Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. juuni 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1115
Haldusasi
X, Y ja W kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai 2020. a otsuste nr 7001910212-1 ja nr 7001910213-1 ja 7001910216-1 tühistamiseks ning rahvusvahelise kaitse taotluste uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Q ja C kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai 2020. a otsuse nr 7001910225-1, 7001910214-1 ja 7001910215-1 tühistamiseks ning rahvusvahelise kaitse taotluste uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2020. a otsused
Menetlusosalised
Kaebajad – X, Y ja W, esindaja v.adv Keijo Lindeberg Q ja C, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS
Menetluse alus ringkonnakohtus
X, Y, W, Q ja C apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
24. märts 2021 ja kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada X, Y, W, Q ja C apellatsioonkaebused osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-201115 lahkumisettekirjutusi ja X suhtes sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas ning Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-1251 Q-le ja C-le tehtud lahkumisettekirjutusi puudutavas osas.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
3.1.rahuldada X kaebus osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai 2020. a otsuse nr 7001910212-1 resolutsiooni punktid 2 ja 3;
3.2.rahuldada Y ja W kaebused osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai 2020. a otsuse nr 7001910213-1 ja 7001910216-1 resolutsiooni punkt 2;
3-20-1115
3.3.rahuldada Q ja C kaebused osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai 2020. a otsuse nr 7001910225-1, 7001910214-1 ja 7001910215-1 resolutsiooni punkt 2 Q ja C puudutavas osas.
Rahvusvahelist kaitset puudutavas osas jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsused muutmata.
X-le, Y-le, W-le, Q-le ja C-le esimese ja teise astme kohtus antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebajate ja Z nimed ja sünniajad, otsuse punktis 17 viidatud Facebooki kasutajanimi ning Novgorodi rajoonikohtu otsuse kuupäev ja kohtuasja number tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20. juulil 2022 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X ja tema elukaaslane Y lahkusid koos nende ühise lapse W (sünd. XX.XX.XXXX) ning X ja tema endise abikaasa Z ühiste laste Q (sünd. XX.XX.XXXX) ja C-ga (sünd. XX.XX.XXXX) Venemaalt 27.12.2018 Valgevenesse ning sealt edasi 30.12.2018 Rootsi, kus nad esitasid 22.01.2019 rahvusvahelise kaitse taotlused. Kuna Euroopa Liitu sisenemiseks oli Schengeni viisa väljastanud Eesti saatkond, saadeti isikud Rootsist Eestisse ning nad esitasid siin 15.08.2019 rahvusvahelise kaitse taotlused.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 15.05.2020 otsusega nr 7001910212-1 X taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Ühtlasi kohustas PPA isikut 30 päeva jooksul lahkuma Venemaa Föderatsiooni ning kohaldas talle sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Taotleja on väljendanud hirmu tagasipöördumise ees Venemaale, kuna ta osales Peterburis 09.09.2018 toimunud pensioniea tõstmise vastasel registreerimata meeleavaldusel, kus ta peeti 2(21)
3-20-1115 üheks ööpäevaks kinni. Samuti määras Novgorodi rajoonikohus talle XX.XX.XXXX haldusaresti 15 ööpäeva ja rahatrahvi 2500 rubla, sest taotleja oli teinud sotsiaalmeedia portaali Facebook postituse, milles võrdles Putinit Hitleriga. Taotleja sai Rootsis venda külastades 15.01.2019 teada, et tema elukohas Veliki Novgorodis korraldati läbiotsimine, mille käigus võeti ära tema laua- ja sülearvuti. Taotleja on enda sõnul kasutanud Facebooki kontot, mida ta omab alates 2009. a-st, peamiselt poliitilise sisuga postituste tegemiseks ja on olnud alati väga kriitiline valitseva võimu suhtes. Venemaal on taotleja suhtes ilmselt algatatud kriminaalasi ning sinna naastes ta vahistatakse ja tema lapsed satuvad lastekodusse. X ei kuulu ühessegi organisatsiooni, parteisse, rühmitusse ega gruppi. X ei ole tervislikust seisundist tulenevalt erivajadusega isik VRKS § 151 lg 1 mõttes. Taotleja subjektiivse tagakiusukartuse põhjendatust tuleb hinnata poliitilise meelsuse alusel. PPA hinnangul ei ole taotleja usaldusväärne ning on tõenäoliselt esitanud teadvalt valeütlusi. X ja Z ütlused kriminaalasja algatamisest ja 15.01.2019 läbiotsimisest teavitamise kohta on vastuolulised. Taotleja põhjendused selle kohta, miks ta ei esitanud enda ja teiste pereliikmete passe Rootsi migratsiooniametile ega PPA-le, ei ole usutavad (väidetavalt saatis taotleja need oma vennaga Venemaale, sest laste dokumendid oli vaja koolist välja võtta). Taotleja usaldusväärsust vähendab seegi, et ta taotles endale ja oma perekonnale rahvusvahelist kaitset 2009. a-l Rootsis, esitades ametivõimudele valeidentiteedid ja valeandmeid perekonna olukorra ning tagakiusamise asjaolude kohta. Päritoluriigi informatsioon kinnitab taotleja väiteid 09.09.2018 toimunud pensionireformi vastase meeleavalduse ja sellele järgnenud karistuste kohta. Samuti kinnitab päritoluriigi teave võimalikku karistust taotleja väidetud Facebooki postituse eest. Venemaa ametivõimudega kokkupuutumisega seonduvalt peab PPA taotleja ütlusi usutavaks. Taotleja ütluste põhjal on tuvastatud, et tal on opositsioonilised vaated, kuid ainuüksi see asjaolu ei tingi rahvusvahelise kaitse andmist. PPA-l ei ole õnnestunud tuvastada taotleja antud kasutajanimega Facebooki postitusi. Taotlejale määrati rahatrahv ja haldusarest natsisümboolika avaldamise eest ning see karistus on kooskõlas Venemaa õigusaktidega ja ei nähtu, et karistamine olnuks poliitiliselt motiveeritud. Venemaal on väljendusvabadus piiratud ja taotleja võib olla eriteenistuste huvi all, kuid samas toimub Venemaal sadu meeleavaldusi kuni sadade tuhandete meeleavaldajatega ja erinevates meediaportaalides avaldavad opositsioonilisi vaateid samuti tuhanded inimesed. Nad võivad olla küll politseis kirjas, kuid neile ei kaasne seetõttu oma tegevusest tingituna veel riigipoolset tagakiusamist. Taotleja suhtes ei ole rakendatud ebaproportsionaalset karistamist, teda pole taga kiusatud ja ta ei ole Venemaal viibides saanud reaalseid ähvardusi oma tegevuse eest miitingutel või Facebookis. X isikuline profiil ei ole selline, et Venemaa võimud sooviksid teda reaalselt vangistada või kinni pidada. Kokkupuude politseiga pole toonud taotlejale kaasa tagajärgi, mis oleks käsitatav tagakiusamisena või võiks tekitada põhjendatud tagakiusuohu. Venemaale naasmise korral ei saaks taotlejale ega tema lastele osaks tõsist ohtu ning neil puuduvad takistused Venemaale tagasipöördumiseks. X puhul ei esine sellised tervislikke, sotsiaalseid ega majanduslikke põhjuseid, mis tingiksid isikule lahkumiskohustuse panemata jätmise. Alaealiste laste heaolu arvestades on samas põhjendatud teha lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga. Taotlejal on soovi korral võimalik lahkuda ka Usbekistani, kuigi väljasaatmise korral on sihtriigiks Venemaa kui kodakondsusjärgne riik. Sissesõidukeeldu kohaldamise tingib asjaolu, et taotleja kasutas Eesti viisat Rootsi reisimiseks ning on varem kuritarvitanud Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse ja viisasüsteemi. Taotlejal elavad Rootsis vend ja täisealine tütar, kuid ta ei suhtle nendega. Samuti ei ole X-l majanduslikke huve, mida sissesõidukeeld võiks riivata. Seega ei esine sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid ega kaalukaid põhjusi, mis tingiksid lühema tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamise või selle kohaldamata jätmise. 3(21)
3-20-1115
3.Politsei- ja Piirivalveamet luges 15.05.2020 otsusega nr 7001910213-1 ja 70019102161 Y ja W taotlused VRKS § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas need VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Ühtlasi kohustas PPA isikuid 30 päeva jooksul lahkuma Venemaa Föderatsiooni ning kohaldas Y suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. W suhtes jättis PPA sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Y ja W subjektiivne tagakiusukartus seondub sellega, et X-l on Venemaal probleeme poliitilistel põhjustel ja kuna nad on perekond, siis on see nende ühine probleem. Y ei ole väitnud, et Venemaa ametivõimud teda või W taga kiusaksid, vaid tal on hirm eelkõige teadmatuse ees, mis saab temast ja lapsest ning poolõdedest siis, kui X vangi pannakse. Kuna Y ja W puhul ei ole võimalik määratleda tagakiusukartuse alust, siis ei vasta nad pagulase staatuse andmise kriteeriumitele. Samuti ei esine täiendava kaitse andmise aluseid ning neil puuduvad takistused Venemaale tagasipöördumiseks. Y ja W puhul ei esine sellised tervislikke, sotsiaalseid ega majanduslikke põhjuseid, mis tingiksid neile lahkumiskohustuse panemata jätmise. Alaealise lapse heaolu arvestades on põhjendatud teha lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga. Kuna laps käib lasteaias, võib ta olla mõningal määral lõimunud Eesti ühiskonda, kuid see ei saa olla ettekirjutuse tegemisel määrav. Lapse parimates huvides on kasvada üles koos perekonnaga enda päritolu kultuuriruumis. Soovi korral on Y-l võimalik lahkuda ka Usbekistani, kuigi väljasaatmise korral on sihtriigiks Venemaa kui kodakondsusjärgne riik. Y-le sissesõidukeeldu kohaldamise tingib asjaolu, et taotleja kasutas Eesti viisat Rootsi reisimiseks ning on varem kuritarvitanud Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi, taotledes 2009. a-l Rootsis rahvusvahelist kaitset valenime all. Y-l ei ole majanduslikke huve, mida sissesõidukeeld võiks riivata. Seega ei esine sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid ega kaalukaid põhjusi, mis tingiksid lühema tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamise või selle kohaldamata jätmise. Alaealisele lapsele sissesõidukeelu kohaldamine ei ole vajalik.
