Maksuõigus › Maksuotsused

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 02.03.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number: 3-18-1539/31
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Maksuõigus › Maksuotsused
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 02.03.2020
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 7461

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. märts 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1539

Haldusasi

XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 3. juuli 2018. a maksuotsuse nr 12.2-3/037775-62 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks tagastada maksuotsuse täitmiseks tasutud 11 708,40 eurot koos intressiga

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Meelis Krautmann Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindajad Andreas Aas ja Karel Miisna

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. oktoobri 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

20.veebruaril 2020. a

RESOLUTSIOON

1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1539 muutmata.

2.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 1. aprillil 2020. a (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

Sarnased lahendid

Maksuõigus

2.MTA kohustas 03.07.2018 maksuotsusega nr 12.2-3/037775-622 (mille lahutamatuks osaks on MTA 11.10.2017 kontrollakt) XX tasuma tulumaksu 11 708,40 eurot. MTA suurendas perioodi 2014. a tulumaksukohustust 3830,40 euro võrra ja perioodi 2015. a tulumaksukohustust 7878 euro võrra. XX ei deklareerinud 2014. a ja 2015. a residendist füüsilise isiku tuludeklaratsioonidel (FIDEK) lisaks palgatulule muid tulusid. XX on teinud enda pangakontodele sularahasissemakseid 2014. aastal 18 240 eurot ja 2015. aastal 39 390 eurot, mis on käsitatav täiendava tulumaksuga maksustatava tuluna. 2014. aastal saadud 18 240 eurost 8641,20 eurot moodustab üüritulu ja 9598,80 eurot muu tulu, ning 2015. aastal saadud 39 390 eurost 9096 eurot moodustab üüritulu ja 30 294 eurot muu tulu. XX seletused arvelduskontodele pandud sularaha kohta on menetluse käigus olnud muutuvad ja ebausaldusväärsed. Väidetav laenuleping YY-ga on näilik ja koostatud tagantjärgi eesmärgiga jätta mulje laenutehingu toimumisest. Põhjendused sularahalaenude vajadusest ei ole usutavad. Tõendatud ei ole XX-lt väidetavalt laenatud raha kasutamine YY poolt ettevõtluses ja isiklikuks otstarbeks. YY ei ole teinud laenu tagasimakseid. XX on 2001. ja 2003. aastal müüdud kinnistute eest saadud raha kasutanud tõenäoliselt muudeks tehinguteks ja arvelduskontodelt 2011.–2015. a väljavõetud sularaha muul otstarbel kui YY-le laenu andmiseks. XX poolt arvelduskontole pandud sularaha üheks allikaks võib olla üürimisest saadud tulu. Muus osas ei ole tuluallikas tuvastatav. XX on avalikustanud üürikuulutusi seonduvalt aadressiga OOO, Tallinn (üüritud tundmatule kolmandale isikule). XX üüris OOO, Tallinn asuvat korterit RR-le. Enda elukohana kasutas XX 2014.–2015. aastal ÄÄÄ. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 44 lg 1 kohaselt oli 2014. a FIDEK-i esitamise tähtaeg 31.03.2015 ja 2015. a FIDEK-i esitamise tähtaeg 31.03.2016. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat (maksukorralduse seaduse (MKS) § 98). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 kohaselt seisneb tahtlus õigusvastase tagajärje soovimises. XX muu tulu ja üüritulu saavad olla jäetud 2014. ja 2015. aastal deklareerimata üksnes tahtlikult. Tahtlik tegevus oli suunatud sellele, et vähendada oma maksukoormust. Usutav ei ole, et XX jättis tulu deklareerimata hooletusest.

3-18-1539 Kaebaja võttis 2011.–2015. aastatel oma kontolt välja sularaha 109 719 eurot. 2011.–2015. a tasus kaebaja igapäevased kulud, mis vastasid tema elatustasemele, samalt kontolt maksekaardi või ülekannetega, sh maja siseviimistlusmaterjalide eest. 2014. ja 2015. a pani kaebaja oma kontole tagasi 57 630 eurot. Kaebaja ja YY vahelisest laenulepingust nähtuvad laenu andmised alates 2011. aastast ja tagastused kuni 2016. aastani. Kaebaja ja YY ütlused selles osas riimuvad. MTA ei ole maksumenetluses tõendanud ühegi tuluallika olemasolu ning on üksnes oletuste pinnalt lugenud 2014. ja 2015. aastal kontodele pandud sularaha kaebaja tuluks 100% ulatuses, jättes samadel aastatel samalt kontolt väljavõetud 8910 eurot maksustamisel arvestamata. Ei ole eluliselt usutav, et kui kaebaja saanuks tulu 57 630 eurot sularahas ning tal oleks samal perioodil olnud vajalik 8910 eurot sularaha muudeks kulutusteks, paneks ta selle oma kontole ning võtaks kohe välja. Asjaolu, et kaebaja pani raha oma kontodele ja ei varjanud seda MTA eest, tõendab, et kaebaja pani kontole tagasi laenu. MTA ei vaidle vastu asjaolule, et kaebajal oli raha, mida laenuks anda. Puuduvad tõendid, et kaebaja kulutas laenuks antava raha ära. Isegi kui lugeda laenuleping näilikuks, on maks määratud ebaõigesti, sest vastustaja oleks pidanud uurimispõhimõttest tulenevalt tõendama, et kaebaja kulutused olid maksustatud tuludest suuremad, mistõttu kulutused kaeti mh pangakontole sisse makstud raha arvelt. Selliseid asjaolusid ei ole vastustaja tuvastanud. Füüsilise isiku puhul on võimalik maksustada üksnes sellist tulu, mis on tekkinud majandustegevuse tulemusena. Kui isik tegeleb majandustegevusega, mis toob talle sisse 39 892,80 eurot puhast tulu, eeldab see kordades suuremat käivet. Eluliselt ei ole usutav, et sellise käibe saavutamine ilma reklaami- ja müügitööta oleks võimalik. Ühtegi tõendit ega viidet kaebaja tulutoova majandustegevuse kohta ei ole. Kaebaja töötas 2014. ja 2015. aastal QQQ. Vabal ajal tegi kaebaja siseviimistlustöid elamus ÄÄÄ. Osaliselt kasvatas kaebaja alaealist poega. Kaebajal puudus aeg ja võimalus tegeleda lisaks suure käibe ja tulutoova majandustegevusega. Lisaks töötas kaebaja 2014. ja 2015. aastal Kaitsepolitseiameti hinnangu järgi kõrgendatud korruptsiooniriskiga ametikohal. Kui kaebaja oleks saanud kahe aasta jooksul ebaseaduslikku tulu, oleks tema suhtes alustatud kriminaalmenetlust. Üüritulu saamine on vastuolus tõenditega. Kontode väljavõtetelt nähtub, et 2014.–2015. aastal on tehtud ehitusmaterjalide soetamiseks kulutusi ning kaebaja kasutas materjale ÄÄÄ sisetööde tegemiseks. Elamu oli siseviimistluse järgus ning puudusid elamistingimused. Pahtlite ja värvi kuivamiseks ning võimalike hallituste vältimiseks oli majas küte ning tööde teostamisel kulus elektrit ja vett. Seega ei saanud kaebaja elada 2014. ja 2015. aastal ÄÄÄ. Samuti oli kaebaja rahvastikujärgne elukoht 2014. ja 2015. aastal OOO. Kaebaja elas seal ega saanud ÄÄÄ ja OOO eest üüritulu. OOO oli üürile andmiseks kõlbmatus seisundis ning antud tööriistade hoidmiseks koos kommunaalkulude tasumise kohustusega tasuta kasutamiseks RR-le, mida viimane ka kinnitas. Üüri arvestus on ebaõige. Kogu kontole pandud raha ei saa olla üüritulu TuMS mõttes, sest kommunaalkulude osas ei ole kaebaja rikastunud. Kõrvalkulud VÕS § 292 lg 1 mõistes ei ole tulu. Maksustamise välistab TuMS § 12 lg 3. Maksunõue on aegunud 2014. a osas. MKS § 98 lg-s 1 nimetatud tahtlus puudub. 2014. ja 2015. aastal deklareeris kaebaja tulu 49 431,10 eurot ja tasus tulumaksu 9207,01 eurot ega hoidunud tulumaksu tasumise kohustusest. Kaebaja täitis kaasaaitamiskohustuse ega ole midagi varjanud. Seega pole kaebaja jätnud tahtlikult täiendavat tulumaksu deklareerimata ja tasumata. Maksuotsuses ei ole põhjendatud, milles seisnes pangakontole sisse makstud raha osas kaebaja teadlikkus tegevuse õigusvastasusest ning õigusvastaste tagajärgede soovimine olukorras, kus vastustaja ei ole tõendanud ühtegi tuluallikat.

