Korrakaitse › Avalikud koosolekud

3-21-1079 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-1079 ebaproportsionaalselt, kuivõrd piirangute kehtestamisel ei olnud alust eeldada, et COVID-19 haigust põhjustav viirus leviks märkimisväärselt välistingimustes. Terviseametilt saadud teabe kohaselt on 05.05.2021 seisuga välistingimustes kõnealuse viiruse edasiandmine kinnitust leidnud vaid 43-l juhul, mis moodustas vaid 0,034% kõigist nakatumisjuhtumitest. Vaidlustatud piirangute mõju nakatumise pidurdamisele on (kui üldse) minimaalne, samas on koosolekuvabaduse riive väga ulatuslik, pidades silmas, et piirangute kohaselt lubatud suurusega hulga inimese osalusel saab korraldada vaid väga väikese mastaabiga meeleavaldusi, mis ei pruugi uudisekünnist ületada ega võimalda avaliku võimu teostajatele jõulise sõnumi edastamist. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et pelgalt üldise viitega tervise kaitse kaalutlusele ning piirangu tegelikku vajalikkust ja mõju hindamata ei ole selliste piirangute kehtestamine lubatav, samas kui vaidlustatud korraldusest ei nähtu kuidagi, et konkreetselt välistingimustes toimuvate koosolekute suhtes kehtestatud piirangutel oleks nende prognoositavat mõju arvestades põhjuslik seos nakatumiste vähenemisega. Vaidlusaluste piirangute kehtestamine haldusaktiga on põhimõtteliselt õigusvastane, kuna haldusakti, sh üldkorraldusega ei ole lubatav kehtestada tervet elanikkonda ja kogu riigi territooriumi puudutavaid üldkehtivaid norme. Valitud akti vorm takistab ka sellega kehtestatud piirangute põhiseaduspärasuse kontrollimist. Regulatsiooni ulatuselt on korralduse nr 282 näol tegemist määrusega, mille andmiseks puudub aga asjakohane volitusnorm ja mis on seetõttu PS-ga vastuolus.

Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja seab kahtluse alla kaebuse tähtaegsuse. Välistingimustes toimuva avalikust koosolekust osavõtjate piirarv, mida on küll vastavalt epidemioloogilisele olukorrale korduvalt muudetud, on iseenesest kehtinud korralduse nr 282 vastuvõtmisest saadik ning sarnased piirangud kehtisid ka varem, mistõttu on usutav, et kaebaja oli neist piirangutest teadlik palju varem, pidades mh silmas, et ta registreeris avaliku koosoleku 12.02.2021, mil kehtis 500 osavõtja piirang. Vastustaja seab kahtluse alla kaebaja kaebeõiguse. Küsitav on, kas sihtasutus saab oma olemusest ja eesmärgist lähtudes kuuluda PS § 47 kaitsealasse. Kaebajal ei ole seadusest tulenevalt populaarkaebuse esitamise õigust. Vaidlustatud korraldus on nii sisult kui vormilt üldkorraldus ehk halduse üksikakt, millise vormi on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses (NETS) ette näinud seadusandja. Üldkorralduse vorm on piirangu kohaldamisalasse jääva isiku jaoks soodsam, kuna võimaldab piirangut vahetult kohtus vaidlustada ja vajadusel taotleda ka esialgse õiguskaitse kohaldamist. Samuti võimaldab üldkorralduse vorm valitsusel piiranguid kiiremini muuta, tulenevalt reaalsest olukorrast ja vajadustest. Vaidlusaluste avalikke koosolekuid puudutavate piirangute kehtestamine oli vajalik ja mõõdukas meede COVID-19 kui uudse ja ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, kusjuures piirangute eesmärk oli nimelt anda võimalus teatud tingimustel välistingimustes koosolekuid pidada. Vastustaja märgib siiski, et PS §-st 47 tulenevat õigust saab kasutada ka füüsiliselt kogunemata. Üks olulisi ja põhilisi meetmeid nakkuse levimise tõkestamiseks on inimeste lävimise piiramine, mida vaidlusaluste piirangutega tehtigi. Piirangute kehtivuse pikendamist või leevendamist on alati kaalutud, lähtudes tegelikust epidemioloogilisest olukorrast ja selle muutumisest, mh võttes arvesse uute ja eelnevatest nakkavamate viirustüvede jõudmist Eestisse. Välistingimustes peetava avaliku koosoleku 10 osavõtja piirangu kehtestamisel 09.03.2021 lähtuti sellest, et eelmise päeva seisuga lisandus 1181 positiivset testitulemust, haiglates oli 626 patsienti, kellest 36 juhitaval hingamisel ja ööpäeva jooksul suri 14 inimest, lisaks oli levima hakanud uus tüvi ehk tegemist oli olukorraga, kus tõsises ohus oli 3(12)

