Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 6. september 2018, Tartu 3-17-1555
Haldusasi
T.M. kaebus Tartu Vangla 24. aprilli 2017. a otsuse nr 65/61-2 ja 26. juuni 2017. a vaideotsuse nr 1-11/1352 ning 24. aprillil 2017 koostatud individuaalse täitmiskava osaliselt tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks otsustada uuesti kaebaja avavanglasse paigutamine
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2018. a otsus T.M. apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja/apellant – T.M. esindaja – v.adv Risto Käbi Vastustaja – Tartu Vangla
1.Jätta asja juurde võtmata apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid ja tagastada need T.M. le.
2.Jätta T.M. apellatsioonkaebus
15.jaanuari 2018. a otsus muutmata.
rahuldamata
ja
Tartu
Halduskohtu
3.Jätta T.M. menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 8. oktoober 2018.
Tartu Vangla 24. aprilli 2017. a otsusega nr 6-5/61-2 lõpetati T.M. avavanglasse paigutamise menetlus haldusmenetluse seadus (HMS) § 43 lg 4 p 2 alusel. Otsuse kohaselt ei saa kaebaja paigutamist avavanglasse otsustada individuaalse täitmiskava (ITK) alusel, kuna 24. aprilli 2017. a hinnangust tulenevalt on kaebaja ohutase kõrgohtlik. Riskihinnang muutus tulenevalt kuriteo laadist ja toimepanemise ajast. Kõrgohtliku kinnipeetava avavanglasse paigutamine otsustatakse justiitsministri 25. märtsil 2008. a vastu võetud määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 1 p 3 alusel. Esimene võimalus ümberpaigutamiseks avaneb seega 18. juulil 2021.
2.Tartu Vangla 26. juuni 2017. a vaideotsusega nr 1-11/135-2 tagastati läbivaatamatult T. M vaie vangla otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Vaideotsuses leidis vangla, et kaebajal puudub subjektiivne õigus vaidlustada riskihindamises antud hinnangut ohtlikkuse osas halduskohtus või nõuda uue riskihindamise ja individuaalse täitmiskava koostamist, samuti õigus nõuda enda paigutamist avavanglasse.
3.26. juulil 2017 esitas T. M Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus tühistada Tartu Vangla 24. aprilli 2017. a otsuse nr 6-5/61-2, vaideotsuse, tühistada osaliselt individuaalse täitmiskava ja kohustada vanglat otsustama uuesti kaebaja avavanglasse paigutamine. Kaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustatud tegevusega võeti kaebajalt avavanglasse paigutamise võimalus. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et tema avavanglasse paigutamise küsimus otsustatakse algselt määratud ohutaseme alusel. Kaebajal on õigus, et tema ohutase määratakse ja ITK koostatakse vastavalt kehtivale korrale. 24. aprilli 2017. a ITK koostati kehtivaid nõudeid rikkudes, ITK muutmiseks ei esinenud õiguslikku alust. Ohuhinnangu aluseks on võetud ebaõiged asjaolud ja ohuhinnangu tõstmine otsustati ilma seksuaalkurjategijate ohtlikkust hindava spetsialisti osavõtuta. Kaebajal on olemas elukoht, ta ei ole koos kannatanuga elanud, kannatanu ei olnud kaebaja lähedane ega perekonnaliige. Kuritegelik elustiil pole kaebajale omane. Kaebaja tegevuses ei esinenud vägivaldsust. Hinnangu tegemisel ei küsitud kaebaja arvamust. Arvesse ei võetud, et kaebaja lähedased suhtlevad ja toetavad teda. Kaebajal on tegutsev äriühing. Kaebajat ei ole distsiplinaarkorras karistatud.
