Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet Vastustaja – Tartu linn Vastustaja – Siseministeerium
Resolutsioon
1.Tagastada Xi kaebus.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlused läbi vaatamata.
3.Jätta taotlus riigilõivust vabastamiseks ja riigi õigusabi andmiseks kaebuse esitamisel läbi vaatamata.
4.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord ja Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu muud selgitused Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg 1). Kohtumäärus toimetatakse kaebuse esitajale kätte koos tõlkega vene keelde. Asjaolud ja menetluse käik
1.X esitas 27.08.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Kaebuse kohaselt on X alates 2015. aastast taotlenud varjupaika Eestis, kuid sellest on keeldutud. Kaebaja soovib lahkuda Eestist Hispaaniasse, et elada koos oma perega. Kaebajal puuduvad isikut tõendavad dokumendid. Kaebaja ei saa lahkuda Eesti riigist, töötada ega saa ka hüvitisi. Kaebaja viibib Tartu linnas kodutute varjupaigas. Kaebaja väidab, et tal puudub igasugune sissetulek.
2.Esialgse õiguskaitse (EÕK) korras taotleb kaebaja Tartu linna kohustamist kaebajale sotsiaaltoetuse maksmiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamist kaebajale isikutunnistuse väljastamiseks.
3.Tartu Halduskohtule saabus 01.09.2020. a kaebuse täiendus, milles kaebaja taotleb Siseministeeriumi 31.08.2020. a kirja nr 2-2/597-2 õigusvastaseks tunnistamist ja Siseministeeriumi kohustamist kaebajale dokumentide andmiseks. Kaebaja leiab, et tema väljasaatmine Usbekistani Vabariiki oleks ebainimlik.
4.Kohus kohustas 02.09.2020. a määrusega Politsei- ja Piirivalveametit (PPA) ning Tartu linna esitama Tartu Halduskohtule seisukoht kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohta.
5.Tartu linn leiab 07.09.2020. a vastuses kohtunõudele, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja saabus Tartusse 18.06.2020 Leedust ja 19.06.2020 pöördus ta abi saamiseks Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonda. Kaebajale on korraldatud Tartu linnas vältimatu sotsiaalabi korras toidu-ja riideabi ning ajutine majutus, mis on isikule tasuta. Vältimatu sotsiaalabi teenuse osutajaks on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Pauluse kogudus, kes annab toidu ja riideabi ning asutus Varjupaik, kes osutab ajutise peavarju teenust. Sotsiaal- ja tervishoiuosakond on informeerinud eelpool nimetatud teenuse osutajaid 19.06.2020, 26.06.2020, 06.07.2020 ja 03.08.2020, et Xle tuleb tasuta abi anda ja niikaua, kui ta seda vajab. Tartu linna asutus Varjupaik osutab vältimatu sotsiaalabina ajutise peavarju teenust isikutele, kellel puudub eluruumi või muu majutuse kasutamise võimalus Tartu linnas. Kaebajale ei ole peavarju teenuse kasutamise eest ühtegi arvet esitatud ja talle võimaldatakse tasuta teenust kasutada seni kui ta seda vajab. Vastustaja on kaebajale osutanud seadusest tulenevat igakülgset vältimatut abi juunist – augustini 2020. Tartu Linnavalitsus edastas 04.08.2020 info kaebaja abivajadusest ka Tartu Toidupangale ja palus, et Xile antakse toiduabi 1 kord nädalas perioodil 06.08.2020-31.10.2020. Kaebajale ei tulene Tartu linna hinnangul käesoleval juhul selliseid kahjulikke tagajärgi, mida tal ei oleks võimalik kõrvaldada pärast kohtuotsuse tegemist, ega selliseid täiendavaid piiranguid, mis piiraksid kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt. Esialgse õiguskaitse raames ei ole võimalik kohustada vastustajat maksma kaebajale sotsiaaltoetust.