3-21-1079 nii inimeste tervis ja elu kui ka üldine arstiabi kättesaadavus. Edaspidi, kui nakatumiste ja haiglaravi vajavate patsientide hulk langes, asuti kohe leevendama ka piiranguid. Valitsus on piiranguid pidevalt muutnud ja ajakohastanud. Epideemia olukorras kehtestatud piirangute eesmärgiks on tagada PS §-s 28 sätestatud igaühe õigus tervise kaitsele ehk kaitsta isikute elu ja tervist ning ohjata COVID-19 haiguse epideemilist levikut, et vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine. Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sh piirata sobival viisil selle eesmärgi saavutamiseks isikute kokkupuutumise võimalusi. Piirangute aluseks ei saa olla uudse ohtliku nakkushaiguse korral üksnes see, kas just selle asjaolu kohta on teadusartikleid või kas neid on piisavalt. COVID-19 haigus levib ka õues – Terviseametil on 2021. a veebruari lõpust teada kindlasti 43 sellist juhtu, 25‒30% juhtudest jääb nakatumise koht teadmata. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et välistingimustes koosoleku pidamise piiramine on asjakohatu, kuna puuduvad ka usaldusväärsed võrdlusandmed olukorrast riigis, kui piiranguid ei oleks kehtestatud. Kuigi SARS-CoV-2 viirus levib kiiremini siseruumides, on ka välistingimustes nakatumine võimalik ning uued viiruse variandid on varasematest nakkavamad, mistõttu on ka välistingimustes viirust kandvalt inimeselt nakkuse saamise võimalus sedavõrra suurem. Välistingimustes rakendatavate meetmete olulisust rõhutavad ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC).

