Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-1257 28. detsember 2021 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Heiki Loot ja Jüri Põld Meelis Liebergi kaebus Maksu- ja Tolliameti otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vabastama kaebaja kinnistud kohtuliku hüpoteegi alt Kaebaja Meelis Lieberg, esindaja vandeadvokaat Helmut Pikmets Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Margo Karu Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2020. a otsus Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2020. a otsus.
3.Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 13. mai 2020. a otsus.
Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 22. mail 2013 vastutusotsuse nr 13-7/222-20, millega kohustas Meelis Liebergi (kaebaja) tasuma Sirden Auto OÜ-ga solidaarselt maksuvõla 198 875 eurot 49 senti. Kaebaja esitas vastutusotsuse tühistamiseks halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-13-1362). Halduskohus kohaldas 27. septembri 2013. a määrusega esialgset õiguskaitset ning peatas vastutusotsuse täitmise kuni asjas lõpliku lahendi jõustumiseni selliselt, et maksuhalduril oli õigus vastutusotsuse täitmise tagamiseks sooritada maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 p-des 1–51 nimetatud täitetoiminguid. Esialgne õiguskaitse kehtis, kuni 19. märtsil 2019 jõustus Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 2018. a otsus, millega kaebus jäeti rahuldamata.
2.Kaebaja esitas 28. märtsil 2019 MTA-le taotluse maksuvõla kustutamiseks ning kaebaja kinnistute MTA seatud kohtuliku hüpoteegi alt vabastamiseks maksuvõla sundtäitmise aegumise tõttu.
3.MTA jättis 15. aprilli 2019. a otsusega nr 13-21/00412-2 taotluse rahuldamata. Otsuse järgi ei ole vastutusotsusega määratud maksuvõlg aegunud. Vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. jaanuaril 2014 ja katkes samast kuupäevast halduskohtu 27. septembri 2013. a esialgse õiguskaitse määruse tõttu (MKS § 132 lg 5 p 3). Esialgne õiguskaitse langes ära 19. märtsil 2019, kui lõppes kohtuvaidlus vastutusotsuse tühistamiseks. Uus sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas kulgema
3-19-1257 tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril (MKS § 132 lg 6). Seega algas vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaja kulgemine uuesti 1. jaanuaril 2020 ja selle aegumistähtaeg saabub 1. jaanuaril 2025.
4.Kaebaja esitas MTA 15. aprilli 2019. a otsuse peale vaide, kuid MTA jättis vaide 3. juuni 2019. a vaideotsusega nr 6-1/4388-2 rahuldamata.
5.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse MTA 15. aprilli 2019. a otsuse ja 3. juuni 2019. a vaideotsuse tühistamiseks ning MTA kohustamiseks vabastama kaebajale kuuluvad kinnistud kohtuliku hüpoteegi alt. Kaebuse järgi jättis MTA maksuvõla alusetult kustutamata. Vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. jaanuaril 2014 ja saabus 1. jaanuaril 2019. Aegumistähtaja kulgemist ei katkestanud ükski MKS § 132 lg-s 5 nimetatud asjaolu. Tõlgendus, mille kohaselt katkes 1. jaanuaril 2014 kulgema hakanud aegumistähtaeg juba
30.septembril 2013, on üllatav, rikub õiguskindluse põhimõtet ja on otseses vastuolus nii maksuhalduri praktika kui ka kohtupraktikaga ning MKS § 132 lg-ga 2 ja lg 5 p-ga 3. Vastustaja ei tee vahet aegumise katkemisel ja aegumise peatumisel, omistades MKS § 132 lg 5 p-s 3 sätestatud katkemise alusele aegumise peatumise tähenduse. Tegemist on seaduse teksti ja mõtet ning Riigikohtu praktikat eirava tõlgendusega. MTA oleks pidanud aegumise vältimiseks taotlema halduskohtult aegumistähtaja saabumise asjaolule tuginedes esialgse õiguskaitse määruse muutmist või tühistamist, kuid ei teinud seda.
