lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-18-1539/20

Maksuõigus › Maksuotsused

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 17.10.2019

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-18-1539/20
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Maksuõigus › Maksuotsused
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
17.10.2019
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
8212
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kaupo Kruusvee (eesistuja), Maret Hallikma ja Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.10.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1539

Haldusasi

XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 03.07.2018 maksuotsuse nr 12.2-3/037775-62 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks tagastada maksuotsuse täitmiseks tasutud 11 708,40 eurot koos intressiga

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Meelis Krautmann Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindajad Andreas Aas ja Karel Miisna

Asja läbivaatamine

17.09.2019

RESOLUTSIOON

Rahuldada XX kaebus osaliselt.

Tühistada Maksu- ja Tolliameti 03.07.2018 maksuotsus nr 12.2-3/037775-62 osas, millega loeti kaebaja maksustatavaks tuluks talle üürisuhte raames hüvitatud kõrvalkulud ja koormised võlaõigusseaduse §-de 292 ja 293 tähenduses.

Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

Mõista Maksu- ja Tolliametilt XX kasuks välja menetluskulud summas 323 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.11.2019 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

3-18-1539 apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Sarnased lahendid

Maksuõigus
  • 08.07.20263-26-1674/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-698/19Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1809/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 22.06.20263-26-1633/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 19.06.20263-26-1809/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 16.06.20263-26-901/4Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) alustas 01.09.2016 korraldusega nr 12.2-3/037775-1 XX osas maksustamisperioodide jaanuar 2014 kuni detsember 2015 tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavate faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta koostas MTA 11.10.2017 kontrollakti nr 12.2-3/037775-451. XX esitas kontrollaktile vastuväited 21.11.2017.
2.MTA kohustas 03.07.2018 maksuotsusega nr 12.2-3/037775-622 (mille lahutamatuks osaks on MTA 11.10.2017 kontrollakt) XX tasuma tulumaksu 11 708,40 eurot. MTA suurendas perioodi 2014. a tulumaksukohustust 3830,40 euro võrra ja perioodi 2015. a tulumaksukohustust 7878 euro võrra. 1) XX ei deklareerinud perioodide 2014. a ja 2015. a residendist füüsilise isiku tuludeklaratsioonidel (FIDEK) lisaks palgatulule muid tulusid. XX on teinud enda pangakontodele sularahasissemakseid 2014. a-l 18 240 eurot ja 2015. a-l 39 390 eurot. XX on seega saanud täiendavalt tulumaksuga maksustatavat tulu 2014. a-l 18 240 eurot, millest 8641,20 eurot moodustab üüritulu ja 9598,80 eurot muu tulu, ning 2015 a-l 39 390 eurot, millest 9096 eurot moodustab üüritulu ja 30 294 eurot muu tulu. 2) XX on selgitanud, et kontrollitud perioodil arvelduskontole pandud sularaha on varasemalt arvelduskontodelt väljavõetud raha, mille on XX andnud muu hulgas laenuks. XX seletused arvelduskontodele pandud sularaha kohta on menetluse käigus olnud muutuvad ja ebausaldusväärsed. Väidetav laenuleping YY on näilik ja koostatud tagantjärgi, eesmärgiga jätta vale mulje laenutehingu toimumisest. Põhjendused sularaha laenude vajadusest ei ole usutavad. Tõendatud ei ole XX väidetavalt laenatud raha kasutamine YYu poolt ettevõtluses ja isiklikuks otstarbeks. YY ei ole teinud laenu tagasimakseid. XX on 2001. a-l ja 2003 a-l müüdud kinnistute eest saadud raha kasutanud tõenäoliselt muudeks tehinguteks ja arvelduskontodelt 2011-2015. a väljavõetud sularaha muul otstarbel kui YY laenu andmiseks. 3) XX poolt arvelduskontole pandud sularaha üheks võimalikuks allikaks võib olla üürimisest saadud tulu ning muus osas ei ole tuluallikas tuvastatav. XX on avalikustanud üürikuulutusi seotult aadressiga xxxxxxx – nimetatud korter on olnud üüritud tundmatule kolmandale isikule. XX üüris xxxxxxx asuvat korterit ZZle. XX kasutas 2014-2015. a enda elukohana xxxxxxxx. 4) Tulenevalt tulumaksuseaduse (TuMS) § 44 lg-st 1 oli 2014. a FIDEKi esitamise tähtaeg 31.03.2015 ja 2015. a FIDEKi esitamise tähtaeg 31.03.2016. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat

I kd, tl 129-148 I kd, tl 66-104

2(18)

3-18-1539 (maksukorralduse seaduse (MKS) § 98). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 kohaselt seisneb tahtlus õigusvastase tagajärje soovimises. XX muu tulu ja üüritulu saavad olla jäetud 2014. ja 2015. a-l deklareerimata üksnes tahtlikult. Tahtlik tegevus oli suunatud sellele, et vähendada oma maksukoormust. Teisisõnu ei saa pidada usutavaks, et XX jättis oma deklaratsioonides üüritulu ja muu tulu deklareerimata hooletusest. 5) XX ei ole kinni pidanud MKS § 85 lg 4 sätetest, mille kohaselt on maksudeklaratsiooni esitaja kohustatud esitama talle teadaolevalt õigeid andmeid. Maksustamise õiguslikuks aluseks on TuMS § 1 lg 1, § 2 lg 1, § 3 lg 1, § 4 lg 1, § 12 lg 1, § 36 lg 1, § 44 lg 1 ning MKS § 85 lg 4, § 94 lg 1 ja § 98.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

XX esitas 02.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse3

(kaebuse lühikokkuvõte esitatud 10.09.2019 ) MTA 03.07.2018 maksuotsuse tühistamiseks ning MTA kohustamiseks tagastada maksuotsuse täitmiseks tasutud 11 708,40 eurot koos intressiga.

1) Vaidlus käib selle üle, kas kaebaja poolt pangakontole sisse makstud raha on maksustatav tulu TuMS § 12 järgi. Aastast 2011 võttis kaebaja oma kontolt välja sularaha laenamise eesmärgil ning andis selle sularahas laenuks sõbrale (YYule). Aastatel 2014 ja 2015 tagastas sõber kaebajale eelnimetatud laenu sularahas ning kaebaja pani selle tagasi oma kontodele. Kuigi kaebaja võttis pangakontolt välja suurema summa, kui pangakontole tagasi maksis, mis iseenesest välistab tulu saamise kaebaja poolt, on MTA valinud maksu määramisel strateegia seada kahtluse alla kõik kaebaja esitatud tõendid ja kolmanda isiku seletused. Seadusandja mõte on maksustada sellist tulu, mille korral sissetuleku saamisel vara suureneb, kuid see ei tähenda, et igasugune laekumine oleks käsitatav isiku maksustatava tuluna (näiteks laenu tagastus). Kuna laenu anti ja saadi tagasi samas summas, siis kaebaja vara ei suurenenud, st tulu ei olnud. 2) Kaebaja selgitas MTA-le, et kontole 2014. a-l ja 2015. a-l pandud raha on varem, alates 2011. a kaebaja enda kontolt välja võetud sularaha, mis oli välja laenatud sõbrale ning laenu tagastamisel kontole tagasi pandud. Pangakontodelt nähtub, et 2011-2015. a oli kaebaja oma kontolt välja võtnud sularaha 109 719 eurot. 2011-2015. a tasus kaebaja elatustaseme kohased kõik kulud samalt kontolt maksekaardiga või ülekannetega, sh maja siseviimistluse materjalide eest. 2014. a ja 2015. a pani kaebaja oma kontole tagasi 57 630 eurot. Kaebaja ja YYu vahelisest laenulepingust nähtuvad laenu andmised alates 2011. a-st ja tagastused kuni 2016. a-ni. Laen on antud ja tagastatud samas vääringus. Kaebaja ja YY ütlused riimuvad. 3) Ehkki MTA ei ole maksumenetluses tuvastanud ega tõendanud ühtegi tulu allikat, on otsustatud lugeda oletuste pinnalt 2014. ja 2015. a-l kontodele pandud sularaha kaebaja tuluks 100% ulatuses, jättes isegi samadel aastatel samalt kontolt väljavõetud 8910 eurot maksustamisel arvestamata. Ei ole eluliselt usutav ja loogiline, et kui kaebaja saanuks tulu 57 630 eurot sularahas ning tal oleks samal perioodil olnud vajalik 8910 eurot sularaha muudeks kulutusteks, siis paneks ta selle oma kontole ning võtaks samas kohe välja. 4) Fakt, et kaebaja pani raha oma kontodele ja ei varjanud seda MTA eest (esitas kohe oma kõikide kontode väljavõtted) tõendab, et kaebaja pani kontole tagasi just tagastatud laenu, sest

I kd, tl 2-57 I kd, tl 185-186

3(18)

