Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. aprill 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-225
Haldusasi
S.F kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks sulgeda kartserihoone K1 ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28. aprilli 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – S.F Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Kerli Lubja
Menetluse alus ringkonnakohtus
S.F apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta S.F apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. aprilli 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-225 muutmata.
S.Fle apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 7. mail 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-16-225 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S.F esitas 16.11.2015 Tallinna Vanglale taotluse kartserihoone K1 sulgemiseks, kartseris käekella lubamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebarahuldavate kartseritingimustega ning lühi- ja pikaajaliste kokkusaamise ärajäämisega.
2.Tallinna Vangla jättis 19.01.2016 vastusega nr 5-37/15/313-2 S.F taotluse rahuldamata, leides, et kartserikambrites on tagatud siseriiklikele nõuetele vastaval tasemel elutingimused ja vangla tegevus ei ole õigusvastane.
3.S.F esitas 29.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 14.03.2016 ja 16.05.2016) Tallinna Vangla kartserihoone K1 sulgemiseks, kartseris käekella lubamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebarahuldavate kartseritingimustega ning lühi- ja pikaajaliste kokkusaamise ärajäämisega. Kaebajat hoiti 30.08.2013−02.09.2013, 10.−13.05.2014, 16.−26.07.2014, 27.12.2014−04.01.2015, 14.−24.02.2015 ja 22.−28.10.2015 erinevates K1 hoone kartserikambrites, mis ei vastanud nõuetele. Euroopa piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise komitee (CPT) raportist lähtudes tuleb kartserihoone sulgeda. Ruumid on visuaalselt rusuvad, veekahjustuse jälgedega ja psühholoogilist pinget tekitavad. Aknad on väikesed, restidega kaetud ja aknast meetri kaugusel olev varje piirab päikesevalguse ligipääsu. Ventilatsioonisüsteem puudub ja akna küljes olev tuulutusava on liiga väike. Akna ja raudresti vahe on täidetud prahiga. Tualett asub eluruumis ja kaebaja oli sunnitud sööma vähem kui meetri kaugusel WC-st, mis ei vasta hügieeninõuetele. Sisustus (laud, pingid, nari, valamu) on kole ja metallist mööblil istumine on tervisele ohtlik. Kartseririietus (särk, püksid, pluus) ei vasta kliimatingimustele – talvel on külm ja suvel palav. Kaebaja magas riietes, seega oli temperatuur madal ja alla 18°C. Samuti ei lubatud kaebajal võtta kambrisse kindaid ja salli. Kambrites oli väga niiske ja külm, mis põhjustas kaebajale külmavärinaid. Kaebajalt võeti võimalus jalutada värskes õhus, sest jalutusboksidele on ehitatud katus, mis takistab värske õhu ja päikesevalguse ligipääsu. Jalutusboksid on väikesed ja tolmused. Pesemisvõimalus on ainult üks kord nädalas ja kambris on ainult külm vesi. Kartserikaristuse kandmise ajal jäid ära 18.07.2014 ja 24.07.2014 lühiajalised kokkusaamised ning 19.07.2014 pikaajaline kokkusaamine, mis on lisakaristus ja mõjutab negatiivselt perekondlikke suhteid. Kartseris käekella keelamine on põhjendamatu, sest ajas mitteorienteerumisega kaasneb psühholoogiline pinge.
