Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. november 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1578
Haldusasi
XX kaebus Rahumäe arestimaja kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2018. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Maidla
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-1578 osas, milles Politsei- ja Piirivalveametilt mõisteti riigituludesse 10,50 eurot. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28. detsembril 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX vahistati Harju Maakohtu 19.05.2017 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX ja ta paigutati Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Rahumäe arestimajja, kus ta viibis muu hulgas ajavahemikel 19.05.2017–06.06.2017, 13.06.2017–16.06.2017 ja 20.06.2017– 26.07.2017.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA poolt Rahumäe arestimaja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega ajavahemikel 19.05.2017–06.06.2017, 13.06.2017– 20.06.2017 ja 20.06.2017–26.07.2017 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 777 eurot. Arestimaja kambrites nr 3, 5, 9 ja 14 puudusid toolid, nagid, riiul hügieenitarvete hoidmiseks ning laud oli kinnipeetavate arvu silmas pidades liiga väike. Süüa tuli seistes ja ukseta tualeti kõrval. Kambri põrandapind oli kinnipeetava kohta liiga väike ning aknad ei olnud avatavad ega paistnud läbi. Kambrid olid liiga niisked, ebapiisava ventilatsiooniga ja loomuliku valguseta. Kasutada tuli kunstvalgust. Puudusid suitsuandurid ning ruume ei desinfitseeritud. Tualett ei olnud muust kambrist eraldatud. Tekk oli pesemata ja hallitanud. Riiete kuivatamiseks puudus kuivati. Riiete parandamiseks ei antud nõela ega niiti. Kambris nr 9 ei töötanud neli päeva tualett. Kuna ummistunud tualeti kasutamist jätkati, siis kamber haises. Mõnel päeval puudus jalutuskäigu võimalus, võimaldatud jalutuskäigud ei ületanud 30 minutit. Jalutuskäigust keeldumise põhjuseks ei saa olla duši all käimine. Puudusid sportimisvõimalused, veebist ei saanud lugeda seadusi ega ajalehti. Piiratud olid ka helistamisvõimalused kaitsjale.
PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.
Kambrid vastavad nõuetele. Põrandapinda oli kambrites tagatud vähemalt 2,95 m2 kinnipeetava kohta, st siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ § 13 lg-s 3 sätestatud määras (vähemalt 2,5 m2 kinnipeetava kohta). Alla 3 m2 oli põrandapinda vaid kaheksal päeval. Kambris ei pea olema riiulit, nagi, lauda või toole. Suitsuandurid puuduvad, sest kinnipeetavad lõhuvad neid. Valvuritel on vajalik väljaõpe tulekahju korral käitumiseks. Desinfektsioon tehakse vastavalt vajadusele. Kambri puhtuse eest hoolitsevad kinnipeetavad. Eraldatud tualeti puudumine ei saanud kaebaja väärikust alandada, sest kividest madal vahesein tagab piisava eraldatuse. Valvuritele ei ole antud teada, et mõni kinnipeetav oleks hakanud kaebaja hügieenitoiminguid pealt vaatama. Kambri nr 9 tualetipoti ummistuse järel ei olnud võimalik vahistatute ümberpaigutamine, sest arestimaja oli maksimaalselt täitunud. Ummistuse ajal oli tagatud kutsumise peale kõrvalkambri tualeti kasutamine. Arestimaja aknad on kõrvalhoonete elanike kaitseks ja lubamatu sidepidamise vältimiseks mattklaasist. Kaebaja ei esitanud kinnipidamise ajal kaebust, et kambris on ebapiisav valgustus. Väide hallitanud tekist on tõendamata. Kaebaja sellekohaseid taotlusi vanglale ei esitanud. Tekke ei pesta, vaid vahetatakse aeg-ajalt välja. Niit ja nõel on keelatud esemed. Tõendamata on väited niiskest õhust ja tubakalõhnast. Pesu pesemise järel kõrgem õhuniiskus ei too kaasa väärikuse alandamist. 2(7)
3-17-1578 Värskes õhus viibimise mittevõimaldamine lühikestel perioodidel ei ületa kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ega ole väärikust alandav. Kaebajale võimaldati jalutuskäik 33 päeval, kolmel päeval kaebaja keeldus sellest ise. Neljal päeval ei võimaldatud jalutuskäiku seetõttu, et kaebaja oli hommikust kuni pärastlõunani arestimajast ära etapeeritud ja kuuel päeval seetõttu, et oli pesupäev, millal ülerahvastatuse tõttu kinnipeetavat üldjuhul jalutama ei viida. Mittejalutamise päevad ei olnud järjestikku ja jalutamine oli tagatud vähemalt 30 minutit. Arestimaja maksimaalse täitumise korral ei ole võimalik kõigile kinnipeetavatele iga päev jalutamise võimalust tagada. Interneti kasutamise võimalust ei ole arestimajas ette nähtud ja kaitsjale helistamise taotlused rahuldati. Helistamine kaitsjale ei ole võimalik iga päev. Spordiga tegelemise võimalust ei ole ette nähtud.