3-18-1539 oli veendunud, et tagastatud laen ei ole maksustatav. Kui aga lähtuda MTA versioonist, nagu laenu polekski olnud, siis konto väljavõte näitab, et kontole pandi tagasi just samalt kontolt (ka 2014. ja 2015. a-l) võetud raha ning ka selline tegevus ei ole tulumaksuga maksustatav. MTA sellise tõlgenduse kohaselt oleks iga raha kontole panemine maksustatav, mis oleks aga ebaseaduslik omavoli. Samas MTA ei vaidle vastu asjaolule, et kaebajal oli raha, mida laenuks anda. MTA ei ole aga tõendanud, et kaebaja laenuks antava raha ära kulutas. Järelikult ei ole MTA kõrvaldanud kahtlust, et kaebaja sai pangakontolt välja võetud raha pangakontole tagasi panna. Isegi kui lugeda laenuleping näilikuks, siis ka sellisel juhul on maks määratud ebaõigesti, sest vastustaja oleks pidanud uurimispõhimõttest tulenevalt tõendama, et kaebaja kulutused olid maksustatud tuludest suuremad, mistõttu kulutused kaeti muu hulgas pangakontole sissemakstud raha arvel. Sellised asjaolusid ei ole vastustaja tuvastanud ega tõendanud. 5) Füüsilise isiku puhul on võimalik maksustada üksnes sellist tulu, mis on tekkinud majandustegevuse tulemusena. Kaebaja on saanud tulu üksnes palgatööst, millelt on kõik maksud makstud. Kui isik tegeleb majandustegevusega, mis toob talle sisse 39 892,80 eurot puhast tulu, siis eeldab see tõepärase kasumimarginaali korral kordades suuremat käivet. Eluliselt ei ole usutav, et sellise käibe saavutamine ilma märgatava reklaami- ja müügitööta oleks reaalsuses võimalik. Ühtegi tõendit ega viidet tänases infoühiskonnas kaebaja tulutoovast majandustegevusest ei ole. Kaebajal oli 2014. ja 2015. a-l pingeline ja vastutusrikas töö (kogu Tallinna liikluse planeerimine ja korraldamine, mis sisustasid kõik tööpäevad ning venitasid need sageli ka 10-12 tunnini). Vabal ajal teostas kaebaja ise siseviimistluse töid enda elamus xxxxxxx (pahteldas, värvis jms) ning ka aastaid kestnud sisetööde fakt kinnitab aja nappust. Osaliselt kasvatas kaebaja ka oma alaealist poega. Need faktid kinnitavad, et kaebajal puudus kõige eelneva juures reaalselt aeg ja võimalus tegeleda veel lisaks suure käibe ja tulutoova majandustegevusega. Vaidlustatud haldusaktist ilmneb, et „muu tulu“ maksustamise aluseks on üksnes paljasõnaline oletus – tulu allikas ei ole tuvastatav. 6) Kaebaja töötas 2014. ja 2015. a-l ning töötab ka täna Kaitsepolitseiameti poolse hinnangu järgselt kõrgendatud korruptsiooni riskiga ametikohal ja kui kaebaja oleks saanud mingitki tulu ebaseaduslikult vältavalt kahe aasta jooksul, siis nimetatud asutus oleks ammu resoluutselt reageerinud kriminaalmenetlusega. 7) Ka üüritulu saamise oletus ei vasta tõele ning on vastuolus tõenditega. Kontode väljavõtetelt nähtub, et 2014-2015. a on tehtud ehitusmaterjalide soetamiseks kulutusi ehituspoodides ning kaebaja kasutas ehitusmaterjale xxxxxx sisetöödel. Arvestades, et elamu oli alles siseviimistluse järgus, on ilmne, et puudusid elamistingimused. Pahtlite ja värvi kuivamiseks ning võimalike hallituste vältimiseks oli majas küte ning tööde teostamisel kulus elektrit ning vett, sh ka pesemiseks peale töid. Need faktid kinnitavad, et kaebaja ei saanud elada 2014. ja 2015. a-l veel xxxxxxx. Samuti oli kaebaja rahvastikujärgne elukoht 2014. ja 2015. al xxxxxxx ning kaebaja elas seal. Seega ei saanud kaebaja saada xxxxxxxx ja xxxxxxx eest üüritulu. xxxxxxxx oli üürile andmiseks kõlbmatus seisundis ning antud sellel põhjusel tööriistade hoidmiseks üksnes kommunaalkulude tasumise kohustusega tasuta kasutamiseks sõber ZZ, mida ka viimane kinnitas ütlustega. Seega ei ole kaebaja üüritulu saanud. 8) Oletatava üüri arvestus on ebaõige. Kui oletada üüritulu, ei saa kogu kontole pandud raha olla üüritulu TuMS mõttes, sest kommunaalkulude osas ei oleks kaebaja rikastunud, vaid olnuks üksnes kommunaalkulude edastaja oma kontot kasutades. Kõrvalkulud VÕS 292 lg 1 mõistes ei ole tulu. Maksustamise välistab muu hulgas TuMS § 12 lg 3.

4(18)

3-18-1539 9) 2014. a osas on maksunõue aegunud. MKS § 98 lg-s 1 nimetatud tahtlus puudub. 2014. ja 2015. a deklareeris kaebaja tulu 49 431,10 eurot ja tasus tulumaksu 9207,01 eurot, kaebaja ei ole hoidunud tulumaksu tasumise kohustusest. Kaebaja sai tagasi laenu, mis ei kuulu maksustamisele. Kui kaebaja oleks saanud muud tulu, siis vastavalt eeltoodule ja lähtudes tulu teooriast ei kuuluks selline muu tulu üldse maksustamisele. Kaebaja täitis kaasaaitamise kohustuse ning ei ole midagi varjanud MTA eest. Üüritulu ei ole kaebaja saanud. Seega pole esinenud olukorda, kus kaebaja oleks tahtlikult jätnud MTA väidetava tulumaksu täiendavalt deklareerimata ja tasumata. Maksuotsuses ei ole põhjendatud, milles seisnes pangakontole sisse makstud raha osas kaebaja teadlikkus tegevuse õigusvastasusest ning õigusvastaste tagajärgede soovimine, kui vastustaja ei ole tõendanud ühtegi tulutoovat tuluallikat. Tahtlust oletuste pinnalt tehtud järeldustele tuginedes motiveerida ei saa. Isegi kui MTA tõendamise tulemusel mingi sissetulek osutuks maksustatavaks tuluks, siis sellest ei piisa, et tulult maksude tasumata jätmine lugeda automaatselt tahtluseks, sest muidu puuduks kolme aastase aegumistähtaja rakendamiseks üldse alus. 10) MTA rikkus kaebaja inimõigust õiglasele menetlusele ning teostas kaebaja suhtes 671 päeva pikkuse maksukontrolli, mis on üksikisiku suhtes keelatud. Maksuotsus on liiga mahukas ning ei ole seetõttu jälgitav.

4.Maksu- ja Tolliamet palub 11.10.2018 vastuses5 jätta kaebus rahuldamata. 1) Vaieldav maksuotsus on õiguspärane, nii faktiliselt kui ka õiguslikult põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. 2) Asjas koostatud kontrollakti maht on 40 lk. See on normaalne, arvestades asjas kogutud tõendite hulka, maksustamisperioodi, maksuobjekti ja kontrollaktist nähtuvat analüüsi vajalikkust ning ulatust. Kaebajale edastati korduvalt maksumenetluse toimik. Kaebaja esitas kontrollaktile rohkem kui 100 lk eriarvamust (sh korduvalt) ning tõendeid. Taolises olukorras ei saa pidada maksuotsust koos selle lahutamatuks osadeks olevate tõenditega liiga pikaks. Maksuhalduri järeldused koos õiguslike alustega sisalduvad maksuotsuses lk-del 1-5. Eelnevale lisandub vastamine eriarvamusele lk-del 6-76, mida ei saa tulenevalt eriarvamuse enda pikkusest samuti pidada ebamõistlikult mahukaks. Kui maksuhaldur oleks jätnud hetkel toimikus sisalduvad tõendid (osaliselt) kogumata, heidaks kaebaja suure tõenäosusega kaebuses ette uurimiskohustuse täitmata jätmist, seejuures võimalik, et põhjendatult. Kui maksuhaldur jätnuks vastamata eriarvamusele, saaks kaebaja ikkagi ette heita ebapiisavat põhjendamiskohustust. Maksuhaldur on täitnud enda uurimis- ja põhjendamiskohustust vajalikul ja õigustatud määral. 3) Kaebaja on sisuliselt vaidlustanud maksuotsuse sõnastuse ja põhjendused terves ulatuses, lõigu kaupa. Kaebus kordab paljuski eriarvamust. Sellele on maksuhaldur maksotsuses vastanud ja jääb kordamata selle juurde. Lisaks soovib vastustaja välja tuua järgnevad repliigid kaebuses toodud väidete kohta. 4) Kaebaja väidab, et YY on andnud laenu oma ettevõttele ning kajastanud laenamise ettevõtte majandusaasta aruandes, mis oli esitatud äriregistrile enne kaebaja maksumenetluse algust. Vastustaja sellega ei nõustu. Tõendatud ei ole, et laenu andmine toimus väidetavast kaebajalt saadud laenust. Selle kohta ei esitanud YY dokumente olenemata asjaolust, et

I kd, tl 121-123

5(18)

