Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. jaanuar 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-16-2031
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Danil Lipatov Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Menetluse alus ringkonnakohtus XX apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-2031 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 18. veebruaril 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-16-2031 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas Tallinna Halduskohtule 13.09.2016 kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi taotlus hüvitada Tallinna Vangla tekitatud 1540 euro suurune mittevaraline kahju seoses inimväärikust alandavates tingimustes kartseris viibimisega ajavahemikel 04.12.2013– 08.12.2013, 21.12.2013–01.01.2014 ja 13.09.2014–17.09.2014 (kokku 22 päeva, s.o 70 eurot päeva kohta). Kaebajat hoiti kartserikambrites, milles olid halb ventilatsioon ja valgustus, puudus soe vesi, õhutemperatuur oli madal, tualett ei vastanud inimlikele normidele, puudus võimalus pesta isiklikke asju, kartserikambrite üldine seisukord oli halb ning jalutustingimused olid puudulikud. Kartserikambrite mittevastavustele on tähelepanu juhtinud ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT).
2.Tallinna Vangla vaidles 23.05.2017 kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kaebaja paigutati kartserikambritesse distsiplinaarrikkumiste eest kehtivate käskkirjade alusel ning ta oleks saanud vanglas kehtivat korda järgides vältida väidetava kahju tekkimist. Kaebaja viibis 04.12.2013–08.12.2013 kambris nr 77, 21.12.2013–01.01.2014 kambris nr 87 ja 13.09.2014–17.09.2014 kambris nr 81. Kartserikambritesse nr 77, 81 ja 87 paigutatud isikule on tagatud kõik justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) § 7 lg-s 4 sätestatud esemed. Kambrites on olemas kõik eluks vajalik: voodi, laud, istekoht, tualett ja kraanikauss. Kartserikambrites ei olnud küll tualettpotti, kuid kambrites oli võimalik kasutada nn Aasia tüüpi WC-d, mille puhtuse tagamiseks väljastatakse kinnipeetavale kord nädalas WC-puhastusvahendit. Julgeolekukaalutlustel akende ette paigaldatud metallist piirded ei takista loomuliku valguse juurdepääsu kambrisse täielikult. Kuna kaebaja viibis kartseris pimedatel aastaaegadel, oli loomuliku valguse osakaal kambrites juba iseenesest väike. 2012. a detsembris paigaldati Tallinna Vangla kartserikambritesse uued võimsamad Osram Duluxstar elektripirnid, mis tagasid varasemast parema valgustatuse, ning 2013. a alguses lisati kartserikambrite laudade kohale täiendav laevalgustus, mille tulemusel tõusis kartserikambrite valgustustihedus hinnanguliselt 300 luksini. Õhuringluse tagamiseks on kambrites võimalik avada akna õhutusava ja teisel korrusel asuvates kambrites (sh kambrites nr 81 ja 87) on lisaks sisseehitatud ventilatsioon, mis toimib läbi seina ülaossa ehitatud ventilatsiooniava. Kõigis Tallinna Vangla kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ja kuiva õhu. Kuigi konkreetsete kambrite temperatuuri osas puuduvad mõõtmistulemused vaidlusaluste perioodide kohta, ei ole eluliselt usutav, et kambrites oleks olnud talumatult ja inimväärikust alandavalt külm. Seda toetavad ka perioodil 05.12.2013–30.12.2103 erinevates kartserikambrites teostatud mõõtmiste tulemused, mille kohaselt jäid õhutemperatuurid kambrites vahemikku 19,4–22,6°C. Kuna 2014. a septembris mõõtmisi ei teostatud, siis võib järeldada, et kinnipeetavatel ei olnud vanglale sellel perioodil temperatuuriga seonduvaid etteheiteid. Kinnipeetavatele on kord nädalas tagatud võimalus duši kasutamiseks minimaalselt 20 minutit ja seda ka kartserihoones viibides. Kartserikambrites oli kraanikauss voolava veega ja kaebajal oli võimalik teha elementaarseid hügieenitoiminguid. Etteheide, et külma vee tõttu ei saanud kaebaja kartseris viibides pesta oma isiklikke asju, ei ole asjakohane, sest kartseris viibiv kinnipeetav peab kandma kartserivormi, mille väljastab ja mille korrashoiu eest hoolitseb vangla. Kaebajale tagati võimalus jalutada jalutusboksides ja seega viibida vabas õhus. Jalutusbokside kohal katuse olemasolu ei tähenda, et kaebaja jäeti täielikult ilma võimalusest jalutada vabas õhus. Seega tagati kaebajale võimalus viibida vabas 2(8)
3-16-2031 õhus, kuigi mitte kõigile vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 3 nõuetele vastaval viisil. Kaebuses viidatud Tallinna Vangla kartserihoone puudused on iseloomult sellised vajakajäämised, mille osas saanuks kaebaja kasutada muid õiguskaitsevahendeid, pöördudes vastava märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja esitanud ainsatki pöördumist seoses kartserikambrite kinnipidamistingimustega.
