Planeerimine ja ehitus › Ehitus- ja kasutusload

3-21-188 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-188 alusel on võimalik välja selgitada, millises ulatuses on vajalik konstruktsioonid asendada ja kus on vajalik tugevdamine. 3) 17.05.2019 – korrigeeritud projektis ei ole arvestatud varasemate märkustega. Ekspertiisis puudub kahjustunud konstruktsioonide kaardistus, kust oleks võimalik aru saada, millised konstruktsioonid vajavad asendamist ning kui ulatuslikud on kahjustused. Viidatakse seenkahjustustele, kuid vastavaid uuringuid ei ole ehitusprojekti koosseisu lisatud. 4) 04.09.2020 – amet andis tagasiside 15.07.2020 esitatud ehituskonstruktsioonide auditile ning mükoloogilisele uuringule. Ehitusprojektiga edasi liikumiseks tuleb teostada vajalikud sondaažid ja kaardistused, sest vastasel juhul ei ole võimalik ehitusprojektis ära näidata, millised seinaosad kuuluvad säilitamisele. Hiiu-Maleva tn 13/1 elamu on tunnistatud väärtuslikuks, ameti ülesanne on ehitusprojektide hindamisel lähtuda kõikidest olulistest aspektidest. Väärtuslike hoonete projektide hindamisel arvestab amet võimalusega hoone säilitada. Kuna olemasolevas projektis on ette nähtud elamu kandvad konstruktsioonid lammutada, soovib amet tutvuda tõenditega (täiendatud audit), mille alusel oleks võimalik öelda, et nii ulatuslik lammutamine on põhjendatud. Tõendiks saab olla auditi täiendamine kaardistuse tegemise näol. Vastava kaardistuse tellimine ja ametile esitamine ei ole hoone omanikule liigselt koormav. Esitatud auditi (OÜ EstKONSULT töö nr 19-097) kohaselt on püstprussidest seinte korrastamine teoreetiliselt võimalik ja ka praktiliselt teostatav (vt auditi p-d 4 ja 5). Kui hoone kandvaid konstruktsioone on võimalik osaliselt säilitada, siis ei ole hoone nii halvas seisukorras, et selle rekonstrueerimine on võimatu. Ehitusuuring projekti koostamise alusena on vältimatult vajalik (EhS § 14 lg 2).

3-21-188 Muinsuskaitseametile ettepanekut võtta hoone kaitse alla. Vastava taotluse esitas vastustaja alles 2019. a-l, et survestada kaebajaid taastama halvas seisukorras olev ja seenetanud peahoone konstruktsioon. Ei ole põhjendatud nõuda kaebajatelt veel ühte ekspertiisi olukorras, kus juba 13 a tagasi hindas vastustaja hoone seisukorra rahuldavaks ning I ekspertiis ja ligi 10 a möödumisel tehtud II ekspertiis ja seeneuuring kinnitavad veenvalt, et peahoone ehitustehniline seisukord ei ole läinud paremaks. Pahatahtlik on vastustaja väide, et kaebajad soovivad peahoone asemele ehitada maketi. Eksperdid on küll viidanud, et tavapraktikas oleks peahoonet võimalik restaureerida, säilitades olemasolevaid tarindeid, kui on samas selgitanud, et selle üle otsustamisel tuleb muu hulgas lähtuda omaniku soovidest ja majanduslikust mõistlikkusest. Ekspertiiside ja seeneuuringu järgi tuleb oluline osa peahoone kandekonstruktsioonidest igal juhul asendada. Täiendavad uuringud selleks, et tuvastada, mida oleks võimalik säilitada, ei ole majanduslikult mõistlikud ega põhjendatud. Kandekonstruktsioonide restaureerimise nõue ei ole proportsionaalne.