6.Tallinna Halduskohus jättis 13. mai 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus vaidlustatud haldusaktides toodud seisukohtade ja põhjendustega. MKS §-st 132 ei järeldu, et kui sundtäitmise aegumistähtaega katkestav asjaolu (esialgse õiguskaitse määruse jõustumine) esineb enne sundtäitmise aegumistähtaja kulgemahakkamist, ei ole see sundtäitmise aegumistähtaega katkestav. Riigikohtu erikogu asjas nr 2-17-12525/53 tehtud 10. oktoobri 2018. a määruse selgitused seostusid tsiviilasjades tehtud lahenditega MKS § 132 lg 5 p 1 rakendamisel ja kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks esitatud täitmisavalduse esitamisega ega ole praegusele juhtumile otse ülekantavad. Kuna esialgse õiguskaitse määruse jõustumine sundtäitmise aegumistähtaega katkestava asjaoluna on MKS-sse n-ö eraldi lisatud, on see ühtlasi vaadeldav ka teatava eriregulatsioonina. Selle muudatuse tingis see, et varem kehtinud regulatsiooni alusel võis esialgse õiguskaitse abinõude rakendamisel maksukohustuse sundtäitmine pikemate kohtuprotsesside korral aeguda.
7.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles jäi seisukohale, et maksuvõlg on aegunud. MKS § 132 lg 5 p 3 (koostoimes lg-ga 6) grammatiline tõlgendamine ei võimalda jõuda halduskohtu otsuses toodud järeldustele. Nimetatud norme tuleb tõlgendada, nagu Riigikohtu erikogu tegi määruses asjas nr 2-17-12525/53 ja Riigikohtu halduskolleegium
11.oktoobri 2019. a otsuses asjas nr 3-17-1047/66. 1. jaanuaril 2014 kulgema hakanud aegumistähtaeg ei saanud katkeda varem jõustunud esialgse õiguskaitse määruse tõttu. Aegumistähtaja kulgemise jooksul ei esinenud ühtegi MKS § 132 lg-s 5 nimetatud aegumise katkemise alust, mistõttu aegus maksuvõlg hiljemalt 1. jaanuaril 2019.
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. novembri 2020. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas MTA
15.aprilli 2019. a otsuse ja 3. juuni 2019. a vaideotsuse ning kohustas MTA-d kaebaja
28.märtsi 2019. a taotlust uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt.
8.1.Maksuhaldur ja halduskohus on maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise suhtes kohaldanud vale MKS redaktsiooni. Kuna praeguses asjas tekkis sundtäitmise aegumise katkemise põhjustanud 2(7)
3-19-1257 asjaolu (haldusasjas nr 3-13-1362 esialgse õiguskaitse määruse jõustumine) 30. septembril 2013, siis tuleb aegumise katkemise suhtes kohaldada enne 1. jaanuari 2014 kehtinud MKS redaktsiooni (MKS v.r). Et aga nii MKS v.r § 132 lg 4 p 5 ja lg 5 kui ka 1. jaanuaril 2014 jõustunud MKS § 132 lg 5 p 3 ja lg 6 regulatsioon on maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise ja uuesti kulgema hakkamise osas suuresti sama, ei saa vaidlustatud otsust ja vaideotsust üksnes sel põhjusel tühistada.
8.2.MKS v.r § 132 lg 4 p 5 ja lg 5 kohaldamise puhul pole põhjust tõlgendada seadust erinevalt Riigikohtu erikogu asjas nr 2-17-12525/53 tehtud määruses ja ka Riigikohtu halduskolleegiumi asjas nr 3-17-1047/66 tehtud otsuse p-des 21-22 väljendatud juhistest. Erikogu määruses muutis Riigikohus seni maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise suhtes valitsenud tõlgendust, selgitades määruse p-s 17.2, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sätestatud aegumise üldregulatsiooni kohaselt aegumine katkeb ja algab aegumise katkemise aluseks olevast sündmusest kohe uuesti.