3.Tallinna Halduskohus jättis 14.12.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtupraktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvestada nii tingimuste kumulatiivse mõjuga kui ka ajavahemikuga, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti. Kui kambritingimused vastavad nõuetele, siis ei saa need ka kogumis olla inimväärikust alandavad. Kambritingimuste nõuetekohasuse tõendamise kohustus lasub vanglal. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kamber vastama eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Nõuded kambri sisustusele sätestab VSE § 7 lg 4. Kartserikambris karistuse kandmine ei tohi VangS § 41 lg-st 1 tulenevalt põhjustada rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis paratamatult distsiplinaarkaristuse täideviimisega kaasnevad. Kõigi kartserikambrite akendel on õhutusavad, mille kaudu saavad kinnipeetavad kambrisse tuleva värske õhu hulka ise reguleerida. Kambrites nr 81 ja 87 on lisaks ventilatsiooniavad, mis aitavad täiendavalt tagada vajalikku õhuhulka ning parema õhuringluse tagamiseks on kõigi kambrite uste allosasse puuritud õhuavad. Kaebaja viibis kartseris aastaaegadel, millal välisõhu temperatuur ei olnud kõrge. Kuna ventilatsiooniavad olid olemas, saab pidada eluliselt usutavaks, et kartserikambrites oli tagatud vähemalt minimaalne õhuvahetus, millele viitab ka asjaolu, et kaebaja ei ole kartseris viibides kurtnud ventilatsiooni ebapiisavust. Asjaolust, et julgeolekukaalutlustel on akende õhutusavad osaliselt kinni kaetud, ei saa järeldada ventilatsiooni puudumist. Kambris nr 77, kus ventilatsioon oli tagatud üksnes akna õhutusava kaudu, viibis kaebaja vaid 5 päeva. Valgustatuse osas on kaebaja üksnes väitnud, et see oli halb, kuid ei ole väitnud, et tal jäi ebapiisava valgustatuse tõttu midagi tegemata või avaldanuks see talle muul viisil kahjulikku mõju. Samuti ei ole kaebaja kurtnud valgustuse ebapiisavuse üle kartseris viibimise ajal. Õigusaktidest ei tulene konkreetseid arvulisi näitajaid kinnipeetava kambri valgustatusele, kuid kohtupraktikas on minimaalseks nõutavaks valgustustiheduseks hinnatud 200 luksi (nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2016 otsus nr 3-14-53031; 20.12.2016 otsus nr 3-14-52898). Kõigis kartserikambrites, kus kaebaja viibis, olid olemas nii aken kui ka kunstlik valgustus, mille olukorda vastustaja kinnitusel 2012. a lõpus ja 2013. a alguses oluliselt parandati (võimsamad säästupirnid ja täiendav laevalgusti). Kuigi akende ees olev metallvõre takistas mingil määral loomuliku valguse sissepääsu, võib siiski pidada eluliselt usutavaks, et loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjul olid kambrites tagatud igapäevaste toimingute tegemiseks vähemalt minimaalselt piisavad valgustingimused. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavale kartserikambris sooja vee olemasolu, mistõttu ei olnud kambris sooja vee puudumine õigusvastane. Kaebajale oli kord nädalas tagatud duši kasutamise võimalus ning kõigis kartserikambrites oli kraanikauss ja võimalus saada külma vett. Vähemalt minimaalsel määral on võimalik pesta ka külma veega ning kuna kaebaja viibis kartseris lühiajaliselt, siis ei saanud sellel olla kahjulikke mõjusid. Kartserihoones viibiv kinnipeetav kannab kartserivormi, mille väljastab ja mille korrashoiu tagab vangla. Seega ei ole etteheide pesupesemise võimaluse puudumisest asjakohane. Minimaalsel määral oli kaebajal võimalik aluspesu ja/või sokke pesta ka kartseris viibides. Kartserikambrites oli keskküte, mis välistas ka kambrites liigniiskuse tekkimise. Vastustaja on viidanud erinevates kartserikambrites tehtud temperatuurimõõtmistele ning kuigi mõõtmisi ei ole tehtud konkreetsetel kuupäevadel, mil kaebaja vastavates kambrites viibis, saab neid siiski 3(8)
