Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
02.12.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2432
Haldusasi
X ja Y kaebus Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 punkti 5 alapunkti 1 osaliseks tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.10.2021 määrus
Menetlusosalised
Kaebajad X ja Y, esindaja adv Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants Nõmper ja adv Kairi Kilgi
Menetluse alus ringkonnakohtus
Vabariigi Valitsuse määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 27.10.2021 määruse resolutsiooni punkt 6 ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta X ja Y esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsus kehtestas 28.05.2021 korraldusega nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 3 ja § 28 lg 8 alusel isikute karantiinis viibimise nõuded, et vältida ja tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 levikut haiguskoldest väljapoole. Korralduse p 3 kohaselt on lähikontaktsel ehk isikul, kes elab haigega (s.o isikuga, kellel on diagnoositud COVID-19 haigus või kellel tervishoiuteenuse osutaja tehtud SARS-CoV-2 RTPCR või SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tulemus on positiivne) koos, viibib temaga püsivalt
3-21-2432 samas viibimiskohas või on muul viisil olnud haigega lähikontaktis, keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Korralduse p 5 näeb ette, et lähikontaktse karantiininõuet ei kohaldata sellise lähikontaktse suhtes, kes: 1)
on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva;
2)
on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;
21)
on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;
3)
on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alapunktis 1 sätestatut.
2.X ja Y esitasid Tallinna Halduskohtule 25.10.2021 kaebuse (täpsustatud 26.10.2021) Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 p 5 alap 1 tühistamiseks osas, mis seab läbipõdenu karantiinist vabastamise täiendavaks tingimuseks, et diagnoosi kinnitava SARSCoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Kaebajad palusid ühtlasi esialgse õiguskaitse korras peatada korralduse p 5 alap 1 kehtivus või täitmine kaebuses vaidlustatud ulatuses kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Taotluse põhjenduste kohaselt on kaebajad COVID-19 haiguse läbi põdenud, ent sellest on möödas enam kui 180 päeva. Haiguse läbipõdemist kinnitavad EL digitaalsed COVID-tõendid, mille kohaselt said kaebajad positiivse testi tulemuse 29.03.2021 ning 180 päeva möödus 25.09.2021 (viimane kehtivuse päev). 14.10.2021 kontrollisid kaebajad oma antikehade taset. Antikehade test SARS-CoV-2 IgG QN näitas, et rohkem kui 180 päeva pärast positiivse testi saamist oli kaebajatel jätkuvalt veres antikehade arv vastavalt 709,1 AU/ml ja 113,3 AU/ml (normväärtus <50 AU/ml). Esialgu oli võimalik kaebajatel saada läbipõdemise tõttu karantiini vabastus, kuid 180 päeva möödumisel see võimalus kadus. Kaebajatel on viirusevastased antikehad, kuid neid ei kohelda korralduse mõistes enam läbipõdenuna. Mõlemad kaebajad harrastavad tervislikke eluviise, käivad 3–4 korda nädalas trennis ja jõusaalis, võtavad osa erinevatest kultuurisündmustest ning käivad täiendkoolitustel. Aktiivse elustiili tõttu on neil suur oht jääda põhjendamatult karantiini ning sellisel juhul saavad kannatada ka nende elustiil ja treeningud. Omades vähemalt sama head immuunsust kui vaktsineeritud isikud, peavad kaebajad jääma põhjendamatult korduvalt karantiini ainuüksi põhjusel, et kaebajad ei ole soovinud vaktsineerimisega saavutada antikehade olemasolu, mis on neil juba olemas naturaalse immuunsusega. Korraldus on õigusvastane, sest karantiininõude kehtestamiseks puudub õiguslik alus. NETS § 27 lg 1 lubab karantiininõude kehtestada üksnes eriti ohtliku nakkushaiguse puhul. COVID19 ei ole eriti ohtlik nakkushaigus (NETS § 2 lg 1 p 3). Vaidlustatud korraldus kui haldusakt 2(13)
3-21-2432 on ebapiisavalt motiveeritud, arvestades selle ajalist, ruumilist ja isikulist kehtivust. Korraldus ei sisalda põhjendusi, millistel kaalutlustel on vastustaja otsustanud, et läbipõdenud saavad enda nakkusohutust tõendada üksnes 180 päeva jooksul SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamisest. Ainuüksi viide EL-i soovitustele ei ole piisav ega vabasta vastustajat piirangu proportsionaalsuse hindamise kohustusest. Pole arusaadav, miks on aluseks võetud vaid SARSCoV-2 testi tegemine või diagnoosi kinnitamine, miks ei või nendest olla möödunud enam kui 180 päeva ning miks ei võiks läbipõdenud tõendada oma nakkusohutust antikehade testiga. Karantiininõue riivab kaebajate õigust vabalt liikuda (põhiseaduse (PS) § 34) ning diskrimineerib läbipõdenuid võrreldes vaktsineeritutega (PS § 12 lg 1). Teadusuuringute järgi on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus äärmiselt harv ka rohkem kui 180 päeva pärast viirusega kokku puutumist. Läbipõdenute tõenäosus nakatuda on üle kahe korra väiksem kui vaktsineeritutel. Sellele vaatamata peavad läbipõdenud jääma nakatunuga kokkupuutumisel karantiini juba haigestumisest 180 päeva möödumisel, kuid vaktsineeritutel tekib selline kohustus alles 365 päeva möödumisel maksimaalse kaitse saamisest. Kaebajad ei ole SARSCoV-2 viiruse edasi kandmise seisukohalt ohtlikumad kui vaktsineeritud isikud. Seejuures saadakse vaktsineerimisega vaid ühed antikehad, kuid läbipõdenutel tekivad ka muud antikehad ja T-rakuline immuunsus. Kuna tegelikkuses puudub teaduslik vaidlus, et antikehad näitavad immuunsust ning antikehade tõendit saab kasutada nakkusohutuse tõendina, siis on läbipõdenute rangem karantiininõue viiruse leviku tõkestamise meetmena ilmselgelt ebaproportsionaalne (PS § 11). Korraldus on oluliste kaalutlusvigadega.