8.3.Õiguse ühetaolise kohaldamise ja õigusrahu saavutamise põhimõtted on olulised ka siis, kui maksuvõla sundtäitmise aegumine katkeb kohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisel. Pole mõistlikku põhjendust, miks peaks täitemenetlust ja pankrotimenetlust käsitama maksuvõla sundtäitmise aegumist katkestava asjaoluna selle n-ö klassikalises õigusteoreetilises tähenduses (st aegumine katkeb ja algab kohe uuesti), kuid kohtumenetluses kohaldatud esialgset õiguskaitset samaaegselt nii aegumist peatava kui ka katkestava asjaoluna. Sellist vahetegu ei põhjenda ka MTA vaideotsuse p-s 13.2 viidatud maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse (jõustus 1. jaanuaril 2009) eelnõu seletuskiri.
8.4.N-ö klassikaline aegumise katkemise tõlgendus ei muuda MKS v.r § 132 lg 4 p 5 ja lg 5 ning
1.jaanuaril 2014 jõustunud MKS § 132 lg 5 p 3 ja lg 6 puhul maksuvõla sundtäitmist võimatuks. Halduskohus ei keelanud 27. septembri 2013. a esialgse õiguskaitse määruses vastutusotsuse sundtäitmist täielikult, vaid lubas täitmise tagamiseks sooritada MKS § 130 lg 1 p-des 1–51 nimetatud täitetoiminguid. Lisaks sellele on maksuhalduril võimalik kohtumenetluses taotleda esialgse õiguskaitse tühistamist, kui kohtumenetlus kestab pikka aega ning ohtu võib sattuda maksuvõla sundtäitmine.
8.5.Vastutusotsuse sundtäitmise aegumine katkes 30. septembril 2013 ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes ka kohe ära (MKS v.r § 132 lg 4 p 5). Uus aegumistähtaeg hakkas kulgema
1.jaanuaril 2014 (MKS v.r § 132 lg 5) ning maksuvõla sundtäitmine aegus 1. jaanuaril 2019 (MKS § 132 lg 2).
8.6.Kuna kaebaja kinnistute vabastamine kohtulike hüpoteekide alt on maksuhalduri diskretsiooniotsus, ei saa kohus kohustada maksuhaldurit seda toimingut sooritama, vaid saab maksuhaldurit kohustada kaebaja 28. märtsi 2019. a taotlust uuesti läbi vaatama.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.MTA esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
9.1.Ringkonnakohus on kohtuotsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud MKS v.r § 132 lg-t 4 ja
1.jaanuaril 2014 jõustunud MKS § 132 lg-t 5. Olukorda, kus maksuvõla sundtäitmise aegumise katkestab pankroti väljakuulutamine, ja olukorda, kus kohus kohaldab esialgset õiguskaitset, ei ole õige ühtmoodi käsitada. Halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse jõustumine ei ole TsÜS kohaselt aegumise katkemise ega ka peatumise aluseks. Seetõttu ei ole alust järeldada, et Riigikohtu erikogu 3(7)
3-19-1257 asjas nr 2-17-12525/53 tehtud määruse tõlgendused kehtivad ka kõigi teiste MKS-s nimetatud sundtäitmise aegumise katkemise aluste kohta. Ringkonnakohus on põhjendamatult viidanud ka Riigikohtu asjas nr 3-17-1047/66 tehtud otsuse p-dele 21–22. Ainuüksi seaduses sõnaühendi „aegumise katkemine“ kasutamisest ei saa teha järeldust, et aegumise katkemise aluse äralangemisel tuleb lähtuda TsÜS § 159 lg-s 1 sätestatud (teistsuguse aegumise katkemise aluse) regulatsiooni põhimõttest, mille kohaselt langeb katkemise alus pärast selle esinemist kohe ära.