3-16-2031 arvestada. Perioodil 05.12.2013–30.12.2013 erinevates kartserikambrites tehtud mõõtmiste tulemustel on kambrite siseõhu temperatuur jäänud normide piiresse (19,4–22,6°C). 2014. a septembris (sh 13.09.2014–17.09.2014) olid ka suhteliselt soojad ilmad (ööpäevane välisõhu temperatuur Tallinnas jäi vahemikku 8,1–21,5°C), mistõttu ei saanud kambrites olla talumatult külm. Sellel perioodil ei ole kinnipeetavad ka vanglale ebapiisava temperatuuri osas kaebusi esitanud. Pole alust arvata, et kõrvuti või lähestikku asuvates kambrites, mida köetakse sama keskküttesüsteemi kaudu, oleksid temperatuuri erinevused märkimisväärsed. Kaebaja väited, et kambrite seinad hallitasid, on üldsõnalised ja eluliselt ebausutavad, arvestades, et kambrites oli tagatud õhuringlus ja ruume köeti keskküttega. Kuigi kartserikambrid vajaksid sanitaarremonti, ei ole kambrite ebaesteetiline väljanägemine iseenesest õigusvastane. Eluruumile esitatavad miinimumnõuded täidab ka nn Aasia tüüpi tualett. Kambrist eraldamata WC võis kaebajale põhjustada küll mõnevõrra ebameeldivusi, kuid kuna ta viibis kartseris lühikest aega ja üksinda, et saa riivet pidada ülemäära intensiivseks. Et tualeti puhastamine on VangS § 45 lg 2 kohaselt kinnipeetava enda kohustus ja vastustaja kinnitusel väljastatakse selleks puhastusvahendit, oli kaebajal endal võimalik tagada tualeti vastavus temale sobivatele standarditele. Puudub vaidlus, et kaebajale oli tagatud võimalus käia üks tund päevas jalutuskäigul. Vastustaja on möönnud, et jalutusboksi tingimused ei pruukinud vastata kõikidele nõuetele, kuid leiab, et läbipaistvast materjalist katus võimaldas siiski päikesevalguse saamist ega takistanud täielikult värskes õhus viibimist. Kuigi jalutuskäigud toimusid boksides, mille pindala oli 3,8–4,7 m2, viibis kaebaja jalutuskäigul üksi, mistõttu ei saa neid pidada õigusvastaselt väikesteks. Kohtud on mitmetes lahendites leidnud, et Tallinna Vangla kartserihoone jalutusboksid sarnanesid aastatel 2013–2016 siseruumidele, mistõttu ei olnud täielikult tagatud VangS § 651 lg 3 teises lauses sätestatud tingimus tagada võimalus viibida vabas õhus. Tegemist on kaebaja õiguste rikkumisega vähesel määral, mida ei saa pidada inimväärikust alandavaks (vt ka Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, p 19). Kuna kartserikambrite tingimused olid õiguspärased ja õigusvastasus tuvastati üksnes jalutusboksi tingimuste osas, mis üksikult ei ületa inimväärikuse alandamise künnist, siis ei saa olla kaebajale tekkinud mittevaralist kahju riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.XX palub 15.01.2018 apellatsioonkaebuses (täiendatud 31.12.2018) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus oleks pidanud kartserikambrite tingimuste kontrollimisel arvestama riigisisese õiguse kõrval ka rahvusvaheliste standardite ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Samuti on halduskohus rikkunud uurimiskohustust, jättes tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Tallinna Vangla ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Vastustaja esitatud fotod kajastavad olukorda kambrites kaebuse läbivaatamise ajal, mitte apellandi neis kambrites viibimise ajal. Sisseehitatud ventilatsioon eksisteerib üksnes kartserihoone teisel korrusel, kuid see puudub esimesel korrusel. Puuduvad andmed, kas akna õhutusava tagab kambri piisava ventilatsiooni ning millistel tingimustel ja kui kaua tuleb akent avatuna hoida, et tagada piisav õhuhulk. CPT 21.01.2014 aruanne (p-d 56–57) tõendab piisavalt, et väide ventilatsiooni puudumisest on õige. Ventilatsiooni puudumist võis tõendada ka tunnistaja ülekuulamisega, kuid kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Kartserihoone esimese korruse kambris nr 77 viibis apellant 2013. a detsembris, mil välisõhu temperatuur oli liiga madal selleks, et jätta õhutusava pidevalt avatuks. Halduskohus ei ole sellega arvestanud.
