X OÜ kaebus Terviseameti 12.01.2021 ettekirjutuse nr XXX täitmise tagamiseks rakendatud sunnirahade vaidlustamise asjus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X OÜ, esindaja v.adv Rando Maisvee Vastustaja – Terviseamet, esindaja Sander Põllumäe
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.05.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X OÜ määruskaebus
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X OÜ määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.05.2021 määrus osaliselt ning peatada täitemenetlus täiteasjas nr Q 500 eurot puudutavas osas ja täiteasjas nr W 1500 eurot puudutavas osas. Terviseamet võib jätkata kummaski täiteasjas 500 euro sissenõudmist.
3.Muus osas jätta määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.05.2021 määrus muutmata.
4.Määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada isikute nimed, täiteasjade numbrid ja dokumentide numbrid tähemärkidega. Selgitus Määrus on lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lõige 1 ja § 252 lõige 7).
1.Terviseamet kohustas 12.01.2021 ettekirjutusega nr XXX X OÜ-d korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lõike 1, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 44 lõike 1 ning Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korralduse nr 282 punkti 21 alusel viivitamatult lõpetama klientide toitlustamine toitlustusasutuse teenindussaalis vastavalt kehtivale korralduse nr 282 redaktsioonile (ettekirjutuse resolutsiooni p 1) ning viivitamatult tagama, et kliendid ja teenindajad kannaksid siseruumis viibides ja liikudes maske, arvestades korralduses sätestatud erisustega (ettekirjutuse resolutsiooni p 2). Ettekirjutuses hoiatati, et ettekirjutuse resolutsioonis nimetatud kohustuste mittekohase täitmise korral kohaldatakse ettekirjutuse adressaadile iga täitmata punkti eest sunniraha 1000 eurot. Terviseamet rakendas 26.01.2021 kirjaga nr Y X
3-21-1066 OÜ-le 12.01.2021 ettekirjutuse resolutsiooni punkti 2 täitmata jätmise eest sunniraha 1000 eurot ning 05.04.2021 kirjaga nr C ettekirjutuse resolutsiooni punktide 1 ja 2 täitmata jätmise eest sunniraha kummagi punkti eest 1000 eurot, kokku 2000 eurot. Kuna X jättis sunnirahad tasumata, esitas Terviseamet kohtutäitur Hille Kudule täitmisavaldused, mille alusel algatas kohtutäitur täiteasjad nr Q ja W.
2.X OÜ esitas 18.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Terviseameti kohustamiseks esitama kohtutäiturile avaldused täitemenetluse lõpetamiseks täiteasjades nr Q ja W ning keelamiseks rakendada Terviseametil 12.01.2021 ettekirjutuse ja selles sisalduva hoiatuse alusel sunnirahade sissenõudmise toiminguid. Kaebaja esitas ka esialgse õiguskaitse taotluse Terviseameti kohustamiseks esitama viivitamatult täiteasjades nr Q ja nr W täitemenetluse peatamise avaldused kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
Terviseamet palus jätta õiguskaitse taotlus rahuldamata.
4.Tallinna Halduskohus jättis 24.05.2021 määrusega (resolutsiooni p 1) kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebuse eduväljavaated on vähesed. Terviseameti 12.01.2021 ettekirjutus ei ole tühine ja see on täitmiseks kohustuslik. Ehkki Vabariigi Valitsuse korraldust nr 282 on korduvalt muudetud, on maski kandmise kohustus jätkuvalt kehtiv. Kaebaja väidet, et majandustegevus on lõpetatud, ei toeta tõendid ja see pole ka eluliselt usutav. Kaebaja juhatuse liige on 17.05.2021 majandustegevuse registri pidajale kinnitanud, et tegutseb jätkuvalt ning tema tegevusalaks on toitlustamine. Mitmete kontrollitoimingute tegemise ajal on X OÜ teenindaja PP kliente teenindanud või ise kohapeal politseiametnikele ust avanud. Kohus hindab toimingu õiguspärasust toimingu tegemise aja seisuga. UU (väidetav uus rentnik) kinnitas Terviseametiga 18.01.2021 peetud telefonivestluses, et tema rendib X OÜ-lt pinda, kuid vana omanik osutab toitlustusteenust tema pinnal edasi; samas kinnitas ka seda, et kirjalikku lepingut ei ole. Ainuüksi kaebaja 14.04.2021 kiri Terviseametile, et majandustegevus on lõpetatud, ei tõenda, et majandustegevus oli lõppenud ka sunniraha rakendamise toimingute ajal. Terviseamet on asjakohaselt märkinud, et kaebaja seaduslikud esindajad ei ole mitmete järelevalvetoimingute (sh telefonikõnede) käigus kordagi väitnud, et majandustegevus oleks lõppenud. Seega viitavad praegu