4.Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses kartserikaristuse kandamise ajal toimuma pidanud kokkusaamiste ärajäämisega tuleb vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 ja HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada, sest S.F ei ole pöördunud Tallinna Vangla poole kahju hüvitamise nõudega kaebuses toodud kuupäevadel ära jäänud kokkusaamiste osas ja kohustuslik kohtueelne menetlus on seega läbimata. Kartserihoone K1 sulgemise nõue ei ole perspektiivne, sest kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetsete hoonete kasutamist või mittekasutamist isikute kinnipidamiseks. Kaebaja paigutati kaebuses toodud kuupäevadel kartserikambrisse õiguspäraselt. Vastustaja jääb kartserikambri olmetingimustega seonduva kahju hüvitamise nõude osas S.Fle 19.01.2016 vastuses antud seisukohtade juurde. 2(9)
3-16-225 Kõigis Tallinna Vangla kartserikambrites on loodud ühetaolised olmetingimused ja need on olnud alati vähemalt rahuldaval tasemel. Kinnipeetav vastutab kambri (sh tualettnurga) korrashoiu eest ja koristusvahendite saamiseks on igal ajal võimalik pöörduda vanglateenistuse poole. Majandusabitöölised koristavad üldkasutatavaid ruume (koridorid, jalutusboksid) igapäevaselt. Varasemad temperatuurimõõtmised kartserikambrites ei ole näidanud, et temperatuur langeks ka talveperioodil alla seaduses kehtestatud miinimumpiiri 18°C. Õhuringlust on võimalik reguleerida tuulutusava kaudu ja niiskuse tekkimist takistab keskküte. Õiguskantsleri 09.07.2014 kontrollvisiidil Tallinna Vanglasse leiti, et kambrites olevat kunstlikku valgustust ja jalutushoove on parandatud. Akendele on metallplaadid paigaldatud julgeoleku tagamiseks. Alates 2012. a detsembrist on kõigisse kartserikambritesse paigaldatud Osram Sulucstar säästupirnid, mis tagavad varasemast parema valgustatuse. 2013. a alguseks valmisid kartserikambrite valgustuse uued lahendused, millega valgustustihedus tõusis kuni 300 luksini. Kambri sisustus on valmistatud materjalidest, mida ei ole võimalik kergesti lõhkuda või kahjustada. Jalutusboks on ühe kinnipeetava jaoks piisava suurusega ja sademete kaitseks ehitati jalutusboksidele katus. Kinnipeetavale oli tagatud VangS § 50 lg-s 2 sätestatud pesemisvõimalus ja ühestki õigusaktist ei tulene, et kamber peab olema varustatud sooja veega. Distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine toob kaasa täiendavaid piiranguid, sh ei võimaldata VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 kohaselt lühi- ega pikaajalisi kokkusaamisi. Praegusel juhul ei viita faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele, mida tuleks käsitada mittevaralise kahju põhjustamisena. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 60 sätestab kartseris lubatavad esemed ja käekella kasutamine ei ole sellest tulenevalt võimalik. Kinnipeetav on kellaajast teadlik lähtudes kinnipidamiskeskuse kellaajaliselt üles ehitatud päevakavast, samuti on kinnipeetaval võimalik pöörduda täpse kellaaja teadasaamiseks vanglaametnike poole. Iga vanglas kogetav subjektiivne ebameeldivustunne ei kujuta endast veel inimväärikuse alandamist ega tingi isikule hüvitise maksmist.
5.Tallinna Halduskohus jättis 28.04.2017 otsusega rahuldamata vastustaja taotluse kaebuse tagastamiseks mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses kahe lühiajalise ja ühe pikaajalise kokkusaamise ärajäämisega, tuvastas, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks, ning muus osas jättis S.F kaebuse rahuldamata. S.F esitas Tallinna Vanglale 16.11.2015 taotluse, milles nõudis muu hulgas 500 eurot hüvitist iga toimumata jäänud kokkusaamise eest. Tallinna Vangla on 19.01.2016 vastuses seda teemat käsitlenud ja asjaolu, et vastustaja ei ole selgitanud välja taotluse täpseid asjaolusid ega teinud nende osas eraldi otsustust, ei tähenda, et kohustuslik kohtueelne menetlus oleks selle nõude osas läbimata. CPT soovitused ei ole vastustajale ega Eesti riigile siduvad ning kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda Tallinna Vangla kartserihoone K1 sulgemist. Kaebaja saab vaidlustada üksnes tema õigusi rikkuvaid konkreetseid toiminguid, mis on seotud tema hoidmisega vastavas hoones. Vaidlus puudub selles, et S.Ft hoiti kartseris kokku 40 päeva: 30.08.2013–02.09.2013 (3 päeva) kambris nr 81; 10.–13.05.2014 (3 päeva) kambris nr 89; 16.–26.07.2014 (10 päeva) kambris nr 77; 27.–31.12.2014 (4 päeva) kambrites nr 79 ja nr 89; 31.12.2014–04.01.2015 (4 päeva) kambrites nr 79 ja nr 89; 14.–19.02.2015 (5 päeva) kambris nr 82; 19.–24.02.2015 (5 päeva) kambris nr 82; 22.–28.10.2015 (6 päeva) kambris nr 75. Asjas tuleb hinnata, kas Tallinna Vangla tegevus oli õigusvastane ning kas kaebajale väidetavalt tekkinud mittevaraline kahju kuulub riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt hüvitamisele. Kartserikambrite temperatuuri, õhuniiskuse ja ventilatsiooni tingimuste tõendamiseks võib kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistajate ütlusi, eksperdi arvamust ja vangla administratsiooni poolt mõõtevahendi kasutamisel saadud mõõtetulemusi (vt Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, p 15; 26.10.2011 otsus nr 3-33(9)