4.MTA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kontrollakti maht on 40 lk. Tegemist ei ole üleliia mahuka kontrollaktiga, arvestades asjas kogutud tõendite hulka, maksustamisperioodi, maksuobjekti ja kontrollaktist nähtuvat analüüsi vajalikkust ning ulatust. Kaebajale edastati korduvalt maksumenetluse toimik. Kaebaja esitas kontrollaktile (korduvalt) rohkem kui 100 lk eriarvamuse ning tõendid. Sellises olukorras ei saa pidada maksuotsust liiga pikaks. Maksuhalduri järeldused koos õiguslike alustega sisalduvad maksuotsuses lk-del 1–5. Eelnevale lisandub vastamine eriarvamusele lk-del 6–76, mida ei saa tulenevalt eriarvamuse pikkusest pidada ebamõistlikuks. Maksuhaldur on täitnud uurimis- ja põhjendamiskohustust vajalikul ja õigustatud määral. Vastustaja ei nõustu väitega, et YY on andnud laenu oma ettevõttele ning kajastanud laenamist ettevõtte majandusaasta aruandes. Tõendatud ei ole, et laenu andmine toimus kaebajalt saadud sularaha arvelt. Selle kohta ei esitanud YY dokumente, vaid väitis, et raha ettevõtetesse andmise kohta dokumente ei koostatud. Vastustaja möönab, et maksumenetlus on teatud ajaperioodil viibinud. Maksuhaldur on vähendanud kaebajale määratavat intressi 76 päeva ulatuses. Samas ei tulene sellest, et maksumenetlus on kestnud ebamõistlikult kaua. Maksumenetluse toimik on mahukas. Sellises olukorras on mõistetav, et menetlus võtab aega. Kaebaja eriarvamusele vastamine nõudis maksuaudiitorilt mahukat tööd, sh täiendavate toimingute tegemist eriarvamuse väidete kontrollimiseks. Maksuhaldur on nii kontrollaktis kui ka maksuotsuses käsitlenud sularaha sisse maksmise kõrval ka sularaha väljavõtmist. Maksuhaldur ei ole andnud siduvat hinnangut maksuotsuses käsitlemata maksustamisperioodide kohta. Maksuotsuses käsitletud väidetavad laenutehingud YY-ga ei ole tehtud sarnastel tingimustel teiste laenu saanud isikutega. Seega ei saa eelnev laenuandmise kogemus muuta usutavaks YY-le laenu andmist. Ebaõige on kaebaja väide, et YY kinnitas, et viibis MTA-s tunde ning tema ütluste andmist suunati. Selgitusi võtsid maksuaudiitorid kahekesi ning YY ei ähvardatud. Maksuaudiitoritele ei jäänud muljet, et YY oleks tundnud ennast survestatuna. Tal oli õigus keelduda protokolli allkirjastamisest. Kui isik keeldub allkirjastamast protokolli, tehakse vastav märge protokolli ja allkirjastatakse menetlustoimingu juures viibinud maksuaudiitorite poolt. Midagi sellist ei toimunud.