3.Tallinna Halduskohus võttis 27.10.2021 määrusega kaebuse menetlusse ning peatas esialgse õiguskaitse korras kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni X ja Y osas Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 p 5 alap 1 kehtivuse järgmise piirangu osas: „ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva“ (resolutsiooni p 6). Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus, sest vaidlustatud korraldus piirab kohtumenetluse ajal intensiivselt nende põhiõigusi. See muudab kaebajate tavapärast elu, mistõttu nende heaolu sõltub esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise tulemusest. Puudub ka avalik huvi, mis välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise, sest kaebajad on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Seda näitavad SYNLAB Eesti OÜ väljastatud tõendid antikehade olemasolu kohta. Teadaolevalt saavutatakse immuunsus kas haiguse läbipõdemise või vaktsineerimise tulemusel. Seejuures näib läbipõdemine andvat vaktsineerimisest tõhusama kaitse, sest olemasoleva teabe kohaselt on läbipõdenud isikul oluliselt väiksem tõenäosus uuesti nakatuda kui vaktsineeritud isikul. Terviseameti 30.09.2021 vastuses toodud andmete järgi on nakatunute hulgas palju vähem neid, kes on haiguse varem läbi põdenud, kui vaktsineerituid (vastavalt 547 ja 10 935, sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 6449). COVID-19 haiguse tõttu hospitaliseeritute seas on samuti oluliselt vähem läbipõdenuid kui vaktsineerituid (vastavalt 23 ja 436, sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 250). Läbipõdenute uuesti nakatumise väiksemat tõenäosust vaktsineeritutega võrreldes kinnitab ka hiljuti avaldatud Iisraeli uuring. Uuringute kohaselt on COVID-19 haigusest paranenud patsientidel jätkuvalt tugev immuunsus ka 8 kuud pärast nakatumist ning immuunsus võib kesta isegi aastaid. Seetõttu on küsimus 180-päevase karantiinist vabastamise tingimuse teaduslikust alusest põhjendatud. Kuna kaebajad on haiguse läbipõdemise tulemusel omandanud immuunsuse, mida kinnitavad tõendid nende veres antikehade olemasolu kohta, siis puudub avalik huvi, mis räägiks esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on kaebajate puhul just avalikes huvides, sest avalikuks huviks on ka põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise vältimine. COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes vaktsineeritutega võrreldes rangemate meetmete kohaldamiseks pole alust, sest esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning teiseks
3(13)
3-21-2432 näitab riigisisene empiiriline kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest isegi paremini kaitstud uue haigestumise eest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Vabariigi Valitsus palub 11.11.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 6 ja teha selles osas uus määrus, millega jätta kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebuse nõudest lähtuvalt on kaebajate eesmärk saavutada olukord, kus nendele kui läbipõdenuile kehtib vabastus karantiinist ajalise piiranguta. Halduskohus peatas korralduse p 5 alap 1 kehtivuse osaliselt kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Halduskohus on hinnanud kättesaadavat teaduslikku informatsiooni ebaõigesti ja valikuliselt. Kohus ei ole pädev tegema üheseid järeldusi teaduslikes küsimustes, milles puudub konsensus isegi asjaomase valdkonna rahvusvaheliselt tunnustatud ekspertide vahel. Vaktsineeritute ja vaktsineerimata läbipõdenute erinev kohtlemine on põhjendatud. Seni puuduvad veel piisavad teaduslikud tõendid, mis kinnitaksid, et haiguse rohkem kui 180 päeva tagasi läbi põdenute nakkusohutuse tase on vaktsineeritutega samaväärne. Hiljutine uuring kinnitab, et läbipõdenud vaktsineerimata uuritavatel oli üle kahe korra suurem võimalus uuesti nakatuda kui täielikult vaktsineeritud isikutel. Teise uuringu järgi ei tekkinud enam kui kolmandikul läbipõdenutest üldse antikehi ega kaitset hilisema nakatumise vastu. Haiguse läbipõdemise järgselt tekkiv immuunsus on väga varieeruv. Kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks on vaktsineerimine (vt ka Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 seletuskiri). Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC), USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on teadusandmete alusel andnud samuti soovituse inimestel ennast vaktsineerida ja riikidel suurendada vaktsineerimise hõlmatust ühiskonnas. Halduskohus tugines üksnes sellistele uuringutele, mis viitavad võimalusele, et läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus on mõneti väiksem kui vaktsineeritute nakatumise tõenäosus, kuid ei ole millegagi põhjendanud teistsuguste teadusandmete kõrvalejätmist. Kohtumäärusest võib koguni mõista, et läbipõdemine tekitab automaatse kaitse ning immuunsus on olemas igal juhul ja määramata ajaks, sõltumata antikehade esinemisest, nende hulgast või kontsentratsioonist. Sellist seisukohta ei kinnita ükski