Kohtuotsuse p-s 7 Tartu Halduskohus asendatud 20.12.2017 määruse alusel Tallinna Halduskohtuga.
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-1616 20. detsember 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest A kaebus Sotsiaalkindlustusameti 9. juuni 2016. a otsuse nr 1 (toimik nr 561454) tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks määrata suurem vanemahüvitis Kaebaja A Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2017. a otsus A kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada A kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-1616 ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2016. a otsus samas asjas.
3.Mõista Sotsiaalkindlustusametilt A kasuks välja ringkonnakohtus kantud õigusabikulu 250 eurot.
Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A-le (kaebaja) sündis 19. aprillil 2016 kolmas laps, kelle kasvatamise tõttu esitas kaebaja Sotsiaalkindlustusametile (SKA) vanemahüvitise määramise taotluse. Kaebaja esimene ja teine laps olid sündinud vastavalt 8. detsembril 2011 ning 19. oktoobril 2013.
2.SKA määras 9. juuni 2016. a otsusega nr 1 (toimik nr 561454) kaebajale vanemahüvitise miinimummääras 390 eurot kuus. Vanemahüvitise suurus arvutati vanemahüvitise seaduse (VHS) § 3 lg 6 järgi, kuna VHS § 3 lg-te 1–22 alusel arvutatud kaebaja ühe kalendrikuu keskmine tulu oli null eurot.
3.Kaebaja esitas SKA 9. juuni 2016. a otsuse peale vaide, mille SKA jättis 1. augusti 2016. a otsusega nr 1.1-10/63 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt sündis kaebaja kolmas laps 19. aprillil 2016 kell 17.40 ja tema eelmine laps 19. oktoobril 2013 kell 07.57. Seega sai eelmine laps kahe aasta ja kuue
3-16-1616 kuu vanuseks kell 07.57 ja sellest tulenevalt ei olnud kaebajal kolmanda lapse sünni hetkel enam alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi.
4.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse SKA 9. juuni 2016. a otsuse tühistamiseks ja SKA kohustamiseks määrata talle VHS § 3 lg 8 alusel suurem vanemahüvitis. Kaebuse kohaselt oli kaebajal kolmanda lapse sünni hetkel täpselt kahe ja poole aasta vanune laps, mistõttu tuleb vanemahüvitise suuruse arvutamisel lähtuda VHS § 3 lg-st 8 ja võtta arvesse varasem tulu. Vastustaja ei ole tähtaegade arvutamisel arvestanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) põhimõtetega. VHS § 3 lg-s 8 on tähtpäeva saabumine määratud aastates ja kuudes. Tähtaeg ei lõppenud lapse sünnihetkel, vaid TsÜS § 136 lg 9 ja § 137 lg 1 kohaselt sellel päeval kell 24.00. Vale on lähtuda tähtpäeva saabumise kindlakstegemisel kellaajast.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 11. novembri 2016. a otsusega kaebuse, tühistas SKA 9. juuni 2016. a otsuse ja kohustas vastustajat andma välja uut haldusakti määramaks kaebajale vanemahüvitis VHS § 3 lg 8 alusel. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 100 eurot menetluskulude katteks. Halduskohtu otsuse kohaselt tuleb lähtuda TsÜS-ist. Tähtaja alguseks oli kaebaja teise lapse sünd, s.o 19. oktoober 2013. Kaks aastat ja kuus kuud sellest, mil saabub vastav päev, on 19. aprill 2016, s.o kaebaja kolmanda lapse sündimise päev. Kaebaja kolmas laps sündis tähtaja saabumise viimasel päeval, millest tulenevalt on vastustaja ekslikult asunud seisukohale, et VHS § 3 lg-t 8 ei saa kohaldada.
