X kaebus Politsei- ja Piirvalveameti 25.08.2021 otsuse nr 4.21/6820-2 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata relvaloa taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 25.08.2021 otsus nr 4.2-1/6820-2 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja relvaloa taotlust uuesti läbi vaatama.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulu 15 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25.02.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X (kaebaja) esitas 27.06.2021 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuurile taotluse relvaloa saamiseks sileraudse püstoli liigile enese ja vara kaitse otstarbel.
2.23.07.2021 teavitas PPA Põhja prefektuur Xt e-posti teel1, et talle keeldutakse relvaloa väljastamisest, kuna tema osas esinevad relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p-s 3 nimetatud asjaolud. PPA tõi välja, et Xt karistati Harju Maakohtu 2014. a otsusega nr xxxxxx KarS § 184 lg 1 ja § 185 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest, 2012. a väärteokorras narkootilise aine valdamise ja tarvitamise eest. Samuti viitas PPA, et aastatel 2010-2012 on politsei andmebaasis fikseeritud korduvalt alkoholi- ja tubakaseaduse rikkumised ning korduvalt on rikutud liiklusseadust – politsei andmebaasist nähtuvad erinevad rikkumised aastatel 2012-2021 (kiiruseületamised, tehnonõuetele vastava sõiduki juhtimine, ümberregistreerimata sõiduki juhtimine, vastava kategooria sõiduõiguseta sõiduki juhtimine). Kirjas on selgitatud, et Xt on kahel korral karistatud narkootikumidega seotud süüteo toimepanemise eest, kusjuures toimepandud kuritegu on äärmiselt taunimisväärne, see on rahvatervise vastu toimepandud kuritegu. Kirjas on viidatud kohtuotsusele, millest nähtub, et X andis üle narkootilist ainet teistele isikutele, sh alaealistele. Samuti on viidatud, et enne ja pärast narkootikumidega seotud juhtumeid on toime pandud erinevaid süütegusid, millest järeldub, et X eluviis ei ole seadusekuulekas.
3.X esitas PPA-le oma arvamuse ja vastuväited 28.06.2021 e-kirjaga,2 märkides, et tal puuduvad kehtivad karistused ning kriminaalkaristus on aegunud ja kantud arhiivi. Ka puudusid rikkumised tingimisi vangistuse katseaja jooksul. PPA ei saa võtta arvesse kehtetut kriminaalkaristust, mis ei ole seotud vägivallaga või relvaseaduse rikkumisega ega ka liiklusseaduse rikkumisega seotud väärtegusid, mis pole rasked ega kuidagi seotud relva omandamisega. X märkis, et on õppinud nooruses tehtud vigadest, on omandanud viimaste aastate jooksul kaks kõrgharidust, on pereinimene ja soovib relvaluba enda ja vara kaitseks.
4.25.08.2021 otsusega nr 4.2-1/6820-23 keeldus PPA kaebajale relvaloa väljastamisest, kuna isik on oma eluviisi ja käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Otsuse põhjendused on järgmised: 1) Harju Maakohtu 2014. a otsusega xxxxxxx karistati Xt KarS § 184 lg 1 (suures koguses narkootilise aine, marihuaana ebaseaduslik omandamine, valdamine ja edasiandmine) ja § 185 lg 2 p 3 (täisealise isikuna suures koguses narkootilise aine, marihuaana ebaseaduslik edasiandmine nooremale kui kaheksateistaastasele isikule) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest. X on toime pannud erinevaid väärteorikkumisi: 2010. a tarbis alaealisena alkoholi ja lõi puruks bussipaviljoni klaasi (AS § 71, KarS § 218 lg 1), 2011. a alaealisena omas tubakatooteid (TubS § 48), 2011. a tarbis alaealisena alkohoolset jooki (AS § 71), 2012. a alaealisena tarbis alkohoolset jooki ja omas gaasipihustit, mida on keelatud omada alla 18aastasel isikul (AS § 71, RelvS § 893 lg 1), 2012. a mootorsõiduki juhtimine vastavat kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust omamata (LS § 201 lg 1), 2012. a narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta, samuti ebaseaduslik valdus väikeses koguses (NPALS § 151), 2014. a lubatud suurima sõidukiiruse ületamine (LS § 227 lg 2), 2016. a lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ja sõiduki registriandmete muutmise taotluse õigeaegselt esitamata jätmine (LS § 227 lg 1, LS 203), 2017. a lubatud suurima sõidukiiruse ületamine (LS § 227 lg 2), 2019. a kahel korral lubatud suurima sõidukiiruse jätmine (LS § 227 lg 2, LS § 227 lg 1, mõlemal korral lühimenetlusele allutatud isik), 2019. a tehnonõuetele
