XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 22.05.2013 vastutusotsuse nr 13-7/222-20 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja vandeadvokaat Helmut Pikmets Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Miiko Vainer
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.01.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
02.10.2018 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.01.2018 otsus haldusasjas nr 3-13-1362 muutmata.
2.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.12.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-13-1362 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 30.04.2009 maksuotsusega nr 12-5/58 OÜ-d Sirden Auto tasuma käibemaksu 135 649,85 eurot. Pärnu Maakohus võttis 13.09.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-17405 menetlusse OÜ Sirden Auto pankrotiavalduse. Kohus lõpetas pankrotimenetluse 13.11.2012 määrusega pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Määruse resolutsiooni p 4 kohaselt lubati OÜ Sirden Auto äriregistrist kustutada nelja kuu möödumisel määruse jõustumisest. MTA esitas eelnimetatud punktile määruskaebuse, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013 määrusega läbi vaatamata, kuna määrus ei olnud resolutsiooni p 4 osas edasi kaevatav. OÜ Sirden Auto kustutati äriregistrist 20.02.2013. MTA vaidlustas kustutamiskande vastuolu tõttu 13.11.2012 kohtumäärusega. Pärnu Maakohus parandas 25.03.2013 määrusega kande OÜ Sirden Auto äriregistrist kustutamise kohta selliselt, et äriühing oli endiselt kantud äriregistrisse. Pärnu Maakohus tühistas OÜ Sirden Auto määruskaebuse alusel 27.03.2013 määrusega oma 25.03.2013 määruse. Pärnu Maakohtu 17.04.2013 määrusega tsiviilasjas nr 213-11670 parandati kanne OÜ Sirden Auto äriregistrist kustutamise kohta ja taastati äriregistris äriühingu andmed. Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2013 määrusega jäeti OÜ Sirden Auto määruskaebus eelnimetatud maakohtu määruse peale läbi vaatamata, sest määrus ei ole edasi kaevatav. Riigikohus lõpetas 20.11.2013 määrusega tsiviilasja nr 2-13-11670 menetluse ning tühistas maakohtu 17.04.2013 ja ringkonnakohtu 24.05.2013 määruse. Äriregistris tehti 25.04.2013 tegevuse jätkamise kanne ning 03.06.2013 kustutati OÜ Sirden Auto äriregistrist. OÜ Sirden Auto esitas 02.12.2013 avalduse ebaõige registrikande parandamiseks selliselt, et äriühing oleks äriregistrist kustutatud alates 14.03.2013. Tartu Maakohtu registriosakonna kohtunikuabi keeldus 30.06.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-10861 avaldust menetlusse võtmast. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.08.2015 määrusega OÜ Sirden Auto määruskaebuse rahuldamata. Maksu ja Tolliamet tegi 22.05.2013 vastutusotsuse nr 13-7/222-20, millega kohustas XX tasuma OÜ Sirden Auto maksuvõlg 198 875,49 eurot.