senine teadusuuring. Läbipõdemist kinnitav antikehade tõend ei ole võrdsustatav vaktsineerimise kaudu saavutatava immuunsusega. Kohtumäärusest võib järeldada, et antikehade olemasolu kinnitab igal juhul, et inimest saab pidada nakkusohutuks, ning läbipõdemine annab alati tõhusa ja pikaajalise kaitse COVID-19 haiguse vastu. See ei ole kooskõlas tunnustatud arstide ja teadlaste arvamusega. Kuigi antikehade olemasolu viitab COVID-19 haiguse läbipõdemisele, puudub praegu piisav tõenduspõhine informatsioon, kas nende olemasolu tagab immuunsuse või mitte. Seni ei kinnita ükski teadusuuring, et COVID-19 haiguse läbipõdemine annaks selle vastu tõhusa ja pikaajalise kaitse ning läbipõdemise teel saadud immuunsus tuleks võrdsustada vaktsineerimise teel saadud immuunsusega. Kuigi on mõistlik arvata, et antikehad näitavad kaitset haiguse vastu, pole seni selge, missugune on haiguse vastaseks kaitseks vajalik antikehade kontsentratsioon ja kui kiiresti see aja jooksul langeb. Samuti tekitab küsitavusi, et turul on väga palju erinevaid antikehade teste, mille referentsväärtused on erinevad ja usaldusväärsus varieerub. Eeltoodud põhjustel ei piisa nakkusohutuse tõendamiseks üksnes antikehade määramisest ilma haiguse läbi põdemise aega teadmata ning antikehasid omavaid isikuid ei saa kohelda pelgalt antikehade olemasolu fakti alusel võrdselt vaktsineeritutega või nende läbipõdenutega, kelle puhul on haigus diagnoositud ja läbipõdemise aeg teada. Seda arvestades ei ole ka teadusnõukoda teinud Vabariigi Valitsusele seni ettepanekut väljastada isikutele tõendeid antikehade testi põhjal ega pikendada läbipõdenute tõendite kehtivust. Praegu tunnustatakse EL-s valdavalt seisukohta, et 4(13)
3-21-2432 läbipõdenute immuunsus kestab vähemalt 180 päeva. See põhineb ECDC 10.05.2021 tehnilisel raportil, mille kohaselt tekib läbipõdemise järgne kaitse tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib 5–7 kuu jooksul. Kuna kaitse pikkus on väga varieeruv, ei oleks põhjendatud üldise erandi kehtestamine isikutele, kellel on haiguse läbipõdemisest möödas rohkem kui 180 päeva. Euroopa Terviseohutuse Komitee (HCS) kinnitas 18.10.2021 vastustajale, et ECDC 10.05.2021 raportis antud hinnangud on jätkuvalt kehtivad, sest puuduvad uued andmed, mis annaksid alust need ümber vaadata. Sama on liikmesriikidele 17.09.2021 kinnitanud ECDC. Halduskohus on rikkunud menetlusnorme, jättes vastustaja enne esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist ära kuulamata. Kuna kaebajad ei ole väitnud, et pidid kaebuse esitamise ajal olema karantiinis, siis ei olnud üksnes kaebuse väidete alusel taotluse lahendamine põhjendatud. See eksimus on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Halduskohus on ületanud esialgse õiguskaitse menetluse piire, asudes sisuliselt põhivaidlust ette ära otsustama. Kui kaebus peaks jääma rahuldamata, ei ole hiljem ilmselgelt enam võimalik pöörata tagasi esialgse õiguskaitse võimalikke tagajärgi (nt nakatumiste ja haigestumiste tõus, haiglate võimalik ülekoormus ja surmade hulk). Olukorras, kus kahjuliku tagajärje saabumine ei ole vähetõenäoline, tuleb kohtul esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel arvestada nii kaebuse eduväljavaateid kui ka kaaluda asjassepuutuvaid huve. Kohus ei ole kaebajate õiguskaitsevajadust piisavalt põhjendanud. Selleks ei piisa ainult nentimisest, et piirangud muudavad kaebajate tavapärast elu, vaid hinnata tuleb seda, kuidas muutuks esialgse õiguskaitse kohaldamiseta nende õiguste kohtulik kaitse raskendatuks või võimatuks või tekiks kaebajale pöördumatu kahju. Halduskohus ei kaalunud piisavalt ka ilmselgelt ülekaalukat avalikku huvi tõkestada koroonaviiruse levikut, arvestades eriti Eesti väga halba epidemioloogilist olukorda ja tervishoiusüsteemi ülekoormust. Lähtuda tulnuks ettevaatuspõhimõttest, mitte laiendada erandeid isikute suhtes, kellele erandi tegemist ei saa pidada põhjendatuks. Ühiskonna võimalikult kõrge vaktsineerimise tase on tõenäoliselt ainus toimiv lahendus, mis võimaldaks piirangutest loobuda ja naasta tavapärase elukorralduse juurde. Olukorras, kus vaktsineerituse tase on jätkuvalt ebapiisav, tuleb paratamatult rakendada meetmeid inimeste vaheliste kontaktide vähendamiseks, sh karantiinikohustust. Teiste inimeste elu ja tervis (PS § 28) ning tervishoiusüsteemi toimimine on sellised hüved, mille kaitsmine õigustab vaktsineerimata kaebaja suhtes karantiinikohustuse kehtestamist. Halduskohus oleks pidanud arvestama ka esialgse õiguskaitse määruse laiema mõjuga ühiskonnas, sest see võiks anda ühiskonnaliikmetele soovimatuid või ebaõigeid signaale. Samuti tulnuks analüüsida, kas põhjendatud on laiendada erandit kõigile samas olukorras olevatele isikutele, mis tagaks ühtse kohtupraktika (vrd ringkonnakohtu määrused haldusasjad nr 3-21-2163 ja nr 3-21-2245). Isegi kui ringkonnakohus peab praeguses asjas esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjendatuks, tuleb selle kehtivusaega oluliselt piirata.