6.PPA esitas 07.09.2020. a vastuse kohtunõudele, milles kinnitab, et EÕK taotluses ja kaebuses väljatoodud faktilised asjaolud isiku rahvusvahelise kaitse taotlemise, Eestisse tagasisaatmise ja majandusliku olukorra osas on tõesed. PPA hinnangul ei ole esialgse õiguskaitse taotlus kohane. Kaebajale kehtiva isikut tõendava dokumendi väljastamine ei ole põhjendatud ega seadusega kooskõlas ning põhjust, et isik soovib lahkuda Hispaaniasse perekonna juurde ei saa pidada seadusest tulenevaks põhjuseks dokumendi väljastamisel. Kuigi isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 29 kohaselt on võimalik väljastada ajutine reisidokument Eestis viibivale välismaalasele Eestist lahkumiseks ja tagasipöördumiseks ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt võidakse anda ajutine reisidokument tagasipöördumisõiguseta Eestist lahkuvale või väljasõiduks kohustatud välismaalasele, kui tal puudub kehtiv reisidokument või välisriigi poolt antud tagasipöördumistunnistus, ei ole PPA-l võimalik isikule nimetatud dokumenti väljastada, sest Usbekistani ametivõimude seisukoha kohaselt puudub isikul riigis viibimiseks alus, kuivõrd ta ei oma enam sealset elamisluba. Eelnimetatud dokumendi väljastamine isikule Hispaaniasse lahkumiseks ei ole seadusega kooskõlas, kuivõrd isikul puudub Hispaanias viibimiseks seaduslik alus. PPA hinnangul ei vasta kaebaja aga teiste välismaalastele väljastatavate dokumentide kriteeriumitele. Kuigi Usbekistani Vabariik ei rahuldanud PPA taotlust, näitab PPA senine praktika, et isiku enda taotluse alusel dokumenteeritakse isikuid ka siis, kui PPA taotlused dokumendi väljastamiseks on varasemalt rahuldamata jäetud. Kaebaja perekonna näol on ilmselt tegemist endise Ukraina kodanikust isikuga, kellega kaebaja tutvus Eestis varjupaigataotlejate majutuskeskuses, ning kellele keelduti Eestis kaitse andmisest ning kes täitis talle pandud lahkumiskohustuse lahkudes Ukrainasse. PPA-l puudub informatsioon, kas ja kus viibib kaebaja perekond. PPA leiab, et kohtul ei ole võimalik ühtegi seadusega kooskõlas olevat abinõud kaebaja huvides rakendada. Xile on varasemalt korduvalt selgitatud, et PPA-l ei ole võimalik anda isikule luba liikumiseks Saksamaale ega Hispaaniasse, kuivõrd isikul puudub nimetatud riikides viibimiseks seaduslik alus.
Kohtu seisukoht
7.Kohus võtab esmalt seisukoha kaebuse lubatavuse osas seoses kohustamisnõudega Tartu linna vastu. I
8.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 alusel võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi.
9.Kohus leiab, et kaebajal ilmselgelt puudub subjektiivne õigus nõuda kohalikult omavalitsusüksuselt, antud olukorras Tartu linnalt, toimetulekutoetust ning kohustamiskaebus kuulub seetõttu tagastamisele. Kaebaja õigusi ei ole rikutud, kui talle on keeldutud toimetulekutoetuse maksmisest.
10.Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1 annab sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused üksnes Eestis elavale Eesti kodanikule, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elavale välismaalasele ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elavale välismaalasele, kui seadusega ei ole sätestatud õigused ja kohustused muule isikule (sama sätte teine lause). Toimetulekutoetust on õigus taotleda rahvusvahelise kaitse saajatel samadel alustel nagu teistel Eestis alaliselt või tähtajaliselt elavatel isikutel välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 75 lg 2 alusel. Kaebaja ei ole aga rahvusvahelise kaitse saaja staatuses vastavalt PPA 09.07.2020. otsusele nr 15.6-8/164-1. Kaebajale kui väljasõidukohustusega välismaalasele on tagatud vältimatu abi, kuid toimetulekutoetuse saamise õigust ühestki õigusaktist temale ei tulene.
11.Kohus selgitab, et kehtivast õigusest ega senisest kohtupraktikast (vt nt Tallinna Halduskohtu 20.03.2019. a otsus asjas nr 3-18-1943, p 21-22) ei tulene, et ebaseaduslikult riigis viibivat isikut, keda ei ole võimalik välja saata, tuleks kohelda seaduslikult riigis viibiva isikuna ning anda talle sarnased õigused. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) § 28 lg 2 ütleb, et õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral on Eesti kodanikul. Kui seadus ei sätesta teisiti, on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande paragrahvi 28 seletuse järgi (kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=33&p=28) on põhiseadusandja eelduslikult siiski sidunud abi andmise Eestis elamise ja töötamise ning ühiskonna liikmesuse sisuliste tingimustega (sotsiaalkindlustusõiguses tuntud ka kui territoriaalsuse ja solidaarsuse põhimõtted). See ei tähenda, et riik ei võiks oma kodanikke soodsamalt kohelda ja tagada neile sotsiaalhüvitisi pelgalt kodakondsuse faktist lähtuvalt.
