Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 8. oktoober 2020, Tartu 3-20-1607 Xi kohustamis- ja tuvastamiskaebus Tartu Halduskohtu 10. septembri 2020. a määrus Xi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja X Vastustaja I – Politsei- ja Piirivalveamet Vastustaja II – Tartu linn Vastustaja III – Siseministeerium
RESOLUTSIOON
Jätta Xi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. septembri 2020. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on määratlemata kodakondsusega Usbekistani elamisluba omanud isik, kes lahkus Usbekistanist 3. märtsil 2015. a ja saabus 7. oktoobril 2015. a Venemaalt ebaseaduslikult Eestisse. Ta on esitanud Eestile viis rahvusvahelise kaitse taotlust, millest esimese lükkas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tagasi ja ülejäänud neli jäeti nende korduvuse tõttu läbi vaatamata. Nelja PPA otsust on kaebaja kohtus edutult vaidlustanud (haldusasjad nr xxx; xxx; xxx ja xxx). Viimast, 9. juuli 2020. a PPA otsust ei ole kaebaja halduskohtus vaidlustanud. Kaebaja on kolmel korral Eestist lahkunud ja siia tagasi saadetud. Kaebaja viibib Tartu linna kodutute varjupaigas.
2.Kaebaja esitas 27. augustil 2020. a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus halduskohtul kohustada PPA-d väljastama talle isikutunnistus ja lubada tal lahkuda Eestist Hispaaniasse oma pere juurde. Kaebaja palus halduskohtul tuvastada kaebaja õigust tööle ja sotsiaaltoetustele ning tunnistada tema väljasaatmine Usbekistani Vabariiki võimatuks.
Koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse taotluses palus kaebaja halduskohtul esialgse õiguskaitse abinõuna kohustada Tartu linna maksma kaebajale toetust ja kohustada PPA-d väljastama kaebajale isikutunnistus. Esialgse õiguskaitse vajadust põhjendas kaebaja sellega, et ilma raha ja dokumentideta on raske elada ja mõelda.
1.septembril 2020. a esitatud kaebuse täienduses selgitas kaebaja, et tema Usbekistani Vabariiki saatmine oleks ebainimlik. Kaebaja taotles Siseministeeriumi 31. augusti 2020. a kirja nr 2-2/597-2 (tl 15) õigusvastasuse tuvastamist ja palus halduskohtul kohustada Siseministeeriumit kaebajale dokumente andma. Kaebaja esitas taotluse riigilõivust vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.
3.PPA selgitas 7. septembri 2020. a esitatud seisukohas, et kaebaja saabus Eestisse 3. märtsil 2015. a. Kuivõrd kaebaja ei ole rahvusvahelise kaitse saaja staatuses, siis ei ole teda võimalik kaitsetaotlejatele ette nähtud majutuskeskuses majutada ning seetõttu on kaebaja suunatud Tartu linna kodutute varjupaika.
3.1.Kaebajale on 13. novembril 2018. a koostatud koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks Usbekistani Vabariiki. Ettekirjutusega kehtestati kaebajale ka Eestisse sissesõidu keeld 5 aastaks, mis hakkab kehtima alates ettekirjutuse täitmise päevast. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. septembril 2019. a otsusega haldusasjas nr xxx kaebaja kaebuse lahkumisettekirjutuse vaidlustamiseks rahuldamata.
3.2.PPA alustas kaebaja dokumenteerimisega 19. novembril 2018. a. Läti Vabariigis Riias asuv Usbekistani Vabariigi saatkond teavitas 2019. a septembris, et ei rahulda PPA taotlust kaebaja dokumenteerimiseks, sest kaebaja ei ole ennast päritoluriigi seaduste kohaselt riigis registreerinud. Kuigi Usbekistani Vabariik ei rahuldanud PPA taotlust, näitab PPA varasem praktika, et isiku enda taotluse alusel dokumenteeritakse isikuid ka siis, kui PPA taotlused dokumendi väljastamiseks on varasemalt rahuldamata jäetud. Kaebajal on võimalik Lätis asuva saatkonna poole pöörduda nii lihtposti kui elektronkirja teel ning taotleda endale tagasipöördumiseks vajalikke dokumente. Samuti on PPA valmis kaebaja omakäelisi taotlusi saatkonnale esitama ning koostöös Läti ametivõimudega on vajadusel võimalik ka isik saatkonda transportida. Kaebaja ei ole Usbekistani Vabariigi saatkonnaga ühendust võtnud.