4.Tartu vangla palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitusel kontrolli käigus tuvastati, et kaebajast lähtuvat ohtu lastele hinnati valesti. Nimetatud asjaolu tingis uue ohuhinnangu. Esimese hinnangu andis Viru Vangla, millest järgneval kahel korral lähtuti. Kahetsusväärne on, et viga varem ei ilmnenud. Ohu määratlemisel võetakse arvesse selle olemust, ulatust, vahetust, sagedust, tõenäosust. Ohutase määratakse seda kõrgem, mida raskem tagajärg isiku tegudel on ja mida tõenäolisemalt ta neid uuesti toime paneb. Kaebaja kannab karistust seksuaalse enesemääratlemise vastu toime pandud kuriteo eest. Kaebaja mõisteti asjas nr 1-11-7339 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja mõisteti liitkaristusena 10 aastat vangistust. Kaebaja alustas kuritegude toimepanemist siis, kui kannatanu oli veel 9-aastane. Kuritegu pandi toime korduvalt 3 aasta jooksul nii kaebaja elukohas kui ka kannatanu elukoha lähedal asuvas suvilas. Ohtlikkuse hindamisel võeti arvesse, et kaebaja pani teo toime tahtlikult, korduvalt, pika aja jooksul alaealise kannatanu suhtes. Kaebaja eitab teo toimepanemist ja oma süüd. Sotsiaal-majanduslikud asjaolud ei saanud tingida teo toimepanemist, kuna kaebaja oli abielus ja elas koos abikaasaga ning tal oli töö, sissetulek ja elukoht. Kaebaja pani kuriteo toime omakasupüüdlikult ja enda heaolu saavutamiseks. Seetõttu ei saa algset ohutaset pidada õigeks ja kaebaja on laste suhtes kõrgohtlik. ITK-s arvestati, et kaebaja kuritegude dünaamika muutus raskemaks ning lisandus vägivaldsus ja seksuaalkomponent. Eksimus vägivaldsuse arvestamisel ei muuda ohutaset ebaõigeks, kuna see ei muuda kohtuotsuses märgitud asjaolusid ega kuriteo tagajärge. Inspektor-kontaktisik vestles kaebajaga pärast seda, kui ta sai teada, et ohuhinnang on ekslikult koostatud. Seega kaebajale selgitati tekkinud olukorda ning tal oli võimalus oma seisukoht esitada. Määrus nr 21 ei näe ette, et ohutaseme muutmisel tuleks kaebajalt küsida seisukohta. Kaebaja viidatud ebaõigeid faktilisi asjaolusid ei tulnudki aluseks võtta. Seega ei ole rikutud HMS § 40 lg-t 1.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus jättis 15. jaanuari 2018. a otsusega kaebuse rahuldamata.
6.Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlustatud tegevus on avavanglasse paigutamise menetluses üks menetlustoimingutest, millega vastustaja lõpetas enda initsiatiivil algatatud menetluse. Kuigi vastustaja on menetlustoimingut põhjendanud, ei muuda see vaidlustatud menetluse lõpetamist haldusaktiks (HMS § 43 lg 4 p 2). Seetõttu pole selle tühistamine võimalik. Ka ITK osaline tühistamine pole võimalik, kuna ITK I osa, milles kajastatakse kinnipeetava ohutaset, ei ole haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Õigusi antakse või kohustusi pannakse peale eraldiseisva
tegevusega ja kui selle eelduseks on ka oht, saab seda selle tegevuse vaidlustamise raames eraldi hinnata.
7.Selleks, et vangla saaks ITK alusel otsustada kaebaja ümberpaigutamise avavanglasse, ei tohi kaebaja olla kõrgohtlik (täitmisplaan § 17 lg 1 p 3). Ohutase on õigusnormi eelduse küsimus, mille täitmisest sõltub õiguslik tagajärg (VangS § 20 lg 1, täitmisplaan § 17 lg 1 p 3). Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust kindlale ohutasemele. Eelnevast tulenevalt saab kaebaja halduskohtusse pöörduda üksnes oma menetluslike õiguste kaitseks.