12.Eesti Vabariigi põhiseadus annab koos selle alusel kehtestatud õigusaktidega ebaseaduslikult riigis viibivatele välismaalastele garantii, et neile on tagatud vältimatu abi ning neid koheldakse nende inimväärikust ning põhiõigusi ja -vabadusi austavalt. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist nr 2008/115 artiklist 14 tuleneb, et isikutele, keda ei ole võimalik välja saata, tagatakse võimaluste piires esmaabi ja haiguste põhiravi. Põhiseadus sätestab meditsiiniabi tagamise (PS § 28), mis omakorda väljendub tervishoiuteenuse korraldamise seaduse §-s 6, mille kohaselt on igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival isikul õigus saada vältimatut abi (st abi, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse (TTKS § 5). SÜS § 3 lg 2 kohaselt on igal Eestis viibival isikul seaduses sätestatud alustel õigus saada vältimatut abi.
13.Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg 5 kohaselt korraldab ajutiselt Eestis viibivale välismaalasele vältimatu sotsiaalabi andmist see kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib. Kaebaja pöördus 19.06.2020 ja 03.07.2020. a taotlusega abi ja toimetulekutoetuse saamiseks Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonda. Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakond on 13.07.2020. a vastuses nr 12-1.2/08196 selgitanud kaebajale, et talle on korraldatud SHS § 5 lg 5 alusel vältimatu abi Tartu linnas. Vältimatu sotsiaalabi tagab vähemalt toidu, riietuse ja ajutise majutuse (SHS § 8).
14.Kohtule on Tartu linn teatanud, et linna asutus Varjupaik osutab vältimatu sotsiaalabina ajutise peavarju teenust isikutele, kellel puudub eluruumi või muu majutuse kasutamise võimalus Tartu linnas. Vastavalt Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna 10.02.2015 otsusele kehtestati alates 1. märtsist 2015 ajutise peavarju teenuse kohamaksumuseks Tartu linna asutuses Varjupaik 8 eurot ööpäev. Kaebajale ei ole peavarju teenuse kasutamise eest ühtegi arvet esitatud ja talle võimaldatakse tasuta teenust kasutada seni kui ta seda vajab, kinnitas Tartu linn vastuses kohtunõudele ning kohtul puudub alus kahelda vastustaja väidetes.
15.Tartu linn on vastuses kohtunõudele lisanud 02.09.2020. a vastuse kaebaja 14.08.2020. a pöördumisele. Nimetatud vastuses on kohalik omavalitsusüksus selgitanud kaebajale, et tervishoiu ja ravikindlustuse küsimustes on tal õigus pöörduda Eesti Haigekassa klienditeeninduse poole ning erakorraliste terviseprobleemidega saab pöörduda Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda.
16.Seega, kuigi kaebajal puudub SÜS § 3 lg-s 1 sätestatud staatus ning kaebaja ei ole ka rahvusvahelise kaitse saaja ja seetõttu ei ole tal õigust sotsiaaltoetusi saada, on talle tagatud Tartu linnas vältimatu sotsiaalabi korras toidu-ja riideabi ning ajutine majutus, mis on isikule tasuta. Tervisemurede korral tuleb kaebajal pöörduda Eesti Haigekassa või Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna poole.
17.HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Eeltoodud põhjendustele tagastab kohus Xi kaebuse Tartu linna vastu. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
18.Kuna kaebus Tartu linna vastu kuulub tagastamisele, siis puudub menetlus, mille raames saaks kohus kohaldada esialgset õiguskaitset. Kohus on kindlaks teinud, et kaebajal puudub ka vastavas osas esialgse õiguskaitse vajadus, tuginedes Tartu linna vastusele kohtunõudele. Kohus jätab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, kohustada Tartu linna kaebajale sotsiaaltoetuse maksmiseks, läbi vaatamata HKMS § 249 lg 1 ja 5 alusel.
19.Kohus kaalub järgmisena, kas kaebus PPA kohustamiseks kaebajale isikutunnistuse väljastamiseks on lubatav. II
20.Kaebuse kohaselt on kaebaja 56-aastane protestantlik kristlane. Ta on alates 2015. aastast taotlenud varjupaika Eestis, kuid sellest on viiel korral keeldutud. Usbekistanist on kaebaja põgenenud. Usbekistan ei dokumenteerinud kaebajat, kuna ta on kodakondsuseta inimene. Kaebaja soovib lahkuda Eestist Hispaaniasse, et elada koos oma perega. PPA mingeid dokumente ei anna ning kaebaja ei saa Eestist lahkuda, töötada ega saada hüvitisi. Kaebaja elab Tartu linnas kodutute varjupaigas.