3-18-1539 maksuhaldur seda soovis. Veelgi enam, YY väitis, et väidetava raha ettevõtetesse andmise kohta dokumente ei koostatud. 5) Vastustaja möönab, et maksumenetlus on teatud ajaperioodil viibinud. Maksuhaldur on vähendanud kaebajale määratavat intressi 76 päeva ulatuses. Samas ei tulene sellest, et maksumenetlus on kestnud ebamõistlikult kaua. Kaebaja ise toob välja, et toimik on mahukas. Sellises olukorras on enesestmõistetav, et maksumenetlus võtab aega. Kaebaja eriarvamusele vastamine nõudis maksuaudiitorilt mahukat tööd, sh täiendavate toimingute tegemist eriarvamuse väidete kontrollimiseks. Kaebaja suhtes toimunud maksumenetlust ei saa pidada ebamõistlikult pikaks ega tehtud toiminguid sisutühjaks. 6) Eksitavad on kaebaja väited, et MTA võtab aluseks samadel konto väljavõtetel sularaha arvele panemist, kuid eelnevat sularaha väljavõtmist mitte. Maksuhaldur on nii kontrollaktis kui maksuotsuses käsitlenud sularaha sisse maksmise kõrval ka sularaha väljavõtmist. Maksuhaldur ei ole andnud siduvat hinnangut maksuotsuses käsitlemata maksustamisperioodide kohta. 7) Maksuotsuses käsitletud väidetavad laenutehingud YY ei olnud tehtud sarnastel tingimustel kui teiste laenu saanud isikutega. Maksuhaldur on seda asjaolu maksuotsuses ja kontrollaktis käsitlenud. Seega ei saa ainuüksi eelnev laenuandmise kogemus muuta usutavaks YYule laenu andmist kaebaja poolt. 8) Kaebaja väidab, et MTA 11.10.2016 kirjas nõuti kõikide sularaha päritolu tõendavate dokumentide esitamist. Teisalt sedastab kaebaja, et maksuhaldur ei andnud oma 11.10.2016 kirjas korraldust esitada midagi, vaid palus selgitada sularaha päritolu ja palus esitada sularaha päritolu tõendavad dokumendid. Vastustajale jääb eelnevast veendumus, et kaebaja etteheited on otsitud. See ilmestab kaebust läbivalt. 9) Kaebaja toob välja, et YY kinnitas, et viibis MTA-s tunde ning tema ütluste andmist suunas MTA. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga. Selgitusi võtsid maksuaudiitorid kahekesi. Ähvardamine ei käi nende töö juurde. Maksuaudiitoritele ei jäänud muljet, et YY oleks tundnud ennast survestatuna protokolli allkirjastama. Tal oli õigus keelduda protokolli allkirjastamisest. Kui isik keeldub allkirjastamast protokolli, siis tehakse vastav märge protokolli ja allkirjastatakse menetlustoimingu juures viibinud maksuaudiitorite poolt. Midagi sellist kõnesoleval juhtumil ei toimunud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et XX kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Kohus tühistab maksuotsuse osas, milles on loetud kaebaja maksustatavaks tuluks üürnikelt saadud kõrvalkulude ja koormiste hüvitis (vt kohtuotsuse p 13). Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata. Selles osas nõustub kohus valdavas osas vaidlustatud maksuotsuses ja selle lahutamatuks osaks olevas kontrollaktis toodud põhjendustega, neid üle kordamata (HKMS § 165 lg 2). Olulisemana toob kohus esile alljärgneva.

Kaebaja maksustamine tugineb asjaolul, et kaebaja on pannud perioodil 2014-2015. a enda pangakontodele sularahas kokku 57 630 eurot (2014. a-l 18 240 eurot ja 2015. a-l 39 390 eurot), mida ei ole 2014-2015. a tuludeklaratsioonides tuluna deklareeritud. MTA luges vastavad summad kaebaja varjatud tuluks ning määras vaidlustatud maksuotsusega nimetatud summadelt kaebajale tulumaksu kokku 11 708,40 eurot (2014. a eest 3830,40 eurot ja 2015. a eest 7878 eurot). 6(18)

3-18-1539 Kaebaja on seisukohal, et tema pangakontodele 2014-2015. a sularahas pandud 57 630 euro puhul ei ole tegemist maksustamisperioodide 2014-2015. a tuluga, vaid pangakontodelt varem välja võetud summade / kaebaja varasemate perioodide tulu tagasi panemisega pangakontodele.

Kaebaja vastav seisukoht tugineb peaasjalikult väitel, et ta oli aastate jooksul (alates 2011. a-st) andnud enda sõbrale YYule laenu ning perioodil 2014-2015. a sularahas saadud laenu tagasimaksed (kokku 45 030 eurot) ongi summad, millised ta enda pangakontodele pani. Laenu tagasimakse ei ole kaebaja selgituse kohaselt tulu. Lisaks on kaebaja esitanud MTA-le enda koostatud exceli tabeli6, kus on kajastatud alates 2011. a algusest kuupäevaliselt sularahaliikumised kaebaja pangakontodel (sularaha väljavõtmised ja sissemaksed) paralleelselt väidetava laenusuhtega YYuga (laenude andmine ja tagasisaamine). Kajastatud summade jooksvat arvestuslikku vahet (s.o pangakontolt välja võetud summast on lahutatud välja laenatud summa ja pangakontole sisse makstud summa ning juurde liidetud tagasi saadud laenusumma) on nimetatud „sularaha jääk käes“ ehk nn koduseks sularahavaruks. Sellise arvestuse pinnalt oli kaebaja kodune sularaha jääk 2014. a alguseks 15 150 eurot. Vastava arvestusega soovib kaebaja kohtule arusaadavalt tõendada, et ka laenu tagasimakseid ületavas summas (57 630 – 45 030 = 12 600) oli tal samadelt pangakontodelt välja võetud sularaha jääk, mida 2014-2015. a-l kontodele tagasi panna.

8.Kohtu hinnangul viitab maksumenetluses kogutud teave sellele, et kaebaja ja YYu kirjeldatud viisil ei ole laenutehingut nende vahel tegelikkuses toimunud.
8.1.Maksumenetluse alguses selgitas kaebaja maksuhaldurile, et on andnud laenu erinevatele isikutele, sh mitmele eraisikule, kuid laenulepinguid ei ole säilitanud.7 Samuti selgitas kaebaja, et ei suuda meenutada, kellele ta on laenu andnud (ainsa nimena meenus talle QQ, kes ei suutnud laenu tagastada).8 Kaebaja selgitas, et on pöördunud laenu saanud tuttavate poole ning palunud neilt lepinguid ja märkmeid.9 Seejärel esitas kaebaja MTA-le ühe laenulepingu, mis kannab kuupäeva 10.01.2011 ja on sõlmitud YYuga.10 Kaebaja kinnitusel õnnestus see saada tehingu teiselt poolelt.11 Kõnealuse laenulepingu kogumahuks on lepingu kohaselt 67 130 eurot. Lepingust nähtuvalt on see sõlmitud enne reaalseid laenu väljamakseid (esimene väljamakse toimus lepingu kohaselt märtsis 2011). Tegemist oli seega esmasel allkirjastamisel n.ö raamlepinguga, kus ei fikseeritud laenusummat ega ka krediidilimiiti, vaid üksnes raamistik tulevaste laenumaksete tarbeks. Konkreetsed kuupäevad (vahemikus 02.03.2011-04.07.2016) ja laenusummad, s.o nii laenu saamine kui tagastamine, on fikseeritud käsikirjaliselt lepingu teksti lõpus olevatesse tühjadesse lahtritesse. Eeltoodu kontekstis on esmalt tähelepanuväärne, et kui maksumenetluse alguses ei mäletanud kaebaja, kellele ja millistes summades ta oli laenu andnud, jättes mulje, et tehingupartnereid oli palju, siis edasises menetluses esitas kaebaja vaid ühe laenulepingu, mis oli väidetavalt sõlmitud tema hea sõbraga ning kattis valdava osa summadest, mis olid kaebaja poolt perioodil 20142015. a sularahas enda pangakontodele pandud. Seejuures nähtub lepingust nagu oleks

Fail „Panga ja uus võrdlus.xlsx“ – MTA vastuse lisa 39 (I kd, tl 158-165) XX 18.10.2016 selgitused – MTA vastuse lisa 26 (I kd, tl 149-150)

XX 21.11.2016 selgitused – MTA vastuse lisa 28 (I kd, tl 151-152)

XX 20.12.2016 selgitused – MTA vastuse lisa 30 (I kd, tl 153-154)

Laenuleping – MTA vastuse lisa 31 (I kd, tl 155-156)

XX 16.01.2017 e-kiri – MTA vastuse lisa 32 (I kd, tl 157)

7(18)