3-18-1539 fikseeritud käsikirjaliselt lepingu teksti lõpus olevatesse tühjadesse lahtritesse. Maksumenetluse alguses ei mäletanud kaebaja, kellele ja millistes summades ta oli laenu andnud, jättes mulje, et tehingupartnereid oli palju. Edasises menetluses esitas kaebaja vaid ühe laenulepingu, mis oli väidetavalt sõlmitud tema hea sõbraga ning kattis valdava osa summadest, mis olid kaebaja poolt 2014.–2015. aastatel sularahas pangakontodele pandud. Seejuures nähtub lepingust, nagu oleks viimane laenu tagasimakse tehtud mõni kuu enne kaebaja poolt maksuhaldurile esmaste selgituste andmist. Ei ole usutav, et kaebajale eelviidatud asjaolud ei meenunud, kui laenutehing oleks kirjeldatud viisil aset leidnud. XX esitas 16.01.2017 MTA-le YY-ga väidetavalt 10.01.2011 sõlmitud laenulepingu originaali skaneeritud kujul, st leping kajastas sinise pastapliiatsiga tehtud käsikirjalist teavet, mis ei ole vastavuses maksumenetluses YY antud ütlusega. Kaebaja väidete kohaselt tekkis segadus mõiste „originaalleping“ kasutamisega YY poolt. YY selgitas kohtuistungil, et pidas maksuhaldurile selgitusi andes „koopia“ all silmas lepingu väljatrükist enne selle allkirjastamist tehtud koopiat, selgitades samas, et nii väljatrükk kui sellest tehtud koopia täideti käsikirjaliselt. Usutav ei ole, et olukorras, kus isik algselt lepingu osas täpseid seletusi anda ei oska, muutuvad need ajas täpsemaks. Lisaks kannab leping kuupäeva 10.01.2011 ja sellelt nähtub esimene laenu andmine 02.03.2011. Maksumenetluses ei osanud YY selgitada, miks on laenuleping sõlmitud enne esimese laenu andmist. Kohtuistungil mäletas YY, et laenulepingu sõlmimine ja esimene laenu andmine toimusid samal päeval. Eeltoodu viitab sellele, et kuupäevad lepingul ei ole usaldusväärsed, mis kahandab lepingu ja sellel tuginevate seisukohtade usaldusväärsust. Väide, et kuupäevad polegi olulised, ei ole piisav, et kummutada maksuhalduri põhjendatud kahtlusi lepingu fiktiivsuse osas. Lepingust nähtuvalt on YY andnud sellele 2011.–2016. aastatel üle 60 allkirja ja kaebaja üle 30 allkirja, allkirjad on visuaalsel vaatlusel praktiliselt identsed ja YY puhul kirjutatud ka sama sinise pastapliiatsiga. Isiku allkiri mõnevõrra muutub 6 aasta jooksul ja erinevates situatsioonides allkirju andes. Samuti on ebatõenäoline, et 6 aasta jooksul kasutatakse allkirjastamiseks sama pastapliiatsit. Laenulepingust nähtub, nagu oleks kaebaja andnud 18.03.2014 YY-le laenu 500 eurot ja saanud 12.03.2015 YY-lt tagasi laenu 1400 eurot. Samas tuvastas maksuhaldur, et YY ei viibinud perioodil 16.03.2014–20.03.2014 ega 11.03.2015– 15.03.2015 Eestis. YY kinnitas kohtuistungil, et ei ole välismaal sularahas laenu saanud ega tagastanud. Lepingus on kaebaja ning YY konkreetseid kuupäevi oma allkirjadega kinnitanud ning hiljem vastava info ebaõigsusele tuginemine eeldab veenvamaid selgitusi. Samuti nähtub laenulepingust, nagu oleks kaebaja 16.10.2015 andnud YY-le laenu 700 eurot ning saanud samal päeval tagasi 350 eurot. Seejuures nähtub pangakonto väljavõttest, et 350 eurot on pangakontole pandud varem, kui 700 eurot välja võetud. YY selgitas, et samal päeval laenu võtmise ja tagastamise selgitus võib olla see, et võidi otsustada 700 euro asemel 350 euro laenamine. Samas ei ole see selgitus kooskõlas pangakontolt nähtuva tehingute järjekorraga. Maksuhaldur on tõstatanud maksumenetluses põhjendatud küsimuse, et kui kaebajal oli väidetavalt kodus pidev sularahavaru, siis miks ta ei andnud YY-le sularahalaene kodus olevast sularahast, vaid võttis sularaha välja pangakontolt. Laenulepingusse (ja kaebaja koostatud Exceli tabelisse) kantud kuupäevadest nähtub mitmel juhul, nagu oleks ühe- või mõnepäevaste vahedega toimunud nii laenu andmised kui tagasimaksmised. Seega oli kaebaja vahetult enne laenu andmist saanud sularaha, kuid on väidetavalt laenu andmiseks võtnud ikkagi sularaha pangakontolt. Mõistlikku selgitust esitatud ei ole. Laenulepingu pooled ei ole osanud mõistlikult selgitada, miks lepiti enne reaalseid laenutehinguid kokku sularahas tehingute toimumises. Väide, et sõpradevahelise lepingu tingimused ei olnud tegelikkuses olulised, ei selgita, miks nendest praktikas juhinduti. Kui YY5(16)