5.X ja Y paluvad 26.11.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja palub määruskaebust mitte lahendada enne, kui vastustaja on vastanud Advokaadibüroo Koch & Partnerid 02.11.2021 selgitustaotlusele, mis on esitatud seoses haldusasjaga nr 3-21-2163 ja puudutab läbipõdemise järgsete ja vaktsineerimise järgsete tõendite kehtivusaja võrdsustamist (sh millal ja millisel viisil on teadusnõukoda teinud Vabariigi Valitsusele vastava ettepaneku ning miks tuleb seda pidada „mitteametlikuks“). See küsimus on võtmetähtsusega ka praeguses vaidluses esialgse õiguskaitse kohaldamise üle. Määruskaebuses sisalduvad vastuväited puudutavad eeskätt neid läbipõdenuid, kellel on küll tuvastatud antikehad, kuid kelle haigestumist ei ole täpselt diagnoositud. Kaebajatel diagnoositi COVID-19 haigus ettenähtud korras, kuid sellest on praeguseks möödunud üle 180 päeva. Asja lahendamisel ei ole võimalik lähtuda vastustaja viidatud ettevaatuspõhimõttest. Kohtud ei loo õigust, vaid rakendavad seda, mistõttu ei ole asjakohane tugineda kohtupraktikale, mis on lisaks vastuoluline. Keskkonnaõiguses tuntud ettevaatuspõhimõte (vt ka keskkonnaseadustiku üldosa 5(13)
3-21-2432 seaduse § 9 lg 1) ei ole universaalne õiguse üldpõhimõte. Sellele on küll viidatud haldusasjades nr 3-21-2030, 3-21-2163 ja 3-21-2167, kuid ei ole selgitatud, millise õigusakti alusel on selline põhimõte rakendatav uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel. Järelikult on tegemist meelevaldse seisukohaga. Isegi kui ringkonnakohus peab ettevaatuspõhimõtet rakendatavaks (millega kaebaja ei nõustu), on äärmiselt ebaselge, kuidas sellist „laenatud“ printsiipi tuleks praeguses asjas rakendada. Sisuliselt on üksnes eeldatud kehtivate piirangute teaduspõhisust ja selle tagajärjeks on meelevaldne diskrimineerimine. Ringkonnakohtu seisukohad haldusasjas nr 3-21-2163 on mõistetavad ainult siis, kui eeldada, et vaktsineeritute puhul on teaduslikult tõendatud nende nakkusohutus 12 kuu vältel. Kuivõrd vaktsineeritute tegeliku kaitse kestus on tänaste teadmiste järgi pigem oluliselt lühiajalisem ja nõrgem kui läbipõdenute kaitse, kujuneb vaid läbipõdenute kaitse kestuse osas teadusliku konsensuse nõue nende diskrimineerimiseks. Vastustaja on läbipõdenute nakkusohutuse perioodi määratlemisel tuginenud peamiselt ECDC 10.05.2021 raportile ja sellega seonduvale hilisemale kirjavahetusele, kuid ECDC juht kinnitas hiljuti Eestis viibides, et kaitse kestus ei ole kindlalt teada vaktsineeritute ega ka läbipõdenute puhul. Kui vaktsiinide tõhusust hinnatakse antikehadest lähtuvalt, siis peab läbipõdenute kaitse tõhusust olema samuti võimalik hinnata antikehadest lähtuvalt. Nüüdseks on ilmne, et erinevalt läbipõdenutest, kelle uuesti nakatumise ja haiglaravile sattumise tõenäosus on marginaalne (2021. a oktoobris viibis haiglaravil keskmiselt 2,5 inimest päevas), põhjustasid nakatunud vaktsineeritud märkimisväärse osa haiglaravi koormusest (2021. a oktoobris viibis haiglaravil keskmiselt 136,5 inimest päevas). Esialgse õiguskaitse kohaldamiseta puuduks vastustajal mis tahes vajadus hinnata kehtivaid piiranguid ümber lähtuvalt nende teaduslikust põhjendatusest. Haldusasjas nr 3-21-2163 rakendatud „ettevaatuspõhimõte“ tähendab sisuliselt, et tavapärane tõendamiskoormus pööratakse ümber ja kaebaja peab hakkama tõendama, et diskrimineerimine ei ole põhjendatud. Läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamiseks ei pea tingimata olema teaduslik konsensus, vaid piisab sellest, kui ühel seisukohal on teaduskogukonna ülekaalukas toetus. Isegi kui nõuda konsensust, siis on see praegusel juhul olemas, sest teadaolevalt ei väida praegu ükski tõsiselt võetav teadlane, et vaktsineerimise järgse ja läbipõdemise järgse tõendi kehtivuse kuuekuuline erinevus on teaduslikult põhjendatud. Suurem osa vastustaja määruskaebuse väidetest ja lisatud tõenditest on asjasse puutumatud ning kohut eksitavad. Seejuures ei ole välja toodud ühtegi argumenti ega tõendit selle kohta, miks läbipõdenuid ei peaks kohtlema võrdselt vaktsineeritutega. Halduskohus ei ole jätnud avaliku huviga arvestamata, vaid vastupidi, avalikes huvides on ka välistada põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine. Kaebajad ei kuulu COVID-19 haiguse riskigruppi ja nende tõenäosus nakatuda ei ole suurem kui vaktsineeritutel, mistõttu ei ohusta esialgse õiguskaitse kohaldamine avalikku huvi vältida tervishoiusüsteemi ülekoormust. Halduskohus ei ole esialgset õiguskaitset kohaldades otsustanud ära põhivaidluse tulemust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida üksnes ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see on kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20349, p 12). Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute 6(13)
3-21-2432 tagajärgede saabumine pole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad olla esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal veel ebaselged, kuid kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Kohus ei pruugi määruse tagajärgi tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 15).
7.Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda seda, et kaebusel peaksid tingimata olema väga head eduväljavaated, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8). Kui aga esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise vastu räägib ülekaalukas avalik huvi, saab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine olla põhjendatud üksnes tingimusel, et kaebusel on head eduväljavaated. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).