kohtule esitatud andmed sellele, et kaebaja majandustegevus ei ole lõppenud ning ta tegeleb jätkuvalt toitlustamisega. Täpsema hinnangu kaebuse põhjendatusele ning asjas esitatud tõenditele annab kohus kaebuse sisulise läbivaatamise käigus. On usutav, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel tekib kaebajale teatavaid negatiivseid tagajärgi. Siiski on avalik huvi praegusel juhul kaebaja huvidest kaalukam. Sunniraha rakendamise eesmärk on sundida isikut Terviseameti 12.01.2021 ettekirjutust täitma. Praegusel juhul ei seisne avalik huvi sunniraha võimalikult kiires laekumises, vaid isikute elu ja tervise kaitseks tehtud ettekirjutuse täitmise tagamises. COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku takistamiseks ja meditsiinisüsteemi toimimise tagamiseks rakendatud piirangute järgimise tagamine ning sel viisil isikute elu ja tervise kaitsmine on ülekaalukaks avalikuks huviks, mis kaalub üles kaebajale kaasneda võivad kahjulikud tagajärjed. Seejuures on kaebaja huvid majanduslikku laadi. Eeltoodut arvestades ning pidades silmas, et kaebajale saabuda võivate tagajärgede kõrvaldamine ei ole positiivse kohtuotsuse korral välistatud (nt võimaliku heastamis- ja hüvitamiskaebusega), leiab kohus, et kaebaja huvid ei prevaleeri avaliku huvi üle.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X OÜ palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 24.05.2021 määrus ning teha uus määrus, millega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. 2(5)
3-21-1066 Kaebaja on loobunud oma majandustegevusest ja ettekirjutuse eesmärk on korrakaitseliste meetmetega saavutatud. Täitemenetlusi pole algatatud nõuetekohase täitedokumendi alusel. Kaebajal on kontol 2,45 eurot. Täitemenetluste jätkamisega muutub kaebaja rahatuks. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine muudab kaebuse ainetuks. Täitemenetluse jätkamise korral pööratakse sissenõue vastavalt äriseadustiku § 1401 lõigetele 2 ja 3 LL kui kaebaja asutaja ja ainuosaniku varale, sest kaebaja asutati sissemakseta.
Ringkonnakohus kuulas poolte esindajad ära menetluskonverentsi teel 26.05.2021.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
8.Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 16 lõige 1 sätestab, et sunnivahendi adressaat võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras pöörduda kaebuse, esialgse õiguskaitse taotluse või kahju hüvitamise nõudega halduskohtu poole, kui ta leiab, et sunnivahendi rakendamisega on rikutud või võidakse rikkuda tema õigusi. Sama sätte teise lõike kohaselt ei peata kaebuse esitamine ettekirjutuse täitmist ega sunnivahendi rakendamist, kui kohus ei otsusta teisiti. Sunniraha korral hõlmab sunnivahendi rakendamise menetlus viimases etapis ka sunniraha sissenõudmist täitemenetluses (ATSS § 15 lõige 1, Riigikohtu 22.04.2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 15). Tulenevalt ATSS § 16 lõike 2 sõnastusest on halduskohtul seega võimalik peatada sunniraha sissenõudmine ehk täitemenetlus. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist. Ka täitemenetluse ajal peab haldusorgan tagama, et sunnivahendi rakendamine oleks jätkuvalt eesmärgipärane ja proportsionaalne (ATSS § 2 lõige 2, § 3, Riigikohtu 22.04.2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 15, ja 27.10.2015 määrus asjas nr 3-3-1-31-15, p 17). Seega, kui isik leiab, et haldusorgan on rakendanud sunniraha ja nõuab seda sisse alusetult, tuleb tal sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise asemel esitada halduskohtule kohustamis- või keelamiskaebus haldusorgani peale, kuna vaidlus on avalik-õiguslik (HKMS § 4 lõige 1). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise korral saaks võlgnik taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 378 lõike 1 punktile 6. Miski ei viita sellele, et seadusandja tahteks oleks olnud see, et avalik-õigusliku sundtäitmise lubatavuse vaidluse lahendamisel halduskohtus oleksid võlgniku võimalused taotleda esialgset õiguskaitset piiratumad kui sarnases asjas hagi tagamist taotledes. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et halduskohtumenetluses on ATSS § 16 lõike 2 alusel võimalik esialgse õiguskaitse abinõuna kohaldada nii sunniraha sissenõudmise kohustuse panemist haldusorganile kui ka sunniraha sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse peatamist.
