R.F.-J.i kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Põhja Prefektuuri Rahumäe arestimaja kinnipidamistingimustega
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – R.F.-J. (isikukood xxxxxxxxxxx) Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Reelika Aidnik
Asja läbivaatamise vorm
22.jaanuaril 2018, avalikul kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada R.F.-J.i kaebus osaliselt.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt R.F.-J.i kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 350 eurot.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu 10,50 eurot. Poolte võimalikud muud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 28.02.2018. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.R.F.-J. vahistati Harju Maakohtu 19.05.2017 määrusega ning ta paigutati Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Rahumäe arestimajja (edaspidi arestimaja). Kaebaja viibis arestimajas muu hulgas ajavahemikel 19.05.2017–06.06.2017, 13.06.2017–16.06.2017 ja 20.06.2017–26.07.2017, mille kinnipidamistingimuste õigusvastasusest tingitud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitas ta Tallinna Halduskohtule 26.07.2017 (saabus kohtule 27.07.2017) kaebuse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2.Kaebaja seisukoht
2.1.Arestimaja kinnipidamistingimused olid ajavahemikel 19.05.2017-06.06.2017, 13.06.2017-20.06.2017 ja 20.06.2017-26.07.2017 õigusvastased ja inimväärikust alandavad. Vastustajal tuleb hüvitada õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju 777 euro ulatuses.
2.2.Arestimaja kambrid 3, 5, 9 ja 14 (edaspidi ühiselt kambrid) ei vastanud nõuetele. Nendes puudusid toolid, nagid ja riiul hügieenitarvete hoidmiseks ning laud oli kinnipeetavate arvu arvestades liiga väike. Süüa tuli seistes ja ukseta tualeti kõrval. Ka ei vastanud nõuetele kambripind kinnipeetava kohta, nagu ka kambrite aknad, mis ei olnud avatavad ja läbipaistvad. Sel põhjusel olid kambrid niisked, neis ei olnud piisavalt loomulikku valgust ja õhku ning pidevalt tuli kasutada kunstvalgust, mis rikkus silmi. Kambrites puudusid suitsuandurid ning neis ei toimunud desinfitseerimist.
2.3.Inimväärikust alandavaks tuleb pidada ka kambrites asunud tualeti kasutamise tingimusi, kuna see oli muust ruumist eraldamata ning kaaskinnipeetavatel oli võimalik kõike näha. Magamiseks antud tekk oli pesemata ning tubakasuitsust ja hallitusest läbi imbunud, tekikoti asemel anti lina. Riiete kuivatamiseks puudus kuivati, mistõttu tuli riideid kuivatada kambris, mis omakorda muutis kambri niiskeks. Riiete parandamiseks ei antud niiti ja nõela. Kambris nr 9 ei töötanud tualett 4 päeva ning selle kasutamiseks tuli kutsuda valvur. Kuna ummistunud tualeti kasutamist kambris jätkati, siis tekkis sellest kambrisse hais.
2.4.Tagatud ei olnud ühetunnine jalutuskäik, seejuures mõnel päeval ei saanud üldse jalutama. Võimaldatud jalutuskäigud ei ületanud 30 minutit. Jalutuskäigust keeldumise põhjuseks ei saa olla duši all käimine. Ka puudusid arestimajas sportimisvõimalused ning internetti ei saanud kasutada, et vaadata seadusi ja ajalehti. Piiratud olid ka helistamisvõimalused kaitsjale.
2.5.Arestimajas viibides ei saanud juua keedetud vett ning ehkki kaebaja eelistab rohelist teed, siis tuli hommikuks juua musta teed suhkruga.
3.Vastustaja seisukoht
3.1.Kaebaja nõue on põhjendamata ja tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja tegevuse õigusvastasus saab seisneda üksnes selles, et 15 päeva ei saanud kaebaja jalutama, kuid see ei tingi rahalise hüvitise määramist. Kui kohus leiaks, et kaebajale tuleks hüvitis välja mõista, siis ei saaks see ületada 1 eurot jalutamisvõimaluseta päeva eest.
2(13)
3.2.Kambrid vastavad kehtiva õiguse nõuetele ning kaebajale oli tagatud siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi sisekorraeeskiri) § 13 lg-s 3 sätestatud 2,5 m2 põrandapind. Alla 3 m2 langes põrandapind üksnes 8 päeval ning ka siis oli minetus vähene, kuna põrandapinna suurus oli 2,95 m2. Sisekorraeeskirja §-i 13 kohaselt ei pea kambris olema lauda, toole, nagi või riiulit. Seega ei saa nende puudumine kaebaja õigusi rikkuda ja väärikust alandada. Kambrites puuduvad suitsuandurid, kuna kinnipeetavad lõhuvad neid. Suitsuandurid asuvad koridoris ning arestimaja personal on saanud koolituse, mida teha tulekahju korral. Väited desinfektsiooni tegemata jätmisest on arusaamatud, kuna seda tehakse vajaduse ilmnemisel. Kambri puhtuse eest hoolitsevad kinnipeetavad. Ka pistikute puudumine ei saanud kaebaja õigusi rikkuda, kuna arestimajas ei ole lubatud juhtmetega tehnika kasutamine.
3.3.Kambris muust ruumist eraldatud tualeti puudumine ei saanud kaebaja väärikust alandada, kuna kividest madal sein tagab eraldatuse ning toimingute ajal ei ole kinnipeetav teistele üleni nähtav. Et mõnel kinnipeetaval oleks tekkinud huvi kaebaja hügieenitoiminguid pealt vaadata, sellest kaebaja valvuritele teada ei ole andnud. Mis puudutab aga kambri nr 9 tualeti ummistust, siis ei olnud võimalik paigutada kaebajat ümber teise kambrisse, kuna arestimaja oli maksimaalselt täitunud. Kaebajale oli sel ajal kutsumise peale tagatud kõrval asuva kambri tualeti kasutamine.