Vastustaja 11.11.2021 vastuse lisa 2 Vastustaja 11.11.2021 vastuse lisa 2
Kaebuse lisas
2(10)
vastavuse kontrolli mitteläbinud sõiduki juhtimine (LS § 207 lg 1, lühimenetlusele allutatud isik), 2021. a lubatud suurima sõidukiiruse ületamine (LS 227 lg 1, lühimenetlusele allutatud isik) ja 2021. a tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud sõiduki juhtimine (LS § 207 lg 1, lühimenetlusele allutatud isik). 2) Karistusregistri andmetel Xl kehtivad karistused puuduvad. 3) RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel relvaloa väljastamisest keeldumine ei eelda kehtiva karistuse olemasolu, samuti seda, et juba kustunud karistus oleks seotud tulirelva või vägivallaga. Tulirelv on kõrgema ohu allikas ja sellepärast on seatud isikule, kellele relv usaldatakse, kõrged nõudmised, ta peab olema usaldusväärne. Isiku usaldusväärsuse hindamisel on oluline igasugune isikuga seotud teave, seega ka tema varasem käitumine. 4) Ka isiku osas, kel kehtivad karistused puuduvad ja kelle lähimineviku käitumises ei ole alarmeerivaid tegusid, võib jõuda järeldusele, et ta ei sobi tulirelva valdama. Isiku usaldusväärsuse hindamisel omab tähtsust tema käitumine, mitte ainuüksi asjaolu, kas ta omab kehtivat karistust või mitte. X kohta politsei infosüsteemis talletatud teabe põhjal on ta õigusvastaselt käitunud alates kümne aasta tagusest ajast kuni tänaseni. Kuigi X väidab, et on praegu ja lubab edaspidi olla seadusekuulekas kodanik, ta on pereinimene ja omandanud kõrghariduse, on varasemalt toime pandud teod siiski suure kaaluga ja arvestades nii nende rohkust kui ka iseloomu (alkohol, narkootikumid), ei saa pidada Xt isikuks, kelle valdusesse võiks tulirelva usaldada. Asjaolu, et kunagine kriminaalkaristus ei olnud seotud vägivalla või relvaga, ei tee toimepandut vähetähtsamaks. Narkootikumidega seotud kuriteod, eriti veel nende levitamine, on rahvatervist ohustav ja ühiskonnas samavõrd taunimisväärne kui vägivallategu. 5) X väide, et ta on praegu seadusekuulekas, ei vasta tõele. Kuigi alkoholi ja narkootikumidega seotud tegusid lähiminevikus, peale 2014. a süüdimõistvat kohtuotsust ei ole, esineb mitmeid liiklusalaseid rikkumisi. X ise hindab, et liiklusrikkumised ei ole rasked ja ei ole seotud relvaga. Liikluses lubatud suurima sõidukiiruse ületamist ei saa pidada vähetähtsaks, sellise teoga võidakse ohtu panna kaasliiklejad, ka iseend. Kuigi liiklusalased rikkumised ei pruugi olla nii suure kaaluga kui näiteks vägivalla, relva või narkootikumidega soetud süüteod, näitavad need antud juhul, et X paneb jätkuvalt toime seaduserikkumisi, ta ei ole õiguskuulekas. Kuigi ta ei ole toime pannud õigusrikkumisi tulirelvaga, ei saa tema senise käitumise ja eluviisi pinnalt olla kindel, et ta on võimeline täitma relvaseaduse nõudeid, mis on seotud tulirelva valdamisega. X väited, et ta on seadusekuulekas ning liiklusseaduse rikkumiste pisendamine annavad alust arvata, et ta ei saa aru relvaomanikule seatud kõrgendatud nõuetest ja võib jätkata tulevikus õigusrikkumiste toimepanemist. 6) Relvaloa väljastamisest keeldumine tähendab küll X vaba eneseteostuse õiguse piiramist, kuid selle kaalub üles avaliku võimu kohustus kaitsta avalikku korda ja teiste inimeste turvalisust. Tulirelv on äärmuslik enesekaitsevahend. Turvalisust saab tagada ka muude vahenditega, näiteks valvesüsteem, turvauks, gaasipihusti. Otsus relvaluba mitte väljastada ei tähenda X jaoks, et tal puudub võimalus end ja oma vara kaitsta
5.X esitas 08.09.2021 PPA 25.08.2021 otsuse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõuab relvaloa taotluse rahuldamist ja PPA kohustamist lubada kaebaja relvaeksamile.