3-18-1539 viimane laenu tagasimakse tehtud mõni kuu enne kaebaja poolt maksuhaldurile esmaste selgituste andmist. Kohtu hinnangul ei saa pidada usutavaks, et kaebajale eelviidatud asjaolud seletuste andmisel ei meenunud, kui laenutehing YYuga oleks kirjeldatud viisil tõepoolest aset leidnud. Teiseks on tähelepanuväärne, et YY selgitas lepinguga seoses maksuhaldurile järgmist: „XX käis minu käest seda lepingut küsimas ja ma andsin selle talle. See oli üllatus mulle, et tal seda lepingut ei olnud. Ta ei öelnud mulle, milleks tal seda lepingut on vaja. Mina andsin XXle lepingu kopeeritud kujul (ma ei mäleta, mis pastaka värviga oli leping originaalis kirjutatud, mina andsin lepingu koopiana st lepingu lisa, kus on summad ja kuupäevad kirjas musta värviga), tegemist ei olnud originaallepinguga, mis ma XXle nüüd hiljuti andsin. Minu mäletamist mööda tehti leping omal ajal ühes eksemplaris, võimalik, et oli ka kahes eksemplaris, aga ma ei mäleta seda täpselt, minul oli säilinud koopia. Tõenäoliselt andis lepingust koopia mulle X omal ajal, sest mina ei saanud ju koopiat teha, kui mul ei olnud originaallepingut“.12 Arvestades, et XX esitas 16.01.2017 MTA-le YYuga väidetavalt 10.01.2011 sõlmitud laenulepingu originaali skaneeritud kujul, st leping kajastas sinise pastapliiatsiga tehtud käsikirjalist teavet (allkirjad, laenu osamaksete summad, laenumaksete saamise ja tagastamise kuupäevad, laenu täies mahus tagastamise kinnitus), siis ei ole see vastavuses maksumenetluses YYu poolt antud ütlusega. Kontrollaktile esitatud eriarvamuses ja ka kaebuses on kaebaja asunud väitma, et segadus tekkis mõiste „originaalleping“ kasutamisega YYu poolt ja üleüldse oli YY maksuhaldurile selgitusi andes segaduses. 13 Ka YY selgitas kohtuistungil tunnistusi andes, et pidas maksuhaldurile selgitusi andes „koopia“ all silmas lepingu väljatrükist enne selle allkirjastamist tehtud koopiat, selgitades samas, et nii väljatrükk kui sellest tehtud koopia täideti käsikirjaliselt, st tegelikkuses eksisteeris kaks käsitsi allkirjastatud ja täidetud lepingut. Nendest üks oli YYul ka säilinud ning ta andis selle maksumenetluse ajal XXle, tehes sellest endale koopia. 14 Sisuliselt soovivad kaebaja ja YY seega väita, et maksumenetluses esitatud seisukohta „Mina andsin XXle lepingu kopeeritud kujul /-/.../-/ kus on summad ja kuupäevad kirjas musta värviga“ tuleb tegelikkuses mõista selliselt, et YY andis maksumenetluse ajal XXle originaallepingu, s.o ühe kahest sinise pastapliiatsiga täidetud lepingu eksemplarist (samas kui YY arvas seletuste andmisel, et leping oli sõlmitud ühes eksemplaris). Isikud väidavad seega, et maksumenetluses oli YYu poolt põhjendatud nimetada originaallepingut koopiaks seetõttu, et kuigi seda oli perioodil 2011-2015 pidevalt käsikirjaliselt täidetud, siis algselt (2011. a-l) oli allkirjadeta lepingu väljatrükist tehtud koopia. Samuti püüavad isikud väita, et vastuolud käsikirjalise tekstiosa värvi osas (sinine või must-valge) on selgitatav sellega, et YY oli seletusi andes segaduses. Kohtu hinnangul on nimetatud selgitused ilmselgelt otsitud, et püüda leida õigustus maksuhalduri poolt tuvastatud selgele vastuolule väidetavalt samades sündmustes osalenud isikute ütlustes. Kohus ei pea neid selgitusi usutavateks, kuna ei ole loogiline, et olukorras, kus isik algselt lepingu osas täpseid seletusi anda ei oska, muutuvad need ajas üha täpsemaks. Lisaks on märkimisväärne, et kõnealune leping kannab kuupäeva 10.01.2011 ja sellelt nähtub esimene laenu andmine 02.03.2011. Maksumenetluses selgitas YY, et: „Ma isegi vaatan, et miks on leping sõlmitud varasemalt kui on võetud esimene laen. Ma ei mäleta, miks esimene laen sai võetud alles märtsis 2011. Võimalik, et põhilepingu kuupäev on vale, pigem on

YYu 13.03.2017 seletuste protokolli p 4 – MTA vastuse lisa 43 (I kd, tl 166-168) Kaebuse p-d 89-95.4 ja 101-104.2

Istungi helisalvestis kl 11:03:56-11:07:19 (istungiprotokoll – II kd, tl 11-26)

8(18)

3-18-1539 tõenäoline, et esimene laenu saamise kuupäev ja põhilepingu kuupäev on sama või lähedane“.15 Kohtuistungil mäletas YY, et laenulepingu sõlmimine ja esimene laenu andmine toimusid samal päeval.16 Eeltoodu viitab sellele, et kuupäevad lepingul ei ole usaldusväärsed, mis kahandab lepingu ja sellel tuginevate seisukohtade usaldusväärsust üldisemalt ning loob kokkuvõttes mulje, et YY selgitab lepinguga seonduvaid asjaolusid muudel motiividel kui tegelikke sündmusi meenutades. Kaebaja ei ole esitanud selget seisukohta, kas lepingus kajastuvad kuupäevad 10.01.2011 ja 02.03.2011 (või üks nendest) on õiged või mitte. Väide, et kuupäevad polegi olulised ning „[p]ooled võivad fikseerida kohustuste täitmise muu kuupäevaga ja see ei ole seaduse järgi keelatud“ 17 ei ole piisav, et kummutada maksuhalduril põhjendatult tõusetunud kahtlusi lepingu fiktiivsuse osas. Kahtlust laenulepingu tegelikkusele vastavuse osas tekitab ka asjaolu, et kui lepingust nähtuvalt on YY andnud sellele perioodil 2011-2016. a üle 60 allkirja ja kaebaja üle 30 allkirja, siis visuaalsel vaatlusel on allkirjad praktiliselt identsed ja YYu puhul kirjutatud ka sama sinise pastapliiatsiga. Kohtu hinnangul võib pigem eeldada, et inimese allkiri 6 aasta jooksul ja erinevates situatsioonides allkirju andes mõnevõrra muutub. Samuti tuleb pidada ebatõenäoliseks, et 6 aasta jooksul kasutatakse allkirjastamiseks ühte ja sama pastapliiatsit.

8.2.Kahtlusi kaebaja ja YYu vahelise laenulepingu tegelikkusele vastavuse osas tekitavad ka mitmed muud maksumenetluses tuvastatud ebaharilikud asjaolud. Näiteks nähtub laenulepingust, nagu oleks kaebaja andnud 18.03.2014 YYule laenu 500 eurot ja saanud 12.03.2015 YYult tagasi laenu 1400 eurot. Samas tuvastas maksuhaldur, et YY ei viibinud perioodil 16.03.2014-20.03.2014 ega 11.03.2015-15.03.2015 Eestis.18 YY kinnitas kohtuistungil, et ei ole välismaal sularahas laenu saanud ega tagastanud.19 Kaebaja ja YY selgitused, et lepingusse märgitud kuupäevad ei pruugi olla õiged20, viitavad vaidluse asjaolusid arvestades pigem sellele, et maksuhalduri poolt tuvastatud vastuoludele on püütud leida mingigi õigustus. Samas on fakt, et lepingus on konkreetseid kuupäevi lepinguosalised oma allkirjadega kinnitanud ning hilisemalt vastava info ebaõigsusele tuginemine eeldaks veenvamaid selgitusi, kui pelgalt see, et tegelikkuses ei pidanudki pooled kuupäevi kuigi oluliseks ja võisid eksida. Samuti nähtub laenulepingust, nagu oleks kaebaja 16.10.2015 andnud YYule laenu 700 eurot ning saanud samal päeval ka tagasi laenu 350 eurot. Seejuures nähtub pangakonto väljavõttest, et 350 eurot on pangakontole pandud varem, kui 700 eurot välja võetud. YY selgitas, et samal päeval laenu võtmise ja tagastamise selgitus võib olla see, et võidi otsustada 700 euro asemel 350 euro laenamine. 21 Samas ei ole see selgitus kooskõlas pangakontolt nähtuva tehingute järjekorraga, millele kohus eelnevalt viitas. Maksuhaldur on tõstatanud maksumenetluses ka põhjendatud küsimuse, et kui kaebajal oli väidetavalt kodus pidev sularahavaru, siis miks ta ei andnud YYule sularahalaene kodus olevast sularahast, vaid võttis sularaha välja pangakontolt. Kaebaja on seda kohtuistungil selgitanud

YYu 13.03.2017 seletuste protokolli p 9 Istungi helisalvestis kl 11:03:43-11:03:56

Kaebuse p-d 72, 74.3, 97.4

Kontrollakti lk 12-13 (p 1.1.2.1.2 alap b)

Istungi helisalvestis kl 11:11:13-11:11:55

Kontrollakti lk 13-14 (p 1.1.2.1.2 alap-d b ja c)

Kontrollakti lk 15 (p 1.1.2.1.2 alap e)

9(18)

3-18-1539 asjaoluga, et nn kodune sularahavaru asus peidikus, kust oli seda ebamugav kätte saada.22 Kohtu hinnangul ei selgita see põhjendus siiski piisavalt maksuhalduri kahtlusi. Nimelt nähtub laenulepingusse (ja kaebaja koostatud exceli tabelisse) kantud kuupäevadest mitmel juhul, nagu oleks ühe- või mõnepäevaste vahedega toimunud nii laenu andmised kui tagasimaksmised (nt on YY maksnud 02.04.2013-03.04.2013 laenu tagasi 3200 eurot ning võtnud 05.04.2013 uue laenu summas 1500 eurot, mille kaebaja on 04.04.2013 enda pangakontolt välja võtnud23). Seega oli kaebaja vahetult enne laenu andmist saanud sularaha, kuid on väidetavalt laenu andmiseks võtnud ikkagi sularaha pangakontolt. Mõistlikku selgitust sellele kaebaja esitanud ei ole. Selline arvepidamine võib küll olla exceli tabelis matemaatiliselt korrektne, kuid ei tundu eluliselt ratsionaalne.