6.SKA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. mai 2017. a otsusega SKA apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2016. a otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse kohaselt tuleb VHS § 3 lg 8 kohaldamiseks tuvastada, kas hüvitise taotleja lapse sünnihetkel oli taotlejal veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi. Seega on oluline kindlaks teha, millal sai kaebaja teine laps kahe ja poole aastaseks. Vastustaja on õigesti leidnud, et see toimus 19. aprillil 2016 kell 00.00. See on kooskõlas TsÜS § 136 lg-ga 7. Kaebajal ei olnud 19. aprilli 2016. a seisuga enam alla kahe ja poole aasta vanust last. Halduskohtu tõlgendus viib eksliku järelduseni, et isik saab aasta või kuu vanemaks mitte oma sünnipäeval tavatähenduses, vaid ööpäev hiljem. TsÜS § 136 lg 9 ja § 137 ei laiene inimese vanuse arvutamisele, vaid tahteavalduste tegemisele ja kohustuste täitmisele. Seadust ei saa tõlgendada selliselt, et olukorras, kus isiku mingisse vanusesse jõudmine on kellelegi õiguslikelt tagajärgedelt soodne, siis tuleb lugeda isik sellesse vanusesse jõudnuks üks päev varem, võrreldes olukorraga, kui sellesse vanusesse jõudmine on õiguslikelt tagajärgedelt ebasoodne.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja taotleb esitatud kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja halduskohtu otsuse muutmata jätmist. Kaebaja palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda ja mõista vastustajalt välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 4).
2(4)
3-16-1616 VHS § 3 lg 8 kohaldamisel ja tõlgendamisel ei ole oluline lapse vanus, vaid periood, mis jääb laste sündide vahele. Oluline on märkida, et 1. jaanuaril 2017 jõustunud perehüvitiste seaduse (PHS) § 41 lg 1 ei räägi enam lapse vanusest, vaid kahe sünni vahelisest perioodist. Eelnev kinnitab seda, et seadusandja tahe ei ole olnud arvestada järjestikusel vanemahüvitise määramisel ja selle suuruse arvutamisel eelneva lapse vanust, vaid seada see sõltuvusse teatud perioodist.
9.Vastustaja oma seisukohti ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Käesolevas asjas vaieldakse VHS § 3 lg 8 tõlgendamise üle. Täpsemalt selle üle, kuidas tõlgendada VHS § 3 lg 8 tekstiosa "kellel on lapse sünnihetkel veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi". VHS § 3 lg 8 esimene lause sätestab, et kui hüvitise taotlejal, kellel on lapse sünnihetkel veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi, on sama paragrahvi lõigete 1–22 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem, kui talle eelmisel korral määratud hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu, või sellega võrdne, arvutatakse hüvitise suurus varasemast tulust.
11.Halduskohus ja kaebaja on seisukohal, et VHS § 3 lg-t 8 tuleb tõlgendada selliselt, et tegemist on sündide vahelise perioodiga ning sellele tuleb kohaldada TsÜS-i regulatsiooni tähtaja ja tähtpäeva kohta. Tähtaja alguseks on kaebaja teise lapse sünd. Kaebaja kolmas laps sündis seega tähtaja viimasel päeval (TsÜS § 136 lg-d 3 ja 9, § 137 lg 1). Ringkonnakohtu arvates tuleb VHS § 3 lg 8 kohaldamiseks tuvastada, et hüvitise taotleja lapse sünnihetkel oli taotlejal veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi.
12.Vanemahüvitise seaduse eelnõu 125 SE seletuskirjast Riigikogu kodulehel (algteksti järel) selgub, et säte vanemahüvitise suuruse kohta laste järjestikuse sünni korral lisati eelnõu kooskõlastusringi ajal tehtud ettepaneku alusel ning säte võimaldab juhul, kui järgmine laps sünnib hiljemalt 2,5 aasta jooksul eelmise lapse sünnist, määrata vanemahüvitist enne eelmist last saadud tulude alusel. Seletuskirja kohaselt põhjendasid ettepaneku esitajad seda vajadusega soodustada laste järjestikust sündi, tagades vanemale eelmise vanemahüvitise suuruse sissetuleku, kui ta kahe lapse vahepeal ei töötanud või sai varasemast väiksemat tulu. Seletuskirjas märgiti, et 2005.–2008. a kulutuste arvestamisel on arvestatud, et 20% teistest või järgmistest lastest sünnib 2,5 aasta jooksul pärast eelmise lapse sündi.