3-21-1079 muudab uue otsusega juba varem kehtestatud piirangu laadi või intensiivsust, tuleb seda käsitada uue piirangu kehtestamisena ning sellise piirangu tühistamiskaebusega vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema selle uue otsuse teatavakstegemisest või üldkorralduse puhul selle uue otsusega kehtestatud piirangu mõjualasse sattumisest. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et kaebajal ei ole kaebeõigust. PS §-s 47 sätestatud igaühe õigus rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada hõlmab ka õigust ja võimalust selliseid koosolekuid korraldada, kokku kutsuda ja juhtida. Isegi kui tõdeda, et vahetut kogunemise õigust ei saa juriidiline isik teostada, ei ole juriidilise isiku olemusega kuidagi vastuolus avalike koosolekute korraldamine. Sihtasutus võib olla ellu kutsutud mingisuguste ühiskondlike või poliitiliste tõekspidamiste kaitse ja levitamise eesmärgil ning selle eesmärgi täitmise vahendiks võib olla mh avalike koosolekute korraldamine. Lisaks tuleneb korrakaitseseaduse §-st 64, et juriidiline isik võib olla avaliku koosoleku korraldajaks. Vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ei ole põhjendatud. Kuigi korraldus nr 282 on kohtumenetluse ajal kehtetuks tunnistatud, taotles kaebaja kohtuistungil HKMS § 152 lg 2 alusel menetluse jätkamist vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja saab nõuda menetluse jätkamist. Vaidlusaluste piirangute eripära seisneb selles, et vastustaja muudab neid pidevalt, tingituna eelkõige COVID-19 haiguse levikuga seotud asjaolude muutumisest. Tuvastamisnõude rahuldamise korral saab kaebaja ühelt poolt loota, et vastustaja edaspidiste piirangute kehtestamisel ei tee neid vigu, mis tingisid varasema akti õigusvastasuse, teisalt annab see talle tulevaste sarnaste piirangute vaidlustamise vajaduse korral kaaluka lisaargumendi uue kaebuse (või ka esialgse õiguskaitse taotluse) põhjendamiseks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Kuigi kõigi Eesti õiguse kohaldamisalasse kuuluvate isikute ja paikade suhtes üldkehtiv käitumisjuhis on materiaalses mõttes käsitatav seadusena ega lähe seetõttu hõlpsalt kokku haldusakti kui teatud konkreetse või üldtunnuste alusel piiritletud isikulise või ruumilise kohaldamisalaga reguleerimisvahendi kontseptsiooniga, on seadusandja sellise vormi vaidlusaluste piirangute kehtestamiseks ette näinud ning see ei kahjusta piirangute mõjualasse jäävate isikute õigusi, vaid pigem annab nende teostamiseks ja kaitseks paremad võimalused kui see oleks sarnaste piirangute kehtestamisel õiguse üldaktiga (määrusega). Ühelt poolt tuleneb NETS § 28 lg-st 6 (nii enne 01.06.2021 kehtinud kui ka pärast seda kuupäeva kehtivas redaktsioonis), et eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike, ent olulise ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmed ja piirangud kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 30 lg 1 kohaselt on Vabariigi Valitsuse korraldus üksikakt. Seega on seadusandja sõnaselgelt soovinud, et asjaomased piirangud kehtestataks üksikaktiga. See on mõistlikult põhjendatav vastustaja poolt esile toodud vajadusega piiranguid pidevalt haiguse levikuga seotud faktiliste asjaolude või teadmiste taseme muutumisest tingituna kohandada, karmistada või leevendada. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et üldaktide andmiseks ette nähtud kooskõlastusmenetlus tagaks õigema ja kaalutletuma otsuse tegemise. Vabariigi Valitsus võtab nii määrusi kui korraldusi vastu lihthäälteenamusega ning konkreetse valitsuse liikme võimalused hääletada määruse vastuvõtmise vastu ei ole paremad tema võimalusest hääletada korralduse vastuvõtmise vastu. Ka ametikandjad, kes saavad sõnaõigusega osa võtta Vabariigi Valitsuse istungitest (nt õiguskantsler), saavad sõna võtta ja arvamust avaldada ühtmoodi nii valitsuse üld- kui üksikakti eelnõu kohta. Üksikakti üle ei saa õiguskantsler teostada abstraktset normikontrolli, seevastu hõlmab üksikakti kohtulik kontroll igal juhul selle kontrollimist, kas üksikakt (üldkorraldus) on kooskõlas seaduse ja põhiseadusega.

5(12)