4.Tallinna Halduskohtu 29.01.2018 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 350 eurot. Halduskohus mõistis vastustajalt riigituludesse menetluskulu 10,50 eurot ja jättis muus osas menetluskulud poolte endi kanda. Arestimaja sisekorraeeskiri ei nõudnud, et kambri sisustuses peaksid olema nagi, riiul ja toolid. Sellest ei saa järeldada, et kinnipeetavate inimväärseks kohtlemiseks piisab, kui neid kambris ei ole. Inimväärne kohtlemine ei ole tagatud olukorras, kus kaebaja peab sööma seistes, kükitades või voodil istudes ja samal ajal kuuma toidunõud käes, põlvedel või voodil hoidma. Kaebajal oli laua taga söömine võimalik vaid 26.06.2017–28.06.2017, kui ta viibis üksinda kambris nr 14. Sisekorraeeskirja § 39 lg 1 p 1 kohaselt on arestimajas keelatud niit ja nõel. Arestimaja akent ei saa võrrelda tavapärase eluruumi aknaga. Arestimaja juures puudub kinnine territoorium, mis takistaks vanglavälist suhtlemist. Mattklaaside kasutamine on seetõttu põhjendatud. Sellise akna kaudu jõuab kambrisse loomulik valgus. Piisav valgustus tuleb tagada akna ja kunstliku valgustuse koosmõjus. Kaebaja ei ole väitnud, et valgustus tervikuna oli ebapiisav. Kuivati olemasolu tagamise kohustust vanglal ei ole. Kaebaja nõustus, et ventilatsioon on arestimajas olemas. Väited liigniiskusest ja tubakasuitsuhaisust ei ole tõendatud. Vaheseinata tualett kambris ei ole inimväärikust alandav (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-9509, p-d 35 ja 36; Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 04.07.2006 otsus asjas Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa). Kui kambris viibitakse kolmekesi või neljakesi, võib sellise tualeti kasutamine rikkuda aga privaatsusõigust. Üksinda viibis kaebaja kambris vaid 26.–28.06.2017. Tallinna Ringkonnakohus leidis 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-50078, et mitmekesi kambris olles saab ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamist pidada äärmiselt ebameeldivaks ja alandavaks ning vältimatuid kinnipidamistingimusi ületavaks. Eraldamata jätmist ei saa õigustada ka parema kontrolli tagamisega, sest valvekaamera ei ole suunatud tualetinurgale. WC oli ummistunud 22.–25.07.2017. Sel ajal oli tagatud tualeti kasutamine eelneva sooviavalduse korral. Vastustaja ei vastuta, et kaebaja ja teised kambri kinnipeetavad otsustasid tualetti kasutada ka siis, kui see oli ummistunud. Põhjust ei ole kahelda vastustaja väites, et arestimaja oli täitunud ja ümberpaigutamine avarii ajaks võimatu. Vastustaja astus samme ummistuse kõrvaldamiseks. 3(7)
3-17-1578 Väited hallitanud tekist on paljasõnalised. Tekk võis haiseda tubakasuitsu järgi, sest arestimaja kambrites suitsetamine ei olnud keelatud. Arestimajal tuleks tagada, et väljastatavad tekid on puhtad. Kaebajal oli küllaldaselt võimaluse astuda samme teki vahetamiseks. Kaebaja ei teinud seda. Toitlustamine oli nõuetekohane. Telefoni kasutamise võimalus oli tagatud ja vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 ei võimalda vahistatul spordiga tegelemist väljaspool kambrit. Ligipääsu puudumine internetile oli õiguspärane ja kaebaja sai lugeda ajalehti. Suitsuandurite puudumine ei ole õigusvastane. Kambrite korrashoid on vahistatute endi ülesanne ja desinfitseerimist tehakse vastavalt vajadusele. Vastavalt VangS § 93 lg-le 5 ja sisekorraeeskirja § 31 lg-le 2 on vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib. Tallinna Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-16611, et vabas õhus nõuetekohastes tingimustes jalutamise eesmärk on kaitsta nii kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule kui ka võimaldada liikumist väljaspool tavapäraseid kitsaid kambritingimusi. Kaebajale ei olnud seda õigust tagatud. 