3-18-1539 l ei olnud tegelikkuses vahet, kas saada laenu sularahas või ülekandega, jääb ebaselgeks, miks pidi kaebaja tegema intressita laenu andmiseks mittevajalikke toiminguid (võttis enda pangakontolt sularaha välja enam kui 300 korral, seejuures mõnikord ühe laenusumma tarbeks mitmes osas ja mitu korda päevas, samuti käinud isiklikult seda ära toomas). YY on selgitanud laenu vajadust ja kasutust kokkuvõtvalt sellega, et kasutas laenuks saadud raha ettevõtluses ja mootori soetamiseks ning mingi osa võis olla isiklikuks tarbeks. YY väited taanduvad tema suulisele kinnitusele, muud kontrollitavad tõendid puuduvad. Selgitused on üldsõnalised ja ei ole üheselt arusaadav, millises suurusjärgus kulus väidetavalt saadud laen isiklikuks tarbeks ning millises ulatuses erinevate äriühingute tarbeks. YY kirjeldus, miks vajati talle kuuluvate äriühingute A OÜ ja T OÜ huvides kaebajalt laenu, ei ole veenev. Isegi kui pidada usutavaks YY kirjeldatud ärimudelit, ei saa pidada usutavaks, et see toimus süstemaatiliselt ja selleks vajati mh mõnesajaeuroseid laene kaebajalt. Usutav ei ole, et klient, kes soovis kasutatud varuosa, ei olnud valmis ise selle eest ette tasuma ning kliendi ja YY vahel ei vormistatud ühtegi kirjalikku dokumenti, samas oli YY valmis kliendi huvides aktiivselt tegutsema. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja pannud 2014.–2015. aastatel sularahas enda pangakontodele 57 630 eurot, samas on kaebaja ja YY vahelise väidetava laenulepingu kohaselt tagastanud YY samal perioodil laenu 45 030 eurot. Kaebaja on selgitanud, et tal oli kodune sularaha jääk 2014. a alguseks 15 150 eurot. Kaebaja koostatud tabelist nähtub, et 04.02.2014 on pangakontodele sisse makstud 550 eurot, 1000 eurot, 350 eurot, 540 eurot, 140 eurot, 10 eurot ja 10 eurot, mille võrra on vähenenud n-ö kodune sularaha jääk. Samuti nähtub, et pangakontolt on vahemikus 05.08.2014–29.08.2014 võetud 5, 10, 20, 25 ja 50 euro kaupa välja sularaha ning viidud n-ö kodusesse kassasse. Kaebaja ei ole esitanud sularaha liigutamise kohta ühtegi mõistlikku selgitust. Kaebaja koostatud arvestus ei ole usaldusväärselt kontrollitav. Olukorras, kus on tuvastatud sularaha valdamine, mida on alust pidada maksukohustuslase varaks ega ole taandatav samal või eelnevatel maksustamisperioodidel deklareeritud tuluks, on põhjendatud lugeda see maksukohustuslase varjatud tuluks. Selline tulu on võimalik maksustada tulumaksuga sõltumata sellest, kas maksuhaldur tuvastab sularaha päritolu. Maksuhaldur ei saa uurimispõhimõttest tulenevalt hoiduda tuluallika tuvastamisest. Kui vastavat teavet kontrollitava isiku poolt siiski ei anta või esitatakse selgitus, mis ei osutu kontrollimisel piisavalt usaldusväärseks, ei saa pidada tulumaksu määramise tingimuseks sularaha tegeliku päritolu tuvastamist. Kui sularaha tegelik päritolu ei ole tuvastatav, on põhjendatud pidada seda muuks tuluks TuMS § 12 lg 1 tähenduses. Sularaha on olemuslikult laialdases kasutuses olevad liigitunnustega ja vabalt kaubeldavad esitaja maksevahendid. Esitajadokumentide peamiseks tunnuseks on, et nende väärtus loetakse nende esitaja varaks vajaduseta seda täiendavalt tõendada. Seejuures ei võimalda esitajadokumendid üldjuhul kontrollida, mitu korda ja kellelt kellele on need varem üle antud. Kaebaja võis saada sularahas üüritulu enda omandis oleva kinnisvara (OOO ja OOO korteriomandite) väljaüürimisest. Kogutud teabe pinnalt saab seda pidada võimalikuks ja tõenäoliseks. Kogutud tõendid viitavad ÄÄÄ kasutamisele kaebaja elukohana perioodil 2014– 2015. Kaebaja on osutanud N OÜ ja C MTÜ kaudu õigusabi- ja nõustamisteenust. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et on seda teinud tasuta. Seda ei saa pidada kahtlusteta usutavaks ega kooskõlas olevaks kaebaja selgitusega, et tema põhitöö, koduse remondi, lapse kasvatamise ja hobi korras vana bussi renoveerimise tõttu ei saanud tal olla vaba aega. Arvestades sularaha piiramatuid kasutusvõimalusi, ei saa eeldada maksustamise eeltingimusena sularaha liikumiste tagantjärele tuvastamist. Samas on maksuhaldur esitanud arvamuse, kuhu võis kaebaja sularaha kulutada, nt ÄÄÄ asuva maja ehitamiseks ja siseviimistluseks. Seejuures on maksuhaldur tuvastanud, et 2014.–2015. aastatel nähtub kaebaja pangakontodelt ehitus- ja siseviimistlustarvikutega seostatavaid kulusid 3353,35 eurot. Seda tuleb pidada maja 6(16)

3-18-1539 siseviimistluse hinnangulist maksumust arvestades väikeseks kuluks, mis viitab sellele, et perioodil 2014–2015 ei toimunud ÄÄÄ olulises mahus siseviimistlustöid ja sisustamist või ei toimunud see üksnes pangakontolt nähtuvate kulude kaudu. Olukorras, kus maksukohustuslase selgitused sularaha pärituolu osas ei ole osutunud usaldusväärseteks, on maksuhaldurile esitatud nii 2014.–2015. a tuludeklaratsioonides kui ka maksumenetluses teadlikult ebaõiget teavet. Ebaõige teabe esitamine annab aluse lugeda maksusumma tasumata jätmine tahtlikuks (vt ka MKS § 98 lg 1). Ebaõigete andmete esitamisest on äratuntav sellega taotletav maksueelis – soov vabaneda deklareerimata tulult tulumaksu tasumise kohustusest. Vaidlustatud maksuotsuses on eeltoodud asjaolusid piisavalt põhjendatud. Asja materjalidest nähtuvalt on maksuhaldur hinnanud kaebaja poolt perioodil 2014–2015 pangakontole pandud sularahast 17 737,20 eurot (2014. aastal 8641,20 eurot ja 2015. aastal 9096 eurot) üürituluks. VÕS tähenduses tuleb kulusid, mis kaasnevad üürisuhtega ja on otseselt seotud eluruumi kasutamisega, pidada kõrvalkuludeks. Kõrvalkulusid, samuti asjaga seotud koormisi ei loeta üüritulu osaks (VÕS §-d 292 ja 293, TuMS § 16 lg 1). Üürniku poolt üürileandjale tasutavat kõrvalkulude ja koormiste hüvitist ei saa pidada ka muuks maksustatavaks tuluks TuMS tähenduses. TuMS § 16 lg 1 muudatus ei muutnud renditulu maksustamise põhimõtteid, kuna ka varasema tõlgenduse kohaselt ei kuulunud kõrvalkulud ja koormised renditulu hulka. Samuti ei muutnud kõrvalkuludega ja koormistega seonduvat TuMS § 391. Vaidlusaluses maksumenetluses puudus vajadus hindamise teel maksu määramiseks, kuna kaebaja poolt deklareerimata tulu, mida maksustati, nähtus pangakontode väljavõtetelt. Seega olid maksuhalduril tulu suuruse tuvastamiseks ja maksu määramiseks piisavad ja usaldusväärsed tõendid. Kontrollaktis on maksuhaldur selgitanud, et lähtus kaebaja filtreerimata pangakontoväljavõtetelt nähtuvatest andmetest, kuid kaebaja poolt on võetud aluseks tema poolt täiendavalt esitatud filtreeritud pangakontoväljavõtetelt nähtuvad summad. Samuti on kaebaja möönnud maksumenetluses, et ei välista mõne kirje kogemata valesti kokku liitmist või unustamist. Kaebaja ei ole esitanud kohtumenetluses täiendavaid argumente, mis maksuhalduri selgituse ümber lükkaks. Seega on põhjendatud lähtuda maksuotsuses ja kontrollaktis maksuhalduri poolt aluseks võetud summadest. Maksumenetluse kestus (01.09.2016–03.07.2018) ei anna eraldiseisvat alust maksuotsuse tühistamiseks. Maksuasja tuleb pidada keskmisest mahukamaks, mille on olulises osas tinginud kaebaja mahukad vastuväited, mis on vajanud maksuhalduri poolset kontrollimist ja hindamist. Lisaks ei ole tühistamisnõude ülesanne pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. MTA on vähendanud maksumenetluse viibimisega seonduvalt kaebajale määratavat intressi 76 päeva ulatuses (MTA 03.07.2018 otsus nr 12.2-3/037775-6356).

