Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad

lg 2 teise lausega, mille kohaselt võib vandeadvokaat olla üksnes ühe advokaadiühingu osanik või aktsionär. Advokatuuri aukohus asus seisukohale, et XX tegevus on kooskõlas AdvS § 66 Ig-ga 1. Advokatuuri aukohus otsustas 19.02.2019 protokollilise otsusega võtta teadmiseks Klauberg Advokaadibüroo asutamine. Järgnevalt olid märgitud Klauberg Advokaadibüroo kontaktandmed. Lisaks vaieldavas otsuses kohustati XX viima oma tegevus kooskõlla Advokatuuriseaduse § 50 lg-s 2 sätestatuga hiljemalt 01.04.2019 (otsus tehti kaebajale teatavaks 26.02.2019). AdvS § 50 lg 2 teisest lausest tuleneva piirangu osas Advokatuuri juhatus leidis, et kuivõrd assotsieerunud liige XX on partneriks Eestis, Lätis ja Leedus asutatud advokaadibüroodes ehk kokku kolmes advokaadibüroos, siis ei ole see kooskõlas AdvS § 50 lg 2 teise lausega. AdvS § 50 lg 2 teise lause tõlgendusega seoses on eetika- ja metoodikakomisjon juhatusele andnud hinnangu, kas kõnealune piirang laieneb ka välisriikides registreeritud ja sealsete seaduste alustel õigusteenuseid osutavatele äriühingutele. Komisjoni 19.02.2014 antud hinnangul (juhatus nõustus sellega 25.02.2014 istungil ja 17.10.2017 istungil), on AdvS § 50 lg 2 suunatud ühesele selgusele advokaadi kliendi jaoks küsimuses, millise advokaadiühingu kaudu advokaat õigusteenust osutab ning millise konkreetse advokaadiühinguga on seotud advokaadi ärilised huvid. Ühe ühingu osaluse nõude kaudu saab klient advokaadi valikul ja vastava usaldussuhte loomisel selgemini hinnata nii büroo kompetentsi kui ka võimalikke huvide konflikte. Samuti on selgem, milline advokaadiühing teenuse eest vastutab ning piiriüleste juhtumite puhul on selgem ka see, milline advokatuur järelevalvet teeb. Otsuses vastustaja märgib, et kuigi CCBE komitee Free Movement ofLawyers hinnangul lubab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 98/5/EÜ korraga kahte teenistus- või töölepingut, millest üks on sõlmitud päritoluriigi advokaadibürooga ja teine vastuvõtva liikmesriigi advokaadibürooga ning AdvS § 49 lg 3 lubab büroopidajast äriühingul ja füüsilisest isikust ettevõtjal pidada mitut advokaadibürood kui ettevõtet või käitist, siis AdvS § 50 lg 2 on advokaadiühingutes topeltosaluse omandamise keelu osas ühene. CCBE eetikakoodeksi artiklid 2.5.2 ja 2.5.3 täpsustavad kutsealaste piirangute põhimõtteid advokaatide piiriülese tegevuse korral. Advokaat, kes esindab või kaitseb klienti kohtumenetluses või vastuvõtva liikmesriigi mistahes ametiasutuses, on kohustatud seal järgima sobimatuid ametikohti puudutavaid nõudeid sedavõrd kuivõrd need kehtivad vastuvõtva liikmesriigi advokaatide suhtes (art 2.5.2). See kehtib sõltumata sellest, kas advokaadil on tegevuskoht vastuvõtvas riigis või mitte (art 2.5.2 seletuskiri). Lisaks eeltoodule sätestab AdvS § 69 lg 1, et assotsieerunud liige võib vandeadvokaadiga samadel alustel olla advokaadibüroo pidaja ja advokaadiühingu osanik või aktsionär. Sellest tuleneb, et kui vandeadvokaadil on advokaadiühingutes topeltosaluse omandamise keeld, kehtib sama põhimõte ka assotsieerunud liikmetele. XX ei ole nõus selle osaga 19.02.2019 protokollilisest otsusest, millega teda kohustatakse viima oma tegevus kooskõlla Advokatuuriseaduse § 50 lg-s 2 sätestatuga (hiljemalt 01.04.2019) ning vaidlustas selle osa halduskohtus, kus taotleb selle