8.Kohustamisnõude osas tuleb kohustuslik kohtueelne menetlus lugeda läbituks. Kohtu hinnangul on vangla ekslikult vormistanud vaideotsuse vaide läbi vaatamata jätmisena. Sisuliselt on ta jätnud vaide rahuldamata, kuna kaebaja menetluslikke õigusi pole rikutud.
9.Riskihinnangu koostamine on iseseisev tegevus, mille tulemusi kajastatakse ITK-s (määrus nr 21 § 1 lg 3 p 6 ja § 2 lg , § 3 lg 1). Riskihinnangut on võimalik muuta ka sellise asjaolu korral, kui selgub, et olemasolev hinnang on tehtud ekslikult, sh kui selle aluseks olnud asjaolusid on eelnevalt valesti väärtustatud. Riskihinnangu mõtteks on, et see kajastaks võimalikult täpseid ja asjakohaseid hinnanguid eeskätt otsustamise hetkel. Vangla on põhjendanud, milles esmase riskihinnangu ekslikkus seisnes. Uue riskihinnangu tegemisel oli vastustajal õigus omistada tuvastatud asjaoludele õige kaal ja tähendus. Kaebajale ei saanud seega tekkida õiguspärast ootust, et tema avavanglasse paigutamise küsimus otsustatakse esmase riskihinnangu alusel. riskihindamise ankeedis ei ole kaebaja väidetud ekslikke asjaolusid kajastatud ega nendest lähtutud, kui määrati kaebaja ohutase laste suhtes.
10.ITK-sse on ekslikult lisatud märge „vägivallaga“. Otsese vägivalla puudumine ei muuda fakti, et kaebaja tunnistati süüdi väga raske teo toimepanemise eest, kuna tegu pandi toime alaealise (teod pandi toime, kui laps oli 9-12 a vana) suhtes pika perioodi jooksul. See, kas kaebajal on kehtivad distsiplinaarkaristused ning kas ta omab lähedaste toetust, tegutsevat äriühingut ning vabanemisel töökohta, ei seondu otseselt lastega. Tõenäoliselt esinesid eelpool nimetatud asjaolud ka siis, kui kaebaja pani toime kuriteo alaealise suhtes. Asjaolud võivad kirjeldada kaebaja üldist võimet ühiskonnas majanduslikult hakkama saada, kuid nende asjaolude alusel ei ole võimalik hinnata kaebajast tulenevat ohtu lastele.
11.Avavanglasse paigutamise menetluses tuleb ohutaseme määratlemisel arvesse võtta eeskätt toime pandud kuriteo raskust ja selle tagajärje ulatust. Mida raskema kuriteo on isik toime pannud ja mida kaalukamat õigushüve on ta seeläbi kahjustanud, seda väiksem peab olema tõenäosus, et jaatada isikust lähtuvat ohtu. Vastustaja on õigesti võtnud arvesse kaebaja toime pandud teo raskuse, kui ta määratles kaebajast lähtuva ohutaseme laste suhtes. Kaebaja kahjustas väga kaalukat õigushüve, kuna ta pani alaealise suhtes pika aja jooksul toime seksuaalkuriteo, mis eelduslikult põhjustas ohvrile kannatusi ja millest toibumine on pikaajaline ja keeruline ning millel on tõenäoliselt kaugeleulatuvad tagajärjed kannatanu tervisele ja elule. Kaebaja kahjustas õigushüve tahtlikult. Kuna tegemist oli lapsohvriga, see suurendab ohutaset.
12.Kaebajale määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vangla distsiplinaarkorra tagamiseks ja üldpreventiivsel eesmärgil on karistamine põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.T. M esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
14.Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja leiab jätkuvalt, et kaebaja riskitaseme tõstmine kõrgohtlikuks laste suhtes oli alusetu ja põhjendamata. Halduskohus hindas kaebaja ohtlikkust metoodilise aluseta ja lähtus eeldustest, mis ei haaku tegelikkusega. Kohus jaatas kaebaja kõrgohtlikkust, pidades selleks piisavaks vaid selle kuriteo asjaolusid, milles kaebaja süüdi tunnistati. Põhjendamatu on kohtu tees, et kui isik on pannud seksuaalse enesemääramise õiguse raske rikkumise, võib ta kohe lugeda kõrgohtlikuks.
