Teenistussuhted › Omavalitsusteenistus

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 9. detsembril 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

3-20-1231

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Põhja-Pärnumaa vald palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja ei ole tõendanud, et muutus tema terviseseisundis tekkis valla süül ja seoses valla õigusvastase tegevusega. Meditsiinilist diagnoosi kajastav tõend näitab üksnes seda, et kaebaja viibis tõendi väljastanud arsti juures ravil tõendis viidatud diagnoosiga. Tervisehäire tekkimise põhjendus on kirjeldatud kaebaja enda ütluste põhjal. Kaebaja pole tõendanud, et tööandja nõudis temalt ületunnitööd. Ka ta ise pole ületunnitöö arvestust kordagi tööandjale esitanud. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud arvestus ei ole õige. Kaebaja tabelis kajastatu osas tehti pisteline kontroll ning see näitas, et ülesannete täitmiseks ei teinud kaebaja ületunde. Kaebaja ei esitanud tööandjale ühelgi moel ettepanekuid tööülesannete ülevaatamiseks. Kaebaja soovis saada palgatõusu ning sellega arvestati. Alates 01.04.2019 oli tema töötasu suuruseks 1550 eurot. Kaebaja haigusleht kestis üle viie kuu. Vald palus kaebajalt 07.11.2019 selgitust, kas ta peab tõenäoliselt võimalust naasta teenistusse pärast kehtival haiguslehel märgitud tähtaja lõppu ning kas ta peab vajalikuks muuta XXX ametikoha koormust, ülesandeid või töökorraldust. Kaebaja vastas 15.11.2019, et ei oska prognoosida, kui pikaks osutub tema töövõimetus. Ettepanekuid XXX ametikoha kohta ta ei esitanud.

Tallinna Halduskohtu 12.03.2021 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 2(8)

3-20-1231 Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 39 lg 1 sätestab, et ametiasutus võib nõuda ametnikult teenistusülesannete täitmist väljaspool tööaega, kui teenistusülesanded tulenevad erakorralistest asjaoludest ja tuleb täita viivitamata. Muudel juhtudel võib ületunnitööd kohaldada ametniku kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul (ATS § 39 lg 2). Ületunnitöö ei ole teenistusülesannete täitmine väljaspool tööaega juhul, kui selle kohaldamise vajadus tuleneb ametnikust endast (ATS § 39 lg 3). Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et tööandja oleks kaebajalt nõudnud teenistusülesannete täitmist väljaspool tööaega, sh olukorras, kus teenistusülesanded tuleneksid erakorralistest asjaoludest ja need oleks tulnud täita viivitamata. Vastustaja ei ole rikkunud ATS §-i 39. Samuti ei ole vastustaja kohustanud kaebajat täitma täiendavaid teenistusülesandeid vastavalt ATS § 53 lg-tele 1 ja 2. Kahjunõude esitamise aluseks on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ning kahju seisnes tervisekahjustuses, mis tekkis väidetava ületunnitöö tegemise tõttu. Tervisekahju hüvitamise nõue liigitub mittevaralise kahju alla RVastS § 9 lg-te 1 ja 2 järgi. Tervisekahju hüvitamise eelduseks on seega vastustaja süüline ja õigusvastane tegevus, millega kaasneb kaebajale tervisekahju. Sellist süülist ja õigusvastast tegevust pole kohtumenetluses ilmnenud. Kaebaja on esitanud OÜ Y 06.08.2019 teatise, mille järgi on kaebaja ambulatoorsel ravil alates 08.07.2019. Diagnoosiks on märgitud kohanemishäire, depressiivne rektsioon (F43.20), läbipõlemine (Z73.0). Arst kirjeldab patsiendi seisundit patsiendi enda sõnade järgi. Arsti hinnangul on vajalik ravi jätkamine ja regulaarsed psühhiaatri konsultatsioonid. Inimeste pingetaluvus on erinev ning inimene peab ise jõudma arusaamisele, milline töökoht talle sobib. Pole alust seada kahtluse alla kaebajale pandud diagnoose ja temale määratud ravi, samuti töövõime puudumise tuvastamist, kuid küsimus on selles, kas kaebaja haigestumine oli tingitud vastustaja tegevusest. Puuduvad tõendid selle kohta, et vastustaja oleks kaebaja õigusi rikkunud. Kaebaja allkirjastas vallavanema 16.04.2018 käskkirjaga nr 15-3/26 kinnitatud ametijuhendi korrigeeritud teksti. Korrigeeritud ametijuhendis jäi algselt pakutud teenistusülesannete 35 punktist alles 23 punkti. Ametijuhendis on täpselt kirjas XXX teenistusülesanded. Ametnik planeerib ise oma tööaega ja jälgib, et tööülesanded saaksid tööaja kestel tehtud. Kaebajalt ei nõutud ületunnitöö tegemist. Ta ei pöördunud tööandja poole. Tunnistaja RÕ väitis, et kaebaja ütles talle, et rääkis oma vahetu ülemusega töökoormusest, kuid ise ta selle tunnistajaks ei olnud. Vahetu ülemus MT ei kinnita vestlust. Ametijuhend töötati välja koos kaebajaga. Vallavanem selgitas kohtus, et kaebaja soovis saada palgalisa, mitte töökoormuse vähendamist. Kaebaja palka tõsteti. Tunnistaja RÕ töötas kaebaja kõrvalkabinetis ja oli toimuvaga kursis. Tunnistaja ütluste järgi tõusis XXX töökoormus märgatavalt 2018. a jaanuarist kariloomadega seotud probleemide tõttu. Teravalt olid päevakorral ühe talu hobuste ja teise küla koerte ja naabrite tüliküsimused, lisaks olid Tootsi alevis hooletusse jäetud kitsed. Neile probleemidele oli vaja lahendusi. Lisandusid veel erinevatel põhjustel ärritunud vallakodanike probleemide lahendamised. XXX vastuvõtule soovijate hulk kasvas märgatavalt 2018. a kevadel, mil avanes hajaasustuse programmi taotlusvoor. Volikogule oli vaja palju eelnõusid ette valmistada. Umbes 2 kuud enne töövõimetuslehele jäämist hakkas kaebaja rääkima, et ta ei jõua enam, vahetu ülemus ei kuula, mida ta räägib. Tunnistaja pani tähele, et kaebaja hakkab näiliselt vähimagi põhjuseta nutma, esinesid meeleolu kõikumised. 2019. a juunis soovitas tunnistaja kaebajal aeg maha võtta. Tunnistaja MT selgitas, et arenguvestluse pidamise kord kinnitati vallavanema 04.12.2019 käskkirjaga. Kaebaja töösuhe lõppes enne selle käskkirja vastuvõtmist, mistõttu arenguvestlust ei toimunud. Kaebaja ei teinud ettepanekuid oma ametiülesannete ümberkorraldamiseks või 3(8)