4.Politsei- ja Piirivalveamet luges 15.05.2020 otsusega nr 7001910225-1, 70019102141 ja 7001910215-1 Z, Q ja C taotlused VRKS § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas need VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Ühtlasi kohustas PPA isikuid 30 päeva jooksul lahkuma Venemaa Föderatsiooni ning kohaldas Z suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Q ja C suhtes jättis PPA sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Z, Q ja C subjektiivne tagakiusukartus seondub sellega, et X-l on Venemaal probleeme poliitilistel põhjustel ja kuna nad on perekond, siis on see nende ühine probleem. Z ei ole väitnud, et Venemaa ametivõimud teda või tema lapsi taga kiusaksid, vaid tal on hirm eelkõige selle ees, et ta võib lastest ilma jääda, kui ka tema suhtes peaks algatatama kriminaalasi. Kuna Z, Q ja C puhul ei ole võimalik määratleda tagakiusukartuse alust, siis ei vasta nad pagulase staatuse andmise kriteeriumitele. Samuti ei esine täiendava kaitse andmise aluseid ning neil puuduvad takistused Venemaale tagasi pöörduda. Laste parimates huvides on kasvada perekonnas. Q vajab regulaarset psühhiaatrilist ja psühholoogilist abi, mille saamise võimalus on Venemaal olemas (sh lastele tasuta kohustusliku tervisekindlustuse süsteemi alusel). Z, Q ja C puhul ei esine sellised tervislikke, sotsiaalseid ega majanduslikke põhjuseid, mis tingiksid neile lahkumiskohustuse panemata jätmise. Alaealiste laste heaolu arvestades on põhjendatud teha lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga. Kuna lapsed käivad koolis ja oskavad mõnevõrra eesti keelt, võivad nad olla mõningal määral lõimunud Eesti ühiskonda, kuid see ei saa olla ettekirjutuse tegemisel määrav. Q ravivajadus ei takista Eestist lahkumist, sest Venemaal on võimalik ravi jätkata. Z võib soovi korral lahkuda ka Usbekistani, kuigi väljasaatmise korral on sihtriigiks Venemaa kui kodakondsusjärgne riik. Z-le sissesõidukeeldu 4(21)
3-20-1115 kohaldamise tingib asjaolu, et taotleja kasutas Eesti viisat Rootsi reisimiseks ja on varem kuritarvitanud Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi, taotledes 2009. a-l Rootsis rahvusvahelist kaitset valenime all. Z-l ei ole majanduslikke huve, mida sissesõidukeeld võiks riivata. Seega ei esine sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid ega kaalukaid põhjusi, mis tingiksid lühema tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamise või selle kohaldamata jätmise. Alaealistele lastele sissesõidukeelu kohaldamine ei ole vajalik.
5.X, Y, W, Z, Q ja C esitasid 09.06.2020 Tallinna Halduskohtule kaebused PPA 15.05.2020 otsuste tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata nende rahvusvahelise kaitse taotlused uuesti läbi (haldusasi nr 3-20-1115).
6.Tallinna Halduskohus eraldas 30.06.2020 määrusega Z, Q ja C kaebused menetlemiseks eraldi haldusasjana (haldusasi nr 3-20-1251).
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 07.09.2020 otsusega nr 3-20-1115 Y kaebuse osaliselt ja tühistas PPA 15.05.2020 otsuse nr 7001910213-1 resolutsiooni punkti 3 (Y suhtes sissesõidukeelu kohaldamine) ning ülejäänud osas jättis X, Y ja W kaebused rahuldamata. Päritolumaa teabe analüüsi ja täiendava kaitse andmist puudutavas osas ei pidanud halduskohus vajalikuks PPA põhjendusi üle korrata (HKMS § 165 lg 2), märkides, et vaidlustatud otsustest ei nähtu lubamatute teabeallikate kasutamist ja kaebuse sellekohased väited on üldsõnalised. Pagulasena tunnustamine ei ole kaalutlusotsus ning rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel ei otsi ega kaalu haldusorgan muid võimalikke õiguslikke aluseid riiki jäämiseks, mis võiksid teoreetiliselt kõne alla tulla, vaid menetleb üksnes temale esitatud taotlust. Vaidlust ei ole selles, et rahvusvahelise kaitse taotlusi tuleb hinnata individuaalselt. Kui alaealise lapse vanemal või vanematel puudub rahvusvahelise kaitse saamise alus ning alaealisel ei ole eraldiseisvat alust rahvusvahelist kaitset saada, siis saadetakse enamasti kõik pereliikmed koos tagasi päritoluriiki, sest laste parimates huvides on üldjuhul olla koos oma vanematega. Sellest ei saa järeldada, et taotlusi pole hinnatud individuaalselt. Ükski õigusnorm ei keela teha ühise dokumendina vormistatud otsust samast perest pärit taotlejate kohta, kelle taotlused tuginevad samadele asjaoludele. Tegemist on haldusorgani menetlusliku kaalutlusotsusega, mis tagab selle, et perekonna taotlused menetletakse ja lahendatakse üheaegselt. Pole arusaadav, kuidas takistaks otsuste ühine vormistamine kaitsevajaduse individuaalset hindamist. See ei takista ka lastele vajaduse korral eraldi esindaja määramist. Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu määramine samas dokumendis, millega keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest, ei ole õigusvastane (nt Euroopa Kohtu 19.06.2018 otsus kohtuasjas C-181/16, Gnandi). Samas on Y ja W kohta tehtud otsus põhjendamispuudustega, sest kuigi PPA on tuvastanud, et neil ei ole eraldiseisvaid asjaolusid rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, ei ole neid puudutavas otsuses viidatud X kohta tehtud otsuse põhjendustele, mis käsitlevad VRKS § 4 lg-st 1 tuleneva aluse puudumist. See eksimus ei tingi haldusakti tühistamist, sest rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist ning X puudutava otsuse põhjendused olid teistele kaebajatele ja nende esindajale kättesaadavad. Kaebuses ei ole välja toodud, milline X-st eraldiseisev alus rahvusvahelise kaitse saamiseks on Y-l või W-l. X perekonnaks tuleb lugeda kõik tema lapsed ja elukaaslane Y. Eksabikaasasid euroopalikus kultuuriruumis üldiselt (tuumik)perekonna liikmeteks ei loeta ning ka Z kinnitas kohtuistungil haldusasjas nr 3-20-1251, et ta ei sõltu mingil moel endisest abikaasast X-st ega oma täisealisest tütrest Y-st. Täiendava kaitse andmise aluseks ei ole päritoluriigi ebademokraatlikkus ja kehvemad majanduslikud olud ning sellest tulenevalt riigi poolt pakutavate avalike teenuste kehvem kvaliteet, võrreldes selle riigiga, kus rahvusvahelist kaitset taotletakse. VRKS § 4 lg 3 tähenduses tõsist ohtu ei ole kaebuses välja toodud. Kaitsevajaduse hindamisel ei ole kohaseks kaalutluseks, et Eestis oleks W-le tagatud parim võimalik lapsepõlv. 5(21)
3-20-1115 Rahvusvahelise kaitse andmist ei õigusta ka Y võimalikud majandusliku toimetuleku raskused Venemaal. Esindaja väited „lapse hukatusse saatmisest“ on selgelt liialdatud. Pole usutav, et lapsel tuleks päritoluriigis taluda kohanemisega kaasnevaid märkimisväärseid raskusi. Vaidlust ei ole selles, et X-l on Venemaa võimude suhtes kriitilised vaated ja tema poliitiline meelsus pole muutunud, vaatamata sellele, et ta on kohtumenetluses asunud väitma Jehoova tunnistajate usu leidmist. Üldteadaolevalt ei tunnista Jehoova tunnistajad mistahes riigivõimu ega osale poliitikas. Kaebuses on väidetud X kuulumist M. Hodorkovski poliitilisse liikumisse, kuid see ei tugine X ütlustele ega asja materjalidest nähtuvale. Kaebaja pole olnud Avatud Venemaa ega ühegi muu opositsioonilise liikumise liige, vaid ta on üksnes väitnud end toetavat nende seisukohti. Kaebaja osales vaid ühel opositsiooni korraldatud meeleavaldusel (09.09.2018), mistõttu puudub tal ühiskonnas laiemalt nähtav ja võimude poolt kaalukaks peetav roll opositsioonilises tegevuses. Kaebaja sõnavabadus on piiratud sarnaselt mis tahes teise Venemaa kodanikuga. Väide meeleavaldusel osalemisest ei ole ka tõendatud. Päritolumaa teabe kohaselt said enamik kinni peetutest karistuseks kohtu poolt määratud trahvi, üldkasuliku töö või aresti. Kaebaja väitis alles kohtuistungil, et ta võis saada trahvi, kuid seda väidet ei saa pidada usaldusväärseks. Kuigi Novgorodi rajoonikohtu XX.XX.XXXX otsuses on viidatud korduvale õigusrikkumisele, täpsustamata varasemat rikkumist, pole alust järeldada, et silmas peeti miitingul osalemist. Natsisümboolika avalik demonstreerimine on Venemaal (ja mitte ainult seal) karistatav ning kaebajale määratud karistus jäi sanktsiooninormi piiridesse. Ajaloolist aspekti arvestades ei saa normi ennast pidada poliitiliselt motiveerituks ja seega ei saa pelgalt normi kohaldamisest järeldada, et karistamine oli poliitiliselt motiveeritud. Esile toodud asjaolude põhjal ei saa asuda seisukohale, et X oleks poliitilise meelsuse tõttu Venemaal taga kiusatud ning see oleks olnud tõsine või korduv ja inimõigusi raskelt rikkuv (VRKS § 19 lg 1 p 1). Kaebaja selgitas kohtuistungil, et on poliitilisi seisukohti avaldanud peamiselt oma Facebooki postitustes ning jaganud oma kontol ka teiste postitusi. Seejuures ei olevat X oma Facebooki lehel käinud juba ligi kaks aastat, kuigi konto on alles. PPA tuvastas, et X antud paroolidega ei ole võimalik kontole ligi pääseda. Seega ei kasuta kaebaja seda jätkuvalt oma poliitilise meelsuse väljendamiseks ja kaebaja varasemat (pigem alalhoidlikku) käitumist arvestades ei ole põhjust eeldada, et tema tegevus Venemaa võimude kritiseerimisel võiks päritoluriiki naasmisel muutuda selliseks, et oleks alust järeldada võimude poolt tegevust, mis oleks käsitatav tagakiusamisena. See ei tähenda, et kaebaja peaks oma poliitilist meelsust muutma. Asjaolust, et kaebaja soovis väidetavalt sõita üksnes pühadeks Rootsi vennale külla, nähtub samuti, et ta pidas võimalikuks Venemaale naasta ning reaalne hirm tekkis alles pärast 15.01.2019 läbiotsimisest teada saamist. Ükski taotleja ei ole väitnud, et pärast haldusarestist vabanemist ja enne Venemaalt lahkumist oleks võimud X otsinud. Läbiotsimise kohta puuduvad igasugused tõendid ja selle kohta on antud üksnes vastuolulised seletused (sh kohtuistungil). Varasem varjupaigamenetlus Rootsis (2009) näitab, et Euroopasse põgenemine on olnud X pikaajaline eesmärk ning ta ei kõhkle selle eesmärgi saavutamise nimel valetamast. Rootsi ametiasutuste koostatud materjalidest saab ka järeldada, et X-le ei ole probleemiks oma eesmärgi nimel manipuleerida lastega ja mõjutada neid valetama (vt Faluni halduskohtu 22.01.2013 otsuse tõlge, lk 6). Rahvusvahelise kaitse menetluse ajal reisis kaebaja Taškenti (s.o Usbekistani ehk riiki, kust ta väidetava tagakiusamise tõttu pages) ja peeti Soomes kinni kehtetu viisa tõttu. Seejärel reisis kaebaja Usbekistanist tagasi Rootsi pere juurde Leedu viisa alusel ehk viisat väärkasutades. Rootsis määratud 5-aastane sissesõidukeeld takistas kaebajal pärast lahkumist sinna naasmast, kuid 2018. a-l keeld lõppes. Asjaolu, et kaebajad jätsid oma reisidokumendid X venna juurde Rootsi, kui nad Eestile üle anti, ning vend viis dokumendid seejärel (2019. a suvel) X ema juurde Venemaale, viitab, et X üritas raskendada võimalikku väljasaatmist. Eluliselt usutav ei ole selgitus, et passid saadeti X emale selleks, et ta saaks laste 6(21)