21.Kohus kontrollis kaebuses välja toodud faktilisi väiteid ning PPA kinnitusel ja asjas esitatud tõendite kohaselt, aga samuti kohtute infosüsteemist nähtuvalt, on kaebaja väited tõesed.
22.Tõendikogumi kohaselt saabus X Eestisse 03.03.2015. a ning on alates Eestisse saabumisest esitanud siin viiel korral rahvusvahelise kaitse taotlused ning kõigi osas saanud keelduvad otsused. Kaebaja on pärast 2015. aastat kolmel korral Eestisse tagasi saadetud: 2018. a anti isik Dublini menetluse raames üle Taani Kuningriigi poolt; 2019. a anti isik Dublini menetluse raames üle Leedu Vabariigi poolt ning 2020. a saadeti isik Eestisse tagasi Läti Vabariigist Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise kokkuleppe alusel, mis reguleerib ebaseaduslikult riigis viibivate isikute tagasivõtmist.
23.Viimati esitas kaebaja 19.06.2020. a taotluse Eestis rahvusvahelise kaitse saamiseks. Ta põhjendas taotlust asjaoluga, et ta elab Eestis 2015. aasta oktoobrist, varjupaigast on talle ära öeldud, tal pole dokumente ning ta soovib dokumente, et tööle asuda või sotsiaaltoetusi saada. Ta selgitas, et ta paigutati ajutiselt kodututele ettenähtud majja, kuid viie päeva möödudes nõutakse temalt maksu kaheksa eurot öö eest, aga ta ei saa sellist raha tasuda. PPA 09.07.2020. a otsusega nr 15.6-8/164-1 jäeti Xi taotlus VRKS § 21 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, kuna taotlus on korduv ja selles suhtes kohaldatakse VRKS § 24 lg-t 3. PPA lõpetas VRKS § 21 lg 2 kohaselt rahvusvahelise kaitse menetluse taotluse tagasilükkamise otsusega.
24.Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole X vaidlustanud kohtus PPA 09.07.2020. a otsust nr 15.6-8/164-1. Seega on PPA 09.07.2020. a otsus kehtiv ning kaebaja ei ole Eesti Vabariigis viibides rahvusvahelise kaitse saaja ega taotleja staatuses. Kaebajal puudub välismaalaste seaduse (VMS) §-s 43 sätestatud seaduslik alus Eestis ajutiselt viibida. Kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult, teisisõnu puudub kaebajal viibimisalus.
25.Kaebaja suhtes on kehtiv ka PPA 13.11.2018. a sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1044943377, millega kohustati kaebajat lahkuma Usbekistani Vabariiki ja kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu. Tallinna Halduskohus jättis 11.06.2019. a otsusega nr 3-18-2186 lahkumisettekirjutuse peale esitatud Xi kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.09.2019. a otsusega halduskohtu otsuse muutmata ning Riigikohus jättis 16.10.2019. a määrusega Xi kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seega on kaebajale PPA 13.11.2018. a ettekirjutus täitmiseks kohustuslik.
26.Praeguses asjas taotleb kaebaja esitatud kaebusega PPA kohustamist anda kaebajale luba lahkuda ja väljastada isikutunnistus. Kaebaja soovib, et PPA tunnistaks tema õigust tööle ja soodustustele ning palub kohtul tunnistada tema väljasaatmine Usbekistani asjatuks.
27.Kohus leiab, et kohustamiskaebus väljastada kaebajale isikutunnistus ei ole lubatav ega aita saavutada kaebajal oma eesmärki, sest kaebajal puudub seaduslik alus nõuda isikutunnistuse välja andmist ning PPA ei ole kaebajale dokumendi andmata jätmisel isiku õigusi rikkunud.
28.Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 19 sätestab isikutunnistuse väljaandmise alused. Praegusel juhul vastavaid aluseid ei esine. ITDS § 29 kohaselt on võimalik väljastada ajutine reisidokument Eestis viibivale välismaalasele Eestist lahkumiseks ja tagasipöördumiseks ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt võidakse anda ajutine reisidokument tagasipöördumisõiguseta Eestist lahkuvale või väljasõiduks kohustatud välismaalasele, kui tal puudub kehtiv reisidokumenti või välisriigi poolt antud tagasipöördumistunnistus. ITDS § 31 lg 4 alusel antakse reisidokument välismaalasele, kellel on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 38 lõikes 1 nimetatud elamisluba. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja ei vasta välismaalastele väljastatavate dokumentide kriteeriumitele.