3-16-225 1-45-11, p-d 12 ja 15). Vastustaja peab tõendama kinnipidamistingimuste õiguspärasust. Analüüsides kaebaja etteheidet kartseri ventilatsioonile, tuleb mh hinnata, kas ventilatsiooni toimimist võivad takistada ehitustehnilised lahendused. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud eluruumidele esitatavate nõuete p 7 sätestab, et kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18°C. Nõuete p-d 6 ja 8 sätestavad, et eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40–60%. Perioodidel, mil kaebaja viibis K1 kartserihoone kambrites, ei mõõdetud nendes konkreetsetes kambrites sisekliimat. Tallinna Vangla esitatud tabelites kajastuvad andmed mõõtmiste kohta ajavahemikul 05.04.2013–24.04.2016, mil temperatuur jäi akna juures vahemikku 17,8–18,1°C ja kambri ukse juures 18–23,2°C ning suhteline õhuniiskus oli vahemikus 40,7–62,8%. Vaidlusalustest perioodidest kõige lähemal ajal on sisekliimat mõõdetud kartserikambris nr 82 (kaebaja viibis selles 19.–24.02.2015), kus 17.02.2016 oli temperatuur 21,6°C. Mõõtmised on tehtud seadmega TES-1360A Digital Humidity / Temperature Meter (seerianumbriga 150607668). Vangla ütluste kohaselt on mõõtmisi teinud nii vanglaametnikud kui ka finants- ja majandusosakonna spetsialistid. Kuivõrd kartserikambrid paiknevad samas hoones ja mõõtmisi on tehtud nii aprillis, oktoobris kui ka detsembris, siis pole põhjust arvata, et vaidlusalustel perioodidel oleks sisekliima nendes kartserikambrites, kus mõõtmisi erineval ajal tehti, saanud kuigivõrd oluliselt erineda sisekliimast nendes kartserikambrites, kus kaebaja viibis. Ühelgi päeval ei ole kambri temperatuur olnud alla 17°C (kahel päeval jaanuarikuus) ja enamusel päevadel oli temperatuur kõrgem kui 18°C. CPT aruande kohaselt oli bloki K1 kambrites halb ventilatsioon. Vangla esitatud andmete kohaselt oli K1 karterihoones kambrites ajavahemikul 05.04.2013– 26.04.2015 (2016 aastal ei ole õhuniiskust mõõdetud) suhteline õhuniiskus vahemikus 40,7−62,8% ja ainult ühel korra oli see üle 60%. Kohtul pole põhjust arvata, et perioodidel, mil kaebaja kartserihoones K1 viibis, oleks suhteline õhuniiskus võinud olla märgatavalt erinev varasemal perioodil mõõdetud suhtelisest õhuniiskusest. Kohus peab usutavaks vastustaja väiteid sellest, et kambritesse on sisse ehitatud ventilatsioon, mis toimib läbi seina ülaossa ehitatud ventilatsiooniava ja avada saab ka akna õhutusava osa, millele on paigaldatud õhutusaukudega metallist plaadid. Sellise ventilatsiooni kasutamisel ei ole usutav, et tagatud ei ole inimese elutegevuseks vajalik õhuhulk ja ringlus, sh suvel, mil kaebaja väitel oli kartserihoones talumatult palav. Halduskohus oli seisukohal, et karterihoone K1 tingimused ei olnud kambrite temperatuuri, õhuniiskuse ja ventilatsiooni osas õigusvastased ega saanud sellest tulenevalt ka kaebaja inimväärikust alandada. Kinnipeetavate kambrite valgustatusele ei ole VSKE-s ega muude õigusaktides kehtestatud erinõudeid ja selles osas tuleb VangS § 45 lg-st 1 ja § 651 lg-st 1 tulenevalt arvestada Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 p-s 5 kinnitatud nõuetega, mille kohaselt peab igas elu-, töö- ja magamistoas olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8. Määruse p 12 kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta nõuete p-dele 3−10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tuleb eluruumidena kasutatavad ruumid ehitada ümber nõuetekohasteks. Vangla on põhjendanud kambri akna ees trellide ja metallkatte hoidmist julgeoleku kaalutlustega (VangS § 66 lg 1). Tegemist on põgenemiste vältimiseks vajaliku ja mõõduka abinõuga, sest 2011. a-l väljusid kinnipeetavad kahel korral läbi kartserihoone kambri akende. Tulenevalt asjaolust, et kaebajat hoiti mittevastavates kambritingimustes väga lühikesi perioode järjest, ei saanud akna väiksem suurus avaldada kaebajale nii olulist negatiivset mõju, mis annaks alust pidada tema kartseris hoidmist inimväärikust alandavaks. Lisaks leevendas kaebaja olukorda kambri piisav valgustatus kunstlike valgusallikate abil.