6.09.09.2021 määrusega võttis Tallinna Halduskohus kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks Politsei- ja Piirivalveameti.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3(10)
7.X kaebuse (täiendavad seisukohad 02.11.2021, 28.11.2021 ja 29.11.2021) põhjendused on järgmised. 1) Kaebajal puuduvad kehtivad karistused. Kriminaalkaristus on aegunud ja kantud arhiivi. Rikkumisi polnud ka tingimisi vangistuse katseaja jooksul. Kaebaja ei nõustu, et PPA võtab arvesse kehtetut kriminaalkaristust, mis pole seotud vägivallaga või relvaseaduse rikkumisega, ning liiklusseaduse rikkumisega seotud väärtegusid, mis pole rasked ega ole seotud relva omandamisega. Kaebaja on praegu ja edaspidi seadusekuulekas kodanik, on õppinud nooruses tehtud vigadest ega puutu kunagi enam kokku keelatud uimastitega. Kaebaja on omandanud viimaste aastate jooksul 2 kõrgharidust, on pereinimene ning soovib taotleda relvaluba enda ja oma vara kaitseks, mis on kodaniku õigus. Kaebaja soovib relvaloa taotluse rahuldamist ja tema relvaeksamile lubamist. 2) PPA tugines relvaloa taotluse tagasi lükkamisel subjektiivsele hinnangule kaebaja eluviisi osas ja lähtus kehtetust karistustest, mis ei ole seotud isikuvastaste toimetega. PPA ei ole selgitanud, millise rikkumise tõttu keelduti kaebaja relvaloa taotlust menetlusse võtma – kas selle pärast, et kaebaja müüs 7 a tagasi kanepit, või selle tõttu, et ta sõitis tehnoülevaatuseta autoga. Kuivõrd 2014. a kriminaalkaristuseks määratud tingimisi vangistuse katseaeg oli läbitud ilma rikkumisteta ning on tänaseks kantud arhiivi, ei tohi PPA sellele asjaolule viidata. Arusaamatuks jääb ammuste rikkumiste arvesse võtmise põhjus, sh ka alaealisena sooritatud alkoholiga ja tubakaga ning keelatud ainetega seotud väärteod, mille sooritamisest on möödunud kuni 11 a. 3) Kaebaja ei ole nõus sellega, et PPA viidab kaebaja liiklusseaduse rikkumistele nagu kiiruse ületamine kuni 10 km/tunnis ja ilma tehnoülevaatuseta sõiduauto kasutamine liikluses. Need väärteod ei ole rasked ja tahtlikud ning on sooritatud pigem inimlikkuse tähelepanematuse tõttu, millest enamus on kiirmenetlustega lõppenud ja ei läinud karistusregistrisse. Seega ei tohiks PPA nimetatud mineviku rikkumisi arvesse võtta. 4) Kaebaja on alates 2014. a olnud seadusekuulekas kodanik. Ta alustas oma karjääri kinnisvaramaaklerina Raid&CO Kinnisvara- ja Õigusbüroos ning on tänaseks sooritanud edukalt kutseeksami ja saanud kutselise maakleri kutsetunnistuse. 2021. a jaanuaris sai ta Eesti Ettevõtlus Kõrgkooli Mainor rakendusliku kõrghariduse diplomi 3.5 aastat kestva ärijuhtimise kava finantsjuhtimise eriala läbimise eest. Kaebaja on 3 ettevõtte ja 2 korteriühistu juhatuse liige ja pereinimene. 2020-2021. a on kaebaja edukalt sooritanud C ja CE kategooriate sõidueksamid, sai kutselise autojuhi juhiload, mis tähendab, et ta oskab liikluses käituda ohutult ja sõita suurte veoautodega ja autorongidega, mis eeldab suurt vastutust ja kohusetunnet. See asjaolu on Transpordiameti poolt kontrollitud. 5) Põhjus, miks kaebaja esitas PPA-le relvaloa taotluse, on see, et tegeledes aktiivselt kinnisvara arendamisega ja investeerimisega üle Eesti, puutus kaebaja viimastel aastatel korduvalt kokku agressiivsete ja joobes isikutega, kes ähvardasid oma käitumisega tema elu, tervist ja vara. Kaebaja Landex Kinnisvara OÜ ettevõtte ärimudel seisneb pankrotis ja võlgades olevate isikute vara ostmisest kohtutäiturite oksjonitelt ja vara edasimüümises kasumi teenimise eesmärgil. Paraku on endised kinnisvaraomanikud tihti pahatahtlikud ja võivad kaebajat ohustada. Kaebaja taotleb oma seisukoha tõestamiseks PPA-lt infot aastatel 2019-2021 kaebaja pöördumistest häirekeskuse poole ja esitatud süüteo avaldustest, sh Tallinnas Valdeku tn 105 toimunud konfliktist, Tapa linnas Üleviste tn 7 toimunud konfliktist ja Maardu linnas Kallasmaa tn 5 toimunud konfliktist. 6) Kaebaja ei ole nõus vastustaja väitega, et kaebaja kätte ei saa suurema ohu allikaid usaldada. Kuna vastustaja nimetab tulirelva kõrval ka sõiduautot suurema ohu allikaks, jääb selgusetuks, kas vastustaja soovib kaebajalt võtta ära sõiduki juhtimisõiguse. Kaebaja ei ole 4(10)
sooritanud sellist liiklusseaduse rikkumist, mille eest võiks kaebajalt sõiduki juhtimisõigust ära võta. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja hakkab kuritarvitama tulirelva tema endiste liiklusseaduse väärtegude tõttu. Väide, et õigusvastane käitumine on kaebajale iseloomulik ja võib relva omamisel kaasa tuua ohu relva kuritarvitamiseks, on vastustaja subjektiivne arvamus. Kaebajale jääb arusaamatuks, mida täpsemalt peab vastustaja silmas, soovitades muuta oma hinnanguid ja käitumist ühiskonda. Kaebaja ei ole nõus, et liiklusseaduse väärteod võetakse arvesse teise valdkonna taotluse tagasi lükkamise otsuse tegemisel. Ka vale parkimisega on võimalik tekitada liikluses ohtlike olukordi. Viimaste aastate liiklusseaduse väärteod ei läinud karistusregistrisse ega takistanud C ja CE kategooria mootorsõidukite juhtimisõiguse saamiseks eksamite sooritamist. Kui kaebaja käitumine ohustaks päriselt ühiskonna turvalisust, oleks kaebajal vähemalt mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud ning kaebaja oleks juba ühiskonnast isoleeritud. 7) Kaebaja relvaloa taotluse tagasi lükkamisel oli PPA pealiskaudne ning võis teha otsuse keelduda relvaloa väljastamisest töötajate isiklikel põhjustel, sh ka isikliku vaenu tõttu. 8) Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kaebaja pöördumised politseisse 2020. a ei olnud tingitud kaebaja elu, tervise või vara ohustumisega. Kaebaja pöördus korrakaitsjate poole äärmistel juhtudel, momentidel, kui esines reaalne oht. Politsei sündmuskohtadele saabumise ajaks või konfliktide osapooltega ühenduse võtmise ajaks oli kõik juba rahunenud ja politsei pilgu all ei käitutud enam ohtlikult. Usalduse puudumine kaebaja suhtes on vastustaja eelarvamus kaebaja vastu. Kaebaja eesmärk relvaloa saamiseks seisneb üksnes enda ja oma pere elu, tervise ja vara kaitsmises. Kaebaja püüab alati konflikte rahulikult lahendada. Kaebajal ei ole kunagi olnud vägivallaga või ähvardamisega seotud väärtegusid või rikkumisi.
Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta kaebuse rahuldamata.
1) RelvS § 36 lg 4 p 3 on diskretsiooniline alus relvaloa andmisest keeldumiseks, mis eeldab, et vastustaja hindab kaebaja käitumist ja eluviisi ning kaalub, kas see on tema enda või teiste isikute turvalisust sedavõrd ohustav, et on õigustatud loa andmisest keeldumine. RelvS § 36 lg 4 p 3 eesmärk on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu. Vastustaja on kaebajat iseloomustava teabe kasutamisel lähtunud relvatoimikus sisalduvatest tõenditest, sh politsei andmebaasidesse sisestatud andmetest. Nendest tõenditest nähtub pikaajaliselt kaebaja õigusvastase käitumise korduvus. Tõsiasi, et kaebaja vastutustundetult käitub, näitab veenvalt, et tema kätte ei saa usaldada suurema ohu allikaid, tulirelvi. 2) Seadusandja on andnud vastustajale õiguse RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel relvaloa väljastamisest keeldumiseks. Keeldumine peab olema põhjendatud. Relvaloa väljastamisest keeldumisel on vastustajal suur kaalutlusruum, hindamaks ühelt poolt kaebaja eluviisi ja käitumist, st kas kaebaja on usaldusväärne relva kui suurema ohu allikat käitlema, ning teiselt poolt avalikku huvi ehk kas kaebaja õigus relva omada kaalub ülesse teiste isikute õiguste riive ohu näol, mida tulirelv, kui ta on ebausaldusväärse isiku käes (valduses/omandis), võib põhjustada kolmandatele isikutele. Relvaseaduses on kehtestatud relvaloa saajale kõrged nõuded/tingimused ja mõistlikud piirangud, kuna relva omamisel võib isik kasutada relva ühiskonna ohustamiseks. Nõuded on vajalikud, et ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele. Kaebaja eluviisi ja käitumist on vastustaja hinnanud kaebaja poolt toimepandud tegude kaudu pikemal ajaperioodil, mis kinnitavad, et kaebaja ei ole seadusekuulekas ning kaebaja õigusvastastes tegudes on muster korduvuse näol ning kaebaja ei ole asunud seda mustrit ümber kujundama ehk oma käitumist muutma. Õigusvastane käitumine on kaebajale iseloomulik ja võib relva omamisel kaasa tuua ohu relva kuritarvitamiseks. 3) Kohtud on korduvalt väljendanud seisukohta, et tulirelvad ja mootorsõidukid on suurema ohu allikad. Puudub vaidlus, et otsuses viidatud kaebaja õigusvastased tegevused alates 2010 5(10)
kuni 2021. a, sh korduvalt lubatud sõidukiiruse ületamine, on aset leidnud. RelvS § 41 lg 9 kohaselt väljastatakse relvaluba, kui ei esine RelvS §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. Antud juhul esinevad relvaloa andmist välistavad asjaolud – kaebaja ei ole õiguskuulekas ning kaebaja käitumine ajas ei ole muutunud, mis tähendab, et kaebajal puudub vastutustunne teiste ühiskonnaliikmete suhtes. Isikule, keda ei saa usaldada, ei saa usaldada relva, sest puudub kindlus, et vastutustundetu isik relva õiguspäraselt käsitleb. Kaebaja ei näe jätkuvalt enda hoiakutes ja käitumises vigu. Kaebaja peab tegema enesega tööd, et muuta oma hinnanguid ja käitumist. Kuna kaebaja ei ole asunud seadusekuulekalt käituma, on kahtlus, et ta ei suuda relva kui kõrgendatud ohu allika käitlemisel jääda vastutustundlikuks. 4) Vastustaja on otsuses välja toonud nii taotluse lahendamise aluseks olevad asjaolud kui haldusorgani kaalutlused. Otsuse tegemise aluseks olnud kaalutlused on arusaadavad nii isikuomaduste hindamise kui seaduse eesmärgikohase rakendamise aspektist. Otsuses on piisavalt ja veenvalt põhjendatud, miks kaebaja ei vasta tema eluviisi ja käitumist arvestades relvaseadusega kehtestatud nõuetele. Kaebaja ei ole seni aru saanud, et rikkumisi põhjustab kaebaja oma mõttelaadi ja sellest juhitud õigusvastase käitumisega. Samuti ei ole kaebaja aru saanud või ei soovi aru saada oma käitumise võimalikest tagajärgedest, sh ohtlikkusest. RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada ka isiku käitumisest tingitud kahjulike tagajärgede saabumise ohtu. Vastustaja teostas kaalutlusõigust kooskõlas relvaseaduse eesmärgiga. Ei saa välistada, et kui kaebaja ei ole seni oma käitumist ja suhtumist õiguskorda muutnud, on ka tulevikus oht, et ta võib relva kui suurema ohu allikaga toime panna õigusrikkumisi. Sellist ohtu tuleb ennetada. Kaebajale inkrimineeritud uue liiklusalase väärteo toimepanemine 2021. a näitab, et eelmised süütegude eest mõistetud karistused ei suutnud kaebajat mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja ta on jätkanud seadusvastase käitumisega, tegemata eelmistest karistustest järeldusi. Kaebaja ei ole üles näidanud piisavat hoolsust ega teinud kõike enesest olenevat, et tema olukord tema õigusvastase käitumise tõttu ei halveneks. Järjekordse liiklusalase väärteo toimepanemine viitab üheselt, et kaebaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on teadlikult ja jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda kui ka teised. 