3-21-1079 Nakkushaiguse leviku tõkestamine on legitiimne eesmärk PS §-s 47 nimetatud põhiõiguse piiramiseks. Nii korralduse nr 282 põhjendustest ja selle esialgsest seletuskirjast1 kui ka seletuskirjadest, mis on lisatud hilisematele Vabariigi Valitsuse korraldustele, millega korralduse nr 282 sätteid muudeti2, nähtub üheselt, et korralduses sätestatud piirangute kehtestamise põhjuseks on COVID-19 haiguse leviku tõkestamine. Eelnimetatud seletuskirjadest ning teadusnõukoja soovitustest3 nähtub veenvalt, et COVID-19 haigus levis Eestis 2021. a veebruaris ja sellele järgnevatel perioodidel ulatuslikult. Sellisel eesmärgil piirangute kehtestamise võimalus tuleneb sõnaselgelt NETS § 28 lg 5 p-st 2 koosmõjus lg-ga 6. Välistingimustes toimuvate avalike koosolekute suhtes kehtestatud piirangud, mis puudutasid osavõtjate arvu ning teatud redaktsioonides ka toimumise kellaaegu, olid sobivad. Kõigi asjaomaste korralduste seletuskirjadest nähtub, et piirangute kehtestamisel on vastustaja lähtunud sellest, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu, viirus levib paremini halvasti ventileeritud ja suure inimeste hulgaga siseruumides, kus inimesed viibivad pikka aega. Viiruse sellise iseloomu osas on neis seletuskirjades osutatud WHO veebilehel avaldatud teabele. Tegemist on autoriteetse rahvusvahelise organisatsiooniga, kelle antud hinnangust võis Vabariigi Valitsus lähtuda. Seletuskirjades esitatud ja eelviidatud allikas kajastatud andmed on piisavad, tegemaks mõistlikku järeldust, et asjaomase viiruse jõudmine ühelt selle kandjaks olevalt inimeselt teiseni on tõenäoline, kui need inimesed puutuvad lähedalt kokku. Seletuskirjadest nähtub ning ka kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et nakatumise tõenäosus on seda suurem, mida lähemal nakatunud inimesele olla ja mida pikaajalisemalt tema lähedal viibida. Eelviidatud seletuskirjades on viidatud ECDC hinnangutele. Kohtumenetluses on vastustaja esitanud tõlke ECDC 24.09.2020 suunistest COVID-19 kaitsemeetmete rakendamiseks, kust nähtuvalt soovitatakse katsemeetmena füüsilise kontakti vältimist ja distantsi hoidmist, mööndes samas, et teadlased ei ole kindlad, kui kaugele SARS-CoV-2 viirus levib ja millistest tingimustest täpselt levik sõltub (lk 8). Nimetatud soovituses (lk 18, p. 9.8) on eraldi käsitletud rahvakogunemisi, sh on nimetatud nii siseruumides kui väljas toimuvaid, tõdedes, et „[s]ee meede on soovitatav viiruse kogukonnasisese leviku korral haiguse esinemissagedusest olenemata“. Samas märgitakse, et „massiüritusel on inimestel teistega tavapärasest rohkem lähedasi kokkupuuteid, mis kestavad pikemat aega, vahel ka kitsastes oludes“. See tõdemus käib ka õues toimuva ürituse kohta. Kuigi nakatumine siseruumis on märksa tõenäolisem kui välisõhus, ei ole alust väita, et piisknakkusena ei saaks see ühelt inimeselt teisele levida välisõhus, eelkõige olukorras, kus inimesed seisavad välisõhus viibides teineteise lähedal pikema aja vältel, nagu see võib olla näiteks avalikul koosolekul. Selgete ja usaldusväärsete andmete puudumisel selle kohta, et viirus välisõhus ei levi, oli seega välistingimustes peetavate koosolekutest osavõtjate arvu piiramine iseenesest sobiv meede, kuna see põhimõtteliselt soodustab eesmärgi saavutamist ning vähendab sellistel koosolekutel nakkuse leviku võimalust. On ilmne, et mida vähem ilmub koosolekule inimesi, seda väiksem on tõenäosus, et nende hulka satub viiruse kandja, kes võib nakatada temaga lähikontaktis olevaid inimesi. Samuti on väiksema osavõtjate arvu korral suurem tõenäosus, et koosolekust osavõtjad püsivad teineteisest kaugemal. Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjadest nähtub selgelt, et silmas peeti vajadust vähendada kõiksuguseid võimalusi haiguse levimiseks, tagades seeläbi igaühele PS §-st 28 tulenev õigus tervise kaitsele ja selle raames kindlustada raviteenuse osutamise toimepidevus ehk vältida eelkõige raviasutuste ülekoormamist COVID-19 patsientidega ja sellega kaasnevat

