel kaaluda, kas meetme kohaldamine on põhjendatud arvestades isiku õiguste piiramise ulatust. Kuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise, suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramise ja spordiga tegelemise keelamisega kohaldatakse kinnipeetava suhtes üksikvangistust, siis tuleb vastustajal seejuures tõepoolest veenduda, et meetme kohaldamisega ei põhjustataks isikule ülemääraseid kannatusi, m.h meetme kestusest tulenevalt. Vastustaja peab ise otsustama, kas ja milliseid valdkonna eriteadmisi on seejuures vaja rakendada. Praegusel juhul ei ole aga asjas kogutud andmed piisavad, et arsti kaasamise vajadust üheselt jaatada. Kuna sellest ei sõltu asja lahendamine, siis ei pea ringkonnakohus selle asjaolu tuvastamiseks koguda ka täiendavaid tõendeid.
32.19. juulil 2021 ringkonnakohtusse saabunud menetlusdokumentides taotleb kaebaja täiendavate tõendite kogumist, asja läbivaatamiseks istungi korraldamist ja talle riigi õigusabi võimaldamist. Taotlused täiendavate tõendite kogumiseks ja istungi korraldamiseks jäävad rahuldamata, sest asja lahendamisel ei ole oluline, milline on vastustaja üldine praktika kinnipeetavate vahelistele konfliktidele reageerimisel. Ülejäänud osas kordab kaebaja taotlusi, mille ringkonnakohus jättis rahuldamata 14. mai 2021. a määrusega. Need taotlused jäävad tähelepanuta vastavalt HKMS § 55 lg-le 3.
33.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna pooled ei ole esitanud menetluskulude nimekirja a kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3 vastastikku menetluskulusid välja ei mõisteta. Ringkonnakohus jätkas kaebajale antud menetlusabi ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel ette nähtud riigilõivu tasumisest. Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.