8.3.Vastuolulised on ka sularahas laenu andmise ja tagastamise vajalikkuse põhjendused. Kõnealuse kaebaja ja YYu vahelise 10.01.2011 laenulepingu p 2.1.3 näeb ette, et laenu antakse ja tagastatakse sularahas. YY selgitas maksumenetluses, et ei oska öelda, miks toimusid laenutehingud sularahas.23 Kohtuistungil selgitas YY täiendavalt, et tal oli küll vaja sularaha, kuid tema jaoks ei olnud vahet, kas saada laenu sularahas või ülekandega. Sularahas laenu saamine ei olnud YYu selgituse kohaselt tema soov, vaid sellise lepingu koostas kaebaja.24 Kaebaja väitis samas kohtuistungil, et sularahas laenu saamine oli YYu soov, samuti jättis mulje, et lepingu tingimustele ei saagi olulist tähendust omistada (leping oli kaebaja selgituse kohaselt kuskilt võetud lepingupõhi ning pooltel oli lihtsalt mingit paberit vaja, et ära fikseerida summa).25 Eelnevast nähtub, et laenulepingu pooled ei ole osanud mõistlikult selgitada, miks lepiti enne reaalseid laenutehinguid kokku sularahas tehingute toimumises, ning on andnud vastukäivaid selgitusi. Väide, et sõpradevahelise lepingu tingimused ei olnudki tegelikkuses niivõrd olulised, ei selgita samas, miks nendest praktikas juhinduti, st miks pidi kaebaja nägema vaeva sularahas laenu andmiseks, kui see ei olnud teisele poolele oluline. Vastav asjaolu võiks olla põhjendatud juhul, kui kaebaja oleks andnud laenu enda kodus olevast sularahavarust, kuid kaebaja vastuväited maksuotsusele on üles ehitatud just sellele, et 2014-2015. a on pangakontodele pandud sularaha, mis on valdavas osas vahetult enne laenu andmisi pangakontodelt välja võetud. Kui YYul ei olnud tegelikkuses vahet, kas saada laenu sularahas või ülekandega (ja võtta see ise enda pangakontolt sularahas välja), siis jääb ebaselgeks, miks pidi kaebaja tegema intressita laenu andmiseks mittevajalikke toiminguid, isegi kui tegemist oli heale sõbrale laenu andmisega. Nimelt nähtub laenulepingu, kaebaja pangakonto ja kaebaja koostatud exceli tabeli koostoimes, nagu oleks kaebaja võtnud enda pangakontolt sularaha välja enam kui 300-l korral, seejuures mõnikord ühe laenusumma tarbeks mitmes osas ja mitu korda päevas. Samuti on YY selgitanud, et kaebaja on käinud isiklikult seda ära toomas, näiteks jätnud raha YY töökohta infolauda (tööde vastuvõttu). 26 Kaebaja ei ole esitanud veenvaid selgitusi, miks selliselt sularahas toimetati.
8.4.Laenutehingu toimumise kontrollimiseks on põhjendatud hinnata ka seda, milleks väidetav laenu saaja laenu vajas ja kasutas.

Istungi helisalvestis kl 13:47:11-13:47:42 Kontrollakti lk 15 (p 1.1.2.1.2 alap f)

YYu 13.03.2017 seletuste protokolli p 10

Istungi helisalvestis kl 11:08:48-11:09:53

Istungi helisalvestis kl 13:43:45-13:46:36

Istungi helisalvestis kl 11:10:27

10(18)

3-18-1539 YY on selgitanud laenu vajadust ja kasutust maksumenetluses järgmiselt: „Mul endal oli teada, milleks neid summasid on vaja. 2011 laenasin tõenäoliselt raha Venemaal asuva ettevõtte (Favmos, seda ettevõtet ei ole enam) jaoks. Ma ei mäleta, kas ühe korra või mitu korda /-/.../-/ 13 000 eurot kuupäeval 31.10.2011 laenasin raha mootori soetamiseks. /-/.../-/ Mootorit ei kasutanud ma isiklikuks otstarbeks vaid müüsin selle edasi ja ostja ei tasunud raha koheselt, millest tulenevalt ei maksnud X ka laenu kohe tagasi. 7000 eurot kuupäeval 02.03.2011 laenasin raha X Venemaal asunud ettevõtte jaoks. Venemaa ettevõtte tegime 2007 või 2008. ma arvan, et see summa oli jooksvateks kuludeks sularahas /-/.../-/ Ma ei oska ajaliselt öelda, milleks ma teised summad olen laenanud, mingi osa võis olla isiklikuks tarbeks, kuid ma ei oska öelda, mis summas. Suurem osa laenatud summast on kasutatud mulle kuuluvate ettevõtete tegevuseks seoses ettevõtete sularaha likviidsusprobleemiga nt aitasin rahaliselt, et kliendile tuua ära romulast varuosa (romulates on sularahatehingud tavapärased), samuti kasutasin raha, et Lätis asuva ettevõtte jaoks oksjonilt autosid soetada. Ettevõtete raamatupidamises ei kirjendatud XXlt laenatud rahade kasutamist. Venemaa ja Läti ettevõtte puhul läks raha panka tõenäoliselt. XXlt laenatud raha kasutati kindlasti Venemaal, Lätis, Soomes asuvate ettevõtete tegevuses: Venemaa ettevõtte arvelduskontole läks raha tõenäoliselt väga vähe, kasutasime tõenäoliselt pigem sularaha, dokumente ei vormistatud, et minult saadud raha kasutati ettevõtte tegevuses. SIA Veroniks – mina ei olnud selle ettevõttega juriidiliselt seotud, ma ei tea, kas see ettevõte on täna tegev. //.../-/ Mina andsin raha neile sõidukite ostmiseks oksjonitel. Mingeid lepinguid raha andmise kohta ei vormistatud. Mina andsin sellele ettevõttele laenu. Autotalo OY, seal kasutasime raha ettevõtte tegevuseks. Ma ei olnud selles ettevõttes tegev, olin osanik, mina viisin raha lihtsalt kassasse. /-/.../-/ Mingeid dokumente ei koostatud /-/.../-/ Kogu X laenatud raha, mis on kasutatud ettevõtete tegevuses olen neilt ettevõtetelt saanud tagasi. Raha tagastamise kohta ei vormistatud dokumente. Sain raha tagasi sularahas“.27 Kohtuistungil selgitas YY, et hinnanguliselt suurusjärgus 20 000 eurot kasutas ta laenu varuosade soetamiseks, s.o Alert Auto OÜ ja Tõukur OÜ huvides. Ülejäänud summa võttis enda tarbeks ja vahel laenas edasi. Mingi põhjus pidi YYu sõnul olema, miks ta seda laenu võttis.28 Eelnevast nähtub esiteks see, et YYu väited taanduvad tema suulisele kinnitusele, st muid kontrollitavaid tõendeid YYu poolt kaebajalt saadud laenu kasutamise kohta ei ole (YY on kinnitanud, et tema poolt raha kasutamise kohta üldjuhul dokumente ei koostatud). Vastavaid selgitusi tuleb seejuures pidada väga üldsõnaliseks, millest ei ole kokkuvõttes üheselt arusaadav isegi see, millises suurusjärgus kulus väidetavalt saadud laen isiklikuks tarbeks (näiteks reisimine) ning millises ulatuses YYu poolt viidatud erinevate äriühingute tarbeks. Seejuures on YYu selgitused laialivalguvad (võis olla nii, võis olla teisiti), mis tähendab, et sellistel ütlustel puudub tõendi väärtus. Iseenesest on arusaadav, et füüsiline isik ei pruugi asjaolusid aastaid hiljem täpselt mäletada. Samas ei olegi käesoleval juhul vaidluse all YYu poolt enda tulude ja kulude üle arvepidamise nõuetekohasus, vaid see, kas kaebaja on piisavalt tõendanud laenusuhet YYuga (mis võib avaldada mõju kaebaja maksukohustusele). YY kui teabe allikas ei ole esitanud lisaks omapoolsele üldisele kinnitusele sellist teavet, mis võimaldaks kontrollida kaebajalt sularaha regulaarset jõudmist temani ning selle reaalset kasutamist, tagasisaamist ja kaebajale tagastamist. YYu kirjeldust, miks vajati talle kuuluvate äriühingute Alert Auto OÜ ja Tõukur OÜ huvides kaebajalt laenu, ei saa pidada ühtlasi kuigi veenvaks. YY selgitas, et kui talle kuuluvasse autoremonditöökotta saabus klient, kes ei soovinud / jaksanud osta uut varuosa, siis organiseeris YY füüsilise isikuna kliendile vastava kasutatud varuosa. Füüsilise isikuna sellepärast, et äriühingu kaudu kasutatud varuosa müües oleks sellele laienenud juriidilise isiku

YYu 13.03.2017 seletuste protokolli p-d 6 ja 24 Istungi helisalvestis kl 11:00:47-11:03:43

11(18)

3-18-1539 müügigarantii ja YY soovis seda vältida. Kasutatud varuosade soetamiseks vajaski YY enda kinnitusel laenu kaebajalt. Kasutatud varuosa müüs YY enda sõnade kohaselt füüsilise isikuna ja ilma juurdehindluseta Alert Auto OÜ ja Tõukur OÜ kliendile ning kliendilt saadud raha eest tagastas laenu kaebajale.29 Kohus leiab, et isegi kui pidada usutavaks YYu kirjeldatud ärimudelit (st YY empaatilise inimesena soovis aidata enda äriühingu klienti ja/või nutika ärimehena soovis saada enda äriühingule remonditööd ilma varuosa müümata), siis ei saa pidada usutavaks, et see toimus süstemaatiliselt ja selleks vajati mh mõnesajaeuroseid laene kaebajalt (st YYul ei olnud ühtegi muud võimalust vajalikku summat leida). Usutavalt ei kõla, et klient, kes soovis uue varuosa asemel kasutatud varuosa, ei olnud valmis ise selle eest ette tasuma ning kliendi ja YYu vahel ei vormistatud ka ühtegi kirjalikku dokumenti, samas oli YY valmis kliendi huvides aktiivselt tegutsema, kaasates sellesse teene korras ka oma sõbra, s.o kaebaja (YY pidi paluma kaebajalt intressita laenu, kaebaja pidi selle seejärel enda pangakontolt välja võtma ja YYule toimetama, mis fikseeriti kirjalikult ka laenulepingus ning kliendilt raha kättesaamisel toimus sama vastupidises suunas).