4(9)
3-16-225 Kaebaja ei ole rahul ka kartseri üldise korrasolekuga (kole sisustus, rämps akna vahel) ja ülejäänud ruumist eraldamata ebahügieenilise WC-ga. Samas on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust ise puhastama (VangS § 45 lg 2 ja § 651 lg 1) ning kui kaebaja puhastanuks WC-d ja kraanikaussi puhastusvahendiga, saavutanuks ta ka parema olukorra ja haisu vähenemise kambris. Aasia-tüüpi WC ei ole iseenesest õigusvastane. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites on WC kambrist eraldamata jätmist peetud probleemiks, samuti ei ole inimväärikuse nõudega kooskõlas eraldamata WC olemasolu kambris, kus tuleb samal ajal ka süüa ja magada. Kuna kaebaja oli valvurite järelevalve all, ei tagatud talle alati WC privaatset kasutamist. Kaebaja õiguste riive ei ole siiski nii intensiivne, et põhjendada kahju rahalist hüvitamist, sest kaebaja viibis kartseris lühikest aega, ta oli kartseris üksinda ning tal oli ka endal kohustus tagada kartseri ja WC puhtus. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei tagatud VangS § 50 lg-s 2 sätestatud pesemisvõimaluse miinimumtaset, ja vangla ei ole kohustatud tagama täiendavaid pesemisvõimalusi (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 34.1) või sooja vee olemasolu kambris. Kartserikambrite temperatuuri, ventilatsiooni, valgustuse, sanitaarse olukorra, pesemisvõimaluse tagamise ning kambris üksnes külma vee olemasolu alusel esitatud kahju hüvitamise nõude osas on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 tulenev eeldus (haldusorgani tegevuse õigusvastasus) ja puudub alus kahju hüvitamiseks. Kartserikaristus on isikule küll tavapärasest vangistuse täideviimisest mõnevõrra piiravam, kuid ei kujuta veel iseenesest inimväärikust alandavat kohtlemist. Kartserihoone jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks ja see ei vastanud VangS § 651 lg 3 nõuetele (vt Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, p 19). See ei saa aga tuua kaasa mittevaralise kahju hüvitamist rahas, sest rikkumise kestust ja muid kambritingimusi arvestades ei olnud õiguste riive sedavõrd kaalukas, et õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja õiguste kaitseks on piisav tuvastada HKMS § 41 lg 5 alusel selles osas vangla tegevuse õigusvastasus. VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 ei võimalda kartserisse paigutatud kinnipeetavale lühi- ega pikaajalisi kokkusaamisi ja vanglal puudub selles osas kaalutlusõigus. Distsiplinaarkaristuse kandmine kartseris ja kinnipeetava suhtes VangS § 69 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole võrreldavad olukorrad ning tegemist ei ole isikute ebavõrdse kohtlemisega. Kaebajal tuli juba distsipliinirikkumise toimepanemisel arvestada sellega kaasnevate tagajärgedega, sh kokkusaamiste ärajäämisega, kuivõrd tegemist on vahetult seadusest tuleneva piiranguga. Kuna vangla ei ole tegutsenud õigusvastaselt, siis puudub kahju hüvitamiseks RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud alus. VSKE § 60 lg 1 sätestab kartserisse lubatud esemete lõpliku loetelu ja see ei sisalda käekella, mistõttu ei olnud vanglal võimalik seda kaebajale ka lubada. Kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda sellekohase normistiku muutmist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.S.F palub 22.05.2017 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus täies ulatuses. CPT on oma raportis soovitanud kartserihoone K1 sulgeda, kuid vangla on seda soovitust eiranud, mis on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 123. Kaebaja on viibinud halbade tingimustega kartseris ja nõuab sellel alusel kartserihoone K1 sulgemist. Kartserikambrite akendele on paigaldatud päevavalgust piiravad metallkatted ja trellid, kuid pärast kaebaja kohtusse pöördumist saagis vangla akent varjutanud katte ja trellid kiiresti maha, jättes senise 5−6 trelli asemel alles ainult 2 trelli. Kartserihoone K1 kambrid nägid enne kosmeetilist remonti välja jubedad, kuid vangla ei ole esitanud fotosid algse olukorra kohta (porised ja niredega seinad, rusuv õhkkond). Temperatuuri ja niiskustaseme mõõtmised toimusid avatud ukse juures, mis võis koos muude teguritega mõõtmistulemusi mõjutada. Vastupidiselt vastustaja väidetule puudus kambrites sisseehitatud 5(9)