4(8)
3-16-2031 Kuigi riigisisene õigus ei kohusta vanglat tagama kambrites sooja vee kättesaadavust, tuleneb selline nõue eluruumi tavatingimustest. Euroopa vanglareeglistiku p 19.4 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada duši kasutamise võimalus vähemalt kaks korda nädalas. Halduskohus ei ole tuvastanud, millised olid apellandi tegelikud võimalused isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks. Kuna kambris oli ainult voolav külm vesi, jääb arusaamatuks, mille alusel halduskohus järeldas, et elementaarsel määral sai apellant end pesta ka kambris. Võimalus vangla tingimustes piisava sagedusega pesta ennast ja oma riideid, on oluliseks osaks kinni peetavate isikute inimväärikal kohtlemisel ja ka kinnipeetavate tervise kaitsel. Kohus tuvastas, et jalutuskäigu tingimused olid õigusvastased. Asjaoluga, et kartseris viibimise aeg ei olnud eriti pikk, ei saa põhjendada hüvitise välja mõistmata jätmist, vaid see võib olla aluseks üksnes hüvitise suuruse vähendamisel. Vastustaja ei ole tõendanud, millisel määral oli kambrites tagatud loomuliku valguse sissepääs ja millal paigaldati täiendav kunstlik valgustus. Kinnises ruumis pikaajaliselt viibides ei saa kunstlik valgustus asendada loomulikku valgust. Valgustatuse piisavust ei saa järeldada asjaolust, et puudusid kaebused seoses ebapiisava valgustatusega. Vastustaja on ise tunnistanud, et paigaldatud piirded takistavad loomuliku valguse sissepääsu kartserikambrisse. Kuna nii CPT kui ka õiguskantsler (vt 2014. a kontrollkäigu aruanne) on korduvalt tuvastanud rikkumisi kinnipidamistingimustes, oli vanglal kohustus tõendada vastupidist (vt ka Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, p 11), kuid ta ei ole seda teinud. Kinnipidamistingimusi tuleb hinnata nende kogumis, mitte ühekaupa, nagu on seda teinud halduskohus. Kui vangla kohaldab isiku suhtes seadusega mitte ette nähtud piiranguid või ei järgi kinnipidamise standardeid, tuleb inimväärikuse alandamist eeldada.
5.Tallinna Vangla vaidleb 15.02.2018 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Tallinna Vangla kartserikambrite tingimusi on erinevates kohtuvaidlustes korduvalt hinnatud ja neid ei ole peetud inimväärikust alandavaks (nt haldusasjad nr 3-15-305, 3-16-170, 3-16-611, 3-17-456). Samuti ei ole tuvastatud, et kambrite temperatuur, hügieenitingimused ja muud olmetingimused olnuks sedavõrd halvad, et võiksid ka kogumis alandada kinnipeetava inimväärikust. Seega ei ole kartserikambrite nõuetele mittevastavus kohtupraktikas kinnitust leidnud ja apellant ei ole vastupidist tõendanud. Vastustaja möönab, et jalutusbokside osas esinesid osalised puudujäägid ning apellandi võimalus viibida vabas õhus ei vastanud kõigile VangS § 651 lg-s 3 sätestatud nõuetele. Jalutusboksidele ehitati katused peale lähtuvalt kinnipeetavate soovidest ja alles Riigikohtu 08.12.2016 otsusest nr 3-3-1-55-16 selgus, et see lahendus tõi kaasa õigusvastase tulemuse. Ka Tartu Ringkonnakohus leidis 30.11.2017 otsuses nr 3-16-1540, et Tallinna Vangla jalutusbokside tingimusi ei saa pidada RVastS § 9 lg 1 tähenduses inimväärikust alandavaks, kusjuures selles asjas pidi kinnipeetav vastavat jalutusboksi kasutama 27 päeva. Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei ole vanglal kohustust tagada kinnipeetavale seaduses sätestatust ulatuslikumat võimalust duši kasutamiseks (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus 3-4-1-50-14, p 32) ega kambris pidevat sooja vee olemasolu (vt Riigikohtu 15.12.2011 määrus nr 3-3-1-57-11, p 13).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
5(8)
3-16-2031
7.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel tuleb arvestada, et kinnipidamistingimused võivad eraldi võetuna olla mõõduka mõjuga, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi siiski oluliselt (nt Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, p 9; 17.06.2010 otsus nr 3-3-1-41-10, p 23). RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguste rikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (nt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 12). Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (nt Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 13; 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06, p 13).