8.5.Eeltoodu viitab kokkuvõtvalt, et sellist laenusuhet, nagu on kajastatud 10.01.2011 laenulepingus ning kirjeldatud kaebaja ja YYu poolt, ei ole tegelikkuses toimunud. Kaebaja ja YYu selgitusi kõnealuse laenusuhte osas ei saa pidada usaldusväärseteks. Lisaks selgituste üldsõnalisusele, vastuolulisusele, olulises osas kontrollimatusele ning ebaveenvusele on äratuntav ka motiiv, mis võib tingida kaebajat soosivate ebaõigete ütluste andmist. Kaebaja puhul saab selleks pidada soovi vabaneda 11 708,40 euro suurusest maksukohustusest ning YYu puhul tema ja kaebaja vahelist pikaajalist ja sügavat sõprust (mida kaebaja on kirjeldanud selliselt, et kui tal peaks nt öösel kell kolm Kükametsas auto katki minema, siis ei pea ta kahtlema YYult saadavas abis30). Väidetava laenusuhtega seoses tuvastatud vastuolud ja ebaharilikud asjaolud võivad küll olla vastavuses kaebaja poolt koostatud exceli tabeliga, millele kohus eelnevalt viitas, kuid ei ole eluliselt mõistlikult selgitatavad.
9.Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja pannud perioodil 2014-2015. a sularahas enda pangakontodele 57 630 eurot, samas on kaebaja ja YYu vahelise väidetava laenulepingu kohaselt tagastanud YY samal perioodil laenu 45 030 eurot. Vahe on seega 12 600 eurot.31 Laenulepingu summasid ületavas osas sularaha sissemakseid on kaebaja selgitanud eelkirjeldatud exceli tabeliga, mille kohaselt oli kaebaja kodune sularaha jääk 2014. a alguseks 15 150 eurot, mis katab ära eelnimetatud vahe, s.o laenulepingu alusel tagasi saadud summasid ületava summa, mis on pangakontodele pandud (12 600 eurot). Sisuliselt väidab kaebaja seega, et ei kulutanud ise perioodil 2011-2014. a ühtegi eurot pangakontodelt välja võetud sularahast, vaid lihtsalt võttis aeg-ajalt erinevates summades (vahemikus 5 eurot kuni 10 000 eurot) sularaha pangakontodelt välja, andis osaliselt YYule laenu ning ülejäänud osa hoiustas mõnda aega kodus ja maksis siis erinevates summades (vahemikus 10 eurot kuni 5000 eurot) pangkontodele tagasi. Näiteks nähtub kaebaja koostatud exceli tabelist, et ühel päeval (04.02.2014) on pangakontodele sisse makstud 550 eurot, 1000 eurot, 350 eurot, 540 eurot, 140 eurot, 10 eurot ja 10 eurot – kokku 2600 eurot, mille võrra on vähenenud nn kodune sularaha jääk (vastavad summad ei ole

Istungi helisalvestis kl 10:32:23-10:35:48 Kaebuse p 114.2

Kontrollakti lk 8 (p 1.1.2.1.1 alap a)

12(18)

3-18-1539 seostatavad laenu tagasisaamisega, st neile ei eelne lähiminevikus võrreldavas summas laenu tagasimakset). Samuti nähtub teistpidi, et pangakontolt on vahemikus 05.08.2014-29.08.2014 võetud 5, 10, 20, 25 ja 50 euro kaupa välja sularaha kokku 125 eurot ning viidud nn kodusesse kassasse (vastavad summad ei ole seostatavad laenu andmisega, st neile ei järgne lähitulevikus võrreldavas summas laenu andmine). Kaebaja ei ole esitanud sellise sularaha liigutamise kohta (sh summades 5, 10, 15 jne eurot) ühtegi mõistlikku selgitust. Kaebaja koostatud arvestus (exceli tabel) ei ole selles osas kaebajast sõltumatust allikast ka usaldusväärselt kontrollitav.

10.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja põhjendused selle kohta, kust pärineb tema poolt perioodil 2014-2015. a enda pangakontodele pandud sularaha (kokku 57 630 eurot), ei ole piisavalt tõendatud ega usaldusväärsed. Kaebaja väited, et tema pangakontodel toimunud sularahaliikumised perioodil 2011-2015 oli vaid rahaliste vahendite ümberpaigutus, ilma et vara suurus oleks muutnud (oleks tekkinud tulu või kulu), ei ole kohtu jaoks usutav.
11.Kaebaja on esitanud maksuotsusele mh vastuväited, et maksuhaldur ei ole tuvastanud kaebaja poolt pangakontole pandud summade kui tulu allikat ega kaebaja poolt pangakontodelt väljavõetud summade kui kulu allikat. Nimetatut saab seejuures mõista selliselt, et kaebaja peab maksuotsust õigusvastaseks ka juhul, kui lugeda tema selgitused sularaha päritolu kohta ebapiisavateks.
11.1.Kohus leiab, et olukorras, kui maksukohustuslase puhul on tuvastatud sularaha valdamine, mida on alust pidada selle maksukohustuslase varaks ja mis ei ole taandatav samal või eelnevatel maksustamisperioodidel deklareeritud tuluks, on põhjendatud lugeda see maksukohustuslase varjatud tuluks. Selline tulu on kohtu hinnangul võimalik (ning TuMS § 1 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 tulenevalt ka kohustuslik) maksustada tulumaksuga sõltumata sellest, kas maksuhaldur tuvastab vastava sularaha päritolu. Maksuhaldur ei saa uurimispõhimõttest tulenevalt küll hoiduda tuluallika tuvastamisest – eelkõige selle küsimisest kontrollitavalt isikult, samas juhul kui vastavat teavet kontrollitava isiku poolt ei anta või esitatakse selgitus, mis ei osutu kontrollimisel piisavalt usaldusväärseks, ei saa pidada tulumaksu määramise tingimuseks sularaha tegeliku päritolu tuvastamist. Kui sularaha tegelik päritolu ei ole tuvastatav, on põhjendatud pidada seda „muuks tuluks“ TuMS § 12 lg 1 tähenduses (TuMS § 12 lg-s 1 sisalduv tulu liikide loetelu ei ole ammendav)32. Sularaha / sularahakupüürid on olemuslikult laialdases kasutuses olevad liigitunnustega ja vabalt kaubeldavad esitaja maksevahendid. Esitajadokumentide peamiseks tunnuseks ongi seejuures see, et nende väärtus loetakse nende esitaja varaks vajaduseta seda täiendavalt tõendada. Seejuures ei võimalda esitajadokumendid / sularahakupüürid üldjuhul kontrollida, mitu korda ja kellelt kellele on need varasemalt üle antud. Sellises olukorras ei saa lugeda maksustamise eeltingimuseks ja maksuhalduri kohustuseks tuvastada maksukohustuslase valdusse jõudnud sularaha tegelikku allikat. Samas tuleb märkida, et maksuhaldur on kaebaja puhul siiski püüdnud leida elulist põhjendust sularaha päritolule. Nimelt on maksuotsuses / kontrollaktis toodud välja tõendid, mis viitavad sellele, et kaebaja võis saada sularahas üüritulu enda omandis oleva kinnisvara (xxxxxx korteriomandite) väljaüürimisest.33 Kohus nõustub maksuhalduri järeldustega, et kogutud teabe pinnalt saab seda pidada võimalikuks ja ka tõenäoliseks. Samas ei saa ega pea kohtu hinnangul

Vt ka Tartu Ringkonnakohtu 16.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-275, p 12 Maksuotsuse p 2.1.2.2 (kontrollakti p 1.1.2.2)

13(18)