7.XX esitas 18.11.2019 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 17.10.2019 otsus ja 18.10.2019 täiendav otsus osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus tervikuna. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Kaebaja võttis perioodil 01.01.2011–12.02.2016 pangast välja 114 029,60 eurot ja 2014. ning 2015. aastal pani kontole tagasi 57 630 eurot. Seega on kaebaja võtnud raha välja rohkem, kui sisse maksis. Maksuhaldur ega halduskohus ei ole tuvastanud kaebaja vara juurdekasvu. Sularaha valdamine ei ole tulu, kui ei ole tuvastatud konkreetset tuluallikat. Füüsilise isiku maksustava tuluna TuMS § 12 lg 1 tähenduses saab käsitada üksnes rahaliselt hinnatavat sissetulekut, mis tekib tulu saamise eesmärgil toimuva majandustegevuse tulemusena. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja on 114 029,60 eurot ära kulutanud. Kaebaja esitas maksu- ja kohtumenetluses andmed, sh pangakontode väljatrükid 2014. ja 2015. aastatel tehtud kulutuste kohta ja näitas, milliste tulude arvelt need on tehtud. Ebaõige on väide, et kaebaja ei kulutanud perioodil 2011–2014 ühtegi eurot pangakontodelt välja võetud sularahast. Kaebaja esitas Exceli tabeli, millest nähtub, et sularaha jääk ei ületanud pangast võetud summasid. Asjaolu, et ta pani panka ühel päeval järjest väiksemad summad, tõendab seda, et pangaautomaat ei võtnud korraga rohkem kupüüre vastu. Asjaolu, et kaebaja võttis pangakontolt vahemikus 05.08.2014–29.08.2014 välja väikeste kupüüride kaupa sularaha, tõendab, et tal oli kodus sularaha. Kaebaja on perioodil 2011–2015 tasunud kõik oma kulud kas maksekaardi või ülekannetega. Maksuhaldur ja halduskohus on seadnud kahtluse alla kaebaja esitatud tõendite usaldusväärsuse ning pannud kaebajale põhjendamatult suure tõendamiskoormuse. Füüsiline isik, kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, pole kohustatud pidama oma tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust ning igasugust vara suurenemist ei saa lugeda tema maksustatavaks tuluks TuMS § 12 lg 1 mõttes. Kaebaja esitas tõendid, et kontrollitaval perioodil laenas ta pangakontolt välja võetud summast 67 130 eurot YY-le. Laenulepingus fikseeriti antud ja tagastatud laenude summad. Laenude tagastamine leidis aset 2013.–2016. aastal ning kaebaja pani tagastatud laenu arvelduskontole. Isegi kui jätta laenuleping kõrvale, maksis kaebaja arvelduskontole tagasi 46 899,60 eurot. Seega ei saanud kaebaja tulu 2014. aastal olla 18 240 eurot ja 2015. aastal 39 390 eurot. Need tõendid on jäetud hindamata. Ekspertiisiakti nr 694 kohaselt on laenulepingul kasutatud erinevaid pastapliiatsi pastasid ja esineb suur erinevus allkirjade variatiivsuses aastate lõikes, mis tõendab allkirjade andmist erineval ajal. Eksperdi seisukoht ühtib kaebaja antud selgituste, YY tunnistuse ja muude tõenditega. Samas nähtub YY maksumenetluses antud ütlustest, et alguses ei mäleta ta, mis värvi pastakaga oli laenuleping kirjutatud, kuid hiljem kinnitas musta pastaka kasutamist. Ekspertiisiakti nr 694 kinnitab, et tekst ja veerud dokumendile on kantud musta värviga kserograafilisel meetodil, mis on kasutusel koopiamasinates. YY kinnitas, et laenulepingu teine eksemplar tehti koopiamasinaga, mida tõendab ka ekspertiis. Puudub alus lugeda kaebaja ja YY ütlusi ebausutavateks. Kaebaja ning YY vahel sõlmitud laenuleping ei ole näilik (vt TsÜS § 89 lg 1; Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-139-08, p 8 ja otsus asjas nr 3-2-1-137-09, p 11). Maksuhaldur ei ole nõutavas ulatuses laenulepingut analüüsinud (vt ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-109-11, p 11; VÕS § 109 lg 1 ja Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-40-02). YY ja kaebaja on kinnitanud, et vastastikused tahteavaldused olid vahetatud ning poolte tahe fikseeriti laenulepingus. 8(16)