2.XX palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses vastutusotsus tühistada. Kaebaja vaidlustas nii vastutusotsuse tegemise lubatavuse kui ka põhjendatuse, väites muu hulgas, et maksuhaldur soovib kaebajalt sisse nõuda õigusvõimetu äriühingu maksuvõlga.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 26.02.2016 otsusega kaebuse ja tühistas vastutusotsuse, sest kuigi OÜ Sirden Auto oli vastutusotsuse tegemise ajal, s.o 22.05.2013 formaalselt äriregistris, puudus sellisel registris olekul õiguslik alus. Järelikult ei olnud vastutusotsuse tegemine lubatav.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.01.2017 otsusega Tallinna Halduskohtu 26.02.2016 otsuse ning saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
2(8)
3-13-1362 Pooled ei vaidle selle üle, et üheks vastutusotsuse tegemise lubatavuse eelduseks on OÜ-l Sirden Auto õigusvõime olemasolu vastutusotsuse tegemise ajal. Vaidlust pole ka selle üle, et äriregistri andmete kohaselt on OÜ Sirden Auto registrist kustutatud 03.06.2013, s.o pärast 22.05.2013 vastutusotsuse tegemist. Vaidlus taandub eelkõige küsimusele, milline õiguslik tähendus on asjaolul, et erinevate kohtuvaidluse tõttu (tsiviilasjades nr 2-12-17405 ja 2-1311670) jäi OÜ Sirden Auto registrist kustutamata vahetult pärast Pärnu Maakohtu 13.11.2012 määruses sätestatud nelja kuu möödumist. Siinkohal peab ringkonnakohus usutavaks, et OÜ Sirden Auto oleks avalduse kustutamiskande tegemiseks esitanud esimesel võimalusel pärast 13.11.2012 määruse jõustumist. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et 13.11.2012 määruse jõustumist ei lükanud edasi maksuhalduri poolt esitatud lubamatu määruskaebus. Maksuhalduri poolt esitatud määruskaebust pole alust pidada pahatahtlikuks, sest 13.11.2012 määrus, millega lõpetati pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, oli edasikaevatav ning määruses sisalduvas edasikaebamise korras ei olnud täpsustatud, et teatud määruse resolutsiooni punktide peale ei saa määruskaebust esitada. Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013 määruse tegemisest arvates oleks võinud maksuhalduril tekkida teadmine, et maakohtu 13.11.2012 määrus on jõustunud ning nelja kuu möödudes tuleb arvestada äriühingu registrist kustutamisega. Samas ei saa maksuhaldurile ette heita teistsugust lähenemist 13.11.2012 määruse jõustumise ajale. Nii näitab kohtuinfosüsteem ka veel käesoleval ajal 13.11.2012 määruse jõustumise ajaks 26.01.2013, millest tulenevalt möödus 4kuune tähtaeg 26.05.2013 Maksuhaldur on apellatsioonkaebuses õigesti rõhutanud, et ainuüksi maakohtu 13.11.2012 määrus ei saanud kaasa tuua äriühingu registrist kustutamist 2013. a märtsikuus, vaid selleks oli vaja avalduse olemasolu. Mingil põhjusel esitas OÜ Sirden Auto avalduse juba 2013. a veebruaris ning äriühing kustutati alusetult registrist 20.02.2013. Maksuhaldur oli igati õigustatud esitama sellise registrikande peale määruskaebust. Pärnu Maakohtu 17.04.2013 määrusega kustutamiskanne parandati ning 25.04.2013 tehti äriregistris tegevuse jätkamise kanne. OÜ Sirden Auto esitas eelnimetatud määrusele määruskaebuse. Asjaolu, et ringkonnakohus jättis selle ebaõigesti menetlusse võtmata, väites, et OÜ-l Sirden Auto ei ole kaebeõigust, ei saa kuidagi arvata maksuhalduri süüks. OÜ Sirden Auto oleks saanud nelja kuu möödudes pärast 13.11.2012 määruse jõustumist esitada registrile kustutamiskande tegemiseks uue avalduse. Kui register oleks kande tegemisest keeldunud, väites, et 13.11.2012 määruses sätestatud neli kuud ei ole veel möödunud, oleks saanud esitada määruskaebuse ning vaielda 13.11.2012 määruse jõustumise hetke üle. OÜ Sirden Auto kustutati avalduse alusel registrist 03.06.2013. Ringkonnakohus leiab, et maksuhalduri tegevust eelkirjeldatud menetlustes ei saa pidada mingilgi viisil pahatahtlikuks. Olukorras, kus OÜ Sirden Auto oli uuesti kantud registrisse, ei pidanud maksuhaldur ise hakkama arvutama maakohtu 13.11.2012 määrusest tulenevat äriühingu registrist kustutamise võimalikku tähtaega ning pärast selle möödumist hoiduma vastutusotsuse tegemisest. OÜ Sirden Auto registrist kustutamine ei viibinud mitte maksuhalduri tegevuse tulemusena, vaid oli seotud kohtute poolt protsessinormidele antud erinevate tõlgendustega. Maksuhaldur ei ole kaebajat kohelnud teiste maksukohustuslastega võrreldes ebavõrdselt. Lisaks eeltoodule ei nõustunud ringkonnakohus halduskohtu käsitlusega, mille kohaselt võib äriregistri kannet äriühingu registrist kustutamise kohta pidada vaid formaalseks ning sisuliselt võib äriühingu õigusvõime olla lõppenud juba enne kande tegemist. Ringkonnakohus nõustus maksuhalduriga, et eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime lõppemise saab kaasa tuua üksnes vastav registrikanne (TsÜS § 45 lg 2). Äriühingu registrisse kandmise ja sealt kustutamise kanded on õigustloova tähendusega ning ÄS § 34 kohaldamine ei ole vastavate kannete puhul võimalik.
