Planeerimine ja ehitus › Ehitus- ja kasutusload

päeva jooksul apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

(iii) kaebaja on koostanud peahoone osas kokku kolm erinevat ehitusuuringut, mis annavad TLPA-le ehitusloa andmiseks piisava info. Täiendavate uuringute nõudmine ei ole kooskõlas EhS § 42 lg-ga 4, mistõttu ei saanud TLPA tugineda EhS § 44 p-le 3.

Tegemist on peahoone rekonstrueerimisega, mitte lammutamisega, nagu on ekslikult leidnud

TLPA.

Tegemist on olulise eksimusega, kuna olukorras, kus TLPA oleks kaebajate kavandatud ehitustöid käsitlenud õigesti rekonstrueerimisena, puuduks ka potentsiaalne konflikt ehitustegevuse ning koostatava NÜP vahel, millele TLPA on tuginenud. Samuti ei oleks TLPAl alust nõuda täiendavaid uuringuid. Seega muudab TLPA eksimus ehitustegevuse määratlemisel vaidlusaluse otsuse sisuliselt õigusvastaseks ning see tuleks tühistada.

vaidlusaluses otsuses asunud seisukohale, et seda tingimust tuleks tõlgendada selliselt, et miljööväärtuslike hoonete lammutamine on lubatav vaid siis, kui nende rekonstrueerimine on ehitustehniliselt võimatu. Selline lähenemine on kaebajate hinnangul vastuolus NÜP-i tingimuste sõnastuse ja eesmärgiga. Isegi riikliku muinsuskaitse all olevatele ehitistele ei ole sedavõrd kitsendavat tingimust ette nähtud. NÜP eelnõu kohaselt on väärtusliku lammutamise lubatavuse eelduseks ainult hoone tehniline seisukord. Seega tugineb TLPA vaidlusalune otsus täiendavale eeldusele, mida koostatav NÜP ette ei näe, st vaidlusalusel otsusel puudub vastavas osas õiguslik alus. Õigusliku aluseta keeldumine ehitusloa andmisest on sisuliselt õigusvastane ning tulenevalt sellega kaasnevast kaebajate õiguste riivest, tuleks vaidlusalune otsus tühistada.

rekonstrueerimisel muinsuskaitsealustele hoonetele iseloomulike tingimuste nõudmine on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja nõuet ei saa pidada kuidagi proportsionaalseks, kuivõrd õiguspärane eesmärk (hoone arhitektuurse lahenduse ja välisilme säilitamine) on võimalik saavutada viisil, mis on kaebajate õiguste seisukohalt vähem piirav. Seejuures on kaebajad valmis tänasel päeval kahjustunud välisilmega hoone ehitusprojekti järgse rekonstrueerimisega alustama kohe, suurendades seeläbi juba lähitulevikus nii kinnistu kui kogu piirkonna miljööväärtust. Seega ei ole vastustaja soovitud täiendava uuringu läbiviimine ja seejärel puidust kandekonstruktsioonide säilitamine võimalikult suures mahus vajalikuks meetmeks HMS § 3 lg 2 tähenduses. Tegemist on olulise eksimusega, mille tõttu tuleks keelduv otsus tühistada.

Selline ehitusuuring on tegelikkuses ebavajalik, kuna uuringu tulemused ei saaks mõjutada vastustaja otsust ehitusloa andmise küsimuses. Esiteks väidab vastustaja, et ehitusuuring oleks vajalik, kuna seda nõuavad kehtiva NÜP seletuskirja p-d 5.4.17. ja 5.4.18. Viidatud seletuskirja punktide kohaselt on uuring (tehniline ekspertiis) vajalik olukorras, kus vastustaja peab otsustama väärtusliku hoone lammutamise üle. Kaebajad ei soovi hoonet lammutada, vaid rekonstrueerida. Seega ei ole vastustajal vaja NÜPst tulenevalt kaaluda, kas hoone lammutamine on miljööväärtuse kaitse eesmärkidel lubatav ning puudub vajadus koostada sellise otsuse aluseks olev uuring. Teiseks väidab vastustaja, et ehitusuuring oleks vajalik, kuna NÜP seletuskirja kohaselt tuleb hoone rekonstrueerimisel võimalikult suurel määral säilitada algupärast substantsi (vastustaja käsitluse kohaselt sõltumata sellest, kas ja milline on selle mõju hoone välisilmele). Kaebajad selgitasid juba eelpool, et algupärase kandva konstruktsiooni säilitamise nõudel puudub õiguslik alus. Isegi kui selline õiguslik alus eksisteeriks, ei oleks selline nõue mingil juhul proportsionaalne. Seega ei muudaks vastustaja soovitud uuring seda, kas ja millistel tingimustel on kaebajate soovitud ehitustegevus lubatud. Kaebajad rõhutavad, et haldusmenetluse läbiviimisel kehtib põhimõte, et asjatuid menetlustoiminguid ning nendega seotud aja- ja rahakulu tuleb vältida (HMS § 5 lg 2). Sõltumata sellest, kes rahastaks vastustaja soovitud täiendavat uuringut, ei oleks selle läbiviimine eesmärgipärane ja seega õiguspärane. Eeltoodud põhjustel oli vastustaja keeldumine kaebajate taotletud ehitusloa andmisest EhS § 44 p 3 alusel õigusvastane, kuna vastustajale ei olnud alust nõuda täiendava ehitusuuringu läbiviimist. Keelduv otsus tuleks sisulise õigusvastasuse tõttu tühistada. Lõpetuseks märgivad kaebajad, et hämmeldust tekitav on vastustaja vastuses esitatud seisukoht, mille kohaselt kavatseb vastustaja sõltumata kohtuvaidluse tulemusest ka edaspidi igal juhul keelduda kaebajatele ehitusprojekti järgseks tegevuseks ehitusloa väljastamisest. Ehitusloa väljastamine on kaalutlusotsus, mida tuleb teha ratsionaalselt ning arvestades nii kehtivat õigust kui erinevaid asjaolusid. Olukorras, kus kohus peaks nõustuma kaebajatega, et vastustaja on varasemas otsuses lähtunud ebaõigetest kaalutlustest või andnud kehtivatele õigusaktidele ebaõige tõlgenduse, ei ole mingit põhjust juba etteruttavalt asuda seisukohale, et vastustaja saab ka kohtuotsust järgides jõuda vaid samale tulemusele, millele varasemalt. Vastustaja seisukoha järgimine kujutaks praktikas halduse omavoli (haldusorgan „teeb mis tahab“, sõltumata sellest, milliseid asjaolusid ja huve ta peab arvesse võtma ja tohib arvestada) ning jätaks isikud ilma igasugusest kohtulikust kaitsest sellise käitumise eest.

väärtuslikku interjööri või selle detaile tänaseks peahoones ei esine (vastustaja seisukoha p 11: „Seega – kaebaja lammutas kogu ainulaadse hoone interjööri /.../“. Kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik, sealhulgas ka vastustajale. NÜP on nüüdseks kehtiv ja vastustaja peab arvestama sealt tulenevate tingimuste, sealhulgas sellega, et NÜP näeb siseruumides olevaga ette pelgalt soovituse säilitada sellest vaid väärtuslik. Väärtusliku hoone rekonstrueerimisel aga erinõuded viimistluse alla jäävale vanale konstruktsioonile puuduvad sootuks. Vanade konstruktsioonide küsimus on NÜP-ist lähtuvalt oluline vaid siis, kui hoone on halvas seisukorras ja seda soovitakse jäädavalt lammutada (vt NÜP p 5.4.17, II kd tl 186189). Järelikult, isegi kui peahoone siseruumides oleks väärtuslikke detaile (mida seal ei ole), siis NÜP-ist tulenevalt ei oleks kaebajal mitte kohustus, vaid soovitav neid säilitada. Peahoone vanu puidust konstruktsioone, mille ebamõistlikult ressursimahukat taastamist vastustaja aga kaebajalt peahoone rekonstrueerimise soovist sõltumata nõuab, ei saa aga pidada väärtuslikuks interjööriks või selle detailiks või muul viisil NÜP-ist lähtuvalt kohustuslikult säilitatavaks. Muinsuskaitseseadus sätestatud reegleid kohaldatakse mälestistele, mitte aga kohaliku omavalitsuse miljööväärtuslikele hoonetele. Peahoone ei ole mälestis, peahoone ei ole isegi mitte vastustaja poolt „väga väärtuslikuks“ hinnatud, vastustaja hinnang peahoonele on „väärtuslik“ . Seejuures on oluline rõhutada, et ka range riikliku kaitse all oleva mälestise puhul (mida peahoone ei ole), mille rekonstrueerimiseks ja korrashoiuks on võimalik saada riigilt toetust, on kohus (RKHKo 3-19-1841, p 18) värskelt juhtinud tähelepanu sellele, et isiku kohustused mälestise korrashoiul ja säilitamisel ei tohi olla siiski ülemäärased, need peavad olema proportsionaalsed. Vastustaja nõuet, et miljööväärtuslikul hoonestusalal asuva väärtusliku peahoone ehitusloa väljastamise eelduseks on peahoone vanade ja seenetanud puidust konstruktsioonide taastamine, ei saa pidada proportsionaalseks. Arvestades, et peahoone ei ole mälestis, on tegemist selgelt ülemäärase nõudmisega vastustaja poolt.

on selge näide avaliku võimu omavolist ja selle tulemusena tekkinud suvaotsusest keelduva otsuse näol. Ei tundu mitte kuidagi põhjendatud nõuda veel ühte ekspertiisi olukorras, kus vastustaja ise 13 aastat tagasi peahoone ehitustehnilist seisukorda vaid „rahuldavaks“ pidas ning I ekspertiis ja ligi 10.a möödumise järgselt tehtud II ekspertiis ja seeneuuring kinnitavad veenvalt, et peahoone, mis ei ole mõnda aega kasutuses olnud, ehitustehniline seisukord ei ole paremaks läinud. Ekspertiis, mis väidab vastupidist, ei saa olla usaldusväärne. Kaebaja peab vajalikuks rõhutada, et vastustaja väide, nagu tahaks kaebaja peahoone asemele maketti ehitada, on väga pahatahtlik.

Eeltoodud arusaamast lähtub ka NÜP, mille seletuskirja ptk-s 5.3. on sõnastatud üldplaneeringu eesmärk miljööväärtuslike alade kaitse osas. Eesmärgiks on seletuskirja kohaselt „määrata miljööväärtuslike hoonestusalade piirid ning ühtselt mõistetavad kaitse- ja kasutamistingimused, et oleks tagatud nende alade tervikliku miljöö väärtustamine ja säilimine ning hoonete ja rajatiste keskkonda sobilikul viisil uuendamine“. NÜP seletuskiri defineerib miljööd ja miljööväärtuslikke hoonestusalasid läbi 4 teguri – haljastuse osakaal ja paiknemine, tänavavõrk ja kruntide struktuur, hoonestuse mahud ja paiknemine ning olemasolevad väärtuslikud hooned. Puudub vaidlus, et antud juhul ei ole peahoone rekonstrueerimine seotud ühegagi kolmest esimesest eelnimetatud tegurist. Väärtuslike hoonete osas eristatakse kolme tüüpi – väga väärtuslik, väärtuslik ja miljööväärtuslik. Kõigi väärtuslike hoonete tüüpide juures on NÜP seletuskirja lk-l 51 kaitstava väärtusena välja toodud arhitektuurset lahendust (maht, vormikeel, ümbruskonna ilme kujundamine või terviklikku ilmesse sobitumine, väliste detailide olemasolu). NÜP seletuskirja ptk-s 5.3. ei ole (kooskõlas PlanS regulatsiooniga) kordagi viidatud, et miljööväärtuse kaitse eesmärgiks oleks säilitada hoone kandvad konstruktsioonid vms väärtused, mida ei ole võimalik meeltega (ennekõike nägemismeelega) vahetult tajuda. Eeltoodud põhjustel tuleb NÜP seletuskirja ptk-des 5.4. ja 5.5. sätestatud tingimusi sisustada ja tõlgendada selliselt, et need on seotud ainult hoone välisilme ja arhitektuurse lahendusega. Vastustaja tõlgendus, nagu hõlmaks seletuskirja p-s 5.5.1. sätestatud hoone algupärase substantsi säilitamise nõue ka viimistluse alla jäävaid kandvaid konstruktsioone, on meelevaldne ning vastuolus nii PlanS regulatsiooni kui NÜP seletuskirjas välja toodud miljööväärtuse kaitse eesmärgiga. Viimasele viitab ka seletuskirja p 5.5.1. 2. lause ja järgnevad laused, mis täpsustavad nimetatud tingimust ning on seotud vaid hoonete välisilme säilitamisega. Täiesti asjassepuutumatud on vastustaja vastuses kaebusele tehtud viited sellele, et hoone restaureerimisel tuleb kasutada traditsioonilisi, mitte tänapäevaseid ehitusmaterjale ning restaureerimise mõiste alla mahuvad vaid teatud liiki tegevused. Viide ilmestab taaskord juba eelnevalt väljatoodud vastustaja poolset eksimust EhS mõistete sisustamisel ehk restaureerimise/remondi ning rekonstrueerimise mõiste tähenduste samastamist. Eeltoodud põhjustel on vastustaja ekslikult leidnud, et miljööväärtuse kaitseks on vajalik ka hoone kandvate, viimistluse alt mittenähtavate konstruktsioonide säilitamine. Tegemist oli ühe peamise kaalutlusega, millest lähtuvalt pidas vastustaja vajalikuks täiendavat ekspertiisi ning tegi EhS § 44 p-le 3 viidates keelduva otsuse. Seetõttu on tegemist olulise kaalutlusveaga, millest tingitult tuleb keelduv otsus tühistada. Lisaks eeltoodule peavad kaebajad oluliseks rõhutada 02.03.2021 vastustaja seisukoha p-s 11 toodud etteheitega („Seega – kaebaja lammutas kogu ainulaadse hoone interjööri /---/“) seoses, et peahoone viimistluskonstruktsioonide eemaldamise nõue tuli muuhulgas ka vastustajalt endalt (II kd tl 14-23). Kaebajad rõhutavad, et nemad on tegutsenud heas usus eesmärgiga peahoone rekonstrueerida, et see uuesti kasutusele võtta.

kahjustuste ulatus tänaseks laiaulatuslikum, kinnitavad nii I kui II ekspertiis ning seeneuuring, mis peahoone kandekonstruktsioonide restaureerimist majanduslikult mõistlikuks ei pea. Oluline on esmasest hinnangust ka asjaolu, et mõlemad eksperdid on põhihoone olulistes kandkonstruktsioonide puhul jaatanud, et: (i) välisseintest alla poole tuleks igal juhul asendada; (ii) siseseinu on mädanikukahjustuse tõttu vaja samuti olulises ulatuses asendada; (iii) soklile toetuvad vahelaed tuleb täielikult asendada; ja (iv) katusekonstruktsioonide asendamine ei ole võimalik ega otstarbekas. Teisisõnu, ekspertide hinnangul tuleb valdavas osas peahoone kandekonstruktsioon igal juhul asendada. Mõlemad eksperdid möönnud ka, et ehitusprojektikohane lahendus soosib tänapäevaseid tuleohutuse ja helipidavuse nõudeid, liiatigi soojapidavuse tagamist. See on proportsionaalsuse hindamisel kaalukas argument. Mõlemad eksperdid on küll viidanud, et tavapraktikas oleks peahoonet võimalik restaureerida, säilitades olemasolevaid tarindeid, kuid on ka selgitanud, et selle üle otsustamisel tuleb mh lähtuda ka omaniku soovidest (kavandatav kasutus) ja majanduslikust mõistlikkusest. Juhul, kui omanik sooviks peahoonet restaureerida, olemasolevaid tarindeid võimalikult suures ulatuses säilitades, siis oleks selleks eelnevalt vaja avada tarindeid ja teostada täiendavaid uuringuid. Eksperdid on selgitanud, et „Täiendavaid uuringuid on mõistlik ja vajalik teha sellisel juhul, kui hoone kandekonstruktsioone planeeritakse ka tulevikus säilitada“. Tuginedes nii I kui II ekspertiisile ja seeneuuringule, on kaebaja hinnangul usutav, et peale täiendavate kulukate uuringute läbiviimist kahaneks säilitamisvõimalusega kandekonstruktsiooni osa veelgi. Seega, vastavalt I ja II ekspertiisile, seeneuuringule ning esmasele hinnangule tuleb oluline osa peahoone kandekonstruktsioonidest igal juhul asendada. Kuivõrd kandekonstruktsioonid tuleb asendada ning ehitusprojektikohane lahendus aitab kaasa tänapäevastele nõuetele vastava ehitise püstitamisele, puudub omanikul huvi peahoone kandekonstruktsioone säilitada ja selle tarbeks uusi konstruktsioonide avamisi ja täiendavaid uuringuid läbi viia. See ei ole majanduslikult mõistlik ega põhjendatud. Olemasolevate kandekonstruktsioonide restaureerimise nõue ei ole ka proportsionaalne arvestades, et peahoone puhul on tegemist miljööalal asuva väärtusliku hoonega, mitte muinsuskaitsealuse või väga väärtusliku hoonega. Lisaks varasemalt menetlusdokumentides selgitatule kinnitab peahoone kandekonstruktsiooni restaureerimise nõude ebaproportsionaalsust ka esmases hinnangus kajastatud, vastustaja miljööalade spetsialisti, Sabina Kauksi seisukoht. S. Kauksi hinnangul oleks isegi lubatav peahoone välisilme mõningane muutmine. Olukorras, kus isegi vastustaja poolt on lubatav muuta peahoone välisilmet, mis miljööala põhiväärtuse kujundab, ei ole proportsionaalne nõuda kaebajatelt olulises ulatuses kõlbmatu kandekonstruktsiooni restaureerimist. Kandekonstruktsiooni restaureerimine ei ole miljööalal isegi visuaalselt tajutav. Kaebaja juhib taas tähelepanu Riigikohtu seisukohale seoses muinsuskaitsealuse ehitisega (käesolevas vaidluses ei ole tegemist aga mitte muinsuskaitsealuse, vaid miljööalal asuva väärtusliku ehitisega): „Isiku kohustused mälestise korrashoiul ja säilitamisel ei tohi olla siiski ülemäärased /---/ Üldistes huvides toimuva kultuuripärandi kaitse ja omaniku õiguste riive vahel tuleb leida tasakaal“. (RKHKo nr 3-19-1841) Kaebajad paluvad viidatud lahendis sedastatud Riigikohtu juhist asja lahendamisel arvesse võtta.

Tulenevalt eelnevast on kaebajad seisukohal, et kandekonstruktsioonide säilitamine ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. Kaebajate seisukohta toetavad nii I ja II ekspertiis, seeneuuring, esmane hinnang kui ka Riigikohtu juhised.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

kinnistul paikneva hoonestuse kaalutlusõiguse läbiviimisel hinnata ka taotletava vastavust vastuvõetud NÜP-le, millega omakorda kehtestamisel täpsustatakse Tallinna üldplaneeringut. Nõmme linnaosa üldplaneeringu koostamise raames on teostatud TLPA ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti tellimusel arhitektuuriajaloolised inventeerimised Nõmme hoonete kohta, mille tulemusel on Hiiu-Maleva tn 13 kinnistul olev elamu hinnatud juba aastal 2008 arhitektuurselt ja linnaehituslikult väärtuslikuks. Vastuvõetud NÜP kohaselt on väärtuslik hoone märkimisväärne arhitektuurinäide, mis võib olla nii ilmekas miljööline hoone kui ka miljööst erinev, kuid siiski arhitektuurselt silmapaistev hoone. NÜP miljööväärtuslike hoonestusalade kaardil (kaebuse lisa 3, I kd tl 21) on Hiiu-Maleva tn 13/1 peahoone märgitud väärtusliku hoonena, Hiiu-Maleva tn 13/2 kõrvalhoone aga miljööväärtuslikult vähemväärtusliku hoonena. Hiiu-Maleva tn 13 asub kaardi kohaselt NÜP kehtestamise järel miljööväärtuslikul tuumikalal. NÜP seletuskirja (kaebuse lisa 4, I kd tl 2277) ptk 5.2.1. kohaselt: a) on kavandatavate kaitse- ja kasutustingimuste eesmärgiks miljööväärtuslike hoonestusalade kui ajalooliselt väljakujunenud linnaehituslike tervikute ja neid kujundavate ehitiste, kinnistustruktuuri, maastikuelementide ja teiste linnaruumi elementide väärtustamine ja säilimine (seletuskirja lk 36); b) tuumikalal peavad maksimaalselt säilima alale iseloomulikud linnaehituslikud tunnused (hoonestus- ja krundistruktuur, linnaruumi elemendid jms) (seletuskirja lk 37); c) tuumikalal asuvad väärtuslikud hooned peab säilitama ning restaureerima või remontima need kaitse- ja kasutamistingimustest lähtudes. Ehitiste hooldamisel, restaureerimisel või remontimisel tuleb järgida ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsioone. Hoonete rekonstrueerimisel ja laiendamisel peab tulemus olema arhitektuurselt sobiv ja terviklik (seletuskirja lk 37-38). Seega nn maketi rajamine ei vasta vastuvõetud NÜP-s sätestatud tingimustele, mille kohaselt tuleb järgida ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsioone – arhitektuuritraditsiooniks on ka nimetatud ajastu ehitusviisi järgmine, mitte pelgalt väliselt sarnase või samasuguse ehitise rajamine. Ehitusviis on see, mida kaebaja ei suuda või ei taha järgida – see tähendakski, et tuleks hinnata piirde- ja kandekonstruktsioonide seisukorda ning üksnes kehvas seisukorras piirde- ja kandekonstruktsioon asendada uuega.

Lisaks on sätestatud üldplaneeringu seletuskirjas hoonete rekonstrueerimise kohta kirjas, et „Täpsemate juhiste osas konsulteerida TLPA piirkonna arhitekti, miljööalade spetsialisti või Nõmme linnaosa arhitektiga.“ Antud juhul ongi kaebajale informatsiooni andnud TLPA miljööalade peaspetsialisti Kristiina Liinak, kes on vaieldamatult spetsialist Nõmme miljööalade osas. Seda olenemata asjaolust, et kaebaja on ka TLPA ametkonda tervikuna kahtluse alla seadnud justkui nagu puuduks TLPA-l üldse pädevus hinnata Tallinna linna ehitus- ja planeerimisalaseid asjaolusid või seada tingimusi (vt ka lisa 2, II kd tl 24-31).

püstprussidest seinte korrastamine teoreetiliselt võimalik ja ka praktiliselt teostatav. Auditi punktis 4 on öeldud: „/.../Seega on tehniliselt võimalik kõik hoone konstruktsioonid ajutiselt toestada ning seejärel lammutada mädaniku ja seeneniidistiku poolt kahjustatud hooneosad ja asuda alles jäetavaid konstruktsioone kas tugevdama või asendama/.../“. Auditi punktis 5 on öeldud: „/.../Hoone olemas olevate konstruktsioonide osaline säilitamine on tehniliselt võimalik, kuid majanduslikult ja kasutuseesmärki silmas pidades ebamõistlik /.../“. Seega on antud hoone puhul vähemalt kahtlus, et tegelikkuses ei ole vaja kogu hoonet lammutada. Kaebaja heidab vastustajale ette, et TLPA nõuab üha uusi ja uusi uuringuid. Tegelikkuses ei nõua TLPA uusi ja uusi uuringuid, vaid nõuab ühte uuringut – sellist, mis näitaks varasemate uuringute kahjustuste ulatust ning annaks hinnangu – kas hoone on vaja lammutada (ja potentsiaalselt taastada või ehitada olemuslikult uus ehitis, vt ka EhS § 4 lg 4) või on võimalik olemasolevat hoonet rekonstrueerida. Konkreetselt sellist uuringut praegu läbi viidud ei ole. Asjakohase uuringu puudumine ja asjaolu, et kaebaja soovib hoonet lammutada, mitte rekonstrueerida ongi viinud ehitusloa andmisest keeldumiseni. Kaebaja on tegelikkuses aru saanud vajaliku uuringu puudumisest – nimelt, kaebuses väidab kaebaja ekslikult nagu „TLPA nõutud täpsem kaardistus puitkonstruktsioonide seisukorrast ei muudaks seniste uuringute järeldusi. TLPA nõutud täpsem uuring tekitaks seega küll kaebajatele täiendavaid ja olulisi lisakulutusi, ent ei annaks menetluse läbiviimiseks olulist, vajalikku lisainfot.“. Selline seisukoht ei ole paraku õige, kaebaja ei saa ette teada potentsiaalse vajaliku uuringu tulemusi, seega on tervikuna väär ka kaebuses toodud seisukoht, nagu oleks kaebaja teinud kõik ehitusprojekti koostamiseks nõutavad uuringud.

teostatav. Samas eeldab see seinte alumise osa nii horisontaalvööde kui ka püstprusside alumise otsa vahetamist-proteesimist. Vahelaed on läbi vajunud ja nende rihtimine ilma täiendavate vahelaetalade paigaldamiseta olemas olevate vahele ei ole võimalik. Seega on tehniliselt võimalik kõik hoone konstruktsioonid ajutiselt toestada ning seejärel lammutada mädaniku ja seeneniidistiku poolt kahjustatud hooneosad ja asuda alles jäetavaid konstruktsioone kas tugevdama või asendama. Eelnevat tuleb kõik katte- ja viimistluskonstruktsioonid eemaldada selleks, et määrata kahjustatud ala ulatus.“ Seega väidab kaebaja poolt esitatud ekspertiis, et hallitusseene äärmiselt negatiivsest mõjust on võimalik vabaneda ehitustehniliste lahendustega. Vastustaja rõhutab, et kaebuses tehtud viited asjaolule, et tegemist ei ole muinsuskaitsealuse hoonega, on äärmiselt küünilised, sest kaebaja pahatahtlikust hävitamisest tulenevalt ei saanud Muinsuskaitseamet hinnata hoone väärtust riiklikuks arhitektuurimälestiseks tunnistamise jaoks (vt lisa 8, II kd 65-67). 5.6 Vstustaja leiab, et kaebaja poolt läbi viidud ekspertiisid on jõudnud vastuolulistele järeldustele, kus tehakse küll soovitusi hoonet rekonstrueerida, kuid kaebaja soovib sellest hoolimata hoonet lammutada. Ekspertiisides leitakse, et rekonstrueerimine on võimalik, kuid kallim ja töömahukam tegevus võrreldes uue hoone ehitamisega. Kuna ekspertiisid sätestavad justkui kaks võimalust – kas kallis rekonstrueerimine või alternatiivselt – uue hoone ehitamine, siis ongi vajalik täiendava uuringu käigus välja selgitada kahjustuste ulatus ning maht, et hinnata – kas tegelikkuses on võimalik hoone rekonstrueerida või on majavamm levinud niivõrd kaugele, et kahjustumine on pöördumatu ja hoone tuleks tõesti lammutada. Seejärel saab edasise menetluse käigus hinnata, mida ja mis tingimustel nimetatud kinnistule planeerida ja ehitada on võimalik. Kaebaja soov hoone rekonstrueerida on igati mõistetav ja linnaehituslikult sobilik lahendus, kuid praegusel juhul soovib kaebaja rajada Nõmmele miljööväärtuslikku tuumikalasse maketti, millel puudub igasugune ajalooline arhitektuuriväärtus.

vastustajal mingit ettekujutust, milline on varasemate ekspertiisidega tuvastatud kahjustuste ulatus, vaid tuvastatud on vaid üksikute kahjustuste fakt. TLPA nõuab ühte uuringut – sellist, mis näitaks kahjustuste ulatust ning annaks hinnangu – kas hoone on vaja lammutada (ja potentsiaalselt taastada või ehitada olemuslikult uus ehitis, vt ka EhS § 4 lg 4) või on võimalik olemasolevat hoonet rekonstrueerida. Konkreetselt sellist uuringut praegu läbi viidud ei ole. Asjakohase uuringu puudumine ja asjaolu, et kaebaja soovib hoonet lammutada, mitte rekonstrueerida ongi viinud ehitusloa andmisest keeldumiseni.

02_v04_kelder, 20170927_EP_AR-5-02_v04_1korrus, 20170927_EP_AR-5-02_v04_2korrus, 20170927_EP_AR-5-02_v04_loige1, 20170927_EP_AR-5-02_v04_loige2 kaustas nimega AR_Arhitektuur ) ning hoone lõigetega, kus igal joonisel on helehalliga märgitud asendatavad osad, tumehalliga märgitud uued projekteeritavad konstruktsioonid ning valgega olemasolevad säilitatavad konstruktsioonid). Valgega on märgitud hoone keldrikorruse joonisel sokli müüritis ning paekivist hoone trepid, mida plaanitakse taastada. Ehitusprojekti seletuskirja p-s 3.4.2 on samuti selgitatud: “Seetõttu nähakse 1. ja 2. korruse vertikaalsed kandekonstruktsioonid rekonstrueerida nii, et vertikaalseteks konstruktsioonideks oleks kergplokkseinad olemasolevate halvas seisukorras püstprussidest seinte asemel.“ Formaalselt leiab kaebaja ehitusprojektis ja ka oma menetlusdokumentides, et tegemist on hoone rekonstrueerimisega, kuid ehitusprojekti sisuks on siiski vana lammutamine ning uue hoone püstitamine.

Arvest nr 2122522 nähtub, nagu oleks 4,75 tundi kulunud materjalide analüüsimisele ja seisukoha koostamisele ehitusloa väljastamisest keeldumise eelnõule. Nimetatud kulu ei ole seotud kohtumenetlusega, vaid haldusmenetlusega, mis eelnes kohtumenetlusele. Seega on kulu kohtumenetluses põhjendamatu. Arvest nr 2222002 nähtub, nagu oleks 2,50 tundi kulunud seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamisele. Menetluskulude nimekirja koostamine on tavapärane toiming menetluses ega tohiks võtta professionaalsel esindajal üle 0,5 tunni. Seisukoht on lihtsalt varasemate eksperthinnangute tsiteerimine, mis pole taaskord vajalik – kohtul on need materjalid juba olemas ning kaebaja ei pea iseenda poolt koostatud ja esitatud tõendeid korduvalt kommenteerima. Seega põhjendatud kulu 0,5h. Seega leiab vastustaja, et kohtumenetluses kaebajat esindanud lepingulisele esindajale on põhjendatud ajakulu kokku 15,75 tundi, mis võttes arvesse, et kaebaja esindaja tunnitasu on 145,00 eurot teeb see lepingulise esindaja põhjendatud kuluks 2283,75 eurot, lisaks ekspertidele summas 390,00 eurot ja riigilõiv 30,00 eurot. Kokku on käesolevas kohtuasjas põhjendatud kaebaja menetluskulud summas 2703,75 eurot.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4) muudetakse oluliselt ehitise tööparameetreid või kasutatavat tehnoloogiat; 5) viiakse ehitis kooskõlla kasutusotstarbele vastavate nõuetega; 6) taastatakse osaliselt või täielikult hävinud ehitis. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ehitise lammutamine on ehitamine, mille käigus ehitis eemaldatakse või likvideeritakse osaliselt või täielikult. Kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise asukohale sellega olemuslikult sarnane ehitis, võib seda käsitleda ehitise ümberehitamisena ehk taastamisena. Kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise asukohale olemuslikult uus ehitis, on tegemist ühe ehitise lammutamise ja teise ehitise ehitamisega, see tähendab püstitamise või rajamisega. Ehitis on olemuslikult sarnane, kui selle kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht ei muutu. Kohus arvestades eeltoodud õigusliku regulatsiooniga ning analüüsides ehitusprojekti nõustub kaebajatega ja leiab, et käesoleval juhul on tegemist ehitise rekonstrueerimisega. Kohtule esitatud materjalidest (vt I kd tl 301-340 täpsemalt lk 20, 22-31; I kd tl 354-365; I kd tl 366-367p) nähtub, et kavandatud ehitustegevus seisneb antud juhul halvas ehituslikus seisukorras, väljastpoolt mittenähtavate konstruktsioonide väljavahetamises uute ja kaasaegsete konstruktsioonide vastu. Samal ajal säilitatakse ja viiakse võimalusel algupärasele veelgi lähemale peahoone välisilme. Seega ei muutu ehitustööde tulemusena peahoone arhitektuurne lahendus. Peahoone maht ehitustööde käigus sisuliselt ei muutu, kui välja arvata kinni ehitatud rõdude asemel algupäraste, lahtiste rõdude taastamist, peahoone külje peal asuva sissepääsu ja keldrisse viiva trepi likvideerimist. Peahoone kasutusotstarve jääb endiseks. Seega on tegemist peahoone rekonstrueerimisega, mitte lammutamisega, nagu on ekslikult leidnud vastustaja viidates, et peahoonet ei tohi ilma täiendava ehitusuuringuta sellises mahus lammutada, vaid võimalik on restaureerimine või remontimine lähtudes kaitse- ja kasutustingimustest. Vastustaja viitab vaidlustatud otsuses veel, et pädev asutus keeldub ehitusloa andmisest kui ehitise lammutamine ei vasta olulistele avalikele huvidele (EhS § 44 p 11). Sellest järeldab kohus, et vastustaja käsitles kaebaja ehitusprojekti järgset tegevust peamaja osas lammutamisena. Kohus leiab, et tegemist on olulise eksimusega, mis võib kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise, kuivõrd lammutamisele ning rekonstrueerimisele kohalduvad erinevad nõuded (vt allpool).

miljööväärtuslike hoonestusalade kui ajalooliselt väljakujunenud linnaehituslike tervikute ja neid kujundavate ehitiste, kinnistustruktuuri, maastikuelementide ja teiste linnaruumi elementide väärtustamine ja säilimine (seletuskirja lk 36); b) tuumikalal peavad maksimaalselt säilima alale iseloomulikud linnaehituslikud tunnused (hoonestus- ja krundistruktuur, linnaruumi elemendid jms) (seletuskirja lk 37); c) tuumikalal asuvad väärtuslikud hooned peab säilitama ning restaureerima või remontima need kaitse- ja kasutamistingimustest lähtudes. Ehitiste hooldamisel, restaureerimisel või remontimisel tuleb järgida ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsioone. Hoonete rekonstrueerimisel ja laiendamisel peab tulemus olema arhitektuurselt sobiv ja terviklik (seletuskirja lk 37-38). Seega nn maketi rajamine ei vasta vastuvõetud Nõmme linnaosa üldplaneeringus sätestatud tingimustele, mille kohaselt tuleb järgida ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsioone – arhitektuuritraditsiooniks on ka nimetatud ajastu ehitusviisi järgmine, mitte pelgalt väliselt sarnase või samasuguse ehitise rajamine. Ehitusviis on see, mida kaebaja ei suuda või ei taha järgida – see tähendakski, et tuleks hinnata piirde- ja kandekonstruktsioonide seisukorda ning üksnes kehvas seisukorras piirde- ja kandekonstruktsioon asendada uuega. Kohus märgib esmalt, et vastustaja poolt viidatud NÜP seletuskirja punktid on Tallinna Linnavolikogu 01.06.2017 otsuse lisaks, millega võeti NÜP vastu. Tallinna Linnavolikogu 23.09.2021 otsuse nr 106 „Nõmme linnaosa üldplaneeringu kehtestamine“ lisaks 2 „Nõmme linnaosa üldplaneeringu seletuskiri“ sellises sõnastuses enam p 5.2. ja selle alapunkte ei ole. Arvestades, et vaidlustatud otsuse tegemisel NÜP veel ei kehtinud, siis võis vastustaja küll selles sätestatud põhimõtetele tugineda kui ühele kaalutlusele, kuid see ei vabastanud vastustajat esitamast põhjendusi, miks ta just sellisest kaalutlusest lähtus. NÜP-ga kehtestatud „Miljööväärtuslikud hoonestusalad ja väärtuslikud üksikhooned“ plaani kohaselt jääb Hiiu-Maleva tn 13 kinnistu miljööväärtuslikule hoonestusalale ning tegemist on väärtusliku hoonega. NÜP seletuskirja p 5.3. kohaselt miljööd ja miljööväärtuslikke hoonestusalasid defineeritakse järgmiste tegurite kaudu: 1) haljastuse osakaal ja paiknemine (Nõmme kui metsalinn); 2) tänavavõrk ja kruntide struktuur; 3) hoonestuse mahud ja paiknemine; 4) olemasolevad väärtuslikud hooned. Pooled ei vaidle selle üle, et antud juhul esimese kolme tingimuse osas vastab ehitusloa taotluse aluseks olev ehitusprojekt eeltoodud nõuetele. Küll aga on pooled erinevalt arusaamal sellest, millised ehituslikud toimingud on lubatud väärtusliku hoone puhul arvestades NÜP eesmärkidega. Vastustaja viitab kehtiva NÜP p 5.5.1., mis sätestab järgmist: „Võimalikult palju tuleb säilitada hoonete algupärast substantsi ning kasutada traditsioonilisi ehitus- ja viimistlusmaterjale. Tuleb säilitada või vajaduse korral restaureerida (restaureerimine üldplaneeringu tähenduses on parandus- või viimistlustöö, millega tagatakse ehitise või selle osade algupärase arhitektuurse seisundi säilimine, eemaldades vajaduse korral väheväärtuslikke ja ilmet rikkuvaid elemente ja kihistusi ning taastades puuduvad, väga kulunud ja katkised osad algupärasel moel) hoonete algupärane arhitektuurne välisilme, lähtudes säilinud detailidest, arhiiviandmetest, sama arhitekti või ajastu analoogidest. Säilitada ja vajaduse korral taastada tuleb hoonetüübile iseloomulik katusekattematerjal ja räästalahendus, algne voodrilaud või krohvitüüp (räästa ehiskonstruktsioonid, sarika-talaotsad jne), dekoratiivsed detailid (profileeritud piirdelauad, karniisid, krohviraamistused jne), algupärased avatäited, varikatused, sademeveesüsteemid jms detailid. Uuendamise vajaduse korral tuleb detailid teha samast materjalist, samade mõõtude, profiilide, kujunduse ja viimistlusega. Laudis ja vooderdusdetailid peavad olema hööveldatud välispinnaga.“

Viidatud punktist tulenevalt tõlgendab vastustaja NÜP-i selliselt, et väärtuslike hoonete puhul tuleb säilitada miljööväärtuse kaitseks hoone kandvaid, kuid viimistluse alt mitte nähtavaid konstruktsioone. Selleks, et välja selgitada, kui suures osas on võimalik vastavaid konstruktsioone säilitada nõudiski vastustaja käesoleval juhul täiendava ekspertiisi tegemist (vastustaja keeldus ehitusloa andmisest mh EhS § 44 p 3 alusel viidates vastava ekspertiisi puudumisele). Kohus nõustub siinkohal kaebajatega ja leiab, et vastustaja on käesoleval juhul tõlgendanud NÜP ebaõigesti, mille tulemusena on teinud ebaõige kaalutlusotsuse. Väärtuslike hoonete puhul eristatakse kolme tüüpi – väga väärtuslik, väärtuslik ja miljööväärtuslik (NÜP seletuskirja p 5.3). Kohus leiab, et kaebajad on asjakohaselt välja toonud, et kõigi väärtuslike hoonete tüüpide juures on NÜP seletuskirja lk-l 51 kaitstava väärtusena välja toodud arhitektuurset lahendust (maht, vormikeel, ümbruskonna ilme kujundamine või terviklikku ilmesse sobitumine, väliste detailide olemasolu). NÜP seletuskirja ptk-s 5.3. ei ole kordagi viidatud, et miljööväärtuse kaitse eesmärgiks oleks säilitada hoone kandvad konstruktsioonid vms väärtused, mida ei ole võimalik meeltega (ennekõike nägemismeelega) vahetult tajuda. Eeltoodud põhjustel tuleb NÜP seletuskirja ptk-des 5.4. ja 5.5. sätestatud tingimusi sisustada ja tõlgendada selliselt, et need on seotud ainult hoone välisilme ja arhitektuurse lahendusega. Vastustaja tõlgendus, nagu hõlmaks seletuskirja p-s 5.5.1. sätestatud hoone algupärase substantsi säilitamise nõue ka viimistluse alla jäävaid kandvaid konstruktsioone, on meelevaldne ning ei ole kooskõlas ka planeerimisseaduse mõttega (PlanS § 75 lg 1 p 16, mille kohaselt on üldplaneeringu ülesanne miljööväärtuslike alade ja väärtuslike üksikobjektide määramine ning nende kaitse- ja kasutustingimuste seadmine). Nimelt on kaebajad põhjendatult välja toonud, et planeerimisseaduse seletuskirjas (Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fc811573-8339-4f19-80649679fd001f43/Planeerimisseadus ) on miljöö ja miljööväärtuse mõistet selgitatud läbi inimtaju ja tunnetuse. Seletuskirja lk-l 37 on selgitatud, et: „Eesti keeles tähendab miljöö keskkonda ehk ümbruskonda, aga ka õhkkonda. Miljöö tähendab materiaalset ja vaimset ümbrust, meeleolu, atmosfääri, ümbritsevat kliimat, loodus- ja kultuurikeskkonda jms. Seega on miljöö nii materiaalne kui ka tunnetatav keskkond. Kuna keskkond ei ole vaid väline nähtus, vaid sisaldab inimest, on ka miljöö seotud inimese tunnetusega. Keskkonna tunnetus sõltub vaataja kogemustest, teadmistest, väärtustest, kultuurilisest taustast, ootustest ja vajadustest. Miljööala näol on tegu oma olemuselt selgelt ja eripäraselt eristuva kultuurikeskkonnaga, mis hõlmab inimeste loodud ja kujundatud eluasemepiirkondi.“ Eeltoodust võib järeldada, et miljöö ja miljööväärtus on seega seotud nende väärtustega, mida inimesel on võimalik vahetult oma meeltega (ennekõike nägemismeelega) tajuda. Vaidlust ei saa olla aga selles, et ühelgi inimesel ei ole võimalik meeltega vahetult tajuda, millisest materjalist on ehitatud hoone välisviimistluse alla jäävad kandvad konstruktsioonid. Seega ei ole kohalikul omavalitsusel pädevust PlanS § 75 lg 1 p 16 sätestatud ülesande täitmisel määrata, et miljööväärtuslike alade ja üksikobjektide kaitse- ja kasutustingimuste hulka kuuluks tingimus säilitada lisaks hoonete meeltega vahetult tajutavale välisilmele ka viimast mitte mõjutavaid hooneosi. Samuti ei ole inimestel võimalik oma meeltega tajuda või tunnetada „ajaloolist väärtust“ läbi hoone kandvate konstruktsioonide, millele vastustaja oma vastuses kaebusele viidanud on. Küll aga on vastustajal õigus lähtuvalt 17.07.2015 vastu võetud majandus- ja taristuministri määrus nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ (Määrus nr 97) § 13 lg 2 alusel hinnata projekti tervikuna sh on vastustaja kui ehitusloa väljastaja pädev hindama kandekonstruktsioone, kuid seda ehitustehnilise seisukoha küsimustes. Vastustaja ei ole oma otsuses viidanud sellele, et ehitusprojekt ei vastaks selles osas nõuetele, vaid on sidunud kandekonstruktsioonid miljööväärtusega.

Teiseks tuleb nõustuda kaebajatega ka selles, et vastustaja tõlgendus on vastuolus NÜP seletuskirjas välja toodud miljööväärtuse kaitse eesmärgiga. Viimasele viitab ka seletuskirja p

hoonete lammutamist. Nimelt sätestavad viidatud punktid järgmist: „Tehniliselt halvas seisukorras hooned võib lammutada ja asendada uue, miljöösse sobiva hoonega. Tehniliselt halvas seisukorras väga väärtuslike, väärtuslike või enne 1959. aastat ehitatud miljööväärtuslike hoonete seisukorra hindamiseks tuleb koostada ehitustehniline ekspertiis, mille alusel otsustab Tallinna Linnaplaneerimise Amet lammutamise võimalikkuse. Ametil on õigus tellida vajaduse korral täiendav tehniline ekspertiis. Ekspertiisi koostajal võiks olla ka muinsuskaitse tegevusluba. Hoone piirde- ja kandekonstruktsioonide ehitustehnilise seisukorra ekspertiisis tuleb kahjustused kaardistada, sh kirjeldada nende põhjuseid ja näidata joonistel nende asukohad ja ulatus (piirde- ja kandekonstruktsioonide seisukorra hindamine). Vajaduse korral tuleb tellida spetsiifilisi lisauuringuid (näiteks mükoloogiline uuring) ja avada konstruktsioone. Ekspertiisile lisatud fotode pildistamise suunad tuleb kanda joonistele. Esitatud materjal peab olema arusaadav ja omavahel seotud ja viidatud (tekst, joonised, fotod). Ekspertiis peab vastama küsimusele, kas hoonet on võimalik rekonstrueerida ja millistel tingimustel: milline on kande- ja piirdekonstruktsioonide olukord; millised on kahjustused; milline on kahjustuste ulatus ja iseloom; millest kahjustused on tingitud. Ekspertiisis tuleb nimetada, milliseid konstruktsioone on võimalik säilitada ja millises ulatuses tuleb konstruktsioonid asendada. Ekspert peab andma hinnangu, kas hoonet on võimalik rekonstrueerida ning millistel tingimustel. Enne väga väärtusliku ja väärtusliku või enne 1940. aastat ehitatud hoone lammutamise projekti koostamist tuleb lammutatava hoone kohta koostada arhitektuuriajalooline õiend, mis antakse Tallinna Linnaplaneerimise Ametile arhiveerimiseks. Õiend peab sisaldama tekstilist osa hoone(te) kujunemis- ja ehitusloost, fotofikseeringuid, väljavõtteid arhiivi- ja inventariseerimisjoonistest, väärtuslike detailide mõõdistusi ning vajaduse korral ka ülesmõõtmisjooniseid ning ettepanekuid materjali taaskasutusse suunamiseks. Õiend on vaja koostada selleks, et hoone lammutamise järel jääks hoonest ja selle hetkeseisukorrast dokumenteeritud märge. Ehitusmaterjalide ja detailide taaskasutamise nõue tuleneb säästva arengu põhimõttest. Lisaks on vanadel ehitusmaterjalidel ja detailidel kultuuri- ja arhitektuuriajalooline väärtus. Vanu materjale ja detaile kasutatakse teiste ajalooliste hoonete restaureerimisel.“ Viidatud punkte ei saa kohaldada juhul kui tegemist on hoone rekonstrueerimisega nagu käesoleval juhul. Vastustaja on aga oma otsuse tegemisel just nimelt tuginenud eeltoodud regulatsioonile ja põhimõtetele ning leidnud, et peahoone lammutamine ei ole avalikes huvides ning sisuliselt nõudnud ka samal põhjusel täiendava ehitustehnilise ekspertiisi tegemist. Kohus nõustub siinkohal kaebajatega ka selles, et isegi juhul kui kaebajate kavandatud tegevust käsitleda kui lammutamist, siis ei ole vastustaja kaalunud seda, kas see tegevus vastab avalikele huvidele ega ole põhjendanud, miks ei ole avalikes huvides see, et kinnistul rekonstrueeritakse hoone selliselt (asendades küll kandekonstruktsioonid, kuid mida ei ole võimalik väliselt tajuda), et selle välisilme on samasugune nagu hoone oli algupäraselt, seejuures korrastatakse peahoone välisilme, kinnistu piirid ja haljastus võrreldes sellega, et kinnistul säilib olemasolev olukord – hoone on räämas ja kasutusest väljas. Vastavad kaalutlused otsuses puuduvad. Lisaks tuli vastustajal arvestada sellega, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ei olnud NÜP veel kehtiv. Seega ei saanud vastustaja tugineda NÜP-le kui õiguslikule alusele. Vastustajal oli õigus lähtuda NÜP-is sätestatud põhimõtetest tuginedes sellele oma kaalutlusõiguse rakendamisel. Käesoleval juhul ei ole vastustaja vastavaid sisulisi kaalutlusi esitanud, millest tulenevalt on otsus õigusvastane. Kohus jagab kaebajate seisukohta ka selles, et vastustaja on vaidlusaluses otsuses asunud seisukohale, et NÜP p 5.4.17 tuleb tõlgendada selliselt, et miljööväärtuslike hoonete (väga väärtusliku ja väärtusliku) lammutamine on lubatav vaid siis, kui nende rekonstrueerimine on ehitustehniliselt võimatu. Käesoleval juhul ei ole aga tegemist lammutamise, vaid rekonstrueerimisega. Seega ei kohaldu antud juhtumile NÜP 5.4.17.

Kaebajad on ka põhjendatult välja toonud, et vastustaja hinnangul tuleb kaitsta ka hoone viimistluse alla jäävat vana puidust konstruktsiooni ja seintega piiratud siseruumi ehk interjööri, mis ei ole aga kooskõlas NÜP-ga. Nimelt NÜP-i seletuskirjast (II kd 186-189) tuleneb, et: 1) Hoonete rekonstrueerimisel ja laiendamisel peab tulemus olema arhitektuurselt sobiv ja terviklik /.../. Projekteeritav lahendus ei tohi moonutada hoone välisilmet ega olla miljööväärtuslikule hoonestusalale sobimatu (p 5.4.11); 2) /.../ Tuleb säilitada või vajaduse korral restaureerida (restaureerimine üldplaneeringu tähenduses on parandus- või viimistlustöö, millega tagatakse ehitise või selle osade algupärase arhitektuurse seisundi säilimine, eemaldades vajaduse korral väheväärtuslikke ja ilmet rikkuvaid elemente ja kihistusi ning taastades puuduvad, väga kulunud ja katkised osad algupärasel moel) hoone algupärane arhitektuurne välisilme, lähtudes säilinud detailidest, arhiiviandmetest, sama arhitekti või ajastu analoogiatest. Säilitada ja vajaduse korral taastada tuleb hoonetüübile iseloomulik katusekattematerjal ja räästalahendus, algne voodrilaud või krohvitüüp (räästa ehituskonstruktsioonid, sarika-talaotsad jne), dekoratiivsed detailid (profileeritud piirdelauad, karniisid, krohviraamistused jne), algupärased avatäited, varikatused, sademeveesüsteemid jms detailid (p 5.5.1); 3) /.../ Hoonete väljast soojustamisel tuleb säilitada sokli, kivitrepikoja, räästakarniisi ja teiste arhitektuursete detailide iseloomulik eenduvus (p 5.5.4); 4) Soovitatav on leida võimalused hoonete väärtuslike interjööride või interjööridetailide säilitamiseks (p 5.5.9). Kohus nõustub kaebajatega selles, et eeltoodu põhjal ei saa mitte kuidagi jõuda järeldusele, et miljööväärtuslikul hoonestusalal on kaitstav viimistluse alla jääv vana puidust konstruktsioon ja interjöör, kui vastustaja enda seatud tingimused miljööväärtuslike hoonestusalade „väga väärtuslikeks“ ja „väärtuslikeks“ hinnatud hoonete rekonstrueerimisel ütlevad selgelt, et soovitav, mitte kohustuslik, on säilitada väärtuslik interjöör või interjööri detailid. Viimistluse alla jääva konstruktsiooni säilitamise nõuet või soovitust NÜP-ist ei nähtu. Seejuures vaidlust ei ole selles, et väärtuslikku interjööri või selle detaile tänaseks peahoones ei esine. NÜP-st nähtuvalt on vanade konstruktsioonide küsimus oluline vaid siis, kui hoone on halvas seisukorras ja seda soovitakse jäädavalt lammutada (NÜP seletuskirja p 5.4.17.) Teisisõnu on vana konstruktsiooni vaja äärmise detailsusega hinnata vaid juhul, kui eesmärgiks on miljööväärtuslik hoone lammutada ja ehitada selle asemele olemuslikult uus hoone. Kaebajad ei soovi peahoonet lammutada vaid rekonstrueerida (olemuslikult rajatakse samasugune hoone nagu seal hetkel on), seega ei kohaldu käesoleval juhul NÜP p 5.4.17 ning vastustaja viited vastavale regulatsioonile ei ole asjakohased. Vastustaja viitas täiendavalt vaidlustatud otsuse tegemisel Tallinna Üldplaneeringu p 3.10, mis sätestab, et eesmärgiga tagada Tallinna ajaloolise ja loodusliku eripära säilimine ning kestvus, läbivad kultuuripärandi ja loodusväärtuste säilitamise ning kaitse nõuded üldplaneeringu kõiki osi. Vaidlustatud otsuses märkis vastustaja, et „Üldplaneeringu punkt 3 sätestab Tallinna territoriaalse arengu põhiseisukohad ning üldplaneeringu punkt 10 käsitleb kultuuripärandi ja loodusväärtuste kaitset. Üldplaneeringust tulenevalt seisneb kultuuripärandi säilimise eesmärk Tallinna ajaloolise eripära säilitamises ja kestvuses. Kultuuriväärtusega ajaloolise linnakeskkonna ja seda kujundavate ehitiste säilimine on oluline avalik huvi ning miljööväärtuslikul hoonestusalal paikneva väärtusliku hoone lammutamine on vastuolus avalike huvidega. Sealjuures ei ole ÜP ja NÜPi eesmärgiga kooskõlas lahendus, mille kohaselt kuulub säilitamisele mõni vabalt valitud hoone osa.“ Kohus leiab, et vastustaja poolt viidatud Tallinna linna üldplaneeringu p 3.10 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et selle alusel oleks võimalik asuda seisukohale, et projekt ei ole kooskõlas

üldplaneeringuga. Esiteks on tegemist väga üldise sättega, mis viitab üheselt, et antud teemat käsitletakse täpsemalt läbivalt kogu üldplaneeringus. Ühelegi konkreetsemale punktile , millega oleks projekt vastuolus, vastustaja aga viidanud ei ole. Kohus ei saa nõustuda vastustajaga selles, et kehvas seisus ning kasutusest väljas hoone rekonstrueerimisel saaks hoone kandekonstruktsioonide väljavahetamine uute vastu säilitades aga hoone välisilme, olla vastuolus Tallinna ÜP p 3.10. Sellest tulenevalt ei ole projekt vastuolus ka avalike huvidega. Lisaks märgib kohus, et vastustaja tõi kohtumenetluse käigus veel välja, et antud juhul võiks kaebaja tegevus olla kooskõlas avalike huvidega juhul, kui kaebaja asendaks projekti järgse fibo-ploki puiduga. Kohtule jääb täiesti ebaselgeks, kuidas saab olla vastustaja arvates avalike huvidega kooskõlas põhimõtteliselt täpselt sama tegevus asendades kõik konstruktsioonid, kuid kasutades teist materjali, kuid kaebaja poolt taotletud projektlahenduse järgi ehitamine avalikes huvides ei ole olukorras, kus hoone välisilme oleks täpselt sama. Kohus kordab, et NÜP regulatsioonist ei tulene nõuet restaureerida väärtuslikud hooned täies mahus. Nagu juba ülal märgitud, siis NÜP p 5.5.1. tuleneb üksnes nõue säilitada või restaureerida hoone algupärane arhitektuurne välisilme, lähtudes säilinud detailidest, arhiiviandmetest, sama arhitekti või ajastu analoogiatest. Hoone sisemistele konstruktsioonidele antud sätted ei laiene. Selline nõue ei oleks ka proportsionaalne arvestades, et tegemist ei ole muinsuskaitse all oleva ehitistega. Miljööväärtuslikule alale ei saa kohalduda sisuliselt samad või rangemad nõuded kui seaduse alusel kaitstavatele mälestistele. Antud alal kaitstakse miljööväärtust ning ümbritsevat keskkonda, mitte hoonet kui tervikut ennast.

Sellest tulenevalt leidis Amet, et kui hoone kandvaid konstruktsioone on võimalik osaliselt säilitada, siis see tähendab seda, et hoone ei ole tehniliselt nii halvas seisukorras, et selle rekonstrueerimine on võimatu.“ Kohus märgib esmalt, et vastustaja on õigesti märkinud, et täiendava ehitusuuringu tegemist on õigust nõuda EhS § 42 lg 4 alusel, kuid seda üksnes põhjendatud juhul. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vastustaja oma otsuses ära näidanud, miks on täiendava uuringu tegemine vajalik olukorras, kus hoone kohta on tehtud juba mitmeid ehitusuuringuid ning need on vastustajale esitatud. Vastustaja viitab üksnes üldsõnaliselt sellele, et vastustaja on täiendava uuringu tegemise vajadust varem põhjendanud, kuid ei ole teinud seejuures ühtegi konkreetset viidet. Haldusakti peamised põhjendused peavad nähtuma aktist endast ning olema mõistetavad ka ilma täiendavate dokumentidega tutvumata. Käesoleval juhul vastav nõue täidetud ei ole. Vastustaja viitas küll, et ehitusprojekti juurde esitatud uuringutest ei nähtunud põhjendust hoone lammutada ning täiendavaid uuringute tulemusi Ametile ei esitatud, kuid vastav lause ei põhjenda, miks on täiendava uuringute tegemine arvestades asjas teada olevaid faktilisi asjaolusid vajalik arvestades poolte huve ja õigusi. Nimelt vaidlust ei ole sisuliselt selles, et olemasoleva puitkonstruktsiooni võimalikult suures ulatuses säilitamine ning kahjustunud osade asendamine oleks oluliselt kulukam kui ehitusprojekti järgne peahoone rekonstrueerimine. Kaalutlused, miks vastustaja leiab, et vana puitkonstruktsiooni säilitamine maksimaalses mahus on vajalik ning mis on selle nõude õiguslikuks aluseks arvestades, et ei NÜP ega Tallinna ÜP ei näe ette miljööväärtuslikul alal asuvate väärtuslike hoonete restaureerimist vaid tagada tuleb hoone algupärane arhitektuurne välisilme, haldusaktis puuduvad. Samuti ei ole olemasoleva hoone rekonstrueerimisel senist (puidust) kandekonstruktsiooni säilitades võimalik hoonet soojustada ilma, et muutuks hoone välisilme (vt ekspertiisi lk 13-14, I kd tl 100-298 ja III kd tl 37-39). Vastustaja ei ole vastavaid asjaolusid ümber lükanud. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja leiab, et viimane oleks pigem vastuolus miljööväärtuse kaitse eesmärkidega (säilitada hoone algupärane välisilme). Kohus jagab kaebajate seisukohta ka selles, et vastustaja soovitud lahenduse puhul (säilitada olemasolevat puitkonstruktsioon nii suures ulatuses kui võimalik) ei ole võimalik täielikult tagada seenhaiguste tõrjet ja edasise leviku vältimist. Eeltoodut kinnitab Analüüsi protokoll nr 2019.047 (tl 92-99p). Vastustaja ei ole põhjendanud, miks kaalub vastustaja soov, et kaebaja säilitaks võimalikult suures ulatuses vana puitkonstruktsiooni, mis kannab endas ikkagi seene võimaliku säilimise riski isegi tõrjevahendite kasutamisel, üles (seega on tegemist ohuga inimeste tervisele) kaebajate huvi rekonstrueerida hoone kandekonstruktsioonid tänapäevaste ehitusmaterjalidega, kuid viimistledes traditsiooniliste ehitusmaterjalidega tagades sellega ühtlasi selle, et seen hoones enam levida ei saa. Seega jättis vastustaja täiesti hindamata selle, et nii majanduslikult kui ka hoone kasutuseemärki silmas pidades (korterelamu rekonstrueerimine tänapäevastele nõuetele vastavaks nii soojuse, helipidavuse kui ka püsivuse seisukohalt sh seene küsimus) on konstruktsioonide osaline säilitamine auditite kohaselt täiesti ebamõistlik (2009 aasta audit I kd tl 82-88 ja 2019 aasta audit I kd tl 101-298). Seda kinnitas sisuliselt ka täiendavalt ka kohtumenetluse käigus antud ekspertarvamus (III kd tl 37-39), kust nähtuvalt juba 1984 aasta hinnangus on hoone välisseinte füüsiliseks kulumuseks hinnatud 35%. Tõenäoliselt võib kahjustuse ulatus olla tänaseks suurem. Teoreetiliselt on võimalik ka välisseinte rekonstrueerimine, kuid see eeldab ka

omaniku soovi. Osaliselt võib olla võimalik säilitada ka olemasolevaid puidust siseseinu ja vahelagesid, kuid täpselt on võimalik seda hinnata tarindite avamisega ja täiendavate uuringutega, kuid ka see eeldab omaniku soovi. Juba 1984 aasta hinnangus on füüsiliseks kulumuseks vahelagedel 50% ja pole teada, et vahelagedele oleks parandustöid vahepeal teostatud. Eksperdid leiavad, et mõistlik oleks vahelage mitte tugevdada, vaid asendada uue konstruktsiooniga valada kohtraudbetoonist. Seda ka tuleohutuse seisukohalt. Kokkuvõtvalt on leitud ekspertarvamuses, et otsus tarindite säilitamise või asendamise kohta tuleb langetada tulenevalt miljööväärtusliku keskkonna tingimustest, kasutuseesmärgist ja majanduslikust otstarbekusest. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses analüüsinud enda nõude proportsionaalsust arvestades nii kaebajate huve (hoone kasutuseesmärk, majanduslik otstarbekus) kui ka linna huve (milleks saab olla üksnes välisilme säilitamine). Seejuures on vastustaja siinkohal jällegi kasutanud mõistet rekonstrueerimine ning leidnud, et see pole võimatu. Kohus nõustub antud seisukohaga, kuivõrd kaebaja ehitusprojekti järgne tegevus on defineeritav just nimelt rekonstrueerimisena (sh kandekonstruktsioonide asendamine), mitte lammutamisena, millena käsitles vastustaja kaebajate tegevust oma otsuses keeldudes EhS § 44 p 3 ja p 11 alusel ehitusluba andmast. Kohus jagab siinkohal kaebajate seisukohta ka selles, et NÜP seletuskirja p-s 5.5.1. ei ole sõltumata selle ulatusele antavast tõlgendusest nõutud, et hoonete algupärast substantsi tuleb säilitada absoluutselt, sõltumata ühestki muust asjaolust. Seega isegi, kui lähtuda vastustaja antud tõlgendusest nagu hõlmaks see nõue ka silmaga mittenähtavaid, viimistluse alla jäävaid kandekonstruktsioone (millega kohus ei nõustu), tuleks seda nõuet sisustada proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades. Vastustaja seda teinud ei ole. Seega on tegemist olulise kaalutlusveaga otsusega. Kaebajad on ka asjakohaselt välja toonud, et konstruktsioonide säilitamise nõue kohaldub eelkõige mälestistele, mille suhtes kohaldub MuKS § 3 lg 5 ja lg 6, kuid käesoleval juhul ei ole tegemist mälestisega. Seejuures on mälestise puhul ette nähtud ka riigi poolsed toetusmeetmed, mida miljööväärtuslikele hoonetele jällegi ei kohaldata. Samas on isegi sel juhul Riigikohus oma lahendis nr 3-19-1814 juhtinud tähelepanu sellele, et isiku kohustused mälestise korrashoiul peavad olema proportsionaalsed. Seda enam peab vastav proportsionaalsuse nõue olema täidetud miljööväärtusliku alal asuva väärtusliku ehitise (mis ei ole mälestis ja millele ei kohaldu MuKS tulenevad piirangud) puhul. Käesoleval juhul ei nähtu vaidlustatud otsusest, et vastustaja oleks kaalunud avalikku huvi (mis seisneb väidetavalt hoone mitte lammutamises, kuid mida projekti järgi üldse ei plaanita teha) ning vastava nõude (säilitada kandekonstruktsioonid nii suures ulatuses kui võimalik või tellida täiendav ekspertiis näitamaks ära, et konstruktsioone üldse säilitada pole võimalik või millises mahus on võimalik seda teha) proportsionaalsust arvestades kaebajate omandiõigust. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et vastustajal tuli vastavaid asjaolusid kaaluda olenemata kaebajate majanduslikust seisukorrast. Nõue peab olema proportsionaalne vaatamata sellele, kas tegemist on vanaduspensionäri või eduka ettevõtja ning ettevõttega. Õige on ka kaebajate viide sellele, et täiendava ekspertiisi nõue ei ole ei mõõdukas ega vajalik. Täiendava ekspertiisi tegemine ei ole vajalik olukorras, kus kaebajad soovivad rekonstrueerimise käigus asendada kandekonstruktsioonid, mis ei kuulu miljööväärtuse kaitse esemesse, kuivõrd neid ei ole võimalik tajuda. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud otsus selles osas põhjendamata - vastustaja on jätnud kaalutlusõiguse teostamata ega ole analüüsinud

lähtudes teadaolevatest faktilistest asjaoludest enda nõude - viia läbi täiendav ehitusuuring proportsionaalsust. Samuti ei ole vastustaja arvestanud HMS § 5 lg 2 sätestatud põhimõttega, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Seega on vaidlustatud otsus vastuolus nii HMS § 3 lg 2, § 5 lg 2 kui ka HMS § 56 lg 3 ning tuleb tühistada.

Vastustaja vaidleb kaebajate menetluskulude suurusele vastu ning palub menetluskulusid vähendada. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebajad on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebaja poolt esitatud kulu summas 216,00 eurot (III kd tl 57), milleks on OÜ Antivamm Ehitus arve nr 210422, ei ole põhjendatud ning vastustajalt välja mõistmisele ei kuulu. Arvel on märgitud kauba nimetuseks: „Väljakutse hoone biokahjustuste aruteluks aadressil Hiiu-Maleva tn 13, Tallinn“. OÜ Antivamm Ehitus on esitanud ka teise arve summas 288,00 eurot, numbriga 210423. Arvel on märgitud kauba nimetuseks: „Kohtuniku poolt väljakutse paikvaatlusele aadressil Hiiu-Maleva tn 13, Tallinn“. Kohus nõustub vastustajaga ja märgib, et kohtuasjas toimus üks paikvaatlus. Asjaolu, kui kaebaja ja eksperdid on ilma kohtu või vastustajata arutanud mingeid Hiiu-Maleva tn 13 kinnisasjaga seotud teemasid omavahel, ei ole põhjendatud eksperdikulu kohtumenetluses. Viidatud kohtumise kohta ei ole kohtule esitatud ka ühtegi menetlusdokumenti. Küll aga ei jaga kohus vastustaja seisukohta selles, et kuivõrd kaebaja viitas ainult lisadele 6 ja 7, siis muid menetluskulusid ei tulegi arvestada vaatamata sellele, et vastavad menetluskulud on kajastatud nii menetluskulude nimekirjas kui ka kuludokumentides. Kohus leiab ka, et kaebajate menetluskulud on osaliselt põhjendamatud ning neid tuleb vähendada. Põhjendatud on vastustaja seisukoht selles, et HKMS ei näe ette, et menetluskuludena võiks kajastada büroo üldkulusid, mis aga nähtub kaebaja esindaja poolt esitatud ja tõendina lisatud arvetel (iga arve kohta 3% büroo üldkulud). Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas on büroo üldkulud seotud kaebuse või kohtuvaidlusega. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-28-14 selgitanud, et kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud menetluskuluks Hansa Law Offices OÜ arvetel kajastatud bürookulud. Kuigi bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga. Seepärast on mõistlik eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse tunnihinnas (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-102-11, p‐d 7 ja 14). Eeltoodust tulenevalt tuleb kõikidelt esitatud arvetelt maha arvata neil kajastatud 3% bürookulu so kokku summas 71,78+17,40+32,62+34,80+34,80+20,66+10,88=222,16 millele lisandub km 20% so 44,43 so kokku 266.59 eurot. Vastustaja viitas veel, et arvest nr 2122044 nähtub, et kaebaja esindajal kulus kaebuse koostamiseks kokku 16,50 tundi ja nimetatud aeg on ebamõistlikult pikk. Mõistlikuks saab pidada, et kaebuse koostamine võttis maksimaalselt 6,50 tundi (võttes arvesse asjaolu, et kaebaja esindaja oli kogu varasema haldusmenetlusega hästi kursis). Kohus leiab, et kaebuse koostamiseks kulunud aeg 16,50 tundi on arvestades asja mahtu, keerukust ja sisu põhjendatud. Kohus leiab, et arve nr 2122044 on põhjendatud v.a bürookulu osas. Arvest nr 2122079 nähtub, nagu oleks 4,00 tundi kulunud kompromissi leidmisele. Vastustaja on põhjendatult juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et tegelikkuses vahetasid kaebaja ja

vastustaja kaks lühikest e-kirja (III kd tl 82 ja selle pöördel), millele on väidetavalt kaebajal kulunud 4,00 tundi. Kohus nõustub vastustajaga selles, et põhjendatud aeg on nimetatud tegevustele 0,5h so kulu 0,5h ehk 72,5 eurot, millele lisandub käibemaks 14,5 eurot so kokku 87 eurot. Arve nr 2122297 kohaselt on 7,50 tundi kulunud linna vastuse analüüsiks, vastuse koostamiseks ja seisukoha koostamiseks. Vastustaja leiab, et nimetatud kulu on põhjendamatu – kaebaja poolt 14.10.2021 esitatud seisukoht kordab kaebuses esitatud seisukohta suurel määral. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. On ilmselge, et kaebajal tuli linna vastusega tutvuda ning selle suhtes oma seisukoht esitada. Kaebajad on seda ka teinud. Kaebajad on esitanud oma seisukohad lähtudes vastustaja vastusest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et arvel näidatud aeg õigusteenuse osutamiseks on põhjendatud. Arve ei ole põhjendatud üksnes bürookulu osas. Arvest nr 2122299 nähtub, nagu oleks 8,00 tundi kulunud täiendavate seisukohtade esitamiseks, suhtluseks kohtuga ja istungiks ettevalmistamiseks ja menetluskulude nimekirja koostamiseks. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga ja leiab, et oma täiendavas seisukohas kaebaja veelkord kordas iseenda varasemaid seisukohti, seega pole 4,00 tunni ulatuses kulu põhjendatud. Arve on põhjendatud pooles ulatuses so 4 h osas so summas 580 + käibemaks 116 so kokku 696 eurot. Arve nr 2122375 kohaselt on 8,00 tundi kulunud veel istungi ettevalmistuseks ja istungil osalemiseks, suhtluseks ja paikvaatluseks ning eksperthinnangule seisukoha koostamiseks. Vastustaja märkis, et kohtuistung kestis 1,00 tundi ja oma arvest nr 2122299 kulutas juba kaebaja esindaja 1,25 tundi kohtuistungi ettevalmistamiseks, seega ei ole arvest nr 2122375 tulenevalt 2,00 tundi „istungiks ettevalmistus“ põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud eksperthinnangule veel omakorda seisukoha koostamine, kuna eksperthinnang ise ongi juba piisav tõend. Seega pole arvest nr 2122475 kokku põhjendatud kulu 3,75h. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et arvel näidatud aeg istungiks ettevalmistamiseks on üle paisutatud, kuid kohus peab põhjendatuks vähendada nimetatud arvel märgitud aega 2 tunni võrra mitte 3,75 h võrra. Seega on arve nr 2122375 põhjendatud 6 tunni ulatuses so summas 870 eurot, millele lisandub km 174 eurot so kokku 1044 euro ulatuses. Vastustaja on õigesti välja toonud, et arvest nr 2122522 nähtub, nagu oleks 4,75 tundi kulunud materjalide analüüsimisele ja seisukoha koostamisele ehitusloa väljastamisest keeldumise eelnõule. Nimetatud kulu ei ole seotud kohtumenetlusega, vaid haldusmenetlusega, mis eelnes kohtumenetlusele. Seega on kulu kohtumenetluses põhjendamatu ning menetluskulusid tuleb selles osas vähendada 851,29 euro ulatuses. Arvest nr 2222002 nähtub, nagu oleks 2,50 tundi kulunud seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamisele. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et menetluskulude nimekirja koostamine on tavapärane toiming menetluses ega tohiks võtta professionaalsel esindajal üle 0,5 tunni. Eksperthinnangule seisukoha koostamise osas on juba varasemalt arve nr 2122375 alusel kulunud 1,75 h. Arvestades seisukoha sisu ja pikkust ei saa pidada täiendavat ajakulu 2 h ulatuses põhjendatuks. Seega on arvest nr 2222002 põhjendatud kulu 0,5h ehk 72,5 eurot, millele lisandub käibemaks 14,5 eurot so kokku 87 eurot. Kokkuvõtvalt on kohtumenetluses kaebajate lepingulise esindaja põhjendatud kuluks 5984,69 sh riigilõiv 30 eurot, lisaks ekspertide kulu summas 468 eurot (arved nr 210423 ja 10663 III kd tl 58-59. Kokku on käesolevas kohtuasjas põhjendatud kaebajate menetluskulud summas 6452,69 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.