Metoodika puudumine jätab kohtu antud hinnangu kaebaja ohtlikkusele põhjendamatuks, skaala puudumine jätab selgusetuks, mida tähendab kaebaja ohu hindamine tasemele „kõrgohtlik“. Küll on metoodika (sh terviklik hindamisskaala) olemas ohu hindamistel Static-2002 (madal; madalmõõdukas; mõõdukas; mõõdukas-kõrge; kõrge) (vt lisa 13) ja Stable-2007 (madal; mõõdukas; kõrge).
15.Kaebaja suhtes Tartu Vanglas läbi viidud seksuaalkurjategija ohtlikkuse hindamise tulemused metoodikate Static-2002 ja Stable-2007 alusel on andnud tulemuseks madala või mõõduka ohuhinnangu. Halduskohus oleks pidanud kaebaja väiteid madalate ohutasemete kohta neil hindamistel kontrollima ja tõendid vastustajalt välja nõudma. Sedasi mitte toimides on halduskohus kaebaja riski hinnates jätnud põhjendamatult kaalumata olulised asjaolud (spetsialistide antud ohuhinnangud).
16.Kohus ei ole piisavalt arvestanud kaebaja ohtlikkuse ümber hindamise erakorralisusega, ning on ennatlikult läinud kaasa nn veateooriaga. Kaebaja riskitase on olnud tasemel „ohtlik“ alates vanglasse saabumisest ja asjas tuvastatud asjaolude kohaselt on esmane hinnang kaebajale antud Viru Vanglas. Kõigis ITK-des kuni vaidlusalusteni kajastus just see ohutase. Sellistel asjaoludel ei saa sugugi öelda, et on ilmne kaebaja senise riskihinnangu ebaõigsus. Neil asjaoludel pidanuks halduskohus kontrollima, kas eksinud pole mitte hoopis vastustaja kaebaja ohuhinnangut tõstes.
17.Kohus ei ole vaidlusaluses otsuses vähimalgi määral käsitlenud kaebaja väidet, et kaebaja ohtlikkust suurendades (millega kaasneb avavanglasse ümber paigutamise võimatus) rikuti kaebaja õiguspärast ootust.
18.Vastustaja Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda.
19.Vastustaja leiab, et määrusest nr 21 ei tulene kohustust kaasata kaebaja kriminogeensete riskide hindamisse sotsiaaltöötajat ega lähtuda Stable ja Static ankeetidest. Viimased ei olegi kohased, kuna ei arvesta kuriteo tagajärgedega. Vastavalt ei pidanud halduskohus neid tõenditena ka koguma. Halduskohus on üksnes kontrollinud kaebaja ohtlikkuse hinnangu õiguspärasust ega ole asunud ise ohutaset määrama. Isegi, kui kaebajale on teada mõni juhus, kus seksuaalse enesemääratlemise vastase kuriteo toime pannud isikud on hinnatud madalalama ohutasemega, ei saa sellest järeldada, et ka kaebaja tulnuks hinnata väheohtlikuks. Hinnang ei sõltu ainult kuriteo kvalifikatsioonist, vaid ka kuriteo toimepanemise asjaoludest, tagajärgedest ning süüdimõistetu käitumisest ja elukorraldusest üldisemalt.