3(8)
3-13-1362
5.Tallinna Halduskohus jättis 08.01.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Juriidilise isiku juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemiseks tuleb tuvastada, kas juriidilisel isikul on tekkinud maksuvõlg, mille sisse nõudmine juriidiliselt isikult ei ole osutunud võimalikuks, kas see juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud kohustust tagada juriidilise isiku maksukohustuse täitmine ning kas sellise kohustuse rikkumise ja maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Sirden Auto maksuvõlg koosneb 30.04.2009 maksuotsusega nr 12-5/58 määratud maksusummast, äriühingu enda poolt deklareeritud ja tasumata jäetud maksudest ning intressinõudest. Kaebaja oli maksuvõla tekkimise ajal OÜ Sirden Auto juhatuse liige. OÜ Sirden Auto oli vastutusotsuse tegemise ajal õigusvõimeline ning vaidlus nimetatud küsimuses on ringkonnakohtu 30.01.2017 otsusega lõppenud. Kaebaja puhul seisneb MKS §-s 8 sätestatud kohustuse rikkumine selles, et ta OÜ Sirden Auto juhatuse liikmena rakendas teadlikult ja tahtlikult ebaõigesti käibemaksuseaduse (KMS) §-s 41 sätestatud erikorda ning põhjustas sellega äriühingu käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise. Samuti jättis ta tasumata maksuotsusega määratud käibemaksu. Samuti heidetakse kaebajale ette, et ta tegi äriühingu nimel tehinguid, mille tulemusena muutus äriühingu majanduslik olukord selliseks, et maksuvõla sissenõudmine osutus võimatuks. Ekslik on kaebaja arusaam, et juhatuse liikmel ei ole MKS § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada pärast maksuvõla tekkimist piisavate rahaliste vahendite olemasolu maksuvõlgade tasumiseks. Maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et kaebaja poolt OÜ Sirden Auto nimel 28.05.2009 sõlmitud kinnistute võõrandamise lepingud, 28.09.2009 ja 15.12.2009 sõlmitud laenulepingud, 16.06.2009 OÜ Sirden Auto kontolt märkimisväärses summas sularaha väljavõtmine ning sõidukite võõrandamine ajavahemikul 11.03.2009-29.05.2009 olid OÜ-le Sirden Auto kahjulikud ja põhjustasid selle, et maksuvõla sissenõudmine ei osutunud võimalikuks. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et kaebaja rikkus MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi tahtlikult. Kaebaja tegeles ainuisikuliselt OÜ Sirden Auto juhtimisega ning rakendas KMS §-s 41 sätestatud erikorda, kuigi teadis, et erikorra rakendamise tingimused ei ole täidetud. Tallinna Ringkonnakohus leidis 25.01.2012 otsuse nr 3-09-1177 p-s 10, et kuivõrd seaduses on arvel erikorra rakendamise kohta viite tegemise nõue sõnaselgelt sätestatud, ei saanud maksuhaldur anda OÜ-le Sirden Auto teistsuguseid juhiseid ja kaebajal ei saanud tekkida usku sellesse, et ta saab rakendada kasutatud sõidukite võõrandamisel erikorda ja tõendada erikorra rakendamist sõidukite müüja poolt arvetega, millel puudub seaduses nõutav viide erikorra rakendamise kohta. Seega ei saa kaebaja enda tahtlust välistada väitega, et tema väärarusaam erikorra rakendamisest oli tingitud maksuhaldurilt saadud eksitavast nõuandest. Maksuhaldur on õigesti tuvastanud kaebaja tahtluse seoses 2009. a tehingutega, millega ta kahjustas OÜ Sirden Auto majanduslikku olukorda. Kaebaja pidi aru saama, et tehes tehinguid, millega oluliselt vähenes äriühingu käibevara, ning koormates ja müües põhivara, muutus OÜ Sirden Auto võimetuks täitma oma vara arvel maksude tasumise kohustust. Vastutusotsusega on õiguspäraselt nõutud ka maksuvõlalt arvestatud intressi tasumist. MKS § 8 lg-s 1 viidatud seadusliku esindaja kohustused hõlmavad muu hulgas MKS § 31 lg 1 p-s 5 nimetatud kõrvalkohustusi ning MKS §-st 32 tulenevalt koosneb maksuvõlg nii tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummast kui ka sellelt arvestatud intressist. MKS § 115 lg 4 näeb samuti ette, et intressinõude võib esitada muu hulgas vastutusotsuses. Kuigi vastutusotsusest
4(8)
3-13-1362 ei nähtu OÜ-le Sirden Auto esitatud intressinõude sundtäitmiseks toimingute tegemist, ei mõjuta see vastutusotsuse õiguspärasust.
6.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 08.01.2018 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja kordab oma seisukohti, mis seonduvad OÜ Sirden Auto õigusvõime lõppemisega, leides, et see küsimus ei ole kohtumenetluses veel lõplikku lahendust saanud. Kohtul tuleb tuvastada OÜ Sirden Auto õigusvõime lõppemise kuupäev. Ringkonnakohtu 30.01.2017 otsusega seda kuupäeva ei tuvastatud. Pärast selle otsuse tegemist parandati Pärnu Maakohtu 13.11.2012 määruse jõustumise kuupäeva ning asendati see õige, varasema kuupäevaga. 29.01.2018 muutmiskandega nr 7 on asendatud OÜ Sirden Auto registrisse ennistamise 25.04.2013 kanne nr 5 seoses selle aluseks oleva kohtulahendi tühistamisega. See seab kahtluse alla sisulise aluse olemasolu 03.06.2013 kande nr 6 tegemisele, sest ilma 20.02.2013 kustutamiskande õigusvastase parandamiseta 24.04.2013 parandamiskandega ei oleks tehtud ka 03.06.2013 teistkordset kustutamiskannet. OÜ Sirden Auto õigusvõime lõppemise tuvastamisel peab lähtuma 20.02.2013 kustutamise kandest. Halduskohus on MKS § 8 lg-t 1 ja § 40 lg-t 1 ebaõigesti tõlgendanud, leides, et juhatuse liikmel lasub maksuõigussuhetes ka nn üldine tingimusteta kohustus likvideerida maksuvõlad ehk täita tähtajaks täitmata jäänud maksukohustused ning neist tulenevad intressikohustused. Halduskohus asus üldistavale seisukohale, et OÜ Sirden Auto nimelt 2009. a-l tehtud tehingud olid äriühingule kahjulikud ja põhjustasid selle, et maksuvõla sissenõudmine osutus võimatuks. Juhatuse liikme vastutuse sisuks on vastutus maksukohustuse tähtaegse ja täieliku täitmise eest, mitte aga selle eest, kas juba tekkinud maksuvõla sissenõudmine maksuhalduri poolt pärast maksukohustuse rikkumist õnnestub või mitte. Suutmatus tagada maksuvõla sissenõudmist äriühingult igal konkreetsel ajahetkel ei too kaasa juhatuse liikme vastutust. Nii kehtivas kui varasemas MKS redaktsioonis on juhatuse liikme vastutus seostatud konkreetse maksukohustuse rikkumise toimumise ajahetkega. Halduskohtu tõlgendus tähendaks seda, et maksustamisperioodil 20.06.2007–20.07.2008 tekkinud käibemaksu võla põhjustasid 2009. a-l tehtud tehingud, milliseid kaebaja väidetavalt tegi tahtlusega tekitada juba tekkinud maksuvõlg. Selline loogika on ilmselgelt väär. Halduskohtu käsitlus etteheidetavate rikkumiste ja tahtluse tuvastamise osas ei ole põhjendatud. Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta kaebaja 13.01.2016 täiendava seisukoha alapunktides 9-29 esitatud argumendid ja viidatud tõendid. Kohus lähtus alusetult eeldusest, et kaebaja rakendas KMS §-s 41 sätestatud erikorda teadlikult ja tahtlikult ebaõigesti. Maksuvõla üle peetud vaidluses (haldusasi nr 3-09-1177) ei ole tahtlust erikorra ebaõige kasutamise suhtes tuvastatud ei OÜ Sirden Auto ega ka kaebaja tegevuses. Asjas koguti hoopis tõendeid selle kohta, et OÜ Sirden Auto ja kaebaja olid erikorra rakendamise puhul eksituses. Tunnistajana kuulati üle maksuhalduri kontrolliosakonna juhataja YY, kelle ütluste kohaselt jäi tema hinnangul OÜ Sirden Auto kergeusklikult tehingupartnereid uskuma, tahtlust maksuhaldur välja ei selgitanud, kaebaja jättis kontrollimata oma partneri tegevuse ning oli lõpuni veendunud, et partner järgis erikorda. Haldusasjas nr 3-09-1177 ei tekkinud kohtul kahtlusi tunnistaja seletuste usaldusväärsuses. Tahtliku rikkumise lükkavad ümber haldusasjas nr 3-09-1177 kogutud tõendid, millest nähtub, et OÜ Sirden Auto oli erikorra 5(8)
3-13-1362 rakendamisel eksituses. Maksukohustuse tahtlik rikkumine eeldab maksukasu saamise soovi. Vastutusotsust põhjendatakse argumendiga, et erikorra väärkasutamine oli kaebaja teadlik ja tahtlik tegevus, mille eesmärgiks oli maksueelise saamine ning seeläbi parema turupositsiooni saavutamine. Halduskohus ei ole vastustaja seda seisukohti kogutud tõendite aspektist hinnanud. Arvestamata on ka jäetud, et OÜ Sirden Auto tegelikult mingit maksueelist ei saanud. Nii vastutusotsuses kui kohtuotsuses on ebaõigesti leitud, et 2009. a tehingutega kahjustas kaebaja OÜ Sirden Auto majanduslikku olukorda. 2009. a tehingud ei toonud OÜ-le Sirden Auto kaasa täiendavaid maksukohustusi. Maksuhaldur ei kontrollinud tehingute asjaolusid ega esitanud tõendatud vastuväiteid. Kohus pidi 2009. a tehingute puhul kontrollima kõigi MKS § 40 lg-st 1 tulenevate vastutuse eelduste olemasolu ning põhjendama, miks ta ei nõustu kaebaja seisukohtadega. Vaidlust ei ole tehingute vastavuses turutingimustele. Tehingute tulemusena asendus üks varaliik teisega, kuid vara ei väljunud OÜ Sirden Auto ettevõtlusest. Halduskohus pidi maksuõigusrikkumisena kvalifitseerima iga 2009. a-l tehtud tehingu eraldi, tuvastades iga tehingu osas põhjuslikku seost maksuõigusrikkumise ja maksuvõla tekkimise vahel. Halduskohtu argumentatsioonist tuleneb, et 2009. a tehingute asemel pidi kaebaja OÜ Sirden Auto vara arvel täitma maksukohustusi, sh nii 2007.