3-20-1115 dokumendid koolist välja võtta, sest seda oleks saanud teha sellel ajal veel Venemaal viibinud Z. Samuti ei ole loogiline, miks taotles Z viisat koos lastega, kui tal puudus väidetavalt soov Rootsi või mujale reisile sõita. See viitab, et Rootsis rahvusvahelise kaitse taotlemist planeeriti juba Venemaal. Ka Valgevene kaudu lahkumine toimus tõenäoliselt tagakiusukartusest mulje loomiseks. PPA on õigesti leidnud, et X ei saa pidada üldiselt usaldusväärseks. Taotleja haavatavust on PPA hinnanud. Kohtumenetluses välja toodud uus asjaolu (Jehoova tunnistajate usu leidmine 2019. a jõulude ajal) ei anna samuti alust tunnustada X ja Y pagulastena. Y on seni olnud õigeusklik ja X ateist. Kuna väide Jehoova tunnistajateks hakkamisest esitati juba kaebuses, siis on PPA saanud seda analüüsida, kuid hinnanud selle ebausutavaks ja otsituks. Isegi kui kaebajatel on tekkinud kontakt Jehoova tunnistajatega ning nad on asunud selle religiooni sisu ja praktikaid uurima, ei saa neid kohtuistungil antud selgituste kohaselt pidada Jehoova tunnistajateks. Kumbki kaebaja ei kinnitanud kogudusse kuulumist ja usu praktiseerimist. Seega ei ole usutav, et usk oleks muutunud nende elu oluliseks ja lahutamatuks osaks ning neil oleks tekkinud tegelik vajadus seda usku päritoluriigis avalikult praktiseerida. Vaidlust ei ole selles, et Jehoova tunnistajate organisatsioon on Venemaal keelatud ja usu avalik praktiseerimine toob kaasa riigipoolsed sanktsioonid. Kaebajad pole tõendanud, et Venemaa võimud kiusaksid taga kõiki eraviisiliselt Jehoova tunnistajate usku praktiseerivaid isikuid ning see pole ka eluliselt usutav. Usuvabaduse rikkumisest saab tagakiusamine, kui isikut ähvardab tema päritoluriigis oma vabaduse teostamise tõttu tegelik oht. Keelatud avalike usutoimingute puhul on subjektiivseks asjaoluks see, kui tähtsad on sellised toimingud isiku usulise identiteedi säilitamiseks. Kaebajate puhul ei saa eeldada päritoluriigis reaalsesse ohtu sattumist ka juhul, kui nad võtavad tulevikus vastu Jehoova tunnistajate usu, sest tegemist on üksnes hüpoteetilise võimalusega. Seega ei mõjuta uus asjaolu kuidagi PPA otsuse õiguspärasust, vaid selle välja toomine alles kohtumenetluses õõnestab veelgi kaebajate usaldusväärsust. Kaebajatele on tehtud lahkumisettekirjutus pikima seaduses toodud vabatahtliku täitmise tähtajaga (VSS § 72 lg 4), mis hakkab kulgema viibimisaluse lõppemisel. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega on võimalik VSS § 72 lg 5 alusel pikendada kuni 30 päeva võrra korraga. Lapse tõsine terviseprobleem on kaheldamatult tähtaja pikendamist õigustavaks asjaoluks, kui arsti hinnangul oleks väljasaatmise protseduuri mõju lapse tervist ohustav. Väljasaatmise toimingu suhtes saab halduskohtule esitada ka keelamiskaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega. W-l ja Y-l selliseid terviseprobleeme ei esine ning X väidetav terviseprobleem ei ole usutav. Lahkumisettekirjutuse tegemist ei mõjuta eeldatavalt mööduva või stabiliseeritava terviseprobleemi olemasolu Q-l, kuid seda tuleb PPA-l hinnata väljasaatmistoimingu tegemisel. Lahkumisettekirjutuse õigusvastasust on põhjendatud eelkõige sellega, et arvestatud pole lapse huvidega, kuid kaebus ei sisalda ühtegi veenvat põhjendust, miks Venemaal sündinud ja seal elanud ning vene keelt valdav laps ei saaks elada oma päritolu- ja kodakondsusjärgses riigis. Kaebajad on Eestis viibinud ligi aasta, mistõttu ei ole siin integreerumine märkimisväärne. Lapsel on kaks täisealist ja töövõimelist vanemat, kellel on lapse ülalpidamise kohustus. Lapse vanaema elab Venemaal. W saab Venemaal jätkata lasteaias käimist ning tütardele on Venemaal tagatud koolihariduse kättesaadavus. Tagasipöördumisega kaasnevad võimalikud esialgsed majanduslikud raskused, ei anna alust pidada tagasipöördumist võimatuks või lapse õigusi rikkuvaks. PPA on määranud sihtriigiks õigesti Venemaa, mitte Usbekistani. Kaebajatel on vabatahtlikult võimalik lahkuda mh Usbekistani. X suhtes sissesõidukeelu kohaldamine ei ole ebaproportsionaalne. Vajaduse korral on kaebajal võimalik hiljem taotleda ka sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Y puhul ei ole PPA arvestanud, et ta oli Rootsis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal alles 18-aastane ning 7(21)
3-20-1115 selgelt oma ema ja kasuisa (praeguse elukaaslase) mõju all. Kohtul ei ole võimalik hinnata, millist kaalu omas sissesõidukeelu tähtaja määramisel Eesti viisa väärkasutus ning puudub veendumus, et X-ga sama pikk sissesõidukeeld on proportsionaalne.
8.Tallinna Halduskohus jättis 07.09.2020 otsusega nr 3-20-1251 Z, Q ja C kaebused rahuldamata, nõustudes vaidlustatud PPA otsuses esitatud põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Pagulasena tunnustamine ei ole kaalutlusotsus ning rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel ei otsi ega kaalu haldusorgan muid võimalikke õiguslikke aluseid riiki jäämiseks, mis võiksid teoreetiliselt kõne alla tulla, vaid menetleb üksnes temale esitatud taotlust. Vaidlust ei ole selles, et rahvusvahelise kaitse taotlusi tuleb hinnata individuaalselt. Kui alaealise lapse vanemal või vanematel puudub rahvusvahelise kaitse saamise alus ning alaealisel ei ole eraldiseisvat alust rahvusvahelist kaitset saada, siis saadetakse enamasti kõik pereliikmed koos tagasi päritoluriiki, sest laste parimates huvides on üldjuhul olla koos oma vanematega. Sellest ei saa järeldada, et taotlusi pole hinnatud individuaalselt. Ükski õigusnorm ei keela teha ühise dokumendina vormistatud otsust samast perest pärit taotlejate kohta, kelle taotlused tuginevad samadele asjaoludele. Tegemist on haldusorgani menetlusliku kaalutlusotsusega, mis tagab selle, et perekonna taotlused menetletakse ja lahendatakse üheaegselt. Pole arusaadav, kuidas takistaks otsuste ühine vormistamine kaitsevajaduse individuaalset hindamist. See ei takista ka lastele vajaduse korral eraldi esindaja määramist. Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu määramine samas dokumendis, millega keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest, ei ole õigusvastane (nt Euroopa Kohtu 19.06.2018 otsus kohtuasjas C-181/16, Gnandi). Alaealised tütred on Z perekonnaliikmed. X perekonnaks tuleb lugeda kõik tema lapsed ja elukaaslane Y. Eksabikaasasid euroopalikus kultuuriruumis üldiselt (tuumik)perekonna liikmeteks ei loeta ning ka Z kinnitas kohtuistungil haldusasjas nr 3-20-1251, et ta ei sõltu mingil moel endisest abikaasast X-st ega oma täisealisest tütrest Y-st. X ja Z on pidanud oluliseks lähtuda laste arvamusest, kui peaks tekkima vajadus otsustada, kumma vanemaga nad jäävad siis, kui üks vanematest peab Eestist lahkuma ja teine mitte. PPA pidanuks VRKS § 17 lg-te 1 ja 2 järgi siiski juba haldusmenetluses kaaluma, kas määrata Q-le ja C-le eraldi esindaja ning üksnes lastekaitsetöötaja kaasamine ei pruugi olla laste õiguste kaitseks piisav. PPA ei ole sellele asjaolule piisavalt tähelepanu pööranud, kuid see pole siiski toonud kaasa sisuliselt õigusvastase otsuse tegemist, sest lastel puudub eraldiseisev alus kaitse saamiseks ja pole ilmnenud ühtegi asjaolu, miks nad ei peaks olema koos oma perekonnaga. Arusaamatu on laste esindaja väide, et lapsed võiksid jääda ilma vanemateta Eestisse. Kui vanemad lõpetavad põhjendamatute rahvusvahelise kaitse taotluste esitamise ja sellega seotud rändamise mööda erinevaid riike ja pagulaskeskusi, saavad nad keskenduda lastele stabiilse elukeskkonna tagamisele oma päritoluriigis või nende valikul nt Usbekistanis, kus elavad laste ema sugulased. Lapsed on elanud kodakondsusjärgses riigis ja käinud seal koolis ning vanemad ei ole väitnud, et neil oleks seal esinenud sarnaseid vaimse tervise probleeme, mis tekkisid pärast Venemaalt lahkumist. Lapse terviseprobleemid ei anna iseenesest alust rahvusvahelise kaitse saamiseks, kuid seda asjaolu tuleb kindlasti arvestada lahkumisettekirjutuse täitmisel. Q ja C kohta tehtud otsus on samas põhjendamispuudustega, sest kuigi PPA on tuvastanud, et neil ei ole eraldiseisvaid asjaolusid rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, ei ole neid puudutavas otsuses viidatud X kohta tehtud otsuse põhjendustele, mis käsitlevad VRKS § 4 lg-st 1 tuleneva aluse puudumist. See eksimus ei tingi haldusakti tühistamist, sest rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist ning X puudutava otsuse põhjendused olid teistele kaebajatele ja nende esindajale kättesaadavad. Isegi kui Z lugeda X pere liikmeks, on ka temale rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumine olnud tütarde kohta esitatud põhjendustega samadel alustel õiguspärane. Tõendid ei kinnita, et X oleks tema poliitilise meelsuse tõttu Venemaal taga kiusatud ja selline oht ei ole tõenäoline ka tulevikus. X ei saa pidada üldiselt usaldusväärseks ja usutavad ei ole ka 8(21)