20.Vastustaja hinnangul on kahetsusväärne, et eksimus esmakordsel kaebaja kriminogeensete riskide hindamisel ilmnes sedavõrd hilja, kandudes edasi hilisematesse riskihindamistesse. Viga ilmnes 2017. a esimeses kvartalis, kui kaebaja riskihindamine sattus metoodikute kontrollitavate hinnangute juhuslikku valikusse. Vea ilmnemisel puudus alus eksliku praktika jätkamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21.Ringkonnakohus leiab, et T. M apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kinnipeetava subjektiivse õiguse sisu ja ulatust avavanglasse paigutamise menetluses ja võimalust õiguste kaitseks halduskohtumenetluses, ning kontrollinud kaebaja kõrgohtlikuks hindamise õiguspärasust, samuti kaebaja menetluslike õiguste järgimist riskihindamise läbiviimisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
22.Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et ITK-s kajastatud ohuhinnang on iseseisvalt vaidlustatav, kuna see on muu hulgas aluseks täitmisplaani järgseks ümberpaigutamiseks avavanglasse.
Ringkonnakohus ei võta käesoleva asja lahendamisel seisukohta küsimuses, kas ITK-s märgitud ohuhinnang on käsitatav haldusaktina ja sellisena iseseisvalt vaidlustatav. Halduskohus on asja lahendamisel põhjendatult sedastanud, et küsimus kinnipeetavale antud ohuhinnangu ja ITK õiguslikust määratlemisest ei ole käesoleva asja lahendamisel otsustava tähtsusega juhul, kui kaebusega vaidlustatud osas vastustaja ei ole kaebaja ohutaseme määratlemisel eksinud. Juhul, kui kaebaja ohtlikkusele antud ohuhinnang on põhjendatud, siis ei ole võimalik T. M kaebusega taotletavat eesmärki saavutada sõltumata sellest, kas pidada ITK-s kajastatud ohuhinnangut iseseisvalt vaidlustatavaks või mitte. Mõlemal juhul tuleb järeldada, et vastustaja on õiguspäraselt lõpetanud kaebaja avavanglasse paigutamise menetluse, sest tulenevalt täitmisplaani § 17 lg-test 2 ja 3 ei saa käesoleval ajal kaebajat avavanglasse paigutada ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
23.Apellatsioonimenetluses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et 24. aprilli 2017. a riskihindamise tulemusena määrati tema ohutase ebaõigesti. Väära ohuhinnangu tingis metoodilise aluse puudumine riskihindamisel, ebaõigete asjaolude arvestamine ja oluliste tegurite tähelepanemata jätmine. Lisaks ei kaasatud riskihindamisse eriala spetsialiste, vangla ei ole põhjendanud varasema ohutaseme ekslikkust ning viis riskihindamise läbi olukorras, kus see ei olnud lubatud. Ringkonnakohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu.
24.Kinnipeetavate riskihindamise läbiviimise metoodiline alus ja tulemuste kvalifitseerimine ei ole kehtivas õiguses tõepoolest selgelt reguleeritud. Määruse nr 21 §-s 3 on siiski sätestatud, millistele asjaoludele tuleb riskihindamise käigus tähelepanu pöörata (lg 3). Määruse nr 21 § 3 lg 2 ls-st 2) tuleneb ka see, et riskihindamise viib läbi inspektor-kontaktisik või muu riske hindav ametnik. Seega ei ole kehtestatud nõuet, et riskihindamise peaks läbi viima konkreetses valdkonnas eriteadmisi omav spetsialist (näiteks sotsiaaltöötaja) või, et selline spetsialist tuleks riskihindamisel kaasata. Vastustaja on selgitanud, et riskihindamine annab tulemuseks ühe neljast ohutasemest – väheohtlik, ohtlik, kõrgohtlik või üliohtlik. Kehtivas õiguses ei ole sellist liigitust otsesõnu sätestatud. Täitmisplaani regulatsioonis (§ 5 lg 11 p 4, § 17 lg 1) on kinnipeetava paigutamine osaliselt seatud sõltuvusse sellest, kui ta on hinnatud kõrg- või üliohtlikuks. Seega on ohtlikkuse kaks taset siiski õiguses nimetatud, mis viitab sellele, et määruse andja on aktsepteerinud vastustaja kasutatavat ohtlikkuse skaalat tervikuna. Määrav ei ole siinkohal, et ohutasemeid ei ole defineeritud, sest vaidluse korral saab vastustaja selgitada ja põhjendada nii ohutasemete gradatsiooni kui konkreetse ohuhinnangu tinginud asjaolusid ning kohus saab hinnata, kas isikule antud ohuhinnangu võimalikud tagajärjed on isiku suhtes proportsionaalsed.