-2008. a käibemaksuvõlga kui ka 2012. al deklareeritud maksukohustusi. See ei ole võimalik. OÜ Sirden Auto pankrotimenetluses ei leitud, et vastustaja poolt viidatud tehingud annaksid aluse kaebaja suhtes kahjunõude esitamiseks. Maksuhaldur oli seejuures ise pankrotimenetluses suurim võlausaldaja. Sellest, kas juhatuse liikme poolt toime pandud maksuõigusrikkumine on tahtlik või mitte, sõltub maksuhalduri nõude aegumine (MKS § 98). Kaebajale on põhjendamatult omistatud maksukohustuse tahtlik rikkumine. Isegi juhul, kui eeldada MKS § 40 eelduste täitmist, tuleb lähtuda kolmeaastasest aegumistähtajast, mille puhul oleks vastutusotsus igal juhul aegunud 2007. a mai-juuli käibemaksu ja sellelt arvestatud intressi osas.
7.Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes vastutusotsuses toodud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Õige pole kaebaja seisukoht, et siduvalt pole kindlaks tehtud OÜ Sirden Auto õigusvõimega seonduvad asjaolud. Asjas on määrav see, kas OÜ-l Sirden Auto oli õigusvõime vastutusotsuse tegemise ajal. Ringkonnakohus on 30.01.2017 otsuses õigusvõimet selgelt jaatanud ning just sel põhjusel tühistanud halduskohtu 22.02.2016 otsuse ning saatnud asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses kande nr 5 muutmisega ei muuda tõsisasja, et OÜ Sirden Auto kustutati äriregistris alles 03.06.2013. Ringkonnakohus jääb 30.01.2017 otsuses toodu juurde ning kordab, et eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime lõppemise saab kaasa tuua üksnes vastav registrikanne. Äriregistri kannete õiguspärasuse kontrollimine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et MKS §-d 8 ja 40 näevad ette juhatuse liikme vastutuse, kui juhatuse liige jätab maksukohustused tahtlikult või raskest hooletusest täitmata. See laieneb ka olukordadele, kus juhatuse liige muudab äriühingu teadlikult varatuks. 6(8)
3-13-1362 Maksukohustus ise ei pruugi seejuures üldse olla tekkinud õigusvastaselt (nt äriühingu enda poolt deklareeritavad maksud). Maksuhaldur on antud juhul vastutusotsuse p-s 6.1.2 asjakohaselt kirjeldanud, kuidas kaebaja asus maksumenetluse ajal OÜ Sirden Auto vara koormama ja võõrandama. Maksuhaldur on veenvalt ära näidanud, miks ei olnud tegemist tavapärase majandustegevusega. Lisaks võttis kaebaja peale OÜ Sirden Auto kinnistute müüki 1,4 miljoni krooni eest äriühingu kontolt sularahas välja 1,3 miljonit krooni ning andis OÜ Sirden Auto esindajana Reklaamikeskus OÜ-le ilma ühtegi tagatist saamata laenu 1,6 miljonit krooni. Laen kanti hiljem raamatupidamislikult maha kui lootusetu nõue. Kaebaja tahtlust ei välista asjaolu, et pankrotimenetluses ei nõutud kaebajalt OÜ-le Sirden Auto tekitatud kahju hüvitamist. Maksuhaldur ei pidanud eelkirjeldatud 2009. a tehingute puhul kvalifitseerima iga tehingut eraldi maksuõigusrikkumisena ega näitama ära põhjusliku seose maksuõigusrikkumise ja maksuvõla tekkimise vahel. Nagu ringkonnakohus on eelnevalt märkinud, ei vastuta juhatuse liige üksnes maksuvõla nn tekitamise eest, vaid