9.Ringkonnakohus märgib ettekirjutuse punkti 1 kohta, millega kohustati kaebajat lõpetama klientide toitlustamine teenindussaalis, et selles osas on praeguseks Vabariigi Valitsuse korralduse nr 282 asjaomane säte oluliselt muutunud. Alates 24.05.2021 näeb korralduse punkti 2014 alapunkt 9 ette, et toitlustusettevõtte sisetingimustes müügi- või teenindusalal on klientidel lubatud viibida ja liikuda teatud tingimuste täidetuse korral (6 inimest lauas, ruumi täituvuse piiramine jne). Varem, sh ettekirjutuse tegemise ajal nägi asjaomane säte (punkti 209 alapunkt 4) ette, et toitlustusettevõtte sisetingimustes müügi- või teenindusalal ei ole klientidel lubatud viibida ja liikuda, välja arvatud toidu kaasa ostmiseks või kuller- ja veoteenuse osutamiseks. Seega kallutataks kehtiva ettekirjutuse alusel kaebajat sunnivahendi rakendamisega tegevusele, mida Vabariigi Valitsus enam vajalikuks ei pea. Ringkonnakohus märgib, et sunnivahendi rakendamist ei käsitata karistusena (ATSS § 3 lõige 2) ning seda võib rakendada ainult ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (ATSS § 3 lõiked 2 ja 3, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lõige 2, Riigikohtu 22.04.2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Seega tuleb sunniraha 3(5)
3-21-1066 rakendamine, sh sissenõudmine lõpetada, kui adressaati pole enam võimalik või vajalik ettekirjutuse täitmisele kallutada. ATSS § 8 lõige 3 punkt 2 sätestab, et sunnivahendit ei tohi rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks. Ehkki Vabariigi Valitsuse korraldust nr 282 loetakse üldkorralduseks, mitte õigustloovaks aktiks, on klientide teenindussaalis toitlustamise keelamine või lubamine oma olemuselt ja kvaliteedilt väga lähedane õigusnormile ATSS § 8 lõike 3 punkti 2 tähenduses. Ringkonnakohus ei näe, et siinses asjas läheks nimetatud sättele tuginemine sisulisse vastuollu Riigikohtu 22.04.2015 otsuse asjas nr 3-3-1-72-14 punktis 16 märgitud keeluga tõlgendada seda sätet laiendavalt ja kohustusega hoida olukord, kus muutub kehtetuks ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm, lahus olukorrast, kus muutuvad ettekirjutuse tegemise aluseks olnud asjaolud. Siinses küsimuses on valitsuse korralduses sätestatud keelu kehtetuks tunnistamine lähedasem õigusnormi (õigusliku aluse) kehtetuks tunnistamisele kui ettekirjutuse tegemise aluseks olnud asjaolude muutumisele. Kohustamis- ja keelamiskaebuse korral teeb kohus kindlaks asjaolud kohtuotsuse tegemise seisuga (HKMS § 158 lõike 2 teine lause, Riigikohtu 26.06.2018 otsus asjas nr 3-16-579, p 8). Ettekirjutuse punkti 1 täitmise tagamiseks sunniraha rakendamine on kohtumenetluse ajal muutunud lubamatuks ning seda tuleb kohtul arvestada ka esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel. Halduskohus on tuvastanud kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu, s.o kaebajale olukord saab haldusorgani tegevusest mõjutatud juba kohtumenetluse ajal ning kaebaja jaoks koormavate tagajärgede tõrjumiseks ei piisa vaid kaebust rahuldavast kohtuotsusest (HKMS § 249 lõige 1). Kaebaja ei pea taluma alusetuks muutunud haldustäitemenetlust. Ringkonnakohus peatab seega eelviidatud osas sunniraha sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse.