3-18-1539 omistama määravat tähendust sellele, kas maksuhaldur on rakendanud võimaliku üüritulu suuruse hindamisel kõige õigemat metoodikat. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei saa lugeda varjatud tulu maksustamise eelduseks tuluallika ühest tuvastamist. Maksuhaldur on seejuures möönnud, et varjatud üüritulu on kaebaja üks võimalik tuluallikas, mis ei kata tõenäoliselt kogu 2014-2015. a pangakontodele pandud sularaha summat. Kohtu hinnangul on maksuhaldur seejuures põhjendatult järeldanud, et kogutud tõendid viitavad kaebaja poolt xxxxxxx kasutamisena enda elukohana perioodil 2014-2015. a34 (mis võimaldas xxxxxxxx korteriomandeid välja üürida). Tähelepanuväärne on ühtlasi, et kuigi maksuhaldur ei ole muid võimalikke kaebaja tuluallikaid põhjalikumalt analüüsinud, on tuvastatud, et kaebaja on osutanud Nord Law Office osaühingu ja Nord Law Conference mittetulundusühingu kaudu õigusabiteenust / nõustamisteenust. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et on seda teinud tasuta / tasu saamata.35 Kohtu hinnangul ei saa pidada tasuta teenuse osutamist kahtlusteta usutavaks ega ka kooskõlas olevaks kaebaja selgitusega, et tema põhitöö, koduse remondi, lapse kasvatamise ja hobi korras vana bussi renoveerimise tõttu ei saanudki tal olla vaba aega, mille raames täiendavat majandustegevust viljeleda.37 Siinkohal tuleb ühtlasi märkida, et lõpuni põhjendatuks ei saa pidada kaebaja argumenti, mille kohaselt tuleb majandustegevusest saadava tulu puhul eeldada kordades suurema käibe olemasolu. 36 Näiteks üürimise ja nõustamisteenuse puhul ei saa pidada kohtu hinnangul enesestmõistetavaks, et teenustasust moodustab kasumimarginaal vaid väikese osas.

11.2.Sarnaselt sularaha päritolu küsimusele ei saa kohtu hinnangul pidada maksustamise eeltingimuseks sularaha kasutamise (ärakulutamise) tuvastamist maksuhalduri poolt. Kaebaja on seisukohal, et olukorras, kui sularaha pangakontole panemisele on eelnenud sularaha väljavõtmine pangakontolt, esineb tugev eeldus, et hiljem on pangakontole pandud sama summa, mis on varem välja võetud (st tulu ei ole tekkinud).37 Kohus ei nõustu kaebajaga, et esineb selline tugev eeldus. Pigem tekib vastupidiselt põhjendatud küsimus, miks oli vajalik sularaha pangakontolt välja võtta, seda samas suuruses sularahas hoiustada ja siis pangakontole tagasi panna. Kui maksukohustuslane selles osas usutavat seisukohta ei esita või esitab põhjenduse, mille maksuhaldur põhjendatud kahtluse alla seab, on õigustatud teha järeldus, et sularaha sissemakse ei seondu varasema sularaha väljavõtmisega. Teiste sõnadega ei saa teha järeldust, et kui pangakontolt on varasemalt võetud sularaha välja, siis ei saa hilisemaid sularahasissemakseid lugeda tuluks ilma, et maksuhaldur tuvastaks varem väljavõetud summade ärakulutamise. Nagu eelnevalt selgitatud, on sularaha puhul olemuslikult tegemist esitaja maksevahendiga ning arvestades sularaha suhteliselt piiramatuid kasutusvõimalusi, ei saa eeldada maksuhaldurilt maksustamise eeltingimusena sularaha liikumiste tagantjärele tuvastamist. Samas tuleb märkida, et maksuhaldur on siiski esitanud maksustamisel nägemuse, kuhu võis kaebaja sularaha kulutada. Nimelt võis kaebaja MTA hinnangul kasutada perioodil 2011-2015.

Maksuotsuse p 2.1.2.2.3 (kontrollakti p 1.1.2.2.3) Istungi helisalvestis kl 13:52:30-13:58:38

Kaebuse lühikokkuvõtte (10.09.2019) p 8

Kaebuse lühikokkuvõtte (10.09.2019) p 8

Istungi helisalvestis kl 13:29:55-13:32:37

14(18)

3-18-1539 a väljavõetud sularaha xxxxxx asuva maja ehitamiseks / siseviimistlemiseks. Seejuures on maksuhaldur tuvastanud, et perioodil 2014-2015. a nähtub kaebaja pangakontodelt ehitus- ja siseviimistlustarvikutega seostatavaid kulusid kokku üksnes summas 3353,35 eurot38 (kaebaja on selgitanud, et kõik maja ehitamisega / 2014-2015. a-l siseviimistluse tegemisega seotud kulud nähtuvad tema pangakontodelt 39 ). Kohtu hinnangul tuleb seda pidada maja siseviimistlemise hinnangulist maksumust arvestades üsna väikeseks kuluks. Nimetatud viitab, et perioodil 2014-2015. a ei toimunud xxxxxxx olulises mahus siseviimistlustöid ja sisustamist (viitab koostoimes muu kogutud teabega, et kaebaja juba elas seal) või vähemalt ei toimunud see üksnes pangakontolt nähtuvate kulude kaudu, nagu on selgitanud kaebaja. 12. Olukorras, kui maksukohustuslase selgitused sularaha pärituolu (tulu puudumise) osas ei ole osutunud kontrollimisel usaldusväärseteks, tuleb asuda seisukohale, et maksuhaldurile on esitatud nii 2014-2015. a tuludeklaratsioonides kui maksumenetluses teadlikult ebaõiget teavet. Ebaõige teabe esitamine välistab kaebaja heausksuse ja annab aluse lugeda maksusumma tasumata jätmine tahtlikuks (MKS § 98 lg 1 alusel kohaldub 5-aastane maksusumma määramise aegumistähtaeg). Ebaõigete andmete esitamisest on selgelt äratuntav ka sellega taotletav maksueelis – soov vabaneda deklareerimata tulult tulumaksu tasumise kohutusest. Vaidlustatud maksuotsuses on eeltoodud asjaolusid piisavalt põhjendatud.

13.Kuigi kohus märkis eelnevalt, et varjatud tulu maksustamise eelduseks ei saa lugeda tuluallika ühest tuvastamist ning piisava selgituse puudumisel on põhjendatud lugeda pangakontole pandud sularaha isiku varjatud tuluks, siis maksuhalduri põhjendused ei saa maksustamisel olla ka vastuolulised.
13.1.Asja materjalidest nähtuvalt on maksuhaldur hinnanud kaebaja poolt perioodil 20142015. a pangakontole pandud sularahast 17 737,20 eurot (2014. a-l 8641,20 eurot ja 2015. a-l 9096 eurot) üürituluks.40 Seejuures on MTA esitanud kontrollaktis järgmise seisukoha: „Meile esitatud Swedbank AS kontolt nr xxxxxxxxxx nähtub ja Teie seletuste kohaselt tasusite Teie kontrollitaval perioodil xxxxxxxxx kommunaalkulud. Oleme arvamusel, et sarnane käitumismuster, mis ilmnes ka ZZ seotult xxxxxxxx kommunaalmaksete osas, kus Teie tasusite kommunaalmaksed enda kontolt, kuid Z Z tasus need Teile sularahas (vt alapeatüki 1.1.2.2.4. punkti c), leidis aset ka, xxxxxxxxx puhul“. 41 MTA on möönnud, et kontrolliperioodil pangakontodele pandud sularaha võis osaliselt pärineda üürnikelt saadud summadest. 42 MTA ei ole väljendanud maksuotsuses seisukohta, et kaebaja pani enda pangakontole üksnes osa üürnikelt sularahas saadud summadest, s.o üksnes üüritulu osa (ja jättis üürnikelt saadud kommunaalkulude osa pangakontodele panemata, kuigi tasus need kommunaalkulud enda pangakontolt). Kohtuistungil selgitas MTA esindaja esmalt, et kommunaalkulud ei sisaldu üürihinnas ning puuduvad tõendid, et üürnikud oleksid lisaks üüritulule andnud kaebajale sularahas ka kommunaalkulude osa (st kommunaalkulude osa ei ole kaebaja üürnikelt saanud). 43 Vastav seisukoht ei ole samas kooskõlas eelviidatud kontrollakti seisukohaga (kus MTA möönis, et kaebaja poolt tasutud kommunaalkulude osa oli saadud üürnikelt). Samuti asus MTA esindaja

Kontrollakti lk 30 (p 1.1.2.1.6 alap a) Istungi helisalvestis kl 13:59:07-14:00:33

Maksuotsuse p 2.1.2 (2.1.2.2)

Kontrollakti lk 36 (p 1.1.2.2.5 alap c)

Kontrollakti lk 32 (p 1.1.2.2.1)

Istungi helisalvestis kl 14:24:06-14:25:40

15(18)

3-18-1539 kohtuistungil seisukohale, et üürnike poolt kaebajale antud kommunaalkulude osa ei ole maksustatud ning maksuotsuses ei ole seda küsimust analüüsitud.44 Ka nimetatud seisukohta ei saa lugeda üheselt vastavaks eeltoodud kontrollakti seisukohale.