25.Kahtlusteta on selge, et kinnipeetavate riskihindamisel ei näe kehtiv õigus ette Static-2002 ja Stable-2007 hindamismetoodika või skaala kasutamist. Kumbagi neist ei ole kehtivas õiguses nimetatud ja puuduvad viited ka nende tulemuste rakendamise valdkondadele. Ringkonnakohtule ei ole teada, millisel eesmärgil nimetatud metoodikaid rakendatakse. Seetõttu ei ole käesoleva asja lahendamisel võimalik hinnata, kas kaebajale nende metoodikate rakendamisel antud ohuhinnangud on korrelatsioonis kinnipeetavate kriminogeensete riskide hindamise tulemustega. Vastustaja on esile toonud, et Static-2002 ja Stable-2007 metoodikad, erinevalt vangla poolt läbiviidud riskihindamisest, ei arvesta isiku poolt toime pandud kuriteo tagajärgede raskuse ega ulatusega. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud ega selgitanud Static-2002 ja Stable-2007 metoodika eesmärke, hindamisskaalasid ega saadud hinnangute kasutamisvaldkondi. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodu piisav, et lugeda kaebajale Static-2002 ja Stable-2007 metoodikate rakendamisel antud hinnangud käesolevas asjas asjassepuutumatuteks, sest neist ei nähtud asja lahendamisel olulisi asjaolusid. Ringkonnakohtu seisukohta kinnitab seegi, et määruse nr 21 § 3 lg-s 3 ei ole riskihindamisel arvesse võetavate asjaolude hulgas nimetatud kaebajale muude metoodikate alusel antud ohuhinnanguid. Sättest tulenevalt peab vastustaja ametnik riskihindamisel ise kõiki asjaolusid vahetult hindama ja nende pinnalt andma hinnangu kinnipeetava ohtlikkusele.
26.Seega on halduskohus põhjendatult jätnud tõenditena kogumata kaebaja Static-2002 ja Stable-2007 metoodikate alusel antud hinnangud. Ringkonnakohus jätab samuti need tõenditena asja juurde võtmata ja tagastab kaebajale. Samuti tuleb kaebajale tagastada apellatsioonkaebuse lisana esitatud kokkuvõte „Seksuaalkurjategijatega töö Tallinna Vanglas“. Nimetatud kokkuvõte ei seondu kaebajale antud ohuhinnanguga, kasutab samuti riskihindamisest erinevat skaalat ja selles puuduvad andmed isikute poolt toimepandud tegude kohta, mistõttu ei nähtu kokkuvõttest käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavaid andmeid.
27.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles, et vastustaja on põhjendanud kaebaja kõrgohtlikuks hindamist piisavalt selgelt ja arusaadavalt, selgitades miks kaebaja poolt kuriteo toimepanemise asjaolud on sellised, et kaebajast lähtuvat ohtu lastele tuleb pidada kõrgeks. Nii on vastuses kaebusele selgitatud, et ohtlikuks hinnatakse isik, kui ohtlikkuse tunnused ilmnevad olukorras, kus muutub isiku eluviis või keskkond tema ümber, kuid üldiselt tema käitumises ohtlikkust suurendavaid asjaolusid ei ilmne. Kõrgohtlikuks hinnatud isikul võivad ohtlikkuse tunnused ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärjeks on suur kahju. Suujuures hinnatakse eraldi, mis liiki ohuga on tegemist, kes on ohustatud, ohu sagedust, tõenäosust ja ohu avaldumise tingimusi. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja esitatud selgitus on kooskõlas täitmisplaani § 17 lg 1 mõttega, vältides nende isikute avavanglasse paigutamist, kelle osas on kahtlus, et nendest lähtuv oht võib igal ajal realiseeruda, tuues kaasa rasked tagajärjed. Nõustuda tuleb ka sellega, et mida raskemad on isikust lähtuva ohu realiseerumise võimalikud tagajärjed, seda väiksem peab olema ohu realiseerumise tõenäosus selleks, et pidada proportsionaalseks määruse nr 9 § 17 lg 1 p-st 3 tulenevat keeldu isiku avavanglasse paigutamiseks.