3-18-1539 Laenusuhe oli rahaline. Laenusuhe tekkis poolte vahel juba enne lepingu sõlmimist ning sai lepingu vormistamisega kinnituse. Kuna lepingu täitmine toimus pika aja jooksul, on tavapärane vigade ja ebatäpsuste esinemine. Laenusuhte olemasolu kinnitamiseks piisab poolte kinnitusest ja lepingust (vrdl ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-81-12, p 19). Laenusuhte olemasolu kinnitavad lisaks pangakontode väljavõtted. Hinnata tuleb ka muid tehinguga seotud asjaolusid. Seadusest ei tulene, et laenusuhte peab vormistama kirjalikult. YY andis halduskohtu istungil selge vastuse, mis dokumendi ta kaebajale andis ja mis dokument jäi tema kätte. Lisaks nähtuvad arvelduskontode väljavõtetelt võlasuhted mitmete teiste füüsiliste ja juriidiliste isikutega. Ebaõige on väide, et kaebajale ei meenunud laenuleping YY-ga maksumenetluse alguses. Maksumenetluse käigus on menetlusosalisel õigus esitada seletusi ja neid täiendada ning täpsustada. MTA algatas 01.09.2016 korraldusega nr 12.2-3/037775-1 maksumenetluse ning kuni 05.12.2016 korralduseni ei olnud konkreetselt küsitud laenu saanud isiku nime. Kaebaja täitis korralduse tähtaegselt ning esitas laenulepingu YY-ga. Laenulepingu koostamisel kasutati vana lepingu põhja ning sellest tulenevalt on lepingu koostamise kuupäev 10.01.2011 ja esimene laen võetud 02.03.2011. See ei kahanda lepingu usaldusväärsust. Ka laenulepingu teisel lehel on punktide numeratsioon ebaõige, mis kinnitab väiteid, et laenuleping oli eelkõige laenusummade fikseerimiseks ja arvestuse pidamiseks. Laenulepingu koostamise varasem kuupäev ja sellele järgnev laenu saamise kuupäev ei tõenda lepingu fiktiivsust, sest on krediidiasutuste praktikas tavapärane. Kaebaja ja YY on kinnitanud raha edastamist OÜ A remonditöökoja vastuvõtu ja YY ema kaudu. Samuti on kinnitatud, et mõned summad täheldati üles muudel paberitel ning hiljem kanti need laenulepingule. Sellest tulenevalt ei pruugi kõik märgitud kuupäevad olla täpsed. Oluline oli üksnes rahaline arvestus (vrdl ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-137-09, p 11). YY kinnitas laenutehingut ning seda, et esines vajadus sularaha saamiseks. Kuna YY ettevõtetes remonditakse vanemaid sõidukeid, tegutseb ta kasutatud varuosade hankijana. Kasutatud mootori ostmine ülekandega on tülikas ja seotud riskidega. Sularahaga arveldamine võimaldab optimaalsemalt teha tehinguid ning saada varuosa kätte viivituseta. YY kinnitas halduskohtu istungil, et teda teavitati MTA-s ütluste salvestamisest ning ta ütlused salvestati. Seega ei ole usutav, et ta andis teadvalt valeütlusi. Laenuraha võtmine pangakontolt oli lihtsam kui kodusest sularaha peidikust. Laenu andmist ei muuda olematuks see, et sularahaautomaadist võeti raha välja väikeste summade kaupa. Kaebaja võõrandas sõiduauto Mercedes Benz 350 SDL SS-le 27.04.2015 ning pärast seda on pannud kontole raha. Kuna nimetatud sõiduk soetati 11.03.2015 5300 euro eest ja võõrandati 4500 euro eest, ei ole tegemist tuluga TuMS mõttes. Seega on vähemalt 4500 euro ulatuses maksusumma arvestatud ebaõigesti. ÄÄÄ asuv maja sai praktiliselt valmis 2005. aastal ning sisetööde kulud on kantud pangakontolt. Kaebaja on alates 2005. aastast ise teinud ÄÄÄ majas sisetöid. Kaebaja ei elanud sel ajal ÄÄÄ majas, mh seetõttu, et elamu jäätmeveoteenuse osutamise leping nr 1112116 sõlmiti alles 14.07.2017. Eelneva tõttu ei ole korterite välja üürimine tõendatud, sest kaebaja elas OOO korteris. N OÜ oli registrisse kantud 20.03.2007–11.11.2011. Kaebaja kinnitas, et on varem osutanud õigusabi, kuid selle eest saadud tasu sai N OÜ, mitte kaebaja füüsilise isikuna. C MTÜ-s oli kaebaja liige ja juhatuse liige ega saanud sealt tulu. Halduskohus kasutas YY ülekuulamisel pankadest kogutud teavet, mida ei avaldatud enne menetlusosalisetele. Samuti näidati tunnistajale kohtunike koostatud Exceli tabelit, kuid on 9(16)