3.4.Arestimaja aknad ei ole üle värvitud, vaid need on turvalisuse kaalutlustel paksust mattklaasist. Kuna arestimaja ei ole eraldatud, siis oleks läbipaistvate klaaside kaudu võimalik anda kinnipeetavatele informatsiooni ning lisaks ei tunneks ümberkaudsete majade elanikud end turvaliselt, kuna arestimajas viibivad isikud saaksid neid akendest jälgida. Kaebaja ei ole väitnud ega esitanud vastustajale ka taotlust, et kambris oleks olnud pime ning et loomulikku valgust kompenseeriv kunstvalgus ei oleks olnud piisav.
3.5.Tõendamata ja paljasõnaline on kaebaja väide hallitanud tekist ning vastavasisulisi taotlusi ei ole kaebaja esitanud. Arestimajas ei pesta tekke, kuid teatud aja tagant vahetatakse need välja. Voodiriiete hulka kuulub kaks lina, üks madratsi peale panemiseks ja teine teki alla panemiseks, tekikoti asemel. Ükski õigusakt ei näe ette tekikoti andmise kohustust. Samuti on põhjendamata kaebaja väide niidi ja nõela puudumisest, kuna tegemist on keelatud esemetega.
3.6.Tõendamata on ka väited niiskest õhust ja tubakalõhnast ning kaebaja ei ole selliste taotlustega vastustaja poole pöördunud. Kuna arestimajas puudub pestud riiete kuivatamiseks eraldi ruum või kuivati, siis võis pesupäeval olla kambris niiskem, kuid see ei saa tuua kaasa väärikuse alandamist. Mis puudutab aga tubakalõhna, siis kinnipidamisasutuses ei saagi ruumide lõhn olla kõigile meelepärane. Samas ei olnud kindlasti tegemist olukorraga, kus kaebaja oleks olnud nö passiivne suitsetaja, sest suitsetajaid ja mittesuitsetajaid hoitakse eraldi kambrites.
3.7.Värskes õhus viibimise mittevõimaldamine lühikestel perioodidel ei ületa kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ja ei ole iseenesest väärikust alandav. Ehkki kaebaja ei ole jalutuskäikude tagamiseks taotlust esitanud, siis võimaldati talle jalutuskäik 33 päeval, 3 päeval kaebaja jalutuskäigust keeldus. Muul ajal kaebajale jalutuskäike ei võimaldatud. 4 päeval ei võimaldatud kaebajale jalutuskäiku põhjusel, et etapeerimise korras lahkus kaebaja arestimajast hommikul ja saabus pärast lõunat; 6 päeval oli pesupäev, mille raames ülerahvastatuse tõttu kinnipeetavat üldjuhul jalutama ei viida. Jalutuskäigud olid võimaldatud viisil, et mittejalutamise päevad ei oleks järjestikku ja kinnipeetu saaks jalutama vähemalt 30
3(13)
minutit. Kui arestimaja on maksimaalselt täitunud, siis ei olegi kahjuks võimalik kõikidele kinnipeetutele iga päev jalutamise võimalust tagada.
3.8.Ükski õigusakt ei sätesta, et vahistatule peab olema tagatud võimalus igal ajal kaitsjale helistamiseks. Arestimaja päevakava kohaselt oli kaebajal võimalik helistada oma kulul ning vastavasisulise taotluse alusel vähemalt kord nädalas. Kaebaja ei ole vastavat taotlust esitanud. Taotlused, kus kaebaja on soovinud arestimaja kulul kaitsjale ja uurijale helistamist, on rahuldatud. Interneti kasutamise võimalust ei ole aga arestimajas kinnipeetule ette nähtud.
3.9.Õigusaktidest ei tulene arestimajale kohustust võimaldada vahistatul spordiga tegeleda. Võimelda oli kaebajal võimalik kambris. Samuti ei tulene õigusaktidest vastustajale kohustust võimaldada kaebajal juua keedetud vett või võimaldada kaebajale eritoitu. Arestimajas ei saa valida endale meelepärast jooki või sööki ning arsti ettekirjutust menüü vahetamiseks kaebajal ei olnud.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise korral.