3-16-225 ventilatsioon ning ka akna tuulutusava avamisel ei tekkinud tõmbetuult. 2011. a-l toimusid kartserikambritest põgenemised, kuid ka tol hetkel olid akendel trellid ja kate ees, mistõttu ei taganud need abinõud julgeolekut. Kaebaja järgis puhtust nii palju kui see oli võimalik. Kaebaja puhastas WC-d igal hommikul ja õhtul, kuid kuna betoon on aastatepikkuse ekskrementide lõhna sisse imanud, siis tuleb WC-st ikka lõhnasid. WC peab olema eluruumist eraldatud ja tänapäeva ühiskonnas ei ole aasia-tüüpi WC kohane. WC ja söömise kohtade kõrvuti asumine ei ole normaalne. Teisel pool akent asuvat prügi oli võimatu koristada aknal olevate trellide tõttu. Demokraatlikus õigusriigis on üks kord nädalas duši võimaldamist vähe. Kuigi sooja vee puudumine ei ole õigusvastane, on vangla kohustatud andma isikliku hügieeni hoidmiseks normaalse temperatuuriga vett. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine seoses jalutusboksidega ei muutnud kuidagi jalutusbokside olukorda. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et boksid olid tolmust mustad. Kartserisse paigutamine on juba iseenesest karistus ning täiendavalt kokkusaamistest ilmajätmine rikub topeltkaristamise keeldu. Samuti ei pea kartseris olema keelatud kella omamine.
7.Tallinna Vangla vaidleb 21.07.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kaebajal puudub õigus nõuda vangla hoonete sulgemist. Vangla on viimaste aastate jooksul kartserihoone ja -kambrite elutingimusi pidevalt parendanud, mistõttu puudub ka sisuline alus nõuda hoone kasutuselt kõrvaldamist. Kunstliku ventilatsiooni tagamine eluruumis ei ole õigusaktidest tulenevalt kohustuslik. Ilmastikutingimused võivad mõjutada tingimusi siseruumides, kuid vangla kohandab siseruumide tingimusi ka omalt poolt (nt küttesüsteemi abil), samuti on võimalik ruumi sisekliima reguleerimiseks avada või sulgeda akende õhutusavasid. Haldusasja nr 3-17-456 raames tehti Tallinna Vangla kartserihoones 03.05.2017 paikvaatlus ning fikseeriti muu hulgas vangla poolt tagatud valgustus- ja ventilatsioonitingimused, kambrite üldine seisukord, jalutusvõimalused jmt. Nimetatud asjas tehtud 16.06.2017 otsuses on Tallinna Vangla kartserihoone olmetingimusi põhjalikult kirjeldatud ja analüüsitud, samuti on kohus fikseerinud temperatuuri ja niiskustaseme kambrites. Mõõtetulemused olid vastavuses vastustaja esitatud nõuetekohaste tulemustega. Ka praeguses asjas on võimalik lähtuda viidatud paikvaatluse tulemustest. Kuigi jalutusboksidele ei pruukinud enne katuse osalist eemaldamist pääseda ligi piisav kogus värsket õhku, siis jalutuskäike S.Fle võimaldati ja rahalise hüvitise väljamõistmiseks puudub alus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et S.F apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
9.Halduskohus on õigesti rõhutanud, et S.Fl puudub subjektiivne õigus nõuda Tallinna Vangla kartserihoone K1 sulgemist, vaid tal on võimalik vaidlustada üksnes vangla tegevust, mis seondub tema õiguste väidetava rikkumisega konkreetsetes tingimustes kinnipidamisega. Kuigi CPT raportites tuvastatud minetused tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtivatele reeglitele, esitatakse raportites riikidele siiski üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (nt Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, p 10). Seega ei saa ka CPT aruandest tuleneda kaebajale õigust nõuda kartserihoone K1 sulgemist ning ka CPT soovituste mittejärgimist ei ole võimalik pidada Riigikogu poolt 21.10.1996 ratifitseeritud „Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooniga“ 6(9)
3-16-225 (RT II 1996, 36, 132) vastuolus olevaks ega omistada CPT aruannetele PS §-s 123 märgitud välislepingu staatust.