8.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheitega, et halduskohus ei ole arvestanud kartserikambrite kinnipidamistingimustega nende kogumis. Sellist järeldust ei saa teha pelgalt asjaolust, et halduskohus on otsuses analüüsinud iga kaebaja etteheidet eraldi, sest otsuse p-st 50 nähtub selgelt, et kohus hindas kaebaja väidet tema inimväärikuse alandamisest kokkuvõttes just kõigi tingimuste kogumi põhjal. Lisaks tuleb rõhutada, et olukorras, kus halduskohus hindas kõik muud kinnipidamistingimused peale jalutusboksi katuse õiguspärasteks, tuligi tal sisuliselt hinnata üksnes seda, kas vabas õhus jalutamise tingimuste osaline mittevastavus kujutab endast sedavõrd intensiivset riivet, mida on alust käsitada kaebaja inimväärikuse alandamisena. Seda põhjusel, et õiguspärased kinnipidamistingimused ei saa isegi kogumis olla inimväärikust alandavad (nt Riigikohtu 20.12.2017 otsus nr 3-14-52649, p 10; 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, p 16). Ehkki iseenesest on õige, et vangistustingimuste kujundamisel tuleb võimaluste piires arvestada ka Euroopa vanglareeglistiku ja CPT soovitustega, samuti EIK praktikaga, on apellandi väited nende mittearvestamisest jäänud suuresti üldsõnalisteks (v.a duši kasutamise ja sooja vee tagamise osas).
9.Kartserikambrite õhuringluse ja ventilatsiooniga seonduvalt on apellant heitnud ette, et halduskohus jättis rahuldamata tema 20.09.2017 taotluse kuulata asjas tunnistajana üle YY, kes oleks saanud tõendada, et kartserihoone esimesel korrusel puudub sisseehitatud ventilatsioon. Halduskohus jättis selle taotluse 28.11.2017 määrusega rahuldamata, viidates muu hulgas, et haldusasjast nr 3-15-305 nähtuvalt ei ole YY viibinud kambrites nr 77 ja 81 ning viibis kambris nr 87 ligi kaks aastat praegu vaidluse all olevast perioodist varem. Seega ei oleks tema ütlustega võimalik tõendada vaidlusaluste kartserikambrite tingimusi. Lisaks ei ole asjas üldse vaidlust selle üle, et Tallinna Vangla kartserihoone esimese korruse kambrites ventilatsioon puudub ja kambri õhutamine on võimalik üksnes akna sees oleva ava kaudu. Sellest on lähtunud ka halduskohus (vt otsuse p-d 31–32). Kuigi objektiivsetel põhjustel ei saanud vastustajal olla võimalik esitada tõendina fotosid vaidlusalustest kartserikambritest täpselt sellest perioodist, mil apellant neis kambrites viibis, ei ole fotode põhjal mõistlikku alust arvata, et kartserikambrite olmetingimusi oleks hiljem oluliselt parandatud. Osa kambrite nr 77 ja nr 87 kohta esitatud fotod (tl 117-117p) on vastustaja andmetel tehtud vastavalt 29.12.2014 ja 26.03.2015 ning neist nähtub selgelt, et kambreid pole remonditud pikka aega. Kambrit nr 81 võib 29.04.2016 tehtud fotode (tl 95; tl 118) põhjal järeldades olla ilmselt mingil hilisemal ajal värskendatud, kuid apellant pole ka ise väitnud, et mõni kartserikamber oleks tema seal viibimise perioodil olnud ülejäänutest märkimisväärselt halvemas seisus. Seetõttu ei ole põhjust heita vanglale ette kartserikambrite tingimuste kohta tõendite mitteesitamist või tegelikult valitsenud olukorra ilustamist.