5.Asjas ei ole vaidlust selles, et vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistusseaduse ehk edaspidi VangS § 156 lg 1). Küll aga taandub vaidlus sellele, et kas PPA täitis temale pandud ülesannet kooskõlas kehtiva õigusega, kas arestimajas viibides olid kaebajale tagatud vahistatu õigused ning kas arestimaja tingimused alandasid kaebaja inimväärikust RVastS § 9 lg 1 mõttes. Inimväärikuse kontekstis on oluline hinnata, kas arestimaja tingimused põhjustasid kaebajale ülemääraseid (s.o intensiivseid) kannatusi ja alandusi. Seega on aktsepteeritud, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult kannatused ja ebameeldivused, kuid nendest ei saa iseenesest järeldada inimväärikuse alandamist. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest (Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, punkt 36). Toolid, nagi ja riiulid ning niidi ja nõela võimaldamata jätmine
6.Nõuded arestimaja kambrite sisustusele on sätestatud sisekorraeeskirja § 13 lg-s 1, mille kohaselt kuuluvad kambri sisustusse ühe- või kahekordsed voodid ning võimaluse korral laud, istekoht igale kinnipeetavale, valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, WC ja isiklike asjade hoiukoht. Seega ei näinud õigusaktid ette, et arestimaja sisustuses peaksid olema riidenagi, riiul ja toolid. Riigikohus tõi 21.04.2010 otsuse nr 3-3-1-14-10 punktis 9 välja, et sõltumata selgelt sätestatud nõuete puudumisest võivad kinnipidamistingimused siiski osutuda õigusvastaseks ja rikkuda arestimajas viibiva isiku õigusi. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul
4(13)
isikut konkreetsetes tingimustes peeti (vt ka Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, punkt 11 ja seal viidatud EIK praktika). Kohus ei pea riidenagi ja riiuli puudumist õigusvastaseks või kaebaja õigusi rikkuvaks. Küll aga möönab kohus, et kõikidele kinnipeetavatele samal ajal söömiseks mõeldud laua ja toolide puudumine ei ole võrreldav riidenagi või riiuli puudumisega. Kohtu hinnangul ei saa pidada normaalseks ja kinnipidamisega kaasnevaks vältimatuks tagajärjeks olukorda, kus kaebaja peab sööma seistes, kükitades või voodil istudes ja samal ajal kuuma toidunõud käes, põlvedel või voodil hoidma. Kaebajal oli laua taga söömine võimalik vaid ajavahemikul 26.06.2017– 28.06.2017, kui ta viibis üksinda kambris nr 14. Kogu ülejäänud aja pidi kaebaja sööma selliselt, et tal ei olnud võimalik mõistlikult asetada toidunõud lauale. Ehkki eraldivõetuna ei pruugi toolide ja kinnipeetavate arvule vastava laua puudumine olla küll piisav rahalise hüvitise väljamõistmiseks, siis saab seda arvestada kinnipidamistingimuste kogumis hindamisel (st ka Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).
7.Sisekorraeeskirja § 39 lg 1 punkti 1 kohaselt on arestimajas keelatud niit ja nõel, seega ei saa pidada õigusvastaseks, et vastustaja kaebajale niiti ja nõela ei võimaldanud. Läbipaistmatu aken
8.VangS § 90 lg 4 sätestab, et vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 näeb ette, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Arestimaja akent ei saa võrrelda tavapärase eluruumi aknaga. Arestimaja on eriotstarbeline ehitis, mis vastupidiselt vanglale asub kortermajade vahetusläheduses ning sellel puudub vanglale iseloomulik ja vanglavälist suhtlemist takistav territoorium. Vastustajal tuleb tagada, et vahistatute ja arestimajast väljaspool viibivate isikute vahel ei toimuks lubamatut suhtlemist, mis võiks kahjustada vahistamisega teenitavat eesmärki. Sellest tulenevalt peab kohus usutavaks vastustaja põhjendusi mattklaaside kasutamise kohta. Kuivõrd arestimaja kambri akna peamiseks eesmärgiks on loomuliku valguse tagamine ning ühestki õigusaktist ei tulene, et see peaks olema täiesti läbipaistev ning võimaldama ka aknast välja vaatamist, ei ole põhjust pidada mattklaasist akent iseenesest õigusvastaseks. Ka mattklaasist akna kaudu saabub kambrisse teatud hulk loomulikku valgust. Lisaks ei ole ette nähtud, et üksnes aken peaks tagama ruumi piisava valgustatuse, vaid piisav valgustus tuleb tagada akna ja kunstliku valgusega üheskoos. Et kambrites oleks puudunud kunstvalgustid või et need oleksid olnud ebapiisavad, kaebaja väitnud ei ole. Samuti ei ole kaebaja esitanud vastustajale vastavasisulisi taotlusi. Seega ei saa pidada mattklaasist aknaid kaebaja õigusi rikkuvaks. Kuivati puudumine ja kambri ventilatsioon
9.Kaebaja etteheited riiete pesemisel kuivati puudumisest on põhjendamatud. Ühestki õigusaktist ei tulene vastustajale kohustust tagada riiete kuivatamiseks kuivati olemasolu. VangS 93 lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid. Kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, annab arestimaja vahistatule tasuta
5(13)