9.2.Erinevalt kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisest on halduskohtu tehtud esialgse õiguskaitse määruse jõustumise tagajärjel igasugused sissenõudmistoimingud välistatud. Loogiline on, et seda aega, mille jooksul maksuhalduril puudub õigus maksuvõlga sundtäita, ei arvestata sundtäitmise aegumistähtaja arvutamisel. Vastasel korral tekib olukord, kus maksuhalduril ei ole võimalik esialgse õiguskaitse määruse tõttu maksuvõlga sundtäita ning see aegub kohtumenetluse jooksul või peagi pärast kohtumenetluse lõppu. Kohtumenetluses kohaldatava esialgse õiguskaitse eesmärgiks ei saa olla maksuvõla sundtäitmise aegumine enne kohtumenetluse lõppemist.
9.3.Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et maksuhalduril on võimalik kohtumenetluses taotleda esialgse õiguskaitse tühistamist, kui kohtumenetlus kestab pikka aega ning ohtu võib sattuda maksuvõla sundtäitmine. Sellisel juhul muutuksid sisutuks MKS § 130 lg 1 p-des 1–51 nimetatud täitetoimingute tegemise võimalused, sest nende realiseerimiseks peab maksuhaldur esmalt saavutama esialgse õiguskaitse tühistamise ning alles siis on maksuhalduril võimalus esitada täitmisavaldus kohtutäiturile. Ringkonnakohtu soovitus on vastuolus nii sundtäitmise kui ka kohtumenetluse menetlusökonoomiaga. See tekitaks olukorra, kus maksuhaldur peaks olema põhimõtteliselt esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu, et välistada maksuvõla sundtäitmise aegumine.
9.4.Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks on ebaõige MTA maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse (jõustus 1. jaanuaril 2009) eelnõu seletuskirja tõlgendus. Seadusandja tahe –vältida maksuvõla sundtäitmise aegumist juhul, kui kohus teeb esialgse õiguskaitse määruse – on tagatud üksnes selliselt, et määruse tegemisel loetakse katkemise aluse äralangemiseks mitte esialgse õiguskaitse määruse jõustumist, vaid esialgse õiguskaitse toime lõppu.
10.Kaebaja palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
10.1.Ringkonnakohus on MKS § 132 õigesti tõlgendanud ja kohaldanud. Ei esine mõistlikku põhjust, miks MKS § 132 lg 5 p 3 peaks tõlgendama teistest MKS § 132 lg 5 alustest erinevalt, omistades sellele mitte sundtäitmise aegumistähtaja katkemise, vaid peatumise tähenduse. Sissenõudmisega jätkamise võimatuse seisukohalt ei erine pankroti väljakuulutamine esialgse õiguskaitse määruse jõustumisest. Mõlemal juhul oleks maksuvõla sissenõudmine maksuhalduri jaoks takistatud.
10.2.MKS muutmise seaduse eelnõu 2009. a seletuskirjast ei saa tuletada seadusandja tahet kehtestada esialgse õiguskaitse kohaldamine aegumise peatumise alusena. Vastustaja ignoreerib MKS § 132 muudatusi, mis jõustusid 2014. a-l. Seadusandja ei väljendanud neis muudatustes oma tahet eristada esialgse õiguskaitsega seotud alust teistest MKS § 132 alustest, vaid rõhutas hoopis seda, et seaduses tuleb aegumise katkemise alused ümber sõnastada selliselt, et nende tegeliku olemuse üle ei tekiks enam vaidlusi.