10.Ringkonnakohus on varasemas praktikas leidnud, et kartserikambrid, milles olid lisaks akna õhutusavale olemas sisseehitatud ventilatsiooniavad, vastavad ventilatsiooninõuetele (nt 6(8)
3-16-2031 Tallinna Ringkonnakohtu 16.06.2016 otsus nr 3-15-305, p 13; 18.09.2017 otsus nr 3-16-611, p 21). Apellandi väited ebapiisavast ventilatsioonist seonduvadki esmajoones kambriga nr 77, milles sisseehitatud ventilatsioon puudus. Vaidlusalusel perioodil kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavate nõuete“ p 6 kohaselt pidi eluruumis olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Samasisuline nõue tuleneb ka praegu kehtivast majandusja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg-st 1. Kuna vaidlust ei ole selles, et kambris nr 77 puudus nii loomulik kui ka sundventilatsioon, siis ei vastanud nimetatud kartserikamber iseenesest VangS § 45 lg 1 tingimustele. Apellant viibis kambris nr 77 kokku 5 päeva ajavahemikul 04.12.2013–08.12.2013. Olgugi, et tegemist oli talvekuuga, nähtub ilmavaatlusandmetest (http://www.ilmateenistus.ee/ilm/ilmavaatlused/ vaatlusandmed/oopaevaandmed/), et välisõhu keskmine ööpäevane temperatuur Tallinn-Harku mõõtmisjaamas jäi kogu perioodi jooksul vahemikku -1,7–1,4°C (ööpäevane madalaim temperatuur -2,6°C ja kõrgeim 5,4°C). Olukorras, kus vastustaja esitatud andmetel on kambris nr 77 mõõdetud 09.12.2013 (s.o üks päev pärast apellandi sellest kambrist vabanemist) hommikuseks (kell 9.20) õhutemperatuuriks 22,6°C (tl 97), ei ole eluliselt usutav, et kambri akna õhutusava polnuks võimalik hoida avatuna piisavalt pikka aega (või isegi pidevalt) selleks, et tagada vajalik õhuhulk ja selle ringlus (millele aitasid lisaks kaasa kambri ukse alaserva puuritud augud) ning samas säilitada optimaalne siseõhu temperatuur (üle 18°C). Sellises olukorras ei ole põhjust arvata, et kambris nr 77 eraldi ventilatsiooniava puudumine saanuks apellandi õigusi rikkuda sedavõrd intensiivselt, et põhjustada tema inimväärikuse alandamist.
11.Kõigis kambrites olid olemas nii aken kui ka kunstlik valgustus. Kuna apellant viibis kartserikambrites perioodidel, mil loomulikku valgust oli juba looduslikult vähem (septembris ja detsembris), siis on selge, et kambrite piisava valgustatuse saavutamiseks oli esmajoones oluline kunstliku valgustuse olemasolu ning isegi akende ees olevate metallvõrede puudumisel poleks päikesevalgusest tõenäoliselt piisanud selleks, et tagada kambris minimaalselt vajalik valgustatus. Metallvõred on akende ette paigaldatud julgeolekukaalutlustel ning toimikus olevatelt fotodelt (tl 95-95p) ei nähtu, et need takistaksid loomuliku valguse sissepääsu kambritesse täielikult. Igapäevasteks toiminguteks minimaalselt vajaliku valgustatuse kambris võib tagada ka loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse koosmõjus ning puuduvad konkreetsed normid, millisel määral peab seda tagama kambris olev aken. Piirete paigaldamine saaks olla õigusvastane vaid juhul, kui nende konstruktsioon muudaks akna olemasolu üksnes näiliseks. Praegusel juhul sellist olukorda ei esine ning apellant ei ole pidanud viibima pikaajaliselt üksnes kunstliku valgustusega kambris, vaid juurdepääs loomulikule valgusele oli talle tagatud nii akna kaudu kui ka jalutuskäigul viibides. Kohtupraktika kohaselt peaks kambris olema minimaalselt tagatud valgustustihedus 200 luksi (nt Tartu Ringkonnakohtu 13.02.2015 otsus nr 3-11-2724, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2016 otsus nr 3-14-52898, p 15; 20.09.2016 otsus nr 3-14-53031, p-d 8−10) ning kohtud on varasemalt lugenud ka tuvastatuks, et Tallinna Vangla parandas 2013. a alguseks kõigi kartserikambrite valgustuslahendust (st paigaldati võimsamad säästupirnid ja laudade kohale täiendavad laevalgustid), mille tulemusel tõusis valgustustihedus kuni 300 luksini (nt Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus nr 316-225, p 13; 16.06.2016 otsus nr 3-15-305, p 14). Olukorras, kus vangla oli kartserikambrite valgustatust parandanud ja apellant ei ole viidanud ühelegi konkreetsele tegevusele, mida tal poleks olnud võimalik puuduliku valgustatuse tõttu teha, ei ole ringkonnakohtul alust kahelda kartserikambri üldise valgustatuse piisavuses.