https://www.kriis.ee/sites/default/files/eriolukord/sel_vv20282k_.pdf https://www.kriis.ee/et/hadaolukorra-aegsed-oigusaktid

https://pilv.riigikantselei.ee/index.php/s/Ljbx8Yc6s9ANGQ6#pdfviewer

6(12)

3-21-1079 vajadust vähendada muude raviteenuste osutamist. Seejuures ei olnud kindlat teaduspõhist teadmist, mis võimaldanuks selgelt prognoosida, kuidas COVID-19 (mh seda põhjustanud viiruse uute tüvede ilmnemisel) täpselt erinevatel inimestel avaldub, kui palju võib sellega kaasneda ravivajadust, intensiivravi vajadust jms. Isegi kui tõdeda, et haiguse n-ö esimese laine ajal ei olnud Eestis ravivajaduse maksimaalset võimekust vaja rakendada, on üldteada, et selline ravivajadus osutus olemasolevast suuremaks mitmes teises riigis. Sellise olukorra vältimiseks ennetavate meetmete võtmise vajalikkust ei pidanud Vabariigi Valitsus põhjendama üksikasjalike mudelarvutuste või kontrollitavate riskiprognoosidega ega olekski saanud seda teha, sest piisavaid andmeid, kuidas haigus edaspidi levima hakkab või kuidas see leviks juhul, kui näiteks välistingimustes toimuvaid üritusi, sh koosolekuid, mitte piirata, ei olnud. Selliste kaitsemeetmete planeerimisel ja võtmisel saab meedet mittevajalikuks pidada vaid juhul, kui on ilmselge, et sama hüve saamiseks (st viiruse leviku kontrolli alla saamiseks, leviku vältimiseks) oleks olnud muid, isikute õigusi vähemkoormavaid meetmeid. Praegusel juhul see nii ei olnud. Vastustaja ei toiminud meelevaldselt. Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjadest ja seal viidatud teadusnõukoja soovitustest nähtub, et piirangute kehtestamisel, nende kehtima jätmisel, karmistamisel või leevendamisel võeti alati aluseks nakkuse levikut iseloomustavad andmed. Vaadates seda, kuidas ja millistel asjaoludel korralduses nr 282 sätestatud avalike koosolekutega seotud piiranguid eeskätt 2021. a mais, juunis ja juulis leevendati, nähtub selge seos ühelt poolt haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide arvu vähenemisega, teisalt sellega, et levinumaks muutusid uued viirustüved, mis teadusnõukoja hinnangul olid varasematega võrreldes nakkavamad, mistõttu ei pidanud valitsus otstarbekaks tegevuspiiranguid sootuks kaotada. Samuti nähtub, et 2021. a augusti alguses tehtud otsused piirangute karmistamise kohta olid jällegi kantud haigestumuse suurenemisest. Tegemist ei olnud PS §-s 47 nimetatud põhiõiguse väga intensiivse piiramisega. Ühegi vaatluse all oleva korralduse nr 282 redaktsiooni kohaselt ei keelatud välistingimustes avaliku koosoleku korraldamist täielikult, vaid seati maksimaalseks osavõtjate arvuks vastavalt alguses 250 (st maksimaalselt 25 inimest grupis), seejärel 1000, siis 1500, seejärel 5000 ning augustikuus jälle üksnes 100. Tasakaal, mille Vabariigi Valitsus leidis avalike koosolekute korraldamise ja PS §st 28 igaühele tuleneva õiguse tõhusa tagamise vahel, oli kokkuvõttes mõistlik. Kaebaja näol on tegu üldtuntud organisatsiooniga ning kaebaja korraldatavad meeleavaldused on seal käsitletavaid ühiskonnaelu küsimusi silmas pidades pigem alati olnud meedia arvestatava tähelepanu all. Kuna vaadeldaval ajal kehtisid erinevad tegevuspiirangud väga paljudes tegevusvaldkondades, oli ka alternatiivseid teemasid, mida kajastada, vähem. Selles olukorras ei saa uskuda, et isegi tavapärasemast väiksema osalejaskonnaga koosolek ei oleks pälvinud piisavalt tähelepanu. Korralduse nr 282 viimase kehtiva redaktsiooniga kehtestatud 100 osavõtja piirangu puhul tuleb tähele panna, et selle kehtestamiseke antud korralduse seletuskirjas ja teadusnõukoja augustikuu soovitustes osutatakse, et nakatumisnäitajad olid uuesti hakanud oluliselt tõusma ning teiseks rõhutas teadusnõukoda esimese asjana vajadust kiirendada vaktsineerimist. Korralduse nr 282 p-dest 2016‒2020 tulenev võimalus korraldada juba vägagi suurearvulisi avalikke koosolekuid tingimusel, et korraldaja kontrollib osavõtjate n-ö Covid-tõendeid, on samuti asjaolu, mis korralduse nr 282 p-st 2014 tulenevate piirangute intensiivust vähendas. Kaebajal oli võimalik korraldada suurema osavõtjaskonnaga koosolek, võimaldades osavõttu vaid inimestele, kelle puhul nakkuse edasi kandmise või nakatumise tõenäosus on väike tulenevalt sellest, et nad on nakkushaiguse läbi põdenud või vaktsineeritud või nende puhul on meditsiiniliselt tõendatud, et nad ei ole nakkusohtlikud. Vabariigi Valitsus lähtus välistingimustes toimuvaid avalikke koosolekuid puudutavaid piiranguid kehtestades asjakohastest kaalutlustest, ei jätnud ühtki piirangute kehtestamise 7(12)