10.3.Esialgse õiguskaitse määruse jõustumine ei tähenda seda, et maksuhalduril puudub absoluutselt võimalus maksuvõlga sisse nõuda vaatamata aegumistähtaja saabumise ohule. Ringkonnakohtu tõlgendus ei muuda maksuvõla sundtäitmist võimatuks. Halduskohus ei keelanud vastustajal esialgse 4(7)
3-19-1257 õiguskaitse kohaldamisega sundtäitmist täielikult. Ka on vastustajal alati võimalik taotleda esialgse õiguskaitse tühistamist, kui kohtumenetlus kestab pikka aega ning ohtu võib sattuda maksuvõla sundtäitmine. Seega on avalik huvi tagatud ka esialgse õiguskaitse kohaldamise korral. Vastustaja osutatud ohtu ei esine ka praktikas, kuna kohtuvaidlused kestavad äärmiselt harva üle viie aasta.
10.4.Eeltoodust tulenevalt on täiesti asjakohatud kassatsioonkaebuse põhjendused, et kohtumenetluses kohaldatava esialgse õiguskaitse eesmärgiks ei saa olla olukord, kus maksuvõla sundtäitmine aegub enne kohtumenetluse lõppu. Vastustaja ei põhjendanud, mis takistas tal taotleda esialgse õiguskaitse määruse tühistamist ja täitmisavalduse esitamist kohtutäiturile enne
1.jaanuari 2019. Vastustajal oli võimalik taotleda ka esialgse õiguskaitse määruse tühistamist või muutmist selliselt, et esialgne õiguskaitse jääks kehtima uue esialgse õiguskaitse määruse alusel. Sel juhul oleks aegumine katkenud, esialgne õiguskaitse taganuks õigusrahu, millele osutab vastustaja, ja maksuhaldur ei sattunuks olukorda, kus ta peaks olema põhimõtteliselt esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu.
10.5.MKS § 132 lg 5 p 3 koostoimes lg-ga 6 grammatiline tõlgendamine ei võimalda jõuda vastustaja pakutud järeldustele. Nimetatud norme tuleb tõlgendada Riigikohtu asjades nr 2-17-12525/53 ja nr 3-17-1047/66 antud tõlgenduse vaimus, nagu seda tegi ringkonnakohus. 1. jaanuaril 2014 kulgema hakanud aegumistähtaeg ei saanud katkeda ajaliselt varem aset leidnud sündmuse tõttu (27. septembri 2013. a määruse jõutumine) ning aegumistähtaja kulgemise jooksul ei esinenud ühtegi MKS § 132 lg-s 5 nimetatud aegumise katkemise alust, mistõttu aegus maksuvõlg hiljemalt
1.jaanuaril 2019.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium rahuldab MTA kassatsioonkaebuse ja tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1). Asjas jääb jõusse halduskohtu otsus (HKMS § 230 lg 5 p 4).
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, milline seaduse redaktsioon kohaldub asjas maksuvõla sundtäitmise aegumistähtajale, maksuvõla sundtäitmise katkemisele ja uue aegumistähtaja alguse kindlaksmääramisele. Vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg on nii enne
1.jaanuari 2014 kui ka alates sellest kuupäevast tekkinud nõuete puhul viis aastat ning aegumistähtaeg algab vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril (MKS § 1684 lg 1 esimene lause ja § 132 lg 2). MKS § 165 lg 1 järgi kohaldatakse kehtivas seaduses aegumise katkemise kohta sätestatut enne seaduse jõustumist kulgema hakanud aegumise suhtes, kui aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast kehtiva seaduse jõustumist. Sundtäitmise aegumistähtaja katkemise ja uue aegumistähtaja kulgemise alguse kindlaksmääramise puhul tuleb lähtuda katkemise aluse tekkimise ajal kehtinud MKS redaktsioonist (vt Riigikohtu erikogu määrus asjas nr 2-17-12525/53, p-d 15.1 ja 15.2). Praegusel juhul tekkis sundtäitmise aegumise katkemist põhjustav asjaolu
30.septembril 2013, kui jõustus asjas nr 3-13-1362 tehtud halduskohtu 27. septembri 2013. a esialgse õiguskaitse määrus. Seega tuleb aegumise katkemise aja ja uue sundtäitmise aegumistähtaja alguse kindlaksmääramisel lähtuda 30. septembril 2013 kehtinud MKS-i redaktsioonist (MKS 1. juulist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsioon (MKS v.r)).