12.Kuigi sooja vee pidevat kättesaadavust võib tänapäevaste mugavustega eluruumis pidada tavaliseks, ei ole siiski tegemist eluruumile esitatava miinimumnõudega. Nii varasemate kui ka praegu kehtivate eluruumile esitatavate nõuete (vastavalt p 9 teine lõik ja § 5 lg 2) kohaselt peab eluruumis (või vähemalt samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal) 7(8)
3-16-2031 olema tagatud üksnes külma vee saamise võimalus. Kohtupraktikas on samuti märgitud, et kartserikambris viibival kinnipeetaval puudub õigus nõuda igapäevaselt sooja vee kasutamise võimalust (nt Riigikohtu 15.12.2011 määrus nr 3-3-1-57-11, p 13). Samuti ei olnud Tallinna Vanglal VangS § 50 lg-st 2 tulenevalt kohustust tagada apellandile duši kasutamist sagedamini kui üks kord nädalas ning vastavat subjektiivset avalikku õigust ei tulenenud ka soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku p-st 19.4 (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-5014, p-d 32 ja 34.1). Objektiivselt on võimalik isikliku hügieeni eest elementaarsel tasemel hoolitseda (nt hammaste, näo ja käte pesemine) ja lihtsamaid pesemistoiminguid (nt sokkide ja aluspesu puhastamiseks) teha ka külma veega, kuigi see pole kahtlemata samavõrra mugav või tõhus kui sooja veega. Eluruumile esitatavad miinimumnõuded täidab ka nn Aasia tüüpi tualett ning kuna apellant viibis kartserikambrites üksinda ja vanglateenistujad ei jälginud teda pidevalt, siis ei saanud kambri nurgas (s.o kambri ukses asuvast luugist kõige raskemini nähtavas kohas) asuva WC (tl 117-118) kasutamine märkimisväärselt riivata apellandi privaatsust ega selle puhastamise vajadus (mis on VangS § 45 lg 2 järgi kinnipeetava kohustus) alandada tema väärikust.
13.Tallinna Vangla kartserihoone jalutustingimuste osas puudub vaidlus, et jalutusbokside konstruktsiooniline lahendus (s.o paigaldatud katus – vt tl 118p) piiras iseenesest õigusvastaselt vabas õhus viibimise võimalust, kuid ka Riigikohtu 08.12.2016 otsuses nr 3-3-1-55-16 (p 19) on märgitud, et ehkki selline jalutamisvõimalus ei vastanud kõigile VangS § 651 lg 3 nõuetele, ei ole siiski õige väita, et kinnipeetav oleks jäetud täielikult ilma võimalusest värskes õhus jalutada. Kuigi kohtupraktikas on rõhutatud värskes õhus jalutamise tähtsust ja peetud vahel põhjendatuks hüvitada sellega seonduvalt tekitatud mittevaraline kahju rahas, on seda siiski tehtud olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (nt 31 päeva järjest − vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus nr 3-16-611, p-d 14-15) või mille puhul raskendas kinnipeetava olukorda ka muude kinnipidamistingimuste ebakohasus (nt üldine ruumikitsikus, ebapiisav valgustatus, privaatsuse puudumine tualeti kasutamisel − vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2017 otsus nr 3-14-51528). Kuna praegusel juhul viibis apellant kartseris üksnes 5−12 päeva järjest ja kartserikaristuste kandmine ei ole toimunud järjestikku, samuti pole tuvastatud muid olulisi rikkumisi seoses kartserikambrite tingimustega, ei saa jalutamistingimustega seotud riivet pidada sedavõrd intensiivseks, et see annaks aluse lugeda kinnipidamistingimused apellandi inimväärikust alandavateks ja õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus nr 3-16-225, p 17; Tartu Ringkonnakohtu 30.11.2017 otsus nr 3-16-1540, p-d 9−10).
14.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14.12.2017 otsus muutmata.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 46,20 eurot (tl 131) ja kandnud esindajakulusid 720 eurot (tl 141-142). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad XX menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema endi kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.