riietuse. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks arestimajas viibides soovinud saada arestimajalt riideid, mille korrasoleku ja pesu eest oleks vastutanud arestimaja (Riigikohtu 26.05.2008 otsus nr 3-3-1-20-08, punkt 23). Seega ei ole vastustaja tegevus kuivati puudumisel ning riiete kuivatamise tagamisel kambris olnud õigusvastane. Ehkki kambris riiete kuivatamisel võis tekkida kambrisse niiskus, siis nõustus kaebaja kohtuistungil vastustaja väitega, mille kohaselt on arestimaja kõik kambrid varustatud ventilatsiooniga. Sel põhjusel ei pea kohus kaebaja väiteid kambrite niiskusest ja sellega tekkinud mittevaralisest kahjust põhjendatuks. Kohus ei pea tõendatuks ka kaebaja väiteid, et kamber haises tubakasuitsu järele. Ehkki vastustaja kinnitas, et suitsetamine kambrites lõpetati alles 01.01.2018, siis ei ole kaebaja esitanud vastustajale ühtegi taotlust seoses kambrites väidetavalt oleva suitsuhaisuga. Ka ei ole kaebaja toonud välja, et tema madratsid oleks haisenud tubakasuitsu järele. Kuigi ka kivist seinad võivad teatud määral tubakasuitsu talletada, siis pigem talletavad suitsu pehme mööbel, riided ja tapeedid. Ka kohtuistungil selgitas kaebaja, et soovis kambri vahetamist alles siis, kui WC ummistus. Seega isegi kui kambris võis olla mõningane suitsuhais, siis ei olnud see selline, et oleks kaebajat tegelikult häirinud. Vaidlust ei ole, et vajalik õhuringlus oli tagatud sundventilatsiooni kaudu. Sundventilatsiooni olemasolu ja toimimist möönis kaebaja ka kohtuistungil. Sundventilatsioon tähendab, et kambris viibija ei saa seda ise reguleerida ning õigusaktidest ka ei tulene nõuet, et arestialune peaks saama kambrit oma eelistuste kohaselt ventileerida. Seega ei pea kohus kaebaja väiteid, et kambrid haisesid tubakasuitsu järgi, usutavaks ka põhjusel, et kambris oli sundventilatsioon. WC kasutamise tingimused
10.Sisekorraeeskiri ei näe ette, et tualett oleks kambris kohustuslik (§ 13 lg 1 punkt 7). Samuti ei ole ette nähtud nõudeid tualeti asukohale või selle ehitustehnilistele tingimustele. Vastustaja esitatud fotodelt nähtub, et kambrites asuv WC on kahest küljest piiratud kambri seintega ning ühest küljest madala seinaga. Riigikohus märkis 27.04.2010 otsuse nr 3-3-1-95-09 punktides 35 ja 36, et vangistust reguleerivad õigusaktid ega eluruumidele esitatavad nõuded ei sisalda tingimust, et tualett peab olema ruumist uksega eraldatud ning viitas EIK praktikale, kus on leitud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (vt nt EIK 04.06.2006 otsus kohtuasjas nr 59450/00 Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa). Vaatamata eelviidatud seisukohtadele nõustub aga kohus kaebajaga, et olukorras, kus kambris ollakse kolme või neljakesi, võib ülejäänud kambrist eraldamata tualeti kasutamine olla ebameeldiv ja rikkuda privaatsusõigust. Kaebaja viibis arestimaja kambris üksinda üksnes ajavahemikul 26.06.2017–28.06.2017 ning sel ajavahemikul ei saanud avatud WC kaebaja õigusi rikkuda. Kohus leiab, et praegusel juhul on asjakohane Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2014 otsuses nr 3-14-50078 väljendatud seisukoht, mille kohaselt mitmekesi kambris olles saab ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamist pidada äärmiselt ebameeldivaks ja alandavaks ning vältimatuid kinnipidamistingimusi ületavaks. Praegusel juhul ei saa õigustada privaatsust välistavat WC nurka ka VangS § 156 lg-ga 2, kuna vastustaja kinnitas, et kambris asuvad kaamerad ei ole WC nurgale suunatud (helisalvestis alates 11:43:41). Et WC tingimused võivad olla kinnipidamistingimuste hindamisel kogumis aluseks inimväärikuse alandamise tuvastamisele, tuleneb ka EIK praktikast (EIK 19.04.2001. a otsus asjas nr 28524/95: Peers vs Kreeka). Seega võtab kohus kahjunõude lahendamisel aluseks ka muu hulgas asjaolu, et kambrites 5, 3 ja 9 ei olnud WC kasutamine privaatne.
6(13)
11.Mis puudutab aga WC kasutamist ajal, mil kambris nr 9 asuv WC oli umbes, siis ehkki menetlusosaliste vahel ei ole üksmeelt WC ummistuse algusaja osas, on vastustaja esitanud korrapidamisraamatu väljavõtte (tlk 86 pöördel), millest nähtub, et WC ummistus 22.07.2017. Et ummistus likvideeriti 25.07.2017, selle üle vaidlust ei ole. Kohus peab vastustaja väidet WC ummistuse aja osas usaldusväärseks ja tõendatuks, kuna ka kaebaja algne väide oli, et ummistus kestis 4 päeva. Sisekorraeeskirja § 13 kohaselt ei ole WC kambris kohustuslik, vaid see tuleb tagada võimaluse korral. Kui WC-d kambri sisustuses ei ole, siis tuleb tagada vahistatule tualeti kasutamine muul viisil. Kaebaja ei väida, et kambri nr 9 tualeti ummistumise järgselt ei olnud talle tualeti kasutamine tagatud. Samuti ei väida kaebaja, et ta oleks tualeti ummistuse tõttu pidanud erakordselt kannatama või et tema kutsetele ei reageeritud. Kohtuistungil tõi kaebaja välja öörahu ajal tualeti kasutamise piiratuse, kuid seejuures ei väitnud kaebaja, et tema kutsetele ei oleks reageeritud või et ta üldse valvurit kutsunud oleks. Öörahu eesmärgiks on tagada nii kaebajale endale kui ka tema kambrikaaslastele nõuetekohane ööuni. Et kaebaja ja tema kambrikaaslased olid päevarütmi muutnud selliselt, et päeval magasid ja öösel olid üleval (helisalvestis 11:53:08), mistõttu oli vaja WC-d külastada justnimelt öösel, ei ole vastustaja vastutusel. Kaebaja õiguste rikkumist ei saa tuletada ka sellest, et öörahu ajal võis tualeti kasutamine olla mõnevõrra häiritud. Kaebaja on täiskasvanud inimene, kes saab oma vajadusi kontrollida ja planeerida selliselt, et tualeti kasutamine ei oleks jäänud öörahu ajale ning et see ei põhjustaks ebamugavat olukorda. Vastustaja ei vastuta ka selle eest, et kaebaja ja tema kambrikaaslased otsustasid vaatamata WC ummistusele kambris asuvat WC-d kasutada ning sellega kaasnes hais kambris. Tegemist oli kambris viibivate isikute teadliku valikuga, mitte vastustaja tegevusest tingitud paratamatusega. Kohtul ei ole põhjust kahelda vastustaja väites, mille kohaselt oli WC ummistumisel arestimaja täituvus maksimaalne, mistõttu ei olnud kaebaja ümberpaigutamine võimalik. Seega ei saa 4 päeva vältel kambris WC puudumist pidada rikkumiseks, kuna nii vastustaja kui ka kaebaja väidete kohaselt astus vastustaja samme ummistuse likvideerimiseks ning kaebajale oli tagatud WC kasutamine valvuri kutsumisega. Voodiriiete vastavus nõuetele