13.MKS v.r § 132 lg 4 p 5 järgi katkeb aegumine halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise korral. Kuna praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, kas või millal sundtäitmise
5(7)
3-19-1257 aegumise katkemist põhjustav asjaolu esines, on vaidluse all üksnes see, millal hakkas pärast aegumise katkemist kulgema uus sundtäitmise aegumistähtaeg.
14.Aegumistähtaja katkemine on TsÜS-s ja MKS-s sätestatud mõnevõrra erinevalt. TsÜS § 159 lg 1 (samuti § 158 lg 1) järgi aegumine katkeb ja algab uuesti aegumise katkemise aluse esinemisel. MKS v.r § 132 lg 5 järgi hakatakse uue aegumistähtaja kulgemist arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Seega seob MKS sundtäitmise uue aegumistähtaja kulgemahakkamise aegumise katkemise aluse äralangemisega, mitte ainult aluse esinemisega. Riigikohtu erikogu on selgitanud, et maksuvõla sundtäitmise aegumise kohta on MKS §-s 132 sätestatud eriregulatsioon ning kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel ei kohaldu TsÜS § 159 lg 1 (määrus asjas nr 2-17-12525/53, p-d 15 ja 17.2). Seetõttu võib MKS-s sätestatud sundtäitmise aegumise katkemise puhul uue aegumistähtaja kulgemahakkamine toimuda erinevalt TsÜS üldregulatsioonist ning see võib olla erinev ka MKS-s sätestatud erinevate aegumise katkemise aluste puhul.
15.MKS-s toodud sundtäitmise aegumist katkestavad alused ei mõjuta sundtäitmise võimalust sarnaselt. Erinevalt täitemenetluse alustamisest ei ole kohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine aegumise katkemise aluseks TsÜS-s. Selle erinevuse tõttu ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamisel sundtäitmise uue aegumistähtaja kulgemise alguse tuvastamisel tõlgendada MKS automaatselt sarnaselt TsÜS üldregulatsiooniga. Mis puudutab esialgse õiguskaitse kohaldamist, siis on MKS sundtäitmise aegumise katkemist käsitlevate sätete tõlgendamisel põhjendatud lähtuda eelkõige seaduse enda tekstist ning seadusandja eesmärgist sätte kehtestamisel. Arvesse tuleb võtta ka erinevate aegumise katkemise aluste kestust ja mõju sundtäitmise võimalikkusele.
16.Halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine kui sundtäitmise aegumist katkestav asjaolu lisati MKS-sse maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse vastuvõtmisega (seadusemuudatus jõustus 1. jaanuaril 2009). Seaduseelnõu 377 SE seletuskirjas on mööndud, et senini ei ole halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõu rakendamise korral aegumise katkemist ette nähtud, mistõttu võib pikemate kohtuprotsesside puhul maksukohustuse sundtäitmine esialgse õiguskaitse tõttu aeguda. Samuti on seletuskirjas märgitud, et on esinenud juhtumeid, kus esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamise tulemusel kohustused aegusid. Esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine aegumise katkemise asjaoluna lisatigi seletuskirja järgi seadusesse selleks, et vältida tahtlikku vaidluse ja kohtumenetluse venitamist.
