Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 10. detsember 2020, Tartu 3-19-107
Haldusasi
J.K.i kaebus Tartu Vangla poolt ratastooli andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 22. novembri 2019. a otsus J.K.i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja J.K. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada J.K.i apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 22. novembri 2019. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Tartu Vanglalt J.K.i kasuks välja hüvitis 150 eurot.
2.Jätta rahuldamata J.K.i taotlus erinevate kohtuasjade materjalide asja juurde võtmiseks.
3.Tagastada J.K.ile apellatsioonimenetluses tema poolt esitatud tõendid.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 11. jaanuar 2021).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav J.K. esitas pärast kohtueelses menetluses hüvitisenõude rahuldamata jätmist kaebuse, milles palus hüvitada talle Tartu Vangla poolt tekitatud mittevaraline kahju. Kaebuse kohaselt tekitati talle kahju ratastooli andmata jätmisega. Tartu Halduskohtu 14. septembri 2018. a otsusega haldusasjas nr 3-18-877 tunnistati ratastooli võimaldamata jätmine ajavahemikul 28. september 2017 kuni 13. aprill 2018 õigusvastaseks.
2.Tartu Halduskohtu 22. novembri 2019. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
2.1.Varasemas haldusasjas (3-18-877) tunnistati ratastooli andmata jätmine perioodil 28. september 2017 kuni 13. aprill 2018 õigusvastaseks seetõttu, et arsti 28. septembri 2017. a otsuses oli ette nähtud võimaldada kaebajal ratastool tugevate valude korral. Selles asjas tõi kaebaja välja seitse konkreetset kuupäeva nimetatud perioodis, mil talle ei võimaldatud ratastooli.
2.2.Tõendatud pole, et kaebajale määratud ravimiannused suurenesid ja ravimite kõrvalmõjud tekkisid kaebajal just seetõttu, et talle ei võimaldatud ratastooli.
2.3.Kuna Tartu Vangla tegevus ratastooli andmata jätmisel on tunnistatud õigusvastaseks, siis jättis kohus hüvitise rahas välja mõistmata. Kohus leidis, et rikkumise tuvastamine on piisav kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju heastamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
3.J.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel:
3.1.Kohus mõistis kaebaja poolt välja toodud seitset konkreetset kuupäeva valesti. Neil päevadel kaebaja mitte ei küsinud ratastooli, vaid nende päevade kohta on kaebajal tunnistajad. Ratastooli palus kaebaja iga päev.
3.2.Hüvitiseks pole piisav vaid vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine.
3.3.Kaebaja taotles tunnistajate ülekuulamist. Valed on vangla väited, et kinnipeetavad, keda kaebaja soovis tunnistajatena kasutada, ei asunud kaebajaga ühes kambris. Samuti palus kaebaja tunnistajatena vanglateenistujate ülekuulamist.
3.4.Kaebaja kasutaks hüvitist oma kohustuste täitmiseks.
3.5.Hüvitise välja mõistmata jätmine suurendab vanglas karistamatuse tunnet. Apellatsioonkaebusega koos esitas kaebaja erinevaid dokumente ning taotles erinevate kohtuasjade materjalide võtmist käesoleva asja juurde.
4.Tartu Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
4.1.Arsti otsusest ega ka haldusasjas nr 3-18-877 tehtud otsusest ei tulenenud, et kaebaja pidi tingimusteta saama väljaspool eluosakonda ja hoonet liikumiseks kasutada ratastooli. Ratastool oli näidustatud ainult tugevate seljavalude korral, mistõttu ei saa järeldada igapäevast ratastooli kasutamise vajadust.
4.2.Kaebaja väited, et ta kasutaks hüvitist oma kohustuste täitmiseks riigi ees ning et hüvitise välja mõistmata jätmine suurendab vangla karistamatuse tunnet, viitavad sellele, et kaebaja eesmärk on vastustaja karistamine. See ei ole aga kahju hüvitamise eesmärk.