3-21-1079 seisukohast olulist asjaolu tähelepanuta ega omistanud ühelegi huvile või õigusele meelevaldselt suurt või kesist kaalu. Neil asjaoludel ei olnud piirangud õigusvastased. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8(12)

3-21-1079 olema igaühe sisemise veendumusega kooskõlas. Lisaks on vale piirata põhiseaduslikku õigust pidada avalikke koosolekuid lähtuvalt varjatud eesmärgist survestada isikuid vaktsineerima.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9(12)

3-21-1079

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/14765/9985568605.pdf

10(12)

3-21-1079 kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Ringkonnakohus on varasemates lahendites selgitanud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2473, p 10), millistele tingimustele peavad vastama teadusandmed, et nendele saaks tugineda haldusorgan tervisekriisi ajal nakkuse leviku tõkestamise meetmete võtmisel ja halduskohus nende prognoosotsuste kontrollimisel. Eeskätt on nendeks süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed uuringud, nt ECDC raportid (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 27). Riigikohus rõhutas oma määruses seda, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuli pidevalt juurde. Seetõttu nõudis küsimus pidevaid uuringuid ja seiret, kuid täienevad andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 19). Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis NETS § 28 lg 5 alusel piiranguid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, Centers for Disease Control and Prevention

(CDC), WHO).

3-21-1079 inimeste tervisepõhiõiguse riive oleks kaugelt tõsisem, võrreldes kogunemis- ja koosoleku pidamise vabadusega seotud õiguste lühiajalise riivega. PS § 47 võimaldab selles sätestatud põhiõigust piirata mh nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Seisukohale, et üldiste liikumispiirangute kontekstis on olnud põhjendatud ka avalike koosolekute pidamise piirangud, on põhimõtteliselt asunud ka õiguskantsler5.

(allkirjastatud digitaalselt)

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Kogunemisvabaduse%20piirangud.pdf

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.