3-20-1115 Z seletused. Lisaks on ilmne, et Q on haldusmenetluses korranud vanemate poolt räägitud valeväiteid. Rahvusvahelise kaitse taotlus põhineb asjaoludel, mis on osaliselt välja mõeldud ja osaliselt ilmselt õiged (st poliitilise meelsuse olemasolu ja Facebooki postituse eest trahvimine), aga pagulasena tunnustamiseks ebapiisavad. Alaealisi kaebajaid on PPA käsitanud haavatavate isikutena nii nende vanuse kui ka vaimse tervise seisundi tõttu. Väide, et seda pole piisavalt arvestatud, jääb arusaamatuks. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et päritolumaa teabe analüüsimisel oleks kasutatud lubamatuid teabeallikaid ja kaebuse sellekohased väited on üldsõnalised. Kohtumenetluses esitatud uus väide Jehoova tunnistajaks hakkamisest ei anna samuti alust Z tunnustamiseks pagulasena. Z on seni olnud õigeusklik ja ei saa eeldada päritoluriigis reaalsesse ohtu sattumist ka juhul, kui ta võtab tulevikus vastu Jehoova tunnistajate usu, sest tegemist on üksnes hüpoteetilise võimalusega. Uus asjaolu ei mõjuta seetõttu PPA otsuse õiguspärasust. Venemaa üldine olukord ei vasta VRKS § 4 lg 3 eeldustele. Täiendava kaitse andmise aluseks ei ole päritoluriigi ebademokraatlikkus ja kehvemad majanduslikud olud ning sellest tulenevalt riigi poolt pakutavate avalike teenuste kehvem kvaliteet, võrreldes selle riigiga, kus taotletakse rahvusvahelist kaitset. VRKS § 4 lg 3 tähenduses tõsist ohtu ei ole kaebuses välja toodud. Q terviseprobleemid ei alanud Venemaal. Lastele on Venemaal tervishoiuteenused tagatud tasuta ja vajalikud spetsialistid olemas vähemalt suuremates linnades. Eluliselt ei ole usutav, et päritoluriigis esineks tõsine oht laste elule või tervisele. Q seisund ei ole selline, mida saaks ravida üksnes väljaspool Venemaad. Ei saa eeldada, et hospitaliseerimise tinginud seisundi halvenemine kestaks pikaajaliselt ja muudaks lahkumise aastateks võimatuks. Vanematel on võimalik vabatahtlikult lahkuda ka mõnda teise riiki, et tagada seal lastele vajalik stabiilne elukeskkond. Kuna rahvusvahelise kaitse menetlus peab olema konfidentsiaalne, siis on alusetu etteheide, et PPA pole pöördunud päritoluriigi poole, et saada kinnitust, et lastele on naasmisel tagatud eakohased tingimused ja perekonda ei lahutata. Kaebajatele on tehtud lahkumisettekirjutus pikima seaduses toodud vabatahtliku täitmise tähtajaga (VSS § 72 lg 4), mis hakkab kulgema viibimisaluse lõppemisel. Lahkumisettekirjutus, mida ei ole reaalselt võimalik mõistlikule ettenähtava aja jooksul täita, tuleks jätta tegemata, sest see poleks eesmärgipärane. Praegusel juhul sellist olukorda ei esine. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega on võimalik VSS § 72 lg 5 alusel pikendada kuni 30 päeva võrra korraga. Lapse tõsine terviseprobleem õigustaks kaheldamatult tähtaja pikendamist, kui arsti hinnangul ohustaks väljasaatmise protseduur lapse tervist. Väljasaatmise toimingu suhtes on võimalik esitada keelamiskaebus koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Lahkumisettekirjutuse tegemist ei mõjuta eeldatavasti mööduv või stabiliseeritav terviseprobleem, kuid PPA-l tuleb seda hinnata väljasaatmistoimingu tegemisel. Lahkumisettekirjutuse õigusvastasust on eelkõige põhjendatud sellega, et arvestatud pole laste huvidega. Samas ei sisalda kaebus ühtegi veenvat põhjendust, miks Venemaal sündinud ning seal elanud ja koolis käinud ja vene keelt valdavad lapsed ei saaks elada oma kodakondsusjärgses riigis. Kaebajad on Eestis viibinud ligi aasta, mistõttu ei ole siin integreerumine märkimisväärne. Lastel on kaks täisealist ja töövõimelist vanemat, kellel on nende ülalpidamise kohustus. Laste vanaema elab Venemaal ja lastele on Venemaal tagatud koolihariduse kättesaadavus. Tagasipöördumisega kaasnevad võimalikud esialgsed majanduslikud raskused ei anna alust pidada tagasipöördumist võimatuks või laste õigusi rikkuvaks. PPA määras sihtriigiks õigesti Venemaa, mitte Usbekistani. Kaebajatel on vabatahtlikult võimalik lahkuda mh Usbekistani. Z-le sissesõidukeelu kohaldamine ei ole ebaproportsionaalne. Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldada ja vaidlustatud otsuse kehtivus peatada, et tagada kaebajatele elukorralduse stabiilsus kuni kohtumenetluse lõpuni.
9.X, Y ja W esitasid 05.10.2020 apellatsioonkaebuse, milles palusid ühtlasi liita haldusasjad nr 3-20-1115 ja nr 3-20-1251. Q ja C esitasid 06.10.2020 apellatsioonkaebuse. Z 9(21)
3-20-1115 esitas 06.10.2020 apellatsioonkaebuse, milles palus ühtlasi liita haldusasjad nr 3-20-1115 ja nr 3-20-1251 ning liitmise korral lõpetada tema kaebuse menetlus. Z lahkus 05.01.2021 vabatahtlikult Eestist ja Euroopa Liidust (Usbekistani). Tallinna Ringkonnakohus liitis 03.03.2021 määrusega haldusasjad nr 3-20-1115 ja nr 3-20-1251 ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-20-1115), võttis vastu Z avalduse apellatsioonkaebusest loobumiseks ja lõpetas apellatsioonimenetluse teda puudutavas osas. Ringkonnakohus vaatas X, Y, W, Q ja C apellatsioonkaebused läbi 24.03.2021 kohtuistungil ja määras otsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 22.04.2021.
10.Ringkonnakohus uuendas 22.04.2021 määrusega asja arutamise ning otsustas 16.07.2021 määrusega korraldada ekspertiisid Q ja C vaimse tervise hindamiseks. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas 27.09.2021 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 7.1-3/550 C kohta (ekspert VL) ning SA Tartu Ülikooli Kliinikum Psühhiaatriakliinik esitas 04.01.2022 ambulatoorse komisjonilise kohtupsühhiaatria ja kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 1 Q kohta (eksperdid RR, IL ja IP). Ringkonnakohus otsustas 06.05.2022 määrusega jätkata asja lahendamist kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.X, Y ja W paluvad 05.10.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 05.04.2021, 20.05.2022 ja 27.05.2022) halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebused jäeti rahuldamata, ning uue otsusega rahuldada nende kaebused tervikuna. Pole arusaadav, millise numbriga otsus on konkreetse taotleja suhtes tehtud, mistõttu ei saa veenduda, et taotlusi on hinnatud individuaalselt. Halduskohus on jätnud päritolumaa teabega seonduva põhjendamata. Päritoluriigi informatsioon on oluline teave rahvusvahelise kaitse andmise otsuse langetamisel. Olulisuse tõttu kehtivad allikatele teatud kriteeriumid / eeldused, et kogutud info oleks käsitatav objektiivse tõendina. Selleks peab päritoluriigi informatsioon olema asjakohane, pärinema avalikult kättesaadavast, usaldusväärsest ja erapooletust allikast ning olema läbipaistev ja tagantjärele tuvastatav. Vastustaja on õigesti kasutanud päritoluriigi informatsiooni leidmiseks avalikke allikaid, kuid allika avalikkus ei ole ainus kriteerium, mis viitab selle usaldusväärsusele. Väidetavalt ei ole halduskohtul mõistlikku põhjust pidada PPA haldusaktides viidatud allikates toodud informatsiooni ebausaldusväärseks, kuid samas pole kaebajatel mõistlikku põhjust pidada Venemaaga seoses viidatud allikaid usaldusväärseks, sest elame libauudiste ajastul ja vastustaja viidatud allikad kas toodavad libauudiseid või toetuvad libauudistele. PPA 15.05.2020 otsuses viidatud Krasnojarski krai prokuratuuri veebilehe puhul tuleb arvestada, et tegemist on riikliku organisatsiooniga, kellel ei pruugi olla piisavalt vabadust otsustada jagatava info sisu, ulatuse jm üle. Vastustaja ei ole päritoluriigi teabe kogumisel arvestanud allikates sisalduva informatsiooni võimalikku kallutatust. Vastustaja kogutud informatsioon ei ole ka enam ajakohane, sest Jehoova tunnistajate olukord Venemaal on muutunud. Jehoova tunnistajate tegevus on Venemaal tunnistatud ekstremismiks. Halduskohtu hinnangul pole eluliselt usutav, et Venemaa riigivõimud kiusaksid taga kõiki usku eraviisiliselt praktiseerivaid inimesi. Rahvusvahelistest pöördumistest ja aruannetest tuleneb, et Venemaal rikutakse Jehoova tunnistajate põhiõigusi süstemaatiliselt ja tahtlikult. Venemaal tundub olevat karistatav ainuüksi Jehoova tunnistajaks olemine, mitte pelgalt usu aktiivne praktiseerimine. Seega on kaebajatel Venemaale tagasisaatmise korral reaalne risk sattuda ohtu. Pole arusaadav, mille põhjal kohus väidab, et üldteadaolevalt ei tunnista Jehoova tunnistajad mis tahes riigivõimu ega osale poliitikas. Jehoova tunnistajatel on probleeme armeeteenistusega ja riigilipule au andmisega, kuid mitte riigivõimu tunnistamisega või poliitikas osalemisega. Kohus ei ole arvestanud, et usuliikumisega liitumine on dünaamiline protsess ja olukord võib 10(21)