3.3.Ilmselt peab kaebaja enda perekonnaks endist Ukraina kodanikku, kellega kaebaja tutvus Eestis varjupaigataotlejate majutuskeskuses viibides ja kes täitis temale pandud lahkumiskohustust ning lahkus Ukrainasse. Isiku praegune viibimiskoht ei ole PPA-le teada.
3.4.Kohus ei saa PPA-d kohustada kaebajale Hispaaniasse sõitmiseks dokumenti väljastama, sest kaebajal puudub Hispaanias viibimiseks seaduslik alus. PPA hinnangul ei saa kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada, sest taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada.
4.Tartu linn selgitas 7. septembril 2020. a esitatud seisukohas, et sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1 kohaselt on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. Kaebajal ei ole seaduses nimetatud staatust ja seetõttu ei ole tal õigust sotsiaaltoetust saada.
4.1.Kaebaja saabus Tartu linna 18. juunil 2020. a Leedust ja pöördus 19. juunil 2020. a abi saamiseks Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonda. Tartu linnas on korraldatud kaebajale vältimatu sotsiaalabi korras (sotsiaalhoolekande seaduse § 5 lg-s 5 sisalduv nõue) toidu- ja riideabi ning ajutine majutus, mis on kaebajale tasuta. Kaebajale pakutakse teenusena tasuta peavarju seni, kuni ta seda vajab. Kaebajale on kirjalikult selgitatud, et tervishoiu ja ravikindlustuse küsimustes tuleb kaebajal pöörduda Eesti Haigekassa poole ja erakorraliste terviseprobleemidega tuleb pöörduda SA Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda.
4.2.Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus, sest kaebajale ei tulene esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel selliseid kahjulikke tagajärgi, mida tal ei oleks võimalik pärast kohtuotsuse tegemist kõrvaldada. Samuti ei ole kaebaja suhtes kohaldatud ebaproportsionaalseid piiranguid. Esialgse õiguskaitse kohaldamise meetmena ei ole võimalik kohustada Tartu linna maksma kaebajale sotsiaaltoetuseid.
5.Tartu Halduskohus tagastas 10. septembri 2020. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse, jättis läbi vaatamata kaebaja taotlused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (resolutsiooni p 2) ja riigilõivust vabastamiseks ning riigiõigusabi andmiseks (resolutsiooni p 3).
5.1.Halduskohus leidis, et kaebaja Eestist väljasaatmine Usbekistani Vabariiki ei ole muutunud võimatuks. Kaebajal tuleb pöörduda Usbekistani Vabariigi saatkonna poole taotlusega Usbekistanis viibimisaluse saamiseks. Kaebajal ei ole õigust Eestilt taotleda Usbekistani asemel Hispaaniasse lahkumist võimaldavate dokumentide väljastamist. PPA-ga koostööd tehes saab kaebaja vältida neid tagajärgi, mida ta on kaebuses välja toonud.
5.2.Halduskohus tagastas kaebuse Tartu linna osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 järgi ilmselge kaebeõiguse puudumise tõttu. Sõltumata sellest, et kaebajal puudub SÜS § 3 lg-s 1 sätestatud staatus ja kaebaja ei ole ka rahvusvahelise kaitse saaja ning seetõttu ei ole tal õigust sotsiaaltoetusi saada, on vältimatu sotsiaalabi korras tagatud toidu-ja riideabi ning ajutine majutus, mis on talle tasuta.
5.3.Halduskohus tagastas kaebuse PPA osas HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, sest kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus nõustus PPA-ga, et kaebaja ei vasta välismaalastele väljastatavate dokumentide saaja kriteeriumitele. Kaebajal puudub seaduslik alus nõuda isikutunnistuse väljastamist ja PPA ei ole kaebajale isikutunnistuse andmata jätmisel isiku õigusi rikkunud.
5.4.Kohus tagastas kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse osas, milles kaebaja nõudis Siseministeeriumi 31. augusti 2020. a kirja nr 2-2/597-2 õigusvastasuse tuvastamist ja Siseministeeriumi kohustamist anda kaebajale dokumendid. Siseministeerium on õiguspäraselt kaebajale vastanud, et kaebaja kui välismaalase dokumentide hankimisega ja lahkumisettekirjutusest tuleneva väljasõidukohustuse täitmisega, samuti väljasaatmise menetlusega tegeleb PPA.
5.5.Kuigi halduskohus jättis kaebuse tagastamisest tulenevalt esialgse õiguskaitse taotlused läbivaatamata, märkis kohus siiski, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, sest talle on tagatud tasuta sotsiaalabi, mille andmist jätkatakse kuni selleks on vajadus ja dokumente on kaebajal võimalik taotleda Usbekistani saatkonnast. Kaebaja väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine on peatatud, seega puudub kaebajal vajadus esialgse õiguskaitse korras nõuda väljasaatmise võimatuks tunnistamist.