4.3.Vangla seisukohad seoses kaebaja taotletud tunnistajate asumisega kaebajaga samas kambris ei ole valed.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
6.Kaebaja ravikaardi väljavõttest nähtub, et arsti 28. septembri 2017. a raviloo anamneesis oli märgitud: „Tugeva seljavalu tõttu vajadusel kasutada ratastooli“ (tl 52). Vaidlusalusel perioodil on seoses ratastooliga kaebaja raviloos veel järgmised märked: a. 4. detsember 2017. Anamneesis märge, et kaebaja soovib ratastooli oma seljavalude tõttu (tl 55p);
b. 19. jaanuaril 2018. Anamneesis märge, et kaebajal on pidev nimmevalu ning raske liikuda, mistõttu vajab ratastooli. Otsuses märge, et „Igapäevaselt ratastooli ei vaja. Tugevate valude, st ägenemisel lühiajaliselt lubada.“ (tl 57). c. 26. jaanuar 2018. Anamneesis märge „Kinnipeetav küsib ratastooli võimalust. Obj. Kõnnib vabalt kambrisse. Ägedat seljapatoloogiat ei tähelda õue minekuks. Ratastooli vajadust ei ole“ (tl 57p); d. 22. veebruar 2018. Anamneesis märge: „Korduvaks teemaks ratastooli võimalus. Lubatud ainult ägeda seljavalu puhul, mida kinnitab med.töötaja“. Viimast lauset on korratud ka allpool otsuses (tl 58). e. 19. märts 2018. Anamneesis märge: „Korduvaks teemaks ratastooli võimalus. Lubatud ainult ägeda seljavalu puhul, mida kinnitab med.töötaja. Ägeda seljavalu foonil õue pt. ei käi, pikali kambris“ (tl 58p); f. 2. aprill 2018. Anamneesis märge: „Antud teada läbi Tartu Vangla peavale, et k/p soovib ratastooli. /.../ Alustab juttu oma haigustest ja jõuab ratastoolini. Ise ütleb, et arsti poolt ratastool näidustatud ägedate valude puhul. Hetkel ägedat valu pole /.../ Seletab, et ratastool vajalik pigem toeks, kus saab aeg-ajalt istuda.“ Otsuses on märge: „Ratastool hetkel ei ole näidustatud“ (tl 59p); g. 4. aprill 2018. Anamneesis kirjeldatud kaebaja soovi ratastooliga jalutama minekuks. Otsuses on märge: „Hetkel ratastooli vajadus puudub“ (tl 59p); h. 11. aprill 2018. Anamneesis märge: „Ikka probleem sama, et miks talle ratastooli ei lubata“. Otsuses ratastooliga seonduvat ei kajastata (tl 61); i. 13. aprill 2018. Anamneesis ja kokkuvõttes on mõlemas märge: „Ratastooli vajadust hetkel ei ole“ (tl 61p).
7.Halduskohtu poolt haldusasjas 3-18-877 otsusest on väljaloetav, et halduskohus tunnistas õigusvastaseks perioodi 28. september 2017 kuni 13. aprill 2018 seetõttu, et pärast seda olukord muutus, kuna arst oli teinud varasemast erineva otsuse. Ringkonnakohus ei anna käesolevaga hinnangut, kas selle perioodi juures oleks halduskohus pidanud arvestama ka vahepealseid raviloo märkeid, kus oli öeldud, et ratastooli vajadust pole või hetkel selle vajadust pole (täpsemalt 26. jaanuaril 2018, 2. aprillil 2018 ning 4. aprillil 2018 tehtud märked raviloos, vt ülal punktid c, f ja g). Halduskohtu otsuses ei ole neile märgetele tähelepanu pööratud. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel peab aga ringkonnakohus riive tõsiduse hindamiseks neid märkeid siiski arvestama.
8.Lisaks arvestab ringkonnakohus sellega, et vaidlusaluse perioodi alguses olid ravilugudes tehtud märked sõnastatud selliselt, et ratastool on näidustatud tugevate valude puhul (vt 28. septembri 2017. a ning 19. jaanuari 2018. a anamneesid), kuid alates 22. veebruarist 2018 on anamneesi märked sõnastatud teisiti: „Lubatud ainult ägeda seljavalu puhul, mida kinnitab meditsiinitöötaja“ (2. veebruari 2018. a ja 19. märtsi 2018. a ravilood, ülal punktid d ja e). Seega oleks nende märgete järgsel ajal kaebaja õigusi rikutud siis, kui hoolimata meditsiinitöötaja kinnitusest ei oleks kaebajale ratastooli väljastatud. Teisisõnu – ratastooli andmise eelduseks polnud vaid kaebaja väide ratastooli vajamise kohta, vaid vajalik oli ka meditsiinitöötaja kinnitus.
9.Seega kokkuvõtlikult avaneb eeltoodud ravilugudest järgmine pilt – alates 28. septembrist 2017 oli kaebajal õigus tugeva seljavalu korral kasutada vajadusel ratastooli ning seda kuni 26. jaanuarini, kus leiti, et ratastooli vajadust ei ole. Seejärel oli alates 22. veebruarist 2018 lubatud kaebajale ratastool ainult meditsiinitöötaja kinnituse korral ning alates 4. aprillist 2018 ei ole arst enam tuvastanud kaebajal ratastooli vajadust.