tühistamist. Kaebaja leiab, et see ei ole piiriülene säte ning kehtib vaid Eestis asuvate advokaadiühenduste suhtes. Kaebaja on seisukohal, et AdvS § 50 lg 2 teise lauses sätestatud piirang ei laiene välisriikides tegutsevatele advokaadiühigutele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja väidab, et vaidlustatud otsus pani kaebajale kohustuse tõlgendada ja kohaldada AdvS § 50 lg-t 2 teatud konkreetsel viisil ning astuma samme, s.o kujundama tema osalusega Eesti, Läti ja Leedu advokaadibüroode pidajatest vähemalt kaks ümber kas siis loobudes oma osalustest nendes advokaadibüroodes või muutes need

filiaalideks. Ebaõige on vastustaja väide, mille kohaselt otsusega ei panda kaebajale ühtegi kohustust, kuna asjaomane kohustus tuleneb seadusest. Vastustaja ei ole selgitanud, miks kasutati sõnastust, mis jätab mulje kaebajale konkreetse tegutsemiskohustuse asetamisest, kui väidetavalt sooviti vaid kaebaja seisukohta välja selgitada. Vastustaja esindaja väitis kohtuistungil, et vaidlustamisviide oli lisatud lause „Võtta teadmiseks Klauberg Advokaadibüroo asutamine“ tõttu, kuna tegemist olevat haldusaktiga, mis loovat õiguse advokaadina läbi konkreetse advokaadibüroo tegutseda. Advokaadibüroo asutamise „teadmiseks võtmine“ ei ole tegevusluba. Õigus advokaadina läbi konkreetse advokaadibüroo tegutsemiseks ei teki mitte advokaadibüroo asutamise „teadmiseks võtmisest“ advokatuuri juhatuse poolt, vaid büroo asutamisest. Advokaatidel on küll kohustus advokatuuri juhatust uue büroo asutamisest ja/või seal tegutsema asumisest teavitada, ent see ei tähenda, et kui nad asuksid seal tegutsema enne, kui juhatus on selle „teadmiseks võtnud“, oleks vastav tegevus õigusvastane. Kohtuistungil tekkis vaidlus ka küsimuses, milline on kaevatud otsuse aluseks oleva keelu ulatus. Otsuse põhjendused puudutavad sõnaselgelt vaid paraleelseid osalusi advokaadiühingutes (juriidilistes isikutes), mitte aga näiteks paralleelset tegutsemist advokaadibüroodes, millest vaid ühe pidajaks on advokaadiühing. AdvS § 50 lg 2 reguleerib vaid osalusi advokaadiühingutes, mitte aga laiemalt advokaadi tegutsemise piiranguid ja põhimõtteid. Eeltoodust tulenevalt eeldas kaebaja põhjendatult, et kõnealune piirang ei mõjuta tegutsemist teiste liikmesriikide advokaadibüroodes, mille pidajaks ei ole advokaadiühing või milles kaebajal osalus puudub. Vastustaja esindajad väitsid aga kohtuistungil, et piirang mõjutab ka advokaadibüroosid, mille pidajaks ei ole advokaadiühing, kuid millisel õigusnormil selline seisukoht põhineb vastustaja ei selgitanud. AdvS § 50 lg 2 reguleerib vaid osalusi advokaadiühingutes, mitte tegutsemist advokaadibüroodes, mille pidajaks ei ole advokaadiühing või mille pidajas advokaadil osalus puudub. AdvS § 50 lg-t 2 ei saa laiendada teiste liikmesriikide juriidilisteks isikuteks mitteolevatele ühendustele või füüsilisest isikust ettevõtjatele. Otsuse tegemise ajal ei olnud kaebaja osalusega Läti ja Leedu advokaadibüroode pidajad juriidilised isikud. Kaebaja on Eesti Advokatuuri assotsieerunud liikmena tegutsenud alates 2010. aastast. Kogu nimetatud perioodi jooksul on kaebaja oma pärituoluriigis Saksamaal tegutsenud individuaalpraksise vormise (Eesti mõttes füüsilisest isikust ettevõtjana). Sellest hoolimata ei tõstatanud Eesti Advokatuuri juhatus 2010. aastal küsimust kaebaja tegevuse kooskõlast AdvS § 50 lg-ga 2 ega ole tõstatanud