6.Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 10. septembri 2020. a määruse tühistada ja tema kaebus rahuldada. Määruskaebuse kohaselt võttis halduskohus kaebajalt õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele. Kohtumäärus rikub inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lg-t 1, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 19 lg-t 2 ja artiklit 47, Eesti põhiseaduse (PS) § 9, § 123, § 146 ja § 152. Samuti rikub määrus Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artiklit 7 lg-t 2 punkte c, e, g, h ja artikli 30 lg-t 2 punkte a ja b.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
8.Halduskohus on õigesti Xi kaebuse tagastanud ja jätnud esialgse õiguskaitse taotlused läbi vaatamata.
9.Kaebaja lahkus Usbekistanist ja saabus 2015. a Venemaalt ebaseaduslikult Eestisse ning esitas siin korduvalt rahvusvahelise kaitse taotlusi, mida PPA ei rahuldanud. Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses soovis kaebaja, et halduskohus kohustaks PPA-d ja Siseministeeriumit väljastama kaebajale vajalikud dokumendid reisimiseks Hispaaniasse. Kaebaja palus kohtul tunnistada tema väljasaatmine Usbekistani Vabariiki võimatuks ja taotles Siseministeeriumi 31. augusti 2020. a kirja õigusvastasuse tuvastamist. Tartu linnalt soovis kaebaja sotsiaaltoetust. Koos kaebusega esitas kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotlused. Halduskohtu hinnangul puudub kaebajal seaduslik alus nõuda isikutunnistuse väljastamist ja PPA ei ole kaebajale isikutunnistuse andmata jätmisel isiku õigusi rikkunud. Kaebaja Eestist väljasaatmine Usbekistani ei ole muutunud võimatuks. Kaebajale kui väljasõidukohustusega välismaalasele on tagatud vältimatu abi, kuid toimetulekutoetuse saamise õigust temale ühestki õigusaktist ei tulene. Siseministeerium on kaebajale õigesti vastanud, et välismaalase dokumentide hankimisega ja lahkumisettekirjutusest tuleneva väljasõidukohustuse täitmisega, samuti väljasaatmise menetlusega tegeleb PPA.
10.Määruskaebuse kohaselt rikub vaidlustatav kohtumäärus kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Kaebuse tagastamisega rikutakse kaebaja suhtes kõigi ja igaühe õigusi, vabadusi ja kohustusi, mis põhiseaduse § 9 kohaselt on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Õigusnormid, mille alusel kaebus tagastati on vastuolus põhiseadusega. Määrus diskrimineerib kaebajat ja sellega pannakse kaebaja suhtes toime inimsusevastased kuriteod. Liikmesriigid peavad toetama noorte töötajate vahetamist ühisprogrammi raames.
11.Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kaebaja etteheited seonduvalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artiklitele on asjakohatud. Nagu ka etteheide põhiseaduse § 123 ja § 152 rikkumisele. Põhjus on selles, et käesolevalt ei toimu enam sisulist vaidlust selle üle kas kaebajal on õigus Eestis viibida. Vaidlus on üksnes selles, kas halduskohus on õigesti tagastanud kaebaja kohustamis- ja tuvastamisnõudeid sisaldava kaebuse.