10.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel tuleb arvestada, et kinnipidamistingimused võivad eraldi võetuna olla mõõduka mõjuga, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi siiski oluliselt (nt Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, p 9; 17.06.2010 otsus nr 3-3-1-41-10, p 23). RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguste rikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (nt Riigikohtu 07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9; 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p 24; 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 12; 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (vt HKMS § 41 lg 5; samuti Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 13; 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06, p 13).
11.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla kartserikambrite seisukorra ja olmetingimuste hindamisel saab ka praeguses vaidluses tugineda teistes kohtuasjades (nt haldusasjas nr 3-1450770) esitatud mõõtmistulemustele ja ka teistest kartserikambritest tehtud fotodele. Kaebaja ei ole üksikute kartserikambrite tingimusi (S.F viibis vaidlusalustel perioodidel kuues erinevas kambris: nr 75, 77, 79, 81, 82, 89) ka ise selgelt eristanud, vaid tema viidatud puudused kambrites on olnud üldist laadi. Kuna kartserikambrid paiknevad samas hoones, siis on kambrites sama kütte- ja ventilatsioonisüsteem ning puudub ka põhjus arvata, et sama hoone erinevate kambrite sisekliima võinuks muul põhjusel oluliselt erineda (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2017 otsus nr 3-14-51528, p 20; 18.09.2017 otsus nr 3-16-611, p 20; 27.02.2017 otsus nr 3-14-50770, p 12).
12.Kaebaja inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks ei piisa ringkonnakohtu hinnangul ainuüksi sellest, et kartserikambrid ja nende sisustus olid koledad, riivasid silma või mõjusid masendavalt. Tallinna Vangla 09.10.2014 vastuse lisana haldusasjas nr 3-14-50770 esitatud kartserihoone kambri nr 84 remondieelsetelt fotodelt nähtub nii seintelt kooruv värv ja krohv kui ka ruumide vilets üldine seisukord ning akna ees olev loomulikku valgust varjav metallkonstruktsioon. Vaidlust ei ole selles, et kartserikambrites oli olemas VSKE § 7 lg-s 4 ettenähtud sisustus, mis oli ka otstarbekohaselt kasutatav. Kambrid olid küll amortiseerunud, kuid vastasid vähemalt eluruumidele esitatavatele miinimumnõuetele ning neis kinnipidamist ei ole alust pidada iseenesest õigusvastaseks. Kartserikambris väidetavalt valitsenud rusuv õhkkond võis paljuski seonduda hoopis kartseri rangemast režiimist tulenevate täiendavate piirangute kohaldamisega.