8.MTA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja selgitused perioodil 2014–2015 pangakontodele pandud sularaha kohta ei ole piisavalt tõendatud ega usaldusväärsed. Maksuhaldur on nõuetekohaselt tuvastanud kaebaja vara juurdekasvu ning maksustanud õiguspäraselt kaebaja FIDEK-l kajastamata jäänud tulu. Olukorras, kus maksukohustuslase puhul on tuvastatud sularaha valdamine, mida on alust pidada maksukohustuslase varaks ja mis ei ole taandatav samal või eelnevatel maksustamisperioodidel deklareeritud tuluks, on põhjendatud lugeda see maksukohustuslase varjatud tuluks. Selline tulu on võimalik maksustada tulumaksuga sõltumata sellest, kas maksuhaldur tuvastab sularaha päritolu. Sularahakupüürid ei võimalda üldjuhul kontrollida, mitu korda ja kellelt kellele on need varem üle antud. Sellises olukorras ei saa lugeda maksustamise eeltingimuseks ja maksuhalduri kohustuseks tuvastada maksukohustuslase valdusse jõudnud sularaha tegelikku allikat. Maksuhalduri uurimiskohustus ei ole piiramatu. Sarnaselt tulu allika tuvastamisega ei saa tulumaksu määramist välistada tulu ärakasutamise tuvastamine maksuhalduri poolt, eriti olukorras, kus tegemist on sularahaga, mille edasist kasutamist on maksuhalduril võimatu tuvastada. TuMS § 12 lg 1 sõnastusest nähtub samuti, et tulumaksu määramiseks ei ole oluline tuvastada sularaha päritolu ega selle kulutamist. TuMS § 12 lg 1 p-des 1–9 toodud tulu liikide loetelu ei ole ammendav. Maksuhaldur on uurimiskohustust nõuetekohaselt täitnud; kogunud tõendeid, et kontrollida kaebaja maksumenetluses esitatud raha päritolu kohta antud seletusi ja versiooni; püüdnud sisustada kaebaja sularaha päritolu ning kulutamist. Kuna kaebaja esitatud versioon raha päritolu kohta on osutunud ebaõigeks, on põhjendatud pidada pangakontole kantud rahalisi vahendeid „muuks tuluks“ TuMS § 12 lg 1 tähenduses. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks pangakontole kandnud varasematel maksustamisperioodidel teenitud ja maksustatud tulu. Väidetav laenuleping YY-ga on näilik MKS § 84 lg 3 mõistes ning tegelikkuses kaebaja YYle laenu andnud ei ole. Maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid (MKS § 82). Kaebaja väited ja selgitused ei anna piisavat alust lugeda laenulepingut tegelikuks, kui muu kogutud teave viitab veenvalt sellele, et laenulepingu sisuks on olnud maksualane kuritarvitus. Kaebaja seletused 2014.–2015. a arvelduskontole pandud sularaha kohta on menetluse käigus olnud muutuvad ja ebausaldusväärsed (kontrollakti p 1.1.2.1.1); laenuleping kaebaja ning YY vahel on näilik ja koostatud tagantjärgi, eesmärgiga jätta vale mulje laenutehingu toimumisest (kontrollakti p 1.1.2.1.2); kaebaja põhjendused vajadusest anda YY-le laenu sularahas ei ole usutavad (kontrollakti p 1.1.2.1.3); kaebajalt väidetavalt laenatud raha kasutamine YY poolt ettevõtluses ja isiklikuks otstarbeks ei ole tõendatud (kontrollakti p 1.1.2.1.4); YY ei ole teinud kaebajale laenu tagasimakseid (kontrollakti p 1.1.2.1.5); kaebaja on 2001. ja 2003. a müüdud kinnistute eest saadud raha kasutanud tõenäoliselt muudeks tehinguteks ja arvelduskontodelt 2011.–2015. a välja võetud sularaha muul otstarbel kui laenu andmiseks (kontrollakti p 1.1.2.1.6).

3-18-1539 Halduskohtu põhjendused ei sisalda täiendavat motivatsiooni, mida saaks käsitada maksuotsuse lubamatu tagantjärele põhjendamisena. Halduskohtu seisukohad käsitlevad kaebuses maksuotsusele esitatud vastuväiteid. Laenulepingu allkirjadega seonduvaid kahtlusi on maksuhaldur käsitlenud kontrollakti lk-l 18, p 1.1.2.1.2 alap k. Seega ei saanud selle asjaolu väljatoomine ja sellele tuginemine olla kaebaja jaoks üllatuslik. Kaebaja ei sisusta täiendavalt, mil moel kohtuistungil kohtu poolt kogutud tõendite esitlemine on lubamatu või lubamatult üllatuslik. Kohus kogub vajaduse korral tõendeid omal algatusel (halduskohtumenetluse (HKMS) § 122 lg 2 p 7 ja § 59 lg 3). Maksuhaldur on korduvalt kaebajalt küsinud sõidukiga Mercedes Benz 350 SDL seonduvat teavet, mistõttu väide uurimispõhimõtte rikkumisest ei ole põhjendatud. MTA ei välistanud, et mingi sularaha jääk võis kaebajal kodus olla. Kaebaja selgitused sõiduki sularahas müügi ja müügihinna kohta on jäänud üldsõnaliseks. Samuti ei väida kaebaja konkreetselt, et sõiduki müügist saadud raha on pandud pangakontole. Samuti on kaebaja 01.09.2017 esitanud maksuhaldurile enda koostatud tabeli, kus sularaha laenu sissemaksed võrrelduna pangakontole sularaha kandmisega klapivad. Kaebaja esitas 20.12.2016 vastusena maksuhalduri täiendavatele küsimustele sõiduki Mercedes Benz 350 SDL ostu-müügilepingu, millest nähtuvalt ostis kaebaja sõiduki 11.03.2015. Seega ei ole tegemist varasematel maksustamisperioodidel soetatud sõidukiga. Apellatsioonkaebusele lisatud ekspertiisiakti ei ole koostanud pädev isik. Aktis toodud järeldused ei ole jälgitavad ega usaldusväärsed. KK ei ole kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert ega siinses asjas menetleja määratud muu isik (vt ka kohtuekspertiisiseaduse § 4 lg 1 ja lg 2). Ekspertiisiaktist ei selgu, kuidas koostaja on järeldusteni jõudnud ning millist metoodikat kasutanud. Ekspertiisiakt sisaldab üksnes paljasõnalist järeldust, et allkirjades esineb suur variatiivsus ning see viitab allkirjastamise erinevale ajale. Samas on ekspertiisiaktis tähelepanuta jäetud asjaolu, et visuaalsel vaatlusel on laenulepingus YY allkirjad kirjutatud sinise kirjutusvahendiga, kuid laenusummad ja kuupäevad on sellest erinevat värvi kirjutusvahendiga. See viitab asjaolule, et YY on ühel korral allkirjastanud kogu väljalaenatavate summade ja kuupäevade osas eeltäidetud lepingu, ja ühe asjaoluna kogumis, et laenuleping on koostatud tagantjärgi. MKS § 56 lg-st 2 ja §-st 58 tuleneb maksumaksjale kohustus pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada vastavaid dokumente ning esitada maksuhaldurile maksudeklaratsioone. Füüsilise isiku dokumentide säilitamise kohustus on sätestatud TuMS § 36 lg-s 2. Nimetatud kohustus ei ole piiratud ettevõtluskulude ja -tuludega, vaid laieneb kõikidele maksumaksjatele ja kõikidele tululiikidele.