3-21-188 seletuskirja lk-l 51 kaitstava väärtusena välja toodud arhitektuurset lahendust (maht, vormikeel, ümbruskonna ilme kujundamine või terviklikku ilmesse sobitumine, väliste detailide olemasolu). NÜP seletuskirja p-s 5.3 ei ole kordagi viidatud, et miljööväärtuse kaitse eesmärgiks oleks säilitada hoone kandvad konstruktsioonid vms väärtused, mida ei ole võimalik meeltega (ennekõike nägemismeelega) vahetult tajuda. Seega tuleb NÜP seletuskirja p-des 5.4 ja 5.5 sätestatud tingimusi sisustada ja tõlgendada selliselt, need on seotud ainult hoone välisilme ja arhitektuurse lahendusega. Vastustaja tõlgendus on meelevaldne ega ole kooskõlas planeerimisseaduse (PlanS) mõttega. PlanS § 75 lg 1 p 16 kohaselt on üldplaneeringu ülesanne miljööväärtuslike alade ja väärtuslike üksikobjektide määramine ning nende kaitse- ja kasutustingimuste määramine. PlanS seletuskirja lk-l 37 on miljöö ja miljööväärtuse mõistet selgitatud läbi inimtaju ja tunnetuse. Inimesel ei ole võimalik meeltega vahetult tajuda, millistest materjalidest on ehitatud hoone välisviimistluse alla jäävad kandvad konstruktsioonid. Asjakohane pole vastustaja viide NÜP p-le 5.4.1. Seal toodud nõue järgida hoonestus- ja ehitustavasid ei tähenda, et kasutada tuleb täpselt samu materjale, mida oli varem kasutatud ning säilitada tingimata konstruktsioonid, mis ei ole visuaalselt tajutavad. Asjassepuutumatud on vastustaja viited sellele, et restaureerimisel tuleb kasutada traditsioonilisi, mitte tänapäevaseid ehitusmaterjale. Käesoleval juhul ei ole tegemist restaureerimisega. NÜP-i vastuvõtmise otsuse lisaks olevas seletuskirja redaktsioonis oli viide sellele, et tuumikalal peab säilitama kõik väga väärtuslikud, väärtuslikud ja miljööväärtuslikud hooned ning restaureerima või remontima need kaitse- ja kasutustingimustest lähtudes. NÜP-i kehtestatud redaktsioonis on sellest sõnastusest loobutud ning vastustaja ei ole ära näidanud, kust tulenes neil õiguslik alus nõuda hoone restaureerimist. Vastustaja leiab viitega EhS § 44 p-le 11, et peahoone lammutamine ei vasta olulistele avalikele huvidele, sest miljööväärtuslikul hoonestusalal võib väärtuslikke hooneid lammutada vaid siis, kui need on tehniliselt halvas seisukorras ning rekonstrueerimine on võimatu. Nagu eespool märgitud, ei ole praegusel juhul tegemist peahoone lammutamisega, vaid selle rekonstrueerimisega. Juba seetõttu on eeltoodud viide vale. Asjakohased pole ka vastustaja viited NÜP p-dele 5.4.17 ja 5.4.18, sest need reguleerivad miljööväärtuslikul alal hoonete lammutamist. Isegi juhul, kui kaebajate kavandatud tegevust käsitada lammutamisena, ei ole vastustaja kaalunud, kas see tegevus vastab avalikele huvidele ega pole põhjendanud, miks ei ole avalikes huvides see, et räämas ja kasutusest väljas hoone rekonstrueeritakse selliselt, et selle välisilme ei muutu. Lisaks tuli vastustajal arvestada, et otsuse tegemise ajal ei olnud NÜP veel kehtiv ning sellele ei saanud tugineda kui õiguslikule alusele, vaid vastustaja võis lähtuda NÜP-i põhimõtetest oma kaalutlusõiguse rakendamisel. Selliseid kaalutlusi pole esitatud ning otsus on õigusvastane. NÜP seletuskirja järgi tuleb säilitada hoone algupärane arhitektuurne välisilme (p 5.5.1) ning üksnes soovitatav on leida võimalused hoonete väärtuslike interjööride või interjööridetailide säilitamiseks (p 5.5.9). Eelnevast ei saa kuidagi järeldada, et kaitstav on viimistluse alla jääv vana puidust konstruktsioon. Vaidlust ei ole selles, et väärtuslikku interjööri või selle detaile tänaseks peahoones enam pole. NÜP-st nähtuvalt on vanade konstruktsioonide küsimus oluline vaid siis, kui hoone on halvas seisukorras ja seda soovitakse jäädavalt lammutada (seletuskirja p 5.4.17). Vastustaja viidatud Tallinna ÜP p-i 3.10 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et projekt ei ole sellega kooskõlas. Tegemist on väga üldise sättega. Vastustajal on EhS § 42 lg 4 alusel õigus nõuda täiendava ehitusuuringu tegemist, kuid seda üksnes põhjendatud juhul. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks on täiendava uuringu tegemine vajalik olukorras, kui hoone kohta on tehtud juba mitmeid ehitusuuringuid ning 5(12)