12.Kaebaja väited hallitanud tekist on paljasõnalised ning ühestki õigusaktist ei tulene, et tekikoti asemel ei võiks arestimajas olla voodiriidena kasutusel teki aluslina. Tekilina kasutamine on majutusasutustes aktsepteeritud (vt majandus- ja kommunikatsiooniministri 23.05.2012 määrus nr 43 „Nõuded majutusettevõttele“ § 10 lg 2). Seega on selles osas kaebaja väited tema õiguste rikkumisest põhjendamatud. Küll aga märgib kohus, et kuna vastustaja selgituste kohaselt keelati suitsetamine arestimaja kambrites alates 01.01.2018 (helisalvestis 12:10:43), siis möönis ka vastustaja, et kaebajale väljastatud tekk võis haiseda tubakasuitsu järele (helisalvestis 12:11:30). Kohtuistungil selgitas kaebaja, et arestimajja saabudes soovis ta, et talle väljastataks kasutamata tekk. Rohkem pretensioone kaebaja teki või voodiriiete osas vastustajale esitanud ei ole. On paratamatu, et igale arestimajja saabujale ei ole uue ja kasutamata teki andmine võimalik ning sarnaselt majutusasutustele ei ole ka iga külastaja järgselt teki keemiline puhastamine põhjendatud. Seega on aktsepteeritav, et tekid on arestimajas korduvkasutatavad ning kaebajale väljastati eelnevalt kasutuses olnud tekk. Küll aga tuleks arestimajal tagada, et väljastatud tekid on puhtad, kuna mustad magamistingimused võivad inimväärikust riivata ning selliseid magamistingimusi ei saa õigustada.
7(13)
Sisekorraeeskirja § 26 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetule kord nädalas vahetada voodipesu. Seega oleks kaebajal olnud vähemalt kord nädalas võimalus esitada taotlus teki vahetamiseks. Samuti oleks kaebajal olnud võimalik esitada taotlus teki vahetamiseks pärast igakordset etappi. Seega isegi juhul, kui kaebajale antud tekil esines suitsuhaisu, siis oli kaebajal küllaldaselt võimalik astuda samme oma õiguste võimaliku rikkumise lõpetamiseks. Seda kaebaja ei teinud. Ka kohtuistungil märkis vastustaja, et kui kaebaja oleks esitanud taotluse teki vahetamiseks, oleks seda tehtud. Kohtul ei ole põhjust vastustaja vastavasisulises väites kahelda. Seega ei pea kohus vastustaja tegevust kaebajale voodiriiete tagamisel õigusvastaseks ja kaebaja inimväärikust alandavaks. Toitlustamine
13.Sisekorraeeskirja § 26 lg 5 ja § 31 lg 1 punkt 2 sätestavad kinnipeetava õiguse korrapärasele ja toiduhügieeni nõuetele vastavale toitlustamisele, mille korraldamisel tuleb arvestada elanikkonna üldiste toitumistavadega ja elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Toidunormid kinnipidamisasutustes on kehtestatud sotsiaalministri 31.12.2002 määrusega nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes”. Praegusel juhul ei ole kaebajale arsti ettekirjutusel ette nähtud, et must suhkruga tee tuleks asendada rohelise teega. Riigikohus selgitas 06.02.2014 otsuse nr 3-3-1-66-13 punktis 23, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda menüü koostamisel lähtumist endale meelepärastest toiduainetest ja toitudest. Vastuseks kohtuistungil esitatud kohtu küsimusele, et mis põhjusel kaebaja keedetud vett vajas, selgitas kaebaja, et tal hammas valutas ja sooja vee joomine oli mugavam. Seejuures märkis kaebaja, et võimaluse korral valvurid talle keedetud vett tõid. Eelnevast tulenevalt ei saa pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks või muul viisil kaebaja inimväärikust alandavaks. Telefoni kasutamine
14.Sisekorraeeskirja § 31 lg 1 punkti 7 ja lg 2 ning § 52 lg 1 kohaselt on kinnipeetul õigus kasutada vähemalt ühel korral nädalas omal kulul telefoni, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused ning isiku õigust ei ole kriminaalmenetluse huvides kohus või prokurör piiranud (sisekorraeeskirja § 53 lg 1). Seega ei nähtu õigusaktidest, et vahistatul on piiramatu võimalus esindajale igal ajal helistamiseks. Vastustaja kinnitas kohtule, et kaebajale oli telefoni kasutamine tagatud vastavalt sisekorraeeskirja §-dele 52 ja 53, s.t taotluse alusel. Ka kaebaja ei vaielnud sellele kohtuistungil vastu, kuid tõi välja, et igal ajal ei ole kaitsjaga ühenduse saamine võimalik. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud vastustajale taotlusi, et talle võimaldataks telefoni kasutamist omal kulul. Taotlused, mis on esitatud arestimaja kulul esindajale helistamiseks, on vastustaja aga rahuldanud. Seega ei ole alust pidada telefoni kasutamist ja helistamist puudutavas osas vastustaja tegevust õigusvastaseks. Spordiga tegelemine
15.Kaebaja leiab, et talle tulnuks tagada arestimajas spordiga tegelemise võimalus. Kohus sellega ei nõustu. Nimelt näeb VangS § 90 lg 3 ette vahistatule liikumisvabaduse piirangu, millest erandid on võimalikud üksnes töötamiseks või õppimiseks. Kuna vangistusseaduses vahistatule otseselt kehakultuuriga tegelemise õigust andev norm puudub, ei ole vahistatul alust seda ka nõuda. Sportimisvõimaluste loomise kohustust ei tulene ka vaidlusalusel perioodil kehtinud sisekorraeeskirjast. Eelnevast tulenevalt puudus vastustajal kohustus võimaldada