3-20-1115 kiiresti muutuda (nt koguduse või selle juhtorgani liikmeks saamine). Reaalse tagakiusamise ohvriks sattumise riski hinnates tuleb arvestada ka hilisemaid sündmusi (VRKS § 19 lg 4). Väide, et risk sattuda päritoluriigis tõsisesse ohtu peab olema reaalne, tähendaks eluliselt, et hüpoteesi kontrollimiseks tuleks isik Venemaale välja saata, mis ei ole õigusriigile kohane käitumine. Ebaõige on ka PPA seisukoht, et Venemaal ei ole käimasolevat rahvusvahelist või siseriikliku relvakonflikti, mis võiks kaebajaid ohustada. Venemaa–Ukraina kriis toimub juba alates 2014. aastast ning käesoleval ajal käib Venemaa ja Ukraina vahel sõda. Venemaa valitsevat režiimi mitte toetavad inimesed on Venemaal olles ohus. Näiteks kriminaliseeriti 04.03.2022 Ukraina sõja kohta „valeuudiste“ levitamine, mille eest on maksimaalse karistusena nähtud ette 10–15 aastat vangistust. Ka X on teinud sotsiaalmeedias postitusi, et tuleb sõda, kuid keegi ei võtnud siis teda tõsiselt. Seega on relvastatud konflikti taustal mh käimas karm infosõda. Venemaa linnades on alates 24.02.2022 igapäevaselt toimunud sõjavastased meeleavaldused, mille käigus on Venemaa võimud pidanud kinni tuhandeid osalejaid. Venemaal ei ole lubatud neutraalne info kajastamine ning Venemaa agressiooni ja V. Putini tegevust avalikult kritiseerivad inimesed riskivad enda ja oma lähedaste vabaduse, elu ja tervisega. Seega ei oleks kaebajal enam võimalik rahumeelselt väljendada oma erimeelsusi. Reaalne olukord on selline, et Venemaa võimud esitavad kriminaalsüüdistusi sotsiaalmeedia postituste jms eest ning see on tingitud eelkõige poliitilistest hoiakutest. X ei põgene pelgalt hüpoteetilise kriminaalvastutuse eest, vaid just Venemaa võimude poliitilisest tagakiusu eest. Ka vastustaja enda kogutud informatsioon on piisav, hindamaks, et kaebajate puhul esineb reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Nõustuda ei saa seisukohaga, et kaebajaid ei saa pidada üldiselt usaldusväärseteks. Sellise järelduse tingisid PPA puudustega haldusaktid, millest ei ole sageli võimalik aru saada, keda konkreetselt silmas peetakse. Vastustaja on paljasõnaliselt leidnud, et kaebajate poolt Jehoova tunnistajate usu leidmine on ebausutav ja otsitud. Kaebajad rõhutavad, et rahvusvahelise kaitse menetluses toimunud intervjuud ei sisaldanud korrektseid küsimusi kaebajate usu kohta. X vastas 29.08.2019 esmasel küsitlusel, et on ateist ja usub teadusse. Menetleja ei pidanud vajalikuks täiendavalt uurida, mida see tähendab. X teine küsitlus toimus 24.04.2020 ehk pärast usuvahetust, kuid siis usutunnistuse kohta ei küsitud. Y vastas 03.09.2019 esmasel vestlusel religiooni puudutavale küsimusele ebamääraselt, et ilmselt on ta kristlane, kuna teda on lapsena ristitud. Teine vestlus Y-ga toimus 21.04.2020 ehk pärast usuvahetust, kuid siis usutunnistuse kohta ei päritud. PPA küsimused usu kohta olid üldised ja formaalsed ning religiooni teemat on uuritud pealiskaudselt, vaatamata sellele, et PPA möönab, et taotleja usuga seotud informatsioon on rahvusvahelise kaitse menetluses väga oluline. Seega on vastustaja rikkunud uurimiskohustust (vt Riigikohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-990, p 25.2) ning kaebajate ütluste ebausutavust ei saa seetõttu järeldada asjaolust, et nad ei selgitanud PPA-le detailsemalt asjaolusid, mille kohta neile küsimusi ei esitatud. Usutunnistuse küsimus ilmnes kohtumenetluses uue asjaoluna vastustajast tulenevatel põhjustel (s.o menetleja hooletuse või puuduliku küsitlustehnika tõttu). Ebaeetiline on heita kaebajatele ette, et nad ei hakanud ise rääkima teemadel, mis on nende jaoks vaimselt keeruline. Kaebajad ei pea tegema ise ära vastustaja tööd. Usutunnistus on isiklik asi ja kaebajatele ei saa panna kohustust omal algatusel rääkida põhjalikult teemadest, millel keskmisel mõistlikul inimesel on keeruline end võõrale avada. Kohus ei saa anda hinnangut isikute tundemaailma, uskumuste vms kohta. Veel vähem saab kohus öelda, et isik ei ole usklik ja tal pole midagi karta riigis, kus üks või teine usuliik või -liikumine on keelatud. PPA on käsitlenud perekonnaliikmete määramist formaalselt. Q ja C ei saa lugeda üksnes Z perekonna liikmeks, vaid nad kuuluvad samuti X perekonda. Kuna Z on Eestist lahkunud, siis 11(21)
3-20-1115 on X ainsaks Q ja C seaduslikuks esindajaks Eestis. Tekkida ei tohiks olukorda, et kohtulahendiga pere lahutatakse. C vaimset tervist hinnanud ekspert leidis, et tema tervist mõjutab oluliselt võimalus, et ta võidakse koos perekonnaga saata tagasi Venemaale. Ekspert kinnitab, et suur muutus halvendaks oluliselt C seisundit (kujuneda võib depressioon või ärevushäire ning ennast kahjustav käitumine). C tervis saaks Venemaal paraneda ainult tingimusel, et ta saab vajalikku abi. Q puhul diagnoosisid eksperdid rasket depressiooni ja posttraumaatilist stressihäiret. Need seisundid on ravitavad, kuid paranemist takistaks lapse viibimine ebastabiilses ja ebaturvalises keskkonnas. Q paranemise eelduseks on stabiilne, turvaline ja etteaimatav elukeskkond, kus on välditud vägivalla või hülgamise oht. Eksperdid kinnitavad, et koos perekonnaga Venemaale tagasi saatmise mõju Q psüühilisele seisundile oleks absoluutselt negatiivne, esineb suur risk, et ta teeb teoks korduvalt väljendatud mõtte suitsiidist. Eksperdid kahtlevad, et Q-l oleks Venemaal tegelikult võimalik saada tõhusat ravi. Ekspertide hinnangul on parem, kui vanemate elukorraldus jääb samaks ning Q-l on parem elada koos isa ja tema elukaaslase ning nende lapsega. Lubamatu oleks jätta lapsed nende vaimse tervise probleemidega üksinda. Venemaal ravi saamise võimalus on teoreetiline (probleeme on ravi kvaliteedi, kättesaadavuse ja patsientide kohtlemisega, vaimne tervis ei ole Venemaa tervishoiusüsteemi prioriteet). Eestis oleksid ravitingimused oluliselt paremad. Q vaimse tervise probleemid on jätkunud ka 2022. a-l. Ravimite toel on tema seisund mõnevõrra paranenud, kuid see on endiselt halb. Q leiab, et pigem sureb Eestis, kui läheb tagasi Venemaale. Kuna lapsi ei saa saata Venemaale, siis peab ka X jääma Eestisse. Ka W parimates huvides on jääda Eestisse koos oma vanematega. Y tervis ei ole korras, sest tal avastati kasvaja ja talle tehti 29.03.2022 operatsioon. Venemaale väljasaatmise korral esineks oht, et tema niigi nõrk füüsiline seisund halveneks. Halduskohtu üldistav seisukoht, et kui lähtuma peaks riikide majanduslikust olukorrast, siis ei saaks Eestist sisuliselt ühtegi lastega perekonda Venemaale tagasi saata, ei ole aktsepteeritav ega kooskõlas laste õigustega, sotsiaalriigi põhimõttega ega laiemalt inimlikkusega. Kuigi PPA ei saanud määrata Usbekistani sihtriigiks, ei saa Eesti riigi suutmatus sõlmida tagasivõtuleppeid mh riikidega nagu Usbekistan olla põhjuseks, miks kaebajaid ei saaks saata välja Usbekistani. PPA ei ole tõendanud, et Eesti oleks üldse püüdnud Usbekistaniga sellist lepingut sõlmida, kuid see ei ole õnnestunud. Lahkumisettekirjutus rikub kaebajate subjektiivseid õigusi. X suhtes sissesõidukeelu kohaldamine ei ole proportsionaalne. X ei ole Eestile ohtlik, vaid tegemist on korraliku inimesega, kes raskele olukorrale vaatamata hoolitseb oma pere eest. X-l on Eestis kindel töökoht. Sissesõidukeeld tuleb jätta igal juhul kohaldamata VSS § 74 lg 4 alusel, sest see võimaldaks tal vähemasti käia koos laste ja elukaaslasega Eestis ravil. Kaebajate jaoks on rahvusvahelise kaitse saamine Eestis elulise tähtsusega.
12.Politsei- ja Piirivalveamet leiab 19.11.2020 vastuses, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Päritoluriigi informatsiooniga seotud asjaolusid on selgitatud halduskohtu otsuse p-s 38 ja PPA 29.07.2020 vastuse p-s 3.39. PPA kasutab päritoluriigi informatsiooni leidmiseks üksnes avalikke allikaid, mida on võimalik kontrollida. Kaebajate etteheited on üldised ja väide libauudistest paljasõnaline. Seda, et tõsisesse ohtu sattumise risk ei saa olla pelgalt hüpoteetiline, on selgitatud direktiivi 2011/95/EL art-s 2f ning korduvalt Euroopa Kohtu praktikas (nt C-465/07, p 31; C-285/12, p 18; C-542/13, p 30). Lapse parimaid huve on haldusaktis käsitletud ja pole alust kahelda selles, et lapse parimates huvides on olla oma perekonna juures. Isegi kui Jehoova tunnistajate poliitiline erapooletus ei ole üldtuntud kaebajate esindajale, võiks sellist teadmist oodata isikult, kes taotleb rahvusvahelist kaitset Jehoova tunnistajaks olemise alusel. Kaebajad võivad ilma tagakiusamise ohuta jätkata Jehoova tunnistajate usu uurimist ka Venemaal. Jehoova tunnistajateks hakkamine ei ole usutav, sest kaebuse kohaselt jõudis Jehoova tunnistajate „jumalik valgus“ apellantideni juba 2019. a detsembris, mille järel toimus X-l ja Y-l vastustajaga kaks vestlust, kuid nad ei pidanud 12(21)
3-20-1115 väidetavalt vajalikuks usu leidmist välja tuua, sest tegemist on isikliku asjaga. Isikutelt, kes on varem korduvalt rahvusvahelist kaitset taotlenud, on põhjust eeldada piisavat teadmist sellest, et neil tuleb esile tuua kõik asjaolud, mis omavad rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamisel tähtsust. X ja Y on hinnatud ebausaldusväärseteks, sest nad on juba varem Rootsis rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitanud ning on andnud ka praeguses menetluses vastuolulisi selgitusi. X ebausaldusväärsust on selgitatud halduskohtu otsuse p-des 44.4, 44.6 ja 44.7 ning Y ebausaldusväärsust p-s 44.7. Kaebajad ei ole senini suutnud PPA ja halduskohtu viidatud vastuolusid selgitada. Kaebajad on Venemaa kodanikud, neil puudub Usbekistani kodakondsus ja nad elasid eelnevalt Venemaal. Kuna asjas ei tuvastatud kaebajate tagakiusamist ega tõsist ohtu Venemaal, siis oli Venemaa sihtriigiks määramine põhjendatud. Vabatahtlikult on võimalik lahkuda ka Usbekistani.