11.Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud maksuhaldur täiendava tulumaksukohustuse määramiseks tõsikindlalt tuvastama, millistest tuluallikatest väidetavalt deklareerimata jäetud tulu pärineb (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 16.03.2016 otsus asjas nr 3-14-275, p 12). Maksustamisel on oluline tuvastada tulu saamise fakt, mitte tulu päritolu (Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2015 otsus asjas nr 3-07-407, p 10). TuMS § 12 lg 1 järgi maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. TuMS § 12 lg-s 1 on toodud mitteammendav näitlik loetelu tulumaksuga maksustatavatest tuludest, ent tulumaksuseadus ei sisalda tulu mõiste definitsiooni (vt Riigikohtu 14.11.2017 otsus asjas nr 3-16-336, p 14). Seega tuleb sätet mõista nii, et üldjuhul maksustatakse kõik isiku saadud tulud tulumaksuga, v.a juhul, kui on tõendatud, et tegemist ei ole tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes, sh juhul, kui tulumaksuvabastus on TuMS-s selgelt sätestatud. Seejuures ei ole isikul keelatud võtta enda pangakontolt sularaha välja, seda sinna panna või sularahas arveldada, sh igapäevaste tehingute tegemiseks. Samas tuleb arvestada sellega, et kui arvelduskontodelt nähtub sinna sularaha panemine summades, mis võib viidata täiendava tulu saamisele (nt summad 500–2000 eurot, mis võib viidata nii täiendavale palgatulule kui ka tulule kinnisvaraga seotud tehingutest), peab maksukohustuslane arvestama sellega, et tal võib hiljem olla vajalik maksuhaldurile tõendada, et tegemist ei ole tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes. Olukorras, kus maksuhaldur on enda põhjendatud kahtlust veenvalt tõendanud, tuleb makskohustuslasel maksuhalduri kahtluste ümberlükkamiseks esitada tõendid selle kohta, et tegemist ei ole tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes (vt ka MKS § 150 ja TuMS § 36 lg 2). Sellise kohustuse panemist füüsilisele isikule ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Seejuures ei ole füüsilisel isikul küll kohustust korraldada tulude ja kulude arvestust sellisel tasemel nõutava hoolsusega, nagu on see ette nähtud juriidilistele isikutele (vt ka MKS § 57), ent see ei vabasta täielikult füüsilist isikut kohustusest esitada dokumentaalseid tõendeid enda tulude kohta olukorras, kus see viitab võimalikele täiendavatele tuluallikatele. Kui maksukohustuslasel ei õnnestu maksuhalduri kahtlusi kõrvaldada, esineb TuMS § 12 lg-t 1 arvesse võttes pigem eeldus, et tegemist on tulumaksuga maksustatava tuluga. Seejuures ei kohaldu maksumenetluses samasugune tõendamisstandard nagu kriminaalmenetluses ning ka iga maksumenetluses kogutud tõend eraldiseisvalt ei pruugi maksuhalduri kahtlust tõsikindlalt kinnitada. Seetõttu tuleb maksumenetluses anda hinnang tõendite kogumile ning selle pinnalt tehtud järelduste elulisele usutavusele.

3-18-1539 Seejuures nähtub ringkonnakohtule kaebaja arvelduskonto väljavõtetest pigem see, et XX-l on tavaks teha tehinguid ülekannete või pangakaardiga ning sularahaga arveldada minimaalselt (vt nt MTA vastus kaebusele, lisa 12). Arvelduskonto väljavõttelt nähtub küll pigem väikestes summades sularaha väljavõtmine, ent need viitavad väiksemamahulistele sularahatehingutele. Samuti on teistele juriidilistele ja füüsilistele isikutele antud laenu ülekandega, sh on enne 2013. aastat tasutud YY-le ülekandega (vt nt 27.02.2014; 04.06.2014; 09.07.2014 ja 10.07.2014 (MTA vastus kaebusele, lisa 12); 30.01.2013; 08.02.2013 ja 01.03.2013 (MTA vastus kaebusele, lisa 13); 27.03.2015 (MTA vastus kaebusele, lisa 21)). Usutavad ei ole kaebaja väited (laenatud) sularaha väikestes summades väljavõtmise ning arvelduskontole panemise kohta. Kaebaja arvelduskontode väljavõtetelt nähtub mh, et kaebaja pani arvele sularaha väiksemate summade kaupa, sh nt 10 euro kaupa (vt nt 04.02.2014; 01.07.2014 ja 03.10.2014 (MTA vastus kaebusele, lisa 12); 10.01.2015 (MTA vastus kaebusele, lisa 21)). Arvelduskontode väljavõtetelt nähtuvate, ühel päeval kontodele pandud summade puhul saaks pangakontole sissemakstava sularaha limiit – ka juhul, kui see oli 30 kupüüri – ületatud eelkõige juhul, kui kaebaja sai väidetava laenuraha väikestes kupüürides (nt 10 ja 20 euro suurused rahatähed). Võttes arvesse väidetavas laenulepingus korraga tagastavate summade suurusi (vahemikus 230–8650 eurot), ei ole laenu tagastamine nii väikestes kupüürides usutav. Juhul, kui laen tagastati suurtes kupüürides, puuduvad mõistlikud põhjendused, miks oli vajalik sama kuupäeva sees teha järjest mitu erinevat väiksemat sularaha sissemakset ühe suure makse asemel. Samas on kaebaja pannud korraga arvele ka suuremaid summasid (vt nt 20.01.2015 (MTA vastus kaebusele, lisa 21)). Laenulepingu sätted ei viita sellele, et laenu antakse osadena ning pikema, 5-aastase perioodi vältel. Samuti puuduvad laenulepingus kokkulepped selle kohta, kui suureks kujuneb lõplik laenusumma ning millistes osades ja millistel kuupäevadel tuleb laen tagasi maksta. Lepingu p-s 2.1.2 on üksnes märgitud, et laenusaaja tagastab laenu laenuandja nõudmisel 3 tööpäeva jooksul nõude saamisest, ent jääb selgusetuks, kas mõeldud on kogu laenu (mille summat ei ole laenulepingus eelnevalt fikseeritud) või osamakseid (mille suuruste kohta puuduvad laenulepingus samuti viited). Kaebajal ja YY-l ei olnud keelatud laenulepingu ning erinevate kokkulepete sõlmimine ka suuliselt, ent maksukohustuslane peab arvestama sellega, et pannes enda arvelduskontole pikema aja jooksul suuremaid summasid, tekitab see põhjendatud kahtluse tulumaksuga maksustatava tulu saamises ning sellise kahtluse ümberlükkamiseks tuleb maksukohustuslasel hoolitseda tehingute kohta piisavate tõendite olemasolu eest. Suuliste kokkulepete korral on laenu andmise fakti tõendamine oluliselt keerulisem.