33 päeval oli tagatud 30-minutiline jalutuskäik, neljal päeval ei saanud kaebaja jalutama etapi ja kuuel päeval pesupäeva tõttu. 14 päeval ei võimaldatud kaebajale jalutuskäiku ilma ühegi põhjuseta. Arvestades vahistatu staatuse eripära, on viibimine värskes õhus üks väheseid olukorda leevendavaid abinõusid. Õigusvastane ei ole jalutuskäikude tagamata jätmine kolmel päeval, kui kaebaja tervise tõttu neist ise loobus, ja 06.06.2017 ning 16.06.2017, kui ta etapeeriti hommikul Jõhvi arestimajja. Õigusvastane oli kaebajale jalutuskäigu tagamata jätmine 13.06.2017 ja 20.06.2017, kui kaebajale ei võimaldatud etapist naasmise järel jalutuskäiku. Arvestada tuleb, et praktikas toimusid jalutuskäigud ka pärast kella 19. Viibimist värskes õhus ei saa asendada etapeerimisega ühest arestimajast teise. Muudel juhtudel jalutuskäikude mittevõimaldamine ja jalutuskäigu võimaldamine vähem kui ühe tunni vältel oli õigusvastane. Kaebajale oli kambris tagatud põrandapinda kinnipeetava kohta 2,95 m2 ajavahemikel 19.05.– 22.05.2017 ja 13.06.–16.06.2017, 3,2 m2 ajavahemikul 20.06.–26.06.2017, 3,9 m2 ajavahemikel 23.05.–06.06.2017 ja 29.06.–26.07.2017 ning 7,2 m2 ajavahemikul 26.06.– 28.06.2017. Viimasena nimetatud ajavahemikul kaebaja õiguste rikkumist ei toimunud, kuigi kolmel päeval ei olnud jalutuskäigu võimalus nõuetekohaselt tagatud. Ajal, mil põrandapinda oli kinnipeetava kohta alla 3 m2, on inimväärikuse rikkumise eeldused (EIK otsus asjas Muršić vs Horvaatia, p-d 110, 124, 132 ja 138) täidetud. 16.06.2017 oli ruumikitsikus lühiajaline, sest kaebaja etapeeriti Jõhvi arestimajja. Muudel perioodidel, arvestades, et ruumikitsikust kompenseerivaid meetmeid ei olnud, värskes õhus viibimist ei olnud üldse või piisavalt tagatud, kambri õhutamine oli võimalik vaid sundventilatsiooniga, loomulik valgus tuli kambrisse läbi mattklaasi ja WC kasutamine ei olnud privaatne, oli kaebaja kinnipidamine samuti õigusvastane. Vastustaja on süüdi mittevaralise kahju tekkimises raske hooletuse vormis. Kahju tuleb hüvitada rahas. Kõiki asjaolusid kogumis arvesse võttes on põhjendatud hüvitis 350 eurot. HKMS § 118 lg 2 alusel mõistis halduskohus vastustajalt riigituludesse välja 10,50 eurot, s.o 45,05% riigilõivust, mis oleks kaebuse esitamisel tulnud tasuda. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest menetlusabi andmise tõttu vabastatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4(7)
3-17-1578
5.PPA apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 29.01.2018 otsus osas, milles kaebus rahuldati, ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Arestimaja sisekorraeeskirja § 13 ei nõua, et kambri sisustuses peaksid olema laud ja toolid. Kaebaja ei saanud laua taga istudes süüa ka ajal, kui ta viibis kambris üksinda, sest kambrites ei olnud toole. Kaebaja ei ole väitnud, et teised kinnipeetavad tõrjusid teda. Seetõttu pole alust arvata, et kaebaja ei saanud toidukaussi lauale asetada. Kõiki toidunõusid ja sööki ei pea pidevalt käes hoidma, vaid saab paigutada vahepeal lauale. Kannatused söömisel kaasnevad kinnipidamisega paratamatult. Kaebaja ei esitanud kinnipidamise ajal kaebusi, et tal on söömisega probleeme. Tualeti uksega eraldamata jätmine ei ole õigusvastane. Tualetist tulevat haisu tuleb kannatada vaid lühikest aega ning tegemist on kannatusega, mis paratamatult kaasneb kinnipidamisega. Asjaolu, et vahistatud masturbeerivad tualetis, ei õigusta tualeti eraldamist uksega, sest vahistatud saavad masturbeerida igal pool kambris. Teised vahistatud ei pea tualeti kasutamist vaatama, vaid võivad silmad kinni panna, voodisse pikali heita või keerata selja. Kui teine vahistatu tualeti kasutamist pealt vaatab, saab tekkivast ebamugavusest valvureid teavitada. Kaebaja ei ole seda teinud. Ukse puudumine on olukorras, kus valvekaamera ei