5) Kui kaebaja ei suuda oma käitumist kontrolli all hoida, rikkudes järjepidevalt õigusnorme, ei saa välistada, et ka relvaomanikuna ei pruugi ta teatavates olukordades oma käitumist kontrolli all hoida, mistõttu tekib eeldus, et sellises olukorras võib kaebaja ohustada iseennast või teiste isikute turvalisust. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad kõrgendatud nõudmistele. Rikkudes õigusnorme ehk käitudes õigusvastaselt, on kaebaja oma käitumisega üldist turvalisust juba olulisel määral ohustanud. Asjaolu, et kaebaja ei ole õiguskuulekas ega suuda seda olla, näitab, et ta on sobimatu tulirelva kui kõrgendatud ohu allikat omama. Antud juhul kaalub avalik huvi üles kaebaja relvavajaduse. Otsus on proportsionaalne. 6) Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et vastustaja on tuginenud relvaloa taotlust menetledes karistusregistri arhiivi kantud õigusrikkumistele või arvesse võtnud mittekehtivaid süütegusid. Vastustaja on välja toonud asjaolud ning läbi nende asjaoludele andnud hinnangu kaebaja käitumisele, sest faktiliselt aset leidnud asjaolud iseloomustavad kaebajat. Kaebaja ei ole jätkuvalt teinud järeldusi selle kohta, et ta ei ole õiguskuulekas, sest kaebaja õigustab enda käitumist väitega, et nimetatud väärteod ei ole rasked ja tahtlikud ning on sooritatud pigem inimlikkuse tähelepanematuse tõttu. Vastustaja ei nõustu kaebaja järeldusega, et kui kaebaja on aastatel 2020-2021 edukalt sooritanud C ja CE kategooriate sõidueksamid ja saanud kutselise autojuhi juhiload, siis tähendab see, et ta oskab liikluses käituda ohutult ja sõita suurte veoautodega ja autorongidega ning sellest saab järeldada, et Transpordiamet on kaebaja vastutust ja kohusetunnet kontrollinud. Ennekõike näitavad kehtivad süüteod, kas kaebaja oskab liikluses ohutult käituda. 6(10)
7) Politsei andmekogus registreeritud juhtumite sisust nähtub, et kaebaja 2020. a pöördumised (juhtumid 23.12.2020, 08.04.2020, 02.02.2020 ja 30.01.2020) häirekeskuse poole ei olnud tingitud asjaolust, et kaebaja elu, tervis või vara oli ohus. Samuti ei saa väita, et kõik juhtumid olid seotud kaebaja tööülesannetega. Pigem on tulirelva soetamise eesmärk kaebajal tavaelus ette tulevate konfliktide relva ähvardusel lahendamine. Sellisel eesmärgil relva soetamist ei pea vastustaja võimalikuks. Relva võib omada usaldusväärne isik. Antud juhul kaebaja osas selline usaldus puudub.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
10.RelvS § 28 lg 1 p 3 kohaselt võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks). RelvS § 41 lg 9 kohaselt väljastatakse relvaluba, kui ei esine RelvS §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. Füüsilisele isikule relvaloa andmist välistavad asjaolud on loetletud RelvS § 36 lg-s 1. RelvS § 36 lg-s 4 on kehtestatud alused, mille esinemisel võib loa andja kaalutlusõiguse alusel keelduda relvaloa andmisest. Praegusel juhul keeldus PPA kaebajale relvaluba andmast RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib loa andja keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.
11.RelvS § 36 lg 4 p 3 on diskretsiooniline alus relvaloa andmisest keeldumiseks, mis eeldab, et PPA hindab kaebaja käitumist ja eluviisi ning kaalub, kas see on tema enda või teiste isikute turvalisust sedavõrd ohustav, et on õigustatud loa andmisest keeldumine. RelvS § 36 lg 4 p 3 eesmärk on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu. Sellele vastandub kaebaja vaba eneseteostuse õigus, mille hulka kuulub ka õigus soetada relv enese ja vara kaitseks. Riigikohus märkis 26.03.2009 otsuses nr 3-4-1-16-08, et kuigi turvalisuse tagamine ei eelda alati relva kasutamist, on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise ning seega kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil põhiseaduse (PS) § 19 lg-s 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse (p 24).