3-21-188 need on vastustajale esitatud. Sisuliselt ei ole vaidlust selles, et olemasoleva puitkonstruktsiooni võimalikult suures ulatuses säilitamine ning kahjustatud osade asendamine oleks oluliselt kulukam kui ehitusprojekti järgne peahoone rekonstrueerimine. Majanduslikus mõttes on vanade konstruktsioonide säilitamine auditite (nii 2009. a kui 2019. a oma) järgi ebamõistlik. Seda kinnitas sisuliselt ka täiendavalt kohtumenetluse käigus antud ekspertarvamus, mille järgi hinnati juba 1984. a-l hoone välisseinte füüsiliseks kulumuseks 35% ja vahelagedel 50%. Teoreetiliselt on võimalik välisseinte rekonstrueerimine, kuid see eeldab omaniku soovi. Eksperdid leiavad, et mõistlik oleks vahelage mitte tugevdada, vaid valada uus lagi kohtraudbetoonist. Seda ka tuleohutuse seisukohast. Vastustaja pole otsuses analüüsinud enda nõude proportsionaalsust, arvestades nii kaebajate huve kui ka linna huve. NÜP seletuskirja p-i 5.5.1 ei saa mõista nii, et algupärast substantsi tuleb säilitada absoluutselt. Nõue tuleb sisustada proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades. Konstruktsioonide säilitamise nõue kohaldub eelkõige mälestistele (MuKS § 3 lg-d 5 ja 6), kuid peahoone puhul ei ole tegemist mälestisega. Seejuures on mälestiste puhul ette nähtud riigipoolsed toetusmeetmed, mida miljööväärtuslikele hoonetele ei kohaldata. Isegi mälestiste puhul on Riigikohus leidnud, et isiku kohustused mälestise korrashoiul peavad olema proportsionaalsed (haldusasi nr 3-19-1814). Täiendava ekspertiisi nõue ei ole proportsionaalne. Kuna tühistamisnõue kuulub rahuldamisele, tuleb rahuldada ka kohustamisnõue. Paikvaatluse tulemusena jõudsid nii kaebaja kui vastustaja kaasatud sõltumatud eksperdid ühisele järeldusele, et hoone on võimalik restaureerida, kuid eksperdid taandusid andmast hinnangut küsimusele, kas see on mõistlik ehk majanduslikult otstarbekas. Seega on vaidlus praeguseks hetkeks taandunud sisuliselt ühele küsimusele – kas Hiiu-Maleva tn 13 kinnistul paiknevat hoonet on mõistlik restaureerida. Vastustaja seisukoht, et hoone on mõistlik restaureerida, on ennatlik ega ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Vastustaja ei saa tugineda üksnes ameti miljööalade peaspetsialisti Sabina Kaukise arvamusele, jättes kaalumata asjas tähtsust omavad muud asjaolud ning õigusliku regulatsiooni. Hoone täieliku restaureerimise nõude esitamiseks peab olema õiguslik alus, mida praegusel juhul ei nähtu. Vastustajal tuleb lahendada ehitusloa taotlus uuesti, lähtudes kehtivast õigusest ning teostades asjakohaselt kaalutlusõigust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-188 oleks saanud ehitusloa väljastamisest keelduda juba põhjusel, et on ilmselge ja üldteada, et miljööväärtuslikus piirkonnas Nõmmel ei ole traditsiooniliseks ehitusmaterjaliks kergplokk (fibo-plokk). NÜP sätestab konkreetsed juhised miljööväärtuslikus piirkonnas hoonete lammutamisele ja rekonstrueerimisele. NÜP seletuskirja p-s 5.5 on sätestatud rekonstrueerimise üldised tingimused ning p 5.5.1 sätestab, et võimalikult palju tuleb säilitada hoonete algupärast substantsi ning kasutada traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale. Eeltoodust