ole suunatud tualetile, eriti õigustatud, sest siis saavad valvurid kambrit visuaalselt toiduluugi kaudu või kambrisse sisenemisel jälgida. Halduskohus leidis ekslikult, et kaebajat peeti õigusvastaselt kinni kambris, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,95–3,9 m2. Õigusvastasuse eeldust isiku kinnipidamisel kambris, kus põrandapinda on kinnipeetava kohta alla 3 m2, on võimalik ümber lükata, kui sellistes tingimustes kinnipidamine toimub lühiajaliselt, kambriväline liikumine on tagatud ja kinnipidamisasutuse üldine seisund on talutav. Kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda oli 2,95 m2 kinnipeetava kohta, lühiajaliselt ja vahega (kokku 8 päeva kahes osas) ning sai neist kuuel päeval jalutama. Kambri üldine seisund oli talutav. Kinnipidamine avaramates tingimustes ei olnud õigusvastane. Kambrites on sundventilatsioon ja kuigi aknad ei ole turvakaalutlustel avatavad, tagab see piisava õhuringluse. Kinnipidamistingimustel peab olema heidutav mõju. Arestimaja tingimused ei saagi olla meeldivad. Inimväärikust alandavad on sellised isiku kannatused, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Kaebaja ei ole väitnud, et talle põhjustati valu või kannatusi, mida oli raske taluda. Kaebaja väitel ei oleks ta kaebust esitanud, kui ei oleks tekkinud probleemi tualeti ummistusega. Kaebaja inimväärikust ei ole sellest nähtuvalt alandatud. Õigusvastane oli üksnes jalutuskäikude mittevõimaldamine mõnel päeval. Kuna sellised päevad ei olnud järjestikku ja enamikul päevadel sai kaebaja jalutama, on kohane hüvitis 1 euro päeva eest, mil värskes õhus viibimist ei võimaldatud. Riive vähese intensiivsuse tõttu oleks õige piirduda aga selle rikkumise õigusvastasuse tuvastamisega kohtuotsuses ning hüvitise välja mõistmata jätmisega. PPA-lt riigituludesse menetluskulude väljamõistmine ei ole kooskõlas HKMS § 118 lg 2 teise lausega.
6.Kaebaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.
5(7)
3-17-1578 Kaebaja kaebas korduvalt suuliselt valveametnikule, kuid kaebaja kaebustega ei ole midagi ette võetud. Pärast WC ummistumist taotles kaebaja enda ümberpaigutamist teise kambrisse, kuid ruumipuudusele viidates seda ei tehtud. Kambris nr 9 haises ja vesi ei läinud alla. Rahumäe eelvangistuskambris ei olnud WC privaatne, kuid pidi olema. Piisav lahendus ei ole mujale vaatamine. Laua taga söömiseks ei olnud piisavalt ruumi, sest laua taha ei mahtunud korraga kolm või neli vahistatut. Apellant ei ole selgitanud, kust tuleneb, et arestimaja kinnipidamistingimustel peab olema heidutav mõju.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles vaidlustatakse halduskohtu otsust osas, milles halduskohus mõistis PPA-lt riigituludesse 10,50 eurot. Kuna apellant on riigi haldusorgan (HKMS § 15 lg 2), ei ole põhjust mõista HKMS § 118 lg 2 alusel apellandilt võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga riigi tuludesse menetluskulusid, mille tasumisest kaebaja oli vabastatud.
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks muus osas alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea neid HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks korrata.
9.Kaebaja vahistamise eesmärgiks oli Harju Maakohtu vahistamismäärusest nähtuvalt edasiste kuritegude toimepanemise vältimine ja kriminaalmenetluse tagamine. Isiku mõjutamine käituma õiguspärasel viisil ei ole vahistamise eesmärk, sest vahistamine otsustatakse olukorras, kus isiku süü kuriteo toimepanemises ei ole veel tuvastatud. Tähtsust ei oma, et kaebaja oli ka varem kriminaalkorras karistatud, sest vahistamiseks andis aluse käimasolev kriminaalmenetlus, mille raames vahistamist taotleti. Seetõttu ei saa vahistamise tingimuste hindamisel pidada vajalikuks isiku mõjutamist edaspidi õiguspäraselt käituma.