10.Neid asjaolusid arvestades on põhjendamatu kaebaja väide, et tal oli ratastooli vaja igapäevaselt. Ükski arsti sissekanne ei ütle, et kaebajale oli määratud ratastooli kasutamine igapäevaselt. Pigem vastupidi, 19. jaanuari 2018. a märkes sedastatakse, et kaebaja ei vaja ratastooli igapäevaselt.
11.Samuti leiab ringkonnakohus, et alates 22. veebruarist 2018 ei ole kaebajale kahju tekkimine millegagi tõendatud. Nimelt oli alates sellest perioodist ette nähtud kaebajale ratastooli väljastamine ainult siis, kui selle vajadus on meditsiinitöötaja poolt kinnitatud. Asja materjalides ei ole tõendeid selliste juhtumite kohta, kus kaebaja oleks ratastooli soovinud ja meditsiinitöötaja selle väljastamise heaks kiitnud (kinnitanud), ent kaebajale oleks jäetud ratastool väljastamata.
12.Järelikult jääb perioodiks, mil kaebajale võidi ratastooli väljastamisega kahju tekitada, ajavahemik 28. septembrist 2017 kuni 26. jaanuarini 2018. Vastustaja ei ole väitnud, et ta andis sel perioodil kaebajale alati ratastooli, kui kaebaja seda ägedate valude korral soovis. Vangla 20. detsembri 2018. a otsuses, millega hüvitisenõue rahuldamata jäeti, on märgitud, et tagantjärgi pole võimalik tuvastada, kui tihti kaebaja jalutuskäiguvõimalusi kasutas ning kui tihti ja millistel põhjustel neist loobus (tl 20p).
13.Ringkonnakohus märgib, et ehkki vastustaja on kahju hüvitamise nõuet lahendades keskendunud peaasjalikult vaid kinnipeetavale ettenähtud igapäevasest ühetunnisest jalutuskäiguvõimalusest ilmajäämisele, on kaebaja kohtueelses menetluses välja toonud ka selle, et ta pidi tihti käima ka meditsiiniosakonnas, administratiivhoones ja mujal (tl 19). Seda on ta kinnitanud ka apellatsioonkaebuses (tl 100p). Seega ei ole vaidluse all üksnes igapäevasest jalutuskäigust ilmajäämine ratastooli väljastamata jätmise tõttu, vaid võimalikud olid ka muude käikude ärajäämine või siis nende tegemine ägeda valu foonil. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et tagantjärgi ei ole võimalik kindlaks teha kas ja kui palju vajalikke käike jäi kaebajal ratastooli andmata jätmise tõttu ära. Teisalt on vangla ise nõustunud kaebaja väitega, et kogu halduskohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud perioodil võimaldati kaebajale vaid ühel päeval ratastooli kasutamine (tl 20p). Seega tõendatud on vaid ühel korral ratastooli andmine kaebajale ning vangla pole eitanud, et rohkem ratastooli kaebajale ei võimaldatud. Olukorras, kus kaebaja ravikaardis on 28. septembrist 2017 kuni 26. jaanuarini 2018 (st nelja kuu jooksul) väljaloetav arsti otsustus, et tugevate valude puhul on kaebajal õigus kasutada ratastooli, ei ole ringkonnakohtu arvates usutav, et kogu selle neljakuulise perioodi jooksul ei olnud kaebajal tugevate valude tõttu vajadust ratastooli järele, arvestades siinjuures seda, et kaebaja on läbivalt kinnitanud, et ta vajas ratastooli. Seetõttu saab usutavaks lugeda kaebaja seisukohta, et ta vajas ratastooli tugevate valude tõttu. Kui sageli kaebaja seda vajas, ei ole võimalik kindlaks teha. Siiski võib eelduseks võtta, et sel perioodil kaebajal ratastooli järgi vajadus esines ning ratastooli andmata jätmisega tekitati talle mittevaralist kahju riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 mõttes. Eeskätt saab selles situatsioonis rääkida tervise kahjustamisest (juhul kui kaebaja pidi taluma liikumisel valu) ning väärikuse alandamisest (juhul kui kaebaja jäi ratastooli puudumise tõttu ilma kinnipeetavatele ettenähtud liikumisvõimalusest värskes õhus vastavalt VangS § 55 lg-le 2).