12.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Viidates RelvS seletuskirjale,4 on ka kohtupraktikas5 leidnud kinnitust, et RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel on kaalumise aluseks isiku eluviis või käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama. Relvaloa andmisest keeldumine on põhjendatud, kui asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks.
13.Kaebaja on seisukohal, et relvaloa väljastamist puudutavas haldusmenetluses on PPA ebaõigesti võtnud arvesse kaebaja kehtetut kriminaalkaristust, mis pole seotud vägivallaga või relvaseaduse rikkumisega. Samuti on kaebaja seisukohal, et ebaõigesti on võetud arvesse liiklusseaduse rikkumisega seotud väärtegusid, mis pole kaebaja arvates rasked ega ole seotud relva omandamisega, kusjuures enamus neist on kiirmenetlustega lõppenud ja ei läinud karistusregistrisse. Lisaks on kaebaja arvamusel, et PPA ei ole selgitanud, millise rikkumise tõttu keelduti kaebaja relvaloa taotlust menetlusse võtmast – kas selle pärast, et kaebaja müüs 7 a tagasi kanepit, või selle tõttu, et sõitis tehnoülevaatuseta autoga. Kaebajale jääb
relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (494 SE) seletuskiri, kättesaadav Riigikogu veebilehel
Tallinna Ringkonnakohtu 17.03.2021 kohtuotsus nr 3-19-1641
7(10)
arusaamatuks ka ammuste rikkumiste arvesse võtmise põhjus, sh alaealisena sooritatud alkoholi ja tubakaga ning keelatud ainetega seotud väärteod, mille sooritamisest on möödunud kuni 11 a.
14.Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja ei saa relvaloa andmisest keelduda karistusregistrist kustunud andmetele viidates. RelvS sätetest tuleneb põhimõte, mille kohaselt karistusandmete kustutamisel ei laiene isikule enam relvaloa andmise keeld (RelvS § 36 lg 2) või õigus talle relvaloa andmisest keelduda (RelvS § 36 lg 4 p 5). Karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p 16 järgi on PPA-l õigus saada registri arhiivis asuvaid andmeid relvaseaduses sätestatud taustakontrolli tegemiseks. Seega on arhiveeritud karistusandmetele tuginemine lubatav, kui neid kasutatakse taustakontrolli tegemiseks RelvS tähenduses. KarRS § 5 lg-2 on loetletud juhud, millal on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Selle sätte p 7 järgi on karistusregistrist kustutatud andmetel õiguslik tähendus KarRS § 20 lg 1 p-s 16 nimetatud seaduses (s.o relvaseaduses) sätestatud taustakontrolli tegemisel. Need taustakontrollile viitavad sätted jõustusid 01.07.2018, mil relvaseadust täiendati sõjarelva, selle laskemoona ja lahingumoona käitlemist reguleeriva 111. peatükiga. Taustakontrolli puudutavad sätted asuvad selle peatüki 6. jaos. RelvS § 8328 lg-s 2 on sätestatud juhud, mida käsitletakse taustakontrollina relvaseaduse tähenduses – s.o isiku andmete töötlemine avaliku ja põhiseadusliku korra ning riigi julgeoleku tagamise eesmärgil 1) tegevusloa kontrollesemesse kuuluva isikulise majandustegevuse nõude kontrollimiseks; 2) isiku sobivuse hindamiseks sõjarelva, laskemoona või lahingumoona käitlemisega tegelevas ettevõtjas olulise osaluse omandamiseks. Sama paragrahvi lõikest 1 tuleneb, et taustakontrolli teostatakse sõjarelva, laskemoona või lahingumoona käitlemisega tegeleva ettevõtja ja temaga seotud isikute nõuetele vastavuse kontrollimiseks.
15.Eelnevast nähtub, et relvaloa taotluse lahendamisel ei ole karistusregistrist kustutatud andmetel õiguslikku tähendust. Praegusel juhul pole vaidlust selles, et kaebajal puuduvad karistusregistris kehtivad karistused. Selle asjaolu on PPA välja toonud ka vaidlustatud otsuses. Kohus on seisukohal, et kuivõrd PPA-l on KarRS § 20 lg 1 p 16 alusel õigus saada registri arhiivis asuvaid andmeid relvaseaduses sätestatud taustakontrolli tegemiseks, mitte aga relvaloa taotluse lahendamisel läbiviidava eelkontrolli tegemiseks, on vastustaja viited arhiveeritud süütegudele ja karistatusele lubamatud, vaatamata sellele, et karistusregistris mittekajastuvad andmed nähtuvad PPA andmebaasist. Karistatus on olemuselt ajutise iseloomuga õiguslik seisund, mis lõpeb karistuse kehtivuse kustumise või kustutamisega. Karistuse kehtivusajal on isiku süütegu ühiskondlikult taunitav ja tema õigusi võib karistatusest tingituna põhjendatud juhtudel seadusega mõnevõrra ulatuslikumalt piirata. Juhul, kui isik on naasnud õiguskuulekale teele, kaalub teatud ajahetkel õigus unustusele üles ka ühiskondliku hukkamõistu ning kaasneva häbimärgistamise. Karistuse kustumine kannab endas seega taasühiskonnastamise eesmärki (võimalust alustada n-ö puhtalt lehelt), mistõttu ei tohi üldjuhul isiku õigusi ja vabadusi varasema karistatuse tõttu piirata. Olukorras, kus kaebajal kehtivad karistused puudusid, oli arhiivi kantud andmete arvestamine RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel ja relvaloa taotluse lahendamisel õigusvastane.