8.Vaidluse põhisisuks on küsimus, kas korralduse nr 212 p-s 5 sätestatud lähikontaktse karantiinivabastus peaks p 5 alap-s 1 märgitud läbipõdenute puhul kehtima sama pikka aega nagu p 5 alap-des 2–3 märgitud vaktsineeritute või nendega võrdsustatute puhul (s.o 180 päeva asemel üks aasta). Seega tuleb omavahel võrrelda neid läbipõdenuid, kes ei ole saanud ühtegi vaktsiinidoosi, ja täielikult vaktsineerituid või nendega võrdsustatud isikuid, ning kohus peab andma hinnangu, kas nende gruppide erinev kohtlemine on õiguspärane. Menetlusosaliste välja toodud andmed, milles võrreldakse vaktsineerituid ja läbipõdenuid täielikult vaktsineerimata isikutega, saavad seetõttu olla asjakohased üksnes ulatuses, milles need võimaldavad võrrelda läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute või nendega võrdsustatud isikute nakkusohtlikkust.
9.Ringkonnakohus juhib lisaks tähelepanu, et asjas on esitatud tühistamisnõue, mitte nõuet kohustada Vabariigi Valitsust pikendama korralduse nr 212 p 5 alap-s 1 sätestatud 180-päevast tähtaega või otsustama nimetatud tähtaja üle uuesti. HKMS § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt hindab kohus vaidlustatud haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Vaidlusalune korraldus on olemuselt prognoosotsus (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26) ning pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust iseenesest õigusvastaseks (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 27; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 19). Kuna korralduse nr 212 p 5 alap 1 kehtestati praeguses sõnastuses Vabariigi Valitsuse 15.07.2021 korraldusega nr 254, siis ei saa tühistamiskaebuse rahuldamist seega tingida asjaolu, et pärast 15.07.2021 avaldatud teadusandmed võivad viidata vajadusele varasem prognoos ümber vaadata. Hinnata tuleb seda, kas vastustaja prognoos oli 15.07.2021 seisuga põhjendatud ja sellest lähtudes valitud meetmed proportsionaalsed. Üldkorralduse kui individuaal-abstraktse haldusakti eripärast tulenevalt on kaebajal küll võimalik taotleda korralduse nr 212 p 5 alap 1 tühistamist pärast tavapärase 30päevase tähtaja möödumist, kui sätestatud piirangu mõju avaldub temale hiljem (vrd Riigikohtu 05.09.2019 määrus nr 3-19-557, p 8; 25.10.2017 määrus nr 3-17-749, p 12), kuid sellest ei saa tuletada järeldust, et ka üldkorralduse õiguspärasust peab hindama kohtusse pöördumise aja või veelgi hilisema seisuga.
7(13)
3-21-2432
10.Kaebajad on seejuures taotlenud korralduse nr 212 p 5 alap 1 tühistamist osas, milles see piirab läbipõdenu karantiinist vabastamise kestust (s.o „ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva“). Haldusaktist tuleneva õiguse kehtivusaja piiramise puhul on tegemist HMS § 53 lg 1 p-s 1 sätestatud haldusakti kõrvaltingimusega, mille peale esitatud kaebuse lahendamisel tuleb kohtul arvestada ka HKMS §-s 42 sätestatud piirangutega. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimaldaks kumbki HKMS § 42 lg-s 1 märgitud alus praegusel juhul tühistada vaidlusalust kõrvaltingimust eraldi põhiregulatsioonist, vaid kohtul tuleks kõrvaltingimuse tühistamise nõude rahuldamise korral tühistada korralduse nr 212 p 5 alap 1 täielikult ja teha vastustajale ettekirjutus anda läbipõdenute karantiinivabastuse kohta uus haldusakt. Puudub alus väita, et vastustaja olnuks kohustatud kehtestama läbipõdenute suhtes karantiinivabastuse ilma mingi ajalise piiranguta (HKMS § 42 lg 1 p 1). Samuti on ilmne, et tühistades läbipõdenute karantiinivabastusele seatud 180-päevase piirangu, mille tagajärjel kehtiks läbipõdenute puhul karantiinivabastus tähtajatult, võiks see väga oluliselt kahjustada avalikku huvi (HKMS § 42 lg 1 p 2).
11.Uute oluliste teadusandmete ilmnemine võib anda isikule, kelle õigusi haldusakt kestvalt piirab, õiguse nõuda haldusakti andjalt haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist HMS § 65 lg-te 2 ja 3 alusel (koostoimes HMS § 44 lg 1 p-dega 1 ja 2 ning § 68 lg-ga 1). Taotlus haldusakti andmiseks esitatakse üldjuhul pädevale haldusorganile ning kui taotlus jäetakse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata, võib pöörduda kaebusega halduskohtusse (vt ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3). Haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks taotluse esitamine ei ole siiski kohustamisnõude rahuldamise eelduseks olukorras, kus ükski õigusakt ei näe ette taotluse esitamise kohustust. RVastS § 6 lg 3 ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma omal algatusel (vt ka Riigikohtu 07.12.2020 määrus nr 3-19-2448, p 11; 17.06.2015 määrus nr 3-3-1-81-14, p 14). Kuivõrd praegusel juhul ei tulene ühestki õigusaktist kaebajale kohustust taotleda korralduse muutmist esmalt vastustajalt ning vastustaja on kohustatud omal algatusel jälgima, et kehtestatud piirangud oleksid jätkuvalt kooskõlas lisanduvate või täpsustuvate teadusandmetega, siis on kaebajatel võimalik täiendada halduskohtule esitatud kaebust nõudega vastustaja kohustamiseks otsustada korralduse nr 212 p 5 alap-s 1 sätestatud karantiinivabastuse kestuse üle uuesti. Selle nõude rahuldamine ei eelda, et halduskohus peaks korralduse esmalt asjaomases osas tühistama. Kohustamiskaebus tuleb halduskohtul HKMS § 158 lg 2 esimese lause kohaselt lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (nt Riigikohtu 16.06.2021 määrus nr 3-20-1245, p 18.3).