seda ka hiljem. Samuti ei näinud Advokatuuri juhatus kaebaja Saksamaa praksises probleemi nüüd, kui tõstatati küsimus tema osalustest Läti ja Leedu advokaadibüroode pidajates. Advokatuuri juhatuse poolt AdvS § 50 lg 2 teisele lausele antud tõlgendus ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (EL toimimise lepingu artikkel 49). Õigusnorm, mis ei luba Eestis äriühingu vormis advokaadibüroos osalust omada juhul, kui isikul on osalus ka mõne muu liikmesriigi äriühingu vormist advokaadibüroos (advokaadiühingus), riivab seda õigust äärmiselt intensiivselt. Kohtuistungil palus kaebaja vastustaja esindajatel korduvalt selgitada, milline on sellise lahenduse eelis olukorra ees, kus kaebajal on paralleelne osalus advokaadiühingutes. Vastustaja esindajad ühtegi sisulist selgitust anda ei suutnud, viidates küll sellele, kuidas nad vastavaid selgitusi anda ei saa, küll sellele, kuidas vastavad selgitused sisalduvad juba juhatuse otsuses. Vastustaja esindajad ei suutnud kohtuistungil viidata ühelegi juhtumile, kus paralleelosaluste olemasolu oleks mingisuguseid probleeme tekitanud, järelevalvet takistanud või „vastutust hajutanud“, seda hoolimata asjaolust, et ainuüksi kaebaja on erinevate liikmesriikide advokaadiühingutega seotud olnud, sh paralleelosalusi omades, juba alates 2010. aastast.

Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et juhul, kui AdvS § 50 lg 2 tõlgendada selliselt, et see puudutab ka osalusi teiste liikmesriikide advokaadibüroodes, ei ole kõnealune piirang eesmärgipärane ja proportsionaalne ega kooskõlas EL toimimise lepingu artikliga 49. Täiendavalt sätestab direktiivi 98/5/EÜ artikli 11 punkt 2, et juhul, kui vastuvõtvas liikmesriigis on advokaatide ühine kutsetegevus lubatud, tuleb teise liikmesriigi advokaatidele võimaldada neidsamu kutsetegevuse vorme, mida võimaldatakse vastuvõtva liikmesriigi advokaatidele, antud juhul ei ole see nõue täidetud. Konkreetselt nt Advokaadibüroo Sorainen puhul oli vastustaja esindaja kindel, et selle mitmes riigis tegutseva advokaadibüroo puhul ei ole tegemist mitme advokaadiühinguga. Paraku avalikest andmetest nähtuvalt vastustaja seisukohad ja eeldused antud näite puhul ei vasta tõele (Balti bürood ei kuulu ühte kontserni) ning jääb mulje, et seda eelkõige Balti riikides kehtivate advokaadibüroo pidamist puudutavate omandipiirangute tõttu. Kokkuvõttes kaebaja leiab, et kaevatav otsus selgelt riivab kaebaja õigusi, pannes talle kohustuse täita konkreetse sisuga kohustuse, s.o vabaneda paralleelsetest osalustest advokaadiühngutes. AdvS § 50 lg 2 ei kohaldu osalustele teiste liikmesriikide advokaadiühingutes, kui aga AdvS § 50 lg 2 kohalduks ka osalustele teiste liikmesriikide advokaadibüroodes, ei oleks kõnealune piirang eesmärgipärane ega proportsionaalne ega kooskõlas EL toimimise lepingu artikliga 49, samuti oleks see vastuolus direktiivi 98/5/EÜ artikli 11 punktiga 2, diskrimineerides kaudselt teiste liikmesriikide advokaate. Vastustaja arvates kohtuotsusega ei ole võimalik vabastada kaebajat seaduse täitmise kohustusest. Antud asja järelevalvemenetlus on pooleli. Vastustaja ei ole võtnud seisukohta, kas kaebaja on pärast vastustaja selgitusi ja juhatuse 19.02.2019 protokollis sisalduvat üleskutset viinud oma tegevuse seadusega kooskõlla. Samuti ei ole rakendatud kaebaja suhtes sanktsioone või sundi. Kaebajal on vajadusel tulevikus võimalik oma õigusi halduskohtus kaitsta, kui ta leiab, et vastustaja võimalikud jätkutegevused tema õigusi rikuvad. Puudub vastuolu Euroopa Liidu õigusega või Põhiseadusega. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et AdvS § 50 lg 2 teise lause tõlgendus on vastuolus Euroopa Liidu õigusest tuleneva asutamisõiguse põhimõttega. Kaebaja ettevõtlusvabadust ei takistata, kuna korrektse omandistruktuuri loomisel ei ole takistatud piiriülese teenuse osutamine ega mitme kontori omamine erinevates linnades või riikides. Vastustaja leiab, et ettevõtlusvabadust ei ole täielikult takistatud, kuid nõustub, et see on piiratud. PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Nagu vastuses kaebusele selgitati, õigustab piirangut praegusel juhul kliendi ning õigusemõistmise huvide kaitse eesmärk. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (vt § 31 p 12) on ettevõtlusvabaduse ühe lubatava piiranguna toodud AdvS § 49, mille kohaselt võib advokaadibüroo pidajaks olla advokaadiühing või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat. Advokaadiühingu osanik või aktsionär võib olla vandeadvokaat. Sellist piirangut võib õigustada tarbija ning õigusemõistmise huvide kaitse eesmärk. Vastustaja hinnangul õigustavad samad eesmärgid ka AdvS § 50 lõikest 2 tulenevat piirangut. AdvS § 50 lg 2 teises lauses sisalduv piirang laieneb piiriülesele tegevusele. AdvS § 50 lg 2 teine lause välistab kahe advokaadiühingu osaluse omamise nii juhul, kui mõlemad advokaadiühingud on Eestis kui ka juhul, kui üks osalus on Eesti ja teine välisriigi advokaadiühingus. AdvS § 50 lg 2 teine lause on advokaadiühingutes topeltosaluse omandamise keelu osas ühene. Kui advokaadi poolt välisriigis peetav büroo on oma olemuselt advokaadiühing ja sama advokaat omab samaaegselt osalust Eestis

tegutsevas advokaadiühingus, tekib vastuolu AdvS § 50 lõike 2 teise lausega, millega kaasnevad ka siseriiklikust regulatsioonist tulenevad tagajärjed. Tuleb lähtuda kehtivast seadusest. Kuigi Eesti Advokatuuri juhatuse 17.10.2017 koosoleku päevakorrapunktis 3.2 ja advokatuuri strateegias on viidatud, et vajalik on diskussioon taolise piirangu kaasaegsuse osas, ei saa mööda vaadata faktist, et vastav piirang on hetkel kehtivas seaduses kirjas.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahulda järgnevatel põhjendustel: Käesoleva kohtuvaidluse võtmeküsimuseks on, kas Advokatuuriseaduse (AdvS) § 50 lg 2 teises lauses sisalduv piirang, et vandeadvokaat (sh assotsieerunud liige) võib olla üksnes ühe advokaadiühingu osanik või aktsionär, on piiriülene, s.o laieneb ka väljaspool Eestit asuvatele advokaadiühingutele, või kehtib vaid Eestis tegutsevate advokaadiühingute suhtes. Ilmselgelt ei riku kaebaja õigusi ega huve Advokatuuri juhatuse otsustus võtta teadmiseks Klauberg Advokaadibüroo asutamine ning võtta teadmiseks, et XX tegutsemiskohaks on Klauberg Advokaadibüroo. Vaidlus on poolte vahel selles, kas XX kohustamine viia oma tegevus kooskõlla AdvS § 50 lg-s 2 sätestatuga tähtajaga hiljemalt 01.04.2019 on põhjendatud nõue või mitte. Pooled tõlgendavad AdvS § 50 lg 2 teist lauset, mille üle käib vaidlus, erinevalt. Kaebaja pool väidab, et kui AdvS § 50 lg 2 teist lauset tõlgendada viisil, nagu seda on teinud Eesti Advokatuuri juhatus, oleks see vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 49 (endise EÜ asutamiselepingu artikli 