29.Kaebaja peab astuma vajalikke samme, et saada dokumendid Usbekistani saatkonna kaudu.
30.PPA kinnitab vastuses kohtule, et senine praktika näitab, et isiku enda taotluse alusel dokumenteeritakse isikuid ka siis, kui PPA taotlused dokumendi väljastamiseks on varasemalt rahuldamata jäetud. Kaebajal on võimalik Lätis asuva Usbekistani saatkonna poole pöörduda nii lihtposti kui e-kirja teel ning taotleda endale tagasipöördumiseks vajalikke dokumente. Samuti kinnitab PPA kohtule, et on valmis isiku omakäelisi taotlusi edastama saatkonnale ning koostöös Läti ametivõimudega on reaalselt teostatav ka isiku saatkonda kohale transportimine, kui saatkond seda vajalikuks peab.
31.Kohus saab aru, et kaebaja leiab, et tema väljasaatmine Usbekistani Vabariiki tuleks tunnistada võimatuks. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg 4 p 2 kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks.
32.Kohtuasjas nr 3-18-2186 leidis kohus, et kaebaja väljasaatmine ei ole muutunud võimatuks. Kohtuotsuse tegemise ajal oli Usbekistani saatkond asunud kaebajat dokumenteerima ning Tallinna Halduskohus leidis, et kuigi isik ei tee PPA-ga koostööd enda dokumenteerimise eesmärgil, siis väljasaatmist Usbekistani võib pidada võimalikuks.
33.PPA alustas vastuse kohtunõudele kohaselt kaebaja dokumenteerimisega 19.11.2018 ning 26.09.2019 teavitas Läti Vabariigis, Riias, asuv Usbekistani saatkond, et PPA taotlust ei rahuldata ning isikut ei dokumenteerita, kuivõrd isik ei ole end päritoluriigi seaduste kohaselt riigis registreerinud.
34.Kaebaja suhtes on kohaldatud järelevalvemeetmeid PPA 30.09.2019. a otsusega nr 1044943377. Nimetatud otsuse kohaselt vabastas PPA 30.09.2019 isiku kinnipidamiskeskusest, sest isiku väljasaatmine on hetkel perspektiivitu.
35.Kuna praeguseks on kinnitust leidnud, et Usbekistan ei rahulda Eesti riigi taotlust võtta kaebaja vastu ja anda talle isikut tõendavad dokumendid ning kaebaja on kinnipidamiskeskusest vabastatud, siis on praeguseks väljasaatmine ehk väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine (VSS § 5) peatatud. Kaebajal puudub õiguskaitse vajadus nõuda väljasaatmise võimatuks tunnistamist, kuna faktiliselt on seda PPA 30.09.2019. a otsuses nr 1044943377 konstateeritud.
36.VMS § 18 lg 1 ja VSS § 62 järgi on aga ka väljaspool väljasaatmiskeskust viibival isikul kaasaaitamiskohustus, mis on sõnastatud kohustusena igati kaasa aidata Eestist lahkumise korraldamise menetlustes tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisele. Kohus leiab, et kaebajal on väljasõidukohustus. Riigikohus on selgitanud isiku väljasõidukohustuse sisu kohtulahendis nr 3-3-1-84-11, p 43: „Väljasõidukohustusest enesest tuleneb nii isiku kohustus lahkuda riigist kui ka kohustus astuda mõistlikke samme selle kohustuse täitmiseks vajalike eelduste loomiseks, sh mõistlikke samme selle kohustuse täitmiseks vajalike eelduste loomiseks, sh astuda mõistlikke samme viibimisaluse saamiseks teises riigis. Teistsuguse lähenemise korral osutuks lahkumisettekirjutuse tegemine ja selle tagamiseks sunnivahendite kohaldamine mõttetuks. Mõttetuks muutuks see näiteks siis, kui välisriigi kodakondsust omav isik, kellel puudub kodakondsust tõendav dokument, keeldub taotlemast ajutist reisidokumenti või muud dokumenti, mis annab aluse riiki sisenemiseks. Väljasõidukohustuse täitmist saab kolleegiumi arvates lugeda võimatuks, kui pärast isiku poolt astutud mõistlikke samme on selge, et talle välisriigis viibimisalust ei anta.“ (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 19.06.2012, asjas nr 3-3-1-84-11, p 43)
37.Seega peab kaebaja ise aitama reaalselt kaasa dokumentide saamisele. PPA-ga koostööd tehes saab kaebaja vältida neid tagajärgi, mida ta on kaebuses välja toonud.
