Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-19-1198 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-19-1198 83 kg lehtkapsa seemet, 214 kg naeri seemet, 58 kg söödakapsa seemet ja 231 kg valge ristiku seemet. Vaide esitaja leidis, et kuna seemnete ostmine ei ole turustamine TPSKS tähenduses, siis on selle kohta dokumentide nõudmine alusetu. Vaideotsuse kohaselt on kähar lehtkapsas, naeris, söödakapsas ja valge ristik sertifitseeritavad taimeliigid, mille seemnete turustamist reguleerivad TPSKS § 103 lg 1 ning § 104 lg-d 1 ja 2, põllumajandusministri 05.05.2006 määruse nr 60 „Köögiviljakultuuride seemne kategooriad ning köögiviljakultuuride seemne tootmise ja turustamise nõuded“ § 24 lg-d 1 ja 3 ning põllumajandusministri 24.04.2006 määruse nr 56 „Söödakultuuride seemne kategooriad ning söödakultuuride seemne tootmise ja turustamise nõuded“ § 24 lg-d 1 ja 4. Köögiviljakultuuride seemet turustatakse üldjuhul standardseemne kategooria seemnena. PMA-le teadaolevalt ei ole Eestis kähara lehtkapsa ja naeri sertifitseeritud seemet ega standardseemet toodetud, vaid nende köögiviljakultuuride seeme tuuakse teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest ja turustatakse originaalpakendites või PMA järelevalve all ümberpakendatud pakendites. Söödakultuuride seemet turustatakse sertifitseeritud seemnena. PMA-le teadaolevalt ei ole Eestis toodetud söödakapsa sertifitseeritud seemet, küll aga valge ristiku seemet. Samas ei ole valge ristiku seemne tootjate hulgas OÜ-d Niiter. TPSKS § 107 lg 1 kohustab seemne turustajat pidama oma tegevuse kohta täpset arvestust ja säilitama dokumente. TPSKS § 114 lg 1 ja § 115 lg 1 ning KorS § 30 lg 3 alusel on PMA-l õigus nõuda isikult dokumentide esitamist. Kuna vaide esitaja ei ole turustatud seemneid ise tootnud, siis on nõutud sisseostu dokumendid PMA jaoks ainus võimalus teha kindlaks, et OÜ Niiter on seemnete turustamisel järginud õigusaktide nõudeid. Seemne etikett / pildid pakenditest tuleb OÜ-l Niiter ettekirjutuse kohaselt esitada üksnes siis, kui need on olemas (st säilinud).

3-19-1198 ühtlasi kehtetuks 11.03.2019 sunniraha määramise teatise nr 2.2-11/25036-2. Teatise kohaselt on PMA 31.12.2018 ettekirjutus 14.01.2019 esitatud dokumente ja 15.04.2019 esitatud selgitust arvestades täidetud 47,5% ulatuses ja täitmata 52,5% ulatuses. Kuna OÜ Niiter kõnealused seemned omandas ja külviteenuse osutamise korras edasi turustas, oli tal kohustus pidada täpset arvestust turustatavate seemnete üle ning säilitada turustamist käsitlevaid dokumente vähemalt kolm aastat. OÜ Niiter on endiselt jätnud täitmata ettekirjutusega pandud kohustuse esitada eespool nimetatud taimeliikide seemne sisseostu dokumentidest arve ja saateleht ning kirjalik selgitus seemne päritolu kohta.