43) teise lõiguga, mille kohaselt asutamisvabadus hõlmab õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtjaid, eriti äriühinguid artikli 54 teises lõigus määratletud tähenduses, neil tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune asutamine toimub. Kaebaja viitab ka Euroopa Kohtu 12.07.1984 otsusele kohtuasjas nr 107/83 ja Euroopa Kohtu 30.11.1995 otsusele kohtuasjas nr C55/94. Euroopa Kohus on 12.07.1984 kohtuasjas nr 107/83 tehtud otsuse punktis 18 selgitanud, et liikmesriigi õigus reegleid kehtestada ei tähenda, et advokaadilt võidaks nõuda kogu Ühenduse territoorimil vaid ühe ettevõtte (establishment) omamist ning et selline piirav tõlgendus tähendaks, et ühes liikmesriigis asutamisõigust realiseeriv advokaat saab seda teises liikmesriigis realiseerida vaid olemasoleva ettevõtte hülgamise teel. Otsuse aluseks olnud kohtuadvokaadi arvamuses on eraldi rõhutatud, et asutamisõigus hõlmab õigust professionaali poolt kahes liikmesriigis ettevõte rajada „isegi kui need kaks praksist on teineteisest sõltumatud“. Sama põhimõtet kordas Euroopa Kohus ka oma 30.11.1995 otsuses kohtuasjas nr C-55/94 (otsuse p 24). Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et AdvS § 50 lg 2 teise lause tõlgendus on vastuolus Euroopa Liidu õigusest tuleneva asutamisõiguse põhimõttega. Kaebaja ettevõtlusvabadust ei takistata, kuna AdvS § 49 lg-st 3 tulenevalt saab kaebaja omada mitut tegevuskohta läbi filiaalide. Samuti ei ole keelatud omada erinevates riikides advokaadibüroosid, kui advokaadibüroo pidajaks on füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat. Vastustaja arvates kaebaja tegevus on vastuolus AdvS § 50

lg 2 teise lausega seetõttu, et selles sisalduv piirang laieneb ka välisriikides registreeritud ja sealsete seaduste alusel õigusteenuseid osutavatele äriühingutele. Kohus nõustub kaebaja tõlgendusega, et AdvS § 50 lg 2 teises lauses sätestatud piirang ei laiene välisriikides tegutsevatele advokaadiühingutele/-büroodele. AdvS § 50 lg 2 sätestab, et advokaadiühing võib tegutseda täisühingu, usaldusühingu, osaühingu või aktsiaseltsina. Vandeadvokaat võib olla üksnes ühe advokaadiühingu osanik või aktsionär. Kohtu hinnangul AdvS § 50 lg 2 teises lauses sisalduv piirang ei laiene piiriülesele tegevusele. Kohus leiab, et AdvS § 50 lg 2 teine lause keelab kahes või enamas advokaadiühingus vandeadvokaadi, sh assotsieerunud liikme, osaluse osanikuna või aktsionärina, kui mõlemad advokaadiühingud asuvad Eestis. Ehk siis kui kaebaja oleks rohkem kui ühe Eestis asuva advokaadiühingu osanik või aktsionär, siis selline tegevus oleks ilmses vastuolus vaidlusaluse piiranguga. Käesoleval juhul sellist situatsiooni ei ole. Kaebaja kinnitas kohtule, et tema partnerlusega Läti ja Leedu advokaadibüroode pidajad ei ole advokaadiühingud/äriühingud, vaid füüsilisest isikust vandeadvokaadid. Advokatuuri juhatus seevastu väidab, et nii Leedus kui ka Lätis tegutseva advokaadibüroo pidajaks on sisuliselt juriidilisest isikust advokaadiühing. Samas ei ole vastustaja kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber kaebaja väite, et Leedus ja Lätis asuva advokaadibüroo pidajad ei ole äriühingutena tegutsevad advokaadiühendused. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on Eestis vaid üks advokaadibüroo, mille asutamise luges Advokatuur seadusega kooskõlas olevaks. Kaevatava protokollilise otsuse I osas Advokatuuri juhatus asus seisukohale, et XX (assotsieerunud liikme) tegevus advokaadibüroo asutamisel Eestis on kooskõlas AdvS § 66 lg-ga 1, mille kohaselt advokatuuri assotsieerunud liikmena tegutsemise õigus antakse avalduse alusel isikule, kes soovib Eestis alaliselt tegutseda, kes on Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik ja kellel on õigus tegutseda Euroopa Liidu liikmesriigis täieõigusliku advokaadina. AdvS § 50 lg 1 järgi tegutseb advokaadiühing äriühinguna ning § 50 lg 2 esimese lause kohaselt võib selleks äriühinguks olla täisühing, usaldusühing, osaühing või aktsiaselts. Kohus nõustub kaebajaga, et seega on advokaadiühing määratletud Eesti õiguse regulatsioone arvestades kui teatavas õiguslikus vormis tegutsev äriühing. Kaebaja on õigesti välja toonud, et teistes liikmesriikides tegutsevate advokaadibüroode pidajateks endastmõistetavalt ei ole Eesti õiguse järgi määratletud äriühingud ning sageli ei ole nendeks üldse äriühingud, vaid juriidilisteks isikuteks mitte olevad partnerlused. Kaebaja kinnitab, et ka käesoleval juhul ei ole kaebaja partnerlusega Läti ja Leedu advokaadibüroode pidajad tänasel hetkel äriühingud. Kaebaja väitel selleks, et hõlmata AdvS § 50 lg 2 teises lauses toodud piiranguga ka välismaa advokaadiühingud, tuleks oluliselt kõrvale kalduda AdvS § 50 lg-te 1 ja 2 sõnastusest ning väita, et selles toodud piirang laieneb mistahes vormis tegutsevatele välisriikide advokaadibüroode pidajatele, sh juriidiliseks isikuks mitteolevatele ühendustele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele. Advokatuuri väitel on kõnealune keeld suunatud ühesele selgusele advokaadi kliendi jaoks küsimuses, millise advokaadiühingu kaudu advokaat õigusteenust osutab. Kohus vastustajaga ei nõustu ning leiab, et eluliselt ei ole usutav, et kõnealuse keelu laiendamine välisriikide advokaadibüroodele seda eesmärki saavutada aitab. Kohus nõustub kaebaja väitega, et advokaadil ei ole keelatud tegutseda kahe erineva advokaadibüroo pidaja poolt peetavas advokaadibüroos juhul, kui need bürood asuvad erinevates liikmesriikides ning seega juhul, kui üks ja seesama advokaat osutab teenuseid nii Eesti, Läti kui ka Leedu advokaadibüroodes, millest igaühel on erinev pidaja ning see võiks tekitada segadust, siis ei aitaks segadust kõrvaldada vastus

küsimusele, kas ta on mõnes neist advokaadibüroodest ka partneriks ning kui on, siis millises, sellisel juhul tooks selguse vaid kliendiga sõlmitud leping. AdvS § 49 räägib advokaadibüroost, mille lg 1 ütleb, et advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu. Advokaadi poolt õigusteenuse osutamise on advokaadibüroo pidaja ettevõtlus. Sama paragrahvi lg 2 annab advokaadibüroo pidaja mõiste, mille kohaselt advokaadibüroo pidaja on kas advokaadiühing või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat. Vastavalt AdvS § 50 lg-le 2 (esimene lause) advokaadiühing võib tegutseda täisühingu, usaldusühingu, osaühingu või aktsiaseltsina. AdvS § 50 lg 3 kohaselt äriühing (advokaadiühing) või füüsilisest isikust ettevõtja (vandeadvokaat, sh assotsieerunud liige) võib pidada üht või mitut advokaadibürood. Seega advokaadiühing advokaadibüroo pidajana võib pidada üht või mitut advokaadibürood, mis kehtib ka füüsilisest isikust ettevõtjatena vandeadvokaatide kui advokaadibüroo pidajate kohta. Vastustaja ei ole tuvastanud, kas kaebajaga