16.Kuivõrd karistusandmetele juurdepääsu õigust relvaloa eelkontrolli läbiviimiseks ei tulene ka ühestki teisest õigusnormist, ei ole PPA otsuses kaebaja varasemalt toime pandud süütegudele viitamine ja otsuse kaalutlustes neile süütegudele tuginemine õiguspärane. Ka relvaloa menetlust puudutavas kohtupraktikas on selgitatud, et kui haldusorganil puudub seadusest tulenev volitus karistusregistri arhiivi andmeid kasutada, ei ole tal õigust neile tugineda ei haldus- ega kohtumenetluses (Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2015 otsus asjas nr 314-382, p 14). Riigikohus on selgitanud, et KarRS § 5 lg-tes 1 ja 2 väljendub seadusandja õiguspoliitiline otsustus, mis lähtub arusaamast, et toimepandud süüteo eest määratud või mõistetud karistuse järelmid ei peaks üldjuhul saatma isikut kogu tema elu, vaid seaduses ette 8(10)
nähtud tähtaegade möödumisel karistatus kustub. Karistamisest tingitud piirangute säilimine määramata aja vältel ja eranditult kõigil juhtudel võib kaasa tuua isikute põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, kuna siis ei saaks arvestada isiku vahepealset õiguskuulekat käitumist (RKKKm 07.02.2018, nr xxxxxx, p 32).
17.Vaidlustatud otsusest nähtub, et väärteod, mida kaebaja puhul on arvesse võetud pärast 2014. a, on lahendatud enamasti lühimenetluse korras. Kaebaja väidab, et enamust tema poolt varasemalt toimepandud väärtegudest ei kantud karistusregistrisse. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 541 lg-st 3 tuleneb, et mootorsõiduki eest vastutavale isikule määratav hoiatustrahv ning lühimenetluses määratav mõjutustrahv ei ole süüteo eest kohaldatav karistus, seda ei kanta karistusregistrisse ning sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. Kohus osundab, et ka VTMS § 541 lg-s 3 ja § 548 lg-s 6 väljendub seadusandja õiguspoliitiline otsustus, mis lähtub arusaamast, et toimepandud väärteo eest määratud või mõistetud hoiatustrahv ja mõjutustrahv ei ole karistused ning vastavad järelmid ei saa isikut karistatuse mõttes mõjutada. Seega on õigusvastane mitte üksnes tuginemine karistusregistri arhiivi kantud karistustele, vaid ka süütegudele (väärteorikkumistele), mille eest määratud trahvid ei ole käsitatavad karistustena. Seega ei ole kaebaja karistusandmetele viitavad kaalutlused kohased ning vastustaja on teinud kaalutlusvea.
18.Kohus ei nõustu PPA-ga, et PPA on kaebaja varasema karistatuse osas välja toonud vaid asjaolud ja andnud läbi nende hinnangu kaebaja käitumisele. Asjaolu, et kogu vaidlustatud otsus ja prognoos tugineb kaebaja arhiveeritud karistustele ning lühimenetlusele allutatud väärteorikkumistele, tuleneb selgelt vaidlustatud otsuse sisust. PPA on üksikasjalikult välja toonud kaebaja varasema karistatuse ning loetlenud kaebaja toimepandud süüteod, sh süüteod, mis on toime pandud alaealisena (so alkoholi tarbimisega seotud süüteod) ning liiklusalased rikkumised. Ehkki PPA viitab otsuse asjaoludes karistusregistris karistuste puudumisele, on PPA omistanud otsuse põhjendavas osas peamise kaalu RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel ehk isiku eluviisi ja käitumise hindamisel esmajoones varasematele arhiveeritud süütegudele ning toonud eriti taunimisväärsena ja vägivallateoga võrdsustatuna välja narkootikumide levitamisega seotud varasema kuriteo. Süütegude puhul on toonitatud nende iseloomu just alkoholi ja narkootikumidega seoses. PPA on seejuures arvestanud ka liiklusalaste rikkumistega, pidades küll õigustatult lubatud sõidukiiruse ületamist enda ja kaasliiklejate ohtu asetamiseks. Seejuures on PPA möönnud, et liiklusalased rikkumised ei ole nii suure kaaluga kui narkootikumidega seotud süüteod. Sellest järeldub, et PPA on relvaloa väljastamisest keeldumisel ning RelvS § 36 lg 4 p 3 kohasel kaebaja eluviisi ja käitumise hindamisel arvestanud esmajoones kaebaja poolt alaealisena toimepandud alkoholi tarbimisega seotud süütegusid ning Harju Maakohtu 2014. a otsusega nr xxxxxx karistatust, ehkki need karistusandmed on arhiveeritud. Seejuures on PPA pidanud varasemat karistatust alkoholi ja narkootikumidega seotud süütegude osas kaalukamaks asjaolust, et kaebaja on nüüdseks pereinimene ja omandanud kõrghariduse ning on lubanud olla seadusekuulekas.