13.Q ja C paluvad 06.10.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 06.04.2021 ja 20.05.2022) halduskohtu otsus neid puudutavas osas tühistada ning uue otsusega rahuldada nende kaebused. Halduskohtu otsuse p-s 22 viidatud direktiivi 2011/95/EL põhjendus 15 ja art 6 lg 4 ei ole asjakohased. Direktiivi 2011/95/EL art-s 6 on üksnes punktid a, b ja c, mistõttu pole arusaadav, mida on kohus pidanud silmas art 6 lg 4 all. Ebaselge materiaalõigusnormi kohaldamine on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kohaldamisele kuuluvad sama direktiivi põhjendused 18 ja 19 ning art 20 lg 5, mis rõhutavad vajadust pöörata erilist tähelepanu laste huvidele. PPA ja halduskohus ei ole laste huvidega arvestanud, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada. Kaebajate esindaja ei pidanud silmas, et lapsed peaksid jääma vanemateta Eestisse elama, vaid vanematel peaks olema võimalik käia siin lapsi vaatamas ja saada teatud aja pärast elamisluba asuda laste juurde elama, et tagada lastele eluterve keskkond, kus nende haigused ei süveneks. Kohus märkis õigesti, et laste terviseprobleemid on kindlasti asjaolu, mida peab arvestama lahkumisettekirjutuse täitmisel. On õige, et Q ja C pagulastena tunnustamise küsimuses omab tähtsust, kas nende isa X on Venemaal taga kiusatud või teda võidakse naasmisel taga kiusata, kuid ebaõige on halduskohtu järeldus, et X ei ole tema poliitilise meelsuse tõttu Venemaal taga kiusatud. X kirjeldatud sündmused kujutasid endast tagakiusamist, mille tagajärjel oli perekond sunnitud Venemaalt lahkuma ning kui nad tagasi saadetakse, siis tagakiusamine tõenäoliselt jätkuks ning seaks ohtu laste tervise ja arengu ehk oleks vastuolus nende huvidega. Halduskohus seda ei arvestanud. Arusaamatu on ka hinnang, et X ei saa pidada üldiselt usaldusväärseks. Selline suhtumine ei ole õige (vrd Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 9). Halduskohus ei ole jälgitavalt selgitanud, millel umbusaldus põhineb. Nii Q-l kui ka C-l on vaimse tervise häired, mida mõjutavad muutused nende elukeskkonnas. Venemaale väljasaatmine võib terviseprobleeme süvendada ja tekitada neid juurde. PPA ja halduskohus ei ole sellega arvestanud. Laste praegune elukeskkond Eestis on turvaline ja tervislik seisund sellest tulenevalt stabiilne. Lapsed on siinse eluga ja kooliga harjunud ning omavad kohalike seas sõpru (st nad on Eestis integreerunud). Tähtsust ei oma, kas integreerumine on pikaajaline või mitte. Lapsed räägivad eesti keelt ja nende vanust arvestades on nad viibinud Eestis pikka aega. Laste väljasaatmine neile sobivast elukeskkonnast ei oleks laste huvidest lähtuvalt õige ega põhjendatud. Elukeskkonna muutus aktiveeriks ja süvendaks laste tervisehäireid. Halduskohus on varem leidnud, et Venemaa ei ole turvaline päritoluriik (nt haldusasi nr 3-16-1087) ning seda ei saa eitada ka järgnevates asjades, isegi kui otsused on tehtud teistel alustel. PPA ei ole tagasipöördumise võimalikkust hinnates käsitlenud tagajärgi, mis võivad sellega kaasneda laste tervisele. Kohus ei võinud lähtuda üldistusest, et sellisel juhul ei saaks ühtegi lastega perekonda Venemaale välja saata. Halduskohtu usaldus päritoluriigi teabeallikate vastu jääb arusaamatuks, kuigi on üldteada, et Venemaa väljastatav informatsioon ei pruugi olla adekvaatne ega objektiivne. PPA ja kohus ei ole arvestanud lapse õiguste 13(21)
3-20-1115 konventsiooni art 2 p-ga 2 ning art 3 p-dega 1 ja 2, samuti lastekaitseseaduse (LasteKS) § 6 lgga 1 ning § 21 lg-ga 1 ja lg 2 p-dega 1–3. Laste huvidega arvestamise korral ei oleks tehtud otsust lapsi Venemaale saata. Eksperdid leidsid, et Q ravi on võimalik, kuid eeldab viibimist stabiilses, turvalises ja etteaimatavas keskkonnas, kus on võimalikult välditud vägivalla või hülgamise oht ning tagatud stabiilsed ja turvalised inimsuhted koos võimalusega arendada eakohaseid ning sõbralikke sotsiaalseid suhteid. Lapse õiguste konventsiooni art 6 p-de 1 ja 2 järgimiseks tuleb iga hinna eest vältida riski, et Venemaale tagasi saatmisel teeb Q teoks korduvalt väljendatud mõtte suitsiidist. Q selgitas 22.10.2021 ekspertidele, et Kaliningradis koolis viibides olid tal konfliktid teiste õpilastega ja klassikaaslased peksid teda poliitilistel põhjustel. Eksperdid on leidnud, et abi saamine võib Venemaal olla Eestiga võrreldes oluliselt raskem või isegi võimatu. Q elu päästmiseks tuleb tal võimaldada jätkata elamist Eestis. C-l on samuti vaimse tervise probleemid (autismi spektri häire), mida mõjutab oluliselt asjaolu, et teda võidakse koos perekonnaga saata tagasi Venemaale. C-le on samuti oluline stabiilne ja kindel elukoht. Laste lahutamine on igal juhul välistatud. Kuna ekspertiisi kohaselt autismi spektri häirest ei paraneta, vaid sellega saab üksnes kohaneda, siis võib öelda, et tegemist on vaimse puudega (vt lapse õiguste konventsiooni art 23 p 1). Laste tervislik seisund on halvenenud ning tekkinud olukorras tuleks lapsi igati toetada ja mitte neid täiendavalt traumeerida (lapse õiguste konventsiooni art 3 p-d 1 ja 2; LasteKS § 6, § 21 lg-d 1 ja 2). Laste väljasaatmine neile sobivast elukeskkonnast ei oleks laste huvidest lähtuvalt õige ega põhjendatud. Kaebus tuleb rahuldada humaansetel kaalutlustel, sest lapsi ei oleks võimalik saata sõdivasse riiki, kus ilmselgelt puudub võimalus tagada lastele elutähtis turvaline, rahulik ja stabiilne elu.
14.Politsei- ja Piirivalveamet palub 20.11.2020 vastuses (täiendatud 01.04.2021) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmine ei ole vastuolus laste huvidega. Direktiivi 2011/95/EL põhjendusest 15 nähtuvalt on humanitaarsetel kaalutlustel antavad elamisload reguleeritud teiste seadustega. Rahvusvahelise kaitse saajana tuleb tunnustada vaid isikut, kes vastab seatud kriteeriumitele. Lapse parima huvi argument ei saa olla aluseks rahvusvahelise kaitse andmisel. VRKS § 151 eesmärk on tuvastada vastuvõtu- ja menetluserivajadused ning nimetatud säte pole asjakohane rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamisel. Direktiivi 2011/95/EL art 20 lg 5 ei ole asjakohane, sest kaebajad ei vasta rahvusvahelise kaitse saaja kriteeriumitele. Ekslik on arusaam, et laste parimates huvides on jääda Eestisse. Laste vanust ja psüühilist seisundit arvestades on eelkõige oluline perekonna ühtsus. Laste vajadust vanemate järele on kinnitanud ka nende psühholoogid. Laste vaimse tervise häired algasid seoses Z eemalviibimisega. Ka Venemaa võib lastele olla stabiilne keskkond. Tegemist on nende koduriigiga, kus nad elasid enne 2018. a detsembris Euroopa Liitu tulemist ja kus elab ka nende vanaema. Q ja C on vene rahvusest ja Venemaa kodanikud, räägivad vene keelt ja käisid varem Venemaal koolis. Laste parimates huvides on kasvada üles oma koduriigis ja tuttavas kultuuriruumis ehk sellises keskkonnas, mis jagab nende kultuuriidentiteeti, keelt ja väärtusi. Mida kauem on lapsed Eestis integreerunud, seda raskem on neil koduriiki naasta. Kaebajad ei ole täpsemalt selgitanud, miks nad ei nõustu PPA ja halduskohtu hinnanguga X tagakiusamisest ja Venemaale tagasipöördumise võimalikkusest. X ja Z seletuste ebausaldusväärseks lugemist on PPA ja halduskohus põhjendanud. Venemaad ei saa pidada ohtlikuks kõigile rahvusvahelise kaitse taotlejatele, vaid ohtlikkust hinnatakse taotleja profiili järgi. Päritoluriigi informatsioon tugineb sõltumatutel ja erapooletutel avalikel (st kättesaadavad ja kontrollitavad) allikatel. Kaebajad ei viita konkreetsele allikale, mis on nende hinnangul ebausaldusväärne. Q tervislikku seisundit on hinnatud PPA 15.05.2020 otsuse p-s 2, milles leiti, et ta ei vaja selle alusel täiendavat kaitset. Kuna diagnoos ei ole hiljem muutunud, siis on varasem hinnang 14(21)
3-20-1115 jätkuvalt asjakohane. Tegemist ei ole pöördumatu seisundiga, vaid häire on ravitav ja vajalik ravi on kättesaadav ka Venemaal. Lapsel on vaja stabiilset elukeskkonda, kuid see on võimalik tagada ka Venemaal, kus ta saab kasvada üles oma kultuuri- ja keeleruumis. Venemaal elab laste vanaema ning Venemaal saab neid külastada ka Z, kellel on kolmeks aastaks sissesõidukeeld Eestisse. Kui vanemad seostavad lapse seisundi halvenemist hirmuga Venemaale tagasi saatmise ees ja on ise seda hirmu kasvatanud, sest ei soovi ise Venemaale lahkuda, on neil vabatahtliku lahkumistähtaja jooksul võimalik valida mõni muu riik, kus jääda paikseks ja tagada lastele vajalik stabiilne elukeskkond.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Rahvusvahelise kaitse taotlused
15.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiivi 2011/95/EL art 10 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 nimetatud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (nt Riigikohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-990, p 12; 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 12–13). Rahvusvahelise kaitse menetluses kinnitas X, et tal ei ole Venemaal olnud probleeme rassi, rahvuse, usu ega sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast, ning PPA on hinnanud tema tagakiusukartuse põhjendatust poliitilise meelsuse alusel. Ülejäänud kaebajad ei ole enda tagakiusamist väitnud, vaid nende hirm Venemaale tagasipöördumise ees seostub X väidetava tagakiusamisega.
16.PPA ei ole kahelnud selles, et X vaated on Venemaal valitseva V. Putini režiimi suhtes kriitilised ning ta osales Peterburis 09.09.2018 toimunud pensioniea tõstmise vastasel meeleavaldusel ja peeti sellel ööpäevaks kinni. Novgorodi rajoonikohtu XX.XX.XXXX otsusega asjas nr YYYY on tõendatud, et X jagas 13.11.2018 oma Facebooki avalikul kasutajalehel postitust, millel kujutati A. Hitlerit natside vormiriietuses ning võrreldi V. Putinit ja Venemaa võime A. Hitleriga. Kuna postituses oli kujutatud fašismi atribuutikat ja sümboolikat, määrati X-le Venemaa Föderatsiooni haldusrikkumiste koodeksi artikli 20.3 alusel karistuseks rahatrahv 2500 rubla ja arest 15 ööpäeva. Kohtuotsusest ei saa järeldada, et kaebajat oleks karistatud Hitleri ja Putini võrdlemise eest, vaid teda on karistatud postituses A. Hitleri ja natside atribuutika kujutamise eest. Kuigi tuleb möönda, et jagatud postitust ei ole alust pidada natside tegevust propageerivaks või õigustavaks, ning seetõttu võis X karistamine olla iseenesest õigusvastane, on vastustaja ja halduskohus siiski õigesti viidanud, et karistus jäi seaduses ettenähtud sanktsiooni piiridesse ning natside atribuutika ja sümboolika propaganda eesmärgil avalikult demonstreerimise keelustamist ei ole põhjust pidada poliitiliselt motiveerituks.
17.X on selgitanud, et kasutab Facebooki alates 2008. a-st ja seda üksnes oma poliitilise meelsuse väljendamise eesmärgil (sh on tugevalt kritiseerinud Putini valitsust). Kuigi kasutajakonto on kaebaja kinnitusel avalik, ei ole PPA-l õnnestunud X antud Facebooki kasutajanime (XXX) põhjal tuvastada ühtegi väidetud postitust (vt PPA 29.07.2020 vastuse lisa 45). Kaebaja on esitanud väljavõtted 25.08.2018–25.11.2018 tehtud postitustest koos 17.06.2020 kaebusega, märkides, et postitused on jätkuvalt igaühele leitavad. Kasutajakonto profiilipildi põhjal võib neid tõepoolest seostada X-ga. Samas ei ole kõnealused postitused tegelikkuses siiski avalikult kättesaadavad. Lisaks väitis X rahvusvahelise kaitse menetluses, et 15(21)
3-20-1115 ta ei ole pärast 2019. a jaanuaris toimunud läbiotsimisel arvutite äravõtmist enam oma Facebooki kasutajakontole ligi pääsenud. Halduskohtu istungil selgitas kaebaja, et pole oma Facebooki lehel käinud ligi kaks aastat (v.a kohtule tõendite esitamiseks). Kuna X ei ole kõnealust Facebooki kontot juba mitu aastat kasutanud oma poliitilise meelsuse avalikuks väljendamiseks, siis ei ole põhjust arvata, et tema tegevus oleks Venemaa võimude (sh julgeolekuasutuste) teravdatud tähelepanu all. Kaebaja võib küll olla Venemaa opositsiooniliste poliitikute M. Horodkovski ja A. Navalnõi toetaja, kuid ta ei kuulu ühessegi organisatsiooni või rühmitusse ja tema poliitilisel tegevusel puudub selline mõõde, et tal oleks selle alusel põhjust karta tagakiusamist VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses.