28.Kaebaja kohta on välja toodud, et ta pani seksuaalse enesemääratlemise vastase kuriteo toime lapse suhtes, korduvalt, pika aja (kolme aasta) jooksul, kasutades ära kannatanu emotsionaalset haavatavat seisundit, mis oli tingitud isa lahkumisest pere juurest. Kuriteoga põhjustati kannatanule füüsilisi ja vaimseid kannatusi, millest taastumine on aeganõudev kui mitte võimatu. Kaebaja pani kuriteo toime tahtlikult, kuid kriminaalmenetluses ega hiljem kinnipidamisasutuses viibimise ajal oma süüd ei tunnistanud. Halduskohtumenetluses ega ka apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja nimetatud asjaolusid kahtluse alla seadnud, väites üksnes, et ta siiski tunnistab oma süüd kuriteo toimepanemises. Küll on kaebaja viidanud kindla elu- ja töökoha ning pere- ja sõpruskonna olemasolule riske vähendava tegurina. Viimased asjaolud on vastustaja aga põhjendamatult arvestama jätnud, kuna need esinesid ka kuriteo toimepanemise ajal. Seega ei takistanud need kaebajast lähtuva ohu realiseerimist ja vastavalt ei kvalifitseeru ohtu vähendavate teguritena.
29.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja eksinud ka selles osas, et on omistanud just kaebaja toimepandud kuriteole ja selle asjaoludele määrava tähenduse kaebajast lähtuva ohu hindamisel. Riigikohus on 27. veebruar 2014 otsuses asjas nr 3-3-1-1-14 (p 19) sedastanud: „Kolleegium on varem märkinud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 4. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-03, p 51). /.../ Esiteks on kaebaja kuriteo toimepanemisega selgelt kahjustanud teise isiku õigushüve ja sellega rikkunud ka avalikku korda ning ainuüksi nimetatud asjaolust tuleneb ja säilib oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Teiseks, arvestades toimepandud kuriteo olemust ja raskust, suurendab seksuaalkuriteo kui sõltuvuskuriteo toimepanek isikust lähtuvat võimalikku ohtu avalikule korrale ka tulevikus. Seksuaalne enesemääramisõigus on isikuvabaduse ja -puutumatuse üks
alaliike ning selle õiguse rikkumine kujutab endast kehalist rünnet, mis tekitab hirmu ja alandust. Ohtlikkust avalikule korrale suurendab praegusel juhul haldusakti adressaadi toimepandud süüteo raskus ja kõrge ühiskonnaohtlikkus. Alaealiste vastu suunatud kuriteod, eriti seksuaalse enesemääramisõiguse vastased süüteod, on käsitatavad üldohtlikena ning isiku ohtlikkus säilib ka pärast karistuse kandmist.“ Toodud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas, sest isikust lähtuv oht avalikule korrale seksuaalkurjategijate osas saab realiseeruda just rünnete kaudu teiste isikute vastu. Seetõttu on põhjendatud juba kaebaja poolt kuriteo toimepanemise fakti tõttu jaatada tema kõrgendatud ohtlikkust laste suhtes ja vastavalt ei ole alust pidada õigusvastaseks Tartu Vangla 24. aprilli 2017. a riskihindamise tulemusena kaebaja kõrgohtlikuks hindamist. Kaebaja hindamist ohtlikkuse madalamal tasemel saaks õigustada eelkõige ohu võimalikku realiseerumist takistavate asjaolude esinemine. Selliseid asjaolusid ei ole kaebaja aga esile toonud.