3-19-1198 kirjaliku seletuse. Samas ei ole kaebaja esitanud adekvaatset infot seemnete päritolu (seemnete tarnija) kohta ja nende sisseostu tõendavaid dokumente (arved ja saatelehed). PMA eesmärk on teha kindlaks, kas seemnete turustamisel on järgitud õigusaktides sätestatud nõudeid ehk kas mahepõllumajandusega tegelevatele ettevõtetele turustatud seeme oli nn maheseeme, mis ei ole keemiliselt töödeldud. Kaebaja kohustus sellist arvestust pidada tuleneb TPSKS § 107 lg-st 1 ning see kehtib ka juhul, kui seemneid antakse üle muul viisil kui müües (TPSKS § 103 lg 1). Tegemist on ka raamatupidamise algdokumentidega, mida kaebaja on kohustatud säilitama RPS § 4 p 5 ja § 12 lg 1 kohaselt. Kaebaja ei saa vabaneda ettekirjutusega pandud kohustusest põhjendusega, et ta ei ole täitnud oma kohustusi seemnete turustamisega (sh päritoluga) seonduva info säilitamisel. Kaebajal on olnud piisavalt aega, et arvestuse seadusega nõuetega vastavusse viimiseks võtta nt ühendust seemnete tarnijaga ja paluda saata dokumentide koopiad vms. Kaebaja ei ole avaldanud vastustajale ka seemnete tarnija nime ega kontaktandmeid, et PMA saaks vajadusel ise küsida dokumente otse tarnijalt. Kaebaja väited dokumentide mittesäilimisest on paljasõnalised. Arusaamatu on väide, et kaebaja ei ole saanud asjaolusid enne sunniraha määramist veelkord selgitada, sest kaebuses ei ole toodud ühtegi asjaolu, mida poleks varasemates vaidemenetlustes käsitletud ja selgitatud. Kaebajale on olnud algusest peale selge, milliseid dokumente ja infot tuleb tal esitada. Ettekirjutuse täitmiseks ei saa lugeda seda, kui kaebaja jätab nõutud teabe ja dokumendid esitamata, piirdudes väitega, et nõutud teavet ei pidanud säilitama ja dokumente pole säilinud. PMA ei nõua dokumente, mida kaebajal ei ole kunagi olnud, vaid dokumente, mida kaebaja ei ole oma 15.04.2019 selgituste kohaselt säilitanud. Kaebaja pidanuks tõendama vähemalt seda, et ta on proovinud seemnete müüjat tuvastada, andmeid taastada ja dokumente hankida. OÜ Niiter ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid väidet, et dokumentide ja info taastamine või taasesitamine on võimatu. Kaebaja selgitustest saab järeldada, et talle oli teada, mis kvaliteediga seemet ta külviteenuse osutamisel turustas, ning kaebaja sai seemned korraga ja eeldatavasti ühelt isikult. Kaebaja väited seemnete turustajaks olemisest või mitteolemisest on vastuolulised. Saatelehtede järgi andis kaebaja koos külviteenusega üle ka külvimaterjali. Kaebaja majandustegevuseks on seemnete hankimine ja turustamine kolmandatele ettevõtetele.

5(10)

3-19-1198 ettekirjutus täidetud vaid osaliselt (47,5% ulatuses), kuid kaebaja arvates on ta ettekirjutuse täitnud ega saa dokumentide puudumise tõttu ettekirjutuse täitmiseks midagi enamat teha. ATSS § 2 lg-st 1, § 8 lg-st 1 ja § 10 lg-st 1 tuleneb, et kui ettekirjutus jääb määratud tähtajaks nõuetekohaselt täitmata, siis on ettekirjutuse andnud haldusorganil õigus kohaldada sunniraha. Sunnivahendi kohaldamise õiguspärasuse hindamisel saab kohus kontrollida, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning kas ei esine sunni kohaldamist välistavaid asjaolusid (ATSS § 8 lg 3). Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata ja seega ei täidaks sunniraha enam oma eesmärki (vt Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 17). Kaebaja pidi täitma ettekirjutuse hiljemalt 14.01.2019, kuid esitas tähtajaks vaid seemnete üleandmisega seotud saatelehed. Täiendavalt esitas kaebaja 15.04.2019 selgituse, millega hindas ettekirjutuse täidetuks. PMA leiab, et esitatud selgitus ja dokumendid on ebapiisavad ning ettekirjutus seega osaliselt täitmata. Vastustaja arvates peaks kaebaja dokumentide puudumisele tuginemiseks vähemalt tõendama, et tema jõupingutused dokumentide taastamiseks ei ole andnud tulemust. Kaebaja täpsustas 21.10.2019 kohtuistungil, et tal pole andmeid seemnete päritolu kohta ja seda ei saa tagantjärele tuvastada ning seemnete allikas ei ole talle teada. Kaebaja möönis teatavat hoolsuskohustuse rikkumist, kuid leidis, et tal ei ole muud infot anda ka sunniraha ähvardusel. Kaebaja selgitustest, et tal puudub muu teave ja dokumendid, järeldub, et kaebaja võis oma arusaamise juures pidada ettekirjutust täidetuks, niipalju kui selle täitmine oli üldse võimalik. Ettekirjutuses viidatud KorS § 30 lg-st 3 tuleneb, et dokumentide esitamise nõude saab küll esitada, kui on alust arvata andmete olemasolu (mida vastustajal kahtlemata oli), kuid kui isik selgitab, et ta sellise kohustuse olemasolule vaatamata dokumente ei säilitanud (olenemata sellest, millisest seadusest see kohustus tulenes), siis ei saa neid dokumente enam sunniraha rakendamise kaudu jätkuvalt nõuda. Sunnivahendi rakendamist ei käsitata karistusena, vaid seda võib rakendada üksnes ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (vt ATSS § 3 lg-d 2 ja 3; Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 14). Praegusel juhul ei täida sunniraha kohustuse täitmise tagajana enam oma eesmärki. Kaebaja on vastustajale korduvalt selgitanud, et ta ei saa seemnete päritolu tagantjärgi kindlaks teha, sest arvet seemnete üleandmisel ei vormistatud ning seemnete pakendeid ja saatelehte ei säilitatud. Vastustaja ei saa sunniraha rakendamisega sundida kaebajat esitama neid andmeid, mille kohta kaebaja on juba selgitanud, et tal need puuduvad (seda isegi juhul, kui vastustajal esineb kahtlus nende väidete õigsuses). Kaebaja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et tal puuduvad nõutud teave ja dokumendid. Kaebaja on kinnitanud, et on dokumendid hävitanud, kuigi tal oli TPSKS-st tulenev kohustus neid säilitada, ning selgitas ka andmete taastamise võimatust. Ettekirjutuse täitmine peab olema objektiivselt võimalik. Seega pidanuks vastustaja kaebaja selgituste põhjal otsustama oma edasise tegevuse ja võimalike teiste menetluste toimetamise vajaduse (kaebaja või teiste isikute suhtes – nt TPSKS §-s 124 sätestatud väärteokaristuse määramine), mitte nõudma kaebaja väitel puuduvat ja hävitatud teavet sunniraha määramisega. Kui sunni rakendamine ei saa täita oma eesmärki, siis ei ole see ka proportsionaalne. Kohus ei õigusta kaebaja poolt dokumentide hävitamist, kuid haldussund sellises olukorras ei toimi ega saa viia ettekirjutuse eesmärgini. Kui PMA peab vajalikuks saada seni esitatud andmete pinnalt muid 31.12.2018 ettekirjutuses nimetamata andmeid, siis on vastustajal võimalik teha uus ettekirjutus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6(10)

3-19-1198 kanda või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Vaidlustatud teatis vastab ATSS-st ja HMS-st tulenevatele nõuetele ning on antud õiguspäraselt toimunud menetluse tulemusel. Halduskohus leidis ekslikult, et kui isik selgitab, et tal ei ole nõutud dokumente, vaatamata sellise kohustuse olemasolule, siis ei saa temalt neid dokumente KorS § 30 lg 3 alusel enam sunniraha ähvardusel ka nõuda ning seda isegi juhul, kui korrakaitseorganil esineb kahtlus isiku väidete õigsuses. OÜ Niiter põhitegevusalaks on äriregistrist nähtuvalt alates 2016. a-st olnud segapõllumajandus, mistõttu ei olnud temale tundmatud TPSKS § 107 lg-st 1 tulenev arvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustus ning TPSKS § 104 lg-s 1 