12.Olenemata sellest, et kaebajad on seni esitanud ainult tühistamisnõude, ei piira see kohtu võimalust rakendada kaebaja õiguste kaitsmiseks muu hulgas sellist laadi esialgse õiguskaitse abinõu, mis pikendab läbipõdenu karantiinivabastust teatud tähtajani, kuid selleks peaks kohtul olema küllaldane alus arvata, et vastustaja ei saaks uue haldusaktiga õiguspäraselt kehtestada lühema tähtajaga karantiinivabastust (st asja uuel otsustamisel peaks vastustaja lähtuma selleks ajaks selgunud teadmistest – vt HMS § 54). Nagu eelnevalt rõhutatud, eeldab tühistamisnõude rahuldamine siiski ka seda, et korralduse nr 212 p 5 alap 1 oli andmise aja seisuga (15.07.2021) õigusvastane. Samas, isegi kui eeldada, et vaevalt jätab kaebaja oma õiguste kaitseks tõhusama kohustamisnõude esitamata, ei tingi see vajadust viivitada määruskaebuse lahendamisega, kuni vastustaja vastab haldusasjaga nr 3-21-2163 seoses esitatud 02.11.2021 selgitustaotlusele. Seda põhjusel, et vaidlustatud korralduse õiguspärasus ja kaebuse rahuldamise perspektiiv ei sõltu iseenesest sellest, kas teadusnõukoda on teinud vastustajale mingeid ettepanekuid ja kas neid on arvestatud või mitte. Vabariigi Valitsus ei ole korralduse kehtestamisel ega ka halduskohus korralduse õiguspärasuse kontrollimisel seotud teadusnõukoja või selle liikmete ametlike ega ka mitteametlike seisukohtadega. Tegemist oleks üksnes ühe tõendiga, mis on küll kaalukas, kuid mitte määrav.
8(13)
3-21-2432
13.Ringkonnakohus rõhutab, et teadusnõukoda või muu sellesarnane asjatundjate kogu on lisaks Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisele äärmiselt oluline ja vajalik muu hulgas selleks, et kriitiliselt analüüsida värskemas erialakirjanduses avaldatud seisukohti või uuringute tulemusi ning anda ka sellest lähtuvalt soovitusi, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei võiks neist soovitustest kõrvale kalduda näiteks juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse (nt ECDC) järeldused on teistsugused. Kindlasti tuleks aga hoiduda üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste tegemisest (sh kohtumenetluses), sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema. Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO).
14.Kaebust ei ole alust pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuid selle eduväljavaated ei ole ka ülekaalukalt head. Kuigi COVID-19 haigust ei ole liigitatud eriti ohtlikuks nakkushaiguseks NETS § 2 lg 1 p 3 tähenduses, tuleb seda vähemasti praeguses olukorras käsitada uudse ohtliku nakkushaigusena NETS § 2 lg 2 tähenduses ehk sellise nakkushaigusena, millel on eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused (suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik) ja millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust. Kaebuse üheks põhiväiteks on, et karantiininõude kehtestamiseks puudub õiguslik alus, kuna NETS § 27 lg 1 annab selleks volituse üksnes eriti ohtliku nakkushaiguse puhul. Kaebajad on jätnud samas tähelepanuta, et NETS § 28 lg 8 kohaselt võib ka uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks rakendada mh nõudeid, meetmeid ja piiranguid, mis on seaduses või seaduse alusel nähtud ette eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Seda, kas õiguslik alus vaidlustatud korralduse andmiseks on olnud piisavalt määratletud või mitte, tuleb kohtul hinnata haldusasja sisulisel läbivaatamisel, kuid korraldust ei ole alust pidada ilmselgelt õigusvastaseks (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 23).
15.Ringkonnakohus rõhutab siiski, et kehtiv õigus volitab Vabariigi Valitsust kehtestama uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks karantiini ning muid põhiõigusi oluliselt riivavaid meetmeid ja piiranguid vaid üksikjuhtumil (st haldusaktiga). See annab võimaluse rakendada uudse ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks vajalikke meetmeid väga operatiivselt ja kohandada neid vastavalt konkreetsel ajahetkel teadaolevatele andmetele. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Seetõttu ei saa Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud meetmed jääda kehtima määramata ajaks või väga kauaks. Kui piirangud kujunevad püsivateks, peab PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt nende üle otsustama seadusandja (nt Riigikohtu 18.05.2021 otsus nr 3-19-549, p 18). Olukorras, kus COVID-19 pandeemia on kestnud juba enam kui poolteist aastat ja selle peatne lõppemine ei ole ettenähtav, vaid pigem peaks olema selge, et koroonaviirus ei kao kuhugi1, on ringkonnakohtu hinnangul jõudnud kätte viimane aeg, et rakendatavate piirangute üle otsustaks seadusandja ja seda juba lähiajal. Püsivat olukorda ei muuda üksikjuhtumiks pelgalt see, kui Vabariigi Valitsus kehtestab piirangud teatava ajavahemiku järel formaalselt uue korraldusega ja näeb selles ette piirangute lõpukuupäeva (nt korralduse nr 212 p 13 järgi kehtivad selles sätestatud meetmed 01.06.2021– 31.12.2021). Vastustajal tuleks tõsiselt arvestada võimalusega, et kui üldkorraldusega seatud
Vt nt 22.11.2021 avaldatud intervjuu ECDC peadirektoriga – https://www.err.ee/1608411248/
9(13)
3-21-2432 piirangud kehtivad veel pikka aega, siis ei ole välistatud, et kohus võib vaidlustatud haldusakti kehtivuse esialgse õiguskaitse korras peatada.
16.Kaebuse teine peamine argument seondub läbipõdenute ja vaktsineeritute või nendega võrdsustatute väidetavalt ebavõrdse kohtlemisega. Kaebajad tegid COVID-19 haiguse diagnoosi kinnitava positiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi 29.03.2021 ja sellest 180 päeva möödus 25.09.2021. Kaebajad tegid 14.10.2021 antikehade testid, millega tuvastati, et nende veres on antikehade arv 709,1 AU/ml ja 113,3 AU/ml. Kaebajad ei ole väitnud seda, et nende puhul oleks nn tõhustusdoosiga vaktsineerimine mingil põhjusel vastunäidustatud ja neil ei oleks seetõttu võimalik saavutada enda vaktsineeritutega võrdsustamist korralduse nr 212 p 5 alap 3 tähenduses, kelle puhul kehtib karantiinivabastus üks aasta pärast ühe doosiga vaktsineerimise järel maksimaalse kaitse saavutamisest (vt ka korralduse nr 212 p 6).
17.Kuivõrd karantiinikohustus piiraks oluliselt kaebajate põhiõigusi (sh liikumisvabadust ja üldist vabadusõigust) ning kohtumenetluse ajal karantiinis viibimisega tõenäoliselt kaasnevaid tagajärgi ei oleks võimalik asjas tehtava kohtuotsusega kõrvaldada, siis on kaebajatel esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebajatele tekkiva kahju hilisem hüvitamine ei oleks nende õiguste kaitseks piisav, sest see ei kõrvaldaks kõiki kaebajale tekkivaid tagajärgi ning kahju väljaselgitamine on raskendatud ja tooks tõenäoliselt kaasa vajaduse algatada täiendav kohtuvaidlus (nt Riigikohtu 21.12.2001 määrus nr 3-3-1-67-01, p 5).
18.Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks võrdselt. Selleks, et tuvastada ebavõrdne kohtlemine, tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. Võrreldavad grupid on praegusel juhul vaktsineerimata läbipõdenud (korralduse nr 212 p 5 alap 1) ja täielikult vaktsineeritud (korralduse nr 212 p 5 alap 2). Võrdlusse ei ole põhjust hõlmata nn tõhustusdoosi saanud vaktsineerituid (korralduse nr 212 p 5 alap 21) ega vaktsineeritutega võrdsustatuid (korralduse nr 212 p 5 alap 3), sest nende puhul on immuunsus omandatud kas haiguse läbipõdemisega või vaktsineerimisega ning lisaks on nad saanud ühe doosi vaktsiini. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (nt Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p-d 93–94).
19.EL-i digitaalset COVID-tõendit reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määruse (EL) 2021/953 põhjenduse 43 ja lisa p 3 alap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend kehtima kauem kui 180 päeva.2 Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed (vt kokkuvõtet teadmislünkadest ECDC 24.11.2021 riskihinnangu3 lk 29–30) üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta
Vaktsineerimistõendi kehtivusaeg on määruses jäetud lahtiseks. https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf
10(13)
3-21-2432 põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega).4 Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate5 kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. CDC 29.10.2021 ülevaates märgitakse veel, et tõendid läbipõdenute immuunsuse kohta on piiratumad kui vaktsineeritute puhul osas, mis puudutab tõendite kvaliteeti (s.o rohkem on uuritud sümptomaatilisi ja arstide vaatevälja sattunud juhtumeid) ja uuringute liike (s.o vaatluslikud kohortuuringud, peamiselt tagasivaates vs vaktsineeritute immuunsuse kohta olemasolev kogum randomiseeritud kontrolluuringuid, juhtkontrolluuringuid ja kohordiuuringud); samuti ei ole piisavalt alust laiendada läbipõdenute immuunsuse kohta tehtud uuringute tulemusi asümptomaatilistele või väga kergelt läbipõdenutele ja lastele. CDC on jäänud oma seisukoha juurde, et läbipõdemisega saavutatud immuunsus pole piisavalt tõendatud, et võrdsustada seda vaktsineerimisel saaduga (seejuures tuleb võrdlusena arvestada, et erinevalt EL-st ei aktsepteeri USA kehtiv teaduslik seisukoht läbipõdemisega saadud immuunsust võrdväärsena vaktsineeritutega üleüldse, rääkimata sellest, et üle 180 päeva).
20.Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. Kaebaja esitatud andmed (vt Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse 16.11.2021 vastus nr 7-1/442-2) näitavad, et korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv, kes on haiguse varem läbi põdenud, on Eestis väga väike (2021. a oktoobris ei olnud ühelgi päeval haiglaravil rohkem kui 7 inimest), kuid nendest andmetest ei ole võimalik teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks omandatud nn loomulik immuunsus kesta. Muu hulgas ei ole teada, millal haiglasse sattunud inimesed haiguse varem läbi põdesid ja millise raskusastmega. Samuti ei võimalda kaebaja esitatud absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineeritud inimesi on hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi (vt Terviseameti 04.11.2021 vastus nr 57/21/10317-2 ja 10.11.2021 vastus nr 5-7/21/10633-2), üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus, sest täielikult vaktsineerituid on Eestis oluliselt rohkem (788 863 inimest) kui haigusest tervenenud isikuid (139 509 inimest).6 Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus7 on hoopis leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse 90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva varem vaktsineeritud.
21.Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Kuivõrd puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestus vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole.
3-21-2432 nõuda nende suhtes kehtestatud karantiinivabastuse tähtaja pikendamist. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses vähem kui üks aasta, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute karantiinist vabastamise tähtaega (korralduse nr 212 p-ga 12 on reserveeritud võimalus seda HMS § 66 lg 2 p 1 alusel muuta). Seega võib läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamine toimuda ka selliselt, et lühendatakse vaktsineeritute karantiinivabastuse kestust. Euroopa Komisjon ongi teinud 25.11.2021 ettepaneku8 näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-päevast kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu immuunsus kestab üldjuhul kauem kui 180 päeva. Analoogselt ei saa isik võrdse kohtlemise argumendile toetudes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (nt Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13).
22.Seonduvalt viidetega kaebajate veres tuvastatud antikehadele märgib ringkonnakohus, et vaidlust ei ole selles, et antikehad kinnitavad, et kaebajad on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (nt EL-i Terviseohutuse Komitee (HSC) 18.10.2021 vastus ja selles viidatud ECDC 10.05.2021 tehniline raport9; IL 11.10.2021 seisukoht; PS 04.10.2021 seisukoht). Kaebusele lisatud AA 21.10.2021 seisukoht, et referentspiirist (< 50 AU/ml) kõrgem antikehade kontsentratsioon veres kinnitab haiguskaitse olemasolu, ei võimalda teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks selline kaitse kesta, ning on vastuolus teadlaskonnas seni enam tunnustatud seisukohtadega.
23.Kaebaja on omistanud vastuses määruskaebusele ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2021 määruses nr 3-21-2030 (p 13), 08.11.2021 määruses nr 3-21-2163 (p 9) ja 09.11.2021 määruses nr 3-21-2245 (p 17) viidatud nn ettevaatuspõhimõttele. Ringkonnakohus ei ole loonud sellega uut õigust ega laiendanud keskkonnaõigusele eriomast põhimõtet praegusega sarnastele vaidlustele, vaid väljendas üksnes seisukohta, et olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust, ei saa vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid. Halduskohus peab samuti arvestama esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi ja kui kaalukausil on ühelt poolt üksikisiku põhiõiguste piirangud ning teiselt poolt muude ühiskonnaliikmete elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine, peab kohus veenduma, et kaebaja õiguste esialgseks kaitseks kohaldatud abinõud ei kahjustaks ülemääraselt avalikke huve. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Põhjendamatu on halduskohtu lähenemine, et kuna esialgse õiguskaitse korras karantiinikohustusest vabastamine laieneb üksnes kaebajale, puudub sellele vastanduv kaalukas avalik huvi. Ringkonnakohus rõhutab, et avalik huvi ei võrdu üksikisikute erahuvide summaga, vaid tegemist on üldise huviga tagada kõigi ja igaühe õiguste kaitse ning riigi toimimine ja avalike teenuste kättesaadavus. Avalikku
3-21-2432 huvi kahjustaks oluliselt juba see, kui kaebaja vabastatakse ebapiisavate teadusandmete alusel karantiinikohustustest ja nakatab seejärel kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt.
24.Kahtlust ei ole selles, et karantiinikohustus riivab tugevalt kaebajate olulisi põhiõigusi, kuid vaidlusaluse meetmega ka kaitstakse teiste ühiskonnaliikmete vähemalt sama olulisi põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele) ja äärmiselt olulisi avalikke huve vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. COVID-19 haigusega patsientide ravi nõuab haiglatelt suuremat ressurssi ja erimeetmeid, mis võib tuua kaasa selle, et haiglatel puudub suutlikkus jätkata plaanilist ravi või võimalus võtta vastu muude terviseriketega patsiente, asetamata neid nakatumisohtu. Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi või ei ole tekkinud tervisemurega võimalik saada õigeaegset ravi, kujutaks see endast nende inimeste põhiõiguste ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Sellise olukorra ärahoidmiseks võib tekkida omakorda vajadus asendada Eestis seni kehtinud ja enamiku EL-i liikmesriikidega võrreldes küllaltki leebed piirangud märksa rangematega (nt asutuste ja ettevõtete sulgemine, üleüldised liikumispiirangud, piiride sulgemine ja reisipiirangud, kohustuslik vaktsineerimine). Vajaliku haiglaravita jäävate inimeste tervisepõhiõiguse riive oleks kaugelt tõsisem, võrreldes kaebaja liikumis- ja eneseteostuse vabaduse ning majanduslike huvidega seotud õiguste lühiajalise riivega. Lähikontaktse karantiin kestab 10 päeva ning elukohast või püsivast viibimiskohast lahkumise keeldu leevendavad sellest tehtud mitmed erandid, mh on teiste inimestega kontakte vältides lubatud viibida õues (vt korralduse nr 212 p 4 alap 8). Kaebajatele laienenud 180-päevane karantiinivabastus lõppes 25.09.2021 ja kohus tegi esialgse õiguskaitse määruse 27.10.2021. Kaebajad ei ole toonud välja, et neil oleks selle enam kui kuu aja jooksul, mil nakatumise määr oli Eestis väga kõrge, tekkinud kohustust jääda karantiini. Seega ei ole tõenäoline, et kaebajad peaks karantiinis viibima korduvalt ja eeldada tuleks riivete kumuleerumist. Vajaduse korral on kaebajatel võimalik uute oluliste asjaolude ilmnemisel taotleda esialgset õiguskaitset uuesti.
25.Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, ei saa praeguste lünklike teadusandmete põhjal järeldada, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Halduskohtul tuleb seda küsimust siiski põhjalikumalt hinnata asja sisulise läbivaatamise käigus. Samas isegi juhul, kui kohus peaks lõpptulemusena jõudma järeldusele, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, ei saa esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise kontekstis pidada väheoluliseks seda, et riik on teinud mh kõigile läbipõdenutele (sh kaebajale) tasuta kättesaadavaks võimaluse ühe vaktsiinidoosi manustamisega vabaneda vaidlusalustest väidetavalt diskrimineerivatest ja ülemäärastest piirangutest. Sel juhul loetaks kaebajad korralduse nr 212 p 5 alap 3 kohaselt vaktsineerituga võrdsustatuks, kelle puhul kehtiks karantiinivabastus üks aasta maksimaalse kaitse saavutamisest. Kaebajad ei väida, et nende puhul oleks vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel välistatud. Seisukohta, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel on vastanduvate huvide kaalumisel lubatud arvestada ka vaktsineerimise võimalusega, kinnitas Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29– 31 ja 36).
26.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Vabariigi Valitsuse määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 27.10.2021 määruse resolutsiooni p 6. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.