12.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 14 lg 4 p 2 kohaselt ei kohaldata väljasaatmist kui väljasaatmine on muutunud võimatuks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja väljasaatmine Usbekistani Vabariiki ei ole muutunud võimatuks. Välismaalaste seaduse (VMS) § 18 lg 1 ja VVS § 62 järgi on ka väljaspool väljasaatmiskeskust viibival isikul kaasaaitamiskohustus, mis on sõnastatud kohustusena kaasa aidata Eestist lahkumise korraldamise menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisele. Kaebajat puudutavas haldusasjas nr xxx leidis Tallinna Halduskohus, et kaebaja väljasaatmine ei ole muutunud võimatuks. Kohtuotsuse tegemise ajal oli Usbekistani Vabariigi saatkond asunud kaebajat dokumenteerima ja Tallinna Halduskohus leidis, et kuigi isik ei tee PPA-ga koostööd enda dokumenteerimise eesmärgil, siis väljasaatmist Usbekistani võib pidada võimalikuks. Usbekistani Vabariigi 27. septembril 2019. a PPA-le saadetud elektronkirjas (tl 24) ei keelduta kaebaja dokumenteerimisest, vaid selgitatakse, et kaebaja naasmine ei ole võimalik põhjusel, et kaebaja ei ole Usbekistani Vabariigis registreeritud. Tuginedes PPA antud selgitustele (tl 21 p) peab avalduse enda registreerimiseks esitama kaebaja ise. Käesolevas kohtuasjas kogutud tõenditest nähtub, et kaebaja ei soovi Usbekistani Vabariiki naasta, ilmselt ka seetõttu ei ole ta nõutavat avaldust Usbekistani Vabariigile esitanud. PPA on kinnitanud, et aitab kaebajat avalduse esitamisel. Seega puuduvad kaebajal objektiivsed takistused avalduse esitamiseks. Kaebaja väidete osas, et Usbekistani väljasaatmine oleks vastuolus ebainimliku kohtlemise keeluga, on mitmed kohtuastmed kaebajale erinevates kohtuasjades vastanud ning
leidnud, et kaebaja kartused ei ole põhjendatud (vt käesoleva määruse p-s 1 nimetatud haldusasjad). Kaebaja ei soovi Usbekistani Vabariiki naasta, vaid soovib minna Hispaaniasse. Kaebaja ei ole Euroopa Liidu kodanik. Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta artikkel 45 lg 1 võimaldab üksnes Euroopa Liidu kodanikul Euroopa Liidu liikmesriikide vahelist vaba liikumist. Kaebajal puudub VMS §-s 43 sätestatud seaduslik alus Eestis viibimiseks ja kohtutoimikust ei nähtu, et kaebajal oleks mõnes teises Euroopa Liidu riigis nt Hispaanias viibimiseks seaduslik alus. Tallinna Halduskohus on 11. juuni 2019. a otsuses haldusasjas nr xxx kaebajale juba selgitanud, et kaebajal puuduvad sidemed Eestiga ning riigisisesest ega rahvusvahelisest õigusest ei tulene, et välismaalasele, kellele on keeldutud rahvusvahelise kaitse andmisest ja kellel puudub riigis viibimiseks seaduslik alus, tuleb tagada perekonnaelu jätkamine väljaspool päritoluriiki. Ringkonnakohtu hinnangul saab väljasaatmise võimatust hinnata alles pärast seda, kui kaebaja on pöördunud Usbekistani Vabariigi saatkonda avaldusega enda registreerimiseks ja Usbekistan on kaebaja registreerimisest keeldunud. Praegu sellist olukorda ei ole.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei kuulu SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikute hulka, seega ei ole tal ka õigust saada Eesti sotsiaaltoetuseid. Kui isikul puudub subjektiivne õigus haldusorganilt toetusi nõuda, siis on halduskohus õigesti kaebaja kohustamiskaebuse ilmselge kaebeõiguse puudumise tõttu tagastanud. Kui isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, siis on selge, et tal puudub ka õigus siin töötamiseks.
14.Kaebaja osas ei esine isikut tõendavate dokumentide seaduses (ITDS) §-s 19 nimetatud aluseid, millele tuginedes saaks talle väljastada isikutunnistuse. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja kohustamiskaebus PPA vastu kaebajale isikutunnistuse väljastamiseks ei ole lubatav ega aita kaasa kaebusega soovitud eesmärgi saavutamisele. Kaebaja ei vasta välismaalastele väljastatavate dokumentide saaja kriteeriumitele ja seetõttu ei saanud halduskohus ka kohustada PPA-d kaebajale isikutunnistust väljastama. Halduskohus on õigesti kaebuse selles osas tagastanud. Halduskohus selgitas kaebajale, et tal tuleb pöörduda Usbekistani Vabariigi saatkonda taotlusega Usbekistanis viibimisaluse saamiseks ja PPA-ga koostööd tehes saab kaebaja vältida neid tagajärgi, mida ta on kaebuses välja toonud.
15.Politsei- ja Piirivalveameti põhimääruse § 1 lg 1 kohaselt on PPA Siseministeeriumi valitsusalas olev valitsusasutus. Kuna VMS § 296 lg 1 kohaselt kuulub riikliku järelevalve teostamine välismaalase Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise ja töötamise ning Eestist eemalviibimise asjaolude üle PPA (mitte Siseministeeriumi) pädevusse, siis tagastas halduskohus õigesti kaebuse kohustada Siseministeeriumit väljastama kaebajale dokumente ja tunnistada 31. augusti 2020. a kiri õigusvastaseks.
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei riku vaidlustatud halduskohtu määrus põhiseaduse §-s 9 sisalduvat nõuet tagada võrdselt nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused. Kaebajale on need õigused ja vabadused tagatud ulatuses, millele temal kui viibimisaluseta isikul õigus on.
17.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. septembri 2020. a määruse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.