tuleneb, et väärtuslike hoonete puhul tuleb säilitada ka hoone kandvaid, kuid viimistluse alt mitte nähtavaid konstruktsioone. Kui hoone on oluliselt kahjustunud, tuleb ekspertiisis hinnata, kui palju algsetest konstruktsioonidest, arhitektuursetest elementidest jms tuleb asendada. Ka varjatud autentsus on oluline. Sõltumata hoone väärtusklassist on algse substantsi, sh konstruktsioonide autentsuse maksimaalne võimalik säilimine NÜP-i kohaselt läbiv eesmärk. Õige pole halduskohtu seisukoht, et vastustaja on restaureerimise mõistet valesti kasutanud. NÜP seletuskirja p-i 5.5.1 järgi on restaureerimine üldplaneeringu tähenduses parandus- või viimistlustöö, millega tagatakse ehitise või selle osade algupärase arhitektuurse seisundi säilimine, eemaldades vajaduse korral väheväärtuslikke ja ilmet rikkuvaid elemente ja kihistusi ning taastades puuduvad, väga kulunud ja katkised osad algupärasel moel. PlanS § 75 lg 1 p 16 sätestab haldusorganitele üldplaneeringutes õiguse ja kohustuse määrata miljööväärtuslikud alad ja väärtuslikud üksikobjektid ning nende kaitse- ja kasutustingimused. Norm ei sätesta midagi välis- ega sisemistest substantsidest ega inimeste meeltest. Kaitse- ja kasutustingimused on sätestatud ja lahti selgitatud NÜP-s. Vaidlust ei saa olla selles, et nende kaitstavate substantside hulka peavad kuuluma muu hulgas ka viimistluse alla jäävad konstruktsioonid. Miljöö pole vaid väline, vaid ka sisemine. PlanS seletuskiri, mille järgi on miljöö tunnetatav keskkond, on vaid ühe seletuskirja ette valmistanud ametniku seisukoht ja tõlgendus. Halduskohtu väide, et inimestel ei ole võimalik tunnetada ajaloolist väärtust läbi hoone kandvate konstruktsioonide, võib olla omane õigusvaldkonnas tegutsevatele inimestele, kuid õigus ei tohiks domineerida teiste n-ö pehmeid ajaloolisi väärtusi kandvate eluvaldkondade üle. Ajaloolased hindavad ja tajuvad ka välisviimistluse alla jäävaid osasid ehk kandvaid konstruktsioone. Miljööväärtuslikul alal väärtusliku hoone säilitamise mõte ongi säilitada tulevastele põlvedele ajaloolisi ja väärtuslikke hooneid eesmärgiga, et ka nt 100 aasta pärast oleks võimalik hinnata, milline oli arhitektuur 1940. a-l. Kui kaebajate soovitud viisil nn rekonstrueerida terve miljööväärtuslik ala, siis muutub täielikult mõte, miks ala üldse miljööväärtuslikuks tunnistati. Märkamatult toimub ajaloo võltsimine ehk tulevikus võivad neid hooneid uurivad inimesed teha vale järelduse, nagu oleks hooned algselt ehitatud muust materjalist. Koopiahoonete rajamine ajaloolisse linnakeskkonda on üldjuhul taunitav praktika. Nii mälestiste, muinsuskaitsealade kui ka miljööalade puhul tuleb lähtuda muinsuskaitselistest põhimõtetest ning rahvusvahelistest kokkulepetest (Veneetsia harta, UNESCO kultuuripärandi kaitse konventsioon, Nara dokument autentsusest, Washingtoni harta, Viini memorandum). Tegemist on seega vana hoone lammutamisega ning uue, olemuslikult sarnase hoone püstitamisega. Seega on asjakohased viited NÜP seletuskirja p-dele 5.4.17 ja 5.4.18, mis reguleerivad miljööväärtuslikul alal hoonete lammutamist. Nende kohaselt tuleb enne 1959. at ehitatud hoonete seisukorra hindamiseks koostada ehitustehniline ekspertiis, mille alusel saab amet otsustada lammutamise võimalikkuse. Kaebaja tegevus on vastuolus avaliku huviga (Tallinna ÜP p-d 2.1 ja 3.10). Vastustajal on kohustus avalikku huvi kaitsta. EhS § 8 sätestab, et ehitise ja ehitamise ohutus hõlmab ka kultuuriväärtuste kaitset. NÜP p-d 5.4.17 ja 5.4.18 põhjendavad avalikku huvi veelgi enam. Kuna halduskohus ei analüüsinud ehitusprojekti, ei saanud kohus hinnata ka ehitusprojekti kooskõla Tallinna ÜP-ga või NÜP-ga.