18.Kaebajate etteheited PPA kasutatud päritolumaa teabe allikatele on suuresti üldistavad ja abstraktsed. Võib küll nõustuda, et paljud Venemaa meediaväljaanded on riigivõimu kontrolli all ja võivad avaldada ebatõest või kallutatud informatsiooni, kuid sellest ei saa järeldada, et igasugused viited kõigile Venemaaga seotud (meedia)allikatele tuleb jätta tähelepanuta kui nn libauudised või nende vahendamine. Seda, kas mingi informatsioon on tõene või mitte, tuleb hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi, arvestades mh teabe olemust. Praeguse Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) eellase Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) 2019. a juhendi „Country of Origin Information (COI) Report Methodology“ (p 3.1; lk 12–17) kohaselt iseloomustavad päritolumaa teabe kvaliteeti järgmised tunnused: asjakohasus, usaldusväärsus, objektiivsus, täpsus, ajakohasus, jälgitavus, läbipaistvus. Ühegi allika kasutamist ei ole põhjust välistada, kuid kõiki allikaid tuleb eraldi hinnata ja n-ö valideerida. Seejuures on võimalik, et allikas, mis võib teatud küsimuses olla ebatäpne või ebausaldusväärne, võib teises küsimuses anda jällegi väärtuslikku informatsiooni. Teabe kinnitamiseks saab kontrollida teabe päritolu ning teavet kõrvutada ja tasakaalustada teistest allikatest pärineva teabega.
19.Apellatsioonimenetluses on eraldi välja toodud, et X taotluse kohta tehtud PPA 15.05.2020 otsuses (lk 12) viidatud Krasnojarski krai prokuratuuri veebilehel avaldatud teave võib olla kallutatud, sest tegemist on riigiorganiga. PPA tõi 15.05.2020 otsuse p-s 1.5.1 seoses X-le Putinit Hitleriga võrdleva Facebooki postituse eest määratud karistusega välja, et see vastas Venemaa Föderatsiooni (VF) haldusrikkumiste koodeksi (30.12.2001 föderaalseadus nr 195-FZ) artiklis 20.3 ettenähtule, mis keelab mh natsisümboolika näitamise. PPA otsuse allmärkuses nr 21 on viidatud seaduse avalikult kättesaadavale redaktsioonile, mis kehtis alates 01.09.2019. PPA otsuse allmärkuses nr 23 viidatud Krasnojarski krai prokuratuuri veebilehel 20.03.2020 avaldatud uudisega on PPA soovinud tõendada asjaolu, et eeltoodud sätet muudeti 01.03.2020 selliselt, et haldusvastutust ei järgne siis, kui tegu ei ole keelustatud sümboolika kasutamisega propageerimise eesmärgil või natside ideoloogia õigustamisega. PPA otsuse allmärkuses nr 21 toodud lingilt on praeguseks kättesaadav artikli 20.3 ajakohastatud redaktsioon, mis kinnitab, et sätet tõepoolest muudeti 01.03.2020 föderaalseadusega nr 31-FZ, lisades sätte lõppu märke, et vastutust ei kohaldata siis, kui puuduvad märgid, et keelatud sümboolikat kasutatakse asjaomase ideoloogia propageerimiseks või õigustamiseks. Seega kajastas PPA viidatud Krasnojarski krai prokuratuuri 20.03.2020 uudis tegelikkusele vastavat teavet ning pidades silmas, et tegemist oli olemuselt neutraalset laadi teatega seadusandlikest muudatustest, ei olnud PPA-l mõistlikku põhjust eeldada, et tegemist on nn libauudisega.
20.Kohtumenetluses (vt 17.06.2020 kaebuse p-d 12–17) on X ja Y täiendavalt tuginenud väitele, et leidsid 2019. a jõulude paiku enda jaoks Jehoova tunnistajate usu ning ka sellest tulenevalt ei ole neil võimalik Venemaale tagasi pöörduda, kuivõrd Jehoova tunnistajate tegevus Venemaal on keelustatud ja neid võidakse Venemaal asuda usutunnistuse alusel taga kiusama. Nimetatud asjaolu rahvusvahelise kaitse menetluses välja toomata jätmist on kaebajad põhjendanud sellega, et PPA ei küsinud pärast esmast vestlust usutunnistuse kohta hiljem täpsustavaid küsimusi ning usk on väga isiklik asi. 16(21)
3-20-1115
21.Ringkonnakohus jagab halduskohtu ja vastustaja hinnangut, et kaebajate väited Jehoova tunnistajate usu leidmisest ei ole usaldusväärsed, vaid ilmselt otsitud eesmärgiga toetada oma rahvusvahelise kaitse taotlusi, sest kohtud on mitmetes varasemates asjades välistanud mõnede Jehoova tunnistajate Venemaale tagasisaatmise (nt haldusasjad nr 3-18-248, 3-18-388, 3-18721). Nõustuda ei saa etteheitega, et vastustaja oleks pidanud X ja Y usutunnistusega seonduvat rahvusvahelise kaitse menetluses põhjalikumalt uurima. Olenemata sellest, et usuga seotud küsimused võivad olla rahvusvahelise kaitse taotluste lahendamisel väga olulise tähendusega, peab asjaolude uurimiseks esinema mõistlik ajend (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-181891, p 19). Menetluse seisukohalt omas kaebajate usuga seonduv tähtsust esmajoones sellest aspektist, kas tegemist võiks olla nende tagakiusamise ühe alusega. X ja Y ei toonud esmasel küsitlusel välja, et neil oleks Venemaal olnud probleeme seoses usuga või omaksid nad üldse mingeid sügavamaid religioosseid vaateid või järgiksid usurituaale. X väitis 29.08.2019 vestlusel (küsimus nr 36), et on ateist ja usub teadusse. Y märkis 03.09.2019 vestlusel (küsimus nr 26), et kuna ta on lapsena ristitud, siis on ta ilmselt kristlane. PPA täpsustavatele küsimustele vastas Y, et erilisi usurituaale ta ei täida ja kirikus ei käi. Jääb arusaamatuks, miks oleks PPA pidanud asuma täiendavalt uurima, mida tähendab X usk teadusse või küsima 24.04.2020 vestlustel taotlejatelt uuesti küsimusi nende religiooni kohta, kuigi kaebajad ei ole usutunnistuse alusel tagakiusamist väitnud.
22.Kaebajad ei ole toonud välja, et PPA-le pidanuks nende religioossete vaadete muutumine olema mingitest asjaoludest või allikatest teada. Kui kaebajad leidsid, et nad ei saa Venemaale tagasi pöörduda muu hulgas põhjusel, et neid võidakse seal hakata taga kiusama ka Jehoova tunnistajateks oleku tõttu, tulnuks see asjaolu 24.04.2020 vestlustel välja tuua. PPA ei pidanud enda initsiatiivil asuma täiendavalt uurima, kas kaebajate usutunnistus võib olla menetluse ajal muutunud. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on kohustus tuua välja kõik asjaolud, millele tema taotlus tugineb. HKMS § 158 lg 31, mille kohaselt hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, eesmärgiks on olnud anda kohtule õigus hinnata ka menetluse kestel muutunud asjaolusid, kuid sellest ei saa tuletada rahvusvahelise kaitse taotlejale õigust asuda kohtumenetluses oma taotlust põhjendama uute väidetega, millele ta ei ole haldusmenetluses tuginenud (vt Riigikogu XII koosseisu 81 SE seletuskiri eelnõu teiseks lugemiseks, selgitus muudatusettepaneku nr 69 juurde; Euroopa Kohtu 04.10.2018 otsus kohtuasjas C-652/16, Ahmedbekova, p 94).
23.Jehoova tunnistajate olukord Venemaal on äärmiselt keeruline alates VF Ülemkohtu 20.04.2017 otsusest, millega tunnistati Jehoova tunnistajate organisatsiooni tegevus Venemaal tervikuna (sh Jehoova tunnistajate administratiivkeskus ja 395 kohalikku Jehoova tunnistajate organisatsiooni) ekstremistlikuks ning otsustati see likvideerida ja selle vara konfiskeerida. Kohtuotsuse peale sai edasi kaevata VF Ülemkohtu apellatsioonikolleegiumile, kes lükkas 17.07.2017 otsusega apellatsiooni tagasi (vt lähemalt Euroopa Inimõiguste Kohtu 07.06.2022 otsus nr 32401/10 jt, Taganrog LRO jt vs. Venemaa, p-d 87–92). Kahtlust ei ole selles, et Venemaal rikutakse Jehoova tunnistajate usuvabadust ning kogunemis- ja ühinemisvabadust, kuid tõsine või korduv tagakiusamine (diskrimineeriv süüdimõistmine või karistamine) võiks ähvardada siiski esmajoones isikuid, kellel on suurem roll koguduse juhtimisel või kogunemiste korraldamisel ning kes tegelevad usu avaliku kuulutamise ja levitamisega (vt „Country Policy and Information Note. Russia: Jehovah’s Wtnesses“, UK Home Office, April 2021, p-d 2.4.21– 2.4.22). Eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse (p 113) kohaselt oli 01.09.2021 seisuga saanud Venemaal „ekstremistliku“ organisatsiooni asutamise, selles osalemise või selle tegevuse rahastamise eest süüdistuse 559 Jehoova tunnistajat (neist 133 oli juba süüdi mõistetud ja vähemalt 255 viibisid eelvangistuses) ning politsei oli läbi otsinud enam kui 1547 Jehoova tunnistajate kodud. Venemaal elab jätkuvalt kokku hinnanguliselt 150 000 Jehoova tunnistajat,
17(21)
3-20-1115 mistõttu ei ole alust järeldada, et kõik Jehoova tunnistajad oleksid tagakiusamise ohus pelgalt oma usutunnistuse tõttu.
24.Halduskohus on asjakohaselt viidanud mh vastuolule, et X on kohtumenetluses kinnitanud, et tal on jätkuvalt Venemaa võimude suhtes kriitilised vaated ja tema poliitiline meelsus ei ole muutunud, kuigi ta olevat võtnud omaks Jehoova tunnistajate usu. Kaebajaga tuleb küll nõustuda, et Jehoova tunnistajatel ei ole probleeme riigivõimu tunnistamisega, kuid ebaõige on seisukoht, et Jehoova tunnistajad võivad osaleda ka poliitikas. Jehoova tunnistajate organisatsiooni ametlikul veebilehel on selgitatud, et Jehoova tunnistajad on usulistel põhjustel poliitiliselt erapooletud, mis tähendab, et nad ei hääleta poliitiliste erakondade või kandidaatide poolt, ei kandideeri valitsusametitesse ega osale üheski valitsusvastases aktsioonis. Seega on ilmne, et X ei saaks üheaegselt olla pühendunud Jehoova tunnistaja ja Putini valitsuse avalik kriitik.