10.Ettekirjutuse punkti 2 (maski kandmise tagamine) osas on õiguslikud nõuded jäänud sisuliselt samaks. Ettekirjutuse tegemise ajal nägi korralduse nr 282 punkti 91 alapunkt 11 ette, et kliendid võivad toitlustusettevõtte müügi- või teenindussaalis viibida ja liikuda, kui on täidetud tingimus, et siseruumides kantakse maski; nimetatud kohustus ei laiene alla 12aastastele lastele või juhul, kui maski kandmine ei ole tervislikel põhjustel, töö või tegevuse iseloomu tõttu või muid olulisi põhjuseid arvestades võimalik. Alates 24.05.2021 kehtib valitsuse korralduse punkti 2014 alapunkti 9 kolmanda lause ja punkti 82 kohaselt nõue, et toitlustusettevõtte sisetingimustes viibijad peavad kandma kaitsemaski või katma suu ja nina (edaspidi mask); nimetatud kohustus ei laiene alla 12-aastastele lastele või juhul, kui maski kandmine ei ole tervislikel põhjustel, töö või tegevuse iseloomu tõttu või muid olulisi põhjuseid arvestades võimalik. Võrreldes ettekirjutuse tegemise ajaga on faktiliselt muutunud see, et klient ei pea piirduma üksnes toidu kaasa ostmisega, vaid võib ka kohapeal einestada, kusjuures sel ajal ei pea klient kandma maski (s.o tegevuse iseloomu tõttu pole maski kandmine võimalik). Sellest järeldub, et erinevalt jaanuarikuise ajaga, kui kliendid pidid kogu aeg maski kandma, viibib praegu toitlustusettevõtte siseruumides kliente, kes ei pea kandma maski. Järelevalvelisest aspektist on tegemist uue olukorraga, mida ettekirjutuse tegemisel ei saanud arvestada. Seda, milliste täpsemate kriteeriumite järgi kindlaks teha, millal peab klient siseruumis olles maski kandma ja millal mitte, ei ole korrakaitseorgan ettekirjutuse tegemisel hinnanud. Seetõttu võib asja sisulisel läbivaatamisel ilmneda, et sunniraha rakendamine selle eest, et kaebaja pole täitnud oma kohustust tagada klientidel maskide kandmine einestamise välisel ajal, ei ole 12.01.2021 ettekirjutuse alusel võimalik ning vajalikuks võib osutuda uue ettekirjutuse tegemine. Järelikult on sunniraha rakendamine klientide maskikohustuse tagamiseks alates 24.05.2021 vaieldav ning sellisel olukorras peab ringkonnakohus õigeks peatada asjaomases osas täitemenetlused. Mingit sisulist muudatust pole valitsuse korralduses nr 282 toimunud teenindajate maski kandmise kohustuse osas. Selles osas on ettekirjutus jätkuvalt täidetav ja sunnirahaga tagatav.
4(5)
3-21-1066 Kuna Terviseamet kohaldas kahel korral sunniraha selle eest, et maski ei kandnud ei kliendid ega teenindajad, on optimaalne määrata, et ligikaudu pooles ulatuses (s.o 500 eurot kummalgi korral) on sunniraha mõeldud tagama klientidel maski kandmise kohustust ja pooles ulatuses teenindajatel maskide kandmise kohustust. Sunniraha on jätkuvalt rakendatav ja sissenõutav 2×500 euro osas. Ülejäänud summade osas tuleb täiteasjades nr Q ja W täitemenetlus peatada.
11.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lõike 1 punkti 11 mõttes on ettekirjutus koos hoiatusega (Riigikohtu 22.04.2015 otsus asjas nr 3-3-172-14, p 12, ja 08.11.2011 määrus asjas nr 3-2-1-100-11, p 13). Iseenesest oli Terviseametil õigus esitada kohtutäiturile täitmisavaldused, kuna ettekirjutus ja hoiatus on tehtud ning kaebaja kuulati enne sunnivahendite rakendamist ära. Seda, kas kohtutäitur on algatanud täiteasjad nõuetekohaste täitedokumentide alusel, saab kaebaja vaidlustada TMS §-des 217 ja 218 sätestatud korras. Määruskaebuse esitaja pole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis kummutaksid halduskohtu poolt tõendite kogumis hindamisel tehtud järeldust, et kaebaja majandustegevus ei ole lõppenud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldustega. Asjaolu, et kaebaja võib olla viinud rahavood mõne teise isiku kontole, ei muuda ettekirjutuse täitmisele sundimist alusetuks. Esitatud ei ole üheseid tõendeid, et ruumid on tühjad, kliendid seal ei käi, avalikkust on teavitatud toitlustuskoha tegevuse faktilisest lõppemisest vms. Järelejäänud sunniraha suurus ei ole nii suur, et see saaks eraldiseisvalt põhjustada kaebaja maksejõuetuse. Halduskohus on õigesti tuvastanud avaliku huvi, et toitlustusettevõtte siseruumides kantaks maske. See on piisavalt oluline huvi, et kaaluda üles 1000-eurose sunniraha rakendamisega kaebajale kaasnevad tagajärjed.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.