8(13)
kaebajale kehakultuuriga tegelemist ning sportimisvõimalusest ilmajäämine ei saanud kaebaja õigusi rikkuda. Ligipääs internetile ja ajalehtedele
16.Sisekorraeeskirja § 31 lg 3 kohaselt võib vahialune kasutada järelevalve all selleks kohandatud arvutites riiklikku elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused. Seega ei saa vahistatu internetist lugeda ajalehti või ajakirju ning ligipääs arvutile tagatakse tehnilise võimaluse olemasolul. Kaebusest ega vastusest sellele ning samuti vastustaja kohtuistungil antud selgitustest ei nähtu, et arestimajas olid vastavad tehnilised tingimused olemas. Riigikohus asus 31.05.2007 lahendis 3-3-1-20-07 seisukohale, et juhul, kui vangistatul puudub juurdepääs internetile, siis peab olema tagatud mõistlik võimalus õigusaktide otsimiseks ja nendega tutvumiseks. Kuna interneti kasutamise õigus ei ole absoluutne, siis alternatiivsed lahendused õigusaktidega ja kohtulahenditega tutvumiseks ei saa kaebaja õigusi rikkuda. Aktidega tutvumiseks tulnuks vastustajale esitada taotlus, mida kaebaja teinud ei ole. Kohtuistungil märkis kaebaja, et kohtus kaitsjaga, kes teda õigusaktidega abistas (helisalvestis 12:49:57). Seega ei saa arvuti kasutamise võimaluse puudumist pidada kaebaja õiguste rikkumiseks.
17.Mis puudutab aga ajalehtede lugemist, siis VangS § 93 lg 3 kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Sisekorraeeskiri ei näe iseseisva õigusena ette üleriigiliste päevalehtede saamist, kuid see õigus tuleneb VangS 93 lg-st 3. VangS § 93 lg 3 eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse informatsiooni kättesaadavus (Riigikohtu 17.11.2008 otsus nr 3-3-1-54-08, punkt 14). Vastustaja tõi kohtuistungil välja, et arestimajas võimaldatakse kinnipeetavatel üleriigilisi päevalehti lugeda. Kaebaja seevastu väitis, et talle ei olnud ajalehed tagatud, kuid küsimusele, millal ajalehed tagatud ei olnud, kaebaja kohtuistungil vastata ei osanud. Võttes aluseks vastustaja väited, siis peab kohus usutavaks, et kaebajale olid ajalehed arestimajas kättesaadavad, ning vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Tuleohutusnõuded ning kambrite puhastamine
18.Vaidlust ei ole, et kambrites suitsuandurid puuduvad. Kuna arestimaja on eriotstarbeline ehitis, siis nõustub kohus vastustajaga, et suitsuandurite puudumist kambrites ei saa pidada õigusvastaseks. Kohtu hinnangul õigustab suitsuandurite kambrisse paigaldamata jätmist asjaolu, et kinnipeetavad lõhuvad need ära ning lisaks annaksid suitsuandurid arestimajas viibivatele isikule võimaluse neid häiresse suunata, mis omakorda toob kaasa olulise turvariski. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri arestimajas toimus 2015. aastal õiguskantsleri ja Päästeameti ühine kontrollkäik, kus muu hulgas hinnati ka arestimaja tuleohutust ning kambrites suitsuandurite puudumist Päästeamet vastustajale ette ei heitnud. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vastustaja väiteid ning kohtul puudub alus kahelda, et arestimajas on suitsuandurid väljaspool kambrit ning vastustaja töötajad on saanud koolituse tuleohutusnõuetest ning teavad oma kohustusi tulekahju korral. Lisaks tuleb välja tuua, et vaidlusalusel ajavahemikul ei tekkinud arestimajas tulekahju või ohtu tulekahju tekkimiseks.
19.Väide desinfektsiooni tegemata jätmisest või kambrite puhastamata jätmisest ei ole samuti põhjendatud. Nimelt näeb sisekorraeeskirja § 32 lg 1 punkt 5 ette, et kambri korras hoidmine
9(13)
on eelkõige vahistatu enda ülesanne ning kambri ja teiste ruumide desinfektsiooni ja desinfektsiooni töid tehakse vajaduse ilmnemisel (sisekorraeeskirja § 26 lg 4). Kaebaja ei ole toonud välja, et selline vajadus oleks olemas olnud või et ta oleks taotlenud pisikute desinfitseerimist, kuid sellest oleks keeldutud. Kaebusest ja kohtule esitatud tõendistest ei nähtu, et kaebaja oleks seoses kambri puhtusega pöördunud vastustaja poole. Samas ei tohi unustada ka kinnipeetu enda kohustust oma kambrit ja selle sisustust korras hoida (sisekorraeeskirja § 27 lg 1) ning hoida puhtust kambris ja arestimaja teistes ruumides (sisekorraeeskiri § 32 lg 1 punkt 6). Seega oleneb kambri puhtus suuresti ka kinnipeetu enda oskusest kambris puhtust pidada. Jalutuskäikude tagamine
20.Kohus leiab, et vastustaja tegevus on osaliselt olnud õigusvastane kaebajale jalutuskäikude võimaldamisel ning seda ei muuda ka kohtumenetluses esitatud põhjendused. Vastavalt VangS § 93 lg-le 5 ja sisekorraeeskirja § 31 lg-le 2 on vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et seadusest tulenevat õigust kaebajale tagatud ei olnud. Kokku 33 päeval oli kaebajale tagatud 30 minuti pikkune jalutuskäik ning 3 päeval kaebaja keeldus jalutuskäigust tervislikel põhjustel. 4 päeval ei saanud kaebaja jalutama etapi ning 6 päeval pesupäeva tõttu. Kokku 14 päeval ei võimaldatud kaebajale jalutuskäiku ilma ühegi põhjuseta. Kohus märgib, et arvestades vahistatu staatuse eripära, on ühe tunni pikkune viibimine vabas õhus üks väheseid asju, mis niigi piiratud olukorda leevendada võiks.