17.Esialgse õiguskaitse kohaldamise mõju sundtäitmise võimalikkusele sõltub rakendatavast abinõust. Praegusel juhul peatas halduskohus esialgse õiguskaitse määrusega vastutusotsuse täitmise kuni asjas lõpliku lahendi jõustumiseni. Sellest tulenevalt ei saanud maksuhaldur kohtumenetluse kestel vastutusotsusega määratud maksusummat sisse nõuda. Tegemist oli sundtäitmist välistava kestva takistusega, mis ei langenud ära enne asjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. See olukord erineb oluliselt täitemenetluse alustamisest maksuvõla sissenõudmiseks. Asjaolu, et vastustajal oli lubatud teha MKS v.r § 130 lg 1 p-des 1–51 nimetatud täitetoiminguid, seda ei muuda. Lubatud toimingud ei võimaldanud maksusummat sisse nõuda, vaid ainult tagada võimalikku maksukohustust. Vastustaja on õigesti märkinud, et nende toimingute tegemise võimalus muutuks sisutuks, kui maksunõude sundtäitmise võimalus lõpeks ajal, mil seda esialgse õiguskaitse kehtivuse tõttu sundtäita ei saa.
18.Kolleegiumi hinnangul nähtub eelnõu seletuskirjast selgelt, et seadusandja lisas esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise kui sundtäitmise aegumist katkestava asjaolu seadusesse eesmärgiga vältida olukorda, kus esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse ajal sundtäitmine aeguks. Seetõttu tuleneb seaduse ja eelnõu seletuskirja tekstist nende koosmõjus, et esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise kui sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemisena ei tule praegusel 6(7)
3-19-1257 juhul käsitada esialgse õiguskaitse määruse jõustumist, vaid esialgse õiguskaitse kehtivuse lõppemist. Eelöeldut ei muuda ka asjaolu, et menetlusosalistel on võimalik taotleda kohtult esialgse õiguskaitse lõpetamist või muutmist. MKS v.r § 132 lg 5 seob uue aegumistähtaja kulgemise alguse aegumise katkemise aluse äralangemisega. Võimalus esitada taotlus esialgse õiguskaitse muutmiseks või lõpetamiseks ei ole selline asjaolu, kuna selle võimaluse olemasolu ning ka sellise taotluse esitamine ei muuda sundtäitmist esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal võimalikuks.
19.Nõustuda ei saa kaebaja käsitlusega, et 1. jaanuaril 2014 kulgema hakanud vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg ei saanud katkeda varem aset leidnud esialgse õiguskaitse määruse jõustumise tõttu. MKS § 132 lg 2 järgi algab vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et aegumistähtaeg, mille kulgemahakkamist hakatakse praktilistel põhjustel arvestama mingist hilisemast kuupäevast, saab enne seda kuupäeva katkeda. Esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine sundtäitmise aegumise katkemist põhjustava asjaoluna toimus pärast vastutusotsuse kättetoimetamist ning see katkestas vastutusotsuse kättetoimetamisega seotud sundtäitmise aegumise.
20.Sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemisega seonduvalt ei ole praegusel juhul asjakohane kaebaja viide kolleegiumi lahendile asjas nr 3-17-1047/66. Selles asjas katkestas sundtäitmise aegumise pankroti väljakuulutamine. Riigikohtu erikogu rõhutas asjas nr 2-17-12525/53 tehtud määruse p-s 17.3, et lahendis väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu varasemaid maksunõudeid puudutavaid seisukohti, mille kohaselt tuleb pankrotimenetluses maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, mistõttu kohaldatakse pankrotimenetluses esitatud nõuetele TsÜS aegumissätteid.
21.Eeltoodu tõttu tuvastas ringkonnakohus ekslikult sundtäitmise uue aegumistähtaja kulgemahakkamise aja. Aegumise katkemise alus (esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine) langes praegusel juhul ära 19. märtsil 2019, kui lõppes kohtuvaidlus vastutusotsuse tühistamiseks haldusasjas nr 3-13-1362. MKS v.r § 132 lg-st 5 tulenevalt hakkas uus vastutusotsusega nõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg kulgema 1. jaanuaril 2020. Vastustaja jättis seega õiguspäraselt rahuldamata kaebaja taotluse, milles ta soovis maksuvõla sundtäitmise aegumise tõttu maksuvõla kustutamist ning oma kinnistute MTA seatud kohtuliku hüpoteegi alt vabastamist.
22.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.