sätestatud nõue, et turustada on lubatud üksnes sertifitseeritud seemet. Kaebajal oli lisaks kohustus seemnete ostudokumente säilitada RPS § 4 p 5 ja § 12 lg 1 järgi. Seega on PMA-l alus eeldada, et isikul on olemas andmed ja dokumendid, mida õigusaktid nõuavad ja mille esitamist saab korrakaitseorgan KorS § 30 lg 3 alusel isikult nõuda. Sättest ei tulene ega saa tuleneda järeldust, et kui isikul on küll seadusest tulenev kohustus teatud andmeid / dokumente säilitada, siis ta vabaneb sellest juhul, kui on need andmed / dokumendid (teadlikult) hävitanud või jätnud täitmata säilitamiskohustuse. Praegusel juhul rakendub isikule kohustus teha piisavaid jõupingutusi, et mittesäilinud või hävitatud andmed / dokumendid taastada ning tagada seeläbi säilitamiskohustuse täitmine. OÜ Niiter on kohtumenetluses üksnes paljasõnaliselt väitnud, et andmed (sh saatedokumendid) seemnete tarne kohta ei ole säilinud, kuid pole esitanud ainsatki tõendit selle kohta, et ta oleks teinud mingisuguseidki jõupingutusi eelnimetatud andmete / dokumentide taastamiseks. Väite ettekirjutusega nõutud dokumentide mittesäilimise kohta esitas kaebaja esmakordselt alles 22.03.2019, varasemalt keeldus ta andmete ja dokumentide esitamisest põhjendusega, et kuna seemnete ostmine ei ole nende turustamine, siis on ostudokumentide nõudmine alusetu. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja väidetest lähtuvalt ei ole ettekirjutuse täitmine võimalik, siis ei täida sunnivahendi rakendamine oma eesmärki ega ole proportsionaalne ning sunni rakendamise alus on ära langenud. Kaebajalt nõutud dokumentide (arve ja saateleht) puhul on tegemist raamatupidamise algdokumentidega, mida peab säilitama iga maksukohustuslane. Kaebaja väidetav teadmatus ei vabasta teda seaduse täitmise kohustusest. Halduskohus tugines vaid kaebaja paljasõnalistele väidetele ja jättis hindamata, kas kaebajal oli võimalus ja kohustus teha mõistlikke jõupingutusi nende andmete ja dokumentide taastamiseks, mis olid tal olemas, kuid mis kaebaja õigusvastase käitumise tõttu hävitati (vrd Riigikohtu 02.12.2004 otsus nr 3-31-50-04, p-d 13–14). Kaebajal on olnud alates ettekirjutuse saamisest (31.12.2018) võimalik taastada andmed ja dokumendid, mille hävitamisest oli selleks hetkeks möödunud vaid pool aastat. Lisaks näib kaebaja käitumine vastuoluline, sest ühelt poolt on ta hoolikalt säilitanud oma saatelehed klientidele (Suurmõmmik Agro OÜ, TK Agro OÜ, KK Agro OÜ, Repa Agro OÜ ja Alamõisa Agro OÜ – kõigi loetletud äriühingute ainuosanikuks on kaebaja seaduslik esindaja Hannes Urbanik), kuid pole samas teinud ainsatki jõupingutust, et säilitada andmed ja dokumendid seemnete päritolu kohta. Mõistlike jõupingutuste rakendamisel olnuks kaebajal võimalik eeltoodud andmed / dokumendid taastada, sest söödataimede seemneid pakub Eesti turul suhteliselt piiratud arv ettevõtjaid ning valdkonnas on tavapärane kasutada juba tuntud ja usaldusväärseid koostööpartnereid. Seetõttu on ebatõenäolised ja eluliselt ebausutavad kaebaja väited, et ettekirjutuses nimetatud seemned saadi tundmatult isikult („turukaubitseja, mustlane, kes iganes ...“) ja seemned võivad olla kohalikku päritolu, aga võivad ka mitte olla. Pidades silmas, et autojuht teadis, kus seemned tuleb maha laadida, ja tal olid olemas kaebaja kontaktid, saab järeldada, et seemned toodi kohale kaebaja varasema tellimuse alusel isiku poolt, kes on kaebajale teada ja kellega ta sõlmis selleks kokkuleppe. Seemnete turuväärtus on hinnanguliselt ca 3000 eurot ning sellise suurusega tehing peaks kajastuma ka OÜ Niiter raamatupidamises. Kohus on jätnud selle aspekti tähelepanuta.