3-20-1231 vähendamiseks. Kaebaja ei teavitanud tunnistajat pidevast ületöötamisest. Tänane XXX ei kurda ülekoormust. Kaebaja täitis 2019. a jaanuaris töökeskkonna ohutegurite väljaselgitamise ankeedi. Sealt nähtub, et kaebaja hinnangul on kiirustamist periooditi, ta ei ole välja toonud, et teeb pikki vahetusi, ületunnitööd vms. Ajapuuduse kohta ei ole ta märkinud, et oleks ajahädas või üle koormatud. Küsitlusankeedi lõpus on esile toodud, et vastuseid kasutatakse vallavalitsuse riskianalüüsi tegemisel töökeskkonna ohutegurite väljaselgitamiseks. Kaebajal oli seega võimalus oma probleemid kirja panna, kuid ta ei teinud seda. Kahjunõude puhul on oluline tuua välja põhjuslik seos kaebaja haigestumise ja vastustaja tegevuse vahel. Kaebajal on tervisekahjustus, kuid tõendatud pole, et see oleks tingitud vastustaja tegevusest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-20-1231 täiendavaid selgitusi. Kaebaja ei saanud tõendada ületunnitöö tegemist, sest vastustaja ei esitanud nõutud dokumente. Kohus jättis tähelepanuta, et vastustaja võttis omaks kaebaja väite töökoormuse üldise suurenemise kohta. On eluliselt usutav, et haldusreformi tagajärjel ei jäänud XXX töökoormus ja -maht muutumatuks ning see mõjutas töötaja vaimset pinget. Kohus ei põhjendanud, miks ta eelistas MT ütlusi RÕ omadele. TTOS § 12 lg 1 ls 1 sätestab, et tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. Vastavalt TTOS § 91 lg-le 2 oli vastustaja kohustatud rakendama psühhosotsiaalsest ohutegurist tuleneva tervisekahjustuse ennetamiseks tarvilikke, proportsionaalseid ja kohaseid abinõusid. Vastustaja jättis selle kohustuse täitmata, eirates korduvalt kaebaja ettepanekuid pidada arenguvestlus ning vaadata üle töökoormus. Asjakohane ei ole vastustaja põhjendus, et arenguvestlust ei saanud pidada, sest asjaomast korda polnud kinnitatud. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Alates haldusreformi jõustumisest 01.01.2018 suurenes kaebaja töökoormus oluliselt ning kaebajale tekkis töömahu suurenemise, töö iseloomu muutumise ja pingestunud töösuhete tagajärjel kahju. Kui vald poleks rikkunud TTOS-st tulenevaid kohustusi, poleks kaebajal tervisekahjustust tekkinud. Seega on olemas põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel. Eesti Töötukassa 06.04.2021 otsusega on kaebajal tuvastatud pikaajaline puuduv töövõime kuni 21.05.2023. Kaebaja eraelus pole esinenud mistahes sündmuseid, mis oleksid võinud põhjustada töövõime täieliku kaotuse nii pikaks perioodiks. Kuigi kahjunõue on esitatud RVastS § 7 lg 1 alusel, tuleneb vastustaja kohustus hüvitada tervisekahju lisaks ka ATS-st. ATS § 49 lg 6 p 2 järgi on kaebajal õigus saada hüvitist seitsme aasta keskmise palga ulatuses. Kaebaja küsib praegu kahju vaid kahe aasta eest, kuid kavatseb esitada vastustajale nõude ka ülejäänud kahju kohta.

Põhja-Pärnumaa vald palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kaebus ei ole esitatud tähtaegselt. Kaebaja vabastati vastustaja 15.11.2019 käskkirjaga teenistusest. Käskkirja on märgitud kaebajale tasumisele kuuluvad hüvitised. Kui kaebaja leidis, et talle pole ületunnitöö eest tasu makstud, oleks ta pidanud käskkirja vaidlustama. Kaebaja püüab väidetava ületunnitöö eest hüvitamata tasu välja mõista tervisekahjustuse egiidi all. Nõue on ebaselge. See oleks tulnud kvalifitseerida kui saamata jäänud tasu nõue. Menetlus tuleb HKMS § 124 lg 2 alusel lõpetada. Apellatsioonkaebus pole ka sisuliselt põhjendatud. Halduskohus on uurimisprintsiipi ja selgitamiskohustust nõuetekohaselt rakendanud. Kohus on tõendeid õigesti hinnanud. Kaebaja oli haldusreformi järgselt kaasatud oma ametijuhendi väljatöötamisse. Ametijuhendi uuendamise käigus vähendati tööülesandeid 35-lt 23-le. Töökeskkonna ohutegurite väljaselgitamise ankeedis ei toonud kaebaja 2019. a jaanuaris välja ülekoormust ja pideva ületunnitöö tegemise vajadust, kuigi kohtuistungil väitis, et oli suure koormuse all alates 2018. a jaanuarist. Küsimustiku täitmise mõtteks oligi selgitada välja erinevate ametikohtade ohutegurid. TTOS § 12 lg 3 järgi peab ka töötaja tegema tööandjaga ohutu töökeskkonna nimel koostööd. Arenguvestluste puudumine ei too kaasa TTOS-s sätestatud kohustuste rikkumist. Kaebajal on olnud võimalik töökeskkonna parendamisel kaasa rääkida. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõsikindlat tõendit selle kohta, et temalt oleks nõutud ületunnitööd, ta oleks ületunnitööd teinud või seda, et vastustaja oleks olnud teadlik kaebaja vaimse tervise halvenemisest seoses teenistusülesannete täitmisega. Kaebaja käis 12.03.2019 5(8)

3-20-1231 töötervishoiuarsti juures tervisekontrollis, mille alusel ei ole kaebaja vastustajat teavitanud liigsest töökoormusest tingitud töövõime vähenemisest. Isegi juhul, kui kaebajal tekkis tervisekahjustus teenistussuhtest tulenevalt, ei täitnud kaebaja enda kohustusi ega teavitanud riskidest töötervishoiuarsti ja vastustajat. Kui ametnik varjab võimalikku tervisekahju, ei saa vastustaja selle tekkimise eest vastutada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-1231 täitmise igas tööga seotud olukorras. TTOS § 121 näeb ette tööandja kohustuse rakendada ennetusmeetmeid terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks. Need nõuded laienevad ka avaliku teenistuse seaduse alusel ametnikuna töötamisele.

7(8)

3-20-1231

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.