Aleksei Bobrovnitski kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju
euro nõudes (kinnipidamistingimused 19.11.2013–15.12.2013)
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 21.04.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Aleksei Bobrovnitski apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Aleksei Bobrovnitski Vastustaja – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.04.2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 30.11.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aleksei Bobrovnitski esitas 08.06.2016 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vangla ajavahemikul 19.11.2013–15.12.2013 (tl 33-34).
2.Tallinna Vangla tagastas 05.07.2016. a otsusega A. Bobrovnitski taotluse läbivaatamatult, kuna taotlus esitati vene keeles, kaebaja ei esitanud taotluse tõlget ja ei nõustunud kandma tõlkimise kulusid. Vangla ei esitanud taotlust tõlkimiseks omal kulu, kuna vangla hinnangul valdab kaebaja piisavalt eesti keelt.
3.A. Bobrovnitski esitas 25.07.2016 kohtule kaebuse ning 21.03.2017 täiendava seisukoha. Kaebaja taotles Tallinna Vangla tekitatud kahju 390 euro hüvitamist. Kahju tekitati kaebajale tingimustega Tallinna Vangla K1 blokis paiknevas kartserikambris nr 78 ning jalutusboksis ajavahemikul 19.11.2013–15.12.2013. Kaebaja hinnangul alandasid kinnipidamistingimused tema väärikust. Kaebuse kohaselt ei tagatud talle jalutuskäiku värskes õhus, sest vangla paigaldas jalutusbokside kohale katuse, mis takistas värske õhu ligipääsu ning varjas päikesevalgust. Kambris puudus ventilatsioon ning ei olnud piisavalt kunstlikku ja loomulikku valgust. Kambri akna ette oli nii sisse- kui väljapoole paigutatud metallplaadid. Kambris oli lahtine WC, millest eritus väljakannatamatut lõhna, samas tuli kambris 1-2 m kaugusel WC potist süüa. Kambris oli ka külm ja niiske.
4.Tartu Halduskohus jättis 21.04.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et vaatluse all oleva perioodi 19.11.2013–15.12.2013 ajal kehtinud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis pidid tagama kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris pidi olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Samad nõuded laienesid ka kartserile. Halduskohus märkis, et kaebaja ei ole väidetud puuduste kohta tõendeid esitanud. Kaebaja viitab Piinamise ja Ebainimliku ning Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportile, mis koostati ajavahemikul 30.05.2012–06.06.2012 toimunud külastuse kohta. Vastustaja on esitanud andmeid temperatuuri ja niiskustaseme mõõtmise kohta 2013 ja 2014 kambris nr 78. Temperatuuri osas vastavad kõik mõõtmistulemused normidele. Niiskus on olnud normidele vastav või sellest madalam. Vastustaja esitatud fotode kohaselt oli kambris nr 78 olemas loomulik ventilatsioon ja seda on akna küljes oleva lingi abil olnud võimalik kambris viibival isikul reguleerida. Halduskohus leidis, et asjas esitatud tõendite põhjal on kaebaja etteheited tingimustele kambris nr 78 valdavas osas tõendamata. Kambri temperatuuri ja õhuniiskuse osas puuduvad andmed praeguses kohtuasjas käsitletava ajavahemiku kohta, kuid halduskohtu hinnangul on pigem usutav, et kaebaja vaidlusaluses kambris viibimise ajal valitsenud tingimused sarnanesid tingimustega jaanuar–aprill 2013, mille kohta vastustaja on esitanud mõõtmistulemusi. Seetõttu ei saa pidada tõendatuks, et kambris oleks olnud lubatust külmem või niiskem. Kambris oli olemas loomulik ventilatsioon. Õigusaktid ei näe ette sundventilatsiooni nõuet. Vastustaja esitatud tõenditega oli halduskohtu hinnangul ümber lükatud CPT raporti varasem ja konkretiseerimata väide halva ventilatsiooni kohta. Kambris oli olemas klosett, mille puhastamine on VangS § 45 lg 2 alusel kinnipeetava kohustus. Puuduvad tõendid selle kohta, et kambri kunstlik valgustus oleks olnud ebapiisav. Ainsana võis halduskohtu hinnangul olla põhjendatud kaebaja väide, et ruumi aken ei olnud piisav loomuliku valgustuse tagamiseks. Vastustaja esitatud fotodelt nähtub, et aken on kaetud tiheda võrguga ning akna valgust läbi laskva pinna osa pindala võib olla väiksem kui nõutav 1/8 kambri pindalast. Kuna kõik tingimused jalutusboksides langevad täielikult kokku kohtuasjas nr 3-15-50770 käsitletud