20.1.Kuna kaebaja keeldus 09.07.2017, 14.08.2017 ja 26.07.2017 jalutuskäikudest, siis ei saa nendel päevadel kaebajale jalutuskäigu võimaldamata jätmist õigusvastaseks pidada. Õigusvastaseks ei saa pidada ka jalutusvõimaluse tagamata jätmist 06.06.2017, kui ta kell 10.25, ja 16.06.2017, kui ta kell 09.40, etapeeriti Jõhvi arestimajja.
20.2.Õigusvastaseks saab aga pidada vastustaja tegevust 13.06.2017 ja 20.06.2017, kui kaebajale etapist naastes ei võimaldatud jalutuskäiku. Kuigi päevakava kohaselt toimuvad jalutuskäigud kella 17.30 (tlk 82), siis tegelikult toimusid jalutuskäigud selliselt, et viimased isikud said jalutama ka nt pärast kella seitset õhtul (vt tlk 64–80). Vastustaja oleks pidanud korraldama töö selliselt, et kamber 5 (kuhu kaebaja 13.06.2017 saabudes paigutati) ja kamber 3 (kuhu kaebaja 20.06.2017 saabudes paigutati) oleks viidud jalutama pärast kaebaja saabumist või oleks kaebajale võimaldatud jalutuskäik individuaalselt. VangS § 93 lg-st 5 tulenevat õigust ei saa asendada etapiga ühest arestimajast teise.
20.3.Mis puudutab vastustaja tegevust 19.05.2017, 25.05.2017, 31.05.2017, 02.06.2017, 21.06.2017, 25.06.2017, 26.06.2017, 29.06.2017, 03.07.2017, 05.07.2017, 10.07.2017, 16.07.2017, 20.07.2017 ja 23.07.2017, mil kaebajale vabas õhus viibimist ei võimaldatud, siis selles osas tuleb vastustaja tegevus lugeda õigusvastaseks. Samuti tuleb õigusvastaseks pidada vastustaja tegevust 29.05.2017, 05.06.2017, 26.06.2017, 11.07.2017, 18.07.2018 ja 25.07.2017, kui kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku pesupäeva tõttu. Ühestki õigusaktist ei tulene, et vahistatule ette nähtud vabas õhus viibimise õiguse võiks asendada õigusaktist tuleneva pesemisvõimalusega. Vastustaja oli kohustatud tagama kaebajale nii pesemisvõimaluse kui ka tunni vältel vabas õhus viibimise.
20.4.Õigusvastaseks peab kohus ka vastustaja tegevust 33 päeval, kui kaebajale oli tagatud üksnes 30 minutiline vabas õhus viibimise võimalus, kuna VangS 93 lg 5 ja sisekorraeeskirja § 31 lg 2 kohaselt on vahistatul õigus viibida vabas õhus 1 tunni vältel ning vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks sellest õigusest loobunud või soovinud õigust
10(13)
teostada lühema aja vältel. Vastustaja tegevust ei muuda õiguspäraseks, et kaebajale oli tagatud 30 minutiline vabas õhus viibimise võimalus. Kambripind
21.EIK praktikast tuleneb, et ilma WC ja mööblialust pinda arvestamata peab iga kinnipeetava kasutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või soovitavalt vähemalt 4 m2. Seejuures ei tähenda minimaalse põrandapinna nõue, et tegemist peab olema vaba põrandapinnaga. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et talle oleks tulnud tagada vaba põrandapinda vähemalt 3 m2. Kuna kaebaja ei väida, et kambri mööbel oleks takistanud tavalisel viisil liikumist, siis tuleb kambri mööblialune pind arvestada põrandapinna hulka. Kaebaja etteheited põrandapinna nappusest on osaliselt põhjendatud, kuna arvestades maha kambripinnast sanitaarsõlme pindala, oli kaebajale kambris tagatud isiklik ruum järgmine: − 2,95 m2, ajavahemikel 19.05.2017–22.05.2017 ja 13.06.2017–16.06.2017; − 3,9 m2, ajavahemikel 23.05.2017–06.06.2017 ja 29.06.2019–26.07.2017; − 3,2 m2, ajavahemikul 20.06.2017–26.06.2017; − 7,2 m2, ajavahemikul 26.06.2017–28.06.2017. EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (vt EIK 20.100.2016 otsus 73334/13, Muršić vs. Horvaatia, punktid 110 ja 124 ja seal toodud viited). Eelviidatud lahendis on EIK toonitanud, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (punkt 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (punkt 124). Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi punktides 132 ja 138): − ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; − tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (punkt 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; − kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, punkt 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (punkt 97). Ka Riigikohus on leidnud, et kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega ning see kohaldub ka vahistatutele (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-15, punktid 14, 19 ja 21). Lisaks on nii EIK kui ka siseriiklik kohtupraktika (nt viidatud EIK lahend, punkt 139, Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15, punktid 14-15; Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-16, punkt 11), leidnud, et olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3– 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või kohaste sanitaar- ja hügieeninõuetega. EIK on ka rõhutanud, et kui isiklikku
11(13)
ruumi on üle 4 m2, siis kambripinna vähesus probleeme ei tekita ning kinnipidamistingimuste kohasust tuleb hinnata lähtuvalt ülejäänud asjaoludest (viidatud EIK lahend punkt 140).