seotud Leedus ja Lätis asuvad väidetavad advokaadiühingud (advokaadibüroo pidajad) tegutsevad täisühingu, usaldusühingu, osaühingu või aktsiaseltsina. Kaebaja on kinnitanud nii Advokatuurile kui ka kohtule, et advokaadibüroode pidajad ei ole juriidilisest isikust advokaadiühingud, vaid füüsilisest isikust advokaadid. Kohus märgib, et Advokatuurile olulised asjaolud, mis vajavad veel uurimist ja tõendamist ning mida ei ole veel võimalik olnud tuvastada, võib välja selgitada järelevalvemenetluses, mis vastustaja kinnitusel alles käib. Kohtu hinnangul oli sellise kohustava ettekirjutuse lisamine protokollilisesse otsusesse, mille täitmiseks määrati ka küllaltki lühike tähtaeg (kaebajale tehti otsus teatavaks 26.02.2019, täitmise tähtaeg aga oli hiljemalt 01.04.2019), ennatlik ning ka ebavajalik. Samas on sellise kohustava ettekirjutuse üldsõnaline tekst ka selle adressaadile arusaamatu ja eksitav, nagu kinnitas kaebaja kohtule. Sellest ei selgu, mida konkreetselt peab kaebaja tegema, et viia oma tegevus kooskõlla AdvS § 50 lg-s 2 sätestatuga. Kui isikut kohustatakse millekski, siis peab selle kohustuse sisu olema üheselt selge ja arusaadav eelkõige selle adressaadile. Kaebaja kinnitas kohtule, et ta ei saanud aru, mida konkreetselt peab ta tegema määratud tähtaja jooksul. Kaevatava otsuse II osas, mis räägib AdvS § 50 lg 2 teisest lausest tulenevast piirangust, märgib vastustaja, et ühel advokaadiühingul võib olla mitu advokaadibürood (nt eri riikides), kuid advokaadi tegutsemine mitme büroo kaudu on lubatud üksnes tingimusel, et neid büroosid peab sama advokaadiühing. Kaebaja väidab, et Lätis ja Leedus asuva abvokaadibüroo pidajaks ei ole juriidilisest isikust äriühing, s.o advokaadiühing, vaid füüsilisest isikust ettevõtjad advokaadid. AdvS § 50 lg 2 ei täpsusta, kas teises lauses sätestatud piirang kehtib ka piiriüleselt või ainult Eestis tegutsevate advokaadiühingute suhtes. Vaidlust ei saa olla selles, et Eesti Advokatuuriseadus ei reguleeri väljaspool Eestit asuvate advokaadibüroode/-ühingute tegevust. AdvS § 69 lg 1 sätestab, et assotsieerunud liige võib vandeadvokaadiga samadel alustel olla advokaadibüroo pidaja ja advokaadiühingu osanik või aktsionär. Kohus nõustub vastustajaga, et kui vandeadvokaadil on advokaadiühingutes topeltosaluse omandamise keeld, kehtib sama põhimõte ka assotsieerunud liikmetele. Küsimus on vaid selles, kas see keeld kehtib Eestis tegutsevate advokaadiühingute suhtes või see automaatselt laieneb ka välisriigis asuva(te)le advokaadiühingu(te)le. Kohus leiab, et kuni sellist seisukohta ei ole sõnaselgelt seaduses väljendatud, ei saa teha ühest järeldust, et selline piirang iseenesest laieneb ka väljaspool Eestit asuvatele advokaadiühendustele, milles tegutseb assotsieerunud liige. Kohus peab vajalikuks märkida, et Advokatuuri juhatus avaldas oma 17.10.2017 istungil (protokoll nr 22) arvamust, et arvestades advokaaditeenuse turu arenguid, on