13.2.Kohtu hinnangul tuleb kontrollaktis väljendatu pinnalt teha järeldus, et maksuotsuse koostamise ajal luges MTA kaebaja maksustatava tulu osaks ka üürnikelt sularahas saadud tõenäolise kommunaalkulude summa, mille kaebaja pani enda pangakontole ja kandis sealt edasi kommunaalteenuste pakkujatele. VÕS tähenduses tuleb nn kommunaalkulusid ehk kulusid, mis kaasnevad üürisuhtega ja on otseselt seotud eluruumi kasutamisega (eelkõige küte, elekter, vesi, maja hoolduskulud), pidada kõrvalkuludeks. Kõrvalkulusid, samuti asjaga seotud koormisi ei loeta üüritulu osaks (VÕS §-d 292 ja 293, TuMS § 16 lg 1). Üürniku poolt üürileandjale tasutavat kõrvalkulude ja koormiste hüvitist ei saa pidada ka muuks maksustatavaks tuluks TuMS tähenduses. Seega ei ole põhjendatud lugeda kaebaja tuluks üürnikelt saadud kõrvalkulude ja koormiste hüvitisi.
13.3.Vastustaja esindajad selgitasid kohtuistungil muu hulgas seda, et üüritulust mahaarvamiste tegemise õigus tekkis alles 2016. a-l45 (eeldatavalt peab vastustaja silmas TuMS § 16 lg 1 muudatusi ja § 391 lisandumist TuMS-i). See seisukoht ei ole vastavuses vastustaja esindaja poolt kohtuistungil antud selgitusega, mille kohaselt kommunaalkulusid ei arvestatud maksustatava tulu hulka (vt käesoleva otsuse p 13.1). Lisaks ei ole vastustaja seisukoht sisuliselt õige. TuMS § 16 lg 1 muudatus ei muutnud renditulu maksustamise põhimõtteid, kuna ka varasema tõlgenduse kohaselt ei kuulunud kõrvalkulud ja koormised renditulu hulka. 46 Samuti ei muutnud kõrvalkuludega ja koormistega seonduvat TuMS § 391, kuivõrd üüritulu (st summa, millest saab TuMS § 391 alusel teha alates 01.01.2016 mahaarvamisi) hulka ei loeta üüri kõrvalkulu ega koormisi / kommunaalkulusid. 47 Kommunaalkulude hüvitist ei olnud põhjendatud maksustada enne 2016. a ning ei ole põhjendatud maksustada ka alates 2016. a.
13.4.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et MTA on lugenud põhjendamatult kaebaja üüritulu osaks kõrvalkulud VÕS § 292 tähenduses (ja koormised VÕS § 293 tähenduses) ning selles osas tuleb maksuotsus tühistada. Selliste kommunaalkulude kogusummana on kaebaja nimetanud erinevaid summasid (3714,80 eurot ja 3638,19 eurot48) ning esitanud erinevaid pangakonto väljavõtete pinnalt tehtud arvestusi (summas 3126,87 eurot49 ja summas 3000,82 eurot50).

Istungi helisalvestis kl 14:25:51-14:31:12 Istungi helisalvestis kl 14:26:11-14:26:50

vt sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 41 SE algatamise ja esimese lugemise seletuskiri: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e102c9fb-390a-4d82bbad3f1c2032bf26 (lk 16)

Sama seisukoht on väljendatud MTA veebilehel: https://www.emta.ee/et/eraklient/tuludeklareerimine/fuusilise-isiku-uuritulu-maksustamine-alates-2016-aastast

Kaebuse p-d 29.3 ja 183.6

Kaebaja poolt 03.08.2018 esitatud tõend „KommunaalidTK25TR2014&2015.bdoc“ (I kd, tl 107)

Kaebaja poolt 09.09.2019 esitatud tõendid „2014kommunaalidKÜle.bdoc“ ja „2015kommunaalidKÜle.bdoc“ (I kd, tl 180-181)

16(18)

3-18-1539 Täpne summa, mida saab pidada kõrvalkuluks ja koormisteks, tuleb kaebaja esitatud tõendeid arvestades tuvastada MTA-l (lähtuda summast, mida eelviidatud kontrollakti lk-l 36 loeti sularahas saadud kommunaalkulude summaks).

14.Vaidlustatud maksuotsuses on maksustamise õigusliku alusena viidatud muu hulgas MKS § 94 lg-le 1 ning märgitud, et hindamist käsitleb kontrollakti p 1.1.3. Samuti on maksuotsuses selgitatud, et „maksusumma määramise korral hindamise teel ongi tegemist juhuga, kus maksukohustuslase esitatud andmetes on alust kahelda, tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestus on korratu või see puudub üldse ja muul viisil, kui hindamise teel, ei ole maksusumma määramine võimalik“.51 Kontrollakti p-s 1.1.3 sisaldub viide MKS § 94 lg-le 1, õiguste ja kohustuste selgitus ning seisukoht: „Hindamine seisneb antud juhul selles, et käsitleme Teie poolt perioodil 2014-2015 oma arvelduskontodele sissemakstud summasid Teie tuludena.“ MKS § 94 lg 1 sätestab, et maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Kohtu hinnangul puudus vaidlusaluses maksumenetluses vajadus hindamise rakendamiseks, kuna kaebaja poolt deklareerimata tulu, mida maksustati, nähtus pangakontode väljavõtetelt. Seega olid maksuhalduril tulu suuruse tuvastamiseks ja maksu määramiseks piisavad ja usaldusväärsed tõendid. Kuna usaldusväärselt pole tuvastatud, et kaebaja poolt 2014-2015. a enda pangakontodele pandud sularaha puhul oleks tegemist kaebaja varasemate maksustamisperioodide tuluga, puudus vajadus (ja ka võimalus) hindamise rakendamiseks. Kaebaja poolt esitatud vastuväidete ja nende kinnituseks esitatud tõendite usaldusväärsuse hindamist ei ole põhjendatud sisustada hindamise teel maksustamisena MKS § 94 lg 1 tähenduses. Kohtu hinnangul on hindamise teel maksustamist puudutav osa maksuotsuses ja kontrollaktis sisustatav sellena, et MTA on nõuetekohaselt hindamist kaalunud.
15.Kaebaja on väljendanud ka seisukohta, et poolte vahel on vaidlus muu hulgas selles, kas kaebaja pangakontodelt nähtuvad liikumised on maksumenetluses korrektselt summeeritud (MTA ja kaebaja on saanud erinevad summad).52 Kontrollaktis on maksuhaldur selgitanud, et on lähtunud kaebaja filtreerimata pangakontoväljavõtetelt nähtuvatest andmetest, kuid kaebaja poolt on võetud aluseks tema poolt täiendavalt esitatud filtreeritud pangakontoväljavõtetelt nähtuvad summad. Samuti on maksuhaldur esile toonud, et kaebaja on möönnud maksumenetluses, et ei välista mõne kirje kogemata valesti kokku liitmist või unustamist.53 Kaebaja ei ole esitanud kohtumenetluses täiendavaid argumente, mis maksuhalduri selgituse ümber lükkaks (kaebaja ei ole väitnud ega põhjendanud, et tema pangakontode tervikväljavõtted ei kattu maksuhalduri poolt summeeritud summadega). Seega on kohtu hinnangul põhjendatud lähtuda maksuotsuses/kontrollaktis maksuhalduri poolt aluseks võetud summadest.

Maksuotsuse lk 5 (p 2.1.3) ja lk 8 (p 3.1.1) Istungi helisalvestis kl 14:00:42-14:03:29

Kontrollakti p 1.1.2.1.1 (lk 4 jj)

17(18)

3-18-1539

16.Kohus on seisukohal, et maksumenetluse kestus (01.09.2016-03.07.2018, s.o 22 kuud) ei anna eraldiseisvana alust maksuotsuse tühistamiseks. Esmalt on oluline, et kõnealust maksuasja tuleb pidada keskmisest mahukamaks, mille on olulises osas tinginud kaebaja mahukad vastuväited, mis on vajanud maksuhalduri poolset kontrollimist ja hindamist. Lisaks on määrav, et tühistamisnõude ülesanne ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. Ebamõistliku menetlusaja osas on maksukohustuslasel võimalik taotleda intressinõude kustutamist (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-78-14, p-d 18-21). MTA on seejuures vähendanud maksumenetluse viibimisega seonduvalt kaebajale määratavat intressi 76 päeva ulatuses (MTA 03.07.2018 otsus nr 12.2-3/037775-6354).
17.Kokkuvõtvalt kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. Kohus tühistab MTA 03.07.2018 maksuotsuse osas, millega MTA luges kaebaja maksustatavaks tuluks üürisuhte raames talle hüvitatud kõrvalkulud VÕS § 292 tähenduses ja koormised VÕS § 293 tähenduses. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud HKMS § 108 lg 2 kohaselt proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist kokku summas 4976,65 eurot, sh riigilõiv 351,25 eurot ning õigusabi 4625,40 eurot (ei hõlma käibemaksu), millest 725,40 eurot on istungil osalemise tasu. Kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid.57 Kohtu hinnangul saab kaebaja menetluskulusid pidada vaidluse sisu ja mahtu arvestades vajalikuks ja põhjendatuks (HKMS § 109 lg 6). Kohus rahuldab kaebuse hinnanguliselt 6,5% ulatuses, seega tuleb mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja viimase menetluskulud kokku summas 323 eurot (HKMS § 108 lg 2). Vastustaja ei ole kuludokumente kohtule esitanud, seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma Kohtunik

Kaupo Kruusvee Kohtunik

Tristan Ploom Kohtunik

Kaebaja poolt 03.08.2018 esitatud tõend nr 2 (I kd, tl 105) I kd, tl 63; II kd, tl 2-10

18(18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 11.06.20263-26-1704/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 11.06.20263-26-1661/5Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja