Haldusasja number Otsuse kuupäev ja koht Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-17-1555 15. jaanuar 2018, Tartu Janar Jäätma T.M.u kaebus Tartu Vangla tegevuse peale Kaebaja T.M., esindaja vandeadvokaat Risto Käbi Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Janek Riives Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. veebruaril (k.a) 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.T.M.u 24. aprillil 2017 muudetud individuaalse täitmiskava (ITK) I osas on ohtlikkuse, ohustatuse ja muude turvariskide lahtrisse märgitud järgnev teave: „Ohtlik: Avalikkus – risk ühiskonnas; Kõrgohtlik: Lapsed – risk ühiskonnas; Praegused probleemid: Suitsiidirisk; Oht avalikkusele tuleneb joobes juhtimisest, mis põhjustas avarii. Kannatanud puudusid. Kriminaalkorras karistatud kaks korda, vanglas viibib esimest korda. Viimane karistus mõisteti Tartu Ringkonnakohtu otsusega alaealise vägistamise ja sugulise kire vägivaldse rahuldamise eest. Alaealine oli 12 aastane. Varasemalt karistatud mootorsõiduki ohutu liiklemise eeskirjade
3-17-1555 rikkumise alusel. Väärteokorras karistatud 12 korral Liiklusseaduse rikkumiste eest. Kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks, lisandunud on vägivaldsus ja seksuaalkomponent.“
2.Tartu Vangla lõpetas 24. aprilli 2017. a põhjendatud otsusega nr 6-5/61-2 T.M. 23. aprillil 2017 avavanglasse paigutamise menetluse (haldusmenetluse seadus (HMS) § 43 lg 4 p 2). Otsuses märgitakse järgmist: 1) Viru Vangla koostatud esmases riskihinnangus on T.M. ohutase valesti määratud. Riskihinnang lastele ei ole ohtlik, vaid kõrgohtlik. Riskihinnang muutus tulenevalt kuriteo laadist ja toimepanemise ajast. Ohutase parandati 24. aprilli 2017. a hinnanguga; 2) kuna T.M. on kõrgohtlik, ei saa tema avavanglasse paigutamist otsustada ITK alusel. Kõrgohtliku kinnipeetava avavanglasse paigutamine otsustatakse justiitsministri 25. märtsil 2008. a vastu võetud määruse nr 9 „Täitmisplaani“ (täitmisplaan) § 17 lg 1 p 3 alusel. T.M. esimene võimalus ümberpaigutamiseks avaneb 18. juulil 2021.
3.Tartu Vangla tagastas T.M. vaide läbivaatamatult. Vaidotsuses märgitakse järgmist: 1) T.M. esmane riskihinnang ei arvestanud kõiki asjaolusid. Ekslikult oli hinnatud ohtlikkust lastele. Eelnimetatud viga kõrvaldati uue hinnanguga; 2) täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 kohaselt peab vangla kontrollima, kas esineb alus kinnipeetava ümberpaigutamiseks; 3) kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda sellise ohutaseme määramist, mis on talle soodsam. ITK tuleb koostada vastavalt kehtivale õigusele, s.o justiitsministri 14. mai 2008. a vastu võetud määrusele nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21). Määruse nr 21 kohaselt ei ole vangla uue hinnangu andmisel kohustatud juhinduma varasemas ITK-s antud hinnangust. Ohutase ja selle muutmise vajadus tuvastati haldusmenetluses. Praegusel juhul ei esine asjaolusid, mille kohaselt oleks ohuhinnang õigusvastane. Kuigi esmane riskihinnang oli leebe, ei välista see uue hinnangu tegemist. Vangla teostas kaalutlusõigust kooskõlas seadusega. Vaie ei kuulu rahuldamisele ja asjas uut otsust ei langetata; 4) vaie tagastatakse, kuna kinnipeetaval ei ole õigust vaidlustada tema kohta tehtud riskihinnangut ja nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse.
4.T.M. esitas kaebuse, milles nõuab Tartu Vangla 24. aprilli 2017. a otsuse nr 6-5/61-2,
24.aprillil 2017 koostatud ITK-s märgitud ohutaseme (s.o lastele kõrgohtlik) ja 26. juuni 2017. a vaideotsuse nr 1-11/135-2 tühistamist ning vangla kohustamist otsustada uuesti avavanglasse paigutamine. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised väited: 1) kaebajal on kaebeõigus. Vaidlustatud tegevusega võeti kaebajalt avavanglasse paigutamise võimalus. Kaebajal on õigus, et tema ohutase määratakse ja ITK koostatakse vastavalt kehtivale korrale; 2) 24. aprilli 2017. a ITK koostati kehtivaid nõudeid rikkudes; 3) ITK muutmiseks ei esinenud õiguslikku alust. Määruse nr 21 § 8 lg 5 kohaselt võib ITK-d erakorraliselt muuta uute asjaolude ilmnemisel. Uusi asjaolusid ei ilmne. Vangla väide, et esmane riskihinnang oli ekslik, ei ole ITK muutmise põhjuseks. Koostatud on vähemalt kolm ITK-d, milles kaebaja ohutase oli ohtlik. Vangla ei ole põhjendanud, milles esmase ja järgnevate hinnangute ekslikus seisnes; 4) kaebajal tekkis õiguspärane ootus, et tema avavanglasse paigutamise küsimus otsustakse algselt määratud ohutaseme alusel; 5) kaebajaga on Tartu Vanglas tööd teinud mitmed isikud ja nad ei ole hinnanud teda kõrgohtlikuks. Kaebaja osales ise sotsiaalprogrammis „Õige hetk“, teda ei suunatud sinna; 6) ohuhinnangu aluseks on võetud ebaõiged asjaolud. Kaebajal on olemas elukoht, ta ei ole koos kannatanuga elanud, kannatanu ei olnud kaebaja lähedane ega perekonnaliige. Kaebajat on varasemalt karistatud erineva kuriteo eest, millest on möödunud pikk aeg. Kaebajal oli
3-17-1555 umbes 20 aastat tagasi autoavarii, mille eest teda karistati. Pärast seda ei olnud alkoholiga probleeme. Kaebaja hankis elatusvahendeid seaduslikult. Kuritegelik elustiil pole kaebajale omane. Kaebaja tegevuses ei esinenud vägivaldsust; 7) ohuhinnangu tõstmine otsustati ilma seksuaalkurjategijate ohtlikkust hindava spetsialisti osavõtuta. T. T. ei ole 2016. a alates kaebaja kontaktisikuks; 8) 24. aprilli 2017. a hinnangu tegemisel ei küsitud kaebaja arvamust. Arvesse ei võetud, et kaebaja lähedased suhtlevad ja toetavad teda. Kaebajal on tegutsev äriühing. Kaebajat ei ole distsiplinaarkorras karistatud; 9) kohtul tuleb vanglalt välja nõuda ametnike (K. K.i ja T. T.) e-kirjavahetus 20. märtsist kuni
25.aprillini 2017. E-kirjavahetusest nähtub, et ohutaseme muutmine ei toimunud ametnike kirjeldatud viisil, vaid see aktualiseerus pärast avavanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamist. Kohtul tuleb jätta arvestamata kohtule esitatud vastustaja ametnike seletused. Kui kohus neid arvestab, tuleb ametnikud tunnistajatena üle kuulata; 10) kohtul tuleb välja nõuda vastustaja töötaja M. A. koostatud kaebajat puudutav Stable & Static ohuhinnangud, kuna need tõendavad temaga seotud tegelikke riske, mis on madalamad kui ITK-s; 11) kaebaja on tunnistanud oma süüd M. A. teostatud riskihindamisel; 12) kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud 1094 eurot ja 40 senti.
5.Tartu Vangla palub vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja märgib kokkuvõtlikult järgmist: 1) kohus võttis valesti menetlusse tühistamisnõuded. ITK ja vaidlustatud tegevus ei ole haldusakt; 2) kontrolli käigus tuvastati, et kaebajast lähtuvat ohtu lastele hinnati valesti. Nimetatud asjaolu tingis uue ohuhinnangu. Esimese hinnangu andis Viru Vangla, millest järgneval kahel korral lähtuti. Kahetsusväärne on, et viga varem ei ilmnenud. Kuna kinnipeetava ohuhinnangut arvestatakse mh kinnipeetava ümberpaigutamisel, tuli viga parandada; 3) kinnipeetaval on õigus nõuda, et ITK koostatakse ja ohutase määratakse vastavalt kehtivale korrale. Vanglal on kinnipeetava ohtlikkuse määramisel avar kaalutlusruum; 4) ohuhinnang antakse peamiselt toimepandud kuriteo põhjal. Ohu määratlemisel võetakse arvesse selle olemust, ulatust, vahetust, sagedust, tõenäosust. Ohutase määratakse seda kõrgem, mida raskem tagajärg isiku tegudel on ja mida tõenäolisemalt ta neid uuesti toime paneb; 5) kaebaja kannab karistust seksuaalse enesemääratlemise vastu toime pandud kuriteo eest. Kaebaja mõisteti asjas nr 1-11-7339 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Kaebajale mõisteti liitkaristus 10 a vangistust. Kaebaja alustas kuritegude toimepanemist siis, kui kannatanu oli veel 9-aastane. Kaebaja kaasas kannatanu tema tahte vastaselt sugukire rahuldamisele suguühendusse erinevatel viisidel. Kannatanu üritas sooritada enesetappu. Kannatanu oli haavatavas seisundis mh seetõttu, et samal ajal lahkus kannatanu isa pere juurest. Kaebaja oli kannatanu peretuttav, mistõttu ei saanud viimati nimetatud asjaolu olla talle teadmata. Kuritegu pandi toime korduvalt 3 a jooksul nii kaebaja elukohas kui ka kannatanu elukoha lähedal asuvas suvilas. Kaebaja pani teo toime tahtlikult. Kohtumenetluses ega kinnipidamisasutuses ei ole kaebaja oma süüd tunnistanud; 6) kaebaja toime pandud tegu võib mõjutada kannatanut terve tema elu; 7) ohtlikkuse hindamisel võeti arvesse, et kaebaja pani teo toime tahtlikult, kannatanu oli alaealine ja kaebaja pani teo toime korduvalt pika aja jooksul. Kaebaja eitab tänaseni teo toimepanemist ja oma süüd. Sotsiaal-majanduslikud asjaolud ei saanud tingida teo toimepanemist, kuna kaebaja oli abielus ja elas koos abikaasaga ning tal oli töö, sissetulek ja elukoht. Kaebaja pani kuriteo toime omakasupüüdlikult ja enda heaolu saavutamiseks. Seetõttu ei saa algset ohutaset pidada õigeks ja kaebaja on laste suhtes kõrgohtlik; 8) määrus nr 21 ei kohusta riskihinnangu koostamisele kaasama muid spetsialiste;
3-17-1555 9) uus riskihinnang viidi läbi määruse nr 21 § 8 lg-te 5 ja 6 alusel, mis jätavad korduva riskihinnangu tegemiseks avatud loetelu; 10) kaebajale ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et ekslik ohutase jääb kehtima; 11) kaebajal ei ole subjektiivset õigust avavanglasse paigutamiseks. Kaebaja oli kõrgohtlik, ei saanud otsustada tema avavanglasse paigutamise küsimust (täitmisplaan § 17 lg 1 p 3); 12) ebaõigeid asjaolusid ei ole. Riskihindamise aluseks ei võetud elukoha, kannatanuga koos elamise, lähedasega kuriteo toimepanemise ja kuritegeliku elustiili küsimusi. Nimetatud asjaolud ei kajastu ITK-s ega ka riskihindamise ankeedis. Riskihindamise ankeedis kajastatakse seda, kellega kaebaja elas ja kuidas tema elukoht on muutunud. Ankeedis pole viidet selle kohta, et kaebaja oleks elanud koos kannatanuga. Tõele ei vasta väide, et riskihindamisel võeti aluseks asjaolu, mille kohaselt oli kannatanu kaebaja lähedane. Riskihindamise ankeedist ja ITK-st ei nähtu, et kaebajale oleks ette heidetud kuritegelikku elustiili; 13) ITK-s arvestati, et kaebaja kuritegude dünaamika muutus raskemaks ning lisandus vägivaldsus ja seksuaalkomponent. Vägivaldsuse lisandumine tulenes KarS §-st 141 ja 142. Kaebaja mõisteti süüdi seksuaalse enesemääratlemise vastases süüteos kasutades ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seega ei ole ITK-s märgitud vägivaldsus õige. Samas ei muuda nimetatud eksimus kaebajale määratud ohutaset ebaõigeks, kuna eksitus ei muuda kohtuotsuses märgitud asjaolusid ega kuriteo tagajärge; 14) riskihindamise metoodika kohaselt tuleb isiku käitumise hindamisel välja tuua ka varasemad kustunud karistused. Asjaolu, et kaebaja mõisteti 4. detsembril 2000 süüdi kriminaalkoodeksi § 204 lg 3 alusel, ei mõjutanud kaebaja ohutaset laste suhtes. Tegemist ei olnud seksuaalkuriteoga; 15) riskihinnangus ja ITK-s sisaldub teave isikust lähtuvate riskide ja ohtude kohta. Kaebaja kirjeldatud lähedaste toetus, töökoha olemasolu, kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine iseloomustab kaebajat, kuid seda arvestatakse tema kohta antavas iseloomustuses. Riskihinnangus arvestati, et kaebajal on töökoht, kuid toime pandud tegu ei olnud ajendatud majandusliku kasu saamise eesmärgist. Seetõttu ei pidanud töökoha olemasolu arvesse võtma. Lähedaste toetust ei pidanud samuti arvesse võtma, kuna nimetatud asjaolu ei ajendanud kuritegu toime panema. Distisplinaarkaristuste puudumine ei mõjuta toime pandud teo raskust ja tagajärgi. Eelpool viidatud asjaolu ei põhjustanud kuriteo toimepanemist; 16) inspektor-kontaktisik vestles kaebajaga pärast seda, kui ta sai teada, et ohuhinnang on ekslikult koostatud. Seega kaebajale selgitati tekkinud olukorda ning tal oli võimalus oma seisukoht esitada. Määrus nr 21 ei näe ette, et ohutaseme muutmisel tuleks kaebajalt küsida seisukohta. Kaebaja viidatud ebaõigeid faktilisi asjaolusid ei tulnudki aluseks võtta. Seega ei ole rikutud HMS § 40 lg-t 1; 17) Stable & Static ohuhinnangu väljanõudmine ei ole vajalik, kuna selle tegemisel võetakse alused teised andmed ja see on tehtud teistsugustel eesmärkidel. E-kirjavahetuse väljanõudmine ei ole vajalik, kuna need ei mõjuta ohutaseme määramist. Tunnistajate ülekuulamine pole vajalik, kuna need ei sisalda asja lahendamise jaoks määravat tähendust; 18) G. K. oli kaebaja inspektor-kontaktisikuks, kes riskihinnangut ei koostanud. G. K. selgitas üldiselt, kuidas riskihinnangut koostatakse.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kohtuasjas on õiguslik küsimus selle üle, kas vangla on õiguspäraselt lõpetanud kaebaja avavanglasse paigutamise menetluse põhjusel, et kaebaja on lastele kõrgohtlik. Kaebaja eesmärgiks on, et vangla otsustaks uuesti kaebaja avavanglasse paigutamise küsimuse. Kaebaja on oma eesmärgi saavutamiseks esitanud Tartu Vangla 24. aprilli 2017. a tegevuse ja ITK-s märgitud ohutaseme tühistamise ning asja uueks otsustamiseks kohustamise nõuded.
3-17-1555
6.1.Avavanglasse paigutamise menetlus algas vastustaja initsiatiivil, mis positiivse tulemuse korral oleks kaebaja jaoks lõppenud avavanglasse paigutamisega. Vaidlusalune menetlus ei alanud kaebaja taotluse alusel (vt HMS § 43 lg 2 teine lause). Vaidlustatud tegevus on avavanglasse paigutamise menetluses üks menetlustoimingutest, millega vastustaja lõpetas enda initsiatiivil algatatud menetluse. Kuigi vastustaja on menetlustoimingut põhjendanud, ei muuda see vaidlustatud menetluse lõpetamist haldusaktiks (HMS § 43 lg 4 p 2). Seetõttu pole selle tühistamine võimalik.
6.2.Halduskohtu hinnangul pole ka ITK osaline tühistamine võimalik, kuna ITK I osa, milles kajastatakse kinnipeetava ohutaset, ei ole haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Tegemist on programmilise dokumendiga (vt VangS § 16 lg 1; määrus nr 21 § 1 lg-d 1 ja 2). ITK I osas kajastud ohutasemel puudub regulatiivsus, s.t selle alusel ei panda isikule peale kohustusi ega anta õigusi, sh ei sisalda see käsku, keeldu ega luba. Ohuhinnang ei ole faktiline asjaolu, vaid õiguslik hinnang, mistõttu ei otsustata ITK I osas lõplikult faktilise asjaolu üle. Õigusi antakse või kohustusi pannakse peale eraldiseisva tegevusega ja kui selle eelduseks on ka oht, saab seda selle tegevuse vaidlustamise raames eraldi hinnata. Seetõttu pole ITK I osas märgitud ohutaseme tühistamine võimalik ega vajalik.
6.3.Halduskohus jääb oma algselt väljendatud seisukoha juurde, et avavanglasse paigutamisest keeldumise korral on kaebaja kohaseks õiguskaitsevahendiks kohustamisnõue (vt Tartu Halduskohtu 13. septembri 2017. a määrus, p 5, tl 22 pöördel). Kohustamisnõude lahendamise raames hindab kohus, kas vangla on enda initsiatiivil algatatud menetluse lõpetanud kooskõlas kehtiva õigusega ning kas vangla on rikkunud kaebaja menetluslikke õigusi, sh ohutaseme määratlemisel (riigivastutuse seadus § 6 lg 1; vt ka käesolev otsus, p 7).
6.4.Halduskohus on seisukohal, et kuna kaebus jääb sisulistel põhjustel rahuldamata, ei oma määravat tähendust, kas ITK on ohutaseme osas eraldiseisvalt vaidlustatav ning kas avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamine on haldusakt (vt käesolev otsus, p 7 jj).
7.Kuigi kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust avavanglasse ümberpaigutamiseks, tuleb jaatada tema menetluslikke õigusi selle küsimuse otsustamisel, sh õigust kaalutlusvigadeta otsustusele. Avavanglasse paigutamise menetluse regulatsioon on loodud mh ka kinnipeetava huvides. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetluse eesmärgiks on mh valmistada kinnipeetav ette vanglajärgseks eluks, tema nn taasühiskonnastamine võimalikult suurel määral (VangS § 6, § 20 lg 1). Selleks, et vangla saaks ITK alusel otsustada kaebaja ümberpaigutamise avavanglasse, ei tohi kaebaja olla kõrgohtlik (täitmisplaan § 17 lg 1 p 3). Ohutase on õigusnormi eelduse küsimus, mille täitmisest sõltub õiguslik tagajärg (VangS § 20 lg 1, täitmisplaan § 17 lg 1 p 3). Kas isikust lähtub konkreetse tasemega oht või mitte, sellele annab kohus hinnangu, kui ta analüüsib, kas õigusnormi eeldus on täidetud. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust kindlale ohutasemele. Eelnevast tulenevalt saab kaebaja halduskohtusse pöörduda üksnes oma menetluslike õiguste kaitseks.
8.Kohustamisnõude osas tuleb kohustuslik kohtueelne menetlus lugeda läbituks. Kohtu hinnangul on vangla ekslikult vormistanud vaideotsuse vaide läbi vaatamata jätmisena. Sisuliselt on ta jätnud vaide rahuldamata, kuna kaebaja menetluslikke õigusi pole rikutud (vt ka käesolev otsus, p 7 ning p 3 alap-d 3 ja 4).
3-17-1555
9.Kaebaja väidab, et vastustaja on õigusvastaselt muutnud kaebaja ohutaset, vanglal ei olnud alust ITK-d muuta (määrus nr 21 § 8 lg 5), kaebajale tekkis õiguspärane ootus avavanglasse paigutamiseks esmase riskihinnangu alusel, uue riskihinnangu koostamise juures ei viibinud seksuaalkurjategijate ohtlikkust hindav spetsialist, vangla ei põhjendanud hinnangu muutmise vajadust.
9.1.Erinevalt kaebajast on halduskohus seisukohal, et kehtiv õigus ei piira uue riskihinnangu tegemist kindla ajaga (määruse nr 21 § 8 lg-d 5 ja 6). Riskihinnangu koostamine on iseseisev tegevus, mille tulemusi kajastatakse ITK-s (määrus nr 21 § 1 lg 3 p 6 ja § 2 lg , § 3 lg 1). Uut riskihinnangut on õigus teha uute asjaolude ilmnemisel. Määruse nr 21 lg-d 5 ja 6 ei sätesta ammendavat loetelu uutest asjaoludest, mille korral on võimalik uus riskihinnang teha. Riskihinnangut on võimalik muuta ka sellise asjaolu korral, kui selgub, et olemasolev hinnang on tehtud ekslikult, sh kui selle aluseks olnud asjaolusid on eelnevalt valesti väärtustatud. Riskihinnangu mõtteks on, et see kajastaks võimalikult täpseid ja asjakohaseid hinnanguid eeskätt otsustamise hetkel.
9.2.Tulenevalt määruse nr 21 § 8 lg-dest 5 ja 6 ei saanud kaebajale tekkida õiguspärast ootust, et tema avavanglasse paigutamise küsimus otsustatakse esmase riskihinnangu alusel. Kehtiv õigus võimaldab riskihinnangut muuta mh siis, kui see on koostatud ekslikult. Tegemist on perioodiliselt tehtava hinnanguga.
9.3.Riskihinnangu koostab reeglina inspektor-kontaktisik, kes selgitab välja asjas tähtsust omavad asjaolud ja kogub vajalikud dokumendid (määrus nr 21 § 3 lg 2). Seetõttu ei pidanud seksuaalkurjategijate ohtlikkust hindav spetsialist riskihinnangu koostamise juures viibima.
9.4.Kohtu hinnangul on vangla põhjendanud, milles esmase riskihinnangu ekslikus seisnes. Vangla hinnangul omistati esmases riskihinnangus kaebaja toime pandud kuriteole vale kaal ja tähendus. Vanglal on uue riskihinnangu tegemisel õigus omistada tuvastatud asjaoludele õige kaal ja tähendus.
10.Kaebaja väidab, et riskihinnang on antud ekslike asjaolude (s.o elukoht puudub, elas koos kannatanuga, kuritegu toimus lähedasega, kuritegelik elustiil) alusel ning selle tegemisel on tähelepanuta jäetud asjas tähtsust omavad asjaolud (lähedaste toetus, kaebaja omab tegutsevat äriühingut ja vabanemisel töökohta, puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused).
10.1.Kohus jagab vastustaja seisukohta, et ITK-s ja riskihindamise ankeedis ei ole kaebaja väidetud ekslikke asjaolusid kajastatud ega nendest lähtutud, kui määrati kaebaja ohutase laste suhtes (vt käesolev otsus, p 5 alap 12, täpsemalt vangla vastus kaebusele, p 28, tl 33).
10.2.Vastustaja nõustub kaebajaga, et ITK-sse on ekslikult lisatud „vägivallaga“. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et nimetatud eksimus ei mõjuta kaebajale määratud ohutaset laste suhtes. Otsese vägivalla puudumine ei muuda fakti, et kaebaja tunnistati süüdi väga raske teo toimepanemise eest, kuna tegu pandi toime alaealise (teod pandi toime, kui laps oli 9-12 a vana) suhtes pika perioodi jooksul.
10.3.Kohtu hinnangul ei mõjuta kaebaja väited asjaolude arvestamata jätmise kohta kaebajale määratud ohutaset laste suhtes. Kas kaebajal on kehtivaid distsiplinaarkaristused ning kas ta omab lähedaste toetust, tegutsevat äriühingut ning vabanemisel töökohta, need asjaolud ei seondu otseselt lastega. Tõenäoliselt esinesid eelpool nimetatud asjaolud ka siis, kui kaebaja pani toime alaealise suhtes väga raske kuriteo pika perioodi jooksul. Eelpool nimetatud asjaolud võivad kirjeldada kaebaja üldist võimet ühiskonnas majanduslikult hakkama saada, kuid nende
3-17-1555 asjaolude alusel ei ole võimalik hinnata kaebajast tulenevat ohtu lastele ega ka seda, kas need hoiaksid ära vägivallategude korduva toimepanemise laste suhtes. Seega ei pidanud vastustaja neid asjaolusid arvesse võtma, kui ta hindas kaebajast lähtuvat ohtu lastele.
11.Kaebaja heidab vastustajale ette, et ohutaseme määramisel võeti arvesse umbes 20 a tagasi toime pandud liiklusalast kuritegu. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et kuigi seda asjaolu on üldise ohuhinnangu tegemisel arvestatud, pole seda arvestatud ohutaseme määratlemisel laste suhtes. Määrav oli eeskätt kaebaja toime pandud kuriteo raskus ja kuriteoasjaolud.
12.Kokkuvõtlikult on halduskohus seisukohal, et vastustaja on kaebaja ohutaseme laste suhtes määratlenud kooskõlas kehtiva õigusega. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et avavanglasse paigutamise menetluses tuleb ohutaseme määratlemisel arvesse võtta eeskätt toime pandud kuriteo raskust ja selle tagajärje ulatust. Mida raskema kuriteo on isik toime pannud ja mida kaalukamat õigushüve on ta seeläbi kahjustanud, seda väiksem peab olema tõenäosus, et jaatada isikust lähtuvat ohtu. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti järeldanud, et kaebaja on toime pannud seksuaalse enesemääramise õiguse raske rikkumise. Kui isik on toime pannud seksuaalse enesemääramise õiguse raske rikkumise, ainuüksi juba see asjaolu annab aluse jaatada isiku kõrgohtlikust. Kaebaja mõisteti süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning talle määrati 10 a vangistust (kriminaalasi nr 1-11-7339). Kaebaja pani toime seksuaalkuriteo alaealise suhtes kasutades ära alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline toimunust aru saama. Kaebaja alustas kuritegude toimepanemist, kui kannatanu oli 9-aastane. Kaebaja kaasas kannatanu tema tahte vastaselt suguühendusse erinevatel viisidel. Kannatanu oli kuritegude toimepanemise ajal emotsionaalselt haavatav, kuna samal ajal lahkus pere juurest isa. Kaebaja oli kannatanu peretuttav. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti võtnud arvesse kaebaja toime pandud teo raskuse, kui ta määratles kaebajast lähtuva ohutaseme laste suhtes. Kaebaja kahjustas väga kaalukat õigushüve, kuna ta pani alaealise suhtes pika aja jooksul toime seksuaalkuriteo, mis eelduslikult põhjustas ohvrile kannatusi ja millest toibumine on pikaajaline ja keeruline ning millel on tõenäoliselt kaugeleulatuvad tagajärjed kannatanu tervisele ja elule. Kaebaja kahjustas õigushüve tahtlikult. Kuna tegemist oli lapsohvriga, see suurendab ohutaset.
13.Kinnipeetava ITK-d arutatakse kinnipeetavaga (VangS § 16 lg 2), mis mh hõlmab kohustuse arutada kinnipeetavaga ka seda, kui ohutaset muudetakse. Kuigi kaebajaga nõuetekohase arutelu toimumist ohutaseme muutmise osas ei ole võimalik tuvastada, ei mõjuta see kaebaja ohutaset laste suhtes. Kaebajale olid asjas tuvastatud faktid eelnevalt teada ning kohtumenetluses esitatud väited ei mõjuta ohutaset (vt käesolev otsus, p-d 10–12).
14.Kaebaja taotleb, et kohus nõuaks vastustajalt välja ametnike e-kirjavahetuse 20. märtsist kuni 25. aprillini 2017 ning vastustaja töötaja M. A. koostatud kaebajat puudutava Stable & Static ohuhinnangud. Kohus jätab taotluse rahuldamata, kuna need ei oma tähtsust asja lahendamisel (HKMS § 62 lg 2).
14.1.E-kirjavahetus ei ole riskihinnangu koostamise aluseks ning sellest ei nähtu asjaolusid, kas kaebaja on kõrgohtlik lastele.
3-17-1555
14.2.ITK-s kajastatud ohutase määratakse riskianalüüsi alusel, mis tuleb koostada kehtiva õiguse kohaselt inspektor-kontaktisikul, mitte kaebaja viidatud isikul. Kaebaja viidatud spetsialisti hinnang ei ole tehtud kinnipeetava avavanglasse paigutamise kontekstis. Avavanglasse paigutamise kontekstis omab määravat tähendust toime pandud teo raskust ja selle tagajärje ulatus (vt käesolev otsus, p 12).
14.3.Kaebaja on seisukohal, et kui kohus arvestab vastustaja esitatud ametnike seletusi, tuleb ametnikud tunnistajatena üle kuulata (HKMS § 62 lg 2). Kohus seda vajadust praegusel juhul ei näe. Seletustes kirjeldatakse eeskätt seda, kuidas toimub riskihindamise läbiviimine. Kohus ei ole ühegi asjaolu tuvastamisel seletustele tuginenud.
15.Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.