25.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu hinnanguga, et isikute seletustes esinevad vastuolud seoses väidetavalt 15.01.2019 toimunud läbiotsimisega ja sellest teadasaamisega, kõigi pereliikmete passide esmalt Rootsi jätmine ja seejärel otsitud põhjusel nende toimetamine X ema kätte Venemaale ning Rootsis 2009. a-l valeandmete alusel rahvusvahelise kaitse taotlemist kajastav teave annab põhjust kahelda X üldises usaldusväärsuses. Ringkonnakohus ei pea selles osas vajalikuks halduskohtu põhjendusi üle korrata, vaid nõustub nendega (HKMS § 201 lg 4). Taotleja ütluste õigsust ei saa eeldada olukorras, kus neis esinevad vastuolud või ebakõlad, mille kohta ei ole antud rahuldavat selgitust (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 23.08.2016 otsus nr 59166/12, J.K. jt vs Rootsi, p-d 91–98; ÜRO Pagulasagentuuri käsiraamat „Handbook and Guidelines on Procedures and Criteria for Determining Refugee Status“, 2019, p-d 203–204; EASO analüüs „Evidence and credibility assessment in the context of the Common European Asylum System“, 2018, p 4.3.8, lk 77–79).
26.VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendava kaitse andmise aluseid praegusel juhul ei esine, sest kaebajad ei satuks päritoluriiki väljasaatmise korral tõsisesse ohtu, eelkõige ei ähvarda neid surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ega karistamine. Samuti ei satuks kaebajate elu ohtu rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Ehkki Venemaa on praegusel ajal sõdiv riik, ei toimu relvakonflikt mitte Venemaal, vaid Ukrainas, ning pole ka alust arvata, et see võiks edaspidi Venemaale laieneda. Infosõda ei saa käsitada relvakonfliktina VRKS § 4 lg 3 p 3 tähenduses, sest puudub füüsilise vägivalla element.
27.Kokkuvõttes on vastustaja ja halduskohus õigesti leidnud, et kaebajatele ei ole alust anda rahvusvahelist kaitset, sest neid ei ähvardaks Venemaale tagasipöördumisel tagakiusamine või tõsine oht. II Lahkumisettekirjutused ja sissesõidukeeld
28.PPA 15.05.2020 otsustega on kaebajaid kohustatud lahkuma Venemaale, sest tegemist on nende kodakondsusjärgse riigiga, kus nad elasid enne Eestisse tulekut. VSS § 17 lg 1 sätestab, et väljasaadetav saadetakse välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki, kui Euroopa Liidu õigusakt või välisleping ei sätesta teisiti. Valikuvõimaluse korral lähtutakse väljasaadetava põhjendatud eelistusest, kui see ei takista oluliselt väljasaatmise täideviimist. Kuigi X on sündinud Usbekistanis ja märkis 24.04.2020 ärakuulamisel (küsimus nr 17), et Venemaa asemel eelistaks ta väljasaatmist Usbekistani, möönis kaebaja samas, et tal pole enam Usbekistani kodakondsust ja selle taastamine on sisuliselt võimatu, samuti puuduvad tal Usbekistanis lähedased ja vara. 18(21)
3-20-1115 Seega on PPA põhjendatult määranud lahkumisettekirjutuses sihtriigiks Venemaa. Kaebajal on võimalik vabatahtlikult lahkuda ka mõnda teise mitte-Schengeni riiki.
29.SA Tartu Ülikooli Kliinikum Psühhiaatriakliiniku ekspertide 04.01.2022 ambulatoorse komisjonilise kohtupsühhiaatria ja kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 1 kohaselt võib Q-l diagnoosida raske depressiooni psühhootiliste sümptomiteta (F32.2) ja posttraumaatilise stressihäire (F43.1). Q on olnud suitsiidohtlik, mida tõestavad enesevigastamise ja -kahjustamise episoodid, mistõttu on vajanud statsionaarset haiglaravi. Ühe depressiooni tekkimist soodustava faktorina on märgitud korduvaid kolimisi ja koolivahetusi, st puudub stabiilne, tuttav ja turvaline elukeskkond, kus tulevik oleks suures osas etteaimatav. Traumaatilisteks elusündmusteks on erinevad vägivallaepisoodid ja korduvad hülgamised erinevate pereliikmete poolt. Q seisundid on ravitavad ning paranemise peamised eeldused on stabiilne, turvaline ja etteaimatav elukeskkond, kus on võimalikult välditud vägivalla või hülgamise oht ning tagatud stabiilsed ja turvalised inimsuhted koos võimalusega arendada eakohaseid ning sõbralikke sotsiaalseid suhteid. Peamine takistus paranemiseks on viibimine ebastabiilses ja ebaturvalise keskkonnas. Kuna Q seostab Venemaale tagasisaatmist subjektiivselt ohuga tema ja tema perekonna turvalisusele, perekonna ühtsusele ja koos püsimisele, halvendaks Venemaale tagasisaatmine ekspertide hinnangul olulisel määral Q vaimse tervise seisundit ja esineb suur risk, et ta teeb teoks korduvalt väljendatud mõtte suitsiidist. Võimalus saada vajalikku ravi on Venemaal olemas pigem teoreetiliselt, sest praktikas ei pruugi see olla kättesaadav. Kui vanemate elukorraldus ei muutu, on Q jaoks parem säilitada praegune elukeskkond (st elada koos isaga).
30.SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 27.09.2021 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 7.1-3/550 kohaselt esineb C-l põhihaigusena täpsustamata pervasiivne arenguhäire (F84.9) ning kaasuvatena muud täpsustatud mitteorgaanilised unehäired (F51.8) ja muud täpsustatud tundeeluhäired (F93.8). Autismi spektri häire on eluaegne toimetulekut mõjutav seisund. Autismi spektri häired ei ole tänapäevaste meditsiiniliste vahenditega täielikult korrigeeritavad, kuid sellega seotud toimetulekuraskusi saab sobivate terapeutiliste meetoditega vähendada ja seisundit saab normaliseerida. Kohanemine uute olukordade ja keskkondadega on igal autismi spektri häirega isikul eriti keeruline, see võib viia tundeelu tõsise häirumiseni kuni depressiooni ja ärevushäirete kujunemiseni või isegi ennastkahjustava käitumiseni või siis reageerivad nad endasse sulgumise ja isoleerumisega. Kohanemine võib samas olla ka suhteliselt rahuliku kuluga, kuid kindlasti aeganõudev ja vajaks pikka kohanemisperioodi ning üleminekut. C-l esinevaid tundeeluhäireid ja unehäireid saab ravida nii medikamentoossete kui ka terapeutiliste vahenditega. C vaimse tervise seisundit mõjutab oluliselt, et teda võidakse koos perekonnaga saata tagasi Venemaale. Suur muutus keskkonna osas mõjutab oluliselt C seisundit, põhjustades selle kohest halvenemist nii tundeelu osas kui ka toimetuleku osas. Eksperdi hinnangul võiks C vaimse tervise seisund Venemaal paraneda, kui ta saab sobivat tuge ja psühholoogilist abi, mis on kättesaadavad suuremates linnades. C jaoks oleks oluline muutuseta keskkond (sh keelekeskkond) ehk jätkata samas peres elamisega ning tugevdada suhet ja tihendada kohtumisi oma emaga.
31.Eeltoodust järeldub, et Venemaale tagasisaatmine võiks Q puhul tuua kaasa märkimisväärse suitsiidiohu, mida ei pruugi olla võimalik tõhusalt ennetada, olenemata sellest, kas vajalik ravi ja stabiilne elukeskkond oleks Venemaal tegelikult tagatud. C puhul on samuti leitud, et väljasaatmine halvendaks kindlasti oluliselt tema vaimse tervise seisundit, kuid pole põhjust eeldada, et seisund ei oleks Venemaal stabiliseeritav. Autismi spektri häire mõjutab C toimetulekut nii Eestisse jäädes kui ka Venemaale tagasi minnes. Kuna Q depressiivne seisund on väldanud pikka aega ja see seondub eelkõige hirmuga Venemaale tagasipöördumise ees, siis ei ole väljasaatmise täideviimise võimalikkus ettenähtav. Sellises olukorras ei saa 19(21)
3-20-1115 lahkumisettekirjutuste tegemist pidada eesmärgipäraseks ja perekonna ühtsuse tagamiseks (sh on mõlemas ekspertiisiaktis leitud, et lastel on parem elada koos isaga) tuleb tühistada mh Q perekonnaliikmete suhtes tehtud lahkumisettekirjutused, samuti X-le kohaldatud sissesõidukeeld, mille tingis lahkumisettekirjutuse tegemine (VSS § 74 lg 1) ja mis välistaks Eestis viibimisaluse andmise (VSS § 28). Kuna väljasaatmise võimatus ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks, siis tuleb kaebajatele anda elamisluba näiteks vastavalt välismaalaste seaduse § 2103 lg-le 1 või muul seaduses sätestatud alusel (vt ka Riigikohtu 19.04.2021 määrus nr 3-20-1607, p 14). III Kokkuvõte ja menetluskulud
32.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus X, Y, W, Q ja C apellatsioonkaebused osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu 07.09.2020 otsused lahkumisettekirjutusi ja X suhtes sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab kaebused osaliselt ja tühistab PPA 15.05.2020 otsused lahkumisettekirjutuste tegemist ja X suhtes sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas. Rahvusvahelist kaitset puudutavas osas jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsused muutmata.
33.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).
34.Tallinna Halduskohus vabastas 30.06.2020 määrusega kõik kaebajad nõutava riigilõivu tasumise kohustusest ning andis neile riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Menetlusabi jätkuvuse põhimõttest (HKMS § 114 lg 2) tulenevalt on kaebajad olnud vabastatud ka apellatsioonkaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest ning neid on apellatsioonimenetluses esindanud riigi õigusabi korras määratud advokaadid. Menetlusosalised ei ole esitanud andmeid muude praeguse haldusasjaga seoses esimese või teise astme kohtumenetluses kantud kulude kohta. Kaebajatele esimese ja teise astme kohtus antud menetlusabi kulud jäävad HKMS § 118 lg-te 2 ja 3 alusel riigi kanda. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. Riigi õigusabi osutajate tasutaotlused lahendab ringkonnakohus eraldi määrustega. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.02.2023 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Jätta X, Y, W, Q ja C kassatsioonkaebused rahuldamata.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus.
20(21)
3-20-1115
3.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2022. a otsuse resolutsiooni pd 1-3. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2020. a otsused asjades nr 3-20-1115 ja 3-20-1251, täiendades halduskohtu otsuste põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
4.Rahuldada riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi taotlus ja määrata osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 885 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).
5.Rahuldada riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindebergi taotlus osaliselt ja määrata osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 1886 eurot 40 senti (koos käibemaksuga).
6.Tagastada vandeadvokaat Keijo Lindebergi 21. novembril 2022 esitatud vastuse lisad.
7.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate ja Z nimed ja sünniajad tähemärkidega ning jätta avaldamata p 35.3, v.a selle esimene ja viimane lause.
21(21)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.