7(10)

3-19-1198 Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et sunniraha rakendamine on õigusvastane, sest esineb sunniraha rakendamist välistav asjaolu (ATSS § 8 lg 3 p 1 – vt ka Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p-d 14, 17 ja 18). Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (ATSS § 3 lg-d 2 ja 3, HMS § 107 lg 2 – vt ka Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 33-1-72-14, p 14). Praegusel juhul on selge, et kaebaja on jätnud kehtiva ettekirjutuse osaliselt täitmata (st nõude esitada seemnete sisseostu andmed ja dokumendid). Halduskohtuga ei saa nõustuda, et hindamaks, kas ettekirjutus on nõuetekohaselt täidetud, on määrav isiku arusaamine ettekirjutuse täitmisest või enda põhjustatud võimetus ettekirjutust täita. Sunniraha eesmärk on mõjutada isikut käituma õiguskuulekalt ehk praegusel juhul mõjutada OÜ-d Niiter taastama andmed ja dokumendid, mille ta on seadusevastaselt hävitanud, et need oleks võimalik esitada korrakaitseorganile (st PMA-le). Valitud sunnivahend on proportsionaalne ja täidab oma eesmärki. Halduskohus on asja lahendamisel tuginenud üksnes kaebaja paljasõnalistele väidetele, mis pole valdkonna eripära arvestades eluliselt eriti usutavad, kuid halduskohus ei ole nende tõepärasust üldse hinnanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-19-1198 ole seemnete turustaja ja seega on temalt ettekirjutusega nõutud osaliselt dokumente, mida tal ei pea olema või mida ta ei pea säilitama, siis tulnuks tal ettekirjutus vastavas osas vaidlustada. Praegusel juhul esitas OÜ Niiter ettekirjutuse peale küll 15.01.2019 vaide, kuid ei ole pärast PMA 05.02.2019 vaideotsuse nr 1-10/8 (dtl 49-54) saamist pöördunud kohtusse nõudega ettekirjutuse osaliseks tühistamiseks. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Niiter ei ole esitanud PMAle nõutud dokumente seemnete sisseostu kohta (arve ja saateleht) ega sisuliselt selgitanud seemnete päritolu või esitanud selle tuvastamist võimaldavaid andmeid (seemne etiketid / pildid pakenditest). Kuna TPSKS § 107 lg 1 järgi tuleb vähemalt kolm aastat säilitada üksnes seemne turustamist käsitlevaid dokumente, siis nõudis PMA viimati nimetatud andmete esitamist vaid juhul, kui need on ettekirjutuse adressaadil säilinud.

3-19-1198 tuleks vastustajal otsustada edasised toimingud (sh võimalike muude menetluste alustamine) ilma puuduvate dokumentideta, mitte järjekindlalt nõuda dokumentide esitamist või taastamist. Dokumentide säilitamine ei oma iseseisvat tähendust, vaid selle nõude eesmärk on tagada teatud asjaolude hilisema kontrollimise võimalikkus. Seejuures juhul, kui seadus kohustab isikut säilitama tõendid, mille alusel oleks järelevalveorganil võimalik tuvastada kontrolli teostamisel tähtsust omavaid asjaolusid, kuid isik jätab selle kohustuse süüliselt täitmata, siis võib järelevalveorgan hinnata kõnealuse asjaolu säilitamiskohustust rikkunud isiku kahjuks, kui isik ei tõenda vastupidist.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.