13.Õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi väärtusi, millele peab kinnipidamisasutuse kambri valgustatus vastama, kuid kohtupraktikas on asutud seisukohale, et minimaalselt peaks kambris olema tagatud valgustustihedus 200 luksi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2016 otsus nr 3-14-52898, p 15; 20.09.2016 otsus nr 3-14-53031, p-d 8−10). Kuigi ringkonnakohus ei kahtle selles, et kartserikambrite akende ees olnud võred, trellid või muud metallkonstruktsioonid piirasid päevavalguse pääsu kambrisse, tuleb rõhutada, et eeltoodud valgustatuse miinimumtase võib olla tagatud ka loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse koostoimes. Tallinna Vangla on kinnitanud, et 2013. a alguseks parandati kõigi kartserikambrite valgustuslahendust (nt paigaldati säästupirnid ja täiendavad laevalgustid laudade kohale) selliselt, et valgustustihedus tõusis kuni 300 luksini. Kartserihoone kambrite kunstliku valgustuse parandamist võrreldes 2012. a-l toimunud kontrolliga kinnitab ka 7(9)
3-16-225 õiguskantsleri 2014. a kontrollkäigu kokkuvõte, ehkki samas soovitati siiski eemaldada ka akende ette paigaldatud metallkatted. Olukorras, kus vangla oli kartserikambrite valgustatust parandanud ja kaebaja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele tegevusele, mida tal poleks olnud võimalik puuduliku valgustatuse tõttu teha, ei ole ringkonnakohtul alust kahelda kartserikambri üldise valgustatuse piisavuses.
14.Vaidlust ei ole selles, et kartserihoones puudub sundventilatsioon, kuid samas on minimaalselt vajalik õhuvahetus siiski tagatud loomuliku ventilatsiooni ja akendes olevate õhutusavade abil, mida kinnipeetaval on võimalik endal avada, et teataval määral reguleerida nii kambri temperatuuri kui ka õhuniiskuse taset. Ruumi tuulutamisena ei saa käsitada ainult selgelt tajutava tuuletõmbuse olemasolu, vaid õhuvahetus toimub ka olukorras, kus tugev õhuliikumine puudub. Tallinna Vangla esitatud mõõtmisandmetest nähtuvalt olid erinevate kartserikambrite temperatuurid aastatel 2013–2015 igakordselt üle 18°C (tl 73). Puudub ka alus arvata, et temperatuur oleks samas hoone erinevates kambrites oluliselt erinev (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2017 otsus nr 3-14-50770, p 12). Temperatuuri- ja niiskustaseme mõõtmised võisid olla teataval määral mõjutatud kõrvalistest teguritest (avatud uks, mõõtmise asukoht), kuid puudub alus arvata, et erinevate tegurite kokkulangemine sai mõõtmistulemusi pidevalt ja märkimisväärselt mõjutada ning need oleksid seetõttu ebausaldusväärsed. 2016. a mõõtmisandmetele tuginedes on temperatuur akna juures ligikaudu 0,1–0,5°C madalam kui ukse juures, millest lähtudes ei saa välistada, et S.F kartseris viibimise perioodil vangla poolt mõõdetud siseruumi temperatuur võis ühel korral (07.04.2014) jääda mõnes ruumi osas pisut alla 18°C, kuid see asjaolu ega ka kinnipeetava subjektiivne külmatunne ei saa kujutada endast kaebaja inimväärikuse alandamist. Kambrites esinenud minimaalseid ja lühiajalisi kõrvalekaldeid eluruumidele esitatavatest temperatuuri või õhuniiskuse nõuetest ei saa pidada haldusorgani õigusvastaseks tegevuseks, vaid pigem ilmastikust või muudest juhuslikest asjaoludest tingitud sündmusteks.
15.Tualettruumiga seonduvalt nähtub asja materjalidest, et kambris nr 89 oli istepotiga WC ülejäänud ruumist eraldatud (tl 71) ja kambris nr 79 asetses nn aasia-tüüpi WC ruumi nurgas selliselt, et uksest oli vaade piiratud (tl 72p). Seejuures on nn aasia-tüüpi WC ja istepotiga WC küll ehitustehniliselt erinevad, kuid toimivat WC-d ei ole selle tüübist sõltumata alust pidada iseenesest õigusvastaseks. Kaebaja viibis kartserikambris üksinda ja kuigi eraldamata WC-ga kambrites ei olnud tema privaatsus täiel määral tagatud, oli privaatsusõiguse riive siiski väheintensiivne, sest vanglateenistujad ei jälginud kaebajat pidevalt ja võib pidada usutavaks, et kaebaja privaatsuse häirimine WC kasutamise ajal oli minimaalne (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus nr 3-16-611, p 16). Ehkki kartserikambrid olid üsna väikesed (7,57–9,20 m2 − tl 92), asetsesid laud ja WC fotodelt nähtuvalt ruumi suurust arvestades teineteisest siiski mõistlikul kaugusel (tl 72). Ringkonnakohus peab küll usutavaks, et pikka aega kasutusel olnud avatud tualetist võib teatud määral levida ebameeldivat lõhna ka siis, kui kinnipeetav järgib kambris puhtuse hoidmise kohustust, kuid arvestades lisaks, et muud kinnipidamistingimused peale jalutuskäigu võimaldamisega seonduva ei olnud ilmselgelt puudulikud (sh oli kambrites olemas vähemasti minimaalne ventilatsioon) ja S.F kartseris kinnipidamine (kokku 40 päeva enam kui kaheaastase ajavahemiku jooksul, st vahemikus 30.08.2013−28.10.2015) ei olnud pidev, vaid kaebaja viibis kartseris järjestikku maksimaalselt 10 päeva, kusjuures talle oli ette teada ka kartseri tingimustes viibimise kestus, ei ole alust pidada WC-ga seotud puudusi kaebaja inimväärikust alandavateks (vt ka EIK 15.12.2015 otsus nr 17249/12: Szafrański v. Poola, p-d 26−29).