38.HKMS § 121 lg 2 p 2 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki, milleks on lahkuda Eesti Vabariigist Hispaaniasse.
39.EL põhiõiguste harta art 45 lg 1 kohaselt on EL kodanikul õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada. Kaebaja puhul ei ole tegemist EL kodanikuga ning ta ei saa EL-s vabalt liikuda, vaid vajab selleks viisat või muud seaduslikku alust. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalaste oma territooriumile lubamise ja nende sealviibimise üle, arvestades sealjuures rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustustega. Kuigi kaebaja leiab, et Eestist lahkumise keeld rikub Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 4 artikli 2 lõiget 2, Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 13 osa 2, 1926. aasta orjapidamise konventsiooni artikli 1 osa 1, 1956. aasta orjanduse kaotamise, orjakaubanduse ning orjusega sarnaste institutsioonide ja tavade täiendava konventsiooni artikli 3 osa 1 ja artikli 6 lõike 1 punkte 2, siis on igal EL liikmesriigil õigus piirata välismaalaste õigust riigis viibimiseks. Kaebaja väidete osas, et Usbekistani väljasaatmine oleks vastuolus ebainimliku kohtlemise keeluga (VSS § 171) on mitmed kohtuastmed erinevates kohtuasjades vastanud ning leidnud, et kaebaja kartused ei ole põhjendatud (haldusasi nr 3-18-1088).
40.Kaebajal tuleb pöörduda Usbekistani Vabariigi saatkonna poole taotlusega Usbekistanis viibimisaluse saamiseks. Kaebajal ei ole õigust Eestilt taotleda Usbekistani asemel Hispaaniasse lahkumist võimaldavate dokumentide väljastamist. Seni kuni kaebaja ei ole Eesti võimudele esitanud Usbekistanilt saadud eitavat vastust taotlusele, ei ole halduskohtu hinnangul alust eelpool kirjeldatud seisukohti ümber hinnata.
41.Viimasena kaalub kohus, kas kaebus Siseministeeriumi vastu on lubatav. III
42.Kohus leiab, et kaebus Siseministeeriumi 31.08.2020. a kirja nr 2-2/597-2 õigusvastaseks tunnistamiseks ja Siseministeeriumi kohustamiseks anda kaebajale dokumendid, kuulub samuti tagastamisele kaebeõiguse puudumise tõttu.
43.Siseministeerium on õiguspäraselt kaebajale vastanud, et kaebaja kui välismaalase dokumentide hankimisega ja lahkumisettekirjutuse tuleneva väljasõidukohustuse täitmisega, samuti väljasaatmise menetlusega tegeleb PPA. VMS § 296 lg 1 kohaselt on PPA-l õigus teostada riiklikku järelevalvet välismaalase Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise ja Eestis töötamise ning Eestist eemalviibimise asjaolude üle.
44.Kuna kaebus kuulub tagastamisele kaebuse nõuete osas PPA ja Siseministeeriumi vastu, siis jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata HKMS § 249 lg 5 alusel ka kaebaja nõude osas kohustada PPA-d väljastama temale isikutunnistus ning nõude osas kohustada Siseministeeriumi väljastama kaebajale isikutunnistus. Kaebajal puudub ka esialgse õiguskaitse vajadus, kuna kaebajal on võimalik taotleda dokumente Usbekistani saatkonnast.
45.Kaebajal puudub sissetulek, mistõttu palub ta kohtul anda menetlusabi tõlgi ja juristi abiks ning vabastada ta riigilõivu tasumisest. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis puudub vajadus vaadata sisuliselt läbi kaebaja riigilõivust vabastamise ja riigi õigusabi andmise taotlusi. Kohus jätab kaebaja menetlusabi ja RÕA taotluse läbi vaatamata, sest tagastab kaebuse kaebust menetlusse võtmata.
46.Kohus edastab käesoleva kohtumääruse kaebajale tõlgituna vene keelde, kuna kohtule teadaolevalt ei valda kaebaja eesti keelt ning kaebajal puudub ka sissetulek, mis võimaldaks tal ise tõlkimist korraldada. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.