21.1.Ehkki kaebajale ei olnud ajavahemikul 26.06.2017–28.06.2017 tagatud ühel päeval värskes õhus viibimise võimalus ning kahel päeval oli see tagatud vaid 30 minuti ulatuses, siis võttes aluseks 7,9 m2 suuruse kambripinna, ei saa kaebaja kinnipidamistingimusi sellel ajal kambripinda arvestades õigusvastaseks pidada.
21.2.Selgelt õigusvastaseks tuleb pidada kinnipidamistingimusi ajavahemikul 19.05.2017– 22.05.2017 ning 13.06.2017–16.06.2017, kui kaebaja viibis kambris, mille põrandapind kinnipeetava kohta oli 2,95 m2. Nimetatud ajavahemikel võtab kohus hüvitise arvestamisel aluseks, et 16.06.2017 etapeeriti kaebaja kell 09.40 Jõhvi arestimajja, mistõttu viibimine ruumikitsikuses äratusest kuni etapini oli lühiajaline. Samuti võtab kohus hüvitise suuruse määramisel arveesse, et nimetatud ajal ei olnud kaebajale tagatud värskes õhus viibimine ühe tunni ulatuses ning 19.05.2017 ja 13.06.2017 ei olnud kaebajale vabas õhus viibimist üldse tagatud.
21.3.Kohtu hinnangul tuleb õigusvastaseks pidada ka kaebaja hoidmine kambrites, mille kambripind jäi 3 m2–4 m2 vahele, kuna on selge, et sel ajal ruumikitsikust kompenseerivaid meetmeid ei olnud ning sel ajal ei olnud kaebajale tagatud ka õigusaktidest tulenev õigus ühetunnisele värskes õhus viibimisele, kambri õhutamine oli võimalik vaid sundventilatsiooniga, loomulik valgus tuli kambrisse läbi mattklaasi ning WC kasutamine ei olnud privaatne. Kahjunõude lahendamine
22.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebaja hoidmine arestimajas, kus tema kambripind jäi 2,95 m2 ja 3,9 m2 vahele ning mille ajal ei olnud talle tagatud seadusest tulenev õigus viibida ühe tunni vältel vabas õhus ja kus kambrites ei olnud tagatud WC privaatne kasutamine, on õigusvastane ja vastuolus inimväärikuse austamise põhimõttega. Ehkki vabas õhus viibimine oli kaebajale 33 päeva vältel tagatud 30 minuti ulatuses, siis ei saa seda pidada leevendavaks meetmeks olukorras, kus kambrit ei saanud tuulutada. Samuti võtab kohus arvesse, et kaebajal tuli süüa püstijalu, mida samuti ei saa pidada kinnipidamisega kaasnevaks paratamatuseks. Tallinna Ringkonnakohus selgitas haldusasjas nr 3-16-611 tehtud otsuses, et vabas õhus nõuetekohastes tingimustes jalutamise eesmärk on kaitsta nii kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule (nende olulisus on üldiselt teadaolev, vt nt http://enesetunne.ee/spetsialist/kuidas-vaimset-tervist-hoida/varskes-ohus-viibimine/) kui ka võimaldada liikumist väljaspool tavapäraselt kitsaid kambritingimusi (Euroopa vanglareeglistiku punktid 25.2 ja 27.1). Kohtu hinnangul ei olnud eelviidatud asjaolude ärahoidmine või leevendamine ka võimalik, kuna vastustaja on ise möönnud arestimaja maksimaalset täituvust. Muus osas tuleb aga kinnipidamistingimusi pidada paratamatuks või neid oleks kaebaja saanud ära hoida vastavasisuliste taotluste esitamisega vastustajale. Olukorras, kus Tallinna Ringkonnakohus on arestimaja WC probleemile juhtinud tähelepanu juba 2014. aasta detsembris, ning samuti on välja kujunenud pikaaegne praktika inimväärikust tagava kambripinna arvestamisel ja seadusest tuleneb kohustus tagada vahistatule ühe tunni
12(13)
pikkune vabas õhus viibimise võimalus, saab PPA-d pidada mittevaralise kahju tekitamises süüdi olevaks raske hooletuse vormis (süü vormid võlaõigusseaduse § 104).
23.Mittevaraline kahju tuleb käesoleval juhul hüvitada rahas. Riigikohus selgitas 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Kõiki asjaolusid arvesse võttes mõistab kohus Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks rahalise hüvitisena välja 350 eurot. Menetluskulud
24.Ehkki kaebaja algne nõue oli 2500 eurot (tlk 2; tõlge lk 6 pöördel), siis vähendas kaebaja menetluses kahju hüvitise suurust 777 (tlk 49, tõlge lk 52 pöördel) eurole. Halduskohtu 21.09.2017 määrusega vabastati kaebaja riigilõivu tasumisest. Kuivõrd kaebaja nõudis inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju eest 777 euro suurust hüvitist ning kohus mõistis kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise 350 eurot, on kaebuse rahuldatud osaks 45,05%. Eeltoodut arvestades ning pidades silmas, et 777 euro suuruselt kahjunõudelt on riigilõiv 23,31 eurot, mille tasumisest kaebaja on vabastatud, mõistab kohus kooskõlas HKMS § 118 lg-ga 2 Politsei- ja Piirivalveametilt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse menetluskuluna välja 10,50 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
OSALISELT
TÜHISTATUD
KOHTUOTSUSEGA.
TALLINNA
RINGKONNAKOHTU
28.11.2018
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.