14.Sõltumata sellest, et halduskohus tunnistas õigusvastaseks kaebajale ratastooli andmata jätmise kuni 13. aprillini 2018, leiab ringkonnakohus, kuivõrd alates 26. jaanuarist 2018 kaebajale ratastooli kasutamist ette ei nähtud või nähti ette selle kasutamine üksnes meditsiinitöötaja heakskiidu korral ning selliste heakskiitude kohta andmed puuduvad, siis ajavahemikul 26. jaanuar 2018 kuni 13 aprill 2018 kaebajale kahju ei tekitatud.
15.Halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et asjas piisab kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseks juba ainuüksi vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest, ringkonnakohus ei nõustu. Seoses õigusvastasuse tuvastamisega kui piisava tagajärjega kahju hüvitamise asemel on Riigikohus märkinud, et õigusvastasuse tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla piisav, „heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi“ (RKHKo 3-3-1-44-06, p
13). Käesolevas asjas ei olnud tegemist au teotamisega, vaid sõltuvalt situatsioonist tervise kahjustamisega või väärikuse alandamisega. Samuti ei saa ringkonnakohtu arvates rääkida riive väikesest intensiivsusest. Kaebaja jäi tugevate seljavalude korral ilma ratastoolist, milleks tal õigus oli, ning mis oleks aidanud tal valutumalt liikuda. See tähendab, et kaebaja jäi sellisel juhul ilma kas võimalusest liikuda või oli ta sunnitud tegema seda valu taludes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellised tagajärjed vähetähtsad ega samastatavad olukordadega, kus kohaseks kahju hüvitamise viisiks on ainuüksi õigusvastasuse tuvastamine. Seetõttu on käesolevas asjas põhjendatud kahju hüvitamine rahas.
16.Riive intensiivsus ja vastavalt ka hüvitise suurus sõltub paljuski sellest, kui sageli jäi kaebaja liikumisvõimalusest ratastooliga ilma või kui sageli pidi ta liikuma valu kannatades, mida oleks leevendanud ratastooli kasutamine. Nagu märgitud, ei ole võimalik seda tagantjärgi kindlaks teha. Võlaõigusseaduse § 127 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 4 arvestab selle regulatsiooniga käesolevas asjas ka ringkonnakohus ning leiab kokkuvõttes, et õiglane hüvitis kaebajale on 150 eurot. Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus sellega, et kaebaja ravilugu arvestades oli sel ajavahemikul tõenäoliselt olukordi, kus kaebajal oli tugeva seljavalu tõttu ratastooli vaja. See ajavahemik oli pea nelja kuu pikkune. Teisalt ei olnud kordagi antud kaebajale ratastooli kasutamise õigust igapäevaselt, mis viitab, et arst ei leidnud, et kaebajal võiks tekkida vajadus tugevate valude tõttu ratastooli kasutada iga päev.
17.Hüvitise vähendamist või välistamist tingivaid asjaolusid ringkonnakohus ei näe. Kaebajale ei saa ringkonnakohtu hinnangul ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Asjas 3-18-877 on tehtud viide haldusasjale 3-18-318, kus J.K. oli esitanud nõude vangla kohustamiseks ratastooli andmiseks. Ehkki see kohtumenetlus lõppes sisulise lahendita seetõttu, et kaebaja ei tasunud riigilõivu, takerdus menetlus riigilõivu tasumata jätmise tõttu kohtute infosüsteemist nähtuvalt alles 2018. a veebruaris (halduskohus jättis kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata 27. veebruari 2018. a määrusega), st pärast seda, kui oli möödunud periood, mille eest on ringkonnakohtu hinnangul kaebajal õigus hüvitist saada. Seega saab ajalisi raame hinnates asuda seisukohale, et kaebaja kasutas kohaselt kohustamisnõude esitamise võimalust ning asjaolu, et ta selles asjas riigilõivu tasumata jättis, ei oleks juba tekkinud kahju kõrvaldada saanud. Seega ei saa kaebajale esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita.
18.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajal on õigus saada hüvitiseks 150 eurot ajavahemiku eest 28. september 2017 kuni 26. jaanuar 2018, mil talle oli arsti ettekirjutusega ratastool tugevate valude puhul ette nähtud. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega kaebuse eelnevalt kirjeldatud viisil rahuldab.
19.Kaebaja taotlused erinevate kohtuasjade materjalide asja juurde võtmiseks jäävad rahuldamata. Ringkonnakohtul on võimalik erinevate kohtuasjadega tutvuda kohtute infosüsteemi vahendusel ning seda ringkonnakohus ka tegi. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud dokumendid tagastatakse kaebajale, kuna need ei oma asjas tähtsust või on asja materjalides juba olemas. Riigilõivu tasumisest kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.