16.Duši ja sooja veega seotud väidete osas ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ei korda. Tallinna Vangla ei ole VangS § 50 lg-st 2 tulenevalt kohustatud tagama kinnipeetavatele sauna, vanni või duši kasutamist sagedamini kui üks kord nädalas (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 8(9)
3-16-225 3-4-1-50-14, p 34.1). Samuti ei tulene õigusaktidest kohustust tagada kambris sooja vee olemasolu. Lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste keeld kaasneb VangS § 24 lg-st 4 ja § 25 lg-st 3 tulenevalt vältimatult isiku kartserisse paigutamisega ning vanglal puudub selles osas kaalutlusõigus. Tegemist ei ole topelt karistamisega, vaid kartserikaristuse kandmisega seaduse järgi paratamatult kaasneva piiranguga. Halduskohus on lisaks õigesti märkinud, et VSKE § 60 lg 1 näeb ette suletud loetelu kartseris lubatud asjadest ning kuna selles pole käekella loetletud, siis puudub vanglal alus lubada kaebajal kartseris viibimise ajal käekella kasutada. Soovi korral on kinnipeetaval võimalik täpse kellaaja teadasaamiseks pöörduda vanglaametnike poole.
17.Kartserihoone plastkatusega jalutusbokside VangS § 651 lg 3 nõuetele mittevastavuse ja kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse värskes õhus viibimise osas on halduskohus tuvastanud, kuid leidis, et kaebaja õiguste riive ei olnud sedavõrd intensiivne, et õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Ka Riigikohtu 08.12.2016 otsuses nr 3-3-1-55-16 (p 19) on katusega jalutusboksis jalutamise osas märgitud, et ehkki selline jalutamisvõimalus ei vastanud kõigile VangS § 651 lg 3 nõuetele, ei ole siiski õige väita, et kinnipeetav oleks jäetud täielikult ilma võimalusest värskes õhus jalutada. Kuigi ringkonnakohus on oma praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada sellega seonduvalt tekitatud mittevaraline kahju rahas, on seda siiski tehtud olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (nt kuu aega järjest − vt haldusasi nr 3-16-611) või mille puhul raskendas kinnipeetava olukorda ka muude kinnipidamistingimuste ebakohasus (nt üldine ruumikitsikus, ebapiisav valgustatus, privaatsuse puudumine tualeti kasutamisel − vt haldusasi nr 3-14-51528). Kuna praegusel juhul on kaebaja viibinud kartseris üksnes 3−10 päeva järjest ning kartserikaristuste kandmine on toimunud vähemalt paari kuu pikkuste vahedega, samuti ei ole tuvastamist leidnud, et kartserikambri muud olmetingimused oleks kaebaja olukorda märkimisväärselt halvendanud, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks muuta halduskohtu hinnangut, et ebapiisav jalutamisvõimalus ei riivanud S.F õigusi sedavõrd intensiivselt, et õigustada sellega temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Sarnast seisukohta on väljendanud ka Tartu Ringkonnakohus 30.11.2017 otsuses nr 3-16-1540 (p-d 9−10).
18.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb S.F apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.04.2017 otsus muutmata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2016 määruse alusel on S.F olnud apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu (165 eurot) tasumise kohustusest. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad S.Fle apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Apellandi muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.