vajalik laiem dikussioon tegevuskoha ühtsuse printsiibi kaitsmise vajalikkuses ning selleks sobilikes vahendites üldisemalt ning siit ka küsimus, kas AdvS § 50 lg-st 2 tulenev topeltosaluse omandamise keeld on jätkuvalt vajalik ja proportsionaalne meede ning juhatus teatas, et jätkab eeltoodud küsimuse arutelu Advokatuuri arengukava toimkonna kohtumisel. Seega ei ole välistatud selle piirangu tühistamine (lähi)tulevikus (nt kui jõutakse järeldusele, et see on ebaproportsionaalne ja n-ö ajale jalgu jäänud vms). Kohus on seisukohal, et vaidlusalune säte ei ole piiriülene ning vaadeldav piirang kehtib Eestis tegutsevate advokaadiühingute suhtes, millest ainult ühe osanikuks või aktsionäriks saab olla vandeadvokaat, sh assotieerunud liige (nt Eestis tegutsev assotsieerunud liige ei saa üheaegselt olla osanik või aktsionär lisaks Tallinnas asuvale advokaadiühendusele veel Tartus või Pärnus vm Eestis tegutsevas advokaadiühenduses osanikuna või aktsionärina). Kohus leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et vaidlusalune piirang on piiriülene, siis sellest tingituna tehtud kohustava ettekirjutuse sisu peab igal juhul olema selgelt arusaadav selle adressaadile ja konkreetse formuleeringuga. Sellest ei piisa, kui isikut üldsõnaliselt kohustatakse n-ö viima seadusega kooskõlla oma tegevuse ja seda määratud tähtajaks. Kohustava ettekirjutuse adressaat peab täpselt teadma, mida konkreetselt ta on kohustatud tegema, kohustamine ei saa olla ebamäärase/ebaselge sisuga. Lisaks leiab kohus, et sellise üldsõnalise kohustava klausli lisamisel protokollilisesse otsusesse, millega võeti teadmiseks advokaadibüroo asutamine ja tegutsemiskoht, ei ole erilist mõtet. Seda enam, et kui samal ajal viiakse läbi järelevalvemenetlust, siis selles menetluses selgitataksegi välja, kas kaebaja on midagi rikkunud või mitte (rikkumise tuvastamisel koostatakse menetlusalusele isikule haldusakt, mida võib halduskohtus vaidlustada). Eeltoodust tulenevalt kohus tühistab Eesti Advokatuuri juhatuse 19.02.2019 protokollilise otsuse osas, millega kohustati XX viima oma tegevus kooskõlla Advokatuuriseaduse § 50 lg-s 2 sätestatuga hiljemalt 01.04.2019. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kaebaja on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt kokku summas 3312 eurot, lisaks riigilõiv 15,00 eurot, seega kokku summas 3327 eurot. Kaebajat esindas menetluses Advokaadibüroo Laus & Partnerid vandeadvokaat Kalev Aavik. Kohtule on esitatud advokaadibüroo 14.05.2019 arve nr 1/19 ja 11.06.2019 arve nr 2/19 kaebajale osutatud õigusteenuse kohta koos tööde selgitustega. Vandeadvokaat Kalev Aavik osutas õigusteenust hinnaga 120 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks). HKMS § 109 lg 6 kohaselt kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Analüüsides kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu keerukust ja mahtu ning lähtudes tööde spetsifikatsioonides esitatust on kohtu hinnangul ülepaisutatud arvel nr 1/19 kajastatud toimingud 3 ja 4 ajalises mahus kokku 8,5 tundi seoses halduskohtu 09.04.2019 määruse ja Eesti Advokatuuri 30.04.2019 vastusega tutvumisega, kliendiga nõupidamisega ja vastusele arvamuse koostamisega. Samuti on ülepaisutatud arvel 2/19 märgitud 21.05.2019 kohtuistungil osalemise aeg 2,5 tundi. Istungi protokolli kohaselt algas istung kell 11.03 ja lõppes kell 13.07. Lisaks on ülepaisutatud ka samal arvel märgitud kirjalike kohtukõneteeside koostamisele kulunud aeg 4,5 tundi. Seega peab

kohus ülemääraseks taotletavaid õigusabikulusid kokku 2 tunni ulatuses. Kohus rahuldab taotluse osaliselt. Kohus peab põhjendatuks kaebajale õigusabikulude väljamõistmist summas 3024,00 eurot (koos käibemaksuga), lisaks riigilõiv 15,00 eurot, seega kokku 3039,00 eurot.

Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.