13.VHS on alates 31. detsembrist 2016 kehtetu ning vanemahüvitist reguleerib alates 1. jaanuarist 2017 perehüvitiste seadus. PHS § 41 lg 1 näeb ette vanemahüvitise arvutamise laste järjestikuse sünni korral ning võtab aluseks laste sündide vahe, mis peaks olema lühem kui kaks aastat ja kuus kuud selleks, et vanemal oleks õigus eelmisel korral määratud hüvitise aluseks olnud tulust lähtuda. Perehüvitiste seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et meetme eesmärk on laste järjestikuste sündide soodustamine.
14.Eeltoodust selgub, et vanemahüvitise suuruse kindlakstegemiseks pole määrav mitte eelmise lapse vanus, vaid sündide vahe pikkus. Seega on VHS § 3 lg 8 puhul tegemist ebaõnnestunud sõnastusega, mis praegu kehtivas PHS § 41 lg-s 1 on muudetud. Oluline pole tuvastada, millal kaebaja teine laps kahe ja poole aastaseks sai, sest vaatamata normi sõnastusele, ei ole õiguslik tagajärg – õigus arvutada vanemahüvitis eelmise vanemahüvitise määramisel aluseks olnud tulust – seotud lapse kahe ja poole aastaseks saamisega. Arvestades seaduse eesmärki, oleks vanemal õigus 3(4)
3-16-1616 eelmise vanemahüvitise aluseks olnud tulust lähtuda ka siis, kui eelmine laps sureb enne kahe ja poole aastaseks saamist, kuid lapse kasvatamise tõttu polnud vanemal võimalik tulu teenida või teenitud tulu on olnud väiksem. Seega on ringkonnakohtu viidatud tõlgendus asjakohatu ja lähtuda tuleb TsÜS §-des 135, 136 ja 137 toodud üldistest põhimõtetest ja tõlgendusnormidest. Tähtaja alguseks on eelmise lapse sünni järgne päev, seega 20. oktoober 2013 (TsÜS § 135 lg 1), tähtaja lõpuks aga 19. aprill 2016 kell 24.00 (TsÜS § 137 lg 1). Tähtpäev – kaebaja kolmanda lapse sünd – saabus
19.aprillil 2016, seega mahub see kahe ja poole aastase tähtaja sisse ning kaebajal oli õigus tugineda eelmise vanemahüvitise määramise aluseks olnud tulule. Halduskohus on vaidluse õigesti lahendanud.
15.Eeltoodud põhjendustel rahuldab kolleegium kaebaja kassatsioonkaebuse, tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse halduskohtu otsuse.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
17.Apellatsiooniastmes palus kaebaja menetluskuluna välja mõista õigusabikulu 250 eurot. Tallinna Ringkonnakohus andis 17. jaanuari 2017. a määrusega menetlusosalistele täiendavate taotluste ja tõendite, mida varem ei saanud esitada, samuti menetluskuludega seotud taotluste esitamiseks aega kuni 28. aprillini 2017. Kaebaja esindaja esitas menetluskulude nimekirja koos kuludokumendiga
5.mail 2017, seega tähtaega rikkudes. Kuigi menetluskulude nimekiri esitati ringkonnakohtule hilinenult, siis ei nähtu asja materjalidest, et menetluskulusid tõendavate dokumentide hilinenud esitamine oleks tinginud menetluse viibimise. Seega on võimalik nimetatud avaldust HKMS § 51 lg 4 järgi menetleda (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjas nr 3-3-1-85-11, p-d 24 ja 25 ja asjas nr 3-3-1-65-13, p-d 32 ja 33). Avalduse kohaselt on õigusabi osutatud kahe ja poole tunni kestel ning see seisnes apellatsioonkaebusele vastuse koostamises. Kulud on vajalikud ja põhjendatud. Kassatsiooniastme menetluskulude kohta ei ole dokumente esitatud ega nende väljamõistmist taotletud. Seetõttu mõistab kolleegium SKA-lt kaebaja kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 250 eurot.
18.Halduskohtumenetluse seadustikus puudub viide TsMS § 177 lg-le 4. Seetõttu ei ole säte halduskohtumenetluses kohaldatav (HKMS § 1 lg 3) ja kaebaja viivise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.