ka siis, kui ta pärast äriühingul maksuvõla tekkimist hakkab tegema tehinguid, mille eesmärgiks on ilmselgelt äriühingu varatuks muutmine, s.o maksuvõla sissenõudmise takistamine. Selline käitumine on vastuolus MKS § 8 lg-ga 1. Maksuhaldur on antud juhul ära näidanud, kuidas kaebaja võõrandas OÜ Sirden Auto vara endaga seotud isikutele. Vastupidiselt kaebaja poolt väidetule ei jäänud tehingutest saadud raha aga OÜ Sirden Auto ettevõtlusesse. Kaebaja ei ole esitanud asjakohaseid tõendeid selle kohta, kuidas kasutati OÜ Sirden Auto ettevõtluses sularahas välja võetud 1,3 miljonit krooni ning miks anti 1,6 miljonit krooni laenu Reklaamikeskus OÜ-le olukorras, kus veidi aega enne seda müüs OÜ Sirden Auto ära oma kinnistud väidetava raske majandusliku olukorra tõttu. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et tehingute eesmärgiks oli üksnes äriühingust raha väljaviimine. OÜ-le Sirden Auto 30.04.2009 maksuotsusega määratud maksusumma muutus sissenõutavaks 27.03.2012, mil lõppes maksuotsuse õiguspärasuse üle käiv kohtuvaidlus ning esialgse õiguskaitse kehtivus. Selleks ajaks oli OÜ Sirden Auto majandustegevus lõppenud ning puudus vara, mille arvelt maksuvõlgasid sisse nõuda. Täitemenetluse tulemusena laekus maksuhaldurile 8229,84 eurot, millele lisandus OÜ Sirden Auto pangakontol olnud 267,44 eurot.
11.Arvestades, et juba eeltooduga on täidetud MKS § 40 lg 1 kohaldamise eeldused, puudub vajadus hakata täiendavalt analüüsima, kas esines kaebaja tahtlus ka KMS § 41 erikorra väära kohaldamise puhul. Ringkonnakohus märgib siiski, et maksuhaldur on kaebaja käitumist õigesti hinnanud. Haldusasjas nr 3-09-1177 ei olnud tahtluse küsimus keskse tähendusega, sest maksu määramine oli igal juhul tähtaegne. Ringkonnakohus leidis selles asjas tehtud otsuses, et kuna seadus oli selge, ei saanud kaebajale olla arusaamatu, milline peab olema nõuetekohane arve, et erikorda rakendada. Tegemist ei olnud ühekordse tehinguga. Põhjendatud on eeldada, et OÜ Sirden Auto oli automüügiga tegeleva ettevõttena piisavalt hoolas, et välja selgitada asjakohased õigusnormid. Kaebaja poolt 13.01.2016 esitatud seisukohad ei tõenda vastupidist. Ka maksuhalduri töötaja poolt haldusasja nr 3-09-1177 menetluses antud ütlused selle kohta, et tema hinnangul oli OÜ Sirden Auto pigem kergeusklik, usaldades liigselt oma tehingupartnereid, ei välista kaebajal tahtluse olemasolu. Samuti on XX vande all antud ning raamatupidaja WW poolt tunnistajana antud ütlustega, sest nende huvi oli anda OÜ-le Sirden Auto soodsaid ütlusi. Maksuhalduri juures toimunud konsultatsioonil aset leidnud vestluse sisu mäletasid isikud erinevalt. Asjaolu, et maksuhaldur ei juhtinud OÜ Sirden Auto tegevuse 7(8)
3-13-1362 õigusvastasusele mitme aasta vältel tähelepanu, ei näita seda, et kaebaja ei pidanud teadma, kuidas erikorda õigesti kohaldada.
12.Kuna kaebaja rikkus MKS § 8 lg-t 1 tahtlikult, on vastutusotsus tehtud tähtaegselt.
13.Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.