10.EIK on korduvalt rõhutanud, et WC kasutamine kinnipidamiskohas peab olema tagatud privaatselt (vt lahendid asjades Peers vs Kreeka, Ananyev jt vs Venemaa, Szafrański vs Poola). Apellatsioonimenetluses vaidluse all oleval perioodil viibis kaebaja arestimaja kambris koos teiste vahistatutega. Tualett ei olnud muust kambrist vaheseina või kardinaga eraldatud. Seega oli kaaskinnipeetavatel võimalik kaebaja hügieenitoiminguid pealt vaadata. Isegi kui kaebajal oli võimalik teiste kinnipeetavate poolt WC kasutamise ajaks ringi keerata, ei saa kaebaja sundida seda tegema teisi kinnipeetavaid. Riigil on kohustus tagada kinnipidamistingimused sellisena, et vahistatutele jäetakse võimalus kasutada tualetti eraldatult. Kinnipeetavate vaheliste suhete korraldamine on vangla ülesanne. Kinnipidamisega vältimatult kaasnevaks ebamugavuseks ei saa pidada sellist ebamugavust, mis kaasneb mitme isiku viibimisega samas ruumis hügieenitoimingute ajal. Nagu EIK asjas Szafrański vs Poola selgitas, kujutab selline rikkumine inimväärikuse alandamist vaid juhtudel, kui kinnipidamistingimused ka mõnes muus osas ei vastanud minimaalsetele nõuetele.
11.Praegusel juhul on halduskohus sellised puudused tuvastanud nii värskes õhus piisavate, st ühetunniste jalutuskäikude mittevõimaldamisel kui ruumikitsikuse osas.
12.Halduskohus viitas põhjendatult ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-16-611, kus leiti, et vabas õhus nõuetekohastes tingimustes jalutamise eesmärk on kaitsta nii kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule (nende olulisus on üldiselt teadaolev, vt nt http://enesetunne.ee/spetsialist/kuidas-vaimset-tervist-hoida/varskes-ohus-viibimine/) kui 6(7)
3-17-1578 ka võimaldada liikumist väljaspool tavapäraselt kitsaid kambritingimusi (Euroopa vanglareeglistiku p-d 25.2 ja 27.1). Jalutuskäigu mittevõimaldamine või võimaldamine alla ühe tunni päevas ei olnud erandlik ja juhuslik, vaid igapäevane. Pikema aja vältel kevad-suvisel perioodil piisavatest jalutuskäikudest ilmajätmise korral ei ole võimalik piisavalt kompenseerida vahistamistingimustega (kinnipidamine kitsastes oludes piiratud valgusega ruumis) kaasnevat kahjulikku mõju vahistatu tervisele.
13.Vaidlusalustel perioodidel oli kaebaja kambrisisese liikumise võimalused väga piiratud, sest kambris oli kinnipeetava kohta põrandapinda 2,95–3,9 m2. Perioodid, mil põrandapinna suurus jäi alla 3 m2 kinnipeetava kohta, olid küll lühiajalised, kuid täidetud ei olnud muud kinnipidamise inimväärikust alandava kohtlemise eeldust ümberlükkavad tingimused – tagatud ei olnud piisavat võimalust kambriväliseks liikumiseks, sh õues, ja kambri sanitaartingimused ei taganud vajalikku privaatsust. Halduskohus viitas õigesti EIK otsusele asjas Muršić vs Horvaatia (p 139) ja Riigikohtu praktikale (asjas 3-3-1-42-15 ja 3-3-1-16-16), kui selgitas, et muude puuduste, iseäranis värskes õhus jalutuskäigu võimalusega, tualettruumi kasutamise privaatsuse puudumise ja sanitaarnõuete puuduste (praegusel juhul ummistunud WC) korral saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist ka siis, kui kambripind ühe kinnipeetava kohta on 3–4 m2. Arvestades muude rikkumiste tõsidust, olid puudused koosmõjus sedavõrd halvad, et pidada neid vastuolus olevaks inimväärse kohtlemise nõudega.
14.Söömisvõimaluse puudumine laua taga üksi ei ole piisav, et lugeda see inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks või õigusvastaseks. Küll aga saab seda, väljaspool vanglat tavaelus väga harva esinevat olukorda arvestada koosmõjus teiste puudustega kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Laua taga söömise võimaluse tagamisel on vanglal tegutsemiskohustus, millest ta ei saa vabaneda viitega kaebaja võimalusele leppida teiste kinnipeetavatega söömiskorralduses kokku.
15.Hüvitise suuruse üle otsustamisel ei ole halduskohus talle antud kaalutlusruumist väljunud. Väljamõistetava hüvitise suurus otsustatakse konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, võttes arvesse kinnipidamistingimusi kogumis. Kahju hüvitise suurus ei ole põhjendamatu.
16.Apellatsioonimenetluses ei ole menetlusosalised menetluskulude kandmist väitnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.