7(12)

3-21-188 Täiendavate uuringute läbiviimine on vajalik ja proportsionaalne. Selleks, et hoonet rekonstrueerida, on vaja läbi viia uuring, millest nähtuks kahjustuste ulatus. Sellisele tulemusele jõudsid ka kaebaja ja vastustaja eksperdid, kes koostasid ühise arvamuse. Jääb arusaamatuks, miks püüab halduskohus kohtumenetluse käigus läbi viidud uuringu tulemust pisendada ning keskendub otsuses varem läbi viidud uuringutele, mis tuvastasid kahjustuste fakti, aga mitte ulatust. Selles, et hoones on kahjustused, ei ole vaidlust. Asjakohatu on halduskohtu hinnang, et puit on kulukam kui kivi. On hästi teada, et turul on toorainete nappus ja suur hinnatõus, mistõttu ei ole mõtet analüüsida, milline toormematerjal on kulukam. Tõendatud pole halduskohtu väide, et olemasoleva puitkonstruktsiooni säilitamisel ei ole võimalik täielikult tagada seenhaiguste tõrjet ja edasise leviku vältimist. Tänapäevaste ehitustehniliste lahendustega on võimalik peatada iga seenhaiguse levik. Oluline on tuvastada seenkahjustuse ulatus, kahjustunud osad välja vahetada ning seejärel immutada puit vastavate vahenditega. Täiendavas avalduses (18.11.2022) palub vastustaja juhul, kui apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, muuta halduskohtu otsust osas, millega halduskohus kohustas ametit ehitusloa taotluse nr 1811271/07751 alusel ehitusloa andmist uuesti otsustama hiljemalt ühe kuu jooksul otsuse jõustumisest. Selline otsus ei ole tehnilistel põhjustel täidetav. EhS § 42 lg 8 kohaselt antakse ehitusluba elektrooniliselt ehitisregistrisse ning vastavalt EhS § 61 lg-le 2 on ehitisregistrisse kantud ehitusloal õiguslik tähendus. Seega pole väljaspool ehitisregistrit võimalik ehitusloa taotlust menetleda ega ehitusluba anda. Kaebajate poolt 17.04.2018 esitatud ehitusloa taotluse nr 1811271/07751 osas on ehitisregistri menetlus lõppenud ameti 30.12.2020 otsusega. Lõppenud menetlust ei saa ehitistregistris uuesti avada. Seega tuleb kaebajatel esitada ehitusloa taotlus koos ehitusprojektiga uuesti ehitisregistrisse. Järelikult ei saa kohtuotsuse täitmine olla seotud kohtuotsuse jõustumisega, vaid sellega, millal kaebajad esitavad ehitisregistrisse uue taotluse koos 17.04.2018 esitatud ehitusprojektiga.

3-21-188 Vastustaja 18.11.2022 avaldus ei ole põhjendatud. Ehitusloa andmisest keeldumine on haldusakt. Kui kohus tühistab selle haldusakti, siis jätkub kohtuotsuse jõustumisega haldusmenetlus haldusakti andmisele eelnenud etapis. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebajatel tuleb ehitisregistrisse esitada uus ehitusloa taotlus. Ehitisregistri tehnilised võimalused ei saa olla takistuseks kaebajate õiguste taastamisel. Elektrooniline süsteem tuleb kujundada nii, et seadusest tulenevaid nõudeid oleks võimalik tõhusalt ja õiguspäraselt täita.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-188 mõisteid „ümberehitamine“ ja „taastamine“ ning viimati nimetatutega võib tegemist olla ka siis, kui algne ehitis lammutatakse, kuid selle asemele ehitatava ehitise kasutusotstarve, arhitektuurne lahendus ja maht on algse hoonega sama. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Hiiu-Maleva tn 13 peahoone puhul on tegemist just selle olukorraga. EhS seletuskirja järgi saab lammutatud ehitise asemele samasuguse ehitise ehitamist pidada ümberehitamiseks üksnes siis, kui lammutamise ja uue ehitise ehitamise vahel on ilmne eesmärgipärane seos, kui lammutamise eesmärgiks oligi uue ehitise ehitamine. Praeguses asjas on see kriteerium täidetud. Asjaolu, kas tegemist on lammutamise või ümberehitamisega, ei sõltu EhS-i järgi sellest, kas uus hoone on ehitatud samadest materjalidest. Määravad kriteeriumid on EhS § 4 lg 4 järgi vaid ehitise kasutusotstarve, arhitektuurne lahendus ja maht. Arhitektuurne lahendus hõlmab hoone välimist ja sisemist ilmet ning ruumilahendust, mitte ehitustehnilisi üksikasju, sh konstruktsioone (vt majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 4 lg 1 p-d 2 ja 3). Termin väljendab seega eelkõige hoone visuaalse tajumise aspekte ehk kuidas see välja näeb, keskkonnaga harmoneerub või sellesse sobitub. Kuna tegemist ei ole hoone lammutamisega, ei saanud ehitusloa andmisest keeldumisel tugineda EhS § 44 p-le 11.