30.Ekslik on kaebaja seisukoht, et olukorras, kus talle varasemalt Viru Vanglas ja Tartu Vanglas oli korduvalt määratud ohutase „ohtlik“ oli tal õiguspärane ootus, et ohuhinnangut ei muudeta. Riskihindamise eesmärk on saada ülevaade kinnipeetavast lähtuvatest ohtudest ja sellele teadmisele tuginedes koostada täitmiskava tegevuste ja abinõude kavandamiseks karistuse kandmise ajal (määrus nr 21 § 3 lg 5). Samuti kasutatakse riskihindamise tulemust paigutamise ja ümberpaigutamise otsustamisel (määrus nr 21 § 3 lg 6). Seega on oluline, et kinnipeetavale antav ohuhinnang oleks võimalikult objektiivne ning kajastaks õigesti just sellest isikust lähtuvat ohtu. Vastavalt on vastustajal õigus igal ajal viia kinnipeetava suhtes läbi uus riskihindamine ja selle tulemusel muuta talle antud ohuhinnangut. Sellise tegevuse keeldu ei ole määruses nr 21 ette nähtud. Vastupidi, määruse nr 21 § 8 lg-s 5 on sätestatud vastustaja kohustus uute asjaolude ilmnemisel viia läbi uus riskihindamine. Seega ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust sellele, et temast lähtuvat ohtu hinnataks vangistuse ajal jätkuvalt samal tasemel olevaks. Kui riskide hindamisel on tehtud viga kinnipeetavale soodsas suunas (hinnatud ohtu tegelikust madalamaks), tuleb ka selline viga parandada. Siinkohal on uue riskihindamise piisavaks ajendiks juba kahtlus sellest, et kinnipeetava ohtlikust on hinnatud ebaõigesti. Varasemal hindamisel vea tegemist kinnitab aga see, kui uuel hindamisel saadakse õiguspäraselt teistsugune tulemus, kuigi asjaolud ei ole muutunud. Käesoleval juhul nii ongi. Kohtud on kontrollinud Tartu Vangla
24.aprilli 2017. a riskihindamist ja leidnud, et see on õiguspärane. Kuna riskihindamise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud, siis tuleb järeldada varasemate hinnangute ekslikkust. Toodud järeldust ei muuda see, et varasema riskihindamise viis läbi kogenud ametnik ning sama tulemus saadi korduvalt ja mitme eri ametniku poolt läbi viidud hindamisel.
31.Kaebaja õiguspärast ootust ei ole rikutud ka sellega, et kaebaja ITK-s oli märgitud avavanglasse paigutamise tähtpäev. Määruse nr 9 § 16 lg 3 annab üksnes suunise kinnipeetava avavanglasse paigutamise menetluse alustamiseks ITK-s märgitud tähtajal, kuid ei anna garantiid, et kinnipeetava suhtes kohaldataksegi vangistuse täideviimisel leebemat režiimi ja paigutatakse ta avavanglasse. Menetluse tulemuseks võib olla avavanglasse paigutamata jätmine nii objektiivsel põhjusel (näiteks vaba koha puudmisel) kui ka kinnipeetavast lähtuval põhjusel – ta ei täida muid avavanglasse paigutamise tingimusi. Kinnipeetava ohtlikkuse tase on määruse täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 järgi avavanglasse paigutamise tingimuseks, mistõttu tulebki vastustajal menetluse läbiviimisel veenduda, et see tingimus on täidetud. Käesoleval juhul avavanglasse paigutamise menetluses Tartu Vangla tuvastas, et tingimus ei ole täidetud ja seega õiguspäraselt otsustas menetluse lõpetada.
32.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus
15.jaanuari 2018. a otsus muutmata.
rahuldamata
ja
Tartu
Halduskohtu
33.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei
mõisteta. Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ja lepingulise esindaja tasu 720 eurot. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.