tingimustega, siis nõustus halduskohus viidatud kohtuasja järeldustega ja leidis, et ka praeguses asjas ei vastanud tingimused Tallinna Vangla jalutusboksides õigusaktide nõuetele. Seega leidis halduskohus, et kaebaja kinnipidamise tingimused ei olnud täielikult kooskõlas õigusaktide nõuetega loomuliku valguse juurdepääsu ja vabas õhus viibimise tingimuste osas, kuid kuna kaebaja viibis nimetatud tingimustes üksnes 27 päeva ning see toimus aasta kõige pimedamal ajal, mil loomuliku valguse osa ruumide valgustamisel on üldiselt teada olevalt vähene, samas oli kunstlik valgustus kambris nõuetekohane, siis ei saanud asjaolud, et kambri akna pindala võis olla lubatust väiksem ja et loomuliku valguse juurdepääsu takistas akna ees olev võre, kujutada endast inimväärikuse alandamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Halduskohus märkis, et ka jalutusboksides valitsenud tingimuste osas olid puudujäägid osalised. Kaebajale tagati vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. Halduskohus leidis, et ka tingimusi jalutusboksides ei saa pidada väärikust alandavaks. Samuti ei kujuta halduskohtu arvates puudujääk kinnipidamise tingimustes endast väärikuse alandamist ka oma koosmõjus. Halduskohus märkis, et isegi kui pidada nimetatud tingimusi väärikust alandavateks, ei ole tegemist sellise intensiivse riivega, mis tooks endaga kaasa rahalise hüvitise väljamõistmise.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 21.04.2017. a otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et kui Tallinna Vangla toimingud olid õigusvastased, siis on tal õigus kahju hüvitamisele. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea mittevaralise kahju korral kaebaja kahju suurust tõendama, vaid hüvitise suuruse otsustab kohus. Samas peab mittevaralise kahju hüvitis vastama heas seisundis ühiskonna üldtunnustatud tasemele. Kaebaja on seisukohal, et kui kaebuses välja toodud tingimusi ei ole mõistlike jõupingutusteta võimalik tõendada, siis võib tugineda ka CPT ja õiguskantsleri kontrollvisiitide aruannetele. Kaebaja märgib, et fotode abil ei saa tõendada, kuivõrd külm ja niiske kambris on ja kui ebameeldivat lõhna tuleb kanalisatsioonitorust. Kaebajale ei tagatud tualeti kasutamise privaatsust, sest ta viibis valvurite jälgimise all. Kaebaja arvates ei vasta inimväärikuse nõuetele isoleerimata tualeti olemasolu kambris, kus samal ajal tuleb süüa ja magada. Kaebaja märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt kvalifitseeruvad halvad sanitaartingimused seoses standardite rangemaks muutumisega piinamiseks.
6.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja märgib, et halduskohus on põhjalikult analüüsinud kõiki kaebaja etteheiteid ning teinud asjaolude pinnalt kogumis õiguspärase otsuse. Kaebaja ei ole viidanud halduskohtu poolt menetluslikele või muudele rikkumistele, mis saaksid anda aluse asjas uue otsuse tegemiseks. Halduskohus on otsuse tegemisel asjakohaste seisukohtadega arvestanud ning kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, millises osas on halduskohtu järeldused kaebaja hinnangul ebaõiged. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja tõendanud enesele vangla tegevuse tagajärjel mittevaralise kahju tekkimist ning kaebaja väited kahju põhjustamise osas on paljasõnalised.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses iseenesest õigesti, et halduskohus tuvastas Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasuse, kuid õigusvastasuse tuvastamine ei tähenda, et sellega kaasneks vahetult kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt on mittevaralise kahju hüvitise nõuete puhul haldusorgani tegevuse õigusvastasuse tuvastamine vaid üks eeldus, mis peab olema täidetud selleks, et mõista välja rahaline hüvitis mittevaralise kahju põhjustamise eest. RVastS § 9 lg 1 kohaselt on mittevaralise kahju rahas hüvitamist võimalik nõuda üksnes juhul, kui rikutud on selles normis loetletud õigushüvesid. Kaebaja väitel alandasid kinnipidamistingimused tema inimväärikust. Väärikuse alandamine on üks RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigushüvedest, mille rikkumise korral on mittevaralise kahju hüvitise nõudmine võimalik. Kuid mitte igasugune haldusorgani õigusvastane tegevus ei kvalifitseeru väärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 mõttes. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning seejuures tuleb arvesse võtta nii kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju kui ka ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimuste peeti (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.12.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika)
9.Halduskohus on tuvastanud, et kaebajale Tallinna Vanglas kartserikambris nr 78 ajavahemikul 19.11.2013–15.12.2013 tagatud kinnipidamistingimused olid õigusvastased osas, milles kambri aken ei taganud kambrisse piisava loomuliku valguse juurdepääsu ning tingimused jalutusboksis ei vastanud jalutusboksi kohale ehitatud katuse tõttu VangS § 651 lg 3 kõikidele nõuetele. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja viibis vaidlusaluses kambris kokku vaid 27 päeva ning seda aasta kõige pimedamal ajal, mil loomuliku valguse osa ruumide valgustamisel ongi vähene ja arvestades asjaolu, et kunstlik valgus oli kambris nõuetekohane, ei kujutanud loomuliku valguse puudulik juurdepääs kambrile endast väärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ka osas, milles halduskohus leidis, et tingimusi jalutusboksides ei saa pidada väärikust alandavateks RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud viited CPT seisukohtadele ei anna alust jõuda vastupidisele järeldusele. CPT on kaebaja viidatud raportis märkinud üksnes, et ka kartseris viibivatele kinnipeetavatele tuleb võimaldada vähemalt üks tund päevas viibimist värskes õhus ning vastav ruum peab olema piisavalt avar füüsiliste harjutuste tegemiseks ning kui võimalik, siis ka pakkuma varju halva ilma korral (2nd General Report on the CPT’s Activities, 13.04.1992, CPT/Inf 92 (3), p 48). Riigikohtu lahendis, millele tuginedes halduskohus leidis, et kaebaja kinnipidamistingimused jalutusboksi osas ei olnud nõuetele vastavad, leidis Riigikohus, et jalutusboks ei vastanud nõuetele just seetõttu, et see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega. Ehkki seinte ja varikatuse vahele olid jäetud ligikaudu 0,5 m kõrgused avad, ei olnud seetõttu Riigikohtu hinnangul kaebajale tagatud vabas õhus viibimise võimalus VangS § 651 lg 3 kõikidele nõutele vastavalt (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.12.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-55-16, p 19). Kuna kaebajale
oli vabas õhus viibimise võimalus siiski tagatud, kuigi mitte kõigile VangS § 651 lg-s 3 sätestatud nõuetele vastavalt, ning arvestades, et kaebaja viibis sellistes tingimustes üksnes 27 päeva, ei saanud sellega kaasneda kaebaja jaoks kannatusi, mida saaks käsitada inimväärikuse alandamisena.
10.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et ka mõlemad puudujäägid kinnipidamistingimustes koosmõjus ei kujutanud endast väärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1 mõttes. Seega ei olnud täidetud RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevad eeldused mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks ning halduskohtul puudus vajadus asuda mittevaralise kahju hüvitise suurust kindlaks määrama. Sellest tulenevalt on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramist.
11.Mis puudutab muid apellatsioonkaebuses esitatud väiteid kambri puuduste kohta, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et asjas esitatud tõenditega ei ole tuvastatud, et kamber oleks olnud liigniiske või külm. Halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjendanud, miks ta peab vangla esitatud tõendeid usaldusväärsemaks, kui kaebaja poolt viidatud CPT raportis esitatud väiteid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vangla esitatud andmed kambris nr 78 teostatud temperatuuri ja niiskustaseme mõõtmiste kohta on usaldusväärsemad kui CPT raportis esitatud väited, kuna vangla esitatud andmete puhul on tegemist ajaliselt hilisemate ning konkreetsetel mõõtmistulemustel põhinevate andmetega.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et kinnipidamistingimused oli inimväärikust alandavad ka seetõttu, et kanalisatsioonitorust ja klosetist tuli ebameeldivat lõhna ning klosett ei olnud privaatne. Kaebaja on viidanud seejuures EIK lahendile asjas Valasinas vs. Leedu. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud lahendis leidis EIK, et isegi olukorras, kus kinnipeetavatel tuli kasutada Aasia-tüüpi klosetti, millel ei olnud vaheseinu vahel, ei olnud tegemist inimväärikust alandavate tingimustega, kui kinnipeetaval oli võimalik kasutada klosetti privaatselt, st ilma teiste kinnipeetavate samal ajal ruumis viibimiseta (Valasinas vs. Leedu, kaebus nr 44558/98, p-d 104 ja 108). Käesolevas asjas oli kaebaja kambris samuti Aasia-tüüpi klosett, kuid kuna kaebaja viibis kambris üksi, oli talle privaatne kloseti kasutamise võimalus tagatud. Kaebaja märgib, et tema privaatsus ei olnud tagatud seetõttu, et ta viibis valvurite jälgimise all. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartseris olema tagatud kinnipeetava pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Sama nõue kehtib VangS § 7 lg 2 kohaselt ka muule kambrile. Seega on tegemist üleüldise vanglas kehtiva nõudega. Seega üksnes kaebaja väide, et ta viibis valvurite jälgimise all, ei viita sellele, et tal ei oleks olnud võimalik kasutada klosetti privaatselt.
13.Kuna halduskohus on tuvastanud, et vangla väljastas kaebajale kloseti puhastamiseks vahendeid, siis ei saanud kaebaja õigusi rikkuda ka kanalisatsioonitorust või klosetist tulev ebameeldiv lõhn, sest kaebajal oli võimalik klosetti ja kraanikaussi endal puhtana hoida. Kuna kaebaja viibis kartserikambris üksi ning talle olid tagatud puhastusvahendid, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust pidada inimväärikust alandavaks ka asjaolu, et kaebajal tuli süüa ja magada samas ruumis, kus asus klosett.
14.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.04.2017. a otsus muutmata.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna Vangla ei ole enda menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kaebaja oli ringkonnakohtu määrusega vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) riigi kanda. Tanel Saar
Einar Vene
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.