3-21-188 säilitamist“. Ringkonnakohus nõustub, et miljöö seostub eelkõige silmale tajutavaga ning miljööväärtuslikele aladele ei saa rakendada muinsuskaitselisi nõudeid. Vastustaja ei ole oma vastupidist seisukohta põhjendanud. Vastustaja kriitika PlanS seletuskirja osas ei ole õige. Sõltumata sellest, kes on seaduse seletuskirja koostanud, on tegemist dokumendiga, millele tuginemine on normide tõlgendamisel igati asjakohane. Lubamatuks ei saa pidada vastustaja 30.12.2020 otsuses toodud seisukohta, et miljööväärtuslikul alal asuvat ajaloolist hoonet tuleb rekonstrueerida võimalikult ajastutruult. See nähtub ka kehtiva NÜP seletuskirja p-st 5.5 „Hoonete rekonstrueerimise üldised tingimused“. Samas leidis halduskohus õigesti, et NÜP keskendub hoonete algupärase arhitektuurse välisilme säilitamisele ning ei keela kandvate konstruktsioonide asendamist. NÜP seletuskirja p-i 5.5.1 esimesest lausest, mille järgi tuleb võimalikult palju säilitada hoonete algupärast substantsi ning kasutada traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale, ei saa järeldada vastupidist. NÜP seletuskirja p-i 5.5.1 edasise teksti ja järgnevate punktidega on seda nõuet täpsustatud ning kuskil pole mainitud nõudeid hoone varjatud osadele. Vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktis viidanud, kust tuleneb kaebajatele kohustus säilitada kandvad konstruktsioonid osas, milles need pole kahjustanud, ja/või taastada konstruktsioonid just puitmaterjalist. Samuti ei sisalda otsus põhjendusi, miks on avalik huvi konstruktsioonide võimalikus suures osas säilitamise ja puust ehitamise vastu suurem kui kaebaja huvi ehitada konstruktsioonid kivist. Viide mitte kehtivale NÜP-le pole piisav. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vanade konstruktsioonide sisuliselt restaureerimine on tunduvalt kallim kui uute ehitamine kivist (HKMS § 60 lg 1). Siin ei oma tähtsust puidu ja fibo-ploki hind, sest see on usutavasti marginaalne taastamistööde maksumusega võrreldes (täiendav uuring, seenetõrje, vana ja uue kokkusobitamine). Kuna vastustaja pole nõuetekohast kaalumist läbi viinud, ei ole kohtul võimalik hinnata, kas täiendava ehitusuuringu tegemise nõue oli põhjendatud (EhS § 42 lg 4). Kohus ei saa kaalumist läbi viia haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Järelikult oli ehitusloa andmisest keeldumine EhS § 44 p-i 3 alusel samuti õigusvastane.

3-21-188 väärtuslik, ei ole vaidluse all, sest see tuleneb kehtivast haldusaktist ehk NÜP-st. Samas on rekonstrueerimisel esitatavate tingimuste kontekstis oluline, milles seisneb Hiiu-Maleva tn 13 peahoone väärtus konkreetsel miljööväärtuslikul alal ning miks ei taga kaebajate poolt soovitu vastustaja hinnangul arhitektuurselt sobivat ja terviklikku lõpptulemust (NÜP seletuskirja p 5.5 esimene lause).

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.