19.Kohus möönab, et kaebajapoolne liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ja nende tähtsuse pisendamine viitab ühelt poolt kahtlusele, et kaebaja ei pruugi hoomata relvaomanikult oodatavaid kõrgendatud nõudeid. Samas ei ole kohus veendunud, et see asjaolu üksinda õigustab relvaloa andmisest keeldumist, arvestades, et rikkumiste pisendamise argumendi on kaebaja esitanud vastuväitena tema relvaloa väljastamisest keeldumisest teavitamisele ning viitega, et tegemist ei ole raskete rikkumistega. Seda olukorras, kus väärteod on nii või teisti nö kergema kaaluga rikkumised ning õiguspoliitiliselt on hoiatus- ja lühimenetlustele allutatavad süüteod käsitletavad kergemate rikkumistena kui muus korras menetletavad väärteod. Seejuures on tegemist süütegudega, millest ei saa üheselt järeldada, et selle toime pannud isiku käitumine oleks otseselt kantud soovist kahjustada teiste isikute elu ja tervist.
9(10)
20.Kohus ei saa teostada kaalutlusõigust vastustaja eest. HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kuid kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta kaalutlusõigust haldusorgani eest. Et vaidlustatud otsuse tegemisel puudusid kaebajal kehtivad karistused karistusregistris ja PPA on relvaloa andmisest keeldumisel tuginenud kaalutlustes esmajoones kaebaja varasemale ja arhiveeritud karistatusele ning karistusregistrisse mittekantud rikkumistele, omistades varasemale karistatusele tema eluviisi ja käitumise hindamisel ning prognoosotsuse tegemisel peamise tähenduse, kusjuures oluline kaal on kaebaja poolt alaealisena toimepandud süütegudel ning kuriteol, mille eest määrati karistus enam kui 7 aastat tagasi, on vastustaja rikkunud kaalutlusõigust määral, mis toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Kohus tühistab Politseija Piirvalveameti 25.08.2021 otsuse nr 4.2-1/6820-2 ning kohustab Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja relvaloa taotlust uuesti läbi vaatama. Loa andmisest keeldumise otsus peab olema põhjendatud objektiivsete asjaolude ja asjakohaste kaalutlustega.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kasuks, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja on esitanud menetluskulude tõendamiseks OÜ Advokaadibüroo Tehver & Partnerid 04.10.2021 ja 15.10.2021 arved nr 20210232 ja 20210224, vastavalt summas 223,99 eurot ja 180 eurot kaebaja õigusnõustamise ja õigusdokumendi koostamise eest. Kaebaja viidatud õigusabikulud ei kuulu vastustajalt välja mõistmisele. Kohtumenetlusega kaasnevad menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (HKMS § 101 lg 1). HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad viimaste hulka ka menetlusosalise esindajate ja nõustajate kulud. Kaebaja poolt kohtule esitatud menetluskulude arved puudutavad OÜ Advokaadibüroo Tehver & Partnerid poolt osutatud õigusteenust. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud halduskohtule eelnevalt nimetatud advokaadibüroo volitust tõendavat volikirja, samuti ei ole advokaadibüroo poolt keegi esitanud kaebaja volitatud esindajana halduskohtule avaldusi, seisukohti või muid menetlusdokumente ega kohtumenetluses kaebajat muul viisil esindanud. Ükski kohtule esitatud dokumentidest ei kinnita, et mistahes advokaat mainitud büroost tegutsenuks kohtumenetluses kaebaja esindajana. Kõik menetlusdokumendid on allkirjastanud ja esitanud halduskohtule kaebaja isiklikult. Kohtuga on suhelnud samuti vaid kaebaja ning ka kohus suhtles vaid kaebajaga. Kirjalike dokumentide koostamisel osutatud õigusabiteenuse eest saab kulu välja mõista üksnes juhul, kui teenust on osutanud esindaja, kellele on antud volikiri kaebaja esindamiseks.6 Viimane kehtib juhul, kui esindaja on ka tegelikult menetlustoiminguid teinud. Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja kaebaja õigusnõustamine ei muuda isikut kaebaja esindajaks. Esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist.7 Olukorras, kus väidetav õigusteenuse osutaja ei ole menetluses osalenud ega menetlustoiminguid teinud, ei ole menetluskulude nõue õigusabikulude osas põhjendatud. Kohtu hinnangul on põhjendatud jätta vastustaja kanda üksnes kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 15 eurot, mille kohus vastustajalt kaebaja kasuks ka välja mõistab.
(allkirjastatud digitaalselt)
RKHKo 18.11.2014, nr 3-3-1-58-14, p 26 RKHKo 22.10.2012, nr 3-3-1-46-12, p 33, vt ka TlnRnKo 03.12.2015, nr 3-15-515, p 7; TlnRnKo 01.04.2016 nr 314-50221, p 14
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.